Jätkub Eestist Euroopa parlamenti valitud saadikute intervjuude sari Europa valis ja täna on kätte jõudnud Sven Mikseri kord. Tere päevast. Tere päevast. No teid valiti Eestist kõige tagasihoidlikuma häältesaagiga, saite 2886 häält, muuseas, kas te olete näiteks kasvõi puhtalt huvist uurinud, et kas see võiks olla ka kõige väiksem häälte arv, millega Euroopa parlamenti sel korral mandaadi sai, või kusagil Maltal Küprosel sai veel väiksema arvuga? Ei ole uurinud, aga eks valimissüsteeme on erinevaid ka mäletatavasti ka Eestis ju 2009. aastal valiti Europarlament tihti suisa niimoodi, et olid kinnised nimekirjad, hääletati üksnes erakonna poolt. Ekssotsiaaldemokraatidel pärast kevadisi riigikogu valimisi oli esimene eesmärk üldse pääseda Euroopa Parlamendi valimistel üle künnise ja teadlikult, kuna meie esikandidaat oli väga populaarne, siis ka kampaaniamahust kaugelt üle 90 protsendi. Kuidas sellele, et maksimeerida Marina tulemust ja ja see Ta võib lisaks tulla teine mandaat? Ta muutus reaalseks alles päris kampaania lõpufaasis. Et eks võib-olla oleks need reitingud näidanud sellist potentsiaali juba juba märtsikuus, siis oleks ka meie oma kandidaadid nimekirja keskel ja lõpus pühendunud rohkem omavahelisele konkureerimisele, sest noh, vahel olid meil nii minu ja Indrek Tarandi vahel kui tegelikult ka Indrek Tarandi ja, ja Ivari Padari vahel üsna üsna väikesed, aga noh, see, et tegelikult Marina selja taga ei ole need absoluutnumbrid väga suured ja, ja ka vahel ei ole väga suured, et eks see oli ju teada teada juba varem. Et tõepoolest, ma ka ise ei osanud väga planeerida seda, et tuleb asuda tööle järgmiseks viieks aastaks Euroopa Parlamendis, aga kui valimistulemus selle võimaluse mulle annab, siis loomulikult tahan seda tööd võimalikult, et hästi ja, ja võimalikult tulemuslikult teha. Kas see, et Marina Kaljurand võttis niivõrd palju hääli, see tähendab ka seda, et automaatselt näiteks Eesti sotsiaaldemokraatide delegatsiooni juhiks sai tema ja annab see talle ka parlamendi töös Brüsselist respuris mingisuguse eelise tees? Eks ta automaatselt ei tähenda midagi, aga loomulikult on Marina kaljurand meie delegatsiooni juht, et et selle üle on, mul on väga hea meel. Kas see annab mind eelis, et eksju tegelikult oma koha eest päikese all tuleb nii Eesti Parlamendis kui kui Euroopa Parlamendis võidelda ja, ja see valimistel personaalselt saadud häälte arv ju päeva lõpuks noh, ilmtingimata ei garanteeri mitte midagi. Aga on selge, et positsioonide jaotamisel võetakse arvesse teatud üsna keerulist punktisüsteemi tonti, koefitsienti parteigruppide siseselt. Ja asjaolu, et Eesti sotsiaaldemokraadid ikkagi said kolmandikku meie riigis välja jagatud mandaatidest, annab meile teatud võimaluse neid positsioone Sis taodelda. Me oleme omavahel need prioriteedid läbi vestelnud. Et on selge, et on, on teatud teemad, mis, mis võiksid potentsiaalselt huvitada meid mõlemaid. Et olgu selleks siis ütleme, digitaalsete valdkondadega tegelevad komisjonid või ka välis ja julgeolekupoliitikaga tegelevad. Et praegu on Marina selgeks prioriteediks siis vabaduste kodanikuõigustega ja tegelikult ka olulise osaga digivaldkonnast tegelev libe komisjon, minu esimeseks prioriteediks ahvet ehk siis välisasjade ja julgeoleku küsimustega tegelev komisjon. Need kõnelused grupi siseselt, et siis valdkondade jaotuse ja, ja komisjonidesse kuulumise üle on alles käimas. Neid peetakse siis grupi juhtkonna ja delegatsiooni juhtide tasemel et ilmselt järgmise nädala keskpaigaks olema juba mõnevõrra targemad, et kui palju siis õnnestus välja rääkida. Ma saan aru, siis Marina kaljuranna esimene eelistus on libe ja teil ahvet või siiski teie puhul näiteks võib rääkida ka väliskomisjonist. Ah, et ongi väliskomisjon, mille all omakorda tegutsevad kaks alakomisjoni, millest üks tegeleb rohkem inimõiguste valdkonnaga, teine siis julgeoleku valdkonnaga nad otseselt ei nii-öelda ei kata eriti kui, kui tervikkomisjoni tööd või ei, ei dubleeriks seda. Ja lisaks tegelikult loomulikult on ka välistemaatikat, et mitme teise komisjoni töös näiteks seedemis on siis arengukoostöö komisjon Inta, mis on väliskaubanduse komisjon, mis tegeleb ka tegelikult, et siis kaubanduslepete valdkonnaga ja samamoodi tegelikult noh, digitaalne valdkond lisaks siis libe komisjonile seda päris olulisel määral puudutab ka k ike, mis muuhulgas on siis transpordi ja energeetika valdkonnaga tegelev komisjon ja ka imp komisjon siis siseturu valdkonda kattev komisjon sinna kuulub noh, meie jaoks kindlasti ülimalt et huvitav, aga ka praktiliselt oluline digitaalse ühisturu arendamine. Ma saan aru, et kindel ei ole, et ahvetisse ehk siis väliskomiteesse pääsete pidite tõenäoliselt andma ka sellised varukomisjonid, mis teil varuplaan. Et noh, tegelikult kuuluvad kõik parlamendiliikmed ühte põhikomisjoni ühte siis komisjoni asendusliikmena, mis oluliselt ei piira nii-öelda tegevus tegevusvabadust, välja arvatud teatud positsioonidele kandideerimine komisjoni sees. Ja lisaks on veel mitmeid selliseid niinimetatud neutraalseid komisjone, mis siis ütleme, ei tegele niivõrd palju selliste legistratiivsete seadusandlike failidega. Aga eks minu senised tegevusvaldkonnad teatud määral ikkagi dikteerivad selle, et ma kindlasti hea meelega olen valmis töötama ka siis väliskaubanduse ja, ja, ja siseturuvaldkonna komisjonides, eks, eks nende komisjoni positsioonide jaotusel mängib teatud rolli kindlasti ka see, et kas ollakse tagasi valitud juba juba staažikas europarlamendi liige või esmakordselt valitu. Ja, ja noh, mingil määral kindlasti on argumendiks ka varasem siis kogemus ja, ja CV ja ma usun, et minu välisministrikogemus kahekordne kaitseministrikogemus kindlasti on, on üsna tugev argument, et, et kvalifitseeruda töötama just nimelt, et välisasjade komisjonis Kas Eesti seisukohalt oleks väga halb, kui sellesse välisasjade komisjoni pääseks nii Paet, kes on selleks soovi avaldanud Jaak Madisson, kes on selleks soovi avaldanud, ja siis ka teie, et Eestist olekski kolm väliskomisjoni liige? No ma ei ütle, et see on ilmtingimata hea või halb, et eks neid positsiooni jaotatakse ikkagi parteiks juppide kaupa ja noh, ma usun, et väga paljuski kindlasti minu seisukohad ja ka minu hääletamismuster võiksid kattuda Urmas Paeti seisukohtadega. Ma ei ole sugugi veendunud, et et samavõrd Jaak Madisoni seisukohtadega ja, ja noh, on selge, et teatud teatud valdkondades kindlasti Eestist valitud saadikutel on, on sarnane perspektiiv. Ja noh, ma ei arva, et me peaksime ilmtingimata otsima mingit konflikti või konfrontatsiooni, noh, näiteks ühtse põllumajanduspoliitika reformimise küsimuses, et siin me kindlasti esindame üsnagi sarnaseid seisukohti, aga kui teemaks on näiteks isikuvabadused, kodanikuvabadused, inimõigused, ka mitmed välispoliitilised küsimused, siis ma usun, et et mul võib olla päris märkimisväärseid erinevaid seisukohti, Jaak Madisson liiga kui ka näiteks Yana Toomiga teistega või ehk ehk vähem Aga räägime siis natukene välispoliitikast, mis võiks saada siis teie üheks põhiteemaks tööl Euroopa Parlamendis? Euroopa parlamendil teadupärast ju tegelikult välispoliitika kujundamisel sellist selget rolli ei ole, et pigem on see liikmesriikide ja ka Euroopa komisjoni ja kõrge esindaja pädevuses, et mida üldse Euroopa parlament välispoliitika puhul teha saab. No tõsi on, et väga paljus on, on välispoliitika ikkagi liikmesriikide kujundada ja nii palju, kui Euroopa Liidu ühtset välispoliitikat on ja noh, seda siiski on märkimisväärselt palju. Et seda siiski lepitakse kokku ja otsustatakse pigemini nõukogu tasandil ja noh, eks mul viimasest pea kolmest aastast on päris oluline kogemus ka ka selles osas, kuidas Euroopa välisasjade nõukogus neid poliitikaid kokku lepitakse. Et väga palju on seal konsensuslikku otsustamist. Väga palju on ka sellist positsioonide koordineerimist ja ühtlustamist, mis võib-olla ei ei formuleerubki kuidagi sellise resultatiivse ühisotsusena, aga siiski aitab suunata seda, kuidas, kuidas liikmesriigid erinevates välispoliitilistes küsimustes käituvad kolmandate riikide suhtes või suuremates rahvusvahelistes organisatsioonides ja on selge, et paljudes valdkondades seda üksmeelt ei õnnestu saavutada. Nii et Euroopa Parlamendis loomulikult ka seda, seda poliitikat üritatakse, üritatakse ühtlustada ja, ja kujundada on mitmeid algatusi just näiteks julgeolekupoliitika valdkonnas, mis mis üritavad sellist euroop juba sõna kaalu maailma asjades kasvatada. Et väga palju on räägitud näiteks kaitsevaldkonnas Euroopa ühtsest, siis kaitse ja julgeolekupoliitikast sellest, kuidas euroopama võrdlemisi killustatud võimeid saaks, saaks nagu ühiselt, et arendada on tegelikult ka ette nähtud erinevaid rahastamisinstrumente, mis aitaksid seda killustatust vähendada. Ja ja tegelikult teatud mõttes ka riikide poolt tehtavaid kulutusi kokku hoida või siis noh, eeldusel siiski, et ka Euroopa Liidu liikmesriigid oma julgeks panustatavaid summasid kasvatavad, et siis siis sama raha eest saada rohkem tulemust. Et on selge, et seal on Eestil ja meiega sarnaselt mõtlevatel riikidel on, on, on kindlasti selge huvi, et mitte dubleerida NATOt, seista selle eest, et transatlantiline suhe ei kannataks siis mingisugust Euroopa-poolsete initsiatiivide all. Et eks siin on teatud mõttes selliseid omavahel konfliktis olevaid täitsa õilsaid eesmärke, üks on see, et Euroopa teeks rohkem, seisaks omil jalgel ja ja Ta ei peaks niivõrd palju nõgatuma, aga Ameerika poolt pakutavale siis julgeolekutagatisele teine selle ka teatud mõttes konfliktis olev küsimus on, on nii-öelda see võime arenduste just nimelt tööstuslik ja kommertslik pool kus ameeriklased tihtipeale näevad neid euroopa algatusi katsetena Ameerika relvatootjaid tõrjuda Euroopa relvaturult tegemist teatud mõttes sellise kaubandusvaidlusega, et kindlasti on ka kohati selliseid liialdatud hirm, mõnes osas on need võib-olla õigustatud ja noh, tegelikult ka näiteks Euroopa seisukohalt ja meie meie meie rahvuslike huvide seisukohalt ülioluline teema Euroopa naabruspoliitikat. Et nii see, mis puudutab Euroopa lõuna naabrust, millel on otsene puutumus ju migratsioonitemaatikaga ja teiselt poolt see, mis puudutab Euroopa Liidu idanaabrust ka siin on praegusel hetkel võrdlemisi palju lahtist ju on veninud Euroopa järgmise finantsperspektiivi vastuvõtmine, noh, nii nii sel põhjusel, et, et on just toimunud valimised ja moodustamisel uued Euroopa institutsioonid ja kõrged ametikandjad ametisse pandamas kui ka põhjusele, et Brexiti protsess on veninud ja, ja on tegelikult selle, selle nii tulu kui kulupoole osas palju ebaselget seost, sõltuvalt siis sellest, milliseks Brexiti lõpptulemus kujuneb. Aga räägikski Venemaast kui vaadata seda värskelt valitud Euroopa Parlamendi koosseisu, siis see on väga killustunud ja eriti kui rääkida vasak, parem populistidest. Kuivõrd keeruline üldse. Euroopa Parlamendis võiks Venemaa poliitika osas sellise ühtse seisukoha kujundamine olla, et Euroopa on suur ja lai kui valitsusjuhtide tasandil. Tõenäoliselt on võimalik asju kokku leppida, siis kui tõenäoliseks te peate seda näiteks Euroopa Parlamendis. No kindlasti on Euroopa parlament tunduvalt kirjum ja neid erinevaid hääli kostab sealt väga väljapoole rohkem. Ja selge on, et populistide äärmuslaste hulgas sellist venemeelsust on, on märkimisväärselt palju ja ilmselt ei ole alati küsimus mitte üksnes meelsuses, vaid ka tegelikult otseses sõltuvussuhtes Venemaa võimukandjatest. Et see kindlasti on potentsiaalselt probleem. Samas Euroopa parlament ei vaja ju otsuste kujundamiseks poliitikate kujundamiseks absoluutselt konsensust, on selge, et, et mitmed sellised äärmuslikumad jõud, kes saavad küll teha ja tõenäoliselt hakkavad tegema võrdlemisi kõva häält tegelikult poliitika kujundamise ja otsuste langetamise mõttes jäävad ääremaale. Et seda, seda oodatud suurt võitu ja läbimurret ju äärmuslastele ka ei, ei tundnud nendel valimistel, et on tõsi, et nii konservatiivid kui sotsiaaldemokraadid need kaks suurt jõudu mõnevõrra kaotasid positsioone. Samas mitte mitte kindlasti kardetud määral. Ja need, kes olid suuremad tõusjad, olid tegelikult ju liberaalid, no seal on küll muidugi oma oma väga-väga suur osa prantsuse Macroni partei liitumisel selle fraktsiooniga ja teiseks rohelised, nii et ja need ei ole kumbki ju tegelikult sellised populistlikud või äärmuslikud jõud Euroopas, niiet selliste mõõdukate Euroopa-meelsete ratsionaalsete pragmaatiliste jõudude koostöö korral on kindlasti võimalik, et ära hoida sellist populistide ja äärmuslaste mingisugust katastroofilist mõju. Aga selge on see, et Euroopas on alanud Venemaa ja Euroopa Liidu vaheliste suhete. Ma ei tea ümberhindamise aeg või ma saan valesti aru, vaatan esmaspäeval, seitsmeteistkümnendal juunil. Venemaa uudisteagentuur Interfax tsiteerib Euroopa komisjoni presidenti Junckerit, et ja see tsitaat kõlas nii, ma mõistan Krimmi annekteerimise hukka, kuid me ei tohi suhtuda sellesse vaenulikult. Venemaata ei ole julgeolekuarhitektuuri, vat miks töötab Euroopa komisjon välja uut lähenemist suhetele Venemaaga. Tahame taas läheneda inimestele, elada rahus. Niimoodi edastas siis Euroopa komisjoni kõneisik Niina Andrejeva Junckeri sõnu, et ma kontrollisin üle lisaks Interfaxile, et tõesti Twitteris on selline säuts vertifitseeritud Miina Andrejeva töö kontolt tehtud. Mida selline sõnum üldse tähendada võiks? No väga-väga raske on mul tänasel päeval siis lahkuva komisjoni presidendi, Junckeri Twitteri kontolt tehtud või, või tema tema esindaja Twitteri kontolt tehtud avaldusi kuidagi hakata semantiliselt analüüsima, et on selge, et Euroopas on, on olnud on täna ja jääb ka tulevikus olema selliseid meeleolusid isegi nende suurte parteide sees ja Junckeri esindab Euroopa konservatiive EPP-d kõige suuremat siis parlamendifraktsiooni või parteigrupp. Kuhu meilt siis kuulub esialgu Euroopa parlamendist välja jäänud Isamaa erakond. Aga seda selliseid meeleolusid, et, et olgu, mis on, tehku Venemaa või olgu ta minevikus teinud milliseid rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaid tegusid tahes, et me peame siiski pidama dialoogi, olema avatud, otsima omalt poolt kompromissi, et sellist meeleolu on ja me teame meie ja meie, meie regiooni naabrid ja meiega sarnast saatust jagavad riigid teavad suurepäraselt et sellistel järeleandmistele on väga-väga kallis hind, sest sest Venemaa praktiliselt kunagi ei vasta neile omapoolsete järeleandmisega ja seetõttu on, on mõistlikum kõnelda Venemaaga ikkagi selgelt ühtselt ja jõuliselt positsioonilt ja ja mitte teha avansina mingisuguseid omapoolseid samme, vaid, vaid, vaid siiski seada otseselt sõltuvusse sellest, kuidas Venemaa täidab või ei täida endale teatud kohustusi ja rahvusvahelise õiguse nõudeid. Nii et eks uus komisjon kindlasti annab siin oma suuna ja noh, väga palju saab sõltuma sellest, kes saab uueks komisjoni presidendiks, kes saab kõrgeks välispoliitika esindajaks ja kes hakkab täitma siis teisi Euroopa Liidu olulisi olulisi positsioone. Niiet et kindlasti ei saa öelda, et, et seda võitlust, et ei oleks vaja enam pidada, olgu siis konservatiivide fraktsioonis sotsiaaldemokraatide liberaalide fraktsioonis kindlasti on seal on seal päris palju neid, kes, kes mõistavad maailma meiega sarnaselt, aga on ka on ka neid, kes võib-olla ei taju seda, seda just nimelt Venemaa-poolset ohtu piisavalt. No Venemaa teema on juba piisavalt suur teema, aga selge on see, et väliskomitees poleks teil ka pääsu teistest suurtest teemadest, olgu siis tegu Ameerika Ühendriikide Euroopa Liidu suhetega, võib Palestiina-Iisraeli konflikti ka, et kuidas saab üldse Euroopa parlament kaasa aidata kestvale ja toimivale rahule näiteks Iisraeli-Palestiina vahel? No siin on muidugi küsimus jällegi, olles kaks ja pool aastat või, või umbes nii palju tegelenud Euroopa ühise välispoliitika kujundamisega nõukogu tasandil. Et siin on üks suur väljakutse, kuidas üldse Euroopa liit saaks arvestatavaks mängijaks selles noh, väga keerulises ja väga pikaleveninud konfliktis. Et on selge, et Euroopa sõna kaal on olnud, et võrreldes Euroopa panusega väga väike, et poliitiliselt ikkagi on olnud ajahooaja otsustav hääl Washingtonil ja noh, loomulikult arusaadavalt ka regiooni araabia naabrid mängivad, mängivad väga suurt rolli selle konflikti edasisel edasisel lahendamisel võimalikul lahendamisel. Ja noh, eks tegelikult ju kõik need riigid on selle regiooni probleemid on omavahel väga tihedalt ja orgaaniliselt seotud. Et praegu on, on võib-olla tulipunktis kõige enam Iraaniga seonduv. Teatavasti Ameerika ühendriigid on lahkunud või taganenud Iraaniga sõlmitud tuumakokkuleppest, Iraan on just viimastel nädalatel andnud teada, et ta läheb uraani rikastamisega edasi ja, ja kavatseb lähemas tulevikus juba ületada selles kokkuleppes lubatud piire. Euroopa liit seni ühe osapoolena on, on väga kramplikult üritanud kinni hoida sellest sellest leppest ja ja kõnelenud sellest, justkui oleks võimalik seda lepet elus hoida ka ilma Ameerika Ühendriikide osaluseta. Nüüd on pinged ka seal Hormuzi väina lähist lähistel ja ja Omaani lahes kasvanud sinnamaani, et, et on juba juba poliitilistest pingetest mindud üle ikkagi suisa sellisele kuumale kuumale, vägivallale ja, ja rünnakutele laevade vastu selles nii-öelda merekaubanduses ja naftatranspordis väga olulises piirkonnas. Et siin ütleme niimoodi, et Euroopa Liit kindlasti on, on pigemini olnud, et selline aktiivne mängija diplomaatilisel rindel ja ja ka noh, teatud konfliktides kindlasti oluline panustaja, humanitaarabi ja sellise humanitaarkriisi leevenduse valdkonnas aga poliitiliste lahenduste leidmisel või ei ole me tegelikult väga kaalukad suutnud olla, nii et see paneb kindlasti nii parlamendi kui kui ka tegelikult valitsustevahelise formaadiga Ehk siis me püüame tegeleda tagajärgedega, aga kuidas tõsta seda sõna kaalu? No me püüame tegeleda loomulikult, et tegelikult tuleb teha alati alati mõlemat, et on selge, et, et me ei saa, kui konflikt on, on akuutne, kui humanitaarne kriis on, on väga sügav ja inimesed põgenevad, inimesed hukkuvad, inimesed kaotavad oma kodud. Et siis ei saa öelda, et meie tegeleme ainult nii-öelda mingisuguste algpõhjuste ja pikaajaliste lahenduste otsimisega tuleb anda ka kohest ja vahetult vajalikku abi. Aga, aga eks noh, poliitikas just nimelt teatud piirid seab Euroopa liidule see, et et vajatakse valitsuste vahel ikkagi konsensust selleks, et oleks võimalik poliitikat kujundada, otsuseid langetada. Tihtipeale Euroopa Liidu erinevad Nendel suurtel riikidel on oma ajaloolised huvid ühes või teises regioonis on traditsioonilised liitlased ühes või teises konfliktis ja seetõttu sellist ühispositsiooni, mis oleks väga tugev, väga selge ja väga jõuline, on raske luua sellises positsioon pigemini kujuneb sellise vähima ühisnimetaja ümber. Ja, ja seetõttu ka võime võime reaalselt rusikas lauale panna ja, ja, ja, ja, ja olla sellises tugevas positsioonis on, on päris. Aga praegu arutletakse ju tegelikult just ühtse välispoliitika puhul sellest ühehäälsus ehk konsensusnõude kaotamise võimalusest, et milliseid ohte ja võimalusi teie selles näete ja kui veel seda kuidagi ka Eesti konteksti või eesti vaatenurka tuua. No see, eks see ühehäälsus erinevates poliitikavaldkondades on kindlasti erineva kaaluja olulisusega. Et välispoliitika ja julgeolekupoliitika ja loomulikult eriti just nimelt sõjaline sfäär on, on väga tugevalt rahvusliku suveräänsuse sellised nurgakivid ja instrumendid. Et ma kardan, et, et nendes valdkondades ühehäälsust loobumisel võiksid olla väga-väga valusad tagajärjed mitte ilmtingimata, et nii-öelda meie rahvuslikest huvidest peaks üle sõidetama vaid vaid, vaid pigemini selle tõttu, et võib paraliseerida Euroopa Liidu võime üleüldse tegutseda, et siin on näiteks räägitud väga palju selliseid märksõnu nagu Euroopa armee mida ma ei ole kunagi pidanud realistlikuks, ma arvan, et sellisel kujul, nagu teda võib-olla vaimusilmas nähakse, seda mitte kunagi ei sünni. Ma ei, ma ei suuda ette kujutada, et näiteks prantslased või sakslased oleksid kunagi valmis lubama Euroopa parlamendil või mingil teisel riikide ühendusel lähetada oma sõdureid võitlema ja võib-olla ka surema kusagile kaugesse maailma nurka. Seda, seda, seda õigust hoitakse siiski väga ihu lähedal ja ka näiteks NATO kontekstis ju ju on, on selge, et isegi artikkel viis operatsioonide puhul vägede lähetamine, vägede panustamine on ikkagi suveräänne riikide otsus isegi siis, kui on langetatud ühehäälne, konsensuslik otsus, operatsioon käivitada. Nii et, et noh, siin ma arvan, et on teatud loomulikud piirid, kust, kust seda ühehäälsust ei saa loovutada ja noh, me oleme ju ka Euroopa liidus näinud, et näiteks siin on palju kõlavaid algatusi, mis, mis ei ole teoks saanud Euroopa lahingut, pide loomine kus otsustati, et Euroopa Liit vajab sellist ühist võimet et sekkuda ja lahendada konflikte oma lähinaabruses. Ja, ja hiljem selgus, et võimalus seda, seda Nende võimet kasutada siht sihipäraselt, sisuliselt puudub. Räägime Euroopa Liidu laienemisest ka Euroopa Liit lükkas teisipäeval Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga liitumiskõneluste alustamise otsuse oktoobrini edasi. Samas Euroopa komisjon ütles mais, et mõlemad on Brüsseli nõuded ja reformid siis läbi viinud ja nendega tuleks ametlikke liitumiskõnelusi alustada. Mõned Euroopa Liidu riigid nagu Prantsusmaa ja Holland ei taha hästi uusi liikmeid. Ta Saksamaa peab saama kõneluste alustamiseks parlamendi nõusoleku. Kuivõrd suureks probleemiks ennekõike siis näiteks Balkani silmas pidades võib kujuneda see, et Euroopa Liit annab küll lootust, et liit saab laieneda, kui te teete seda ja toda, ehk vastate tingimustele, aga siis, kui nõuded on täidetud, hakkab selline poliitiline veiderdamine. No on selge, et, et laienemine on lõpptulemusena siiski poliitiline otsus et seda poliitilist otsust kunagi ei langetata, kui tehnilised nõuded on täitmata, et me teame, liitumisläbirääkimised on üks väga keeruline protsess, toimuvad kaalumised, sõelumised, erinevad läbirääkimiste voorud, mis on jagatud enam kui 30. peatükki neid neid avatakse, neid suletakse riigid peavad sisalikud suutma jõustada reforme, mõnikord ka sisepoliitiliselt väga valusaid vastuolulisi ja, ja lõpptulemusena on ikkagi nii, et läbirääkimised on, on läbi ja peatükk kõik peatükid on suletud alles siis, kui, kui on suletud kõige viimane peatükk ja pärast seda tegelikult on loomulikult alati olemas võimalused poliitilistel põhjustel üks või teine olemasolev liikmesriik, kui ei suuda või ei soovi seda, seda liitujat aktsepteerida ja me teame, et tegelikult on, on olnud seda liitumisvõi laienemisväsimust Euroopa liidus on olnud pettumust varasemates laienemisraundides on noh, sisepoliitiliselt selline vastumeelsus Euroopa Liidu edasise laienemise suhtes päris märkimisväärne vanades paljudes vanades liikmesriikides. Ja eks on ka, kui me vaatame praegusi läbirääkijaid, neid, kellega läbirääkimised on avatud siin nelja Balkani riiki ja ja, ja Türgit, et siis siis ju noh, mõnes mõttes, kui me hakkame lugema lihtsalt kokku tehniliselt, kes siis me teame, et näiteks Serbia on kõige edenenum kandidaatriik, aga teisest küljest, kui me vaatame nende joondumist Euroopa ühtse välispoliitikaga siis on ta on ta vastupidi, kõige kaugemal sellest, mida Euroopa liit oma oma tulevaselt liikmesriigilt võiks, võiks eeldada ja oodata. Nii et neid vastuolusid on siin palju. See protsess ei saa olema lihtne, aga on selge ka, et kui see lõputult venib, siis on tulemuseks eeskätt just nimelt pettumus nendes kandidaatriikides endis ja ja hakatakse süüdistama Euroopat ebasiiruses ja ebajärjekindluses ja ja vaatama võib-olla teistes suundades, et ka Euroopa enda huvides on ju, et et see Lääne-Balkani ei lõpetaks poliitilises mõttes mõnes meiega konkureerimas või isegi vastandlikkus laagris ja noh, kui me vaatame näiteks ütleme, Montenegro NATO-ga liitumise protsessi, tuletame meelde, kuidas Moskvast mahitatud riigipöördekatsega üritati isegi väärata Ta Montenegro pääsemist NATOsse, siis me võime teha järeldused, et kui kaugele ollakse valmis mõnes pealinnas minema, et seda laienemisprotsessi rööbastelt maha tõuganud, ütleme nii, et seal on siseriiklikult põhjused ja võimetus reformida, aga kindlasti ka laiemat geopoliitilised rahvusvaheliselt kaalutlused. Eesti on olnud laienemismeelne, ma ise usun, et tegelikult me peaksime pürgima selles suunas, et ikkagi kui selle regiooni riigid oleksid, oleksid lõpuks Euroopa osad. Ja kindlasti, et Põhja-Makedoonia on üks oluline oluline selline lakmustest, sest see on olnud ju väga pikalt takerdunud nime vaidlusesse Kreekaga, mis, mis tegelikult mõlemapoolsete jõupingutuste ja ma nägin ise laua taga, kuidas, kuidas kahe riigi välisministrid nägid vaeva, et seda seda kummaski riigis sisepoliitiliselt väga rasket küsimust lahendada ja lõpuks Nikos Kotzias isegi loovutas ministriportfelli selle nimel, et selle protsessi oleks võimalik edasi minna. Nii et, et kui me, kui me siin nii-öelda pärast seda jõupingutust jääme toppama Omalt poolt ja, ja ei täida endale võetud moraalseid kohustusi siis kindlasti võivad sellel olla üsna valusad tagajärjed ja me teame, et see regioon on ju selline potentsiaalne püssirohutünn jätkuvalt sisemisi sisemisi pingeid, mida, mida Euroopa perspektiiv on aidanud leevendada ja maha võtta, seal jätkuvalt on olemas. Lõpetuseks mitmel korral ta üldse praegu Brüsselisse olete jõudnud, sest Strasbury veel sellel koosseisul asja pole olnud. Esimest korda ta vist Strasbourgis kohtute teisel juulil, kui on siis selline ametlik mandaadi algus, et aga Brüsselis, kuidas olete sisse seadnud ennast ja kuidas on ka teistel Eestist valitud Mepidel, siis kohanemine teie hinnangul läinud. No eks neil, kes on seal olnud pikemalt, et kaks meie Mepi on ju tagasi valitud. Urmas Paet, Yana Toom ja neil kindlasti kohanemisaega vaja ei ole, usun, et ka Andrus Ansip, kes, kes siirdub Euroopa parlamenti otsekomisjonist piltlikult öeldes aga ka päris sõna otseses mõttes kõrvalmajast. Et temal kindlasti on, on lihtsam oma oma asju joonde seada. Et ma isiklikult ei ole veel väga palju tegelenud olmeliste küsimustega. Et olen kahel nädalal nüüd osalenud Brüsselis sotsialistide ja demokraatide parlamendigrupi koosolekutel ja, ja nõupidamistel ja ka regionaalsete, siis Põhja-Balti Grupi nõupidamistel. Ja olen ennast, et üldjoontes viinud kurssi töökorralduse, kalendri ja, ja, ja muude taoliste küsimustega, aga eks see õppimiskõver on, on siiski veel mõnevõrra ees, nagu öeldud juulis alles rakendab mandaat, et tänasel päeval mina, Marina kaljurand, juga, Jaak Madisson, et me oleme tegelikult nii-öelda kahevahel olles juba loovutanud oma riigikogu mandaadi, aga alles ootame, et rakenduks meie Euroopa Parlamendi mandaadid. Kuulge, kas muuseas, vastab tõele pidulikel sotsialistide grupi kohtumistel lauldakse internatsionaali, et kas see on müüt või see vastab tõele. Ma ei ole loomulikult osalenud kõigil sotsiaaldemokraatide sotsialistide rahvusvahelistel kohtumistel, aga nendel ja aastate jooksul on need olnud päris palju, kus ma olen osalenud, ei ole mina seda veel kuulnud lauldavatega, eks ole, olen seda legendiga ka ise kuulnud. Aga kui nüüd olmega ikkagi jätkata ja ka siis intervjuu lõpetada, et kuidas te olete otsustanud, kas te põhimõtteliselt ikkagi oma sellise igapäevase tegevuse viite Brüsselisse ja Strasbourgi ainuplenaaride ajaks või kolitegi Brüsselisse, nii oldi viieks aastaks päriseks. No kindlasti mitte päriseks, et ma mu pere on Eestis tänasel päeval mu tööst siiski oluline osa saab toimuma Eestis. Et eks ta hakkab olema niimoodi fifty-fifty, et, et pool nädalast tuleb Ta siis Brüsselis kui toimuvad parteigrupi ja komisjonide koosolekud ja siis korra kuus nädal aega ka Strasbourgis, kui toimuvad plenaaristungid. Ülejäänud aja ma kavatsen ikkagi noh, väga valdavalt veeta veeta Eestis, eks need sõltuvalt sellest, milline valdkond saab siis minu põhi põhikomisjoniks ja põhitegevusvaldkonnaks parlamendis. Võib eeldada, et noh, väliskomisjoni kuulumise korral kindlasti on töös ka palju-palju siis visiite ja kohtumisi väljaspool Brüsselit Strasbourgi, teistes teistes maailma pealinnades. Aga, aga ma ei kavatse küll ennast kuidagi lahti haakida eestist Eestis toimuvast ka oma erakonnast. Ja noh, loomulikult minu lainet On töötav töötav inimene, tema töökoht on täna Eestis lapsed käivad koolis, käivad trennis Eestis et selles mõttes ei ole, ei ole kindlasti tegemist sellega, et ma nii-öelda Eestimaa tolmu oma jalgadelt pühiks Suur tänu, Euroopa Parlamendi liige Sven Mikser uute kohtumisteni.