Vikerraadio main on ERR-is keskkonnakuu. Sellel aastal räägime prügist. Iga inimene tekitab aastas 376 kilogrammi olmeprügi, milles tagasi ringlusse jõuab ainult kolmandik. Meil on üleskutse, hakkame prügi sorteerima. Osale ERR-i keskkonna kuus näitab rügile, kus on tema õige koht. Tere ja ilusat laupäeva, aga kõigile raadiokuulajatele. Mina olen Kristo Elias. Ma olen Eesti rahvusringhääling, tehingu toimetaja, vikerraadio, ökoskoobi, saate reporteri ja ETV osooni saatejuht. Oma seitsme hooaja jooksul, mil ma olen Eesti rahvusringhäälingus loodus- ja keskkonnasaadete juures töötanud oleme palju tegelenud ka jäätmeteemadega ja seepärast on mul hea meel, et tänavusel keskkonna kuulun Eesti rahvusringhääling, võtnud fookusesse prügi. Või kas prügi sobib üldse tänapäeval prügiks nimetada? See sõna ise kõlab kuidagi mustalt ja eemale tõukavalt. Tänapäevases, arenenud ja nutikas ühiskonnas võiksime prügist kui oma elus tekkivatest jäätmetest mõelda hoopis kui ressursist, mis tuleks pärast kasutamist kohe õigesse kohta suunata. Et seda materjali, mis on kord maapõuest välja võetud, saaks võimalikult palju kordi uuesti millekski kasulikuks tarvitada. See aga algab igaühe käitumisest pihta. Ümbertöötlemine ja materjalide taaskasutamine on aina aktuaalsem teema ja taaskasutamisega ülekantud tähenduses tegelema ka tänases saates. Otsisin möödunud hooajast välja mõned näitlikumad lood, kus ma olen oma silmaga ninaga ja kõrvaga kogenud, mis saab siis, kui oma olmejäätmeid eraldada ja korrektselt ringlusesse suunata pakendi kogumisring ja ümbertöötlus, biojäätmete ringi komposti tegemine ning jäätmejaama jõudnud elektroonikaromumaterjalidena käitlusesse suunamise lood võiks küll purustada müüdi, et mis ma sellest kõigest üldse sorteerin. Niikuinii läheb kõik ühte kohta. Kuulame alustuseks ühe prügilaulu ja läheme ringkäigule. Väga suure osa olmejäätmetest moodustavad täna pakendid, mis juhtub aga pakenditega siis, kui need korralikult muust prügist eraldada ja ringlusesse suunata? Selleks käisin jäätmekäitleja Ragn-Sells pakendi sorteerimisjaamas. Esmalt aga läksime ettevõtte turundus- ja kommunikatsioonijuhi Rainer pestiga avalike pakendikogumiskonteinereid juurde, mis on tänases Eestis suuremale osale elanikele ainuke võimalus oma kodus tekkivate muust prügist sorteeritud pakendite äraandmiseks. Sellist luksust, et inimene saab oma kodu juures juba pakendeid sorteerida, suurel osal Eestimaal ikka vist ei ole praegu ja see on tõsi ja ma arvan, et see on üks põhjus, miks täna Eestis ainult 30 protsenti nii läheb jäätmetest ringlusesse. Et ega see mugav lahendus ei ole, et, et kui sa otsustad, et ma sorteerin, anname panuse keskkonna jaoks ja siis sulle öeldakse, et nüüd mine matka mööda linna ringi ja proovi endal leida üks pakendikonteiner, et ilmselgelt selle taaskasutuse ja sorteerimise üks väga oluline osa on see, et, et sul oleks võimalik neid pakendid ära anda kohe koduukse juures, et üldine süsteem Eestis ongi need avalikud konteinerid. Mis me siin ka on, eks see on ajalooliselt nii olnud, et, et mul on hea meel, et viimasel ajal on tekkinud ikkagi laua peale, see ideed on otsustatud. Et aeg on rääkida vähemalt sellest, et äkki on see vananenud süsteem ja äkki mõistlik pakendikonteinerid ja pakendikotid tuua kodude ligidale. No kui ma lähen siia avaliku konteineri juurde, et ma saan vaatanud valida endale jah, paber, papp, klaaspakend, pakendid, tegelikult see Eesti pakendit, sorteerimise süsteem on üks maailma lihtsamaid. Et kui sa lähed juba sellistesse naaberriikidesse, siis neid pakendeid tuleb ju viite kuute erinevasse liiki sorteerida, klaasid erineva värvi järgi metallid, kõik asjad, onju et Eestis võib pakendid panna. Ja siis juba meie teeme selle sorteerimisliini peal ära ja mis mulle väga meeldis, on see, et tegelikult avalikus konteineris sa nii tihti nii puhast pakendit ei näe. Et probleem on ikka see siia lisatakse tihtipeale muud artiga ja see on nii, et kuna nendel avalikel konteinerites justkui nagu peremeest või vastutajat ei ole, on ju, et siis kahjuks on nii, et mõned kasutavad neid konteinereid ära, et vabaneda oma ehitusjäätmetest või siis olmejäätmetest. Ja siin hakkabki see teie töö raskus, et kui inimene paneb hästi omal need asjad siia sisse korralikult sorteeritud, siis teie töö on lihtsam ja kui ei pane, on teie raskem. Vaatame, mis teie töö siis seal edasi on? Sobib? Siin sa juba näeb, eks ole, seda pilti, et see on suuresti mingi avaliku konteineri kraam, eks ole, ja noh, pilt on ikka hoopis teistsugune kui see, mis me seal nõmmel nägime, eks ole. Siin on ikka kõik prügi ja pakendeid segamini, et see on päris keeruline ülesanne siiski midagi head kätte saada, et reaalsuses on see, et sellisest hunnikust ma arvan, et kuskil heal juhul 40 protsenti 30 40 protsenti on võimalik üldse välja võtta. No miks inimesed vanemates kõige tõttu kuigi on ju pakendikonteiner? See on väga hea küsimus, eks ole, et, et ma ei oska sellele vastata. Et teiselt poolt on jällegi üks kolmandik ühiskonnas, kes väga-väga peatunud seerimisest lugu ja teed seda regulaarselt, aga aga see on üks põhjus, miks tekivad need jäätmekäitluse suurimad legendid, et tuleb üks auto ja kallab kõik kokku, eks ole, et et kui sa teed paberikonteineri lahti ja vaatad, et seal tegelikult ei olegi paber sees, et näed sellist pilti põhimõtteliselt sa näed seal olmejäätmeid sees siis loomulikult seda paberit peale ei võeta. See konteiner tõstetakse, olmeauto nii-öelda töölehele tuleb olmeauto, tõmbab peale nii olmejäätmed kui ka selle rikutud paberi, eks ole, ja siis kui keegi seda näeb, eks siis loomulikult see legend saab ainult jõudu juurde. Inimesed, kes ei ole hoolsad ja korralikult, ise tekitavad selle olukorra. See probleem tekib tegelikult suurte kortermajade juures, sa kunagi ei kuule selliseid lugusi näiteks eramaja klientidelt tuleb üks auto ja kallab kõik kokku, et see, kus sa kuuled, on suured, sellised 50 60-st 100 korteriga elamud, kus on see inimeste pilt on üsna kirju, on neid, kes väga hoolivad, on neid, kellel on ükskõik, eks ja siis on kahju tegelikult, et ühed panustavad ja teised, kes siis võib-olla ei viitsi Neid silte lugeda või mingil muul põhjusel rikuvad selle teiste töö ära. Kui jäätmetena on olemas korralik omanik, siis ta hoolitseb ka, et neil oleksid ilusti lahus, on väga hästi on näha, on ju see, et kui on omanik näiteks eramajadel, igal eramajal oma peremees tegelikult on väga hästi näha ka täna seda juba üha üha rohkem tekib selliseid eestvedajaid, kortermajadele, kes on võtnud ka selle sorteerimise enda hingeasjaks ja koolitavad oma maja, Need on ju inimesi, ongi väga mõnusaid entusiastid, siis tegelikult saab ka seal kortermajades väga kiiresti see konteineritest kõik väga hea. Nüüd on see pakend siin sorteerimisliin väga detailselt näha, no siin on ikka raami. On ka biojäätmeid sees, eks ju, on jah ja tegelikult selle taaskasutamise juures kõige tähtsam ongi see, et materjalid oleksid puhtad, mitte mitte niivõrd isegi see, et kas me paneme õige materjali nüüd õigesse pakendikonteinerisse. Aga see, see, mis me sinna paneme, seoks enam-vähem puhas. Ja see tähendab seda, et mingeid asju tuleb ikkagi pesta. Pesemine ei tähenda seda, et sa pead kasutama kuuma vett, peerid nühkima need asjad täielikult puhtaks vaid see tähendab seda, et kui sa oled supipurgist suppi välja võtnud, pale natukene veskisse loksutada läbi on ja juba ta sobibki, et isegi väikesed täpid jäävad, on see okei jogurtitopsiga samamoodi, aina kõige hullem, nüüd saab, on see, et me viskame pooliku piimapakki või jogurtitopsid ja sealt hakkavad asjad välja voolama, onju, ja siis see rikub ära juba selle materjali, mis seal konteineris Kogu see protsess on läbitud, siis tulevad sellised pallid välja. Jah. Siin ongi piima petipakid, see on üks mingisugune materjal siis plasti ja ma ütleks, et see on tee algus. Et nüüd need materjalid lähevad täiendavalt pesemisse. Ja tetrapakk on muidugi taaskasutuse mõttes üks tõsine väljakutse, sest siin on kolm erinevat kihti materjali, siin peal on plastik, seal vahel on paber ja sees on siis selline metallilaadne materjal. Aga, aga siis plastik kraabitakse siit pealt ära, see läheb energiasse paberist, tehakse kätekuivatuspaberid ja see metall saadakse ka seal keemilise protsessi käigus kätte. Nii et põhimõtteliselt on nii, et kui asjad on välja sorteeritud, puhtad, siis nendest midagi saab. Miks inimene peab oma jäätmeid sorteerima? Üks väga põnev asi, mille teadlased on välja arvutanud, on see, et, et kui me võtame tänase elustiili, see, kuidas me tarbime, millises mahus me tarbime siis on jõutud tulemusteni, et selline süsteem suudab üleval pidada kuskil kolm pool neli miljardit inimest, aga meil on, tal on kaks korda rohkem, me läheneme juba kaheksale miljardile inimesele. Ja me ei ole nagu süsteemis teinud ühtegi muutust, et me võtame ressurssi, me tarbime, me viskame need minema. Ehk me peame seda mõttemaailma muutma, kui me tahame olla jätkusuutlikud ja me ei räägi enam nagu prügist. Me räägime loodusressurssidest, me räägime materjali, sest et kui me tarbijana ostame härjale poest, siis me peame tarbijana võtma ka vastutuse, et need jõuaksid uuesti taaskasutusse. Mis motiveeriks inimesi ikkagi oma prügi sorteerima? Ma arvan, et tänast süsteemi on vaja natukene ringi disainida ja siin on kolm olulist komponenti. Üks on see, et me peame leppima ühiskondlikult kokku, et olmejäätmed ehk need jäätmed, millest mitte midagi ei saa midagi sorteerita peavad olema kallimad. Loodusressursside raiskamine. Teisalt me peame pakendite sorteerimise muudkui inimeste jaoks oluliselt mugavamaks, et kui sa sort erid, annad panuse, siis sul on võimalus kohe koduukse juures need asjad ära andma anda. Ja kolmas väga oluline kommunikatsioon, et me räägime inimestele, miks seda kõike on vaja teha, kuidas seda on mõistlik teha ja, ja me tagasisidestamine ka inimestele seda, et kas need, kui hästi nad siis sorteerivad. Kas jäätmekäitleja mõtleb ka selles suunas, et inimene võiks üldse jäätmeid vähem tekitada või see oleks maailma parim asi üldse et katsuks kõigepealt jõuda sinna, et 80 protsenti nendest jäätmetest on võimalik taaskasutusse suunata, aga, aga päeva lõpuks loomulikult me peame jõudma sinna, et, et see jäätmeteke oleks väiksem ja sellele tegelikult Euroopa täna mõtleb üldse, et kuidas muuta pakendeid ütleme, keskkonnasõbralikuks kuumaks, et pakendit oleks vähem ja kuidas oleks pakendite materjali disain selline, et võimalikult palju läheks taaskasutusse. Kas tootjad võiks ka oma pakendeid paremini disainida, et need oleksid paremini sorteeritud, see ületarbimise ja suur jäätmetekke probleem on tekkinud viimase 50 aastaga ja me alles hakkame teadvustama sellest, et kui suur see tegelikult, et on. Ja see tähendab seda, et mõeldakse selle peale, et kuidas me saaksime võimalikult palju materjale uuesti kodudest kätte suunatava, taaskasutusse ringlusesse. Ja teine pool on loomulikult see, mis puudutab seda materjalide disaini, et need pakendid oleksid üleüldse tehtud sellistest materjalidest, et neid saaks tasutud, taaskasutada ja, ja sealt samm järgmine edasi on see, et, et need pakendid oleksid võimalikult ökonoomsed, et nende tootmiseks kuluks võimalikult vähe loodusressursse. Täna enamuse pakenditest me toodame plastidest, aga tulevik on selgelt see, et, et me hakkame seda tootma puidust ehk tselluloosist ja, ja täna ka soomlased väga edukalt testivad näiteks seentest tehtud pakendeid, kes peaks ikkagi kõige rohkem täna panustama, et meie sorteerimise süsteem läheks paremaks, kas riik, omavalitsused või tarbijad ise. Raske on nagu öelda, et, et see on kompleksne süsteem, loomulikult see puudutab haridust, inimeste harimist. Loomulikult on väga suur roll riigil, omavalitsustel, ettevõtetel aga ma mõtlen nagu ühe asja peale, et mul on jäätmekäitluses olnud seitse varsti kaheksa aastat. Ja ma tegelikult korra ainult, kus omavalitsus on tulnud ja tegelikult kontrollinud oma territooriumil seda, et, et kas inimesed sorteerivad või mitte ja kuidas nad seda teevad. Et omavalitsused küll teevad selle korraldatud jäätmeveo hanke ja ütlevad inimestele, et seda vanapaberit tuleks sorteerida eraldi. Aga täna tegelikult mitte keegi ei kontrolli seda, kas, kas seda tehakse või mitte. Kas tulevikust kõik jäätmed sorteeritakse juba kodus ära? See on väga hea küsimus, et üks levinumaid küsimusi, mida meie saame, on see, et, et miks ei võiks robotid seda teha, et miks inimesed üldse nagu sorteerivad kui peavad sorteerima, et meil on robotid ja miks robotid ei tee seda meie eest. Ja see isegi teoorias, kui tulevikus võiksid meil olla sellised robotid, kes sorteerivad meie eest need jäätmed ära siis sellest on vähe kasu, et kui need on korraga kokku visatud biojäätmed, koosnevad pakendid, kosmonad, toit seal koos siis see materjal, mida reaalselt saab taaskasutada, nii määrdunud. Et, et isegi kui robotid suudavad seda ära sorteerida, siis need ettevõtted, kes neid materjali ringi toodavad need ei ole valmis seda materjali taaskasutama, sest see materjali nii must see nii määrdunud ja kulutama tohutul hulgal energiat, vett ja keemiat seda puhtaks saada. Ja, ja ka tulevikus see jääb nii-öelda inimeste teha, et me peame andma kodus väikese panuse. Aga see on ju tegelikult lihtne, eks ole, vanapaberpakend. Kui visata köögis tekkinud biojäätmed muu prügiga ühte kasti siis neid jäätmeid enam ümber töödelda ei saa, kuna nad on rikutud seda, mis juhtub korralikult sorteeritud biojäätmetega. Läksin vaatama biojäätmete kogumisringile ja seejärel kompostitegemisele. Minu teejuhiks oli Tallinna jäätmete taaskasutuskeskuse juhatuse liiget Gertodiitso kellelt küsisin kõigepealt, mis kotiga tohiks üldse biojäätmeid bioprügikasti panna. Kõige parem on biokott ja kui ei ole biokott, siis vähemalt ta peaks olema hele ehk teenuse osutaja näeks, suudaks veenduda, et on biojäätmetega tegemist, mitte segaolmejäätmetega. Et kui siia panna musta kilekotiga, siis seda läbi ei näe ja siis tekib kahtluses pigem eks see võtmata. Aga see on väga hea näide ja siin on väga hea näide ka, et on vooderdus koti lusti pandud. Aga mis on see väga paha viga, mida teha, sisse panna? Põhimõtteliselt, mis natukene probleemne on vedelik. Et kui on vedelikud, siis konteineri kaal läheb väga raskeks. Et siis konteinerid võivadki teiste härrast ära laguneda. Aga seda põhimõtteliselt kortermajadel ei juhtu, et see on põhimõtteliselt koolid, lasteaiad, restorani, kus suppi jääb üle. See kast on siin arusaadav, räägime sellest autost kaasa, auto on tegelikult ju spetsiaalne, et see ei ole selline tavaline prügiauto, mis muud asja viib, vaid see ongi biojäätmete prügiauto. No ütleme, Meie tõesti kasutame biojäätmete kogumiseks eraldi autot, on täiesti eraldi ring see ekipaaž, mingeid muid jäätmeid ei korje, korra. Point et esmaspäevast reedeni on nende põhiülesanne, ei ole nii, et seekord ei ole, et meie puhul kindlasti mitte ei ole, ma arvan, see ongi juba vananenud linnalegend. Ja ütleme, meid huvitab see terviklik ringe koguda, pakkuda konteinereid, käidelda, jääd, ringid oleksid erinevad, et noh, ütleme biojäätmete käitlemisega me saame väga hästi hakkama, erinevalt teiste jäätmete käitlemisega, et Eestis on liiga väike, me oleme, et trikki käitlus võimekusi. Aga selle auto puhul ma mainiksin veel seda, et meie puhul on oluline see, et lihtne on väga kõrgel, kardinad on ees, ehk nii autojuht kui ka kliendid ei näe tegelikult jäätmeid, et näiteks ta tühjendab siin ära, siis meiegi ei näe seda, et see nagu esteetiline pool ja sellel autol on näiteks olemas ka all kogumisvann, mis kogub vedelikud kokku. Ehk ta ei näe mingisugust vedelikku rida selle auto taga. Et see on oluline, kuna muidu kliendid jälle ütlevad, et teenus ei ole esteetiline. Biojäätmeid tegelikult ju inimesel tekib muudest jäätmetest ilmselt kõige vähem palju seda ikkagi koguneb kogu Tallinna peale. No ütleme, me teenindame kesklinna näiteks kesklinnas on iga päev väljas üks veoauto, üks paberiauto ja samal ajal kolm segaolmejäätme, et autot. Nii et, et siin ongi proportsioon, võiks juba öelda. Tonnides auto võtab kuskil kaheksa, 10 tonni, viis päeva 50 60 tonni nädal. Ja ta ikkagi kokku on ikka väga hea, kuus 200 tonni. Mis need nõuded üldse on? Millal peab olema biojäätmeid? Täna 10 korteriga majas peaks olema biokonteiner, aga keegi ei ütle, et võib ju võtta ka, kus on vähem kortereid. See on inimese enda soov ja rahakotti. Jah, noh, ütleme, et käituda keskkonnasõbralikult, et ma arvan, see on kõige rohkem mentaliteedi küsimus ja tahtmise küsimus. Inimeste suhtumine on, et kas ta võtab seda kui sellist musta asja, et noh, seal on ikka selline mädanev ja see, see konteiner võib olla ka haisema. Pigem ei öelda mustuse kohta kunagi pretensioone ei ole, aga meie teenusepakkujana ise juhime tähelepanu, et tegelikult võiks tellida konteineri pesuteenust, et lasta seda. Ainuüksi see biokotti paigaldamine ei piisa aastas, korra kaks oleks väga normaalne tellida ja ütleme, see, kes tühjendab nagu meie, meie pakume seda teenust, nii et pesed, panete selle biokoti sisse. Tegelikult puhas, kõik on tegelikult puhas ja praegu ka, et mingisugust lõhnahäiringud lõhna mitte midagi ei ole ja kui tühjendussagedus on kord nädalas ja pakendatud jäätmed on sees, siis sealt ei jõua, kellel tulla ükski lõhn välja. Kui siiamaani toimus kõik suhteliselt lõhnatult, siis järgneva kirjeldamise osas on mul hea meel, et raadiolõhna ei edasta kogu Tallinna biojäätmed üheskoos lõhnavad päris kindlasti, mis siis nendest edasi saab. Kokku kogutud biojäätmed viiakse Jõelähtmel Tallinna jäätmete taaskasutuskeskusesse vastuvõtuplatsile. Seal toimub jäätmete visuaalne kontroll, et need vastaks biolagunevate jäätmete kvaliteedile. Need lükatakse kokku ja kaetakse tugiainega, milleks on hakkepuit. Seejäreljäätmed purustatakse ning neid hakatakse sõeluma, et eemaldada suurimad võõrised nagu näiteks kaasapandud kilekotid. Edasi liiguvad jäätmed aunadesse komposti tootmisprotsessi, mille pikkus on kolm pluss kolm nädalat, mille jooksul jälgitakse programmiga tempera Tuuri hapnikusisaldust, õhu juurdevoolu ja vastavalt programmile puhuvad ventilaatorid auna alla aereerimiseks õhku mis on toitained bakteritele, et kompost paremini käima hakkaks. Vahepeal võetakse ka proovid, et ei oleks haigustekitajaid ja edasi lähevad jäätmed järelvalmima, mille jooksul sõelutakse materjali kaks kuni kolm korda veel, et oleks eemaldatud kõik võõrised kogu komposteerumis. Tsükkel võtab aega kuskil neli kuni kuus kuud mille lõpuks valmib huumuserikas kompost Lätis, mida on võimalik osta ja kasutada kasvõi oma koduaia taimedel. Uus materjal on saanud vastava toote sertifikaadi, millega ta on täielikult jäätmeringist väljas jätkab Tallinna jäätmete taaskasutuskeskuse juhatuse liige Kertu Tiitsa. Mis need kogused on ministrilt läbi käivad, seda biojäädet, ütleme aastane kogus on kuskil 20 22000 tonni, millest siis pool on keegi sööklajääde ja ülejäänud on aia, haljastusjääde ja kogu Tallinna biojäätmed, Tallinna ümbrus. Siit tuleb meile, et tegelikult me olemegi ainuke lahendus, kus seda käidelda. Ja siia jäävad siis kõik kaubandus, et lasteaiad, koolid, korteriühistud nii, et kõigil, kellel vähegi tekib Et kodumajapidamisest kogutud biojäätmetega rahu, et mis te siia tulevad? Üldjoontes olen rahul ja, ja ikkagi utsitan kõiki neid eraldi koguma, et mida võiks vähem olla. Kilet võiks konteinerites vähem olla ja kõige suurem probleem on klaas. Aga selline müüt ja arusaam, need biojäätmete kvaliteet, Need on väga halb, tegelikult ei ole inimesed ikkagi biojäätmete mahutisse, segaolmet väga ei pane, ainult natukene mugavused köögist visatakse toitu koos nõudega, nihkar sisse jõuab meieni. Aga vastupidi, kas kõik biojääde ikkagi jõuab? Sinna biojäätme konteinerisse kahjuks ei jõua, et selles suhtes on meil väga suur arenguruum ja ma arvan, et päevast päeva ikka läheb kõik paremaks ja ka meie kogemus näitab. Biojäätmete mahuteid võetakse rohkem ja kaasa aitab ka selline üldine teadlikkus ja aitab ka see, kui sellest räägitakse. Et siis kliendid ikkagi küsivad, kas tõesti ma saan võtta, mis ma selleks tegema pean ja ma tahan. Ehk siis tegelikult ikkagi praegu ikkagi mingi mingid mahud lähevad ikkagi segaduses. Kas kõik kokku ja jah, et meil on natuke vale arusaamine, et segaolmejäätmete mahuti on see, kuhu võib kõike visata, tegelikult segaolmejäätmete mahuti on see, mis softimisest üle jäi. Et kui meil kodu juures rohkem ei ole teisi mahuti liik ei ole paberi mahuteet või ei saa sinna panna, siis ta võib minna, sega olmesse. Kui kõik inimesed oleksid väga korralikult, tegelikult need mahud oleksid veel suuremad, saaks veel rohkem. Jätkame seda kompostida, mina arvan, mahud oleks kaks korda suuremad rahulikult ja me hoiaksime keskkonda tunduvalt rohkem. No mis motiveeriks inimesi prügi paremini sorteerima? Ma arvan, kõige olulisem on teadlikkus ja tahe, tahe keskkonda hoida ja teadlikkus, mis sellest ka saab. Kui meil on teadmatus, et kuhu see biojääde jõuab, mis ta saab siis tekib eelarvamus, et kas minu toiminud ja minu tegevus on vajalik. Kas riigi jäätmekäitlussüsteem on praegu jäätmete sorteerimist soosiv? Ütleme, et liigiti kogumiseks kõik võimalused on loodud täna teenusepakkujad olemas, pakutakse eraldi liigiti kogutud jäätmete üleandmise võimalust. Tihti räägitakse rahalisest poolest, aga, aga alustame ikka motivatsioonist, et kui me tahame keskkonda säästa, tahame ise panustada, me saame seda teha, et palju hullem oleks see, kui meil ei pakutaks teenust teenuse turul täitsa olemas. Et järgmine küsimus, et kas seda peab rahaliselt motiveerima, et tänane jäätmekäitlusjäätmete üleandmine on liiga odav, et me jõuame sinna ja ma arvan ka riik mõtleb selles suunas, et kui ei sorteeri, siis tuleks rohkem maksta. Kui Eestis biojäätmete teema on ka arendatud või on see ainult rohkem linna teema? No ütleme, Tallinn on olnud kõige edumeelsem, aga Tallinnas elab ka ju üks kolmandik enamuses elanikkonnast ja ütleme, biojäätmeid tekib väga palju ka kaubanduse hotellid, restoranid, et saame panustada veel Tallinnas väga palju, aga lisaks on juba järgi tulnud Tartu teised suurlinnad Pärnu. Et ma arvan, et ikka läbi linnade kõigepealt. Aga maainimene tegelikult ju talupoja mõistusega on ju ammu sorteerimas ja. Kompolstimas oma jäätmeid, eks ju, täpselt on seda alati teinud, et seal on väike ainult märksõna, mida tuleb jälgida, et aia- ja haljastusjäätmeid lahtiselt, aum komposti ka, aga kui juba köögi-söökla jäätmeid, siis on soovitav vajadus komposter soetada. Aga ka neid on meil pakkuda ja nii et hobiaianduse näppundus on kõik teretulnud. Kõik on ainult tahtmise tagapõhimõtteliselt küll, jah. Kas teate, palju taaskasutamiseks kõlblikke materjale on teie vanas telekas või arvutis ning mis saab vanadest patareide, sest kõigepealt tuleb viia asjad jäätmejaama või kogumispunkti. Aga milline on vana elektroonika ja e-jäätmete edasine teekond, et seda teada saada, külastasin Kiius asuvat Viireki tehast, kus mulle tegi ringkäigu tegevjuht Hans Talgre. See võib öelda, on elektroonikaseadmete surnuaed. Kuidas need seadmed teieni jõuavad? No tegelikult on lugu selles, et meil on olemas üle Eesti väga palju jäätmejaamasid ja kuumis punkte kui tarbijad omavahel armuviivad ja, ja eks nad sealt tulevadki, kui jäätmejaamast Beutroonid konteiner täis jõuab logistikakeskusesse, kus kogutakse üle Eesti kokku, sealt transporditakse kõik, välja arvatud külmaseadmed veereckisse, Kiiule, Kuusallu ja siin hakkab alles õige elu pihta. Hakkabki elu pihta, et kõigepealt me võtame selle hunniku siin. Meil on mehed, kes sorteerivad, sorteerivad need uuesti liigiti, televiisorid, eraldi monitorid, eraldi LCD kineskoop, printer, koopiamasin, arvuti ja nii edasi ja nii edasi. Kõik seadmed kaalutakse. Ja edasi, kui asi on kaalutud, liiguta suurde majja tehasesse demonteerimisse. Lähme vaatame. Kliendid on kineskooptelekat monteerimine ja siin ei päästa, on et kineskoop siia antakse töötajale ette ja siin ta põhimõtteliselt haamrit akutrelli kasutada ekspluateerib selle väikesteks osadeks, kes tuleb 12 kuni 16 erinevat positsiooni, ehk siis mustad metallid, plastid, värvilised metallid ja muidugi mis kineskoop kõige raskem asi on ju tegelikult kineskoop, vana klaas, mis tegelikult, mis edasi liigub meil kõrvalruumi ja laseb siis klaas, tehakse oodaks, puhastaks ohtlikest ainetest ja materjali võetakse uuesti ringlusesse ja kas tõesti on inimesed, et kineskooptelereid nii palju ei saa kogu aeg Jul luua? Ma arvan, et täna meil tulevad aastas sisse 1000 tonni ja suure tõenäosusega tuleb tulevad järgmised viis aastat niimoodi. Aga ma loodan, et järk-järgult need kogused vähenevad ja LCD hakkab võimu võtma. Enam-vähem kraana kirjandusest üles. Kas tõesti need, kogu see materjal on väärtus ka kuidagi? Kines toimult väärtusest, midagi on, midagi ei ole. Et kõige mitte väärtuslikum ongi see, klaasi ümbertöötlemine on kulukas ja selle klaasi lahendused rõivas, et sealt midagi head ei tule. Küll aga need muud juhtuda naistemähised, trükkplaadid, tallid, alumiiniumit, need omavad väärtust, aga hetkel mitte piisavalt, et öelda, et see seade on täienes tervikuna positiivne. Väärismetalliga on seal trüplatele kulda, hõbedat, kallaadiumi, aga need Eestis välja ei võeta, need saadetakse ära belglaste Jaapanisse, et seal töödeldakse ümber imetakse väärismetallid välja. Et kui ajalooliselt vanasti oli trükkplaadis palju kulda, ära tegelikult seda väga vähe. Keeruliste arvutite, printerite ega, ja muud elektroonika ja täpselt samamoodi kõik läheb osadeks. Jah, ega see väga suurt erine sellest televiisorist või muust seadmest, et võetakse juppideks. Selle printeri koopiamasina juures on raske see, et seal on väga paljuski nurkasid ja plasti erinevaid plaste ja siis on tahmakassetid ja ja need on nagu harjud arvutiga iseenesest on lihtne palju nokitsemist, aga prügiteki plasti vähe ikka metallverre metallkõvakettad, keegi ei pea muretsema selle infoga, mis seal on, sellepärast et lähevad purus sisse, lüüakse haamriga puruks. Et info, meie, meie, meie info siis kasutuskõlbmatu ja samamoodi on ka trükkplaadid, on kõrgemad sordiga, madalamad sordid, et need pressitakse, purustatakse kokku ja saadetakse ümbertöötlemisele edasi. Et meie isad välja ei võta ja suure tõenäosusega meie koostööpartnerid seda ei tee. Nii et see kallis kunagine elektroonikavidin teie vaatate puhtalt seda materjali, meie arust on puhas materjal, mis saada, ringlusse võtta ja tänu sellele siis vähem koormata keskkond. Siin on teil nagu selline valmistoodete ladu, trükkplaadid ühes nii-öelda hunnikus ja patareid teises, et mis edasi saab põhimõtteliselt küll, et see ladu on meil jaotud tänagaheks. Paremal käel on meil juba lammutusest toodud materjal, mis on kokku kogutud ja ootavad edasist transporti ja vasakul käel oli siis on meil patareid, mis ootavad tegelikult sorteerimist aga nendest elektroonikajääkidest mootorid, trükkplaadid, need lähevad sellisel kulul järgmisesse ümberütlemistehasesse kust võetakse välja siis erinevad metallid, väärismetallid trippaliselt võetakse siis need värvilised väärismetallid välja, mootorid purustatakse, eraldatakse teras, vask nendesse omaette, need on kaks eraldi materjali ja suure tõenäosusega edasi, nad liiguvad siis otse juba ahjudesse, kus siis vasestab pask toota, uuesti teha ja terasest teras. Ja niimoodi on kõigega, samamoodi on kroonterasega, antakse järgmisele käitlejale, kes kogu kogu see kokku ja saadab siis juba suurtesse tehastesse, et kuskil on veelgi sellised peenemad näpud. Kas veelgi eraldavad seda materjali? Pigem ma arvan, et edasietapid on juba palju võimsamad. Ehk siis on suured tehased, on suured purustid, keemilised laborid, keemilised protsessid. Et nendel ajal võetakse siis need materjalid v luuakse veel lisandväärtust. Aga mis siis sellest vanast trükkplaadist, mis need uued tooted võivad olla näiteks? Pigem on see, see plast on nagu plastika, siin on niisugune komposiit ja siukene, selle plastiga ei ole midagi, aga siin on siis vaske, kulda, hõbedat ja see on metall nagu metalli metall, nagu Metallica. Patarei, me teame, et ei tohi tavalisse prügikasti panna, tuleb viia poodi tagasi kogumispunkti, mis nendest saab? Kogutakse kokku, nagu näete, jõuad Vergisse. Meie sorteerime need patareid oma kordamine ära, patarei, kassiseni, akusid, väikseid akusid, suuri akusid, mobiiltelefoni, akusid, patarei tüüp pakkusid, siis on need need patareid me kõik tõsist sorteerime ära käsitsi, jah, täpselt nii. Käsitsi. Töötaja võtab endale siukse Kivast kilopatareisid endale ette. Ta nüüd igat ühte läbivaatuseks juba silm on juba terav ja ütleb ära, et sinna number pea sisse nakkuja vaatab ära, mis ei pakkunud aga põhimõtteliselt küll jahene, visuaalselt käime kõik patareid läbi. Kogume liigiti nikkel-metall, liitiumi on tavaline Al Rain, patarei, nikkel-kaadmium, akud ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui meil on kogused koos, siis edasi liiguvad nad eraldi erinevatesse tehastesse, kus siis purustatakse, võetakse välja metallid koobalt liitiumi ja vääristatakse seda niimoodi. Palju teile siis sirveerecki neid elektroonikaseadmeid kokku tuleb, et möödunud aasta saabus Vereckisse vanu elektroonikaseadmeid suurusjärgus 2000 tonni millest siis omakorda 1100 tonni moodustasid kineskoopseadmed. Et lõviosa on ikkagi vanakooli televiisorid monitorid ja see on kõik, siis nendest jäätmejaamadest kokku kogutud on jah, kõik Eestis kogutud. Ma arvan, et Eestis tegelikult tekib kokku kuskil 6000 tonni pluss aga sellest kuuest tunnist enamus moodustavad külmaseadmed ja suur kodutehnika. Aga selles mõttes on olukord läinud ikkagi paremaks, et metsa alla seda elektroonikat nii palju lähegi. Vanasti. Ma tahaks, et sa lood loota, et see nii on, sest aina vähem seda kuulab ajakirjandusest. Aga ma arvan küll, et tegelikult tarbijale väga palju äraandmisvõimalusi antud, mis on tasuta ära on kodust äravedu on üleriigiline kogumisvõrgustik, täna saad sa juba kauplusesse anda väikest kodutehnikat, mis on mitte suurem kui 50 sentimeetritest oli et võimalusi on palju, nii et see on tegelikult puhtalt tarbija peas kinni käituda õigesti, viiendad asjad õigesse kohta. Palju selline tegevus ikkagi tegelikult keskkonda säästa, mil moel üldse ohtlikud ained seal kõige olulisemad ohtlikud ained keskkonnas, on ta siis loodusele, keskkonnale, loomadele, et kõigele tegelikult ohtlik, kui see klaas läheb sinna metsa alla, tulekahju tekitada, aga pigem on vähem kaevandada, rohkem kasutada, ära siis seda plasti ressurssi, plastide uuesti ringlussevõtt, samamoodi metalliga, vähem kajada, rohkem olemasolevat ressurssi arvestamata. Ühe mobiilitootmiseks kulub 75 kilomaterjali, aga mobiilkaalud meil ju ainult mõnisada grammi. Et see 75 on tootmisjääk või siis uuesti trügivida kestatav, kes ei võta uuesti ringlusesse. Et me toodame mingit väikest asja, aga kulutab väga palju energiat, selleks selleks on mõistlik ikkagi. Iga järgmine päev. Taas üllatab mehe uus leid. Uus. Ja iga järgmine päev. Taas tervitada. Selline see tänane jäätmeteemaline saade sai, loodetavasti tõi see teie paljudele küsimustele vastuseid ja purustas ka müüte prügisorteerimise vajalikkuse kohta. Olge head, vaadake oma kodune jäätmemajandus üle, arutage seda pere või korteriühistuga, sest vastus küsimusele, kus on prügi koht, on meie igaühe kätes. Vaadake keskkonnakuu teisi lugusid ka novaatori lehelt. Novaator. Mina olen Kristo Elias, helipuldis oli maris Tombak, kena laupäeva jätku ja kaunist peagi algavat suve teile.