Tere taas kõigile filmihuvilistele. Eelmisel nädalal lõppes Berliini rahvusvaheline filmifestival ja tänases saates on värskete muljetega meie külaliseks Karlo Funk ja saatejuht Riina sildas. Vinni peegel. Pioneerifestival tekitab alati selliseid küsimusi koha peal, et kas programm on parem või halvem kui eelmisel aastal, kas programm on parem või halvem kui kanni Veneetsia festivalil ja kõik kipuvad väga nurisema, et ega seal midagi suurt vaadata ei ole, filmid on keskpärased. Kui palju see tegelikult tõele vastab? Muude maailmafestivalide kontekstis. Mulle järjest rohkem tundub, et et see vastab tõele, mida ma veel võib-olla paar aastat tagasi oleks arvanud. Aga just nagu sellel aastal oli esimest korda nagu ka selgelt näha, et näiteks kanni festival tõmbab Berliinist filmi ära ja sellest ei tehta enam nagu suuremat saladust varem. Poetatigil pisaraga ei näidata seda välja, siis nüüd on see nagu osaks saanud sellest avalikust debatist ja võib-olla ka osaks spekulatsioonidest juba enne festivali, millise filmi skan ära tõmbab. Seal oli see vist, kui ma ei eksi, siis Sheke vaarateemaline film, seesama, mis pidi käsitlema Šege vara nii-öelda pöördumist Vasakpoolsesse temale reisil läbi Ladina-Ameerika mootorratta ja sõbrad. Berliini festival on eelkõige publiku festival. Erinevalt kannist või Veneetsiast. Veneetsia asub ju saarel liida saarel, mis on tegelikult suhteliselt kallis koht ühe festivali jaoks ja publik sinna naljalt ligi ei pääse. Samamoodi. Kann on ikkagi festivali ajal ülikallis ja tihedalt asustatud paik ja kui sul just ei ole nisu magamiskotiga rannal ööbida, siis nii-öelda mõistlike kuludega, sest ega sa seal ka filme ei näe. Ja see tähendab, et Berliin võib-olla on siis tegelikult oma ka programmivalikut liberaalsem ja sellisem rahvasõbralikum. Ning mingis mõttes see annab tunda ka filmide valikus. Võib-olla selles mõttes, et kanni Veneetsia valikud on elitaarsemad ja kriitikute jaoks huvitavamad igal juhul. Kuid ja samas ka see teatud elitaarses ja valiku printsipiaalsuse annab ka nagu positiivse tagasimõju noh turul või nende valikuid usaldatakse, samas kui tegelikult Berliini järg filmide levid, ma arvan, piirdub pigem pigem Saksamaaga ja siis nende üksikute nii-öelda tehingutega, mida seal teevad mõned suuremad firmad, kes enne Ameerika filmiturg otsivad endale veel Euroopa filme Selles suhtes ma tahaksin küll sinuga täiesti nõustuda, sellepärast et et kuivatada Ta Berliini festivali koos turuga, sest neid kahte asja eraldada siiski ei saa, siis siis tõesti produtsendid ja levitajad ei ja maailma müügiagendid teevad otsuseid eelkõige selle järgi, et kus saab nende film kõige suurema tähelepanu just nagu maailmalevitajate seisukohalt ka ja vaieldamatult et on Kansele jaoks kõige parem platvorm ja ja Berliin vast just nagu oluline Põhja-Euroopa ja, ja noh, osa Euroopa jaoks, aga tegelikult ei saa ka süüdistada ju Berliini valijaid neid, kes nii-öelda skaute, kes käivad filme valimas, et nende maitsega midagi nagu kehvasti oleks kaugel sellest, et et Morris tehaadeline, kes oli väga pikaajaline Berliini festivali juht ja kes on nüüd paar aastat juhtinud Veneetsia filmifestivali valikukomisjoni. Tõdeda tuleb seda ikkagi, et ega see Berliini festival tema nüüd nii oluliselt parem muidugi ei olnud programmi seisukohalt kui praegusele tiiter koosliku juhtimise all kuigi noh, märgata on tõesti selliste tiiter koosliku väga suurt soovi ja mis oli ka tema deklaratsioonis kirjas disparemini tutvustada saksa filme ja Saksa filmid on väga tugevalt esil nii programmis kui ka siis spetsiaalse eraldi programmina Saksa filmid. Et sellega ta on kindlasti hakkama saanud ja teisest küljest ka ütleme suuremaid Ameerika staare, suuremaid Ameerika kassahitte tahab ta nagu põimida programmiga, et mõned neist on võistlusprogrammis mõned neist väljaspool võistlusprogrammi. Et sellel aastal avas Berliini filmifestivali nautinud külm mägi, mis siis võimaldas kohale tuua ka mõned staarid, kuigi nüüd on just probleem ka selles, et Oscarid kuidagi liiguvad väga lähedale Berliinile näitlejad ei kipu nagu kohale tulema tahetakse Oscarite üleandmise tseremoonia aega muuta ja samas lõpetab oma tegevusega Ameerika filmiturg siis Berliini järgse penijärgsel ajal, mis tähendab seda, et järgmisel aastal paisatakse kaardid täiesti segamini ja juba selliseid, et noh, võib-olla tavakuulajale ja vaatajale Vähetähtsad detailid, et kui Ameerika turg lõpetab tegevuse, see tähendab seda, et Berliini turule tuleb tunduvalt suurem huvi ja tunduvalt suurem mass nii-öelda taha, mis jällegi muudab kindlasti programmi kvaliteetsemaks ja ka produtsentide huvi selle festivali vastu, aga samuti suuremaks. Nii et noh, siin on oodata nagu ka sellist muudatust, sellepärast et kui analüüside tegelikult võistlusprogrammi sellel aastal siis pilt oli, ütleme ausalt, enam kui kurb. Et oli tõesti selliseid keskpäraselt väga nii-öelda puhta huugiga tehtud linateoseid. Ja ja selliseid säravaid tähti nagu koreast kinkida oma filmiga samariitlane jättis ka publiku suhteliselt leigeks, sellepärast et noh, tema eelmised filmid on olnud võib-olla mõjuvõimsamad, ootamatud filmi, keeleliselt huvitavamad, et kingi duck esines oma tavapärasel heal tasemel, aga ei, ei mitte mingisuguste suurte üllatustega. Kuigi ta sai parima režissööri hõbekaru ja vaieldamatult ilmselt teenitult, sest ega seal ütleme suurt tema vastu midagi panna ei olnud. Ja muidugi esines ka seal suurel hulgal režissööri töid, kes nii-öelda omavad seda valget kaarti, on nii-öelda juba väga tundunud nimedega ja patrisleid koondoli oma filmiga jälle taas mar ja Erik Roomere kindlasti teong Angola Opulus, kes on juba praktiliselt sajaaastane teeb selliseid väga pikaldase vaatemängulisi kinoteoseid ja, ja tema oli taas oma triloogia kolmanda osaga võistlusprogrammis, seekord küll jäi märkimata, aga sellegipoolest oli nii-öelda kena augu täitja. Aga rääkida sellistest huvitavatest või ütleme, veidi ootamatutest valikutest võistlusprogrammis siis võib-olla tõstaks esile ühe Rootsi filmihommikune vahetus ja see film sai sinise inglipreemia ja ka parima Euroopa filmiauhinna oli tegemist suhteliselt tuntud žanriga Skandinaaviamaades, eks selline ulmeline suhtedraama, mis noh, ka tegelikult Bergnanist ja tema filmidest on nagu välja arenenud ja ja oli üsnagi levinud, ütleme 80. aastal Rootsis ja ja mis oma sellise painova halli argipäevasusega nagu töötles kõiki ära ja keegi neid enam kangesti vaadata ei tahtnud. Lõpuks ta nagu logistas ennast teie formaati. Aga nüüd, tulles taas suurele ekraanile, oli ta väga värske, sellepärast kompositsioonis, et oli ta lahendatud, nagu Robert hoolt on, tavaliselt oma filme teeb, ehk võtab erinevad liinid, põimib need läbi ja, ja seda me nägime, Roy Andersoni tegelikult magnoolia sama moodi, et ütleme, analoogse kompositsiooniga film aga sama eest näitlejatööd olid värsked, see konflikt oli väga inimlik, arusaadav ütleme selle 80.-te aastate suhteliselt Rama Skandinaavias suhtedraamaga oli see, et lõpp oli väänatud ikka selliseks lootusandvaks ja ütleme, et ta ei olnud päris happy end. Aga nüüd veel lootustandvaks. Et ütleme niimoodi, et, et on mindud komp messile. Et ei ole tegemist klassikalise sellise Anxt suhtedraamaga, need samas jätisse taas jällegi väga värske filmi mulje teiste filmide kontekstis. Ja võib-olla selles mõttes oli jah, üllatuslik näiteks näha tüka esikfilm oli võistlusprogrammis, mis hiljem sai ühe preemiatest, see oli Kolumbia lugu, Mario Follow Crais. Mis võiks olla ausäras Maria või midagi sellist, noh, loomulikult omamoodi. Varjatud ainult pealkirja kaudu võib-olla mingite kristlike viidetega. Sellise väikse narkovedaja madonna lugu kes. Pääseda oma keskkonnast on sunnitud viima kokaiini New Yorki Columbiast. Võib-olla see oli, langes natukene selliste stereotüüpide küüsi, tegelikult me ju oleme ka varem näinud neid Kolumbia filme, mis on isegi mingis mõttes radikaalsemad vist viis aastat tagasi oli kani ja üks lillemüüja lastest film. Kuid tegelikult siin midagi nagu värskelt oli võib-olla just selle naistegelase sellises rollide ampluaas rollis tema sellisest nagu emotsionaalsest vallas, kus tal lastakse nagu mängida. Ja siis tegelikult narkoveo enda suhteliselt ikkagi rämedas karmi realistlikkus kujutamises ka noh, oluliseks tuleb pidada ikkagi seda, et Ladina-Ameerika kino on tõusmas nagu kahel põhjusel. Esiteks need režissöörid, kes varem olid piiratud, võib olla oma kodumaaga, hakkavad järjest rohkem minema sandantsi, laadsetele, koolitustele, sandantsi instituut on võtnud endale noh, ikkagi selgelt sihiks Ladina-Ameerikas ka režissööride sellise kujundamise ja harimise ja nüüd on selle tulemuseks see, et sealt tuleb ridamisi värskeid andekaid, selge maailma nägemisega ja siis piisavalt nagu laia turuga rahvuslikke režissööre. Lõppude lõpuks oled riigis võib-olla ei ole see kõige parem näide. Aga ini ärritu, kes tegi Jamorest perrose? Ma arvan, seal tuleb kohe ridamisi varsti Brasiilia režissööre ja nüüd seesama Colombia režissöör ka, kelle film oli ju tegelikult esimene film kohe koostöö seitsmejõuga. See näitab, et meil on sealt nagu mõndagi oodata veel. See regioon on jah olnud ikkagi ütleva kaadris Tapa filmikoolituse nagu huviorbiidis päris pikka aega ja, ja, ja tore on sellepärast, et et need turud on tegelikult ju väga suured ka nende kohalikud turud, aga ütleme, selline vaesus ja, ja piletihinnad ja kõik, see nagu ei võimalda selle filmitööstusel arendada, nii et et see on selline sünergia nagu ülejäänud, ütleme, filmi riikide vahel on, on väga hea. Aga keda veel sellistest huvitavatest paikadest või, või missugused? Üllatuslikult momendid olid Berliini festivali siis siis vaieldamatult ka põhiprogrammis oli märgata, et, et nad viimase hetkeni otsisid ja Lõuna-Ameerikast just filme ja, ja see oli nende jaoks olulisem, tahtsin öelda, täpile panna. Aga teisest küljest oli märgata ka selliste maade tõusu nagu näiteks taim, kust ju tegelikult, et noh, üle riigipiiride ei olegi praktiliselt filme pääsenud ja just nimelt see nii-öelda taimeistri filmitööstus mitte ütleme, väga tugevad autorifilmid, mida noh täis ma ei tea, et keegi veel nagu kultiveeriksime väga teeks. Siis ka need olid väga populaarsed festivalile, et meil õnnestus ära vaadata selline armastuslugu. Lasteteemaline, minu tüdruk, main Köl mis oli täiesti suurepärast näitlejatöödega, ehk siis üheksa kuni 12 aastased lapsed mängisid niivõrd täpselt välja, ütleme kergelt karikeeritud sellise klassi rühma. Et see oli lihtsalt ülimalt nauditav ja samas sinna vahele veel esitati muusikalisi etteasteid, et film oli tõeliselt kena sellise nukra kerja melodramaatilise alatooniga, ütleme selline noorte noortekomöödia ja seal oli kuus režissööri, kui ma ei eksi. Ja kaheksa produtsent üks stsenarist, et, et eks see oli, see oli väga kena kogemuse, teine film mis tekitas ka päris suurt huvi, nimelt debüüdi fil bokser ehk siis ilus poksijad, tõsieluloo põhinev film ühest vaesest perekonnast pärit tai noormehest, kes juhuslikult täiesti satub nii-öelda taipoksivõistlusringi ja hiljem tema veneb tai kõige tunnustamaks poksi, eks, aga samas on seal kogu aeg olnud soov lapsepõlvest peale saada, naiseks on tema kõige suurem unistus ja läbi poksi õnnestub tal teostada oma unistust ehk tänu boksilt saadud rahale. Ta saab teha ümberlõikuse ja see film on taas väga omane nagu tai rahva mentaliteedi-le, ta on soe, ta on avatud ja ta on väga siiras ja kinematograafiliselt täiesti perfektselt lahendatud, nii et et samas ta, ütleme, sellist eraldiseisvat, kunstiväärtustest ei moodusta. Aga on kena täiendus inimestele, kes kunagi tahaksid taisse reisida. Jah eriti kui vaadata nagu, mis mis seal ütleme, teeveedemaatildada siseselt toimuks nagu eriti täiesti süüdi üks filmi nagu laad või suund on täiesti selline süüdimatu huumor igasuguse soovahetuse ja seksuaalse omapära suhtes. Seal transestiididest võrkpallimeeskond, kes võidab maakarikavõistlused ja kõik muu selline nagu toopas on täiesti vabalt ja südamliku huumoriga nagu käsitletud mis võib-olla seletab meile ka selle, miks Fortissima nagu võimas müügifirma tegelikult toodab või nendega nende rahaga paljuski need filmid nagu osaliselt ka toodetakse. Ja, ja teades nagu hollandlaste liberaalsust. Ma arvan, et üks nagu väike seos tai filmitõusul, vähemalt selle filmi puhul suuna puhul on nagu seos seas Hollandiga. Teine asi on siis need reklaamist tulnud režissöörid, kes teevad visuaalselt väga efektseid õudukaid või põnevuslugusid, millel on nagu oma selline tuist või pööre või vaatenurk ka olemas. Aga mis on noh, tegelikult sisuliselt ikkagi veidi teise sellise sensibiliteediga tehtud Hongkongi või Lõuna-Korea tüüpi põnevus, põnevuslood aga nad lihtsalt väga palju rohkem pööravad tähelepanu esteetikale värvidele ja siis sellisele keskkonnale. Jah, neil on nagu omapära selgelt olemas. Nad töötavad oma kindlas märk süsteemis, kusjuures nad on täiesti arusaadavad ja nauditavad, ütleme neid on selliseid kindlat tüüpi nishifilmid, eks ole, aga samas nad on teostatud ikkagi ülimalt nauditavalt. Et meil oli võimalus vaadata ära üks Lõuna-Korea film õdedest. Et eile õhtul siis tahes TEIL of the Sisters on mingis mõttes nagu võiks öelda, klassikaline uus aasia õudusfilm aga suhteliselt Lynchilikes nagu visuaalsete või süžeepööretega täiesti ootamatult. Ütleme siis agressiivselt unenäoline seal ei nagu ei tõmmata enam selget piiri sellise ettekujutluse ja tegelikkuse vahel nagu millel piir, mille, millel on õudusfilmid alati armastanud, balansseerida hakkab ka seotus nende kahe nagu tasandis jaotus on ikkagi päris veenvalt täide viidud. Ja kuigi ütleme siis Korea suurima filmifestivali Buzani programmi valijale see film väga meeldinud võib-olla siis seetõttu, et tema maitsen nagu klassikalisem siis sellest hoolimata ma arvan, et sellest filmist saab veel kuulda, et see saab olema selline vähemalt aasia filmide huviliste seas, omamoodi kultust. Ja loodame, et ka võib-olla Pimedate Ööde festivalil saab neid filme vaadata, sest oleks ju päris tore. Aga kui meie siin Tallinnas pööraks oma pilgu Aasia poole, sest juba eelmisel aastal oli PÖFFil väga korralikult esindatud tegelikult aasia filmid, aga just kindlasti tai fininga, ma arvan, pakuksid palju palju meelelahutust ka meie publikule. Sellel nädalal toimus veel üks kena sündmus. Nimelt avati taas kino Sõprus ja oli võimalik vaadata kahte uut eesti filmi. Kurat tuleb sauna, mille lavastajaks on Andres Maimik ja teine film reporter. Karol Ansipi dokumentaalfilm teine Teine dokumentaalfilm, esimene oli raudroosiõied ja nüüd Karola Ansip taas 152 minuti formaadis lakkab, siis võib üldistatult öelda Eesti ühiskonna erinevaid tahke. See on isegi liiga üldine määratlus võib-olla, sest tegelikult selle filmifoon, kus või teema või jah, see, mida ta üritab leida, on siis tegelikult selline mainekujunduse või avaliku imago loomise protsessi nagu väiksed nüansid ja omapärad ja selles nagu peituv iroonia, eriti just arvestades seda, et noh, millises nagu etapis mingisugused sotsiaalsed arengud on, millises olukorras elab enamik selle või märgatav osa selle riigi rahvast ja siis ma kujutan ette, et see peaks olema kõrvutatud siis kõige selle nagu vaja, glamuurse ka mida avalik imago peaks kandma, aga milleks tal lihtsalt tegelikult nagu Eestis sisuliselt jõudja sära puudub omal moel. No kindlasti on see natuke nagu otsitud konflikt mingis mõttes, sellepärast et kui me vaatame, mida teevad Riigid väga suured riigid ja piisavalt nagu mitte võib-olla niivõrd arenenud riigid nagu Malaisia, Filipiinid, selleks, et meelitada turiste, siis on nagu osa sellisest majanduse toimimisest. Kogu see märgi kujundas süsteem. Kuid ikkagi kui me oleme niivõrd väikses riigis nagu siin, siis me näeme kõiki neid protsesse läbi. Ma arvan, et see ongi see, mida Karol Ansip püüab nagu selle filmiga tabada nüüd teine või isegi kolmas nüanss, kusjuures annet. Võttes tegelasteks Linnar Priimäe ja Mart Laari siis üks vastavalt Tallinna mainekujundaja, teine vastavalt Eesti märgi väljatöötamise eestkõneleja. Vähemalt selle filmi kontekstis kaob ära tegelikult see vastukaal nagu sotsiaalses pooles või see ütleme siis irooniline distants, mida saaks nagu arendada, asetades sellele vastu sellise neutraalse tegelase või ühe neutraalse loo lihtsa nagu Eesti loo selle asemel on, võtad nagu reporter, kes katsub sellest protsessist õppida. Kuid kõik temana remargid ja, ja siis käsitlused on liiga nagu irooniliselt ja mängulised ja see konflikt nagu upub ära sellesse väikestesse koomilistesse detailidesse, õhku visatud lausetesse, nii et tal väga hästi ei teki seda kandepinda, mis laseks meil seda konflikti tabada. Ja siin, ma arvan, on see mingis mõttes puudujääk just nimelt intellektuaalne puudujääk, mitte võib-olla filmi vaadatavuse seisukohalt see nagu selline takistus ei ole. Või mida sina arvad? Mingil määral me oleme nõus, vähemasti ütleme, teemaarendused, mida sa ees eespool mainisid tõesti, kuskil jooksevad mingite õhukeste liinidena läbi et pigem ma juba hakkasin tabama seal sellist nagu ühiskondlikule mingisugust teemat, sellepärast et Karol Ansip teeb sedasama, mida, nagu Kilmi ja Maimik oma varasematest sotsiaaldokkides, eks ole. Ta vastandab noh, suhteliselt ütleme, selliseid vasakpoolsetele arhistlikel seisukohal, vastandab erinevaid sotsiaalgruppe ja toob sealt siis ütleme kas siis ametnike korruptiivsust välja või mis iganes, nagu on, ütleme konkreetselt filmi nagu eesmärgiks, kasutades materjali siiski äärmiselt Voluntaristlikult ja ütleme niimoodi tasakaalustamata, kui rääkida ajakirjanduse mõttes ehk siis võib-olla noorte meeste edevus ei oska öelda, aga nad said ikkagi oma filmiga elav jõud täiesti vastupidist, et et võib olla ka see, see dokumentaalfilm on neil juba järjekorras kuskil neljas, viies et et nad on kuskil küpsemaks saanud ja elu targemaks ja suudavad materjali materjalist veenduda ja täpsemalt vormistada oma sõnumit. Siis Karola Ansipi puhul ütleme selle filmi puhul seda just südamest öelda ei saa, sest minajutustaja, kes siis põhimõtteliselt annab teise fooniga kaadritaguse häälega muutub täiesti domineerivaks oma vaatevinkliga. Selles mõttes, et imagoloogilise teemaarendus laguneb täiesti ära, esiplaanile jääbki, ütleme sellise suhteliselt keskpärase keskpäraste teadmiste ja ütleme, mitte kõige suurema lugemusega ja võib-olla mitte kõige intelligentsem inimese portree. Et kui filmi vaadata, siis minule jäi hoopiski ütleme, see pealiini arenduseks ehk siis peategelaseks on reporter ja see, kui me jälgime tema suhet ütleme objektidega siis siis tekib, ütleme, selline tumm viha tõesti sellise keskpärasuse üle, mis on prevaleeriv meie ajakirjanduses. Nii et selles mõttes ma jällegi pean seda nagu filmi õnnestumiseks aga samas filmi algusest lõpuni jälgides pidevalt nagu vaata ilmselt Ta küsib enda käest, et millest lugu õieti siis on, et see natukene võib-olla jääb aru saama. Näiteks ütleme reporteri tegelaskuju on ju, eksju, karakter mulle tekkinud selles osas nagu hetkekski kahtlust, et ta on tegelaskuju kellel kelle, kes ei ole nagu tegelikult dokumentaal sellest maailmast, tan lavastus nende kahe tegelase täiendamiseks. Ja tema kõne ja tema nagu kohalolu, seal on nende mingi nende dokumente tegelaste kommentaariks avamiseks ja, aga see on nagu liiga varjatud ja keeruline skeem, et päris hästi toimida sellises sellises dokumentaalfilmis, sest tegelikult meil ei ole ju ka ja nagu Mart Laari ja Linnar Priimäe kaudu selles filmis tegemist mitte karakteritega, vaid sellist ütleme, formaalsete karakteritega, kes peavad kandma teatud ideed. See on nagu kõlab nagu klassikaline romaaniteooria räägib Dostojevski tegelastest, kes ei ole niivõrd, kui inimesed oma lihast ja luust, vaid või noh, on ka ka nende olulisemad eesmärk kanda ühte intellektuaalset või siis mis tahes muud tüübi ideed. Ja seetõttu Me näeme neid nagu mitte loomulikes situatsioonides, vaid alati esinemas, mis on nagu selgelt, kui nad on nagu teatud mõttes mainekujundajad. Ent see ei tööta väga kaua, juhul kui meil on ka see kolmas tegelane nagu fiktiivne või fiktsionaalne või pidevalt mingil ametlikul tasandil liikuv, nii et ses kuigi see idee on sümpaatne, siis ma kardan, et enamiku jaoks jääb see väga sügavale nende mänku kihistust alla peita. Nojah, ja kui vaadata seda lihtsalt ütleme, dokumentalistika žanris, siis et dramaturgiliselt seal puudub konflikt kui selline, et see on nagu tõsiseks probleemiks ja teisest küljest, mis on oluline dokumentalistika puhul, see ka, et, et selle loo uudislikussis ootamatus üllatuslikus, värskus, et kahjuks ka ütleme, need ideed või siis konkreetsed isikud on juba sellesama ajakirjanduse poolt niivõrd, et ammendunud. Et ka selles mõttes ei ole võib-olla tegemist kõige huvitavama filmiga. Samas, ma lisaksin ikkagi veel vahel, et seal on nagu väga ütleme siis teravmeelseid situatsioone mis tähendab, ütleme niimoodi, visuaalselt, ütleme oma nagu väikestes stseenide lõikes on seal väga häid kohti. Aga ma kardan, et nad jah, varjutavad selle keskse idee, mille pärast Karol Ansip seda filmi tegema hakkas. Aga soovime siis edaspidi Karola Ansipile palju jõudu uute filmide tegemisel ja ja kindlasti leidke aega ja minge vaatama uusi Eesti filme äratundmisrõõm ja missugune aga peaks mainima veel ühte väga olulist filmi, mis Eesti kinodes linastub ja see nimelt on Andrei Zvjagintsev vas Rossini tagasitulek. Filmis võitis Veneetsia peaauhinna kuldlõvifilm, mis kindlasti puudutab, liigutab ja on vaieldamatult, et üks eelmise aasta tippteoseid kinematograafias. Aga sellest filmist paljudest teistest väärtfilmidest, mis Eesti kinodesse hakkavad ringlema ja ärge unustage üsna pea, linastuvad ka uued Eesti mängufilmid. Täna öösel me ei maga ja sigade revolutsioon. Nii et koguge, aga piletiraha ja kuulmiseni järgmisel kuul stuudios olid Riina Sildvee asja, Karlo Funk.