Tere taas head filmisõbrad meie eelmises saates ta on möödas tüki üle kuu aja ja seda väga olulisel põhjusel, sest vahepeal toimus filmi elu üks olulisemaid sündmusi, nimelt Khani rahvusvaheline filmifestival Prantsusmaa lõunarannikul ja seda juba 50 seitsmendat korda järjest. Ja meie tänase saate külaliseks on vaieldamatult üks paremaid filmi spetsialiste Eestis. Ilmar, kes kani festivalil juba mitmendat ja mitmendat korda on käinud, tere tulemast. Tere tulemast. Ma ei tea, kes selle filmi spetsialistiga. Kui ma peaksin sind parandama küsimuses, et 50 seitsmendat korda toimunud see vist oli teps mitte järjest, kuna festival pidi algama enne teist maailmasõda kõik juba kohale, siis läks sõjaks lahti ja festival läks enne laiali, kui toimuda sai ja seejärel on samuti vahepeal pärast seda mõned aastad vahelt ära jäänud. Nii et Ta ei ole mitte kogu aeg järjest toimunud. Aga see ei ole sugugi kehvemaks teinud, et kuidas ütleme, 57. kord siis välja nägi võrreldes eelmistega, millal sa oled festivali külastanud? Kokkuvõttes ühel hetkel tundub, et alati minnakse sinna ootusega, et äkki nüüd seekord on midagi teistmoodi või parem kui eelmine aasta või parem kui eelmine aasta. Parem kui eelmine aasta, selle võimaluse võib teinekord isegi realiseerida. Aga midagi väga teistmoodi enam ei ole, see oleks sama hea kui loota, et 57 aasta inimene järsku muudab oma iseloomu. Põhimõtteliselt küll oli seal märke sellest, et võiks midagi erilist juhtuda alates sellest, et Tarantino oli žürii esimeheks mille puhul siis kirjutati ka kanni nimi seekord k-tähega. Ja see viga tahtlik viga oli peaaegu samasugune kui Tarantino ise avatseremoonial hüüedes viivlast Cinema, mis on grammatiliselt vale, sellepärast et Cinema prantsuse keeles ei ole teps mitte naissoost, vaid meessoost. Need oleks pidanud olema piibli Cinema. Mis omakorda tuletab meelde Tarantino filmist Palfiksin dialoogi, kus arutama tee seda, et Prantsusmaa McDonald sis on lööbilmek. Mille peal küsiks, et kus kohas lööma. Aga eelmisel aastal kostis küll palju nurinat selle kohta, et programm oli nõrgavõitu ja, ja selle aasta programmidirektor tõotas, et programm saab olema tunduvalt parem ja, ja kõik juba teavad festivali tegelikult lõpptulemust, et võitis dokument Taal Filmadymoorilt ja, ja see oli kõigile väga suur üllatus. Aga enne, kui me hakkame võidufilmist rääkima, et võib-olla mõne sõnaga ikkagi programmist, et kas oli tuntavalt see programmivalik parem kui eelmisel aastal, siis ka sellel aastal mainiti, et näiteks Berliinis oli väga kehv võistlusprogramm, et kas see tähendab mingisugust dekadentsi võlafilmikultuuris üldse või on see lihtsalt kinni mingitest tähtaeg, ma usun, et nendest asjadest Ma usun, et sellega on samamoodi nagu piibli metafoori seitsmest lahjast seitsmest arvamusest lehmast. Pigem oli kanni festivali programm seekord hea, isegi nii hea, et Ameerika suurimaid väärtfilmi importija, need, kes toovad Euroopa ja muu maailma värdzilme Ameerikasse sonid Flaseksi peamine ostja, ütles, et ehkki ta ei ole näinud päris midagi sellist, mida tahaks Ameerikasse tuua ei ole ta samas näinud ka ühtegi halba filmi, mis on esimene kord tema pikka filmi ostja karjääri jooksul. Ja teisest küljest vaadates ka seda nimekirja, mis kasvõi võistlusprogrammi pandi siis nende vanade värtsilmi eesti sõnadega, vanade värskelmibeerude hulk oli seal päris aukartust äratav. Ja need kõik filmid olid omal moel head. Isegi kui öeldi, et kas miirikultuuridža või Pedro toova rei filmid ei olnud võib-olla nende parimad siis keegi ei öelnud, et nad olid hakkama saanud halva filmiga. Kõik oli tuntud heal vastuvõetaval tasemel. Aga kuidas need vahekorrad Euroopa ja muu maailmafilmide seisukohalt oli programmis ja, ja ka muudes kõrvalprogrammides. Kani festivali puhul on ilmselt selgelt järgitakse teatud kvoot mida festivali korraldajad iseenda jaoks ütlevad, et selleks, et igal kontinendil oleks huvi selle festivali jaoks olles alati võetakse teatud hulk Euroopa filme, siis seekord võistlusprogrammi jaoks oli oluline, et esimest korda üle peaaegu 20 aasta oli üks saksa film Cannes'i võistlusprogrammis. Hiljem unustati see film küll kiiresti ära. Aga märk siiski omaette. Samal ajal tundub, et Ida-Euroopa buum on selleks korraks läbi ja oluliselt ei aidanud sellega kaasa ka äsjane Euroopa liidu laienemine. Pigem räägitakse üha rohkem Korea filmidest. Et kui üks 10 aastat on võrdselt tugevalt olnud Jaapani ja Hiina filme Hiina, siis laiemas tähenduses ka nii Taiwan kui eska, Singapuri hiinlase Kong Hongkong, siis seekord täiesti selgelt räägiti Korea filmides kaks tükki võistlusprogrammis ja taifilmidest, millest üks film sai ka žürii preemia. Troopika haigustrupiga haigusa Jaan Roos, Eesti tuntud filmikriitika patriarh ütles selle kohta, et see film oli nii halb, et ta isegi nauditav. Aga ilmselt ta siis meeldis. Tai filme oli näha ka Berliini festivalil, mis seal üllatuslik selles mõttes, et nad oma nii-öelda siukseid actionvälju ehk siis tootmisväärtuse poolest olid väga-väga kõrgel tasemel tehtud ja olid kaasreilised äärmiselt sümpaatsed selles mõttes, et noh, oli täiesti teatav, kuidas tai filmi vaadates oli tunda, et tegemist on väga tõsiseltvõetava filmikultuuriga, mis siiamaani võib-olla ei ole kas meieni jõudnud. Võib-olla on teinud läbi väga kiire plahvatusliku arengu, nagu näiteks juhtus ka-Koreaga. Ehk et kokkuvõttes võib öelda, et Aasia avardub meie jaoks praegu. Tundub küll. Kui me nüüd läheme vanemate Euroopa tegijate juurde tagasi, siis vaadates seda võitjate nimekirja, siis selle seisukoha pealt võetes on nimekiri küll väga kesine, et mõned prantsuse filmid said ka päris tublisti auhindu ja Oliver saias on vast kõige tuntum nimi üldse nendest nominentidest ja nendest, kes auhinnad said, nimelt Mägitšing sai tema filmis puhase parima naisnäitleja auhinna. Ja naishing on ju Hiina üks tuntumaid naisnäitleja teinud kaasa kõige suurematest kassahittidest ka Krautšindi Aegel. Riigel ja mitmes muus sellises mitte ainult kungfu filmis, siis lugedes ka erinevaid materjali, toodi esile tema silmapaistvat näitlejatööd ja teisest küljest mõned kriitikud jällegi mainisid seda, et tegemist oli lihtsalt läbi vedamiseni filmist, et kui niivõrd kontroll, sealsed arvamused on ühest näitlejatööst, siis ilmselgelt see on erakordne. Fil. Huvid on hulk aega olnud seotud natuke Prantsusmaalt välja. Kõigepealt on, muidugi tegi omal ajal kuulsa filmi Irma wet kus ta tõi esimest korda Mägitšangi prantsuse filmi ja ka seekord see film, mille nimi on inglisekeelne Xiin. Ka Prantsusmaal on siiski prantsuse film, milles mängib ühest küljest Hiina näitlejana. Ja teisest küljest meespeaosas on Mik noldi, kes samuti tegelikult tegi väga hea näitlejatöö. Ja võib-olla need, kes ei olnud Mägitšangi näitlejatööga rahul ei olnud seda just sellepärast. Naudi näitlejatöö oli samuti väga hea. Aga kui rääkida Euroopa filmidest lähemalt, siis missugune tundus nendest filmidest sinu jaoks kõige euroopalikum, sellepärast et siin on tõesti võistlusprogrammis aina rohkem kui enam idast olnud nimesid. Tundub, et seekord prantslased saanud ühe väga korraliku prantsuse filmi milles oli esindatud kõik Euroopa kinole traditsiooniliselt tuttavad väärtused, hea dialoog võib-olla isegi liiga palju rääkiv dialoogist, Euroopa filmid väga paljude jaoks liiga palju räägivad ja vähe tegutsevad ja väga täpselt psühholoogilised suhted. Ja film lõpuks sai ka parima stsenaariumi auhinna, tegemist on siis Anis šovi peatagree filmiga mida need eestlased ei olegi osanud õieti tõlkida prantsuskeelsena Comeniemaar inglise keelde tõlgitud lugeda niisiis vaata mind. Jah. Oluline on selle puhul see, et selle Oli see ka esimene filmi, sest ta varama on peamiselt tuntud kui näitlejana. Aga seda filmi oli peaaegu igal sammul selles suhtes hea vaadata, et ka igas stseen eraldi võttes on väga intensiivne pilk meie igapäevasest elust. Samal ajal teinekord üle Euroopa filmidele heidetakse seda ette, et see kõik on nii tavaline. Filmis võiks olla kogu aeg midagi aina ebatavalisemat ja kui vaadata auhinnasaajate nime, siis tundub, et kõik teised auhinnad läksid millelegi ebatavalisele kas disandiliselt või sill keelelise või siis see teema, mida seal käsitletakse, nii nagu žürii peapreemia saanud, et vanapoiss, Korea film, režissöörilt, park, john, vuuk räägib sellest, kuidas üks mees, kes on kord mõrva eest süüdi mõistetud, tuleb vanglast välja ja püüab siis aru saada kuidas nii juhtus, kes tegelikult mõrvas ja mikspärast just teda süüdi lavastati. Ja film on selline idamaiselt, et väga nato realistlikult vägivaldne. Ja kui me ei oleks ennem näinud Quentin Tarantino kill billi, siis oleks täiesti arusaamatu, miks see film saab kanni festivalil järsku žürii Grand Prix, mida enamasti antakse siiski pigem sellise väga-väga väärtfilmidele umbes sellistele filmidele nagu agi Kauris mägimees, ilma minevikuta. Ja siis oli, tegemist võib olla ka mingi kompromissvariandina, sellepärast et tegelikult ju alati siiski auhinnad on suurel määral poliitilised siiski, et, et see, kuidas kokku pannakse žürii kes on mingisuguse suure levitaja esindaja, noh, selles mõttes, et seal on alati mingid väikesed, sellised tihedad punased niidid. Mis moodustada sellise võrgu. Ja kui väga hästi tunda neid tagamaid, siis saab ka neid põhjuseid võib olla kergemini seletada, aga samas on ju tegemist ka väga subjektiivsete arvamuste, väga tugevate isiksustena, kes olid sellel aastal žüriis ja selge, et nende maitse-eelistused Ta ka peegelduvad, ütleme, lõplikus valikus. Et seetõttu võib-olla see maailma võiks öelda, lausa vapustanud auhinna jagamine kus siis peaauhinna Kuldse palmioksa sai moor oma dokumentaalfilmi üheksa 11, varen heite eest. Et see kõrvaltvaatajana tekitab tõesti küsimuse, et see ju ometigi ei saanud olla kunstilistele kaalutlustel tehtud otsus. See ometigi on kultuur, poliitiline otsus või panete teie seisukohad? Täiesti jagan seda seisukohta, et alati on mingisugune kaalutlusel käimas, sellepärast kõik saab alguse küsimusest, et kas meiega kunstnikud nagu nad seal Cannes ennast kujutanud, kas me oleme lihtsalt oma eebenipuust tornis mõtisklema puhta kunsti olemuse üle või oleme tegelikult need kõige läbinägelikumaks kodanikud ühiskonnas, kes näevad maailma inimolemuse tõelisi valupunkte. Ja sel hetkel, kui neile tuuakse, et midagi nii päevakajalist siis nad ei saa sellest mööda vaadata. Tegelikult tuletame meelde, kui kultuuris omal ajal sai auhindu, siis ta sai seda siiski eks-Jugoslaavias toimuva kodusõja taustal. Seda võib öelda tegelikult tema Phili nagu maa-alused kohta, sellepärast et et mustlaste aega on ikkagi väga tõsiseltvõetav, omaette. Ja võib-olla see olnud ka vaieldamatult tema tugevam film, eks ju, aga samas ütleme niimoodi, et, et tegemist on niivõrd suure erandiga ka selles mõttes, et tegemist on dokumentaalfilmiga. Aga vaatame seda asja natukene teisest küljest, kõigepealt läheme, selline kunstipoliitiline turunduskann on Prantsusmaal, Prantsusmaa ei osale, Iraagis on kogu aeg suhtunud väga vaenulikult sõjategevusse Iraagis. Teisest küljest selle taga on siis see, et Ameerika läks, George Bush oli seal eesotsas, Iraak ja prantslased süüdistavad nii mitmeski mõttes lääne seniseid liitlasi nüüd rünnanud hädades ikkagi George Bushi. Teisest küljest Ameerikas on lähenemas valimised, Hollywood on traditsiooniliselt ikka olnud pigem demokraatide poolel. Schwarzenegger, praegune California kuberner, on seal pigem olnud erandiks vabariiklaste poolel ja seega enamalt jaolt Hollywoodi staaridele ei paku mingisugust probleemi võtta sõna avalikult demokraatide positsioonilt, ehkki maitsev Moore, ta tahab ennast veidi sõltumatuna paista. Siiski tema peamine loosung on see. George Bush ei tohi enam presidendina jätkata niimoodi. Selline prantsuse eurotsentristlik kompleks ühines parajasti Ameerika presidendi valimiskampaaniaga ja selle tulemusena valmiski selline otsus, et me teeme selle ära pärast, et see tunne, et me oleme ühiskondlikud kodanikud, on tähtsam kui see, et me täna selles olukorras, kus toimub sõda ja kus võib-olla ei ole reageeritud terrorismiohule nii nagu vaja. Sellises olukorras me lihtsalt ei saa puhast kunsti hinnata. No ja selle väljenduseks oleks see, et lihtsalt film juba valiti, eks ole, kanne ja teine küsimus on see, et ta saab nagu peaauhinna ja need on natukene ikkagi ütleme, veidi erinevad selles mõttes, Mandy Moore'i puhul on tegemist vaieldamatult äärmiselt provokatiivse, huvitava, julge ja originaalselt mõtleva dokumentalisti ja vaieldamatult on selles mõttes, et ei saa öelda, et filmi keeleliselt, tema dokumentaalfilmid oleksid midagi erilist, midagi uudset. Pigem sellel poleemiline ajakirjandus kui. Ameerika Maimik, et selles mõttes ka meie tublid Kilmi ja Maimik on suutnud analoogseid dokumentaalfilme teha nii elavjõud näiteks, mis ei ole niivõrd provokatiivne, pigem ütleme, Esto-TV kaldub nagu, nagu sinnakanti rohkem. Seetõttu ütleme see otsus mingil määral annab uue vaatevinkli kannile sellisel põhjusel, et tegemist on maailma ühe kõige konserve tiivsema festivaliga tegelikult oma programmivaliku põhjal. Ja see, et tehakse noh, ütleme siiski niivõrd tugev nagu kannapööre, sellepärast et kase kani publik ütleme ka need kriitikud, keda seal näha, et hallipäised, vanahärrad ja vanaprouad ja saali reaktsioonid on kõike muud tegelikult kui nii-öelda uudse, lõhkuva ja vana, sellise konservatiivse kinematograafia poolt. Ehkki mulle tundub vähemalt. Need, Mandri-Euroopa või saksa ja prantsuse kriitikud olid pigem rahul, sellest uhkusest värisesid kui sead lõpuks ometi tõeliselt ära teha sellele, kes on kino Euroopa tõeline vaenlane, Ameerika, isegi kui see nende liitlane praegu tuli just nagu Hollywoodist välja. Seal on muidugi üks väga oluline asi mis väga palju aitas tunnetuslikult, et selle otsuse tegemisele kaasa. Ja see oli see. Kuna Mira maks, kes selle filmi tootis, kuulub dismile Disney paar nädalat enne kani festivali ütles, et ta ei luba Meramaksin seda levitada sellel aastal. Sellega muutis ta Michael Moore'i omamoodi märtriks. Lõi just nagu sõnavabaduse piiramise pretsedendi ja sel hetkel muidugi kogunstnikkond tõuseb üles sõnavabaduse taastamise poolele. Taas on veel üks argumente olemas, et Maicel Murile see auhind anda. Ja levitajad juubeldavad sellepärast, et filmi hind kerkib ja kerkib tänu sellele Eesti Televisioon, kes ka loomulikult tahab seda filmi ühel hetkel näidata, meie esimeses järjekorras sinna kuhugi ei pääsenud, küll aga me näitame seitsmendal juunil ära Mikelamuuri eelmise filmi, mis sai dokumentaalfilmide Oscari Bowling for kalombain. Ja tõesti, väga väga soovitaks vaadata, on tegemist erakordselt huvitava Ameerika ühiskonna nihukese läbilõike süvauuringule. Miks ameeriklased armastavad relvi? Kui nüüd rääkida veel mõne sõnaga sellistest formaatidest või saalidest, mis ei ole iseloomulikud klassikalisele filmifestivalile, mis eelkõige on mängufilmifestival siis juba mitmendat aastat järjest on võimalik Khani võistlusprogrammis näha ka animatsioonifilme. Jah, ja mitte lihtsalt animatsioonifilme. Kõigepealt isegi ütleks, et mõnes mõttes on kani festival pärast seda, kui ma nüüd ei mäleta, paar aastat tagasi anti peamised preemiat kõik väga sellist peavalu väärtfilmidele mis ilmselgelt kinodes ei leidnud üle kolme neile vaataja. Siis tekkis festivalis teatud kriis, kust öeldi, et see festival Peab natuke siiski ka publiku peale mõtlema. Aga see pendel nüüd liiga palju teisele käinud, seda täpselt ei teata, igal juhul. Selge oli see. Sellel festivalil oli võistlusvälises programmis sellised Hollywoodi hiigelmasinad nagu Trooja ja võistlusprogrammis. Animatsioon, arvutan emotsioon, Shrek kaks. Shake üks oli seal juba olnud. Selle aasta võistlusprogrammis, mis vääris seda, ütleme niimoodi, oli üllatuslik, aga vääriks. Ja ka uus film kõige ütles, et ta on täpselt sama hea, et et kokkuvõttes kui ei oleks Shrek ühte olnud, siis oleks Shrek kaks väga hea film. Aga kas see tekitas küsimus, et kas nüüd on festival ka jõudnud nii kaugele, et hakatakse järjefilme panema? Rämbo üks, kaks, kolm, neli ja nii edasi, sellepärast et see ei ole mitte ainus film. Programmis oli ka, pani animatsiooniklassikuosi Mamura film süütus, mis oli tegelikult järg tema aastaid tagasi tehtud tõelise jaapani popkultuuriikoonile vaim koorikus ingliskeelse nimega Shell, kus jaapani moel uuritakse seda, mis see, kes on tõeliselt inimene või mis on inimese olemus. Kui paigutada see olemas näiteks robotite sisse ja vaadata, kuidas robotid avastavad enese sees neid tundeid, mis on järsku tegelikult just nagu inimlikumad, kui inimesed nende ümber. Aga seda kõike tehakse muidugi jaapani moel kukkus ühele poolele, jääb selline õrn arusaamatu jaapani luulevirvendus ja teisele poole meie jaoks väga räige vägivald. Nüüd võiks rääkida veel kahest väga huvitavast autorist, kelle nimed ikka ja alati kannis välja ilmuvad. Need on siis Wong Kar-Wai ja Cheol Ko parasjagu otsa veel kultuuris ja kustulisega. Räägi mõne sõnaga nende uutest filmidest. Need küll erilist suurt tähelepanu ütleme, auhinnanimistus ei saanud. Võib-olla, kui öelda, siis, et žürii eripreemia läks siis naispeaosa eest filmile naised, apjad, mille režissööriks kõven. Koolide puhul on tegemist filmiga, mis ei olnud päris nagu Gonede film Goeneid, keda ikka ja alati on peetud Ameerika sõltumatu kinotippude hulka kuuluvaks ja kelle käekiri on väga äratuntav nende pära, nende lood. Siis nad on kord ka varem teinud nii-öelda kõrvalhüpe Hollywoodi filmiga apsakad proksi. Ja samas tegelikult arvavad ja juures ka ja nüüd pärast seda filmi, kus oled vennas, võtsid nad vastu siis kaks Hollywoodi pakkumist, mis sisuliselt tähendab seda, et Hollywoodi süsteemis leitav T1 käsikiri mõeldi, et see on üpris vendade kõue, nende nägu, äkki nad on nõus ära tegema. Aga samasse süsteemse tootmismasin oli ikkagi selgelt väga Hollywoodi oma aeda seadis ka kogu sellele toodangule selga Hollywoodi pitseri talumatu julmus ja ravimeid George Clooney ja Catherine Zeta-Jonesiga. See oli päris nukker selles tähenduses, et vend ei kõue, neid seal ei olnud kuigi palju alles. Nüüd antud filme, naistetapjad mis on samuti ravimeid, mis ei ole originaalidee. Mis on omaaegse briti komöödiaklassika taas kohandamine, kus võetakse briti elemendid, asendatakse nad Ameerika elementidega, kui seal on originaalis oli üks väga korralik koduproua, kes hoiab maja korras, siis Ameerikas muutus ta paksuks neegrinaiseks. Aga põhimõtteliselt miks mitte, miks ka mitte ja gurmaanid naersid pigem selle metateksti üle. Ahah, et see, mis briti kultuuris tähendas seda, tähendab nüüd Ameerika kultuuris seda. Ja muidugi peamine Hollywoodi pitsialist oli Tom Hanks peaosas kes tegi tema jaoks väga ekstsentrilise teise rolli, aga kahtlemata päris huvitava rolli. Ja kokkuvõttes leiti, et kui seda filmi oleks teinud vennad, kaua neid siis oleks võinud arvata, et tegemist on päris huvitava ja naljaka Ameerika provintsi looga. Aga nendest oodatakse rohkem. Kahju, aga see-eest hea meelelahutus. Aga idamaadest pärit imelaps Wong Kar-Wai. Punkar rai jah, ta põhimõtteliselt tegi omamoodi just nagu järje ühele oma eelmisele filmile enne muud for love, mis on üks kaunimaid filmi ilmselt ja üldse maailma kliimata graafias. Ja uus film oli tal väga ilusasti üles võetud. Samamoodi sel Lugusalt vaikselt nagu jõgi voolab läbi selle aja. Wong Kar-Wai filmiga oli veel oluline see tootmise külje pealt toodi seda väga paljudele eeskujuks kui väga huvitav film. Sest ta just nagu oli üheaegselt nii prantsuse kui inglise film. Aga selle filmikeel oli nii prantsuse, inglise kui ka siis hiina mandariini keel. Ja oluline oli veel see, et režissöör kuni viimase hetkeni tegi seal parandusi, nii et festivali esimesel Päeval otsustas ta ühes plaanis peab üks näitleja mingi lause uuesti üle lugema. Nii et selle saund miks tehti Bangkokis filmi ennast monteeriti Hongkongis ja siis päev enne kanni festivali esilinastust? Kannisse film ei olnud veel kohal, seda oodati, kas ta hommikuks jõuab või ei jõua jõudnud. Õhtuseks linastus eksmaailma pess kogu aeg pasundab seda, et kuhu ja kuidas liigub siis Wong Kar-Wai filmi 2046 koopia, et kõik jälgisid minutilised seda, seda liikumist ja samas kõik ootasid, et no kui juba nii oluline teos on, et siis ju peaks saama. Sama, aga nad ei saanud, ehkki halb find. Taas ei olnud Wong Kar-Wai jaoks kindlasti mitte allapoole seda, mida ta varem on teinud, aga taas võib-olla nii palju tema enda nägu, et ta ei olnud ka midagi uut. Ja tema probleemiks on võib-olla väike manerism selles mõttes vahetevahel. Vormile nagu sisu ohvriks tooma kas või see, et selle filmi tegevus toimub just nagu tulevikus 2046. aastal aga samas seda filmi vaadates tekib küsimus, milleks, et see tegelikult ei mängi seal mingit rolli, mis ajal see toimub ja väga palju sellist teistsugust kummastavat õhkkond, aga tagasi näido. Ja võib-olla lõpetuseks siis ka minu suur lemmik Erigust olid seal, kuidas temal nüüd läheb, temal läheb, tänan küsimast, väga hästi. Ta tegi täpselt samasuguse filmi, nagu ta seni on teinud. Tegevus toimub nüüd küll selle viimase Poznan kodus ajal armastuslugu just nagu Romeo ja Julia lugu. Film on täis nii nagu alati Balkani Feliilikke tegelasi, aga kõike seda vaatasin, ütlesid, et me oleme seda juba mitu-mitu korda näinud. Ja kas ei võiks juba midagi uut ja ehkki need, kes tahavad seda tavalist kultuuris tabletti saada julgelt seda uuesti vaatama minna. Ja alati mustlasmuusika saatel. Tänan sind. Ma tahaks selle väga värvika ja toreda ülevaate eest Khani finifestivalilt ja ma loodan ka seda, et mõned vähemasti mõned Need filmid jõuavad, kõige teete, kui mitte kinno, siis kindlasti Pimedate Ööde filmifestivali ajal, mis saab alguse detsembrikuus. Aga sinna veel päris pikk aeg, seniks toredaid filmielamusi teile aitäh kuulamast, stuudio seal Irina sildas ja Ilmar Raag.