Nii oleme ikkagi elus, et see on alati tore uudis kuulajatele kindlasti, kui nad teisipäeval raadio lahti teevad või ükskõik millal kuulda kuulda, et kas me oleme elus ja tõesti me oleme elusat viirust pole meid veel võtnud ja ja võitlus käib, treib töiv tüüjad kandev, uude kaputavasta puutselise kiitlemise peale, sest et mina olen iga hommik rõõmus, kui ma ärkan ja mul ei ole kurguvalu maik rahata Mullele nohu. Ja kui ma söön hommikueinet, siis ma jälgin väga pingsalt, kas ma tunnen maitset, toidu maitset. Sest et üks Covid, 19 kui me olime täpselt ja sümptomeid on ju see, et maitsemeel kaob ära ja iga hommiku ma tunnen toidu maitset ja näiteks tänama, sõin lihavõtteks värvitud muna ja see maitses täpselt nagu lihavõtteks värvitud muna. Ja siis ma tulin raadiosse, ma desinfitseerida, käsi all, desinfitseerin käsi liftis, olen korduvalt desinfitseerida siin praegu ma ajan käega sinu poolt hoovaid pisikuid eema. Tähendab, võib-olla sul ei ole mingeid pisikuid, võib-olla sa oled puhas nagu prillikivi, mõni pisike on, võib-olla ma eeldan, et sa oled samasugune Marju pisikuid ja mul on ka seebikaid, et minule see suurt rõõmu terved me kammiku ärkan, miks märkan varakult kohutav köhahoog peale ma köindlikega ärkan üles selle peale, siis ma helistan sulle, küsin, kas sa oled elus ja siis tuleb välja, et sa oled elus ja siis ma siis ma lähen Robiniga õue, et viimasel ajal ei jalutanud. Me lihtsalt sõidame bussi ja trolliga, et robinal oleks lõbusam. Et praegu on hea sõita, et seal on vähe inimesi ja siis me istume, erinevad Ta istmete peale trobimiseks istuda edaspidi tagurpidi ja siis me sõidame mitu ringi ja siis ongi niisugune tore jalutuskäik. Andrus. Mulle tundub, et tänapäeval on väga palju liikvel neid haigeid, Andrus, aga trollima tunnen end turvaliselt. Sa ei pea seda, et kui vähegi on võimalust, on palutud olla kodus ja lemmikloomaga jalutamine on ka väga aeg tegevus aga tee seda näiteks oma koduveres sellest maletajate pargis või, või siis seal nii palju käidud juba, et aitab küll ja siis mulle meeldib. Tead, seal bussis, trollis on mingi inimene, kes kogu aeg ütleb. Lugupeetud reisijad, püsige kodus, väga ei vaidle. Mine persse, äss, püsi kodus. Tore ja niimoodi sõita. Meil tekib selline dialoog. Tema jälle ütleb, et lugupeetud reisijad, püsige kodus, ma ütlen püsise kodus. Tema jälle ütleb mulle seda, et on huvitav huvi, kas sa ei arva, et ühel hetkel sa ikkagi eriolukorra komitee mao närvi ka, kust see inimene, kes minuga räägiks? Ei ole trollijuht? Ma olen kõik läbi vaadanud trollijuhi juurde küll ei tohi minna setele mingid lindid ees, aga ma murdsin siiski läbi, arvasin teie räägite härra ja ta ütles, et ta ei räägi. Trollis on turvakaamerad olemas ja ma arvan, ühel hetkel see eriolukorra komitee, kes pidevalt monitoorib olukorda, mobiiltelefoni mu käest. Kas sulle Robinson telefonita kaasas, kuidas? Mul on hästi vana telefon, et sellega ei saa midagi, mida saab väga hästi. Aga ma ei tee midagi halba ja ma sõidan trolliga. Aga Edgar Savisaar tegi selle tasuta sõidu ise mina talitluse sea trollipargihaldjas. Küsid, kes on sinuga sängi trollipargi troll, see on selline nende maskott, kes räägib sinuga püsi parem kodus siis ikkagi, miks sa sõidad trammiga või trolliga ringi, on sul eesmärk, kuhu on sul vaja minna näiteks, on sul vaja minna plaanilise ravi tõttu arsti juurde on sul vaja minna näiteks e-kas, sa töötad? Eesliin? Ei, ma tahan linna näha. Ma olen vana tallinlane ja mul on nagu vajadus Tallinna erinevaid mikrorajoone musta maad näha, tahan Nõmmetan pääs, küllap näha. Et vaadata, kuidas Tallinn areneb. Et samamoodi käib mööda Tallinna Ülemiste vanake, mina, mina käin samamoodi, aga mina ei taha uputada, mina lihtsalt tunnen. Tunnen rõõmu, kudedesse kerkivad uusehitised, kuidas puud hakkavad õide minema, juba mõned kirsid õitsevad juba siin-seal, et äärmiselt kaunis on linnas, ma tean ja selle tõttu ongi igapäeva või iga teisipäeva suur, mul on hästi suur rõõm ja privileeg, tegelikult meil mõlemal sinuga on ju see, et meil on veel töökohad, alles on. Erinevalt eile ma nägin televiisoris firma poolt juhti, noh, tundub, et Bolton üüber üüber überfirmad, tema pildiga autod sõidavad ringi ja jalgratturid rändavad ringi. Aga see pole juhtunud, see oli üks murtud mees, kes rääkis, et tal oleks valitsuselt väga raha vaja ja kui ta raha ei saa, siis ta ei tea, mis ta teeb, võib-olla isegi poob ennast üles. Minu arust Bolton just üks firma, mis praegu väga õilmitseb, et väga paljud inimesed tellivad koju voldi ja poldiga süüa, et varem käidi nagu restoranis söömas ja ja osteti tavalisest poest. Bolt ja Wolt peaks küll olema nagu, sest kui ma nüüd võhikuna väidab, aga vaat sa ei ole põhisele majandusteooriaga üldse olema. Just nimelt ja, ja jah, ja siis meil põhiliselt poldi poldi asjaajamise puhul, ma sain selle üle maa meeleheitlikust jutust aru, et mida rohkem nad toitu laiali läätsede suuremasse kahjumisse näed. See on inimestele näpunäidet, kui te tahate polti aidates, ärge tellige. Mida rohkem seda hullem on, neil on ja no üldse moodustunud saba riigi valitsus ukse taha, nendest, kes soovivad abiraha saada, Tallink vajab raha ja kõik, kõike vajad rahaga. Meie sinuga, Andrus, oleme selles mõttes küll. Minu käest küsiti, et mis, mis minu elus on muutunud koroona ajal, ütleme mina olen alati olnud seda, et jah, muutunud on see, et ujulas käia ei saa, nüüd olen juba tallanud rajakese sisse, raamatukokku on olemas spetsiaalne viis, kuidas raamatukogus suhelda, selleks peate tutvuma raamatuga koduleheküljel olevat eeskirjadega. Mulle vajalikud kauplused pole lahti tehtud, raamatupood on lahvli, draamateatri vastas. Raamatupood on lahti, asi seegi, plaadipoed on kahjuks kinni nii palju, kui neid on, aga küllap ka nende nende juurde näiteks niisugused. Ja kõige tähtsam ongi see töökohad meil sinuga, Andrus, säilima küll ja me ei pea istuma kodus kohtuma kodukontoris, me ei pea istuma tegema neid lollakas kaid, suum, mis asjad need on, need mingid konverentsid, suum konverentsil ja et, et me tuleme ja me ei tea üldse koosolek, kuid me tuleme nii palju, küsitakse ka eriti praegu, inimesed kuulavad meid, sest et, et see on. Eestlaste jaoks on väga tähtis see, et olukorras, kus kõik on kleebitud koju informatsioon on sageli ebausaldusväärne müra külla. Et on olemas selline saade, kus tõesti sina uurid olukorda pidevalt, monitoorib koeraga linnas netega robinal sinuga kaasa. Rindereporter no ma võin, ma võin iga hetk saada küll viiruse, nagu rindereporter võib kuuli saada, aga aga ma ei karda, sa oled selles mõttes eesliini võitleja küll ja sellele robinal seal mitte lihtsalt niisama kaasas, vaid Robin on, on ka ju nende väljaõpetatud ilma, kui ma saan haigestunud, siis ta toob mu koju, toob koju, ta jätab mu keha vedelema kuskile, niimoodi lõdvalt. Read veab ja ta Robin monitoorib ka loomariigi olukorda Tallinna linnased, ses mõttes. Ja siis see toodud info, selle me töötleme siin rahva oma kaitsesime, valgustame ja Eesti rahvast väga põhjalikult, krabin nuusutab ja kõik kohad üle ja palju infot, kuidas koerte maailmas Covid 19 vastu kajab, ei märgatagi loomade maailmas, seda üldse ei märgata, et kui ma vaatan Kadriorus, kus ma jalutan näiteks oravaid või tihaseid või et ei ole üldse märgata, et nad hooliks, käib kõva pesapunumine, kajakad käivad kõrred suus ja varesed samuti tassivad need kuskil, ehitavad, varsti hakkavad munema. Et loomadest võib eeskuju võtta, et nad ei lase end lase. Piiranguid lõdvendanud. Loomadel ei olegi mingeid piiranguid olnud, et nad on alati käinud, võtnud prügikasti ümber lükanud ja tassinud sealt kõik välja, et ma iga päev vaatan kajakad ja varesed muudkui tühjenevad prügikasti, siis kas loomad hoiavad distantsi, kellega teiste loomade inimestega hoiavad üldiselt ainult distants ja inimesed on, kas nad on alati kartnud inimesed, nad on alati aimanud, et inimesed kardavad hõikeid nakkused, sellepärast arvatakse, et miks metsloomad inimesi kardavad nende teelt ära lähevad, et nad, inimesed kannavad nakkusi, loomad teavatutele, Fat lähvad oma omaette niimoodi vaikselt minema, ainult häda korral ründavad. Kui inimene liiga ligidale tuleb oma rakkusega, et siis ei ole midagi parata, siis on lihtsam ta ära süüa, et siis kust ei tule. Aga oled sa Andrus, mõelnud, milline saab olema? Tegelikult me võiksime, peaksime olles olles noh, meil on tegelikult ainulaadne võimalus, et ajal, kus kõik telesaated teevad intervjuusid läbi Skype'i kui väsinud ma olen nendest kumisevatest helidest, arvutite seest ja mingist mulksuvatest helidest. Ma lugesin artiklitest, kus jagati näpunäiteid, kuidas Skype'i intervjuus võimalikult kaunis välja näha. Et, et see on väga põnev kogemus, kui sa vaatad, et mõned on seda artiklit ka lugenud. Kui jätta Skype'i intervjuu ajal paigutada nii, et kaamerast paistab sinu selja taga raamaturiiul või näiteks hinnaline kunst. Aga näiteks ma vaatasin just ühte kummalist saadet. Tallinna kodanikud on saade, mis jookseb TV3 vähesed inimesed on seda kindlasti näinud. Põnev saade, mis ilmselt peaks asendama Tallinna televisioonile Mihkel raud. Ja see oli erakordselt vaimukas setting. Stuudios oli kaks inimest, kui ma nüüd mäletan, kas Riisalu ja randpere aga kino tegite kaks isikut Skype'i ühenduses, üks oli Indrek Neumbelt või Neivelt või Neivelt, kuidagi hääldatakse. Hääldan, nagu tahan öelda, nagu tahavad jah leida midagi teha seal ei saa. Teine oli siis Urmas Reinsalu ja seal oli küll kuku pikali. Oli ilmselgelt näha, et nad seda juhtnööri, kuidas näha, intelligentne välja ei olnud läbi lugenud. Neivelt oli pilt vanemate riidekapi taustal kus riidekapi uks oli praokil ja üksi selline lips paistis välja ja vana vana Mihkel Oviiri varavoodüliga pressis kapist välja mitte vanemaid, vaid ämma-äia juures austan. Otsas oli kõrvid, eks ta jäi sinna ja siis, kui viiruse see karantiin välja kuulutati, ei saanud aia juurest tulema. Endisel pankuril, kellel kogu rahani likviidsetesse vahendites on ju väga hea olla riigikogu liikme pensioniga vanainimese kulul elada, sest et ämm jäi vähemalt ämm, ämm on tal ju Siiri Oviir, kes saab ju kindlad riigikogu, ongi kõige targem elada pensionäri juures pensionit tulevate kantakse veel üle ja Mihkel Oviirile ka pension tõusis esimesest aprillist, nii et, et selles mõttes Neivelti investeering abiellumine siis ma vist oli Maarja Oviir või kes tema abikaasa nimi on, et see oli väga tark investeering suunata tulevikku, näitab, et tõesti kui sa oled tark ja tubli mees, sisuline rahapaigutusi või pensionisambaid vaja ei ole, piisab tõesti abiellumisest õigesse perekonda. Abielluda tuleb inimesega, kelle vanemad on praktiliselt kõigil, on see mingi hetk, jõuab kätte, et tema abikaasa vanemad on pensionärid ja, ja kui hästi kaua oodata, siis jõuab kätte ka see aeg, kus abikaasa pensionäri sa saad tema kulul elada ja, aga siin on ikkagi veel teine Level või teine sammas on ikkagi see, et abielluda inimesega, kelle ema või isa riigikogu pension, seda küll ja neid ei ole nii palju jah, et sealt sealt saab suuremat pappi ja selles mõttes riigikogu liikmete lapsed on väga hinnatud kaup ja me teame ju seda, et Indrek Neivelt on ju selles mõttes väga nagu lahke inimene, et ega ta ju seda raha, mis ta Siiri Oviirile saab, ei jäta endale, ta on võtnud enda kulul elama juba Mart Normeti. Jaa, aga kui sa rääkisid Neiveltiga, et kuidas siis Urmas Reinsalu välja nägi, mis tema selja Reinsalul selja taga oli üks ajakirjast välja rebitud repro? Kujutas, mis kujutas, kujutas kummaliste, võib-olla repra välja rebitud, aga ta nägi, ta nägi välja, ta nägi, kujutas sellist sein, oli tühi, raamatuid seal ei olnud ja siis oli põhiline oli see, et et Reinsalu rakurss oli selgimisi jätnud temast üldse tõsiseltvõetavat muljet, sest sellist rakurssi ei olegi võimalik. Ma pole veel kurssi, mis jätab Reinsalu tõsiseltvõetavad, tähendab Skype'i intervjuus on väga palju totraid rakurssi nähtud, enamasti, mis tehakse, viga on see, et Skype häälestatakse nii, et ta näitab inimese ninasõõrmeid. No jah, et siis ongi, aga Reinsalu nägi kalja, kui hiigelsuur Coop parem võiskunktset olid kaks hiigelsuurt musta nina sõõret siis seal all hiigelsuur ammuv suu siis kaks pisikest silme sele üleval. No õnneks minul arvutis üldse Skype ei ole soovima kasutada ei oska, nii et mina paraku ei saa anda selliseid intervjuusid külma kõigile kallitele ajakirjanikele, kes tahavad mind intervjueerida, ütlen ma olen nõus kohale tulema koos koeraga nõus kohale tulema. Me võime saada kokku kohvikus, mul on väga hea ülevaade nendest kohvikutest, mis Tallinnas lahti on. Neid ei olegi nii vähe, et tegutsevad aktiivselt. Et alles eile käisin, lihtsalt tahtsin osta, mitte tahtis kasta, vaid tahtsin vaadata, mis raamatuid on siis sinna rahvaraamatupoodi tulnud. Draamateatri vastas ainuke raamatupood, mis avatud ja oma suureks rõõmuks ja üllatuseks avastasin, et kohvik on paksult rahvast täis, kõik söövad-joovad ja mul oli selline tunne, on jälle vanad head ajad tagasi, et mul on nii hea tujuga, tulin sealt ära, ise sööma, jooma ei hakanud. Aga toiduvaikset tunnetki, toidu maitset ma tunnen, tunnen ainult, et see keha kõvajad ta sageli pool toitu lendab suust välja käimise ajal, et aga sellest pole midagi. Olen õppinud, et kuma raadios olen, vaat nagu näitleja laval sel hetkel ei köhi, aga niipea kui kalamajast välja saan, marti sinuga hüvasti jätan. Ma võtan seinast kinni, köhid rõngastega läkaslane. Vaadata, kuidas inimesed millegipärast kahte lehte jooksevad. Vanimal tänaval käin, eks me ju tegelikult inimeste liikumisviisidest. Me tõesti elame väga arusaaja, neil on võimalus teha otse-eetris tähelepanekuid, salvestuvad ja kui aastakümneid hiljem tahetakse saada tõetruud kroonikat, tõetruud kroonikat, Covid 19 päevist Tallinnas siis sellist kroonikat, Raco ajalehed, reportaažižanr on kadunud, ajakirjanikud kodunt väljas, situvad kodus ja kirjutavad, mida nad teistest ajalehtedest loevad või teisigi ajalehtedest vaid arvutist valima. Nüüd tehakse Skype'i intervjuusid, mis ei näita olukorda tänavatel ja inimeste veere päriselt-päriselt arvasid, et meie saates neid tuleb, me räägime kindlasti inimeste liikumisviisidest, muide kui ajalehtede juurde tagasi tulles minul veel käivad paberlehed kodus. Kas seal desinfitseerida? Ei, miks need tuleks panna? Mina teen ära põletada, kadenni ei äravale ära kuuma ma võtan, kui nad tulevad, siis ma võtan kummikindaga postkastist, näed niimoodi nagu surnusiire võtad, sa kannan hästi endast eemal hoides siis postiljoni Holon pintsetid läks väga peale. Kannan selle ülesse ja parem praeahju mitte kõige kuumema reziimi peal, aga niukse paraja grillimis riimi peale panen ahju, vaata neid ajalehti, läheb põlema. Kuumutuks läbi hakata, läheb natuke pruuniks, läheb jaga, tähendab krõbe nagu selline, nagu nagu bataadi frii jah, või nagu lehttaignapirukas. Tainas on hästi, meeldiv on lugeda, noh, eks igaühel ole oma oma meetodid, et mina lihtsalt valan viinaga üle laiali, ei trükitud tekstile laiali, ega ta ei ole ju tindiga kirjutada. Aga, ja siis ma, aga mida ma tahtsin öelda, on see, et juba kuu aega vist kestab see karantiiniaeg praegu ja kuuega mulle tundub, et trükitakse ühtesid samu tekste. Et kui lehe avan, mitte midagi lugeda ei ole täpselt samad lood, et tõesti tõesti trükitakse uuesti õuest, sest ajakirjanikud tööl ei käi, keegi lehtiga ei loe, see ongi see kõige lihtsam võimalus, et et lihtsalt trükkida neid samu uudiseid. Kuidas võideldakse maailmas koroonaviirusega, kuidas Eestis siis antakse nõu maski ehitamiseks ja muud muud säärased asjad, et seal igas lehes täpselt üks ja sama. Et ma ei teagi nüüd, et kui ma kui saaks kuidagi katkestada selle tellimuse, aga noh, ei saa ka, et ta ikkagi tuleb ja tuleb ja sa ei saa, aga meil on praegu praegu katkestada oma saate vestusliku Osam ja tutvustada tänast muusikalist külamis. Külalist jälle meil on, nagu ma alati olen toonitanud, mitte ainult ajakirjanduslike kultuurilooliselt väärsuseks. Saade Meil on ka muusika tavaliselt ja muusikalooliselt väärtuslik saade, tutvustame uut Eesti muusikat ja meil on täna külas haruldane ansambel oma seitsmetollise heliplaadiga hoia Wella fantastika. Muusikaline külaline on meil, hoia bella fantastika. Kui nüüd tulla selle väga olulise detaili juurde, mida sa, Andrus puudutasid inimeste liikumine tänavatel siis puudutasid neid inimesi, mainisid sainis liikumisviiside ja see on tegelikult jälle elu sektor, mille osas mul on mitmeid tähelepanekuid, mulle tundub, isiklikult mulle tundub nüüdsetes oludes, kus ütleme, autoga enam ei saa sõita, noh näiteks kui tekib mõte, et sõidad teise linna kuhugi lõbutsema, autoga teise linn põhimõtteliselt sõita mõtet pole mõtet, poleks, kõik on suletud sealgi, nagu see, et et olukord seda sõidetakse muidugi looduskaunitesse kohtadesse, näiteks kuskile taevaskotta. Ta lõi Keila-Joa-le ja siis kooserdatakse seal ümber koseri, mul on kogemusi Otepäält, mis on ka selline kaunis koht, kuhu välja sõidetakse. Ja mulle tundubki, et nüüd on hakanud jala kõndima. Noh, üldiselt ju jala käimine tänapäeva ütleme sellises Covid üheksateistkümneil selles maailmas oli selline noh, ütleme nagu maisseni portselan, et seda tegid. Mitte paljud inimesed, see oli kas selline tiitne tegevus, oli ta siis selline argipäevane tegevussportlasena omaette teema, kes jooksid, jooksid või hüppasid või sõitsid ratastega. Nüüd käivad jalaga need, kes tavaliselt sõitsid autoga ühest kohast teise, läksid poodi, autoga igale poole autoga looduses sõitsid kelmidest, parkis auto reageerida, auto akna lahti ja tõesti kõvasti muusikat. Aga nüüd on hakanud ilmselt kõndima jalutama ja nüüd on selgunud huvitav tõsiasi, et inimesed ei oska käituda jalgteedel. Et kuigi algtee on kitsas, ilmselgelt loodusrada näiteks või ka näiteks Pirita teeäärsed, need alad seal on märgisid minna, osa kuulub jalgratastele, millel on jalakäijatele nad ilmselgelt mõeldud käimiseks järgmisel hulgas kahekaupa kõrvuti või siis suuremate gruppide perede puhul hanereas täiesti tundmatuid liikumisviisid on need inimestele, Nad kipuvad ikkagi moodustama selliste franti kõrvuti käima ja on lubatud kahekaupa käia. Ja see on selline vene külas jalutamise moodus, kus inimesed võtsidki nagu niimoodi teistpidi ritta haneritta vaid niimoodi üksteisele käe alt kinni välja, siis kõndisid sihukses pikas oduseks kuus-seitse inimest niimoodi laulsid seda niimoodi, et Kuljaania nimelt i ja siis teine asi, mida me ikkagi ei tea, on ka see, et jalgteedel kehtivad täpselt samasugused liik kumis reeglid, kuigi nüüd jälle liikluseeskirjadesse kirja pandud nagu sõitudelgi, et ongi see parema käe reegel, et kui sa lähed sinnapoole, siis sa lähed selles teeservas ja kui sa tuled sealtpoolt, siis täiesti iseenesliku instigiga, tuled sa seda teed pold serva, aga, ja ilmselt autoga sõites nad teavad, kas nad peavad olema jalakäija, Snalt paarutavad siine, seal põrkavad kokku vastutulijatega, rammivad neid ja veel omaette teema tõesti need jooksjad jalgrada näiteks Kadrioru park. Selline situatsioon Kadrioru pargist on tänaval, seal on üks rahvarohkemaid kohti, umbes nagu nagu Viru keskus oli tema tippaegadel või siis tõesti draamateatri see fuajee vene ajal, kui seal jalutan ringiratast, et kui sinna ilmub jooksja, siis sellised minusugused korralikud jalutajad põgenevad, sest jooksjad Nende ümber selline idi, tatti ja aurupilv. Ja nad ehivad, põhiliselt takistavad ja nende igast kehaavasest voolab midagi välja ja nad loomulikult ei tule selle peale, et võiksid ise kuskil muru peal joosta, eined jooksevad ikka keset teed sportlaste eest on ka vanadel headel aegadel tark pakku minna ka Pirita teel ja igale poole mujale, kus ikkagi ilmusid jalgratturid, rulluisutajad, jooksjad, sihukesele neoondressides, helendavate, siis nende eest oli alati eemale tõmmata, sest nad liikusid hirmuäratava kiirusega ja ei andnud kunagi teed. Mina ei ole ka nüüd, ma olen küll paljuga jalutan koeraga ja ilma koerad, aga ma nüüd päris sellisesse rahvarohkesse kohta ei olegi sattunud, mida sina kirjeldad, kus inimesed Pennelisele vastu põrkavad, lausa suudad venelasest mööda minna. Et siiski on, on tavaliselt ikkagi mõned meetrid alati vahete kuidagi kuidagi pääseb läbi. Aga mina olen mõelnud hoopis hoopis teist asja, nüüd just eile istusin oma köögis, vaatasin oma külmkappi kus on hästi palju tahagi toidust rääkida, ma räägin seda. Võib-olla on hästi palju külmkapimagneteid, mida ma olen ostnud oma materjalilt reisidelt väljamaale ja ma mõtlesin, et ma varsti, kui asjad edasi kestavad, siis varsti ma olen umbes selline inimene nagu nõukogude ajal oli Tuglas või Semper, kes on käinud välismaal, aga noore inimesena on välismaal ei lasknud, sest piirid on suletud ja siis mina. Ma saan näidata oma suveniire Pariisist või Ameerikasse, kus ma käinud olen ja siis rääkida, kuidas olid, et Nõukogude nõukaajal oli ka samamoodi Tuglase Sempralid käinud küll Pariisis, küll Berliinis, küll Põhja-Aafrikas rändamas ja võisid sellest kõigest kõneleda, aga uus noorem põlvkond kahjuks oli sündinud sellisel ajal, kui välismaa reisid enam ei olnud võimalik. Andrus, ma vaatan, on tulemas tulemas samasugune asi, et need inimesed, kes on praegu lapsed, praegu sünnivad või, või on sellised noored alles on mõelnud maailma avastama minna, et väga võimalik, et neil ei õnnestugi Eestist enam lahkuda. Kellele helesiniseks unistuseks me Covid, 19 tegid nüüd ära mitu asja, millest ammu räägiti. Alustame siis nüüd Euroopa Liidu piiridest, keegi ei kõnelejana nendest süüriaarstidest, inseneridest, kes kohutavalt tahavad tulla üle Euroopa Liidu piiride, et siin kohvi juues ja selle pealt käibemaksu makstes elavdada euroop majandusmajandust samuti keegi ei räägi nende tohutust tööpanusest, mida nad võiksid anda. Need ilmselt ilmselt enne seda, kui karantiin peale tuli, mäletad, taimesid Kreeka ja Türgi piiril suured mürglikus, nii arstid kui insenerid tahtsid tulla Kreeka. Nüüdseks valitseb sel teemal vaikus, ma oletan, et kogu see spetsialistide grupp on suunatud Türgis karantiini. Ühesõnaga kogu teema Euroopa piiridele lõppenud piirid on suletud. Samuti on lõppenud ka Euroopa liidus siseselt piirid, mis on eriti naljakas, kui me kuuleme lugusid sellest, kuidas me ehitame jätkuvalt räägime sellest, et me hakkame ehitama raudtee Tallinnast Varssavisse, et sõit hästi kiiresti. Berliin ehk Rail Baltica, millest me räägime, kui me võime siin mõõdet, me ehitame Rail Baltica valmis mehitamisele läbi Eesti, ehitame läbi Läti läbi Leedu ja siis tuleb ette Poola piir, kus on Poola piirivalvur koos koeraga ja seal on see piirivalve seal ehitus ka lõppenud, sest poola ei lase raudtee-ehitajaid üle. Ütleme nii, et hetkel ei lase, aga Läti vist Eesti yldse ükski riik ei lase, ei lase kedagi üle piiri, nii et kõik, kes, kes on, seal need on. Ja siis ma ütlengi, et minust, minust saab tulevikus ikka palju kogenud mees, kes on näinud maailma suveniire näitama ja näitan oma vanu fotosid ja keegi ei usu, et issake Ta on käinud Londonis teade, sina ei ole veel nii haruldane, sest neid inimesi, kes enne enne karantiinitulekut välismaal käisid, on ja neid on palju. Aga noh, aga sind juhtus nüüd jälle ka mitu asja, et üks asi juhtus. Mäletan, president Toomas Hendrik Ilves käivitas kampaania talendid koju. Nähti kohutavalt vaeva, trükiti neid lipikuid, sedeleid tehti internetti, bännerid, talendid tuleksid koju, talendid ei tulnud koju, aga piisas. Piisas Wuhani turult. Et nahkhiirel soomusloomale siirdunud ja soomusloomalt selle endale sisse söödud hiinlasest, kes bakteri ehk või selle viiruse lahti lasi ja eestlased hakkasid karjakaupa koju tulema. Praeguseks on kõik talendid, kes ei ole jäänud välismaale ränkrasketesse, karantii, millesse Austraalias, USA-s ja mujal. Kõik need talendid on tulnud tagasi Eestisse, et ma arvan, praegu on kõige suurem tõesti eestlaste kogukond, kes saab taas ise seal Eestis on olnud, on hetkel koos siin Need, kes soomes tööd tegid, need siiski jäid vist Soome, sest kasulikum on Soomes töötada ja kui kodus kodus Eestis passide lihtsalt nagu naisel keedetud ja see jääb paljudeks aastateks, ma arvan, et selle piiride sulgemise tagajärg on veel see, et me saame sellega väga palju nalja näha. Üksnes et Rail Balticut ei tule, pane tähele, hakkab tulema, puudus sellistest välismaa näiteks toiduainetest, banaane ei ole naljadest. Sellerit ei pruugi saada, siis võib juhtuda näiteks kohviga läheb raskeks, eks. Kohvi tuuakse ju ka kuskil piiri taga, seal meil läheb kindlasti ka koroona tuleb olla valmis selleks, et hakkad tegema sigurikohvi kohvi või kaovad ära mingisugused maitseained. Ei noh, selle Itaalia näiteks ta kusjuures ka põllumajandus on igal pool pinge all, sest kogu Euroopa või põllumajandustöödel ukrainlastel ajal kõik need ukrainlased praegu on kas, kas karantiinis Ukraiust kinni ja juba ongi, ongi jutt jutt, kui selge selles mõtet, et mingisugused saagid jäävadki koristamata, need noh, need Lõuna-Euroopa maadest tulevad mingisugused haruldased toiduained. Me võime, unustad, meil tuleb siia selline sousti tuleteki vabariik, vorstikaste tuleb heal juhul ame kurki ja tomatit. Kui veab, saame kohvi, ehtsat kohvi, sigurikohvi enesele, selle aja nimi on eestlane, see vere me oleme üle elanud ja me näeme seda uuesti piiride kinni. Me saame hakata ühel hetkel kindlasti kaovad ära ka välismaa suitsud. Sest et välisema sigaretivabrikud võivad ka kuidagi lämbuda nende tootmisahelad, katud siin on probleem, sest me võime panna oma nii-öelda tööstusega majanduse uuesti käima, aga see ei käivitu, sest teised on ju kinni ja siis juhtub, lihtsalt tuleb hakata tegema tetsi eesti sigareid, tubakavabrik, leek, sigaretti ei pea siinsamas raadiomaja ligi tubakavabrik leek, et see maja on alles ja selle saab taastada. Pane tähele, me hakkame nägema selliseid imelisi asju, mis hakkavad tulema Eestist. Eesti, see on niisugune eesti eelista eestimaist, jällegi selline ootamatu kampaania, mida tehti aastaid, mis ei viinud kuhugi ja piisas tull ühes soomusloomast teha b kusagilt tuhandete kilomeetri kaugusel ja kõik on olemas, talendid on kodus eesti mainet, oht on olemas ja haruldaseks muutuvad sellel ajal mitte võib-olla sinusugused, kes on käinud välismaal, vaid need, kes tol ajal pääsevad erikomitee loaga välismaale? Mingil põhjusel. Nojah, need lähevad sealt tuua banaane siis mida, kui nad läbivad väljudes ütleme, kui näiteks läheb, vaata näiteks Eesti delegatsioon läheb, ma ei tea, mida tegema, kui maikale, siis nad on kaks nädalat paigal karantiinis, sellel võib olla esinevad rahvakunstiansambel Leega. Olukord on selles mõttes keerulisem kui Eesti NSV ajal, sest Eesti NSV ajal olid, olid lihtsalt Nõukogude liidu poolt olid piirid kinni ja välja ei lasknud. Aga praegu on, kõikidel riikidel on piirid kinni ja ei lastaga sisse kuskile, nii et sa pead. Noh, kui sa vanasti said nagu juba välja, ütleme, Nõukogude liidus, siis pärast seda läksime üsna hõlpsasti ühest riigist teise liikumine. Aga praegu on ta suhteliselt keerulisem. Jahed tuleb tagasi see aeg, mida ma mäletan oma lapsepõlvest, et ikkagi ei saanud enne, kui kuskil aprillis siis kuigi omad Eestis kasvama hakkasin, sama lugu oli ka maasikaga, et ei olnud nii, talvel õgib maasikaga, maasikad tulid ikkagi jaanipäevaks või isegi juuli alguses kurk Andrus alad ja kurg tuli samamoodi rediis. Kõik asjad tulid ja nad kadusid. Maasikas oli, ütleme, maasikaaeg oli läbi, siis oli ka kõik pärast juuli lõppu auku ei olnud enam mingeid maasikaid mitte kuskil. Samuti kadusid sügisel tomatid, redised, rabarbreid olid ainult natuke aega ja kõik asjad olid niimoodi hooajalised. Siis, kui nad Eestis kasvasid, siis nad olid, tõsi küll, piirid päris Eesti NSV ajal ei olnud, et aeg-ajalt sealt Kesk-Aasia vabariikides seal sealt sealt võis saabuda aeg-ajalt arbuus näiteks sigadel melonid, arbuus, aga need tulid ka ainult siis, kui oli hooaeg, siis kui arbuusid valmisid usbekistani põldudel, siis nad saadeti veoautoga siia ja siis neid müüdi suures kuhjas puitvad arbuus ja kunagi ei müüdudki poes neid kuidagi müüdi mingis hunnikus suvalises kohas autot, kuhu auto pargin, valan selle maha ja siis üks tübeteikega, mõni mees müüs neid, et see aeg võib-olla jah, tuleb tagasi välja arvatud arbuusid, muidugi sellest Kesk-Aasias on ka piiritki ja läheb ju edasi, et see kandub edasi kultuuris, vääri kultuurisfääris või mõnda aega tõenäoliselt kui kinod ja teatrid ka lahti tehakse, siis inimesed ju ei julge kinno või teatrisse minna või kui julgevad, siis tõesti teatrisaalid peavad hakkama inimesi paigutama kahe meetri vahemaa taha. Et me saame näha väga kummalisi filmiseansse ja veel kummalisemaid teatrietendusi ja mis, mis on täiesti omadega õhtul, on diskoõhtud ja kontserdid, sest välisartistid ju nagunii jällegi nad ei pääse liikuma, neil pole neid. Kuidas madonna tahaks teha maailmaturneed igas riigis, kuhu ta saab kaks nädalat karantiinis siis üks õhtukontserte järmeri, kelle kaks nädalat karantiinis kond mõtet? Ma arvan, diskoõhtud muidugi hakkavad toimuma, hakkavad taipama nemad, salajased salaja jah, loomulikult, et saadad uksele koputama mingi koodi, sa saad sisse, siis sa saad seal higiselt aega teiste endasugustega ja juua ühest klaasist viina kõike ja tõmmata ühest ühest kriibust minna endale endale mõnuaine ja erapeod, kindlasti erapeod ikka hakkavad kontsert ja selliseid suuri suuri suuri asju. Salakontserdid ka. Et mõni mõni bänd esineb, kas sa oled vahepeal suutnud juba vaadata? Kodukontserdi või kasvõi näiteks Hendrik Mao lugesin, Hendrik Kalmet valmistab ette huumoriga, ava, mida ta saab kuskilt ülevaadet. Oled sa asju vaadanud? Ei, ma arvutas. Huumorisõber armastasime naljaga. Mullakad, arvutit, vaatest pea valutavad, ma ei taha, et mingid inimesed mulle arvutist arvutist laulavad, tantsivad, huumorit, teevad või raamatuid ette. Mina olen siiamaani seal ise, mina olen loomalt üldse raskemeelne, mul üldse mulle üldse koomikud ei meeldi, et kui mind, kui mind tahetakse tigedaks ajada, siis saatke mulle mõni Facebookis mõni naljakas, kas mingi kuradi liikuv pilt, mingi kuradi loll viga, siis. Siis võite kindlad olla, et ma kustutan teid kohe ära. Muide, ma üks asi siis mulle selle karantiini juures mulle meeldib väga ja olen ääretult rahul. Mina, kate rõõmsalt lõpuks õnnestus kirikus sulgeda, oleme oodanud kogu oma elu ja, ja väga paljud inimesed radan seda, 100. erikord läksid ka, meie kirikud on nüüd suletud ja vot nii, vaat see teeb mulle rõõmu, et selles mõttes jah, nõukogude tavaline ei suutnud kirikuid päriselt sulgeda ka Jüri Ratas tegi selle ära. Kui, kuidas käis ringis Greta Thunberg häkkis süsinikujäljest mitte midagi kasu, ta rääkis seda üldse taas nagu ühekordsed asja kasutada, praegu on ühekordsete asjade õitseaeg, on ühekordsed maskid, ühekordsed kindad, ma ei tea, mis maas lennukeid maas, lennukid lendavad vähemalt selles mõttes, see ökoloogiline jalajälg on väiksem, aga seest ühekordselt PSU tekib meeletutes kogustes ja seda tellitakse hiinast aina veokitega. Juhule tähendab ka seda, et praegu inimesed siiski olles vist ees kuu aega eriolukorras istunud kuu aega kodus ja lasknud ennast lohutada valitsuse lubadusest, et neile antakse kahe kuu palk üle või mingid kahe kuu toidus haud, midagi sellist. Ma vaatan seda volti ja polti kullerite ja muude kullerit kilomeetrid mööda linna. Mulle tundus ilmselt söövad liiga palju ja söövad liiga kalleid asju, et võiks kodus katsetada, praadida ise või näiteks ise keeta makarone juustele, sest et maksta selle eest hinge Rakovale poltile, selleks, et sulle tuuakse mingeid makaronikaste koju. Mõttetu, julgen kartuleid ostma minna. Tellivad parem Huldi poldi toitu, poodi ma ei hakanud, riskantne liige turule minek ammu, et inimesed seda võtavad, seda kui sellist toredat seiklust minu meelest, et oo, meil on umbes nagu, nagu mängult, nagu Leningradi Leningradi blokaad, et noh, et tellime voldist süüa, vaatame Netflixist filmihoone, oleme karantiinis. Aga nad ei mõtle selle peale, et see kestab kaua-kaua-kaua, see kestab palju aastaid. Eesti NSV, see on see, mida, millest just nimelt helmed on unistanud aastaid ja Eesti AS, see, mis ta nimi on see seeder ja just nimelt see, see on just nimelt see, mis praegu tekkis täiesti ise iseenesest ootamatult ja tekkis üle Euroopa. Jah, ja Eesti NSV ajal muidugi ukrainlased tahtsid tulla aari tuld muidugi põllule tööle, nad tulid niisama siia tantsiva laulma, andsime lauremas ja imetlema Tallinna kohvikuelu. Aga kuulama siis veel seda, hüüab Ella fantastika tea. Ma tegelikult tahaksin praegu minna minna kõrvale nendelt viiruse juttudest, eks see on ka omamoodi žanrete, täitsa raadiojaama lahti, sealt muud ei tule, kui üks, üks lõputu viirusega. Ma tahan minna ühe salapärase fenomeni juurde. Ja see on ka põhjus, miks me täna näiteks salvestama saate hommikul ette ei tee seda otse-eetrinähtus ja seda on juhtunud varem veelgi. Ja mul on selleks konkreetne põhjus, sest et mina töötan lisaks sellele saatele, mida me teeme, mitte kodukontoris. Töötan veel ühes saates, mida me ka ei tee mitte kodukontorist, vaid päris stuudios on see maskis laulja ja seal on minu funktsioon koos oma kolleegidega ära arvata neid inimesi, kes nende maskide all peidus ja Andrus, ma hakkasin, ühel päeval hakkasin mõtlema, et miks on niimoodi, et alati oled nõus seda saadet teisipäeval ette tegema. Sul ei oleks ju mingit põhjust näiteks seda teha. Sa võiksid tahta teha seda meie oma saadet, lindistame teisipäeviti, seeme nagu kaks seeriat korraga. Ja ma hakkasin vaatama sind imelikul pilgul lauldes. Tegelikult oskad muidu ja miks sa, mul ei ole öelnud, et sa osaled selles saates maski all olevas olendina, sa võiksid mulle öelda, kes seal selles saates oled, sest ma olen seal detektiivi rollis ja ma jätaksin palju targema mulje, kui ma ütleks näiteks ära, et, et see või too on Andrus Kivirähki öelda seda. Ma olen sinu sõber ja paljudele küsimustele vastata, miks ma olen nõus, sellepärast ma tulen sulle vastu. Mingit muud põhjust ma küll ei saa. Me oleme ju head sõbrad ja praegu me räägime omavahel, et see jutt on nii-öelda eetriväliselt, ma palusin spetsiaalselt mikrofonid kinni panna. Et inimesed ei kuuleks, et noh ei, ma ikkagi ei saa, sest see oli ainuke saade, mis, mis sa arvad, kas ma võiks olla seal. Ma ma mõtlen, et järsku sa oled Essklased lill, lill et vaata, see lillevihjed olid sellised, et lill on ta minuga koos peol käinud. Lillel oli seos nii Draamateatri kui ka Estonia teatriga kasvu poolest sobist. Mees ja naine või? No ega seal sugudest nagu aru ei saa, et ebamäärane kommenteerida, seda kahjuks seda lillejuttu, aga aitäh teile, mõtlesin järsku, sa oled pill, selle mõtlesin viimasesse saatesse laula ja et sa laulsid seal Singer Vingeri laulu, jää jumalaga, puberteet, sa oskad seda laulu oskan väga hästi ja see on tõsi. Ja siis alguses ma kahtlustasid, et sa, et sa oled jonnipunn. Aga see oli Getter Jaani jah. Et see, see, selles mõttes see, selles mõttes see kahtlustes mul, ma ise mõtlesin, aga jonni või niimoodi, nojah, aga ei, ma mõtlen, et ma tänan sind, kallis sõber ja ja see on väga-väga meelitav ja, aga täna õhtul näeme. Võib-olla siis vabandan. Ma ei mõelnud, et tead, ma mõtlesin, et ma saan oma ajaga midagi niimoodi sättida, et noh, et ma saan nagu sealt salvestused korraks otse raadiosse saadet tegema tuled, teeme täna otse. Mis täna õhtul vaja? Mul on juba teised plaanid käiguks õhtaks, et nojah, võib-olla kunagi teeme teine nädal otse juhatav. Et jah, et see nüüd jutuks tuli, tuli, kuidas, kuidas see küll jutuks tuli, et ohohoo ei teagi kohe? Külaline hoiab Ella fantastika väga lühikesed lood. Tead, ma lootsin, et ikkagi noh, kui inimene hakkab laule tegema, et siis tulevikus viis minutit vähemalt on, mida laulda ja veel niipalju öelda laulus ära, aga kuidagi väga ruttu, mis keeles nad laulavad. Nad laulavad inglise, eesti ja praegu minu meelest ma sain selle osa vene keelt. Ahah. Aga minu meelest on see just väga tore, sest et muusikasõbrad ma olen, olen kuulanud palju palju muusikat, eriti laulude puhul mingit mingit ansamblite puhul ministrid tüütad kohtadelt, laulan viis minutit pikk ja ta ei lõppe ära. Aga mul on tunne endiselt venib ja venib, vaatan kella alles kaks minti, mänginud palju ees veel kolm tantsu-laulu-laulu mõtte muusikamatut. Mart on tantsimine. Et kujuta ette nüüd näiteks, et kui, siis kui Natasha Rostovi läks ballile Andrei Volkonski panusta tantsima, mängis see venekeelne, ära, tuleks mänginud üks fantastika, Natasha ei oleks jõudnud Andrei üldse armuda. Et oluline on, et laul oleks pikk, et noormees saaks võtta tütarlapse niimoodi kenasti käe, kuidas, kuidas öeldakse, ase embuses kobada, käega katsuda, kas tütarlaps kannab rinnahoidjad, kas ta, kuid kus on mingid muud asjad, seal tütar lapsuks oma oma oma kordasid nuusutada noormehelt, kas ta, kas ta on suitsu, saaksime palju teada, mis lõhnada tunneb, eks ole, ja siis saaks juba natuke rääkida. Saaks kokku leppida, millal rehvatakse vahetada telefoninumber. Laulu mõte on see, et et selle aja jooksul jõuab nagu piisavalt kurameerida ka sellise laulu puhul, mida sa praegu kuulasime, mitte midagi. Sa jõuad öelda, võib-olla küsida, kuidas on teie nimi, aga vastust ei tule, eks ole, pealegi ta on väga lärmakas, väga lärmakas on tantsida, et sa võid valesti, kuhu ta telefoninumber läheb. Nüüd kuuled valesti, numbrid, öeldakse üheksa sugulased, üks näiteks sellised oks valele inimesele kaks noort armastajat ei saagi paari. Nii et sina, discarina peaksid ometi eriti teadma seda, et sina oled ju tegelikult see kosjamoor sinu onu kosjaolu ja seda selles mõttes, et sinu käes on see noorte inimeste õnn sageli nii et sa saad. Ta saab panna sihukesi nagu karglemise laule, aga kui sa vaatad, hakkab sujuma, siis paned liibukaid arsenaliga praegu kargama. Karglemise lugu jah, et selles mõttes lühiajaloo mõte on jällegi näidata, see on jälle teistmoodi see, mida sina kirjandusele koos tants, jazztants on väga tähtis informatsiooni suhtlemise teises faasis aga suhtlemine esimene faas, diskoõhtu esimeses osas andsime need lahus tantsud, mille raames nii mees- kui ka naispool vahel ka mõlemast samast soost naispool kui naispool või poolmees kord, kuidas täpselt täpselt see täpselt see satun, con tantsides teineteisest piisavalt kaugel, aga samas siis komades ülevalt tantsigu kehastades tema pikkust koordinatsiooni, milline on tema liikumise tempoga, suudab hüpelda. Selles mõttes see hoiab Ella lood on olnud kõik väga head, sellise füüsilise võimekuse testid, sest ütleme, et kui sa võtad lapsed, andsime need, et see vanamutt ei suuda ju kareda. Aga siis, siis on selge see, et temast pole ka voodis äsja, et selles mõttes, et ta lihtsalt nagu hunnik, ei samal ajal ütleme seal samal ajal sa saad ju tegelikult jälgida teisi suplejaid, saad hüpeldaja vaadata paremini paremini ja kuidas oled, seal saab ka ennast asetada kontekstid, kas hüplen sama intensiivselt kui teised või ma olen kuidagi nõrk, kas ma pean tegema trenni, rohkem pingutama, et see annab nii palju informatsiooni ja ütleme, et see annab informatsiooni sellist esmast, kõige tähtsamat kehalist informatsiooni tantsupartnerist. Vanasti tegelikult olid ka sellised tantsud, et see valss oligi nagu lõpupoole, aga alguses olid nurkadega grillid, mis koosnesid rohkem sellistest. Kõnnid, tegeldi, vahetati partnereid, mindi sinna ja tänna. Et ütleme, tänapäeva inimesed ei teagi, mina täpselt ei tea, kuidas nad masurkadega drillid välja nägid, aga ma kujutan ette, et need võisid olla umbes nagu sellised laulumängud. Me lähme rukist lõikama või, või siis oli üks, üks üks oli veel, see. Mul mul on üks tore tädise, tädil, tuleb endal ninast kinni võtta. Imelik prantslased ja neid minu ringkondades tantsitakse. Ma ei täpsusta, aga aga ma tean, et see tädi tädi, ma tean, et seal laul olemas. Ma käisin ühel niisugusel peol, eks kelder, kalamajas tuleb koputada uksele, lähevad sinna alla ja seal tantsitakse, algul tantsitakse seda tädi laulu ja siis pärast tuleb. Me lähme rukist leida. Me lähme rukist lõikama. Sellel on laulud, aga muidugi tantsud on ja kes aias on nagu lisalugu, kes tuljaku krõbedat, tuljakut. Teeme, arva. Tuljak on väga kange kraam, et seda teeme harva seal, aga, aga noh, seal savidiseks rahmeldanud küll jah. Ja siis liibukad. Aasta kurad, Niibukad lõpetada nihukesed salatantsupeod praegu, mis toimuvad, no seal juuakse salaalkoholi ja sala saladiskod ja siuksed ega Eestis elu välja surnud. Ei, Andrus, ma arvan, tegelikult me kirjeldasime, et hakkab tulema, et talendid on kodus, et eelista eestimaist kraami, et välismaa bändid ja esinejad esinevad eesti bändid rohkem. Tead, see teebki elu mingis mõttes huvitavaks, sest me mäletame, et Eesti NSV-s oli elu väga huvitav, ta oli naljakas ja ta oli huvitav. Nalja sai kindlasti rohkem kui, kui praegu tulevad Tartu levimuusikapäevadel võivad tulla, võivad tulla jalale, tänavatel tuleb, kindlasti oleks rahvamalevapatrullid tulevad kindlasti noh, ütleme siis täna tänapäevases mõistes nagu politseinikud vanasti nagu täitsa trolli, miilitsa sidrun, Nende sõiduautot. Kusjuures politseiautot ma olengi märganud, ongi vahvel ümber värvitud. Ma kaua aega arvasin, et sinise, kollase ja ja valge värvilised asjad, mis taksod. Ja siis ma eskord jõudes lähedale nägime, sealt väljusid politseinikud, nägid, oli pealkiri, ka politsei politseiauto on valge ja sinine. Ja kui ta on palju aastaid politsei värv tekkinud sinna kollane toon, mistõttu on väga lihtne segamine seda pakiautoga või toidukulleri kollane toon on sellepärast, et need varad, miilitsaautod ja värv hakkab maha kuluma sidrun välja sealt alt. Et lihtsalt on see, et ta liiga kaua olnud tuule ja vihma käes, aga tõesti politseile laval näha, et see tuletab meelde nagu mingite noh välismaal kui mingi pommirünnak olnud, umbes, et siis politsei piira kvartali ümber, et ilmselt praegu on ka nad võitlevad koroonaviirusega. Et igaks juhuks Kadriorus jalutamas käies pidevalt näeb sõitmas, politseiautosid siit ja sealt midagi valvavad, kontrollivad, et ilmselt neil on ka igav kodus. Et noh, mis sa seal kodus ikka istud, et siis lähed patrullima ja võib-olla teeb trahvi kellelegi õnnestub nagu mingit aega veeta ei ega, ega nad noh, minu, minu mulje on ka politseiniku tänavatel palju, aga nad ei ole üldse halva töölisega ähvardavad nad on tegelikult tuletavad inimestele jällegi meelde seda just nimelt see, kuidas käituda tänaval, ma ei tea, mida nad meelde tuleta mulle midagi, nad lihtsalt istuvad oma masinatesse, sõidavad ringi, Maren, künnavad muusikal, muusikat, nad kuulavad ka, aga ma olen neid tegelikult ikkagi näinud mingisugusele sellises rinde seoses või kuidas sa ütlesid, mitte? Ma ütlesin, need inimesed, kes hoiavad lihtsalt käevangus. Olen, olen näinud Kuljaania keti laiali laiali ajamas, aga see on jällegi tegelikult vale, sellepärast et inimestel on lihtsalt erinevaid jalutamise kombed, näiteks. Noh, ma nüüd nii täpselt ei tea, koledad haned lendavad hanerivis, aga kured lendavad kolmnurgana ja samamoodi ka inimestele, et on inimesi, kes hakkavad hanerivis. Aga on inimesi, kes jalutavad just nimelt vastupidi, mured on siis nii-öelda noh, kolm kolmnurgas vaid vaid vaid kuidagi kuidas seda nüüd nimetadagi seanina nagu, nagu on niisugused noh kuidas need Rooma, Rooma, Rooma, Rooma jäile, Liil olid, jah, igasugused erinevad. Kuidas sõdureid rivistati, Karee karri ja niimoodi jahed, peenike punane liin. Võib-olla see ongi nihuke peenike punane liin, Parzin marsib nimale? Ei, ma arvan, et siit me tegelikult oleme hästi huvitava sellise uue tsivilisatsiooni esimestel astmetel praegu ma arvan, et see komme inimestest eemale hoida ja pidada distantsi, see jääb väga kauaks ajaks. Et kui ka massiüritustele öelda, korraldamisi lubada tagasi tuleb. Ega see ei tähenda, et inimesed nendele lähevad, inimesed ikkagi minu arust on juba harjutud hoidma kahemeetrist vahet. Väga paljud on harjunud juba kandma maski, öelda, et mitte ainult noh, ütleme poes, vaid ka nii-öelda tänaval jalutades need arvamused ka kindlasti jäävad. Me näeme, et tekib selline uus ja see on ühest küljest agro, et hästi palju on just nimelt see, et juunis kasvab maasikas novembris maasikad ei ole, kartul lõpeb mingil hetkel ära, on ainult makarone ja nõnda edasi ja vorstikaste ja käia kissell ja pista pudru peale või et aga samas näiteks banaani või mingi sidrunit Hispaaniast ei tule, võib nii olla, et inimesed ei julge enam omavahel kontakteeruda, tegelikult just vastupidi olla. Mulle tundub juba praegu, kui me oleme kuu aega istunud selles karantiinis, et juba inimesed hakkavad veidi nagu tüdima selle eest ja just nimelt mingid kohvikud töötavad, seal on inimesi, kes istuvad, joovad kohvi ja vestlevad ja ma arvan, et nädala või kahe pärast on need kohvikud, mis praegu on suletud, nad näevad, et miks nemad need lollid ja kinni hoidma kui ülejäänud kohvikud praegu riisuvad koore ja avavad ka ennast. Tekib niisugune tatud kodanikuallumatuse või noh, pohhui see on, kindlasti tekib. Loomulikult on siin muidugi, ega need kohvikud, mis praegu on mingit koordade riisuliselt küsimus on selles, et kui sul on juba kohvik, kui sul on inimesed tööl, siis on nagu valida, kas hoida seda kinni või panna hoida siiski võimalik valinud lahti, on võimalik lihtsalt müüa kaasa, selliseid kohti on ka, kus istuda ei saa, tänagi ma näiteks käisin ele Robiniga jalutamas, käisin vesivärava kohvikus, tead, kas sa ei arva, et see võtab ära kohutav, et mul on jubedalt kahju sellest koroonaeelsest kohvikukultuurist, sa lähed kohvikusse, võtad tassi kohvi, võib-olla pitsi konjakit, loed seal ajalehte, praeguseks võtan kaasa, mis mõttes, millel on ka kohvikuid, mis tegutsevad ja ma kujutan ette, et kui nüüd piirangut tehti veidi leevendatakse, et siis võib-olla just see see fenomen, et kõik inimesed tormavad nagu näljased, et kes pole ammu-ammu kohvikus saanud käia kuskil söömas, et siis nagu kodudest tormatakse leegionid kaupa välja ja ummistatakse kõik kohad, et saaks ainult jälle elada siukest tavalist elu, et ega see võib olla nii ja naa, et see võib olla nii ja naa ja me näeme elamegi just nimelt väga põneval ajal ja tuleb, tuleb uus skulptuur, ma arvan, et paljud firmad näiteks saavad aru, et nad endale büroohooned ostnud või rentinud ilmaasjata, sest inimesed on juba firma on võib-olla lihtsalt kadunud, pankrotti keerisesse seda enam ei ole. Aga kui ka on olemas, siis inimesed istuvad kodus, nad ei taha enam koosolekutel käia, teevad Suvi idee neid, olles ennast võimalikult kauniks õppinud tegema internetti, kaasalekul suumide ja koosolekul, huvitav, ja ma arvan, et see on veel tüütum kõikides päris koosolekul, vähemalt sa saad firma kulul kohvi Andrus laualt kommi võtta, kui sa küsid minu siirast arvas, siis igasugune koosolek on sellega, ma olen nõus, et mina ka hotelli, aga ei, ei zoomi omadele ka mitte, suumi omadel. Aga noh, lihtsalt põhimõtteliselt mulle tundub, et kui on nagu ametiasutuses, siis see on nagu võimalus. Esiteks töötööd luusi teha, sellega töötama, Mulutad seal koosolekuruumist, sööd kommi, sa oled eluvõõras, arenev sa. Viimati käisin koosolekul, kas oli möödunud sajandil vist? Ma arvan, et ma käisin eelmises selle sajandi alguses koosolekul ja ma tegelikult ma mõistan, mida sa silmas. Aga see ei ole nii tore, ei ole, saab õhk otsa, seal räägitakse rumalusi, inimesed haisevad alati keegi, kes tahab just. Me saatsime sahisevad, inimesed tahavad rääkida alati, pees tahab rääkida pikalt ja Roiutavalt mingil täiesti mõttetult eval ja ta teeb seda, sest ta on ülemus, seda saab seda endale lubada, julgemise istub, kuulab, tunneb, kuidas neil käed-jalad surevad, elu eluvaim möödub ja kõik tapab nad, kui seal ruumi koosolek panna enda asemel sinna näiteks mingisuguse nuku istuma ja lähedase vaikset pikutel. Ega päris koosolekul sa saad ka, kui sa oled ka kogenud inimene, siis sa saad lihtsalt vajuda mingitele targiasse, mõelda. Ta ei mäleta, näiteks kooliajal oli väga hea, kui tunnis õpetaja hakkas rääkima mingist suvalist juttu, sellega läkski igavesest rääkima, aga ta ei küsinud kontrolltöid ja ta ei õpetanud midagi. Hoidsid pöialt. Räägi veel, räägi veel oma elus ja siis mõni õpetaja rääkiski tunni lõpuni oma elukogemustest elujuhtumitest ja rõõm oli suur tund oligi raisku läinud. Samamoodi koosolek võib terve tööpäeva raisku saata nii-öelda pärast lähed rõõmsalt koju, ta ei pidanud midagi tegema. Ütlesin terve päeva koosolekul, aga suumi puhul on see teine asi muidugi siis läheb raisku päev kodus ja kas hoia Bellat, jõuame poole kuulamiku. Hoiabellad. Panus Eesti muusika läheb põranda alla lüüa peale hetkel ei saa esineda avalikult kontserdit, aga ma ütlen, et meil jääb ära. Läks üks kontsert Saku Suurhallis on veel mitmeid, et siis praegu me natuke toetasime heidet. Kolm lugu jutustada, mängida või stenome oleme alati olnud elamu, küll aga. Koos sammunud sammas nii heas kui ka halvas, et et kusjuures see, kus me praegu sammume muusikutele aeg muidugi raske, sest et juba mitu aastat tagasi kadus ära selline asi nagu plaadimüük üleüldse live kontserte ära. Et see on kahetsusväärne, kurb, kurb seisund, nüüd ongi võimalik, ainult et paned oma elutuppa, kaamera, istud, kaminet, tinistad kitarri ja laulad, aga noh, selle eest muidugi keegi ei maksa. Lihtsalt sa saad saadud rahuldada oma edevust. Ja ma ei teagi, mida sa selle kohta öeldakse, et hoiad nagu oma fänne enda juures, aga ma ei tea, kas see on see nüüd, mis fänn nende juures hoiab, et ma arvan, et fännid täiesti rahulikult lubaksid ka mõnel muusikul ära kaduda, et on ju palju näiteid, kus bänd läheb laiali ja paarkümmend aastat ei anna ühtegi kontserti ja siis nad tulevad tagasi ja fännid on jälle nendega, nii et tegelikult ei pea kogu aeg hoidma ennast meeles inimestele, et kui on väärt bänd, et siis ta on nagunii meeles ja ja kui ei ole noh, siis segajaid saar praegu, kui sa meenutasid, millega tegeleb ajakirjandus praegu, siis jah, ütleme need ümber, ütles ajalehtedest. On väga levinud asi ja siis üks väga levinud žanr on kultuurisoovitus. Oled sa Andrus mõnda kultuurisoovitust lugenud, oled ka soovitust kuulda võtnud? Ei ole veel kahjuks, aga, aga noh, mul ei ole ka veel see olukord nii halb, et ma ei oskaks nüüd iseenda raamaturiiulist mõnda raamatut leida, aga see on jah, selline huvitav žanr küll, et helistatakse siis inimestele. Ja siis need soovitavad mõnda raamatut loe näiteks seda. Siis on olemas mingisugune veel üks žanron kriisi jutuke, mis see veel on, seda õnneks ei tea, ma ei ole ka neid avanud, aga ma saan aru, et kirjanikud kirjutavad kuskil portaalis siukseid, riisi juhiseid, viisi luuletusi. Et jällegi jällegi, et inimestel kodus igavesele tõhusalt hoolitsetakse inimestest koduseid neil igav ei oleks, et nad leiaksid mingit tegevust, et nad saaks päev otsa kammida mööda erinevaid portaale, otsida sealt kultuurisoovitusi, suitsude, need raamatut, mida neil kodus kindlasti ei ole muidugi neid raamatuid, mida soovitatakse, raamat Ruus, nad ikka ei saa. No ja ütleme, mid abi, neist ei ole raamatu koostöö võimalik saada, aga siis sa pead selleks astuma samme, mis on, need juhendid on raamatukodu koduleheküljel olemas. Minu probleem on see, et ma sageli näen neid inimesi, kes soovitavad. Tähendab, kui ma need soovitused lahti teen, siis ma näen, et ma olen selle teemaga niikuinii kursi sellel palju paremini, kui soovitaja ikka on ja teine asi on see sageli kadeneid lahti. Mõned inimene, kes soovitab, on minu meelest inimene, kelle arvamus mulle korda ei lähe. Mind üldse ei huvita? Huvitab ta, võibki minu meelest jääda, soovitab, mul on täiesti ükskõik. Ja nii, nii need asjad lõppeda kriisi jutust. Mul pole õrna aimugi. Küll mul on hea meel, et me ei tegele kriisisaatega. Võib-olla varsti tellitakse mõni kriisi jutuke. Ma ütlen, et ma olen väga hõivatud, isegi ma olengi väga hõivatud esis, sest et olles lõpetanud siin sinuga selle saate, mille õigel ajal salvestamisesse millegipärast keeldusid. Noh, las ta jääb. Võib-olla saab teada, miks õhtul igal juhul ootab, ootab mind ees meeldiv õhtu, teete kivide seltsis luurates luurata seal selle järele, kes varjad ennast maskide sees, sina, Mart, oled see, kes peab olema nii-öelda täitma Eesti ainuke inimene, kes töötab Eesti kultuurimaastikul koos Mart Sandriga, täpselt, teie peate vedama eesliinil nagu seda, seda ja kusjuures me ei tee, me teeme. Me teeme seda asja, me ei soovita midagi, me ei kirjuta kriisi jutukesi, me ei räägigi koroonasse ka Covid, 19-st Me ei räägi väljumisstrateegiast Mergikas pandeemia haripunkt on käes. Me arutleme, et kes on lill, kes on pill ja kes on nagu kabala ja niisugune. Et kui me saate lõpetamegi, siis sina lähed leiba, teenime ja lill. Mina lähen karantiinirikkama linna peale, muidugi. Katsun nägu ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Igal juhul on hästi tore olla teiega, armsad raadiokuulajad koos. Vaatame, kuidas meil õnnestub jõuda järgmise saateni. Püüame ja. Nüüd. Mõtle. Ja. Ja läbi kaadria.