Tere tänane vestlusring keskendub sündmustele 25 aastat tagasi ühest küljest see on just nagu lähiminevik, aga teisest küljest on vahepealsel ajal nii palju tulnud juurde igasuguseid fakte, sündmusi, see hakkab juba mõndagi ununema ja seetõttu on vaja täna fookusesse tõsta Eesti vabariigi saatkonnahoone tagasisaamine Helsingis. See on väga huvitava ajalooga maja selles mõttes, et tegu on üldse kõige esimese saatkonnaks projekteeritud ja ehitatud hoonega Eesti vabariigi ajaloos. Maja sai valmis 1933. aastal. Saatkond oli sealt välja kolima sunnitud. Siis, kui Eesti vabariik kaotas oma iseseisvuse ja Eesti sai maja tagasi 1994. aasta jaanuaris ja juba kuu aega hiljem, siis veebruaris 1994 korraldati saatkonnahoones Eesti iseseisvuspäeva pidulik tähistamine. Et need paar lauset sisuga täita. Olen palunud stuudiosse kolm külalist, kes 25 aasta taguseid sündmusi hästi mäletavad, sest nad on ise olnud nendes sündmustes osalised. Kõigepealt Eesti vabariigi suursaadik Jaak Jõerüüt. Tere. Tere. Eesti-Soome kultuurisuhete hoidja ja 25 aastat tagasi siis saatkonna pressidiplomaat kolle Raig, tere. Tere. Ja kolmas saatekülaline on arhitekt Olavi Nõmmik. Tere päevast. Mina olen saatejuht Kaja Kärner. Nii alustame siis sellest mõttest, et Eesti vabariik võiks, kui ta oli oma iseseisvuse taastanud tagasi taotleda saatkonna maja Helsingis. Kuule Raig ja Jaak Jõerüüt, kes oli Teie mäletamist mööda esimene, kes selle mõtte välja käis, et, et võiks hakata Ta tagasi taotlema. Ma olen päris kindel, et ei tuvasta seda esimest mõtte väljakäijat mitte mingil juhul, sellepärast et tegelikult juba nii-öelda nagu kombeks öelda, sügaval nõukogude ajal. Võla sovjetiajal oli sellest Eesti saatkonna majast ju inimestel omavahel juttu nii palju kui kulub ja kui me mõtleme selle peale näiteks lühidalt kokku võttes, et Lennart Meri, eks ole, Eesti esimene suursaadik iseseisvuse ajal Soomes 92 oli see aasta ja pärast kohe presidendiks saanud mees oli soomlastega nii heades suhetes see et nad on täiesti selge, on see, et kui ta Kaivo Puisto seda aega seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel läbi jalutada, siis ta sellest majast mõtles. Ma mäletan ise oma ühte episoodi nõukogude aja lõpust, kuidas ma seal naabruses olevas Belgia saatkonnast käisin Brüsselisse sõitmiseks viisata saamas. Ja siis ka konsul, kui ma olin viisa kätte saanud, Belgia konsula näitas naabruses asuva Bulgaaria saatkonna poole mulle ukse pealt, ütles, et teie ju teate, mis majas. Vahetasime niisuguseid sõnumeid, nii et ma ütleksin, et ringkondades inimeste peades oli see teadmine, et me ükskord tahaksime seda maja tagasi saada. Kui ükskord iseseisvus, tuleb niikuinii ammu olemas, nii et kas inimese nimi oli see see või too, see ei ole oluline, see oli teadvuses üldiselt olemas. Kas see oli eestlaste soovunelm või meil olid ka mingid argumendid, mida ei saanud kõrvaldada? Seal oli üks peale sümboolse soovunelma või niukse vabaduse unelma või vabadusemärgi mis selle majaga kaasas kahtlemata käis. Oli seal üks väga lihtne rahvusvahelisest õigusest tulenev põhimõte. Õiguslik järjepidevus, see oli meie oma, see oli meie omandus. Ja meil oli täielik õigus seda tagasi saada. Kui 25 aastat on ilus arv, aga 100 on muidugi ilusam ja ma tahan lisada, et me võime ju rääkida ka sajaaastasest Eesti välisteenistusest see kõlab selle 25-ga hästi kokku. Ja mis puutub sellesse teatud ringkondades räägid, tihti räägiti võimalusest maja tagasi saada, hoiti üleval niisugust järjepidevust. Mina olin tol ajal Soomes ja, ja ma ütleks, et rahva hulgas levisse jutt, et ilma ametnike või, või mingite kõrgete aukandjate vahelesegamiseta tüüpiline soomlaste suhtumine eesti asjadesse, eriti nendel aastatel ja seda peab ka ütlema, et enne selle maja ehitamist selle maja ehitamist, millest me praegu räägime, oli seal krundile juba puu, suvila. Kui Oskar Kallas tuli asforiks 1918 siis saadi selle krundi omanikuks ja 20.-te lõpul hakati siis plaanima. Uut maja hakati ehitama, arhitekt oli eks olnud konsultant ja initsiaator ja priimus. Mootori eestvedaja oli tolleaegne saadik Hans Rebane ja kui siia mingeid värvi juurde tuua, siis Toomas Hendrik Ilvese onu, onu vanaonu, jah, vanaonu ja nii olid need asjad. Jah, aga see ei läinud sugugi lihtsalt. Esinenud lihtsalt, ma tahtsin, enne kui minna selle skeemi kirjeldamise juurde, mis lõpuks lahendas kogu probleemi tuleb siin selle sama, räägid sümboolse või õigusliku järjepidevuse mündi teist külge ka ikkagi peegeldada, meie tegime endast ja oma mälust ja sellest, mis keegi mõtles eestlaste seas, mis soomlased eestlastest mõtlesid. Aga täitsa selge on ju see, et soomlased ise mõtlesid oma majas Tallinnas. Ja juhtus niisugune kummaline lugu saatusevigurite tõttu. Et mina olin Tallinna Polütehnilise Instituudi üliõpilane kuuekümnendatel aastatel ja majandusteaduskonna dekanaati tasust täpselt selles majas, kus praegu asub kohta tänaval Soome vabariigi saatkond. Ehk ma sain juba siis, ma ei mäleta enam, kes esimene oli, kes mulle seda ütles, et ototot, kas sa tead, mis selles majas vanasti oli, nii et ma olen seal loenguid kuulamas, käinud seminaridel, istunud juba kuuekümnendatel, et teises pooles. Jaa, ja siis, kui ma selle vihje sain kellegi käest, Soome saatkond asus seal siis oskasin ma paremini vaadata ka ema fotokogu, kus on siis mu seltskonnategelasest vanaema Helmi avaranda ja ta istub seal mõningatel vastu tudel Soome saatkonnas selles samas majas oskasin need oma õpingud ja siis oma vanaema seltskonnapildis omavahel ühendada ja siis ta sai tollase saadi kui hünnisega päris hästi läbi. Nii et kui niisugused juhuslikud asjad ühele inimesele lihtsalt kätt jooksevad mulle, siis on tõesti lihtne ja loogiline arvata, et eks Eestis oli neid palju, kes sedasama mõtlesid ka Soome maja tagasisaamisest, kui kõik muutus. Kui raske oli saavutada kokkulepet Eesti ja Soome riigi vahel, et kumbki saab oma saatkonnahoone naaberriigist tagasi. Selleks ma ei tea, mis kuule ütleb sinna kommentaariks juurde, aga minu hinnangul on selle küsimuse vastus väga lihtne see kokkulepe imelihtne saavutada. Aga konks oli ju selles, et maja kuulus Bulgaariale. Juriidiliselt ja Bulgaaria oli selle niisuguse ajaloolise keerulise protsess slaalomi käigus ostnud Helsingi linna käest ta, nii et seal oli üks üsna keeruline juriidiline ja poliitiline vigurmängus, nii et Bulgaariaga läbirääkimine oli see kõige keerulisem. Aga seda ei teinud, eestlased tegid muidugi ikka ja seda tegid nii soomlased kui eestlased. Seda tehti nii välisministrite kui peaministrite tasemel. Trivimi Velliste. Olin käsist innukas välisminister, selle asjaajaja, aga ka peaminister Mart Laar oli mängus, presidendid. Kõik oli mängus ja meie omakorda seal Helsingis, samuti võin Daily, et mitte liiga laiali valguda, ütelda sinna juurde, et bulgaarlased tegu oli hästi keeruline ja konkreetsete nimedeni jõudes seal ei olnud Bulgaariast saadikut, toona seal oli üks asju, Ivanov, noormees, et hästi mõistlik mees. Tema kuulus siis nende hulka. 90.-te alguses Bulgaarias, kes sai aru, et vanaaeg on läbi, aga ilmselt oli Bulgaaria riigiaparaadis hästi palju veel neid, kes ei saanud aru, et vana sovjetiaeg oli läbi, teatavasti kutsuti täie õigusega Bulgaariat siis 16.-ks Nõukogude liiduvabariigiks ja vaat seda me tajusime ka sealsele saatkonna loo puhul. Ivanov näitas mulle, mäletan seal kohe-kohe sinna. Ta maabusin seda maja, mis oli kohutav samas korras, ta ütles, et mul pole seda vaja. Ei kanna seda üle, see oli väga halvas korras. Keldris oli alatasa poole saareni vett, nad ei saanud sellega hakkama. Maja oli tühi. Aga selge see, mis see tähendas nõukogude ajal, et see tähendas seda, et seal lähedal oli Nõukogude Liidu saatkond, tehtan kadul. Venelased kasutasid auto garaaže, venelased kasutasid nende nii-öelda salasideme tubasid kolmandal korrusel. Ma ei tea, mida nad seal majas veel kõik tegid, see oli nagu poolenisti tehtan kadu all. Kas sa seda salasidena tuba nägi ja ma nägin seal tühjaks tehtud gurustu, seesama asja hoide Ivanov ja viis meid seda vaatama. Ja see oli täpselt samasugune, nagu, kui mäletab Soome filmi, kus olid tegelased Sandra ja särafiina, kes töötasid kommutaatorid. See oli täpselt nagu telefonikommutaator ja seda võib praegu sama pilti näha meil seal viru hotellis ja mis muuseumis tehtud, kus niuksed juhtme otsad ripuvad. Ta näitas meile lahkelt seda. Ja siis, kui oli meil aja kätte saadud pressikonverents. Ta rääkis ka ajakirjanikud, niukene tuba oli, käidi sisse-välja, nii vabalt, heledast, käid sisse-välja. Ja vaatan järgmine päev soome lehti, et kas sellest niisugusest mahlakas faktist on seal kirjutatud, mitte ühes lehes? See oli huvitav asi. Aga sinna jõutakse sellele, et tegelikult oli seal mitu tuba ja ta läks omaette teiselt korruselt omajate uksest, kolmandale korrusele, mille bulgaarlased tegelikult Eesti majale peale ehitasid. See ei ole pöörlov projekteeritud sellisena. Ja ma mäletan seda mahlakat täiesti kõike ammendavat ütlust, nagu vulgaarne ise ütleb oma saatke ruumide kohta, teate meie siin bulgaarlased, ta, me oleme niisuguses olukorras, et sinna ühesse nendesse ruumidesse pääseda oli väga keeruline ja naeris mulle näkku ja ütles, aga välja pääseda oli veel keerulisem. Nii et mõistatage selle ise lahti, aga Ivanovist järgmise mehe juurde me olime maja kätte saanud juba aastal 95, Me remontisime seda juba ja siis saabusa Asieri asemel uus Bulgaaria suursaadik. Vot see oli täitsa teist sorti mees, tema oli siis see, keda ikka ajaloos juhtub, et oli minevikku kinni jäänud ja ta ütles mulle täiesti otse näkku. Esimesel kohtumisel juba, et tal on väga kahju, et see maja tagasisaamine toimus tema. Kui tema oleks olnud sel ajal suursaadik, siis tema oleks omalt poolt teinud kõik, et seda takistada. Vaat siin nüüd jääb see mulje, et sedasi saamine läks nagu lepase reega tegelikult oli ju, see võttis väga mitu aastat aega, Soome pakkus Eestile vahepeal mitmeid teisi hooneid mitmeid teisi asupaiku saatkonnaruumideks, mis Eestile põhjusel või teisel ei sobinud, et kas me võime nendest ka rääkida? Ja näiteks villa Ensi, mis on merevaatega väga luksuslik, painson ilmselt? Jah, ja seda pakuti ja käidi vaatamas, kuid see oli koridori süsteemi ja tubadega semeile saatkonnakse ei oleks sobinud ja lõpuks oli vist meil kõne all, kas ma mäletan õigesti, koguni kuskil kesklinna kortermaja mingisugune korrus, et neid neid variante oli, aga esimene oli marmorpalee Soome töökohus, hall maja, päris lähedal meie praegusele saatkonnale, aga siis oli huvitav see, et Soome lõunalinna osa inimesed, ma olin siis siis üksinda seal oma oma kontoris saabus niisugune delegatsioon kirjaga, et elanikud on vastu sellele, et see maja ära antakse. Ja, ja noh, ma ei tea, see oli ka üks faktor võib-olla, mis sundis vaatama ringiga mujal. Ma mäletan, et seda, seda töökohtumaja käis vaatamas ka Arnold Rüütli juhitud delegatsioon kas sobib või ei sobi. Nii et see oli päevakorras mingil ajal. Marmori paleega oli niisugune lugu, millest ei oleks, ei oleks saanud ülejäägi ümber, kui see oleks pidanud niimoodi minema, et ta oli muinsuskaitse all. Mis sisuliselt tähendas seda saatkonna iga juhtme vedamine ja iga konksu seina keeramine oleks saanud lõpu Soome bürokraatiakäpal, mis mitte kuidagi ühelegi saatkonnale ei sobi. Williamsiga oli niisugune lugu, ma mäletan, ma seda vaatamas, käisin, et oli äärmiselt halvas korras ja seal ühes tiivas oli piltlikult öeldes mingisuguses suures ruumis lihtsalt niisugune kaljusse murtud, ilmselt põrand oli ära võetud kaljusse murtud süvend, kuhu oli kogunenud pinnavesi. Ja keegi ei osanud näitajatest soomlastest seletada, et mis värk see on ja kuidas sellega hakkama võiks saada. Aga isegi kui need detailid kõrvale jätta, siis me vaatasime seda päris ilusat juugendvillat vaid seal oli kohe üks krundi probleem, täiesti selge, mis saatkonnale kuidagi ei sobinud, kõrval oli laste mänguväljak ja mänguväljaku piir läks nii-öelda pilt, kuidas ühest maja nurgast niimoodi meetri kauguselt mööda, mis oleks selgelt tekitanud turvaprobleeme saatkonnale tulevikus. Aga need on, tekiksid tehnilised detailid, mille abil me siis soomlastele seletasime, et miks üks või teine asi ei sobi viisakalt viisakalt käitudes pidi vaatamas käima. Kuule, lisaks võib öelda veel, et jah, need kesklinnaruum pakuti õige mitmeid endisi pangaruume näiteks sellepärast, et varajastel Soomes olnud lama, kriis ja palju niuksed, hästi sisustatud ametiruume oli, oli saadaval aga põhiasi loomulikult oli see, et et meil oli ametlik välispoliitika, ka meie valitsus oli otsustanud, et on tarvis vana maja tagasi saada. Välisminister Trivimi Velliste ütles mulle pärast seda minu määrani oli toimunud ja ma hakkasin Helsingisse lendama 93. aasta jaanuaris. Jaak kõige olulisem, mis sa pead Soomest tegema vaja tagasisaamine ja selle fakti Annelistesse just, ja need, selle ametlik Eesti seisukoht president valitsuses, välisminister, parlament, kõik olid seal kohal, meie asil käsku täita. Ministrid vahetusid, aga see suund, et Eesti peab oma saatkonna maja Helsingist tagasi saama. See käis läbi mitme valitsuse läbi, mitme mõte jäi elama. Mõte ei elama, aga siin tuleb ikkagi selle poliitika põhikursi juurde pöörduda tagasi. Kes vähegi mäletab 80.-te lõpu 90.-te algusi, siis vaidlus selle üle, et kas Eesti riik on taastatud õigusliku järjepidevuse alusel või ta on mingisugune uus moodustis põhimõtteline, kõige suurem poliitiline vaidlus ja Soome maja tagasisaamine või selle hülgamine oli üks nendest võimalikest konkreetsetest käega niimoodi haaratavatest märkidest. Kulle raig, sinu mälestusteraamatus on niisugune lause, et Soome posti banki ostis siis selle saatkonna maja pulgaarialt ja andis selle Soome riigi volitusel üle Eestile jah, ning su niipidi käima. Sellepärast, et väga kena inimene Soome välisministeeriumis, Eiki talvide pikk mitmekordne suursaadik mitmes riigis enne ja pärast oli sellel hetkel Soome välisministeeriumi nii-öelda meie mõistes halduse asekantsler ja tema tegeles sellega temaga rääkisime lõputult palju. Ja lõpuks, kui oli see põhimõtteline kokkulepe saavutatud, et soomlased olid saanud Bulgaaria nõusse, et nad ostavad nendele uue maja kuusi Saaris. Kui Eesti ja Soome oli omavahel poliitiliselt kokku leppinud, et see on vahetuskaup, et soomlased saavad Toompeal oma saatkonna tagasi ja meie saame oma saatkonna tagasi siis ei tarvis seda kuidagi juriidilist finantsiliselt vormistada ja siis EKi talvide ja tema kaastöölised mõtlesid selle skeemi välja. Kõigepealt vormistati siis pulgaarlastega sellel samal hommikul jaanuarikuu lõpus välisministeeriumisse nende maja üleandmine, postipank kõigile ja mõni tund hiljem läksime meie kõik sinna. Ja siis ma sain alla kirjutada need paberid, posti bankilt, meile selle ülevõtmine, see oli nii-öelda juriidilisse formaalne skeem pärast seda poliitilist otsust. Aga ma võiksin lisada enne kui selles kontekstis veel, et tihtipeale on vaieldud, et kes sai kasu, kes sai kahju, kas oleks võinud kuidagi teisiti minna, see on täiesti mõttetu vaidlus. Aga soomlased aitasid meedia pärast veel niimoodi, et peale selle, et me saime maja niimoodi ilma rahata tagasi ja nemad said Toompeal maja, mõni on öelnud, et oinad said Parema, kinnistus läks, et noh, ajalugu ei loe, seinte ajalugu ei lohesid. Ja soomlased siiski tunded. Ta, nad tahaksid Eestit nii palju aidata, kui võimalik, eraldasid ilma meile üldse ütlema, Ta küsimata meie käest. 90.-te alguses pärast maja tagasisaamist kaks miljonit Soome marka, siis võid veel markad aeg lihtsalt saatkonna korrastamiseks. Siis hakkas laekuma meie arvele ühel hetkel. Ja ma tahan öelda seda sageli küsitakse minu käest ka, et kuidas sellega ikkagi on, et soomlased nii palju abistasid ja kus see kirjas on ja kus see on kokku võetud. Aga ma olen vastanud, et ega seda päriselt nii välja arvatud nüüd see kindel summa, millest sina rääkisid väga paljude asutuste eelarvetesse, oli see Eesti abi sisse kirjutatud teatud, nii et selle konkreetne kokkuvõtmine praegu aastate tagant on ikka kaheldav ja kas seda aja on teha, aga talvidee kohta ma tahan öelda, et ta oli väga tõhus inimene aga ta oli ka humoorikas ja tema tuletas seda meelde, et kui Varmo andis need ära ja katkestas saatkonna töö, kuuendal augustil 40 olevat ta öelnud, nii et selle eest Peab veel keegi maksma. Ja talvede ja naeris, ütles jah, ja nüüd meil maksmise lõbu on. Sest lisaks Eestile anti tagasi juhuga lätlaste vana saatkond. Aleksander Valma, keda sa nimetasid, oli siis Eesti viimane suursaadik enne sõda ja tema tegi selle väga ettenägeliku liigutused, ta ei andnud nii-öelda käsu korras, mis Tallinnast kindlasti oli nii või naamoodi tulnud nii-öelda võtmeid venelastele kätte, vaid andis need nagu juba kulle ütles hoopis ühte muusse kohta, nii-öelda poliitiliselt juriidiliselt võttes väga täpsesse neutraalsesse kohta, nii et ta ei ole maja venelastele üle andnud. Seda fakti ei saa ka poliitiliselt ega, ega kuidagi teistmoodi mitte kunagi kasutada, et niimoodi läks. Soome välisministeeriumi inimene seisis kõrval Ja ta oli kutsunud tunnistajat sinna nii selle uste fitseerimise juurde või võtme ära viinse juurde. Õige pisut te juba rääkisite, missuguses seisukorras saatkonna maja oli, kui Eesti sinna suursaadiku ja saatkonna töötajate näol sisse astus. Bulgaarlased olid ehitanud peale mansardkorruse, mida algselt ei olnud, aga veel, kirjeldage palun, mis vaatepilt teile avanes? Venemaa alustas, jätkab, see oli täiesti Slavilik, mitte halvas mõttes see kuulukultuuri juurde kardinad, kõik mehed, puuni, Herdused ja pannoo, mis seal olid, olid ju nii suured ja niisugused asjad, et see oli meile nagu võõras. Me oleme harjunud teistsuguse dekooriga. Aga mis puutub nüüd maja seisukohta, selle kohta muidugi ei oska öelda. Visuaalsel vaatlusel lendub kohe jutuks, missugune see tegelik oli, selle sisu. Aga jah, et see oli meil nendest tumedad kardinad ja võõrastav. Ja Meie esimene vastuvõtt 24. veebruaril 1994 toimus nendes samades raamides nendest samadest dekoratsioonidest ja aga enne seda las ja kirjeldab, kui läksin majja terve suure kambaga enne seda vastuvõtu. Me olime maja kätte saanud. Mis sa siis korraldasid seal meile. Seda hoolsin aga väga tore tädid. Me tegime lihtsalt väikse sümboolse peo, sellepärast et noh, et meie oleme nüüd siin, me ei saanud sinna tööle minna, loomulikult veel lapsele, selleni läks ümmarguseks poolteist aastat, enne kui me saime läbi häda siiski sisse kolida. Ehkki see disainimine ja sisustamine jätkus ka pärast seda, kui me seal sees juba olime 95. aasta lõpust. Aga noh, see oli niisugune väikene tore pidu umbes niimoodi, et pidasime vastastikku kõnesid ja ja olime sinimustvalge lipu siis nii-öelda tooriumile toonuda kõik nõnda, aga vaat see, miks me siis otsustasime sujuvalt ja ühiselt. Ma ei tea, kui palju ma teile peale kõikidele käisin või mitte, mul küpseedeegel peast täitsa selgelt, et miks me teeme kohe 24. veebruaril nii-öelda kuu aega pärast kättesaamist jumala tühjas ja üsna halvas korras majas oma aastapäeva vastuvõtu. Mõtlesin samal ajal see bulgaaria värk, mida Olavi kindlasti pärast oma niimoodi arhitekti ehitaja pilguga siis Mahakalt täiendab, et missugune see maja tema tema pilgu läbi siis välja nägi. Ehituslikult tööl, aga see on niisugune Soviet, Bulgaaria Soviet, slaavi kõik need imelised jutumärkides laelambid, seinalambid, kõik need keraamilised, sõjalised, kaugelt maalt pärit pannoo, ühesõnaga kogu see muudetud interjöör, millest ei olnud kus ei olnud enam siis pätsu-aegse eesti haisugi sees ja see oli nii selgelt erinev sellest, mis hakkas tulema. Me ei teadnud, missugune täpselt tuleb saatkonna maja siis, kui ta remonditud on, aga ma teadsin, surmkindlalt, tuleb täiesti teine ja mõtlesin, et me kutsume selle seltskonna meelega sinna sisse, et see koorekiht ja noh, meil ja mitusada inimest vastuvõttudel esse koorekiht, ajakirjanikud, ametnikud ja poliitikud näeksid, mis siin praegu on ja mis siis saab olema, kui me järgmine kord korraldame selles majas vastuvõtu sellise põhiidee. Ja seetõttu me tegime ka nisukesed tembu mäletakse. Kuule, mäletad, et me tegime selle, mida mitte kunagi saatkondades, muidu heide Ta, kuna me seal sees ei töötanud, siis oli võimalik mitte ainult allkorrusel nendes saalides, vaid ka siis teisele korrusel olid kõik uksed ja lasime inimesi isegi julgustasime, minge mööda maja kolama, seda saatkondades kunagi mingi seda tühja Bulgaaria majandada kolama. Ja siis tehke kassett pilte. Tahate. Jah, ja selle suure pidustuste puhuks oli Heiki Raus, maa oli pannud kokku näituse Soome saadikud Eestis selle mõnele teisele korrusele, siis maja olid tungil täis, pidi lõhki minema, kohutama suur hulk inimesi, me kartsime, et sellest ei tule sest peost midagi. Lille Hammer oli ju siis ja laste suusapuhkuse väga vastupidi, tõesti, see oli tungil täis. Ja siis ma läksin trepist üles ja vaatan, et üks inimene uurib seda näitust ja ta pööras ringi. See oli Nõukogude saadik. Ja täpselt ja tähelepanelikult, mul käis peast mõte läbi, et kas see tõesti midagi uut, mida sealt loeb, aga ei, see ei saanud talle olla, ta teadis, ta oli haritud inimene, Sunderiaabine Te, seda enam nagu ütles jällegi siin mainitud. Ütle nüüd, tuleta meelde asekantsler, talvide, kes oli nõukogude saatkonnas näinud hõbedast alustaldrikuid, kus oli Eesti peal, nii et küllap ta pidi teadma seda, et on olnud Eesti iseseisev ja Eestil on olnud saatkond ja on olnud saadikud. Aga see oli huvitav moment. Hästi tähelepanelikult uurida. Aa, selle eesti vappidega rekvisiidid selle üks hästi liigutav detail oli ju see, et, et siis kui me olime kätte saanud ja ta ju seal mingi pressikonverents enne seda vastu võtta, sest siis oli ju niimoodi, et selleks puhuks toodi meile linna pealt igasuguseid asju ja sealhulgas tõima menetletakse seal üks vanaproua, kes tõi ka ühe niisuguse väikese viinapitsi kristallist, kus peal oli siis eesti papp, see oli siis oma aarinud klareerituda, kuidagimoodi oli see siis vanast saatkonnast tema kätte sattunud ja see lugu pole isegi kõige olulisema tegelase sümpaatsem oli siis selle ajuris järgmisel päeval kuskil kassildas anumates vilda, lehtis ilmus siis reportaaž sellest kõigest pressikonverentsist ja seal oli üks meelateks põhipealkiri või vahepealkiri ja pildi allkiri ka kindlasti, et viron. Viron Ainoa viralinen, Snapsi lasi. Või on seal mõista, see oli väga südamlikud rauad. Mul ei ole ajalooline viinaklaas. See peaks praegu olema välisministeeriumi muuseum, Muuseumis on nii väike ja see see graveering seal peal seal hästi täpne ja ilus. Ma ei tea, kus see valmistatud oli, võib-olla Lorupi vabrikus. Arhitekt Olavi Nõmmik, tuleme nüüd teie juurde. Missuguse ülesande te saite, mida te pidite sellest majast tegema? No kui nüüd neid 25 aasta taguseid aegu meelde tuletada, sest mul on isegi säilinud mõningat päevaraamatud märkmikud sellest ajast ja siin on mõndagi kirjas, täitsa huvitaval kombel isegi avastasin endale üllatuseks mind kaasas selle projektiga Aado Aavik ehitusest, kes oli tollal juba minu teada lepingu välisministeerium alla kirjutanud. Ja kuna tegu oli kavandatud nagu ikkagi suhteliselt väikse remondiga, siis tollal oli see korraldus päris algjärgus ei olnud. Ta ei riigi agent seadusega kõike muud ja võeti lihtsalt ehitusfirma, aga siis nemad, kaaslased, mind nii-öelda kogu selle projektijuhi arhitektina sinna. Ja alustasime. Kas septembri lõpus, oktoobri alguses, igal juhul juba siin Soome mingisuguseid numbreid, aadresse mul kirjas üks kohtumine on kirjas kell kaks, 14. oktoobril. Saadid neli, 94 saadik saadiku Jakjördiga. Nii et me siis alguses käisime seda maja mööda ringi ja tegime need esialgsed kavandid, mida sealt üldse teha saab. Ega nüüd mingisugust massiivsed ümbristöid ei olnudki plaanis tegelikult aga ausalt öelda raha ka ei olnud palju eelarve ikkagi piiratud ja püüdsime siis võimalikult nende võimaluste piires selle siis Eesti saatkonna bürooruumideks ruumideks kohandada. Kas teil oli kasutada sõjaeelse arhitektuurilise lahendi mingeid jooniseid või algseid projekte, võib sisekujunduse fotosid või midagi? Tähendab fotosid oli mõningaid üksikuid ja, ja selle selle kohta oli ka arhitektuuri ja kunstiajaloost hinnangud, et see ei olnud ka ikkagi nende arvates väärikas saatkond, ta meenutas ka natuke buduaari, need vastavad ruumid seal ja noh, seal need oma aja küsimus on lennatud ka suhteliselt negatiivselt seda ma välimust, et, et see ei ole ka nüüd tolle aja kohta mingisugune arhitektuurne, seda. Aga see on ajalugu ja neid on projekti materjali tegelikult ma ei mäleta ja praeguste otsingute põhjal ei ole ka midagi välja tulnud, mäletad, meil oleks olnud. Aga samas kuna see oli Eesti vabariigi territoorium, siis otsest kohustust meil ei olnud. Sisemist ümbrees tõde osas mingit koos kaaslasega lubasid saada, aga sellest hoolimata ma käisin piirkonna arhitekti juures, kuskil oli isegi mäleta praegu, kus, kus asus neil aga seal piirkonna Kaivo Puisto arhitektid olid, pil on arhitekt ja temaga rääkisime ümbritskavad kõik läbi ja temal olid säilinud on muidugi nende arhiivis olemas see, kui ma ei eksi, siis 70 74. aasta Soome projekteeritud ja ehitatud kolmas korrus millest on siin eelnevalt ka juttu olnud, kus asusid siis väga kummalise otstarve kroomid. Küsin veel ainult seda vahele, et kas eesmärk oli taastada saatkonnahoone tubade asetuse seinte ja kõige muu suhtes täpselt nii, nagu maja oli enne sõda. Ei olnud see üldse eesmärgiks. Me jätsime, säilitasime loomulikult välimuse ja säilitasime ka põhiliselt need esimese korruse vastuvõturuumide saalide planeeringu aga teisel korrusel asutada, selle kohta puudus igasugune materjal, mis seal üldse oli. Kolmas korrus oli üldse hiljem ehitatud. Teise korruse kohta. Olid seal erinevad kabinette trummid, aga mingil moel me olime sunnitud neid vastavalt töökorraldusele vastavalt saatkonna vajadusele lihtsalt jagama. Ma võin siinkohal täiendada, et üks oluline detail on lihtsalt see, et lühidalt öeldes kolmekümnendatel oli selles Eesti Kaivo Puisto saatkonna majas põhiliselt saadiku residents, ta elas seal ja need saatkonna ruumikesed olid üsna väikesed, see oli tolleaegne nii-öelda töö ja eluviisa diplomaatias. Ja kui ma õieti mäletan, siis umbes seal, kus praegu on köök, seal oli ka veel üks väikene ametniku kord aitäh. Ja seda kolmandat korrust, kus ka praegu on meil niimoodi, et autojuhi korter ja konsulaat seda üldse ei olnud. Nii et kogu funktsioon aga tuli kõvasti muuta. Meil oli selge, et sinna ei tule saadiku residentsi, vaid sinna tuleb saatkond oma kabinettide ja vastuvõtualaga ja konsulaat samuti nist, kogu funktsioon on täiesti teine ja ka ajast on täiesti teine ja vahendid ja nõuded. Turvanõuded kõik on täiesti teine. Nii et selles mõttes on täpselt nii, nagu orav ütles, et noh, ei saanudki arhitektile ka ehitusfirmale mingisugust muud ülesanded anda, kui siis proovisime kirjeldada ka Eesti välisministeerium oli väga algusjärgus, sellepärast proovisime kirjeldada, mis meil tarvis oleks, aga võin kohe siia juurde ütelda seda, et Me hakkasime Olaviga seda koostööd tegema ja tegime seda lõpuni välja ja see oli hästi huvitav. Minule muidugi ja minu arvates sellega hea koos. Ja kui ma kõrvalt muide, kuidas te iseennast hindama ametlikud arhitekt, aga kui ma kõrvalt vaatasin, mismoodi see töö ja ehitus seal käib, siis ta tegelikult oli. Ma ei tea, 405. ametis korraga, arhitekt, sisekujundaja, disainer, tööde järelevaataja, tööd, ülevaatetööde kontrollija, tööde juhendaja. Ikkagi mees nagu orkester. Kas ruumide planeeringut Olavi Nõmmik muudeti niipalju kui oli materjali, et võrrelda sõjaeelse ajaga? Tähendab ikkagi materjali selleks eriti ei olnud ja nagu Jagger mainis, et olid mõned fotod esimese korruse esindusruumides saalidest ja need nägid tõesti välja sellised, et nad oleksid pigem nagu kõlvanud ja sobinud residentsiks ja eluruumideks kui saatkonna vastuvõturuumideks. Nii et see võis tõesti olla ka niimoodi. Suures osas oligi see saadiku residents tänava elamu sellisel kombel me säilitasime kõik põhilised kandeseinad, need hoone põhiline struktuur säilis ja tegelikult ega, ega seal nüüd midagi kapitaalselt me ringi ei teinudki, võimaluste piires lisatud võib-olla seal mõningaid kergseinu. Ja, ja see oli ka ausalt öelda. Aga ma ütleks siia juurde midagi, mida te ei oska küsidagi. Räägime maja sisemusest, ta praegu kogu aeg, aga üllatused olemise mäletada tuli ehituse käigus ka väljaspool maja. Läheb üks põhjus oli väga lihtne see vesi, millest bulgaarlased rääkides imbub kusagile sinna keldrisse sisse. Hästi lühidalt ma mäletan, mida, mida spetsialistid seletasid, oli see, et ilmselt 30.-te alguses, kui toimusid mingisugused kaljupinnas nagu Helsingi lon lõhkamistööde sihtidega, kõiki neid allika pragusida, sealt kaljupinnasest ei avasta ja kuidas need ka sulged oma ajatehnoloogiad olid, nagu nad ilmselt olid. Nii et nii või naamoodi tuli kuidagi see vesi pidama saada ja selleks, et üldse aru saada, mis toimub selle krundi peal, mis natukene kallak, kui sa kaevati ümber selle maja, tähendab, paljastati vundament ja selle tõttu kaevati umbes kahe meetri sügavune kaevik ümberringi. Et üldse aru saada, kuidas veed liiguvad ja siis mäletan üksikuid detaile sealt, mis seal kõige olulisemad avastati. Seda, et kunagi oli selle linnaosa drenaaž drenaažisüsteeme muudetud. Nii et hästi jämedalt seda öeldes vesi, mis voolas sealt Idayne Puisto die ülevalt tänava poolt alla krundi sinna sügavusse oleks pidanud krundi sügavuses ta edasi kusagile maal voolama, aga seal oli midagi kas kinni aetud, kinni kasvanud või umbe läinud, nii et see vesi, mis kallakut mööda alla tuli, see tahtis kusagile pääseda ja vahetada, pääses majja külje pealt, kuna vundament oli selline, nagu ta on, lahendati seda niimoodi, et vajale tõmmati ümber, ma ei tea täpselt, mis materjal, see oli ka niisugune sukk, kile, mis iganes geotekstiile, mis ta nimi täpselt oli, ma ei tea, aga ja siis veel tehti natuke drenaažitöid sealjuures. Aga nüüd me läheme ta huvitavate poliitiliste nüansside juurde. Rõdu, rõdu, aga paak, kütusepaak, linnaarhitekt nagu, mis, mis ta seal oli seal see ka arhitekt ja see ka ju ei teadnud seda, et bulgaarlasel oli maa sisse, kui kaevamisega selgus, peidetud ta üks hästi suur kütuselisa ja see oli osaliselt kütust täis kütust täis, nii et potentsiaalne reostusallikas tervele regioonile seal oli maa sees roostetamas sellega, mis, mis hakkama. Aga siis välimuse kohta nii palju. Et joonistelt, mis, mis Olavi siis oli saanud soomlaste käest, mis meilgi omal olid, selgus, et maja tagaotsas tagaots muide oli mitte 33.-st aastast pärit, vaid eestlased ise ehitasid selle maja 30.-te lõpul midagi meeter-poolteist pikemaks. See fakt kuluka mängu juurde. Aga on, eestlased ei ehitanud sinna rõdu. Nii et seal, kuhu lõpuks kaadiku kabinet tuli seal tagaotsas, oli üks imelik väikene, arusaamatu rõdukene, murdsime tükk aega pead, et mille jaoks seda tarvis oli. Ja ühel hetkel oli pilt üsna selge, sellepärast et selle rõdu pealt paistis päris hästi. Otse suhteliselt lähedal oleva Ameerika saatkonna üks hoonetest, kus tol ajal, kui mina seal olin, oli ka saadikukabinet. See oli hästi naljakas detail, meie muidugi likvideeris selle rõdu ameeriklasele, ma rääkisin selle kohe ära. Nalja sai palju. Kusjuures seal oli veel veel, olukord oli selline, et kui sa oled ruumis sees, siis aknast vaadates see nurk ei paistnud saadikuaken ja kui sa läksid välja rõdu peale ja siis ta oli elus, täpselt nii, see oli nagu väike pikenduse otsa. Kõige peale oli mõeldud, peale oli mul aga ma korraks see lähen tagasi 30.-tesse siin on olnud juttu sellest, et välimus oli tagasihoidlik, majal ja sisemus ehk sisustus ei olnud ka võib-olla tänapäevaseid maitsega, kohane aga suomen kuvalehti, haldas kuuel leheküljel värvipildid vaimustunud kirjeldusega lugedes üles sametkardinad, mis seal oli, suurepärane, see oli siis 30.-te, no siis, kui see valmis saab, eks ole siis. Ja noh, me oleme näinud ju neid pilte, missugune sisustus oli. No see oli just tolleaegne saatkonna esinduslikkuse peale mõeldes niisugune sisustusega nagu pidi olema, ja nägu oli teistes ka soomlased olid väga vaimustatud, tõesti suur lai artikkel oli kuvale. Tahtsin seda öelda. Et nad siiski oskasid hinnata ta seda, mida me tegime ja ja me ei ole vist veel maininud siin ja ütleme veel korra, see oli esimene saatkond, mille Eesti riik oma rahadega välismaal ehitas, järgmine tehti Vilniusesse 98, palju seal vahet tuleb siis. Kuidas see sisekujundamine otsustati, kes valis, kellelt telliti? Sellega oli niimoodi, et peamajas tähendab välisministeeriumis, Tallinnas ei olnud meil isegi vastavaid inimesi, kes mõne, kes seal just seal, kui Marina vähem saanud sisekujundusega valmis põhiliselt, et me saatkonnaskäik koos nuputasime ja suur koormus oli mu enda peal ka. Siis alles ilmusid esimesed nii-öelda disaininõustajad välisministeeriumisse tööle, nii et ega seal ei olnud mitte mingisugust muud lahendust. Ja miks me siia juurde ütlen ühe asja veel, ega siin täna aastal 2019 sest niimoodi mugavalt rahulikult rääkides siin akna taga Tallinki laevad sõidavad Soome edasi ja Rootsi edasi-tagasi ja ja, ja kogu see elu-olu on täiesti teistsugune eluti on täiesti teistsugune. Seda siiski inimestele kirjeldada ära, mida pidi kogu riigiaparaat, sealhulgas ka välisteenistus ja meie seal Soomes saatkonnas tegema 90.-te alguses, esimesel poolel, kus tegelikult me tõesti töötasime sealt, ma olen oma fraasi võtnud, et mitte 24 725 kaheksa tunne kus kõik oli kuhjas poliitika ja administreerimine ja diplomaatia, tuurid, tegevus ja majandustegevus ja sõjaväelised asjadest, see oli meeletu koormuse. Nii et seal ei olnud nagu teist võimalust. Kui hästi ruttu too ise ja otsustavalt tegutseda. Mehhanisme valisime, ma käisime ta linnapood hästi palju. Me käisime ta Eesti firmasid hästi palju. Ja tegelikult esimene saatkonda, mis, mis sellisel kombel taastuvuna puudus tollal ka välisministeeriumi poolne koordinatsioonikogu, see asi, süsteem ei olnud veel paika läinud üldse. Te olete õmmelda selle aasta 94 90 45 95, eks ju. Nii et disainimine suuresi tüdragi saatkonnaga koos siis kui nii-öelda see Seega oli, oli lugu lõppenud, võtmed olid üle antud, maja oli valmisime, kolisime sisse ja Olavi lõpetas ka selle töö, tegelikult mul siis tuli peamajja esimene niuke disainer Reet ots õppetööle juba on siis koos Reedaga jätkus tegelikult disainimine. Nii palju kui raha veel oli. Vot, ma ütleks, on tõesti niimoodi, et me andsime selle põhi põhilahendusena vahetasin vett ja, ja meie ülesanne tollal ja see ei olnud ka ei, ei ehitus lepingusega mingis muus lepingus ei olnud nüüd küsimus, nagu tänapäeval tehakse. Et kõik viimse detailini lõpuni lahen ei tead, ütle otse, et tegelikult need projekti ei olnud. No kui, kui me peale läksime sena kõigepealt ja siis ei olnud mitte mingisugust, kõik käis ikkagi. Töö käigus pidime sellega hakkama, saame siia juurde, on tagasihoidlik mees, ma tean, aga ta need ukse taa, mis siiamaani seal on suured saalide uksed, need tema projekteeris. Ma ei näe, need valmistati Soomes. Ja Eestis ei olnud väga paljusid isegi firma, paljusid ei niukseid, mööblitootjaid ega ega suurmööbliga, pehme mööbliga, kõvamööbli ega lampide ja nii edasi, nii edasi, nii et esimesed tegijad olite, kelle nime võib täna rahulikult öelda, olid vangid alles, alustasid oma mööbliga ja sealt me saime natukene sinna majja sisse. Raidmets oli ka noor ja kuum nimi seal. Me saime Siuke niuksed, metalli alustasid, tulid hoopis kavalgi, kahe valgustid tulite, ma ei tea, kuidas see, kuidas see juhtus, aga Tõnis Wella maa, kes on täna nagu kõva nime juba tegime, maniksid esimesed disain laelühtrit sinna, mis siiamaani on seal tekstiil, vaibad, kootideks, tekstiil, vaibad, Kuutma, nii palju, kui sai Eesti tegijaid, firmasid kasutada, loomulikult kasutasime osa ei olnud lihtsalt Eestist võtta. Et ütleme, mina võiks siis omalt poolt nii palju lisada, et, et tegelikult see oli ikkagi selline algne toorik. Saatkonnale anti et saaks tööd alustada ja see töö jätkus nüüd aastate jooksul veel etapiviisiliselt. Nii et 95 suvi oli, see sisse kolisime, kui see võti oli üle antud ja no mina tulin sealt saadiku töölt siis ära, neli aastat sai täis 97. aasta märtsis, aga mäletan, et kuni lõpuni oli veel tegemist järeltulijatele ka. Jaak Jõerüüt siin minu ja teiste kuulajate harimiseks võib-olla üks kõrvaline seik, et Eesti omanduses enne 30 üheksandat aastat oli saatkonnahoone Helsingis, Moskvas ja Riias, ülejäänute saatkonnad olid renditud pindadel. See on nüüd niisugune koht, kus ma ei julge peast ütelda. Ja Riia sellise loomulikult omanduses, aga ma praegu Berliinis oli oma jah, ei julge. Vaat just see, see, see meie oma ma neid kohti tean väga hästi, aga kus oli rendisuhe, kus oli omadus suhe? Ma julgen ütelda niisuguste kohtade puhul praegu hetkel veast kusagil kindlasti eksinud nagu Pariis nagu London, Berliin. Jah, seal ei olnud, eks ole, tervet maja, aga nendes kohtades, kus majad olid kohe päriselt veriseid muud jah, need, kas rendikas, siis ilma majata mingisugused korrused või mingisuguse bürooruumide, kus kohas nad olid omanduslikus rendituda. Meie kohti võiks niimoodi öelda palju, aga see kõige sümboolsem oli Helsingis. Kordame veel kord, sellepärast et see oli ainukene, mida Eesti riik oli oma rahade oma kulu ja kirjadega ja oma ettevõtmisele oma arhitektiga ehitanud välismaal selle esimene, ainult nii et ta nii-öelda juriidilist poliitilist sümboolne väärtus oli hästi suur. Tuletame siis meelde, et 24. veebruaril 1994. aastal, kui kõik kolm tänased saatekülalised olid Eesti iseseisvuspäeva tähistamas saatkonna majas Helsingis siis jäi sinna vahele 55 aastat, et kui Eesti ei olnud oma saatkonna maja peremees. Eelmine iseseisvuspäeva tähistamine saatkonna majas Helsingis oli siis toimunud 39. aasta 24. veebruaril. Ja sellestki päevast, millest me siin täna oleme rääkinud, saab nüüd 10 päeva pärast 25 aastat. Kuidas aeg küll lendab? Tõesti? Aeg lendab küll, aga siin üks nüanss veel selle maja tähtsuse juures ma olen seda kasutanud pärast välisministeeriumis töötades noorematele inimestele meelde tuletas, kui jälle käib argumenteerimise ja see on käinud läbi aastate, et kas me peaksime teistes riikides, kus me oleme saatkondi loonud ja lood ostma omale kinnisvara või peaksime seda rentima. Üks argument on puht finantsiline, mis seal paberi peal kergelt kokku löödab, et kui suure aja jooksul see rendisumma niimoodi tuulde lennanud, oleksime võinud selle eest osta. Aga teine argument on puht nii-öelda õiguslik, ajalooline ja poliitiline filosoofiline, kuidas tahate. Soome saatkonna maja on suurepärane näide paljude teiste näidete hulgas kuidas rahvusvaheline õigus ma ütleksin, realiseerub Kinnisvaras. Ja kuidas teda on võimalik last kasutada. Mõlemat pidi. Tehes saate lõpetuseks kummarduse kõikide inimeste ees, kes on panustanud sellesse pikka protsessi, et Eesti oma esinduse naaberriigist tagasi on saanud täna meie tänaseid saatekülalisi arhitekt alavim nõmmikut kulle raigi ja suursaadik Jaak Jõerüüt ja aitäh meenutuste eest ja, ja meie mälu värskendamast. See oli siis tänane reporteritund ja homme jälle valimiste teemal kuulmiseni. Reporteritund reporteritundi saate järelkuulata meie koduleheküljelt vikerraadio poee.