Ja nüüd on meil ühendus Viljandimaaga, kus on jutuvestja koolitaja, lugude jutustamise valdkonna ja mittetulundusühingu juttu maja eestvedaja ja Eesti rahvajutu aasta 2020 eestvedaja Piret Päär. Tere, Piret. Tere. Kuidas läheb praegu? Huvitavalt väga huvitavalt Eesti rahvajutu aasta toimib suuremamahuliselt, kui üldse oleks osanud oodatagi, et kui ma kunagi alustasin vist päris esimeses saates sai ka pisut kõheldud, et kuidas pigikultuur ja jutustamise kultuur omavahel selle aasta jooksul kokku kõlavad siis seda, mis nüüd toimub, poleks osanud unes ka näha. Sellist isegi ütleme, üleküllusliku ettelugemist ja jutustamist, mis toimub sotsiaalmeedias ja muudeski kanalites poleks tõesti osanud arvata. No jutt, mida me hästi ei taha kuulata, tark ja on jutt, mis meid lohutavad, rõõmustavad, pakuvad lootust, teevad elamise mõnusaks, annavad isegi sellele mõtet. Need märtsikuu väljakutsed, mis sa esitasid. Loomad, linnud, putukad, tere. Tere. Tipa jalga olid küll sellised väga mõnusad lugemised. Jah, sellega on nüüd ka niimoodi, et tagasisidekirjadest võib välja lugeda. On selliseid, kellele need lood lapsepõlves ei meeldinud siis nüüd täiskasvanuna lugedes nauditi neid väga ja siis on need inimesed, kellele lapsepõlves nad meeldisid ja nüüd enam ei kui ei leia nendega kontakti, siis on mõni inimene, kes tunnistab, et lihtsa loomalood ei meeldi siis need, tere, tere tyypa jalalood olid väga mõnusad lugeda. Ja, ja ma hoiatasin ka neid raamatuid välja hõigati, et minu meelest loomamuinasjutt on kõige rohkem täiskasvanule mõeldud rahvajutužanr. Et vaadake nüüd ja lugege selle silmaga, et kuidas need teid täiskasvanuna kõnetavad. Ja nii mõnigi püüdis nii lugeda. Ja saigi tõestust, et tõepoolest me ise oleme nendes lugudes sees. Aga ikkagi oli neid õpetajaid ja toredaid inimesi, kes ütlesid oi kui vahvad lastele jutustada. Nii et igatipidi on väga vahva. Kas sa oled saanud ka inimestelt tagasisidet, et kuidas on, ütleme, selles natukene niisuguses erilises olukorras olnud selline lugemise jutustamise traditsioon hakkab see vaikselt tagasi tulema või on see ikkagi natukene nagu selline võõras ka? Jah, olukord on nii palju muutunud, et õpetajad ja lasteaiaõpetajad ei saa enam otse lastele jutustada ja ette lugeda, aga on leitud siis tänu neile digitaalsetele võimalustele ettelugemiseks ja jutustamiseks ikkagi võimalusi. Ja Mulle väga meeldis üks kirikus õpetaja kirjutabki, et ja et nad loevad koos ja arutlevad siis üle veebilastega Nende lugude üle. Ja mõned õpetajad on ka kodudesse saatnud lastevanematele neid luge lugusid ettelugemiseks ja vastus on olnud ka päris positiivne, joonistatakse ja, ja arutletakse pärast siis õpetajaga. Aga veel oli, enne kui see see kodu sulgus, meid tabas siis mõned õpetajad jõudsid ka lasteaias ikkagi neid raamatuid tutvustada lastele. Ja üks, üks armas õpetaja kirjutab, et neil kukus 40-lt lapselt viiele laste arv, kes lasteaeda tulid. Ja siis ta ütlebki, nii et näiteks see laps, kes suures grupis ei suuda kuulata siis nüüd tuli välja, et on suurepärane kuulaja. Ja tuli muidugi ka välja, et ta oli ka ennem väga hästi neid lugusid kuulnud, kuigi puterdas sahmerdas ja võib-olla segas natukene teisi, kes tahtsid kuulata niimoodi need kirjutajad siis kirjuta. Kas toodi välja ka mõni lemmiklugu selles mõttes, millega kõik jäid rahule, et see oli üks hea väärt lugu, mis aitab ka praegusel ajal nokas hakkama saada, just, aga, aga olla. Ei, ma arvan, et valik oli liiga suur, et praegu sealt leida nüüd ühte lemmikut. Aga. Küsitakse küll selle kohta, et kas tõesti meie rahvajutud on niisugused täis kahjurõõmu ja, ja keegi ikka kellelegi teeb ära. Veab, kedagi alt petab. Ka need kirjad on huvitavad. Sest tõepoolest, kui nüüd lugeda neid lugusid sellises mahus, võib jääda võib-olla selline pilt. Aga ma olen ka siis vastanud, et vaadake, see, et üks rahvajutt, et üldse ellu jääb. See on olnud üks suur puhas juhus. Et just need lood on sattunud Eesti rahvaluule arhiivi. Väga palju lugusid on ju igaveseks kadunud. Kunagi ei tea, missugused olid teised versioonid. Meie saamegi nüüd neid parandada, kui räägime siis natukene neid teistmoodi. Aga ei tohi ära unustada, et kõige rohkem räägib see lugu siiski jutustajast endast. Ja me kunagi ei tea, miks ta nii rääkis. Mis oli tema kogemus, et ta tahtis seda lugu just nii rääkida ja mis situatsioonis ta rääkis, võib olla, tegelikult on see suure huumoriga räägitud, aga enam nüüd paberilt lugedes ei taju seda, see ei tule enam kaasas õhkkond. Ja mis on tore, et mõni inimene märkab ka praegu niisuguseid lisa dusilugude juures, mida tavaliselt kui otsitakse lastele häid jutte jutustamiseks ei märgata. Näiteks üks kirjutaja kirjutab, et ta nägi, et ühe loo juurde oli kirjutatud mõned read ka sellest inimesest, kes oli seda lugu jutustanud. Ja jutustaja omakorda on rääkinud mälestuse, kuidas tema selle loo sain. Ja see oli ilus mälestus. Jutustaja räägib, et selle loo mina sain võsu vollist. Ma käisin tal põrsast lõikamas ja tema küsis, et mis sa selle eest tahad. Aga mina ütlesin, et ma ei taha tasu kedagi, et kui sul mõni hea jutt on, siis see on kõik. Ja tema kõneviis oli alati, niiet ame suutäie sooja juttu. Ja nii ta siis rääkis suutäie sooja jutt. Ja selle põrsalõikamise eest. Et noh, kas see on suur õnn, et tegelikult on võtta meil nende lugude juurde selliseid mälestusi jutustajatest sest jutustajad hakati ka üsna hilja meie. Folklooriuurijate hulgas uurima ja tähele panema, varem oli ikkagi jutuaines, oli tähtis, mitte niivõrd jutustaja, aga kui meil on neid näiteid võtta, siis minu meelest need on. Need on väärt ka edasi jutustamiseks, kui me nüüd neid lugusid räägime. Õiete loeme. Väga põnev, Piret, aga nüüd aprillikuuks on sulle mõeldud järgmine raamat, mis see võiks olla, mida nüüd lugeda ja millega toimetada? Ja. Esialgses valikus pean mina ka tegema korrektuure ja seal on päris päris põnev väljakutse minu jaoks. Ja siis ma otsustasin teha ühe väikese küsitluse väljakutses 11 korda 11 osalejate hulgas. Ja küsisin nende käest, et mis on üks Eesti rahvajuturaamat teie raamaturiiulis. Ja midagi teha ei ole, see raamat, mis nüüd selleks kuuks välja valitud sai, on meie kodudes väga paljud veel olemas. Ma esialgu mõtlesin, et ma ei võta seda raamatut üldse. Natuke süda valutas, sest ta on mitmes mõttes märgiline raamat. Aga teisalt mulle tundus, et tahaks keskenduda rohkem puhtale rahvajutule aga aeg teeb oma valiku ja inimesed ka. Nii et järgmiseks kuuks on kõigile lugeda tark mees taskus. See raamat sisaldab eesti ennemuistseid jutte Kirjanike sõnastuses. Ja on siis võimalik lugeda sellest, kuidas neid jutte ümber jutustanud Kreutzwald neid eesti rahvajutte või Jakob Kõrv või August Jakobson, kes on juba eelmise, eelmistest lugemistest meile tuttav aga lisandub ka Jüri Parijõgi. See on isegi päris hea, et näeb nii erinevaid kirjanikke. Ja nende jutustamisstiili saab ühe korraga võrrelda. Nii et selline raamat ja märgiline on ta muidugi ka sellepärast, et tema on just nüüd üks neid raamatuid, mis on kuhugi jõudnud meie mälestuste äärealadele. Et kui 20 aastat tagasi või 10 aastat isegi tagasi sai küsitud mida inimesed teavad eesti rahva jõudu väljaannetest nimetada siis Kreutzwaldi oli esikohal ja tark mees taskus, teisel kohal. Aga kui nüüd tänapäeval küsida, siis öeldakse, et see roheliste kaantega raamat. Vaat nüüd see kogumik ongi see roheliste kaantega raamat, tark mees, taskus. Tead, ma hakkasin Piret mõtlema su eelmise loo peale, millegipärast ei jätnud mind rahule see, kus sa ütlesid, et üks mees tahtis töö eest tasuks ainult ühte head lugu. Jah, kas ei räägi natukene nagu ka sellest ajast, et ma mõtlen praegu, et kas keegi oleks nõus tegema mingi väikse töö ära lihtsalt luu eest. Hea loo eest. Vot praegu on ju see olukord, et kus noh, paljud on kaotanud ka töö ja nii edasi ja nii edasi. Ma saan aru, et lugu leiba alati lauale ei too, aga võib-olla annab ta midagi, mis on enam väärt, kui ütleme, et ainult leivast ei ela. Jah, miks mitte? No kui minna nüüd päris kaugesse traditsiooni, siis näiteks ka rändajad kerjused, Nemad olidki ju, kes maksid öömaja eest või toidu eest tihtipeale lugudega. Aga ma ei kujuta ette, et kui nüüd see kõik läbi saab, milles me praegu elame ja ma läheksin kuskile turismitallu ja ütleksin, et kas ma saaksin täna niimoodi siin ööbida? Ma räägin teile häid lugusid, ma ei tea, mitu turismitalu Eestis nüüd võtaks vastu. Aitäh Piret nende lugude eest ja nüüd on aeg, on meil kõigil siis uuesti see raamat, tark mees taskus välja võtta, lugeda ja mõelda nende lugude üle. On sul Piret veel mõni soovitus selle väljakutse puhul. Soovitus on ikka endiselt lugege eelkõige iseendale kõigepealt iseendale. Ma olen öelnud ka, et see aasta võiks olla selline omamoodi jutukoolitus juttu, vestlemise koolitus ja see algab just sellest, et lugege kõigepealt iseendale, vaadake kas need lood kõnetavad teid, mis nad, mis nad teile räägivad ja kas üldse räägivad. See on minu põhiküsimus ju aasta lõpuks ka. Et kas need vanad lood, mis siiamaani on vastu pidanud kas nendel ka tänapäeval on enam kõlapinda ja kui on, läheb elu edasi. Aga kui ei ole, siis kas see on vastus minu küsimusele. Nii et kõigepealt iseendale lugeda ja siis teistele jutustada, kui on tahet? Aitäh Piret ja kuulmiseni juba kuu aja pärast.