Ökoskoobis jätkame nüüd aasta loomanahkhiirejuttudega ning saates külas Oliver Kalda nahkhiireuurija. Ole Oliver enne veel, kui sa hakkad rääkima meile põhja-nahkhiirest, kes on ka üks ääretult põnev tegelane tahaks teada natukene, kuidas on nahkhiirte mainega praegu, kus koroonaviirus on üle inimpopulatsiooni sedasi tuhisenud ja kandnud endas ka sõnumit, et nahkhiirtelt see justkui tuli. Ja et ega see kindlasti hästi mõju, aga samas ei ole ju selles mõttes olukord muutunud, et nahkhiired on sellised, nagu nad enne seda koroona puhangut olid ja see on tegelikult üsna üsna keeruline küsimus, et et nahkhiired ei põhjusta seda praegust covid haigust, küll aga koroonaviiruste. Üks selliseid looduslikke reservuaare on tõenäoliselt käsitiivalised seas. Aga see ei tähenda, et meie siin praegu Meiega elavad nahkhiired oleksid muutunud meile kuidagi ohtlikumaks. Et nii nagu ei tasunud nahkhiiri enne seda haiguse puhangut paljaste kätega katsuda, ei tasu katsuda ühtegi metslooma niisamamoodi. Kui me ka praegu käitume mõistlikult ei trügi sinna, kus Me olema ei peaks, siis siis oht ei ole suurem kui, kui varem. Ja praegune haiguse puhang ongi ennekõike seostatud selliste halbade loomade käsitlemis praktikatega, ilmselt seal Hiina nende elulooelusloomade turgudel. Kas sa mõistad üldse inimest, kes sööb nahkhiirt? Vot vot ei tea, et ei tea ju ka seda, et see nahkhiiresöömisest üldse tulnud andeks ja on ikkagi peetakse võimalikuks, et seal on olnud mingisugune vaheperemees, kelle kaudu viirus meieni on jõudnud. See viiruste maailm on väga, sihuke suur ja keeruline ja kompleksne. Aga on kõiksuguseid veidrusi maailmas, muuhulgas Hiinas on ka selline kas traditsiooniline või, või selline, igatahes toit, mida tehakse mõnel pool eksklusiivselt nahkhiiresupp, et mina, mina ei sööks sellist veidrat metsa. Aga ütleme, kui sa tegeled ise nende metsloomadega, kas sina tajud oma töös ohtu või millised on sinu ettevaatusabinõud, et sa ei satuks vaimustusse ja ei tormaks nahkhiirt katsuma, kuidas oled sina ennast nagu kaitsnud kõige muuga, ma ei mõtlegi praegust viirust, aga üldse ikkagi kohtumine metsloomaga ja kohtumine natukene nagu tundma. No riske peab endale endale teadvustama, et alati, kui mingisuguse valdkonnaga tegeleda on tööohutushästi oluline ja nahkhiirte puhul siis kui me neid loomi siis käsitsema. Ohus me räägime ainult siis, kui me nahkhiire kätte võtame, eks püüame neid, kui talle endale, kui teda helide põhjal juurde, siis noh, kontakt ei ole, ei ole ju midagi karta. Aga number üks reegel on siis see, et tuleb kasutada kindaid, et nahkhiir ei saaks hammustada sinu nahka katki. Kui vahepeal looma ei, käsitsi tuleb käed kindlasti puhtaks teha, sest noh, tahes-tahtmata sigade ennast või vahepeal sööd midagi, käsi tuleb puhastada ja kolmas asi, mis siis mitmel pool maailmas on nahkhiireuurijatel kohustuslik, Eestis küll mitte, aga sellest hoolimata me seda teeme, on siis see, et tuleb endale teha siis marutaudi vaktsiin. Et kuna nahkhiired kannavad Euroopas siis mitte marutaudiviirust, aga sinnasamasse gruppi kuuluvaid, siis nahkhiire, Lissa viiruseid, nüüd on Euroopas kaks sellist laiemalt levinud tüve siis nende vastu saab ennast kaitsta ka sellesama marutaudivaktsiiniga. Ja see kehtib ju ka inimeste puhul, kellel on keldris või kuskil, et miks ei tohi minna nahkhiirt näppima, sest loom võib kogemata sind hammustada või isegi ka meelega, sellepärast et talle ei meeldi ütleda, näpitaks. No keldris, üldiselt kui sa loom on sellises talveuneolekus, siis ta kohe sind hammustada ei suuda, küll ta teeb suu lahti, hakkab käima. Aga üldiselt jah, et kui see loom on sealt vaja kusagile teisaldada näiteks Daniel mingite asjade vahele või on oht, et talle viga teha, et mul kunagi oli näiteks keldris kahe eterniidiplaadi vahel, mida aeg-ajalt liiguti nahkhiir tuliselt ära lihtsalt ohutuse mõttes siis tuleb panna kätetöökindlad ja nendega siis loom ära tõstad, siis ohtu ei ole, kui ta sind hammustada ei saa. Pärast muidugi käed ära pesta ja selline tavaline, tavaline kainet mõistust. Aga ütle mulle sellist asja, on ju nahkhiirekoopad, kus on nahkhiire väljaheited, kas need ei või kuidagi õhuga ma tea, seguneda seal ja moodustada mürgiseid aure, aga, aga kas need ei või olla ohtlikud? See alustuseks mainime ära, et see ei ole Eesti teema, et Eestis suvel nahkhiirelt koopas ei ole ja meil ei ole sellist koopikus, lademetes on siis nahkhiiresõnnikut või Guanot. Väga hea teada, vot need ongi need välismaalt levivad jutud, mis tekitavad ettekujutusi. Jah, küll, aga troopikas on tõesti selliseid koopaid, kus siis on tuhandeid, kümneid tuhandeid või isegi miljoneid. Nahkhiir ühes koopas ja seal kogunevad väga suured sellised nahkhiiresõnniku lademed ja seal tõesti, kui uurijad käivad, siis neil on peas spetsiaalsed maskid, seal tekivad lagugaasid, mis siis on mürgised, võib seal loomulikult levida ka igasugused haigused. Aga see ongi seotud sellega, millest ka nüüd palju räägitakse, et suur osa sellistest Sonootilistest haigustest ehk siis haigused, mis nakkuvad mõnelt teiselt loomaliigilt otse inimesele, on tegelikult seotud sellega, et inimesed järjest tungivat looduses sinna, kuhu nad tungima ei peaks ja samamoodi seal nahkhiirekoopas. Kui sul on suur nahkhiire koobas, mis on täis sõnnikut eks see levib ka igasuguseid haigustekitajaid, siis. No ei ole ju mõtet sinna tegelikult minna. Aga teadlased lähevad, teadlased lähevad ja teadlased on ka ohtudest teadlikud ja oskavad ennast kaitsta. Aga tavainimene kui uudishimuliku tavainimest oled sina näinud, et kes hea meelega paneks kasvõi näpunahkhiirele suhu ja vaataks, et kuidas tal hambumisega loodan. No sellist inimest ma ikkagi oma silmaga näinud ei ole, et sageli inimesed natuke siiski pelgavad nahkhiir ja või noh, igasuguseid loomi, eks, kui loom üritab neid hammustada ja nahkhiir, kui, kui ta on käes, on ta noh, alguses agressiivne. Kuna ta kardab, siis inimesed ikkagi hoiavad nagu instinktiivselt distantsi ja see on, on kõige õige käitumine, et ma ei ole kohanud mõnda sellist hullu, kes mõtleks, et oot, kui kõvasti tema hammustab. Küll aga on inimestel väga suur huvi külastada kõiksuguseid, maa-aluseid koopaid ja tunneleid, mis on väga suur probleem Eestis. Sest et seda sageli tehakse just talvisel ajal, kui seal nahkhiired talvituvad, kui seal tegelikult ka looduskaitse reeglite järgi käia ei või. Et see on, see on probleem. Küll aga võib selts käia suvel näiteks. Aga räägi mulle seda, et kui te tereoloogia seltsiga mõtlesite, et aasta loomaks võiks olla nahkhiir, siis oli tõenäoliselt kõik see, mis temaga praegu seondub kauge kauge teema. Kas see oli siis ka jutuks sesse samase kuvandi asi ja see, et me hakkame läbi selle looma nägema maailma ja ka iseennast võib-olla natukene teistmoodi? Selles mõttes, et tänu temale on jõudnud püks pandeemia maailma ja inimesed peavad oma tegemisi hakkama ümber hindama, peavad hakkama vaatama, mis nad on teinud võib-olla valesti ja mida peavad tulevikus tegema igas ei või pöörduda ka sedasi, et me hakkame kuulutamegi jahi ütleme siis nahkhiirtele, et siis justkui polekski probleemi, ega, või teise äärmusesse minna. Jah, et see seda kindlasti teha ei tasu, et esiteks seal ei ole ikkagi veel selgelt seda ühendust, et see haiguse oleks otsa nahkhiirelt levinud inimesele küll, aga jah, nahkhiirte seas on väga palju väga erinevaid viiruse tüvesid, mis siis seal ringlevad. Aga teisalt selline. Meie inimeste probleemide lahendamine selle läbi, et üritame siis ülejäänud loodus kuidagi kõrvale veel rohkem välja tõrjuda, veel rohkem hävitada. See kindlasti ei too meile kasu, et nahkhiired on ikkagi väga oluline. Ökosüsteemide osa neist on meile väga palju kasu. Ja teiseks ei olegi õige ühtegi liiki hinnata selle järgi, et kas ta on meile just kasulik või mitte. Ja selle kohta tegelikult on ka näiteid, kus siis on üritatud näiteks nahkhiir tõrjuda näiteks Ladina-Ameerikas seoses marutaudiviirusega. Aga üldiselt selliste olukordade tulem on see, et pigem haiguse levik laieneb, sest et kontaktide hulk suureneb. Nad ajavad pesakonna või ütleme selle koloonia laiali ja need siis lähevad inimeste juurde ja, või kuidas. Seal on tehtud igasuguseid asju, seal on neid tapetud on varjepaikasid, põletatud on kõiksugu jubedaid asju, tegelikult tehtud aga marutaudi ka neile ka olukord selles mõttes erinev, et marutaud on selline, mis nakkub nahkhiirt otse inimesele, praegusel puhul seda teada ei ole. Selge no vot, niisugused lood siis selle nahkhiirega, sellest kõigest on hea meel selle aasta jooksul rääkida, et natukene paremini seda maailma mõista ja otse loomulikult ka ennast. Eks ole meiegi kõik muud vidinad küljest ära võtta, üks liik lihtsalt siin planeedil maa. Aga tegelikult sa lubasid täna rääkida meile ju ka põhja-nahkhiirest, kus me teda kohtame. Meelise pilguga võiksime teda vaadata ja kuidas ära tunneme, eristame teistest. Ja et põhja-nahkhiir on meie nahkhiireliikidest vaieldamatult kõige sagedamini kohatav, et võiks öelda, tavalisem, aga noh, see võib-olla natukene kuna ka tema on looduskaitse võib-olla pisendaks temaga kohta ta on siis levinud, võib öelda üle Eesti, kus vähegi leidub talle sobivaid elupaikasid. Ja suuruselt on siis selline keskmine Eesti nahkhiir, et ta kaalub kusagil üheksa kuni 13 grammi, tema tiibade siruulatus on kuni 28 sentimeetrit ja teda võib ära tunda selle järgi, et on selline tumedat värvi sihuke suhteliselt jätab musta värvi mulje, aga tema siis selgmised karva tipud on siis sellised heledate salkudega, nagu oleks algutatud blondid, blondid salgud on seal vahel tallikamad, vahel blondimat ja kõhupoolt on ta siis selline peesikam või natukene heledam ja nägu ja kõrvad on tal siis samuti tumedat värvi. Niisugune kirju siis natukene nagu vä? Ja ta on selline päris päris ilus, ilus, värviline, et testis nädaga. See huvitav välja. Aga miks ta nimeks on põhja-nahkhiir, sellest, kas ta on siis kõige põhjapoolsem või, või mis see põhisin. Ja et see on tegelikult täiesti õige eeldus, et põhja-nahkhiir on kõige põhjapoolsema levikuga nahkhiireliik Euroopas. Et teda on leitud ka polaarjoonest põhja pool, isegi sigivat, mis siis on nahkhiirte jaoks väga väga kauge põhi ja üksikuid siis vaatluseid ja selliseid punkte, kus teda on leitud, on siis veel üsna üsna kaugel täitsa täitsa põhjas. Et ja tema ja tema levila ongi siis selline. Huvitav, et põhja-nahkhiir on väga tavaline Põhja-Euroopas väga tavaline Baltikumis. Aga kui me läheme Lõuna-Euroopa poole ja Lääne-Euroopa poole, siis jääb ta seal väga haruldaseks ja lõpuks siis prantsk Prantsusmaal teda enam minu teada vist üldse ei olegi. Ta ongi. Ta ongi põhjapoolse levikuga väga kaugele põhja ulatuv nahkhiirelt. Talle meeldib, külm hakkas, see ka tähendab siis seda, et tema kehatemperatuur on võrreldes lõunamaiste nahkhiirtega kuidagi teistsuguse manda erilisem karvasem kuidagi, et taluda seda külma ja mitte kõige meeldivamat kliimast. Kas ta oli vist küll meeldib, seda ma ei julgeks ütelda, sest et ikkagi suvel ka põhja-nahkhiir tahab sooja kohta poegimiskolooniad eelistavad siis hoonete näiteks lõunapoolseid osasid, kus on soojem. Selles mõttes ta ei ole erinev ta kehatemperatuurile. Küll aga võib tema puhul välja tuua selle, et talvitudes talutab teistest meie liikidest siis külmemaid temperatuure. Näiteks kui meil on selline hästi soe talv, nagu see aasta oli siis suurtes talvituspaikades. Põhja-nahkhiiri on väga vähe, sest nad ei tule koopasse talvituma, nad saavad hakkama ka väljaspool koobast. Ja kus nad siis ööbivad talvituvad, oleks õigem küsida. No seda on raske raske ütelda, et kuna nahkhiiri talvel loendada on väga lihtne suurtes talvituspaikades keldrites ja leida siis siukseid väikseid kohti on, on leida keeruline, aga on kõiksuguseid, siukseid, juhuvaatlused on leitud põhja-nahkhiir, siis näiteks hoonetest talvel. On leitud neid, siis leitakse regulaarselt väikestes keldrites, kuhu siis meie talvituvad liikidest suur osa ei lähe. Arvatavasti siis osa saab hakkama ka puuõõnsustes ja kõiksugustes sellistes külmade eest vähem kaitstud kohtades. Aga nemad ei ole suurtes kolooniates. Põhja-nahkhiired ei kogune, et oleks neid mitu tükki kuskil koos. Talvel on on niimoodi, et mõnedes talvituspaikades on neid päris palju, näiteks Piusal on põhja-nahkhiiri väga palju aga, aga teistest siis sellistes näiteks Tallinna ümbruses olevates talvituspaikades on neid pigem pigem üsna vähe aga rohkem siis talvedel, kus siis on väljas külm. Kui võrrelda teiste Eestis elavate nahkhiirtega, siis kui hästi tal läheb, on tal siin hea olla. Põhja-nahkhiire kohta võiks ütelda, et tema arvukus tundub olevat stabiilne. Et on üsna selline paindlikku elulaadiga, ta suudab asustada väga-väga erinevaid elupaikasid, ta võib elada nii parkides, nii metsamaastikus, kõik seda veekogude ümbruses, aga lisaks sellele on ta üsna levinud tegelikult linnades. Et ta näiteks Tallinna kesklinnas Snelli tiigi ääres võib põhja-nahkhiirt kohata. Võib kohata nõmme nõmmel isegi mustamäel, et on väga, väga selline. Mitme mitmekesiseid elupaikasid kasutab lisaks teda ei häiri niivõrd tänavavalgustus, kui, siis mõndasid teisi liike. Sageli isegi püüab valgusti ümber putukaid, kuna nad sinna koonduvad. Selline põhjamaine tegelane siis aitäh Oliver Kalda täna tutvustamast põhja-nahkhiirt ja rääkimast ka teadlaste tööst ning nahkhiire mainest. Kohtumiseni juba järgmisel nädalal.