Tere tulemast filmi peegli saatesse, täna viin seda läbimi, nahk Karlo Funk, Riina Sild asemel, kelle häälega teil on olnud võimalik tavaliselt seda saadet veeta. Ja viimastel nädalatel on Eesti film olnud igati tulipunktis, seda tänu tavatule olukorrale. Et kahe nädala sees on välja tulnud tegelikult tervelt kolm mängufilmi. Ja ülejäänud 50 nädalat valitseb siis aasta jooksul Eesti filmide suhtes eetrivaikus. See on mõnevõrra paradoksaalne situatsioon. Ühest nendest filmidest täna öösel me ei maga, oleme me kõik juba viimase paari nädala jooksul kuulnud niipalju, et sellele kriitilisele EPatavale pole võib-olla siin saates enam paslik midagi lisada. Küll aga olen saatesse kutsunud Anu Veermäe, sigade revolutsiooni, siis kõige uuem värskelt neljapäeva õhtul esilinastunud filmi produtsendi, et temaga rääkida tervest sellest projektist. Tere tulemast. Tere. Sa tead kindlasti Jaak Kilmi filmi režissööri juba Ma päris ammu lapsed välja. Seega kui sa said selle projekti esimest korda, ma kujutan ette, sa nägid seal päris palju tuttavat. Kas siis Jaagust endast või teid ühendavast mingisugustest lugudest. Midagi sellist, nii Jaagust kui Reneestit, võib-olla isegi stsenaariumist oli ära tunda ka selliseid Renee nalja, et midagi ikka. Niisuguse esimest korda kuulsid sellest ideest, mis sind nagu huvitas selle juures, miks sa näiteks nõustusid seda tegema. Sellepärast, et ta oli tõsiselt hea huumoriga kirjutatud, et see oli selline kerge ja naljakas ja samas olid tal ka nagu siuksed sügavamad noodid, et hästi mõnus lugu. Samas, ma kujutan, et ta oli ka algusest peale selge, et sellel silm saab olema kaks režissööri. Kas sa ei kartnud natuke sellega seonduvaid riske näiteks? Ma ei osanud karta sellepärast. Me olime jaagu ja Reneega juba koos enne selle filmi alustamist töötanud üle viie aasta. Ja me oleme teinud selliseid projekte, kus Jaak Renee on kahe peale olnud režissöörid, mina, produtsent, et neid on viie aasta jooksul hästi palju ja pigem on see tekitanud sellist head sünergiat. Aga tähendab siis tegelikult võtete käigus ikkagi nagu situatsioon muutus või kuidas see välja nägi, et sinine oli kaks režissööri. Võtete käigus see oli tegelikult natuke ennem ka ette planeeritud, et meie töö käis selliselt jaak ka töötas rohkem pildiga ja sellega, mida ta monitorist näeb ja tema partner oli võtteplatsil rohkem Harkok ja Renee muidugi siis ketis neid noori ylesse tegeles puhtalt näitlejatööga. Selliselt oli tööjaotus kahe režissööri vahel. Kas see nagu töötas või kas näiteks nii-öelda juhitavaid mass segadusse ajanud või nad said selles suhteliselt lihtsalt aru? Nad said aru sellepärast, et seal ei olnud nagu kahte juhti, kes ütlevad, et nüüd tehke nii või naa, et segadust ei tekkinud, neil oligi nagu selge, et nende korraldusi annab. Näe, no tegelikult see ei olnudki niivõrd korralduste andmine, kui, kui pigem mingite soovitud stsenaariumi järgsete reaktsioonide esilekutsumine. Selle filmi juures produtsent sa teoorias peaksid mingis mõttes režissöör aga nagu suunama või siis selles mõttes kontrollima näidet. Välja tuleks see, mis oleks kuidagi võimeline ka kinodes müüma, kas sellega oli nagu näiteks mingisuguseid probleeme või pidid sa neid takistama selliseid puhta kunsti tegemise juures kuidagi? Mingisuguseid ületamatut probleemi ei olnud ja tegelikult ütleme ikkagi, et meil on niivõrd pikaajaline koostöö kogemus, et sellesse projekti sisse minnes on tegelikult ikkagi tundsin mõlemat režissööri väga hästi. Mul oli suhteliselt turvaline tunne, et ma ei kartnud seda, et ma ikkagi hakkasin projekti tegema inimestega, keda ma 100 protsenti usaldasin. No ma usun, et selliseid väikeseid vaidlemisi kõikide oluliste otsustajate vahel ikka tekkis, et kas nii või naa. Et eks need räägiti sirgeks peale jäi see, kes, Need on need vahel oli ka produtsent tugevam mõelda. Nojah, aga midagi sellist kyll, mida ei oleks osanud ette planeerida, ei juhtunud. Kas te näiteks ühes ettevalmistavate tapiskonna käisite läbi mingisuguseid vestlusi sellele, kuidas see asi nagu täpselt välja nägema peaks, mõtlen kas või noh operaatori ja siis režissööridega. Terve kontserdi. See kontseptsioon sai paika pandud, esiteks oli tohutult pikk protsess ja see kõik sai lahti joonistatud ja see vältas, ma ei tea, kaks kuud. See kõik oli lahti joonistatud, selgeks räägitud, et see oli pikk-pikk, töö. Üks ilmselt küsimus, mis tekib paljudel, kes ta vaatavad, et kogu see visuaalne ütleme, kaameratöö osa on hästi liikuv ühtlaselt selline intensiivne, hästi dünaamiline ja võib-olla tekib nagu tõrge, et seda on nagu raske jälgida pikemas perspektiivis, et kas te kaalusite ka seda võimalust, et osas stseenid teha nagu staatiliselt, et anda nagu rohkem kaalu ja hingamisruumi ja pausi terves selles tihedalt arenenud sündmustiku või ei pidanud seda vajalikuks? No arendusperioodil siis kui just saigi räägitud, et milline see kaameratöö võiks olla, et siis põhjalikult seda teemat käsitletud. Et seal ju tegelikult ka nii on, et alguse poole on kaamera närvilisem ja lõpupoole on see kaamera rahulikum, et see anda vaatluslike, et ta oleks selline käsikaamera ja hästi liikuv, et ta sobib sinna, selle, sellesse aeda, sellesse lukku tundus meile, et see on hea. Jah, aga on sul üldse nagu enam vaatajana nagu võimalik seda neutraalselt vaadata või iga iga stseen on nagunii pähe kulunud. On küll näiteks esilinastusel ma vaatasin, seda, oli pikem vahe olnud? Jaa Mulle tundus küll, vaatasin täitsa värske pilguga, et noh, muidugi stseenid jäävad pähe nukitsameest vaadates meil ju ka on juba kõigil vaatajatel stseenid peas, aga ikka vaatad jälle ja meelega. Kas see tähendab ka seda, et kunagi tulevikus kavatsed sa näiteks Filmsatel kaasa laulda sellele sigade revolutsioonile? Kaasa laulda, et anname välja soundtrack'i või karaoke karaoke jah, seal elavad. Alati filmi ettevalmistusprotsent on selline pikk, suhteliselt vaevaline, võib-olla selles mõttes, et sa pead seletama ühte ja sama ideed inimestele, kellel võib-olla puudub taust, eriti näiteks väljaspool Eestit. Kuidas on just nimelt esimesse ideesse suhtunud näiteks mingid rahastajad, võimalikud rahastajad, levitajad väljaspool, mis nad on sulle öelnud selle kohta? No reeglina see stsenaarium on alati kõigile hästi meeldinud aga siis on kohe olnud hästi palju nüansse, miks neil on hästi keeruline seda rahastada, tegelikult lihtsamaks on asi läinud siis, kui juba juba esimesed filmirullid hakkasid laborisse tagasi tulema ja oli võimalik näidata mingisuguseid näidiseid. Sellepärast et meie filmis ei ole selliseid näitajaid, mille peale tavaliselt välismaa finantseerivad oma rahakotirauad avavad nagu mingisugused staarnäitlejad või staar, režissöörid. Kas sa nägid, et kellestki oleks nagu teatud mõttes staar saanud, kas heas või halvas mõttes võtete käigus? Aga ma arvan, et, et sealt filmist kindlasti nii ühest kui teisest, tulebki seda et kõik eeldused on olemas ja need noored näitlejad, lid, fantastilised. Nii et valiku tasemel, mis neil oleksid olnud aastal 86, millal see tegevus täpsemalt toimuski, olivad nad tänapäeval pigem siis nagu lavaka või selles mõttes, kas sa näed seda ette, et neist saavad näitlejad või, või terve rühm? Ei, aga seal, ma usun, et seal on päris päris palju selliseid inimesi, kes, kes võiksid lavakasse minna, ma arvan, et seal on päris palju selliseid inimesi, kes, kes mingil muul alal ilmselt üliedukad on. Kui film on edukas, siis kahtlemata ma arvan, et mõnest neist kujuneb ikka staar välja. On sul näiteks ka maleva või millegi muu kaudu selle filmiga endal mingi suhe. Ma ei ole ise malevas käinud. Et mul on kõik sõbrad malevas käinud ja eks ma siis oma tiineka ja selline veidi kade ka, et kõik teised käisid malevas, mina ei saa, nüüd ma lähen. Aga noh, et, et just nagu läbi sõprade on nagu minu kogemus malevaga. Aga nagu ma aru saan, siis tegelikult ei olnud vistil ühelgi hetkel plaanis teha sellest tõsist maja filmi selles mõttes, et tol ajal väga püüdlikult kinni selle aja nagu disainis või. Ja kõige kummalisem ongi see, et me oleme kogu aeg rääkinud, et me ei tee nostalgia, filmi Hetsastiliseeritud, et ei ole mõtet ajada näpuga järge, et seal võib-olla mingeid detaile, mis ei olnud päriselt nii ja võib-olla detaile, mis ka olid päriselt, nii et mängufilm ja see ei ole nostalgiafilm ja kõik, kes on nagu kokku puutunud selle projektiga, on öelnud, et oi, et ei noh, ma usun, et see ikka ei tööta noort. Ja peale eilset esilinastust oli noh, ma ei oska öelda, kui palju nii hästi, aga palju inimesi, kes tulid ja ütlesid, et issand, et see niisugune noortefilm, et ma ei tea, miks on nagu kogu aeg, mõtlesin, et see on ikka nostalgia fill, et see läheb ju noortele ka peale või kes ütles, et issand nii suur lisapublik noorte näol, et see toimib ole nii nagu nostalgia sihtgrupile, kui noortele. Nüüd pöördudes võtate juurde, mis minu jaoks on ikkagi ka päris ainulaadne eksperiment Eesti filmis, kuidas üks võttepäev keskmiselt välja nägi, kui näiteks tegemist oli massistseenidega just. Ma arvan, et ma alustaksin õhtust sellepärast, et võtted olid enamalt jaolt kõik öösel, et öö läbi oli võtteid. Hommikul, kui päike koitma hakkas, mindi magama. Kuna oli hästi kuumad ilmad, siis eriti und ei olnud, et noh, et see oli nagu niisugune mõnetunnine magamine ja siis mindi juba hommikust või lõunat sööma ja siis hakkas ettevalmistus nii-öelda päevaseks õhtuseks võtteks. Et see varieerus, aga põhimõtteliselt ju kõik inimesed pidid elama selle ajagraafiku järgi, mis neile ette olid kirjutatud. Ma arvan, et kõige raskem osa oli see, et ilm oli alguses tohutult kuum ja pärast tohutult külm. Et sellist nagu parajat temperatuur oli nädal aega kuskil filmivõtete keskel, kus oli nii öösel soe ja laeval liiga kuum, on öösel siiski selleks, et õues filmida. Paras soe, niimoodi mõnus. Nagu ma olen aru saanud, siis väga sageli on professionaalsete näitlejate jaoks kõige tüütum ja ebamugavam aeg võtete vahel ootamine, et kuidas noored harjumata massid sellega hakkama said. See oli keeruline neile, see oli kindlasti midagi, mida nad ennem filmivõttele tulekut ei osanud oodata. Aga nad harjusid õppisid kuidagi sellega ära, aga see oli kindlasti töötu. Prof-näitlejad on, kuidagi oskavad ennast see aeg säästa. Panevad ennast puhkerežiimile. Et noortel oli tükk tegemist õppimist. Kas see nagu pidev malevamelu võtteplatsil nagu kurnavaks muutunud, ühel hetkel ei tundunud, et see kõik võib nagu laiali laguneda ja. Ei sellist tunnet küll ei olnud, et see võiks laiali laguneda, seal ikka valitses selline entusiasm. Ja minu meelest Sist profülaktika mõttes keegi, kes keset võtet minema puhkama kõndis, saadeti ära, et see oli ka ainuke üks juhus. Arvestades seda, milline see kõik välja kukkus, sa teeksid nagu samasuguse filmi täpselt uuesti, kuidas oleks võimalik sellega nüüd peale hakata? Samasugust sõlmi kindlasti enam teist korda ei teeks, aga aga ma teeksin kindlasti võtaksin selle esimese täispika mängufilmikogemuse kaasa. Ma arvan, et see oli suur kogemus sedapidi, et ilmselt ma usun, ei teki niipeagi teist mängufilmi, kus oleks nii palju mitteprofessionaalseid noori koos või ei ole üldse nii palju näitlejaid võtteplatsil vaja nii pikka aega korra nagu järjest hoida. Ma arvan, et see on nagu suur kogemus. Üsna muidugi huvitav oli näha jälle nagu üle hulga aja Anne Paluveri või näiteks otsa ekraanil tundus, et et see on üles leitud mingi täiesti vahepeal kasutamata seisnud jõud kukumägi muidugi on olnud filmides küll vahepealgi, aga ikkagi tema selline karakter oli piisavalt nagu hästi finantseeritud kuri, et moodustada omaette vaatamisväärsust arvesse režiimi kontekstis. Aga kas ei kartnud, et mõni mõnigi noor ja võib-olla selle varju? Ei, ma ei kartnud seda võtete aeg ja kui film välja tulid, siis ka minu meelest nii ei olnud, et ma arvan, et meil ka prof-näitlejad on tohutult fantastilised rollid teinud. Anna andeks, et te kõik olete joodikud vargad libele, laiskvorst. On see film täna praktiliselt jõudmas vaatajate ette, kus plaanite seda siis näidata laiemalt? Tänasest on see film Tallinnas, Coca-Cola Plazas, Tartus ja Pärnus. Et me tulime kolmes linnas korraga välja ja edasi, eks ta hakkab sealt niimoodi vaikselt liikuma. Üle Eesti järgmistesse punktidesse. Kuidas sa nüüd näed seda eksperimenti, et samal ajal on kinodes teinegi eesti film? Ma arvan, et kuivõrd praegu on koolivaheaeg ja, ja siiski ka selline hea kinohooaeg, et ilm ei ole veel selline mereranda minna ja ei ole enam ning ilm, et toas istuda, siis ma usun, et, et need mõlemale filmile järgub publikut. Aga väljaspool Eestit, millised on plaanid? Väljaspool Eestit, mis on nüüd kõige kindlam plaan, on see, et suvel plaanitakse Soomes Espoo filmifestivalil võimalusel avada festivali selle filmiga ja pärast seda hakkaksite Soome kinodes jooksma. Meie Soome levitajad olid esilinastusel ja jäid filmiga. No seda on küll nagu üllatav kuulda, sellepärast et see vist on ka juures, kui me kohtusime ühe Rootsi müügiagendiga nonstop-ist. Juht arvas, et ei, et Põhjamaades on kogu see olukord täiesti arusaamatu. Soome levitaja Sandu metronoom oli nii rahul, et nad ütlesid, et nad plaanivad välja tulla suurema hulga koopiatega, kui nad algselt olid planeerinud, et nad olid tõesti rahul. Kas sa näiteks Eesti kinode kohta riskid teha ennustusi publikuarvude suhtes? Eks ma ise olen ikka mõelnud, et, et mis, mina loodan, et see publikuarv on eilegi. Me pakkusime numbreid välja, et mis võiks olla esimese nädalavahetuse publikuarv, et kõik välja pakutud numbrid olid kõige madalam, keegi arvas, et on 7000 vaatajat ja kõige kõrgem oli 10533. Aga ma ise nagu arvan, et eks ta sinna kuskile vahepeale võiks ju jääda, oleks tore. Väga sageli on selline olukord just nimelt festivalidele, et meil on seal täitsa korralik eesti film. Tootja on kohal, inimesed tunnevad huvi filmi vastu küsivat. Hea küll, milline on teie järgmine projekt, seda lugeda, kas nüüd on sul kohe midagi neile kätte anda? Mul on täiesti sti mitu projekti arendatud mingisugusesse faasi, et kõige kaugemale arendatud on Rehepapp. See oleks järgmine projekt, mille ma kindlasti kohe võiksin ulatuda mapiga. No Rehepapp on Andrus Kivirähu novelli ainetel ja me oleme arendanud seda režissöör Rainer Sarnetiga koos. Et see on jälle üks selline humoorikas, pigem musta huumorilugu. Kas näiteks Kilmi ja Reinu mägi võivad veel koos filmi teha, on neil midagi sellist plaanis? Ma usun küll, aga ma arvan, et režissööril on raskem kohe alustada peale ühte filmi järgmist projekti, eks ideede tasandil neid mõtteid neil ikka peas liigub. Et pigem on nagu produtsent, see, kes tehes üht filmi juba arendab järgmist ja ülejärgmist. Eesti publikule on kindlasti, ma arvan, peale nagu filmi nägemise tegelikult oluline ka see, et mismoodi see hakkab kõik väljaspool paistma ja mismoodi eestlased ja eesti hakkavad selle filmi kaudu väljaspool paistma, kas seal selle festivalidega seoses ka mingisuguseid konkreetseid suuri plaane? Meil on festivali plaanid, me ikka oleme välja valinud mitu head festivali, kuhu tahaksime sigade revolutsiooni. Ta Moskva filmifestivali on ise pakkunud, et maailma esilinastuse võiks teha juunikuus Moskvas. Aga Ma arvan, et, et mida välismaalane võiks vaadata ja näha, et et ma arvan, et see on talle põnev ja ma usun, et ta saab mitmes kohas selle filmi jooksul naerda. Ja ma arvan, et see ikkagi loob selle kuvandi, et need ei ole nagu mingisuguseid Ida-Euroopa veidrikud. Täitsa normaalsed inimesed. Kuid lisaks sellest nädalast linastuma hakkavale sigade revolutsioon. Meile on kinodes teisigi häid filme ja eriti maksaks tähelepanu pöörata ühele küllaltki huvitavale tööle, mis linastub samuti Coca-Cola Plaza'sse on Sofia Coppola teine pikem film tõlkes kaduma läinud. Ei ole just saget Ameerikast tehtaks sellist väikest, suhteliselt pretentsioonitud filmi, kus keskmes on üdini ameerikaliku tegelased suurlinna keskmes, millest midagi ei taipa, kus nad ei ole nagu kodus, kus nad on hetkeks eemaldatud igapäevasest sellisest kultuurist ja sellest lahkistud. Ning just selliseid tegelasi siis Coppola film ka vaatlejad pakkudes taustaks nagu ikka küllaltki autentseid pilte tookiast sellest kaugest jaapani kultuurist, mille kohta meil, ma arvan, on ainult eelarvamusi, mitte aga ühtegi konkreetset teadmist mingisse, kuidas Coppola üsna tundlikult lahendab nende tegelaste situatsioonid, kuidas ta neid eksponeerib ja nad omavahel mängima paneb. Ühe noorema naise, ühe vanema mehe, see on täiesti vaatamist väärt mitte ainult draamana, vaid tegelikult, et ka Euroopa filmide taustal suhteliselt ainulaadne nähtus. Ja lisaks linastub ju alates sellest reedest kinos Sõprus ka üle hulga aja üks lastefilm, mille on teinud Lägi stuudio koostöös Eesti allfilmiga ja kus saab näha Tõnu karku Teebam paksule. Godzile on lugu kahest väiksest tüdrukust, kes satuvad suvevaheajaks oma tädi juurde ja sellest, mis nad seal suvevaheajal korda saadavad. See on samuti küllaltki lõbus hoogne lastefilm. Ning kuivõrd kõik tegelased on näitlejate poolt dubleeritud eesti keelde siis ei tohiks tekkida ka arusaamisraskusi ja tundub, et see võiks olla täiesti autentselt vaadeldav ka eesti filmina vähemalt ei sega kindlasti see, et ta on tehtud meie naabermaal ja võib-olla me kõiki näitlejaid ja situatsiooni nii hästi ei taba. Viimaks ometi on väljas Eestis esimene korralik DVD rahvusliku filmiga klassikalise filmiga. Jutt on Viimse reliikvia eest. See on väga mitmeski mõttes mitte ainult seal esimene, vaid ka ainulaadne projekt, sellepärast et lisamaterjalide seas on võimalik leida dokumentaalfilmi, kus on vestlused erinevate filmiasjatundjatega samuti lisamaterjal taas esilinastusest. Paar aastat tagasi, kus needsamad näitlejad on antud mõnevõrra distantsilt on huvitav jälgida mitte ainult nende muutumist, vaid ka seda, kuidas nad filmi enam kui 30 aastat hiljem suhtuvad. Üks huvitavamaid lisamaterjale DVD-l on võib-olla filmiasjatundjate jaoks Kalju Komissarovi filmi režissööri lobi kommentaarid proovivõtete kohta kus saab küllaltki elava pildi sellest, milline see film oleks võinud välja näha siis, kui selles oleksid olnud hoopis teised näitlejad ja kuivõrd teistsugune töö sellest oleks tulnud. Viimne reliikvia peaks tänapäeval juba DVD-na kõikides poodides müügil olema ja see on kindlasti samas väärt kingitus. Kasvõi seetõttu, et sellel on, kui ma ei eksi, viies või rohkemas keeles. Subtiitrid. Sellega tänase saate ka lõpetaks fini peegli stuudios liik Karlo Funk ja külalisena sigade revolutsiooni produtsent Anu Veermäe. Kutsuge kloostri varjulises rüpes pakkuja palve juurest maailma minema. Teisel viisil meie issandale teenijat. Otsige. Selleks, et te kõik olete joodikud, vargad libele laiskvorst. Universal toodab. See on ainus võimalus. Aga kui nüüd räägid? Ta armastab enda najale kallutada, välja kannatada saanud, aga. Aga see on ainus võimalus. Ei läinud, maailmavabadus. Tuli veel voolata. Põneva. Teadmine kurjal. Tagala. Agarad see on ainus võimalus. Ei leidu maailmapalavik. Kuni veel oodata. Põnevamal.