Vikerhommikul on nüüd väga hea meel öelda tere hommikust, hariduspsühholoog ja koolide nõustaja Tiia Lister. Tere hommikust kõigile. Milline on teie kui professionaali vaade esimesele distantsõppe, kuule just siis koolipsühholoogi või hariduspsühholoogi pilguga, kuidas on läinud meie koolidel, õpilastel ja peredel? Ma arvan, et kõige paremini on läinud nendel väikestel koolidel, kellel juba varem oli väga hea selline lähteplatvorm või kus esiteks oli täiesti tavapärane selline digi-asjandus nii-öelda, et ja õpetajad ei pidanud midagi nagu ei pea midagi juurde õppima, kui sellises koolis on siis ka olemas või see, et lapsed on kõik nagu kaardistatud ja kõigi laste puhul on teada, mis võivad olla nende nendel mured, kas siis koduga seoses või õppimisega seoses või, või nad on kuidagi erivajadustega, lapsed vajavad erilist tuge, et kui need kaks asja lähevad kokku ja, ja kolmandaks on veel lapsevanematega hea koostöö. Et siis kindlasti on väga hästi. Aga kui on selline rohkem tavapärane kool, et osa õpetajaid ei, ei ole kunagi või väga vähe kasutanud midagi digiga seoses ja, ja lapsed ei ole nagu nii-öelda kaardistatud ja kodudega võivad olla isegi lausa konfliktid, rääkimata siis heast koostööst siis nende lastega seoses mul on küll suur mure, aga mina näen seda psühholoogilises mõttes seda kriisi hariduses just kõige rohkem sellega seoses. Kui tekki on, tekib niisugune, ühelt poolt lapsevanematel nagu ülevaade, et mis kool siis ikkagi endast kujutab, eks no varem ei ole saanud kooli sisse niimoodi vaadata. Ja teiselt poolt siis, kui tekib küsimus, et aga mismoodi me siis ikkagi nüüd jätkame selles olukorras, et õpetajad väsinud, lapsevanemad on väsinud, võib-olla lapsed on hoopis teistmoodi nägemas seda olukorda. Et minu arvates praegu sellega liiga vähe tegeletakse selle ettevalmistusega, et mis saab, saab sügisel. Kuivõrd teie arvates võib öelda, et see kuu aega distantsõpet andis tegelikult peredele ja vanematele hoopis uue, nii öelda vaatenurga sellele, kuidas üldse kool toimib? No tegelikult loodan ja, ja võib-olla ka mingis mõttes kardan, pärast seda kuu aega, nüüd pluss veel maikuuni pärast seda meie kool ei saa enam olla endine, sellepärast et kui on räägitud ju siin mitmeid aastaid või võiks isegi võib-olla öelda rohkem veel sellest muutuvast õpikäsitusest ja kõigest sellest, et me peaksime kaasaegseks muutuma ka peale peale kõige selle PISA PISA testide asjanduse, et, et siis nüüd esimest korda on reaalselt võimalik ka lapsevanematel saada aru, mis kool endast kujutab ja miks mõned nende lapsed siis saavad hakkama, mõned ei saa hakkama, millised õpetajad on ja kui on enne proovitud ja meiegi oma meeskonnaga olen proovinud nagu hoolekogusid ja, ja lapsevanemaid kuidagi kaasata, et nad aitaksid kooli kaas kaasaegsemaks muutuda, siis ega see eriti ei ole õnnestunud, sest väga paljud on rääkinud, et usaldame kooli. Ja see ongi tore, muidugi kooli peabki usaldama, aga nüüd siis nähakse tegelikult seda sisu ja, ja kindlasti tekivad küsimused, kas see usaldus õigustab ennast või peaks kuidagi omalt poolt kaasa aitama, tõesti, et muutuksid asjad teistmoodi, kiiremini ja ja teistsuguseks ja psühholoogina ma ütlen, et kõige suurem lootus minul on ikkagi see, et muutuks selline suhtlemisskulptuur, kui mujal maailmas räägitakse väga palju kooli heaolust ja sellisest kooli üldisest nagu mõnusast keskkonnast, kus õpilastel on hea õppida ja ja õpetajatel on hea õpetada. Siis olgem ausad, et ega Eestis see kooli heaolu teemale väga populaarne ei ole. Püüa, mis te arvate suhete kvaliteedist ajastul kui no põhiline kontakt õpilase ja õpetaja vahel eeskätt on virtuaalne, me püüame leida tõenäoliselt rea negatiivseid momente või neid, mis suhtele kasuks ei räägi, aga kas sellest kõigest hoopis midagi positiivset olla? Kui on potentsiaali headeks suheteks siis need suhted lähevad ainult paremaks. Sellepärast et õpetaja võib ju iga oma perega iga oma klassi lapsega, kui on vaja, kui ta oskab ja julgeb võtta ja rääkida kasvõi natukene aega ja küsida selle videoühenduse kaudu, et kuidas teil läheb ja kuidas teil on ja ja, ja ta saab näidata seda hoolimist, mida võib-olla tunni ajal ja klassis ja koolis ei olegi aega näidata. Aga see, mis puudutab nüüd teist äärmust, et kui enne ei ole juba õpetaja ja lapse või õpetaja kodu vahel olnud eriti häid suhteid ja nüüd on keeruline õppimisega juhendamine on, võib olla keeruline või raskesti mõistetav, ehk siis ma arvan, et võivad suhted ka väga palju halvemaks minna. Sest noh, minule ka kirjutatakse või helistatakse või küsitakse lapsevanemate poolt nagu kommentaare ja ja et olen saanud ka mitmeid ikkagi väga murelikke kirju, kus, kus lapsevanemad kirjutavad, kuidas midagi ei ole muutunud, kuidas e-koolis on lihtsalt seitsme tunni õppimine ja nad õpivad poole ööni ja ikka ei saa kõik tehtud ja ja et seda muret on ikkagi väga palju, kuigi minu meelest palju suurem võimalus on selles, et suhteid parandada. Aga selleks on õpetajal tegelikult endal vaja nagu seda tugi tugimeeskonda või tugiseltskonda või vähemalt töökaaslast, kellega nad pidevalt koostööd teevad, et õpetajal endal oleks jõudu. Kõige raskem on muidugi nende lõpetajatel, kellel endal on õpetamist vajavad koolilapsed kodus. Millised oleksid teie sellised väga praktilised näpunäited kooliaasta lõpp sirgeks nii vanematele kui ka õpilastele kui ka õpetajatele. Kuna ma olen ise ka olnud kaks korda klassijuhatajana tööl erivajadustega lastele väga keerulise klassi juhataja osa ei osanud eesti keelt, keelt nii hästi ja, ja õpiraskused ja kõik siis see on üks nagu taustategur, millepärast ma julgen öelda, et tegelikult sellel aastal õppimine ei ole kõige tähtsam. Sellepärast et need õpilased, kes tahavad õppida ja kes tahavad õppida ja kellele meeldib, mida nad teevad seda nii või teisiti ja võib-olla teevad veel suurema rõõmuga kui varem. Aga praegu on ikkagi kõige olulisem see, et selle kriisiaja lõpuks või kevadeks ei kaoks ära olemasolevad head suhted ja suhtumine õppimisse üldse. Sest ma kardan kõige rohkem seda tulemust, seda peaks kindlasti väga ära hoidma. Et õpilaste jaoks õppimine muutub veel ebameeldivamaks, võib tekkida isegi absurditunnetus, igasuguseid psühholoogilisi selliseid olukordi tekkida. Ja kui me räägime noh, 1000 last või on on kadunud või õppimisprotsessist nagu ära läinud, siis see on minu meelest suur mure, et ainus variant on see, kui õpetaja oskab lapsi omavahel grupiviisiliselt õppima panna ja huvitavaid projekte panna tegema, et lapsed oskavad väga hästi ka ise videokonverentse teha ja ja ise välja mõelda väga loomingulisi ülesandeid. Et minu arvates on see ainus variant, et õpetaja annab ka selle rühma juhtimise vastutuse, et on keegi või, või mõned, kes võtavad selle rühma juhtimise vastutuse koos mõeldakse välja või siis tehakse mingil teemal loomingulisi töid, et hoida lapsi nii palju kui võimalik ikkagi mõistliku tegevuse juures, eriti murdeealistega. Ma olen näinud, kuidas stressiolukorras inimesed ju muutuvad pinges üksteise suhtes. Ma ei tea, võib-olla vägivaldne on palju öelda, aga emotsionaalselt närvis, olevateks emotsionaalne nagu vägivaldsus. Ma väga palun tõesti, et et see oleks viimane asi, mida, mida me omavahel arendame, et siis lähevad suhted hästi pahaks, siis võib juhtuda, et, et see aeg mõjub väga-väga kriitiliselt. Aga ma arvan, et meil on nii palju tarkust ja, ja, ja kannatlikkust ja ja rahu ja et nii ei juhtu. Suur aitäh intervjuu eest. Tiia Lister Tiia Lister on hariduspsühholoog ja koolide nõustaja.