Kajalood on seekord tulnud Pärnusse ja palunud mikrofonide ette Elupõlise filmimehe. Mati Põldre, tere. Te olete oma 50 Filmimehe aasta jooksul teinud suurusjärgus 80 dokumentaalfilmi mängufilmi, te olete olnud režissöör telesarjade juures, teil on isegi üks väike filminäitleja suts 2016.-st aastast. Niisiis kõige toredam on see, et mida iganes te olete teinud teil on see nii hästi välja tulnud, et omal ajal üleliidulistel filmifestivalidel teie filmid aina noppisid preemiaid. Nendest kõigest võiks rääkida mitte laupäeva järjest, aga keskendume täna muusika filmile, kolabrinioon. See oli siis Roman Roleni romaani ainetel tehtud libreto ja filmistsenaarium. Tegite stsenaariumi koosi, Rene läänega, te olite režissöör koos läänega. Peaosas oli Georg Ots. Meenutage palun, kust see idee alguse sai? Päris alguses ma ei, ei mäleta, tähendab 73. aastal. Irene Lään, kes oli telefilmis toimetaja tegi mul oli üks ettepanek, kas või tahaks teha temaga koos muusikalist mängufilmi suurt täis metraažides. Ja ta rääkis kohe ära ka, et sond Estonias praegu on. Mängib paljuski ooper. Ja edukalt ja peaosas on Georg Ots. Et temal on see plaan. Tänavale looduses seitsme, mitte mitte laual, filmida vaid loodusesse. See peab olema Prantsusmaa Burgundia ja selle lõhna pidin anna mina selle asja juures operaatorina, eks, et pirita Burgundia viinamarjaväljad. Aga, aga see tõesti ei, lõppkokkuvõttes oligi. Irene oli veel üks tore idee, miks, miks see võlus mind, sest ta ütles, et ta tahab sellele libreto kui naabri lugeda peale Roland seda romaani teksti, kolaber, seda, mida kolava räägib ise mina nimel, eks ta mõtleb elust, naistest, võõrastest naistest, oma naistest, ilusatest naistest kujutleme haigustest ja kõikidest asjadest elust, tähendab, ta ei seal uduana palju ilusateks ja ta tahtis, et seda loeb tingimata Georg Ots ise. Ja, ja see mind võlus, sest sellepärast mulle tundus, et see on natuke dokumentaalne. Tähendab see otsa suhev oma filmi või kolabrinoni või sellesse lavastusse. Et see on mingisugune dokumentaalalus, sellel asjal on olemas ja seepärast osutus nii ja ma nüüd olen mitu korda vaadanud, et ma saan aru, kui, kui vajalik oli 74 Georg Otsa seda teksti lugeda, eks. No ühesõnaga, see läkski nii. Käisime Moskvas. Kas see oli kesktelevisiooni? Keskel on hea, sellepärast oli venekeelne ja see oli üks niisugune suur õnnetus, seda kaua aega ei vaadatud. Kaua aega ei vaadet, meile öeldud, ma ei mäleta, miks juhtus nii, et me ei saanud ka subtiitrid alla sinna. Ja see läks, läks mööda. Paljudel juhtudel ma ei mäleta hiljaaegu mütsi hiljaaegu üks ma ei tea, mis aastal Ireen sai seal ära dubleerida eesti keelde tekstid alla ja, ja siis oli palju selgem. Ma räägin seda, et me käisime kama lesk juures Moskvas hirmuga hirmuga. Et mis ta ütleb, selle koht, kui me temal libreto võtame ja lükkama selle oma oma teksti vahele mitte päris kuma, vaid ütleme selle ikka rula näiteks. Aga ta neelas selle alla, ma arvan, et eriti vaimustunud ei olnud. Aga ta. Ta neelas alla sellepärast et talle väga meeldis Georg Ots ja ta tahtis seda ooperit jaoks. Ja see on hirmus tähtis ikka seal. Ta ei olnud väga tuntud helilooja, tähendab niisuguseid, see oli tema kõige parem lugu üldse toll, soli saan mina sellest Lenini preemia, alles enne seda oli minev kaup. Tuletame veel meelde, et Irene Lään oli koos Uudo Väljaotsaga teinud enne niisuguse kontsertfilmi Estonia uutest ooperites repertuaaris ja seal oli väga palju aariaid sellest kavalevski ooperist ja kaadrit tagust teksti luges Georg Ots ja kas Georg Ots oli kerge saada nõusse peaossa? Ma arvan küll, ma arvan, et minul küll ei olnud, ei veenduda, kauples, aga mul ei olnud, ta tahtis Watson kuskil öelnud, et see kola on tema lemmikkuju üldse kirjandusest ja mis võib olla ka päris tõsiseks. Kas filmimine läks kergesti, ei tekkinud, viivitusi ei tulnud tagasilööke. Moskvast. Ei. Noh, ütleme siis ta oli, ta oli huvitav teha, sellepärast et meil olid väga head kunstnikud. Lembit, roosa Silvia Mere, kes tegidki Prantsusmaa, Pirita jõesängis, algas tegelikult olen kogu aeg sõitnud siit Pärnust Tallinna ja tee ääres on pääsküla vana kivisild ja mulle tundus, et vot see, see on nagu selle asja võti. Niisugune natuke rohtu kasvanud kivisild, ehtne kivisild. Aga tema ümber on vähe ruumi. Ja Lembit roosa võttis kätte ja tegi sellest üle Pirita jõe. Kuskil selles Lükati kandis ehitas silla vineerist täpselt samasuguse koopia. Ta nägi väga hea välja ja ütleme, filmisime seal palju Mažissöör. Igal juhul tuli see tal väga hästi välja. Aga see oli meil üks väärt ettevõtmine ja ta tegi selle väga hästi ja üldse oridele kaja, kunstnike mõlemad kunstnikud olid head. Ütleme sündinud kostüümid, minu arvates toodi küll Estonias sellest lavastusest. Aga see oli võrdlemisi kerge oli seda teha, kõrguri teha, seda. Kõige raskem oli teha Georg Otsa pärast, sest me teadsime, et haige Kas ta sattus vahepeal filmimise ajal? Ja minu arvates ei sattunud, aga ta sattus pärast seda kohe otsemat teed. Ja mõtelda Benaalselt mõtlema, täpselt, kuidas see kuidas kõik kooli kohe ütlen. Ma teadsin tegelikult Georg Otsa 64.-st aastast. Ja ma olin teinud temaga Võsul tema suvilas kontsert, kontsert paha. Ja kui ma õieti mäletan, siis tema üks poegadest laulis sellest kasupoegadest. Olgu jääv meile päike või üldiselt on seal arhiivis olemas, jah, no vot. Ja siis on mul õigus. Ja siis me käisime koos kalal, kyljes ta siis võrku sisse astus ja õhtul suitsetasime esimest korda minu arvates oli Ilona Võsul. Ja ta jäi mulle väga meeldis, sellepärast ta. Ta kattis meile pikliku laua sinna suitsuahju juurde ja see minu jaoks siiamaani on mul see mees, ta pani linamaa, pani kohvitassid ja pani kohvitassi, alustassid selle muru peal või mitte, muru peale või lina peas tundus niisugune, aga see tundis tema juurusliku loomulikult praegu tundub, et nagu kentsakas, kui ütleme seal. Aga nii oli hiljem võrgusse rääkisin sellest 74. aastal. Ilona oli juba kaua aega olnud otsaga abielus ja tal oli niuke kaitseingel. Sellepärast et selles filmimise juures. Selleks, et Prantsusmaad teha, tuli meil ära koristada igalt poolt kuused kuused, kuused koristatakse ära suitsuga filmiseks. See suits oli niisugune sõjaväe oma tankilahingute jaoks siis ja see oli kohutavalt kohutavalt pea valutama ja südame pahaks. Ja ma mäletan, kuidas Ilona käis kogu aeg meid palumas. Georg Otsal, pea valutab. Jätke järele. No me püüdsime nii palju teha, kui, kui sai, aga ma pean. Ühel päeval just vaatasin seda filmi, me oleme küll kõvasti, dokutan seal, eks. Suits oli tookord filmides kuidagi peaaegu et kohustuslik element. Ei tähendab praegugi, aga ta praegu on niisugune, sa ei saa aru, sellest on tehtud, ütleme, ajutaks laiali. See film saavutas üleliiduliselt ju väga suure tunnustuse 1975. aastal Gruusias filmifestivalil, see sai peapreemia. Kas Georg Ots ise sai preemiast rõõmu ka nautida? Ilus küll. Aga ta valmis, filmi nägi. Ma ei ole ka kindel? 70 ikka võis, võis olla küll tädi muidugi nägi, nägi, nägitistasite näegi näegi, nägi, nägi mis kahekesi kinosaalis ja vaatasime seda. Ma mäletan, see ja seal on üks väga tähtis detail selle asja juures. Vaatasime selle selle filmi ära ja ja ta küsis mult, anna mulle üks suits. Ütles, et sa tead, mida ma kõige rohkem praegu tahaks. Suts kohaselt taksol ühe päeva usub. Et olla nii, et see haigus mind ei sööks iga päev rohkem ja rohkem ja rohkem. Miks üks päev annaks jumal talle häda? Paju andis mõned päevad, aga mitte palju enamaid. Aga see on mul meelde jäänud, kui ta nii olen paljudele oma sõpradele, kes on lootusetult haiged olnud koledad ots ütles mulle nii, et et ainult ühe päeva saaks lahti, et sa tunned, et seal haigus sinus enam ei ole või noh, ütleme, et järgmine päev on niikuinii ei olnud aga see päev, kui mulle Võsullongini on. Kas see jäigi teie viimaseks nägemiseks seal kinosaalis? Haiglas mul oli niisugune plaan ja, aga ma tean, et soomlased filmisid teda, kui ta oli juba väga-väga haige. Ja, ja kuna ma tegin dokumentaalfilmil tegelikult plaanis oli teha Georg Otsast, ma ei tea, kas ma siis juba oleme teinud, ei teinud. Aga aga ei tihka minna. Ma ei oska seda öelda, rääkisin Garibaldi. Garibaldi käis tema juures seal ja ja täidis parem ära mine. Ma arvan, et ta ei näinud, silm oli tal väga hallu ja see tajub opereerite silma kaudu. Nii et siin ma arvan, siis oligi seal saalis, kus ta mulle Onkoloog doktor Maret Purde on mõni aasta tagasi andnud kirjutavale meediale intervjuu ja ta on öelnud, et kui tema vend Georg Ots oleks olnud tavaline inimene siis oleks arstid võib-olla kiiresti siin Eestiski rakendanud radikaalset ravi. Aga kuivõrd, et tõesti Georg Ots oli miljonite lemmik, siis oodati, vaadati ja lõpuks saadet teda Moskvasse, nagu öeldakse Kremli haiglasse. Kas teil kunagi oli omavahel mingist niisugusest asjast juttu, et, et Georg Otsa kuulsus on olnud talle elus, kas takistuseks on nii, on või? See on nii ja naa. Maret Purde on arst. Ja arstidel on alati oma oma arusaama sellest asjast. Seal loomulikult ma filmisin seda arsti, kes kest Kotsar. Doktor Browskinud on üks oli Venemaal väga-väga kuulus arst, silmaga opereeris seda mitu korda ja ja ma arvan, et ta. Ei, ta ei teinud seda halvas õõts tahtis ise minna. Isa tahtis mind nagu, ma arvan, et ma ei tea miks, aga talle tundus tõenäoliselt seal, et kremli eks ta oli seal mitu korda käinud. Nii et see on ka ma ei, ma siin ei saa kindel olla, sest üks ütleb niimoodi, teine teistpidi öeldakse sõrmaga seda ta ei ole mulle öelnud, et ma tahaks minna doktor profina juurde. Aga ta oli tõesti tunnustatud silmaarst, silmakroon. Me olemegi jutuga jõudnud teie dokumentaalfilmi juurde muusikarüüd, hotell, mis sai valmis siis viis aastat pärast Georg Otsa surma ja mille jaoks te olete salvestanud intervjuusid teda tundnud inimestega, lavastajatega, Moskva lauljate, näitlejatega, arstidega, võib-olla ka palatikaaslastega. Kõik need tunnid, musta materjali on rahvusringhäälinguarhiivides kõik veel olemas. Mõni eredam mälestus, kuidas inimesed meenutasid Georg Otsa teie filmi jaoks muusika rüütel. Mida kõige eredam mälestus on tema emast? Jah, kus hakkasin rääkima, hakkas järsku prantsuskeeles internatsionaali laulma, siis selgus, et kodune keel oli need prantsuse keel. Nii et selles väikses selle, see jättis mulle niukse mulje. Ta oli võimas naine. Ma ei tea nagu Miina härma istus sellest suures tugitoolis ja ta väga armastas muidugi koor, kes on selge. Aga York suhtes ka temasse suure lugu. Nii et see on. Mulle jäi, see on ka filmis siiamaani meeles, iga sõna, mis ta ütles, oli kuldGustav Ernesaks, Kaarel Ird kõikjal, nõnda on tema sõbrad-kaaslased muidugi räägivad häid komplimente ja mis sa ikka räägid teise kohta, kes on kadunud. Aga Moskvast või, või neid üleliidulisi suurusi meenutamas Georg Otsa No need oli ka väga palju, kõige rohkem, mulle jäi meelde professor Spiller sviller lauluõpetaja, pedagoog ja filmisime suure teatri selles valitsuse rõdul punases. Selles see amet võib seal sees. Et miks me arvasime, Georg Ots ta laulis, aga Taani ooperifänniks on ka teisi asju üldse ei tunnusta. Aga ütles, et ei ole niisugune mees. Laulis ühel päeval fermooni. Ja teisel päeval laulis ta mister X. Ja me kõik olime vaimustuses, professorid sellest, et kuidas see saab nii olla, eks, aga seal oli nii. Mister X oli tema niukene. Ma ei tea, mulle kolleeg Moskvas ütles, et ükskõik mis, mis päev turaalsuse üles tõusis, nüüd iga päev algas Mysteriksi kaarega. Siis raadiot olin mina sul üks ainustaadiumist tollel ajal. Oota, kes seal veel paljud olid niisugused? Siis ma mõtlen, kes, kes mulle ka ütles, et see seal tõlkimatu ütelda ütles Georg Ots, oli niisugune mees. Et kui ta lavale tuli ja ma olen seda hiljem vaadanud, kui sammassaali kontsert on olnud, kuidas ta läheb. Ja ta ütles, etad. Et ta ei käinud, vaid on Jos poiss, ta. Ma ei tea, kuidas seda tõlkida, aga ta, no seda stan, on see selgroog, on see, et kuidas ma ei oska seda tõlkida, aga see on väga täpne. No see muusika film sai üleliidulisel muusikafilmide festivalil, seekord siis Jerevanis 1981. aastal jällegi peapreemia, nii et kõik tundub, mida te olete teinud. On väga hästi läinud. Ja see festival, festival, seal keegi peab saama, mis meil on niimoodi, seal ikka jagatakse siis niimoodi nägude järgi, aga ta oli seal, läks hästi ja ei läinud issi sassi. Ja ikka seesama vigaat, liiga palju venelasi, liiga palju vene keelt, eks ju. See võttis väga kaua aega, enne kui selleks noh, nagu aru nagu Jaak Joala. Mõtle, kui kaua läks aega ennem kui hakkad üldse rääkima. Kui kurat, Kremli ööbik laulab kogu aeg vene keeles, eks ole, sama lugu. Tuleb oma aeg ära oodata, 2007. aastal tuli siis välja Peeter Simmi film Georg, kus teie koos Aleksander Borodianskiga olite kirjutanud stsenaariumi ja selle käsikirja tarbeks. Te olite ka samamoodi päevade viisi aasta otsa küsitlenud, tema mälestusi kuulanud, üles kirjutanud. Kas oli veel midagi uut, mida ta ei teadnud Georg Otsa kohta? Ei, kõik oli uus läbi osta. Aasta oli see, ütleme, stan, mis nüüd hoidis seda seal juhuslikult, tekkis Tiiu Vahi, elas temaga ühes majas, ükskord käisime seal, prodonskid oli siin, proovisime kirjutades seda stsenaariumit ja ei tulnud välja, ei leidnud kuskilt mingit võtit. Midagi Saska käest ja täitsa elab, kaks korrustasid kõrgemal. Ja muidugi läksime, osad ei olnud kodust veel, eksisime tulles mäelt. Aga see, see kohtumine jäi meelde Polo Danskele ka. Ta elas Mäelus vanas vanas selles Karl Otsa suvilas. Tal oli kaks põrsas toas, eks tal vein käis pisut purjus, aga väga niisugune väga, väga hea suhtleja, suure fantaasiaga, nii et ta on otsa kohta. Ta on rääkinud igasuguseid asju, paljud ütlevad, et see ei ole tõsi ja tõenäoliselt ei ole tõsi, aga ta, ta oli niuke mustlase hingega, eksime ta. Elukunstnik jah, võiks endale lubada, aga lõpuks nad elasid 20 aastat koos, eks see pidi elama sellest kolabrinoonist, ma saan aru, skolaabrinjon loeb ühte niisugust, eks, et sihuke oma naise kohta. Et ta on, ta on niisugune, eks ju, räägib sinu kohta igasuguseid asju. Ja ja nii ja teisiti, aga lõpuks, kui mõtlen, et ta mulle sünnitanud kaks last otski, Georg Ots räägib või õigemini, kuna siis, siis sa lepid sellega, eks ma siis nagu püüdsin aru saada sellest mis. Te olete Mati Põldre varem öelnud, et Georg Otsast võiks teha veel teisegi eluloole tugineva filmi. Ei, mina ei oska enam midagi teada, mul, mul on nii kahju, et ma jätsin selle tegemata ja ma olin lihtsalt nõrk. Stsenaarium sai täiesti valmis, eks uus, see oli 68. 68. aasta augusti alguses, me tegime selle esitluse Moskvas Budapesti hotellis, suur meie kultuuritegelased ja Moskva maad ja tegime ühislepingu, et film läheb käiku. Ja mina pidin olema selle režissöör ja sedasama stsenaariumi tarbeks. Ja. Kriis rahakriis, eks see oli siis 90 98 98 hakkas vaikselt võib-olla täpne aru, 98 jah, augus siis kirjutasime selle alla. Ja, ja ma ütlen, kaks Villem kontrollida 10. augusti või selle kanti tulise niisugune pomm Vene majanduses kukkus kokku istuma, otsemat teed, lõpetati kõik suhted ära. Filmisuhted ja lokk ei olnud enam midagi ja see kestis, mis see stsenaarium andsime Essooniasse arhiivifirma, Paal, ma hoidis seda enda käes ja ja ma arvan, et ta oli ka lubatud kõigil lugeda, eks ma natuke hiljem vaatasin, et see Georg, mis nad tegid selle laval Matverega oli natukene seda, seda Urphina, ütleme sellest aasta oli tulnud mängu, sest ei olnud üldse olemaski. Tõnson, kes tundis Georg Ots, on nii läbi ja lõhki, põlguse igavese põlgusega suhtus, sellesse ei ole olemas niisugust siin. Ja noh, lõpuks siit oli ju 30 aastat, oli Eesti loo, no ma ei tea, 64.-st aastast olid nad Ilonaga abiellus jõulude ajal, ma mäletan seda me filmisime siis kuskil kume, kasutasime seal, ma ei tea, miks me seda filmisime, aga igal juhul on see mul filmitud ja selles muusika rüütes on see episood sees või või võib-olla Me filmisime Maria-Ann-Mari-Ann, kes balletikoolis siis eksju. Maria-Ann on siis seal ta tütar, keda Georg väga armastas sammas Olav regioonis. See lõpp on tegelikult hirmus tähenduslik. Mööda suurt välja läheb, Georg Ots, laulab, tähendab kuskile kaugusse igaviku. Maria-Ann on tal süles hoides käes ja ajaks et laulusõnad on umbes nii et kui ma suren siis sina, mu laps, sellest minu seemnest kasvad sa ülesse ja sa tuled parem kui mina. Või noh, ühesõnaga võimas muusikaga. See sõnum on kuskil selles, et vene keeles on see hirmus hirmus raske sõnu minust, selle nyyd tõlkis selle sellesse keelde ja niuksed nüüd ikka head, eks ju, aga millegipärast vene keeles olid niuksed toored sõnad sellesse. Ma ei hakka seda isegi ütlema. See on niisugune meenutuse Hitket, külmavärinad jooksevad üle selja. Praegugi veel. Kui ta on võimas, oli, sa saad sellest aru. Ja me saime aru, et oli haigeks. Miks ta seda tahtis saada, nii tahtis selle Mariannega esineda filmist. Ma arvan, et ta ei oleks pidanud tahtma seda filmi teha, sest oli nii haige. Aga tahtis. Õige valik elus. Kaja loodimisel on filmirežissöör, stsenarist, operaator Mati Põldre. See, kui palju te olete oma filmimehe elu jooksul jäädvustanud Eesti kultuurielu, Eesti spordielu, kultuuritegelasi, säilitanud neist mälestusi. See hulk on täiesti uskumatu, et et firmad üles meie olümpiasangareid nimetame Velleeri klassi Käbi Laretei, Artur Rinnet, Vladimir Sappoosneveid. Neid on terve suur hulk. Kas te olete teinud väga produktiivselt dokumentaalfilme? 1969. aastal on on välja tulnud Teie autori filmidena seitse filmi. Te olite erakordselt suure jõudlusega. Kas see tuli sellest, et teil olid väga head kolleegid? Te olete varem nimetanud Raymond filti produtsendina. No Kromanov, Cramot, kuulge, tõsine õppetöö on ikka Kromanov, sest kui me hakkasime tegema temaga mõlemil, oli see võõras Griša Kromanov ta ei olnud kunagi teinud dokumentaalfilmid ja, ja seda enam veel Artur Rinnelt, eks on niukene laada laulikus. Aga me erakordse põhjalikkusega uurisime kõik, mis võimalused kõikide tema tuttavate, kõikide selles ja ma nägin, kuidas ta töötab, võiks öelda mul eluks ajaks jäänud meelde ja kõige parem õpetaja üldse ikka. Et see on küll. Kui midagi minus on head, siis on selles promonovi, eks, aga ma olen lihtsalt väga heas vormis, tollel ajal 69 noormees rammu täis silmad nägid, kõrvad kuulsid või lihtsalt hea kaamera oli mul hästi käes, nii et ma oli palju, kes tahtis minuga teha filmiga. Rein Karemäe, Valdo Pant, Lembit Lauri, Ene Hiion. Õllekokteil. Suurte nimede põlvkond. Ja aga, ega neid operaatorid väga palju ei olnud seal valida ka, kes, Anton Mutt, Anton oli hea, väga hea operaator, Anton, mu teine õpetaja on ikka keskvalgust, on õpetanud mind seadma ja panema ja ja, aga. Aga Anton oli niisugust, ütles ma ei oska, miks? Ta võttis väga paljud kontsert asja, just seda, seda Kantega dokumentaal filmida ei teinud või? Ma ei mäleta, kas seal oli mingi dokumentaal Valdur Himbeke ka mingisugune kolooniast, mis ei tulnud päris hästi välja. Aga asi oli muusika, filmid taga oli väga ja väga hea valgus, tunned, kuidas see ei ole, päris õpitakse, peab sulle sisse sündima. Midagi seal käima koolis. Ma olin siin alguses tulin Pärnusse, siis ma kolin koolis, lastele läheksin ainult parki või kuidas on valgus? Kuidas valguks panna, eks ju, et kui mismoodi on, kui, kui tähtis on see, et kustpoolt see valgus paistab. Nüüd on, nüüd on juba paremad kaamerad, eks ennem oli nii et mingi pannidele valguspanni näkku ja kõik, aga nüüd juba need kaamerad on ju väga hästi, loevad valgustaks, ennem oli nii, et kippus üle valgustama ja olid nii valged näod näha, midagi ei olnud lükkaga. No, ega teie Mati Põldre ei tundnud ja mingeid žanripiire ei teinud, ei olnud portreefilm. Te võtsite üles 1969. aasta juubelilaulupeo, tere Kati Tallinnas 1980. aastal siis iseseisvuse taastamise aja 19. 20. augusti 91. aastal. Selle filmi nimi oli keisrilõige siis see film, et kas me oskame hoida ühted. Mulle tundus ükskõik mis Eestis sünnib. Te lähete ja võtate selle üles, jäädvustate. Huh, ma elasin seal elada mul kaamera käes, mis ma siis teen, eks ju, see juhus oli seal üks väga tore film oli see, kas oskame hoida üht. See oli üks dieet, mäletan nüüd ma võin eksida küll, aga esimene rockfestival, mis olid ja oli Tallinnas ja üks Ameerika kompanii tuli ja tahtis teha siin sellest filmi. Aga ma olin siis ka nagu saadaval, suur poiss, eks rahva vahel kaamera käes. Ja nende filmilimiiti koodaks, seda kitsasfilmi oli nii palju käes, et seal keegi ei lugenud seda ikka. Ja me võtsime väga palju üles rokkfestivali ajal ja siis selgus, et nad läksid sinna Ameerikas saaksid seda monteerima, selleks, et sellest ei tule midagi välja. Kaotasid ära, sellega pole vaja odavam oli ta üles võtta, need komandeeringumeestele maksta. Aga kui sa hakkad monteerima? Modern väga kallis, eks ju. Nüüd ma saan sellest aru, eks. Kävitleti ära, aga mulje see film ka 10 kui filmin, kodak filmi ja see jõe laulupidu istus mul siis täpselt selle selle filmi peale või no ütleme, sellepärast sain ka väga palju võtta. See on tore, tore film, tegelikult, kui sa nii vaatad ei maitse praegu paljudele, eks ju seal niuksed tegelased, aga. Aga, aga ran mingi märk sellest ajast nii nagu ta ikka kooli. Me peame rääkima veel ühest väga suurest peatükist teie filmimehe elus ja see on see, mis puudutab Raimond Valgret igavesti teie 1976.-st aastast ja Need vanad armastuskirjad 1992. Selle viimase filmi esilinastus oli väga pompöösselt New Yorgis Idaranniku Eesti päevadel. Ja see oli fill, mille eestikomisjon esitas tas Ameerika filmiakadeemiale võõrkeelse filmi Oscari saamiseks. No midagi niisuguste filmi esilinastus teha New Yorgis. Ma arvan, juba sellega te lähete Eesti filmiajalukku. Ja see on, lihtsalt sa satud sellesse aega. Satud sellesse aega. Valget oli väga mõnus muidugi teha. Tänu Enelini üldse, seega tänu temale tema haaras need karbid kaasa, võttis. Ta toetas meid ka esimese selle, ma ei tea, kuuekarbi kodak filmiga, mis on selle filmi juures osa, on veel mustvalge ja osa osa värviline, aga limiit oli meil, tähendab see, mis ta meile andis. Oli täpselt nii, et üks-ühele nii palju juppe jäid sellest kaamera laadimisest, sentimeetrid võtsime kõik selle, kusjuures mul õia operaator, sumomees õppinud mees. Ja, ja väga tehniline. Ja sellepärast me saime sellega kuidagi hakkama, meil on suur osa küll mustvalgelt, aga aga tore teda. Ma ei oska öelda, kuidas valge on mul kogu aeg olnud, tähendab ma, ma kasvasin, ma olen, rääkisin, kasvasin tema kuju üles või noh, kasvõi niisugune noormees siis. Ta käis meil algõllepoes õlut joomas päevas sellise Tartu maantee Tartu Kunderi tänaval, seal on niisugune kahe saaliga luksusõllekas. Üks ühe jalaga männik oli seal nike müüa ja niuke Metzee. Tema haaras esinejaid seal teises saalis. Tagumises saalis toimuks nagu öeldakse, kontsert. Algus pärast oli ühislaulmine. Aga ma nägin, kuidas ta avalge jäi, jäi, jäi poisi ta jääksandena kortsu tasside poisist. Las ta sealt Hermanni tänavalt, kus ma ei tea, kus kellegi juures ta seal kuskil elada tahtsin, lihtsalt hommikul tulid. See on raske Bildaks. Ühelgi oli siis juba õigele abi. Aga mängis, mängis nii, et see on. Ta tuli mu ellu, siis ma saan seda teha. Exuse tuli. Vaadates seda filmi Need, vanad armastuskirjad seal on tõesti niimoodi, et see eestiaegne glamuur ja niisugune muretu elu ja siis läbi sõja, see äng ja, ja isiksuse allakäik, sellepärast et, et olud on nii rängad, et meid ei suuda taluda kaine peaga, et, et see tuleb selles filmis väga hästi välja ja see on juu mitte ainult Raimond Valgre seal väga paljud Eesti meeste ja, ja sõjakad jäänul tuli val meeste põlvkonna. Stahlil peetis neid õllekeldris et ei oleks vigaseid, eks näha tänava peal siis langeks või siis nende jaoks olid õllekeldri, ma ei tea, iga kolmas kummalt keldri Kunderi tänaval oli õllekas. Tänaval müüdi lahtiselt viina, kas te mäletate? Ei, ma ei tea, ma olin nii noor, ma ei tohtinud viin Juhkudest, aga jah, aga ma tean, et seal selles õllekas muidugi need, kes 100 grammi viinakann õlut ja üks võileib ja see maksis viis, viis, viis rubla, vana vene rahvas on. Aga jõhvika müümisi. Ma arvan, miks mitte. Aga mul, mälestus ei ole selleks, et ma noh, et oleks pidanud ostma. Teie dokumentaalfilmi igavesti teie ka siis rääkis Raimond Valgrest on kasutatud omal ajal Moskvas kõrgematel režiikursustel õppematerjalina, kuidas lavastada dokumenti? No kuidas siis lavastada dokument? No lihtsalt, mis seal Titumist ma saan seda teha, et nad selle leidsid eksisaid. Tollel ajal oli jälle niimoodi. Kes oli üks niisugune tuntud ja teatud koht ja väga head raadioreporterid, Lembit Lauri, Valdo Pant, Rein Karemäe. Need olid kõik niisugused niisugused ässad. Ja nad tegid nii äss, et need venelased käisid siin käisid uurimas seda asja, eks siis tekkisid need üle üleliidulised. Semporee seminar, reportaaž, huvi niisugune. Ja seal näitasin seda igavesti. Ikka nagu ütleme, hakkad kuskilt peale, mul oli väga hea kunstnik, Tiiulbi kes meid, noh, lihtsalt see, ma ei mäleta, kas oli minu idee või tema ei tee, me tegime Ühes korteris ja ta ehitas seda kogu aeg ümber, olenevalt sellest, kelle juures me filmisime või me olime kõik need läbi käinud, need inimesed ja pärast lavastame kõik need asjad nüüd sõbrad, õlle, õllejoojad ja õllemüüjad. Ja nii lihtne see oli siis seda lihtsalt ei olnud. Tähendab, me ei olnud näinud maailmas kindlasti tehke ja palju, ma arvan, et ühtegi nii. Aga kuna Moskvas Moskva jaoks oli see noh, niisugune huvitav, siis võtsid filmi näidatud joodikud. Aga, aga et need poisid, kes olid ajakirjanikud, need võtsid selle kaasa ja andsid Moskaksena kõrgemad kursustele seal, seal ma olen küll saanud palju kirju selles, et noh, et see on huvitav, huvitav. Kas teile tekkis epi koone või filmiinimesi, kes teie stiili jäljendasid? Ei oska öelda, kindlasti on. Kindlasti on, mul oli assistent Kristjan svirxten dist, praegugi töötab ta. Kõik need Monteerijad praegu töötavad, räägivad samamoodi nagu mina ja ütleme. Tere, mõnikord vastab ülbe välja vaja. Aga rohkem ma ei tea. Küll need on, mul ei ole nii palju ju neid olnudki, eks neid. Neid assistenti või kus nad võiksid tulla. Öeldakse küll, et televisioon on kollektiivne kunst, et seal oleneb igast inimesest ka kõige tagasihoidlikumate ülesannetega kollektiivliikmest väga palju, aga mulle tundub, et teie olete püüdnud teha kõik ise käsikirjad, operaatoritöö, režissööritöö. Jah, see on õpipoisiasi. Ei ole õppinud filmi ansamblist, eks ole. Nii et ma pidin kogu aeg õppima, lihtsalt elu mängis mulle ette, niuksed lood pidid tegema jumalast antud anne. Ma ei tea, kas see on, seda, on ilus öelda, nii, aga ma jäin. Aga on läinud mõned asjad korda. Nüüd on juba nii. Enam ei taha meenutada. Tuletame siis meelde ikkagi see muusika film kevad südames, see sai Kiievis suure rea preemia ja tõesti, et kui Tallinnast teie käe alt üks silm üleliidulisse levisse läks festivalile, siis tunnustus tuli. Aga see esimest korda on mul seal abiks Brodyanskis stsenaarium, me kirjutasime selle Hanska Luige vanema Luige stsenaariumi. Kirjutasime selle ümber, tähendab natukse muru transkiga, see oli mu esimene koos töötama. Aga tantsud? Kõbid? Toomas Uibo tulid ja laulis. Kas vanasti oli nii, et filmi oli see siis dokumentaalfilm või mängufilm ettevalmistamiseks, materjali kogumiseks, käsikirja vormistamiseks oli võrratult rohkem aega kui praegu. Filmi vaadates. Tundub, et praegu on aega palju vähem. Ja raha oli palju käes, siis aega ei maksnud. Plaani järgi sa said võib-olla niipalju, kui sa tahakski ettevalmistuseks, nii et see praegu on, aeg on raha ja see ei ole ka nii, läheb nii kiireks, teinekord. Mõned filmid saavad ka. Peavad olema tegija. Siis saad rohkema raha ja aega. Mulle tundub, et praegu isegi nagu on väike uhkusenoot, et me võtsime selle filmi üles 18 päevaga. Kas see on, see on läänest tulnud seal siis, seal on niimoodi, seal saab, seal on mingisugune metraaž, mida sa pead võtma filmi Clinton, nii tundlik või nii painduv, et sa võid, ükskõik, mis sa sõbrad, talvel võid võtta. Võid võtta suve sellepärast, et see kõik annab teha, sul on kahurid, sulatad see kõik, sul ei tohi ühtegi päev, inimene maksab. Muu ei maksa. Tehnika on suhteliselt niisugune, kergemini ostetav, aga võid teha igasuguseid asju, ükskõik, ei ole nii, et vanasti oli nii, et vihm, osa ei lähe võttele. Rahwedena istume koos. Ja siis olid filmigrupid nagu mustlaslaagrist sõitsid kuskile välja, see oli uhkelu. Keegi ei tahtnud sellest ära öelda. Vihma saab siis. Vabanda sõnanemaseks. Vihma sajab, ei saa teha, aga nüüd ei ole midagi. Kas teil on mõnevõrra kahju ka, et teie filmi tegemise elu ei jõudnud ära oodata seda perioode, mis praegu on, kus digitaalselt on võimalik vahetada foone ja teha uhkeid droonivõtteid et elu on läinud nii palju, nii ruttu edasi. Jah, jah. Aga nüüd on jälle ka väga palju tegijaid, noori, andekaid inimesi. Keeruline läbi, siis mul ei olnud seal eriti palju konkurente, ei olnud neid telefilmis, Stockholm, mõtlen, aga Torisid. Head tegijad, aga nad ei tahtnud teha suuri film. Muidugi on ka seal siis ikka praegu niisugune kaamera oleks võinud võtta fotoaparaadiga, võtad asja üles niisugune nagu kõige parema, kõige parema ja kallima kaameraga. Igas valguses. Selle tegemisel käsitöö tegemisel on oma võlu. Mäletan, keegi rääkis mulle niimoodi, et ta läks Los Angelesse filmikooli õppima. Seda ma mõtlesin, et oo, miljon 1000, niuksed, võimsad kaamerad, seal, midagi neile anti kätte mingid vanad laksud. Vana vana film, eks vanad Montaar, lauad, tehke selle peal. Õppige selle peale ära tegema käsitöö, et siis kui tuleb tehnika sisse, saate teha sellest kergemini, aga see käsitöö seda pead õppima, vaatasin näpu vahel. See oli muidugi väga huvitav ja raske töö-ööd, läbimen, lesisesime seda filme siia. Liimisime ise, jääksin. Aga, aga ta andis käsitööoskuse. Ja samal ajal sa kogu aeg nagu mõtlesid, Ma õppisin. Filmima, et ma mõtlen järgmist kaadrit. See on ka hirmus tähtis, et sa, et sul ei ole pärast enam vaja jamada sele kontaažis jah, vaat lihtsalt sa mõtled kogu aeg selle suur keskplaan, üldplaan, kus, kus nurgas, eks ju. Ja sul on lihtsam? Seda ma olen koolilastele ka õpetanud, katsuge nii õppida. See on nii nagu maalikunstnikul, et ta kõigepealt õppima selle käsitööoskuse, selle pinna läbi joonistamise ja läbi maalimise tehnika kätte saama ja siis siis saab temast meister. Ja ilm on ka nagu Rothani. Tähendab, sa võtad ühe suure tükikivi ja hakkad sealt tükke, mahalaad? No nii lihtne see ongi, tegelikult, eks marmorist tükk marmorit ja teed. Kas te nyyd ka veel kinos käite? Kinos ma käin, jah, aga mitte nii. Nii, tähendab ma vaatan, palju filme telekast. Mida te näete ja mida te tähele panete tänapäeva filmide juures? Mida te sealt välja loete? Kui see on nii raske küsimus, ma ei, ei loegi välja midagi seal jama. Jama võib lugeda küll jama palju. Aga rahvas tahab jama. Seal midagi, ma ei saa seda teha üksi. Vaatan vaatan neid klassikokkutulekud. Mulle väga meeldis õde õigusi, no tõesti meeldis hästi, noor poiss, ässi tegi. Produtsent on väga tähtis tegelikult filmi juures kõige tähtsam, tegelikult see ivo tema aia tegi minuga mitu filmi, eks ju. Ja ja ja see, et et ma ei teinud, Georg Otsa. Ongi tänu sellele, et Raimond võld suri ära, järsku me oleme siis me olime veel Moskvas, andsime seda filmi, lasime käiku. Aga siis tulid teine aeg, eks teised noored mehed. Ja ma saan kogu aeg naise käest pahandada, et ma andsin alla liiga kergesti. Elasin siin Pärnus ja viis aastat läks sellest mööda. Igaks kolm või mis hakkas uuesti peale. Aga noh, nii olla. Peeter tegi hea filmi, mitte nii hea, kui ma oleks tahtnud. Mitte nii hea, seda, aga seda vaadataks, ässi vaadatakse täna, homme ja ülehomme, ja häda pole midagi, eks meil oli. Noh, esialgu oli teine tihele. Danske käisin Pärnus. Me tegime koos seda stsenaariumi Peetriga veel ümber vana vana põhja peale. Kuidas teie lõpp oleks välja näinud? Kuna ma ei tahaks seda praegu öelda, sellepärast et küsimus siin on delikaatne küsimus on Ilonas. Ja ma ei, nii ja naa. Veel hetkeks tagasi tulles Raimond Valgre-filmi Need vanad armastuskirjad juurde, te olete sarnaselt nii nagu te ütlesite filmi Georg kohta, et võiks teha veel teise filmi. Te olete öelnud ka Raimond Valgre kohta, et oleks võinud teha veel teise eluloofilmi Temastest isiksus on nii rikkalik ja materjali on nii palju. Nojah, me tegime filmi, see oli niisugune Naats, stsenaarium sai kirjutatud siiski ütleme see, kus ükskord lõppes ära. Ütleme, 980 991 aga ei, teene võtvat ja seda me ei olnud lõpuni julgenud nagu minna või ei tahtnud minna või ma arvan, et ei julgenud ka hästi ei tea, kuhu poole kukub, eks ju, mis, mis siis mis siis saab? 89. aastal, kui te kirjutasite Jah, ta läks meil, proovisime teda esimest korda käivitada, aga see ei tulnud hästi välja, aga aga siis, kui olime paljudes asjades, olime võib-olla arad, liiga või, no ütleme selle. Aga midagi. Ei, ma ei ole. Ei mõtle, et me oleks sellele väga liiga teinud siin. Tahan öelda, et olen Rainiga Rain Simmul ega sellest natuke rääkinud ka, aga ta on hea näitleja Sergei selle päris asjada, füüsiliselt sarnane. Aga olen rääkinud sellepärast, et võimalus oleks olnud Kevin kostner. Ameerika film ameeriklastega koos teha, lugu on täpselt olemas, ütleme eesti poiss, vene tüdruk, armastus, niisugune sõja ajal joodik, see jäi, püüab rataste vahele, sobiks väga hästi. Ütleme päris tõsiseks filmiks üks v meil natukene nii. Aga ütleme Ameerikas keegi väitlejad, sa võid neid küll praegu sinna. Lembit Ulfsak väga ja näitlejaks ja, aga ikkagi, noh, ütleme keegi ei taha sinuga tegelema Ameerikas, eks peab olema nimi taga. Ja see on see, see asi oleks olnud Kevin laimot valget mänginud, siis võib arvata, et Jaak Allik mulle seda ütles, et see võiks proovida. Mõte oli, aga siis. Aga noh, nii läks. Rain Simmul oli ka väga hea ja ta on, ta ongi jama, kogu aeg. Vaatan, aga ma ütlen, et selleks, et maailmas läbi lüüa, peab olema mingi background. Tuleme nüüd tänasesse päeva, te olete peaaegu 20 aastat elanud Pärnus. Kuidas see ilu teile sobiksid? Hästi sobib. Millega te oma päevi täidate? Te olete nii hea, sule kaks, te ei ole mõelnud raamatut kirjutada. Kõikidest sellest. Olen aga ma olen arr kõliga Ma ei, tähendab ma ei tahaks haiged inimestel. Ma olen puutunud paljude inimestega kokku, kelledz ei tahaks, nagu tahaks rääkida neid asju nii, nagu nad olid, päriselt, eks, võib-olla nii nagu mina nägin. Man kirjutan küll vaikselt, eks ju, ja ma ei tee seda. Kelle nimena meenutame? Sirje Helme. Tema ütles mulle, et teeme, teeme raamatu? Jah, raamatukogude minu nägemus Artur Rinne Raimond Valgrest, Georg otsast ja veel, ma ei mäleta käpil arvetest, eks. Aga see jäi pooleli, ma olen natuke nokitsenud, aga. Aga no ütleme, see on niisugune kindel kaup, peaks ütlema, aga kui päris memuaare kirjutada, ütleme tööst ja kokkuvõttes siis siis palju asju ei tahaks rääkida, eks. Aga ära ka ei ole midagi, ega siis ma ei ole kellelegiga kellegiga riius, aga minagi praegu mul on hea, mul on. Naine, teeb tööd hästi, soovitan teil lugeda, kui te ei ole vaadanud, see on. See on üks erakordselt õnnestunud värk. See on kirjutatud nii nagu filmi Monteeriks, nagu Bergmani film. Tähendab, esimesed kirjutab ja sa näed, tähendab, seal on tegemist on selle valda rauapäevikuga. Hälvik. Ja ja kirjavahetus on siis elada homsoni? Kokku sättinud ladu, film ja ma nägin, kui palju seda materjaliga aga sealt välja valida niimoodi, et ta oleks loetav ja et oleks, jääks mingisugune nagu pilt, et ühest, ühest ütleme päevast võtad kaks lauset või teisest pikemalt, eks. Vaat see on see, see, mis paneb selle raamatu lugeva mullapildis hästi, ma ei käinud sellel esituses, seal oli president, tuli kohale ja väga tähtis värki, niisugune aga oli Kirjanike Liidu esimees Aleksei erarääkis mulle niimoodi ja ta ütles, et niimoodi, et see on tema. Et mõtlesin, et ilukirjandus on kõige suurem väärtus üldse. Aga pärast seda, kui ta vaatas, valdas rahvast lugeda, raamat on midagi veel suuremat. Vaat see ajastu märk. Nii äge, nii see kui Eesti kultuuritegelased, mismoodi nad mõtlevad, mismoodi ta ei ole mitte mingi kellelegi mingisugust, nagu niisugust noh, ütleme, et sa midagi varjad millegi s või sant ehedalt kirjutatud teed, mis sa mõtlesid? Mul on kogu aeg, ma loen seda mitu korda iga kord, mul on hea tunne, lumme tunneme hästi laulda, see väga hästi ja janu ja janu on, tegelikult me nimetasime teda. Nüüd hiljaaegu oli sünnipäev, andsime talle nimi ja ta on eesti vaibakunsti Arvo Pärt. Ja ma ei eksinud, kusjuures tõesti juba siis, kui ma seda raamatut loen siis ma näen, et ükskõik, mis vangla kirjutab, et onu läks, läks Stockholm peaks New Yorgis, eks Milanost kästokias igale poole, ta viis oma oma vaipa. Nii nagu Pärt, ütleme praegu. Mati Põldre, te olete filmiga seotud aastast 1959, kui te läksite Eesti televisiooni aktuaalses kaameras tööle. See on 60 aastat. Ma enam ei ole filmida. Jah, aga mul oleks see palve, et ärge jätke oma mälestusi ainult enda või oma lähedaste teada. Me teeme elada koos pedemelaga koos raamatut tõsiselt, meil on antud juba sõprade poolt on antud paberkätepaber ja ütleme niisugune, et hakake peale. Ta on elu ka niisugune romaani väärt lugu, oksu. Tööelu ja eraelu, see on kino ja filmiinimestel väga sageli põimunud ja, ja ma arvan, et väga suur hulk nii teie kaasaegseid kui, kui juba järgmisi põlvkondi ootaks niisugust raamatut suure põnevusega. Jah, ootan kuuldav. Kuulge, Mati Põldre. Me täname teid nende meenutuste eest. Ja jääme siis raamatut ja mälestusi ootama. Oodake palun. See oli tänane kaja, loobi Saabe järgmine külaline ootab meid jälle nädala pärast, niiet kuulmiseni. Saate lõpuminutitel kõlab Mati Põldre lemmikviis.