Georg Ots. Miljonid teid on. Homme on Georg Otsa 100. sünniaastapäev. Sel nädalal kõlanud lühisarja lõpetab Georg Otsa kolleeg ja sõber Arne Mikk ühe väikese meenutusega purgija VS-i kunagisest lavale jõudmisest. Ma olin direktori kabinetis juures, kui me tahtsime lavastada köphini Borgia pessi ja kuni nõukogude liidus olnud ühte välismaa teost lavastatud, pidi Moskvast tulema luba kultuuriministeeriumis, Tallinnas ei julgenud keegi seda anda ja Georg Ots helistas furtsevale ja ütles, et vaat, on selline ooper vaeste neegrite elust, raskest elust Ameerikas ja nõnda edasi, et see oleks väga sobiv. Kuna Evrimenoopera grupp Ameerikast oli, käin paar aastat varem Nõukogude liidus ja oli klaviir antud välja juba ka siin koos vene inglisekeelse tekstiga, aga orkestri materjale ettekandeluba ei olnud. Ja siis force küsis, et kas Teile sobib ja te tahate seda osa laulda, ütles väga tahaks, mulle sobiks. No las minister saadab siis Moskvasse kirja, me oleme nõus ja siit hakkasid kõik liidu teatrit siis seda partituuri pildistama ja läks siis Moskvasse, Leningradi ja Armeeniasse. Kuuldud helilõigu toimetes Haldi, Normet-Saarna. Taskud ja taskud on täis. Autod Mul kulda, mul ei murret. Eel kellerra raba hooldu hoog sees, on alati näha varganägu varanduse. Mull puhub taskutes, tuul pühkis, leiab siis seda rikkust, vargapuistu iialgi. Kõik mu aarded on seal pilve peal, härjast hingab. Äi mul tasku ta tühjust ja taskutest, kest on täis. Mul naine on laul, mul on elu. Oota mul laskuda tühjus ja taskud on täis, ma äikse sain kuumas.