Vikerraadio see on väga hea. Esimene 50 rubla. Anvar Samost ja Toomas Sild. Tere päevast kell Tallinnas on 13 ja viis minutit. Ta on esimene september ja vikerraadio otse-eetris on ajakirjanikud Anvar Samost ja Toomas Sildam. Ja nagu ikka, alustame kahe hea uudisega, et omalt poolt ütleksin, et vaatasin eile õhtul sügava rahuldus rahuldustundega Aktuaalset Kaamerat, et kus Venemaavägede Eestist lahkumise 25. aastapäeval tervitas, kuidas Eesti inimesi? 25 aastat tagasi ja Ameerika Ühendriikide presidendiks olnud Bill Clinton ja loen sellest välja seda, et vaatamata Nendele väidetele, mida esitatakse Eesti maine välismaal kõige kõrgemal tasemel, on väga hea, et sedavõrd hea, et Bill Clinton võtab seda avalikult kiita. See oli tõesti tore uudis. Ja, ja teine uudis muidugi, tõukud tänasest kuupäevast, esimene september, algab uus kooliaasta, palju õnne kõigile keda see puudutab. Ja muidugi elukestev õpe võiks meid kõiki puudutada. Erilised tervitused lähevad hiljutisele kolleegile Ainar Ruussaarele, kes alustas täna tööaastat Kohtla-Järve riigigümnaasiumis. Ja üks mõttetera tänasest päevast, mida lugesin sotsiaalmeediast. Hea tuttav, Westholmi gümnaasiumi emakeeleõpetaja Birgit annast kirjutas, et poiste kukepoksi ei lahendata kana moodi töötades. Ma arvan, et see on palju sügavam palju sügavama mõttega, kui ainult koolielu küsimuste lahendamiseks. Selle teema juurde hiljem tagasi ahsoo. Tulemuslikud igati imelikud seosed. Ainerid tervitan ka, et tal tõepoolest täna on tähtis päev. Aga räägime siis Ida-Virumaast küll mitte Kohtla järvest, aga Narvast ja mis kõik oleks võinud olla, kui žürii. Oleks otsustanud, et Eesti vabandust, Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2000, mis ta see oli 24? Oleks saanud, et mitte Tartu nagu see otsus nüüd oli, vaid Narva ja ma ütlen ausalt, et ma arvan, et Narva valik oleks olnud mitmes mõttes muutusi esile kutsuv ja, ja mingite mõjudega Tartu valikuna lihtsalt tore, aga aga midagi midagi sellest väga-väga teistmoodi olema. Eesti elus, isa. Mulle tundub, et Tartu valik on hindamiskomisjonil on kindlasti turvalisem, sellepärast kui nad käisid Tartus, käisid Narvas. Tartus on palju hotelle, Narvas on, tuleb mulle esimese hooga meelde linnas sees Kaksotelline, lisaks Narva-Jõesuu spaahotellid. Tartus on lennuväli teistpidi ega Narva ei ole ju ka kaugel, istud 11 41, istud kiirrongi ja 14, null seitse kahe ja poole tunni pärast tuled rongist välja, oled Narvas. Et Euroopa mõistes ei ole see sugugi mitte pikk tee. Ma olen ise mõelnud, et miks see, miks see nii läks, loomulikult, et ühelt poolt tõesti jah, Tartu turvalisem, Narva oli kindlasti rahvusvahelisele hindamiskomisjonile oli natukene selline segasem arusaamatum koht. Probleemid Narva linnavalitsusega, praegune linnapea lõpuks tuli ju väga tugevalt selle kultuuripealinna idee taha. Vahepeal volikogu andis väga selliseid põiklevaid, kõhklevaid ja negatiivseid signaale. Aga siis ma jäin mõtlema, et tegelikult Narva, mille üle ise Narva narvalased olid väga-väga uhked, kes selle kultuuripealinnaga kultuuripealinna projektiga tegelesid. Nad olid väga uhked, et nad mõtlesid välja selle toreda toreda slõugani, Narva is next Narva on järgmine, mis tegelikult ju tuleneb sellest, et kui Venemaa annekteeris Krimmi algas sõjategevus Donbassis Ida-Ukrainas siis käisid paljud lääne ajakirjanikud käisid Eestis ja küsisid. Kas Narva on järgmine ja selles oli selline konflikt, et Narva on ju selline tuli just. Ja ma ei, ma ise hakkasin praegu mõtlema, et huvitav, et kui nüüd see rahvusvaheline hindamiskomisjon seoses kultuuripealinnaga, et kui nad küsisid, et tore, et noh, et teil on selline slõugan Narva is next Narva on järgmine, et mida see tähendab ja siis, kui neil seletati, et teate, et vot meil siin oli selline olukord, kus nagu oli väga, väga pinev ja ärev, et kas Narvas võib ka mingiks mingiks mölluks minna Krimmi ja Ukraina taustal ja siis kõik küsisid Is Narva next, aga vot meie mõtlesime sellise positiivse lahenduse, et Narva ongi järgmine, aga noh, kultuuripealinna mõttes ja siis, kui see rahvusvaheline zürii žürii hakkas pelgama, et kuulge, aga noh, see kõik on mingile konfliktile üles ehitatud vundamenti tegelikult selle slõugani vundament on konflikt. Kas see võis olla ka midagi, mis mis nagu ehmatas või, või muutis neid natuke nagu murelikuks, sest noh, tegelikult iseenesest Narva Narva roll, noh tegelikult see silla kujund minu arvates võib-olla oleks olnud see, mis oleks isegi paremini töötanud, see sild, kust algab tegelikult Euroopa Liit, seal oleks olnud nii huvitavaid asju oleks võinud üles ehitada, aga noh selleks korraks on see läinud. Võtan sellest nii-öelda lause sabast kinni, et Narva üldse oleks pakkunud kõikvõimalike asjade ehitamiseks väga selliseid huvitavaid alguspunkte, et Tartu on selline täiesti turvaline valik. Eesti suuruselt teine linn, ülikoolilinn, ajalooga linn. Ei ole üldse kahtlust, et Tartu saab selle kultuuripealinna aasta kava väga hästi hakkama. Ja ja noh, tegelikult, ega see Euroopa kultuuripealinna tiitel noh, mina küll käsitlen seda kindlasti niimoodi, et Toomas nende saadet lubas mu käest küsida. Vabandust, ma pean küsima. Anvar, kas sina tead millised on need kolm linnage kolm lauset ja kes on praegu Euroopa kultuuripealinnad? Jätame siia sellise väikse kandva pausi, et kõik kuulajad saavad ise selle peale mõelda, kes nobedate sõrmedega, see jõuab ka guugeldada. Aga mai tea. Ja mina ka ei tea ja. Mina mäletan ühte Euroopa kultuuripealinna peale Tallinnas oli Vilnius aastal 2009, mis oli tähelepanu väärne, sellepärast et samal aastal saabus majanduskriis. Kultuuripealinna eelarvet kärbiti mehiselt. Väga vabandage, ma aastal, kui eksin, aga seal on minu mälupilt. Ja siis ühtlasi kukkusid ära praktiliselt kõik rahvusvahelised lennud Vilniuse lennujaamast. Jah, aga aga mis ma tahan? Nüüd on see, et rahvusvahelises mõttes on see noh, tal üks tähendus, üks tähtsus ja noh retooriliselt lülitasime tähelepanu juhtida sellele, et ega me väga eurooplastena siin ei tea, milline muu Euroopa linn tänasel hetkel on Euroopa kultuuripealinn, aga Eestis Eestis kindlasti teaksid narvalased, et nemad on hetkel Euroopa kultuuripealinn, kus oleks nii läinud ja oleks ka kõik ülejäänud muu Eesti teadnud, et Narva on nüüd see aasta see koht, kus toimub tohutult palju erinevaid kultuurisündmusi, kus tehakse midagi, kust hakkab liikuma mingisugune hoopis teistsugune narratiiv Narva linna kohta, kus võetakse lahti siis selle Narva ajalugu ja olevik, tulevik, kõik see nagu käib ja noh, paraku seda ei ole jah, et küllap nagu tegelikult nagu need pingutused, mis on viimastel aastatel Narva suunal tehtud ja mida me oleme siin saates tegelikult analüüsinud, et küllap need kindlasti tugevnevad ja jätkuvad ja eks sealt Narvast tuleb huvitavaid asju nii või teisiti. Et vaevalt et vaevalt et see stsenaarium, mida sellised uudisnäljas lääne ajakirjanikud siin neli-viis aastat tagasi üritasid esile manada, et see teoks saab ja palju tõenäolisem on see, et kui Narvaga ei tegeleta Narvas, saab üks selline. Narva jääbki selliseks linnas, kus noored inimesena sõidavad ja kus keegi täpselt ei julge öelda, mis linna õige rahvaarv on, kuna üks asi on registrite jäätmerahvaarv ja teine asi on see tegelikult rahvaarv ja kus kus tegelikult, et ei ole päris täpselt aru saada, et kummale poole seda kultuurilist piirjoont linn nagu õieti kuulub. Aga, aga ma arvan, et see on juba minevikku, minevikku küsimus praeguselt. Ei, jah, sest tegelikult ikkagi viimastel aastatel Narva on, on avanenud ülejäänud Eestile. Isegi kui mõelda Kremli ööbikutel, mis nüüd teist teist suve ju? Ma tahtsin öelda täissaalidele, aga tegelikult siis täis täis õuele Kreenholmis käib või? Ooperi Juku, mida, mida hakatakse mängima täna on, täna on esietendus. Et et sellised asjad kõik ju viivad teisi inimesi ülejäänud Eestist Narva ja mis on väga tore inimesed, avastavad Narvat teistpidi muidugi tahaks ka, et võimalikult palju Narva inimesi käiks ülejäänud Eestis ja ja kuidagi nagu kindlamalt selgemalt seoks ennast Eestiga. Ja, ja tegelikult neid noori on Narvale Narva jõuga viimastel aastatel ei läinud ja needsamad noored, kes on olnud ka seotud selle kultuuripealinna projektiga ja selles suhtes muidugi ma loodan väga, et nemad nüüd ei tunne sellist käte rippu, langemise tunnet. Noh, nüüd me ei saanud kultuuripealinna ka, no mida me nüüd siin üldse teeme, et lähme siit ära, lähme kuhugi mujale. Kellel on mingisugune otsustusõigus või mingisuguse valiku tegemise võimalus, võiksite mõelda, et kultuuripealinn Euroopa kultuuripealinn, et viie aasta pärast ei ole, aga, aga selle vahepealse aja jooksul võiks Narvas igast muid asju teha, et noh, ma arvan, et see on selline väga, väga sobiv, sobiv edasimineku kohta. Nii ta ütles. Praegu me näeme, et see valitsus lõhub seda Eestit, mida on 28 aastat ehitatud sellist Eestit, me nagu me siiamaani tunne, mis on tuleviku suunas mis on positiivne, sõbralik, seda lõhutakse ja meie roll on tegelikult hoiduda või hoida seda eestit lõhkumast. Ja seetõttu me peamegi inimesi nii-öelda enda taha koondama tähelepanu juhtinud, ignoreerida ja kasutama neid, neid tööriistu, mis meile on antud. See oli siis opositsiooniliider, Reformierakonna esimees Kaja Kallas. Reede hommik kul umbes kella kolmveerand kaheksa paiku ETV hommikuprogrammi terevisioon eetris teleusutles Owe Petersell ja hommikul oli see, nagu te kuulsite, Kaja Kallas üldse selline väga võitluslik ja, ja, ja, ja teotahet täis, et tõsi küll, et see, mida me seal siis päeva jooksul alates kella 10-st riigikogu erakorralisel istungil Peaminister Jüri Ratasele umbusalduse avaldamisel nägime, et see Ei olnud sama teotahteline ja noh, tulemus ei olnud kindlasti opositsioonile selliseks No vaevalt, et see nagu keegi nüüd suudab mööndasele päeva lõpetuseks, et opositsioon saavutas mingit edu, et Jüri Ratase või valitsuse maine või nende toetus või ma ei oska öelda, mis iganes veel. Et kuidagi oleks tegemist olnud sellise kaotusega. Opositsioon oli tegelikult umbusaldusavalduse ajal peaministrile oli ju väga teotahteline, sellepärast et opositsioonisaadikud kasutasid minu arvates peaaegu vist kõik kasutasid ära oma võimaluse esitada kaks küsimust. Aga mitte mitte see ei ole tegelikult minu arvates oluline või noh, selle päeva tulemus siin peab meenutama, et umbusaldusavaldus umbusaldusavalduse ajendiks oli siis siseministri ülesannetes olnud rahandusministri Mart Helme koma EKRE aseesimehe. Väga rohmakas ja ilmselt seadustest üle astuv katse vabastada ametist politsei piirivalveameti peadirektorit Elmar Vaherit, milleks oli siis ka puhkusel olnud siseministri Mart Helme EKRE esimehe nõusolek, sealt siis käivitus opositsioon ja tegelikult opositsioonil oli kaks valikut, oli see, mida sotsiaaldemokraadid toetasid. Kuulge, avaldame umbusaldust kas rahandusministrile või siseministrile või mõlemile korraga. Siis oli reformima, sain aru Reformierakonna hästi dramaatiline, hästi tuline juhatuse koosolek, kus väga napilt, et võitis siis nii-öelda Kristen Michali tiib keda on pikalt peetud Reformierakonna üheks halliks kardinaliks, et ei, me ei avalda umbusaldust mitte Helmetelevaid, avaldame umbusaldust Jüri Ratasele peaministrile, tema vastutab kogu valitsuse eest. Meie arvates see oli ikka nagu Reformierakonna, no ütleme, et kui nüüd jätta kõik emotsioonid kõrvale ja võtta nagu puhtalt selle selle järgi, mis siis mis siis parlamendis toimus ja ka parlamendi ees toimus, kuigi noh, ütleme see, See võib-olla see miiting, ratas peab jätkama, ratas veereb õiges suunas mille, mille peamiselt Keskerakond korraldas, aga seal oli näha ju ka EKRE lippude rivi. Et noh, võib-olla see oli nagu natukene selline kergelt piinlikkustunne. Tekib kergelt, et see oli ikka suhteliselt piinlik. Jah, sellepärast, et ma soovitan kõigil üle kuulata Arp Mülleri Uudisplussi. Raadioreportaaži reedest, see on, seda on 15 20 minutit, aga palun võtke see aeg. Esiteks on väga hästi tehtud raadioreportaaži, teiseks see tekst, mis sealt tuleb, see avab tegelikult, et väga palju nagu seda, mida, mida tavaliselt ju riigikogust või ajakirjandusest ei kuule. Kuidas räpakas ja ma olen ka nõus, et see oli väga-väga hea kuulamine, soovitan aga selle kohta endile, kolleeg Kalle Muuli mainis väga teraselt, et et tegelikult tavaline poliitikas näiteks kandideerib Riigikokku ja läheb käib, teeb kuskil tänavakampaaniat, siis ta kuuleb tegelikult sedasama reportaaži sisuks olnud asja noh, olenevalt sellest, et mitu korda käib seda kampaaniat tegemas ja pisut ka natuke sellest, oleneb, et kuskohast ta käib seal tegemas, ta kuuleb seda ikka päris päris päris palju, võrdlik. Väga võimalik, aga ma ei tea, kas see Riigikokku kandideeriv inimene ka seda väga südamesse võtta tähendab mida ta kuuleb. Selles suhtes me loeme ja kuuleme, palju asju, Osame osa, me jätame kõrvale osa. Aga, aga mis ma tahtsin piinlikkuse kohta öelda, et ma reedel võtsin aega ja pisteliselt kahjuks küll kõike seda tund aega, mida Jüri Ratase Facebooki kontole kanti üheksast 10-ni kestnud mis riigikogu ees riigikogu ees, lossi platsil toimunud ürituselt, et seda kõike kuulnud, aga piisavalt, et ilmselt mingit järeldust teha, et et ma ütlesin, et on sellega suhteliselt piinlik jahedalt, et et ei, ei olnud kõige mugavam tunne seda vaadata, kuigi noh Buddha kujusid nagu puududeks, aga tihti on see, et vaatad mingit asja mõtet, kurat kas siis tõesti nii peab, eksju. Ja siis ma käisin vahepeal koosolekud ja tulin tagasi ja umbes pool 11-st vaatasin jällegi niimoodi vahelduva eduga mõned tunnid seda riigikogu saalis umbusalduse avaldamise protsessi ja pean ütlema, et see tunne, mis mul oli hommikul selline nagu otsib või kuidagi niuke nagu ebakindel, et kas saab enam minna nagu piinlikumaks vastused ja loomulikult et kindlasti on võimalik, kui on võimalik veel piinlikum olla ja selles nüüd nüüd ma kindlasti ei pea silmas Jüri ratast, vaid pean pigem silmas opositsioonisaadikuid, et et ega seda just päris vähe inimesi ei vaadanud, et see oli suhteliselt vaadatav ülekanne internetis ja ja ma ütleksin, et kes viitsis need tunnid ära kannatada või vaatas kasvõi sealpool tundi. Sellel võis väga kergesti jääda mulje, et noh, suhteliselt enesekindel heas toonuses, kohati lõikavalt vaimukas, kohati selline demagoogiline peaminister Jüri Ratas vastas üsnagi veenvalt ja soliidselt. Korduvatele ja mitte väga vaimukatele süüdistustele, mis tulid opositsiooni ridadest, ma hoidsin ennast tagasi, oleks võinud hullemini öelda, et et kuidas seda opositsioonipoolselt sõnavõttude paraadi iseloomustada sõnadega muidugi paremaid hetki, aga noh, kui ikkagi mitte midagi muud pähe ei tule, kui küsida peaministri käest, kuidas teie pere selle vastu peab, et no ma ei tea. Aga te olete, ma ikkagi tuleks tagasi selle päris alguse juurde, kui opositsioon, õigemini Reformierakond sest sotsidel ei ole nii palju hääli, et nemad saaksid üksinda mingit umbusaldushääletust parlamendis algatada. Aga kui Reformierakond otsustas, et nad algatavad umbusaldusavalduse Jüri Ratasele siis minu arvates see oli viga. Kui nad oleks tahtnud lahingut anda, siis nad oleks pidanud avaldama umbusaldus umbusaldust kas Mart või Martin helmele. Ja pilt oleks olnud täiesti teine. Nad oleks saanud nädalat saanud kas rahandus või siseministrit. Opositsioon, ma pean silmas, oleks saanud rahulikult riigikogu kõnetoolist grillida, need oleks saanud esitada küsimusi. Neil oleks olnud see lootused. Et vastaja läheb närviratas, ei läinud kordagi närvi. Ja vastaja ütleb midagi sellist, milles saab pärast edasi hakata kerima. Ja kusjuures nad oleks. Nad oleks Ratasega jätnud siiski mingi tulevikulise ukse lahti, aga aga mis minuarvates, kui nagu Keskerakond arvas, et nad vabandust, Reformierakond arvasid, et nüüd nad panevad Keskerakonna või Jüri Ratase kuidagi ennast õigustama või vabandama, sest tegelikult juhtus vastupidi. Praegu peab Reformierakonda õigustama ja vabandama, miks nad sellise umbusaldusavalduse korraldasid? Nii ta on jah, et, et tegelikult nagu ma käisin, eelmine saad, ütlesin, et kohati jääb mulje, et Reformierakonna esimehena Kaja Kallas põhjusel peab tegema asju, millest on enesel päris nagu 100 protsenti usku ei ole noh. Võimalik, et ma eksin, aga, aga selline mulje võib ka näiteks sedasama umbusaldusavalduse käiku ja neid põhjendusi ja selleni viivaid otsuseid vaadates nagu nagu jõuda, mis puudutab veel neid erinevaid, siis peaministreid noh, praktiliselt kõigile. Ma arvan, et ma väga ei eksinud, mõnede eranditega võib-olla kuskilt sügavamast ajaloost on ju riigikogus umbusaldust avaldada püütud paari peaministri suhtumisega õnnestunud viimati Taavi Rõivase suhtes. Kahju jah, aga no ütleme, see oli ikkagi see õnnestus tänu sellele, et oli juba tekkinud uus valitsus. Ega see muidu pole. Ja ei seda mina jumala eest, et ega nagu antud juhul ma arvan, et oligi suhteliselt vähetõenäoline, et kuhugi see kuhugi see asi jõuab. Kuigi kuigi Mart või Martin Helme umbusalduse puhul ma arvan, see häälte suhe, tähendab, ma arvan, et oleks ametisse. Ei, ma. Peri Eerik-Niiles Kross oleks vedanud ennast kuskilt Vahemere äärest nagu Riigikokku selle puhul, kui Mart ja Martin Helme oleks kõnepuldis Pidanud olema seal oleks tekkinud, ma arvan mõnedel Keskerakonna ja ka Isamaa poliitikutel oleks tekkinud olukord, kus nad võib-olla oleks jätnud lihtsalt hääletamata. See häälte kokkuvõttes ametisse jäänud. Aga mis ma tahan öelda, ongi see, et, et kumu kõigepealt pidama jäi, oli see, et, et noh, tegelikult keegi võiks nagu puht akadeemilisest huvist ka analüüsida siis seda retoorikat, mida erinevat peaministrit siis selle umbusaldusavalduse ajalise kõnepuldis küsimustele vastates on nagu kasutanud ja mina arvan, et ma pakun, et üllataval kombel leiavad, et ega see nüüd väga palju ei olegi erinenud, noh, võib-olla kui me läheme kaugemale ajaloos, siis ta on olnud natuke teine stilistiliselt viimasest ajast võib-olla isegi mitte seal muld kohati tekkis. Üllatas, kuulates mulje, et äkki ma kuulen siin nagu Andrus Ansipit pisut või midagi taolist ja selleks, et see ei olegi võib-olla oluline. Aga, aga mis puudutab jah seda, et kui palju siis lõpuks opositsiooni poole peal hääli kokku tuli ja palju siis inimesi kohal oli, noh tegelikult ikkagi, kui opositsioon läheb peaministri umbusaldust avaldama, siis võiks olla nii, et noh, üks-kaks inimest puudub, okei, keegi on haige, eks ju, mingi ettenägematu asi. Aga et kui sul puudub ikkagi tegelikult vist lõpuks on seitse inimeste no ma ei tea, see on ikkagi nagu, see on nagu nagu natukene nagu naljakas. Ja siin oli muidugi üks, üks erinevus oli ka varasemat umbusaldusavaldustega, et isegi noh, kui ministritele rääkimata peaministrist, on umbusaldust avaldatud, see on ju nii olnud, et opositsioon on loomulikult oma küsimuste küsimuste kuulipildujavalanguid andnud, aga siis on ka tegelikult koalitsioon või see peaministri erakond on alati esitanud ka mingeid selliseid noh, nii-öelda pehmeid ja, ja soosivaid küsimusi, millele see on hästi mugav vastata. Seekord seda ei olnud. Ilmselt otsustati aega kokku hoiad, et peaminister ja Keskerakonna esimees Jüri Ratas pidin minema ette valmistama järgmisele päevale kavandatud kampaania üritust. Belitan, eks, millest aga õhtul võidukalt siis pilte postitas, et et noh, ma nii toonilinesin, eks ju. Ratase suhtes, aga ilmselt ebaõiglaselt. Et tegelikult Jüri Ratas ongi ikkagi täisprofessionaalne poliitik, üks parimaid, kes hetkel Eestis on. Kas on võrreldavaid poliitikuid opositsiooni poole peal, noh vot see on pigem see küsimus. No ma ei tea, minu jaoks mul ei olnud kahjuks võimalust seda umbusaldusavaldust vaadata ei koha pealt ega live'is, sest tegelesin, tegelesin ühe intervjuuga. Aga ma lugesin, lugesin riigikogu koduleheküljelt seda stenogrammi. Ma saan aru, stenogramm on alati palju lahjem, kui, kui vaadata, vaadata asju kas salvestusest või koha pealt ja näha ka seda inimese miimikat, aga noh, Jüri Ratase kõnepruuki natuke teadis, ma isegi kujutasin mõnes kohas ikkagi ta häält ette. Mida ta üritas, aga minuarvates, kohati läks? Ma väga vabandan, aga minu jaoks natuke ebapeaminister liikult kraavi. Too mõni näide, et ma, ma ei vaidlegi. Ütleme, kui, kui Jüri Ratas vastates ma arvan, see oli, vastates Raimond Kaljulaidi vist esimesele? Jah, kuidas ta rääkis siis, et, et Raimond Kaljulaid on? Ma võin kõike. Telegrammi kõiki kuulanud kõiki otsima, võin tsiteerida, et, et mina, muide selles antud juhul ma olen, ma olen kindel, et Jüri Ratasel oli seal siukseid tugevamaid nõrgemaid kohti ja tema retooriline stiil on tema enda valik, eks ju. Aga kas see nüüd kindlasti see koht ei olnud, kas üllatuseks kraavi läinud, et Jüri Ratas vastupidi, et, et kui aastal ma ei tea, 2015 ja 2016 tehti tema kulul nalja, ajakirjanikud ehitasid ühe sellise ümmarguste vastuste generaatori, eks ju. Räägiti, et ratas vastab ümmarguselt nagu ratas siis. Tegelikult vastab väga sisulisi, kui, kui süveneda ei ole, mida ta tegelikult. Ei ole, ei ole mitte mingit põhjust seda ette heita, aga jah, seesama Raimond Kaljulaiu küsimus. Noh, mis oli pikk nagu nad seal kippusid kõik olema selliseid minikõnedeks, kus ta tegelikult ikkagi Nimetada tas Mart ja Martin Helme kaabakat, eks eksju, ja siis küsis, et miks te, peaminister ei ole isegi nõus kaaluma mõistlike inimestega mõistlikku juhtimist pakkuvat valitsust moodustada mille Jüri Ratas siis vastas, tsiteerin. Vaata, Raymond, mina ei tea, kas ma olen nii mõistlik ja hea, kui sina oled, sest sinu küsimuses tuleb välja, et sa oled see valgus ja õige tee ja ma ei tea, kas suudan konkureerida sellega. Ma olen paheline, mul on kindlasti pahed ja siit tulebki, ma arvan, erinev arusaam ühiskonnast ja poliitikast. Ja vot minu jaoks see on jah, vot minu jaoks see on ingliskeelset väljendit võib kasutada korraks minu jaoks tuu matš See oli üks koht, kus millal naersin. Südamest nagu magaja alguses naersin ja siis ma mõtlesin, vabandust, seda räägib Eesti vabariigi peaminister. Aga miks see vot see on täitsa huvitav, miks sinu meelest peaminister või poliitilises retoorikas sellist sarkasmi kasutada? Ta võib olla sarkastiline ja mulle meeldib tegelikult, kui mulle meeldib sarkasm. Iroonia. Suurepärane, aga minu arvates tegelikult minu jaoks oli selles stenogrammis oli tõeliselt särav koht oli-ga seotud Raimond Kaljulaidi, aga see on Raimond Kaljulaidi teine küsimus. Ta arvas, et ta lõpetab sellega kogu selle diskussiooni seal parlamendis, aga noh, nii nii päris ei läinud, sellepärast pärast küsiti veel. Aga tegelikult, sest Raimond Raimond Kaljulaid ütles, et noh, tegelikult nagu ma näen, et sa tunned, eks see valitsus tegelikult ikkagi on ebaõnnestumine Eesti jaoks ja sinu erakonna jaoks ja tegelikult sinu jaoks isiklikult ma tahtsin lihtsalt öelda, Jüri, et sul on alati see valik. Sa võid selle olukorra lõpetada, tamm, mis oli üleskutse, eks ole, et saadase valitsus laiali. Ja nüüd see, kuidas tegelikult ratas vastas aitäh Raimond selle julgustava sõnavõtu eest. Mina tean jälle tulenevalt sellest riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, et alati saab inimene kuuluda fraktsiooni, kui ta on kvaliteet selle erakonna kaudu. See on selgelt video Raimond Kaljulaidile, kus jah, kes valiti keskerakonnas valitsuse moodustamise vastu Keskerakonna fraktsiooni ja nüüd on fraktsioonite saadik, istub aknal. Jüri Ratas jätkub, jätkab ja kui mõnikord minnakse ära, siis saab alati tagasi tulla, kui tahetakse tulla. Alati on meil elus palju valikuid, no vaata, see on see, et see oli minu jaoks elegantne. Nende raiskamise ilmselgelt kuulajat aega, aga see teema on minu jaoks oluline, et ma nüüd ütlen, et neid kahte Raimond Kaljulaiul antud vastust võrreldes kummal juhul peaminister ratas oli siiras ja kummal juhul ta oli võlts. Ma arvan, et esimesel juhul tale siiras emotsioon isoli siiras, eks ju, kui kui, kui mitte nüüd literaalselt sõnades, eks ju. Aga teisel juhul nii emotsioonist kui ka sõnades oli ta kindlasti. Ei, absoluutselt mitte, kui Jüri Ratas ütleb, et ja kui mõnikord minnakse ära, Raimond Kaljulaid läks Keskerakonnast ära siis saab alati tagasi tulla kui tahet. Kas sa arvad, et tüdruk toimunud Toyotast tagasi? Ma kahtlen selles. Ma ei räägi, kas ta taas ei, aga see, et kui Raimond Kaljulaidi ütleb talle, et Jüri, sina saad ära minna mis sealt ka sellisest valitsusest hämarvaratsioon suht siiras soov siis tegelikult. Ta ei saa ära minna sellest valitsust. Seni ta ei ole saanud jah. Aga siis see minu jaoks oli see päris elegantne kui ta, kui ta, kui ta ütleb Raimond Kaljulaidile vastu, et kuule, Raimond, sina võid tagasi tulla. Me kõik tantsime minu jaoks see, kui ta ütleb, et mina olen paheline, sina oled valgus minu jaoks. Aga aga mida, mida me, mida me tegelikult, millest me puudust tunneme, me tunneme, esiteks puudus sellest, et poliitikas on liiga vähe nagu päris inimesi tänasel päeval ja see oli ka selge seda riigikogu istungite erakorralist istungit jälgides, et seal ikka päris palju kodanikke, kes olid punnitanud kaks päeva, et mingisugune banaalne küsimus valmis mõeldes lugesid seda paberi pealt maha. Piinlik ja kahju vaadata, eks ju. Ja need hetked, kus Jüri Ratas esines nagu siiramalt ja kus me nägime nagu päris inimest selle poliitiku nagu maski tagant, need olid nagu helgemad hetked, eks ju. Ja, ja kokkuvõttes, kui me üldse võtame kõik need mõned tunnid kokku, mis seal riigikogus Toompea lossi saalis siis nagu aset leidsid siis miks sina jõudsid sellele järeldusele enne, et Reformierakond kaotas sellest umbusaldusavaldusest? Sul oli mingi ratsionaalsed argumendid, aga ma arvan, et su hinnang põhines tegelikult ikkagi emotsioonil lugesid seda stenogrammi. Ja see emotsioon oli see, et oli ühelt poolt peaminister, kes ikkagi päris mitmetel hetkedel rääkis, nagu päris inimene, kes rääkis, mida ta tegelikult asjadest arvab. Ja siis oli opositsioon, kes praktiliselt ikkagi 70 80, võib-olla 90 protsenti esines võltsilt, esitas nagu küsimusi ja sõnavõtte, milles ise päriselt ei uskunud. Esiteks, paluksin mitte mulle siin sõnu, oletan jah. Ütlesin ikkagi, sellest, et opositsioon alustas, alustas peaminister ratast umbusaldades. Mängu, mille puhul oli ette teada, et see ei aa, see ei vii mitte kuhugile ja see tsementeerib seda valitsust muudab veel ebatõenäolisemaks. Et siin nähtavas tulevikus keegi võiks sellest koalitsioonist ära minna. Jätkame ka tegelikult valitseja teemadel, aga natukene vähem päevapoliitiliselt või vähem parlamendi poliitiliselt. Rahandusminister Martin Helme tuli samal nädalal, kus valitsusele õigemini peaministrile, parlamendis prooviti umbusaldust avaldada. Suhteliselt ootamatult ettepaneku ja teatega, et olen käinud Saksamaal ja Austrias uurimas olukorda ja otsimas lahendust küsimusele, kuidas Tallinna-Pärnu, Tallinna, Tartu ja Tallinna-Narva suunal saaks põhimõtteliselt kiiremini ja lihtsamini maanteed täies ulatuses neljarealiseks ehitada ja tema siis nagu uurimishetke tulemus on see, et võiks kasutada sellist avaliku ja erasektori koostöömudelit tuntud lühendiga PPP Pablik prajevid partnerschip. Ja nüüd oleme siin. Oleme siin seda mõned päevad siis avalikult arutanud, et see on selles mõttes huvitav situatsioon, eks, et meil on suures plaanis alates 2016.-st aastast tegelikult poliitikute erakondade vahel konsensus vähemalt nende erakondade vahel, kes kuuluvad sellesse eelmises riigikogu koosseisu. Et need nimetatud Eesti põhimaanteed tuleks võimalikult, et kiiresti ja vajadusel selleks laenuvahendeid kasutades ehitada välja kaasaegsel kujul. Nii nagu ühes Euroopa Liidu riigis need asjad võiksid olla. Ma arvan, et see konsensus on veel pikema, aga ja laenu ei ole minu teada selleks võetud. Jah, ja aga noh, teame ka seda, et ega tegelikult räägitagu meile maanteeametist ja majandusministeeriumist, valitsusest mida iganes tegelikult ka mingit sisulist tegevust selleks, et seda maanteede ehitamist kuidagi kiiremas korras nagu ühele poole saada, noh seda ka tegelikult ei ole toimunud. Ei toimunud seda 2016. aastal 2000 seitsmeteistkümnendal aastal 2018. aastal ja kuigi kogu aeg on midagi ehitatud, siis noh, see on tegelikult olnud enam-vähem sama mis oli ka kahe tuhandete alguses või keskel, eks ju. Et, et selles mõttes mina tõlgin seda Martin Helme avaldust, nii. Martin Helme on võtnud nõuks väga tugevalt kuidas öelda, demonstreerida oma poliitilist tahet oma otsusekindlust, soovi selle projektiga edasi minna, noh, seal võivad olla mis iganes põhjused, eks ju. Aga ta üritab väga kiiresti selle küsimusega just nagu ametnike suunal edasi liikuda ja öelda neile, et põhimõtteliselt tema jaoks ei ole ükski variant välistatud selleks, et sedasama PPP mudeli kasutusele võtta. Ma saan aru, et tuleks muuta mõneti seadusi ja pole ka päris selge, et kuidas siis sellel põhilisel takistusele ehk sellel, kuidas Euroopa Euroopas erinevate riikide eelarve defitsiiti arvutatakse, et kuidas siis PPP mudeli sinna sellesse eelarve defitsiidi arvestusse sisse jookseks, et noh, lootus on. Kui ma nüüd Martin Helmest õigesti aru saan, on see, et piltidesse mudel näeks välja niimoodi, et kulutatakse välja mingi pakkumine noh, näiteks siis Tallinna-Tartu maantee väljaehitamiseks kaasaegsel viisil ja selle maantee väljaehitamise rahastamiseks ja selle maantee haldamiseks näiteks järgmise, 30 või 40 aasta jooksul, siis tulevad pakkujad, keegi neist võidab, ehitab selle välja, riik asub tasuma mingeid iga-aastaseid makseid selle selle maanteest, mis hõlmavad kogu seda nii-öelda infrastruktuuri haldamist ja korrastamist, remontimist, mida iganes administreerimist. Saksamaal on ju päris palju edukaid, selliseid Pipiisid just justkui maanteede ehituseks. Muidugi, nende mahud on hoopis teised suuremad absoluutselt ja, ja tõenäoliselt need mahud mängivad ka rolli Tseebeeennast. Ära tasuks Ado tasuta sellepärast, sest siin on ju selgeks erasektori jaoks, sest siin on ju ka selge, selge on see, et ega ütleme, kui kui minna seda teed, et olgu, kasutame siis seda Pipiid. Võtame eesmärgiks kiiresti valmis ja võimalikult kiiresti valmis ehitada. Kolm põhimaanteed Tallinn-Narva, Tallinn luhamaa, Tallinn-Ikla. No muidugi me võime nüüd öelda, et ega Ukrainas ei ole tööjõud otsa saanud, see, see, see on minu arvates esimees, üks, üks esimene probleem, kuskohast see tööjõud tuleb? No see on hoopis nagu veel kaugema otsa küsimus, küsimus on selles, et kas tegelikult mahub sellesse eelarve defitsiidi arvestusse, kas sellega ei teki mingeid probleeme? See on hea ja teiselt poolt suured taristuprojekti ja milline on võimalus, eks ju, võimalus majandust majandust stimuleerida väga hea. Aga ma tahan öelda seda, et siin on tegelikult üks huvitav nagu näide ju Eestil olemas, mida tuuakse koju negatiivse näitena, et see on seesama Tallinna aastatetagune Edgar Savisaareaegse linnavalitsuse kooli hange, kus siis terve hulk noh, praktiliselt kõik Tallinna koolimajad tehti erakapitali sedasama PPP mudeliga korda ja praegu siis linn rendib neid koolimaju tagasi. Et kes on vaadanud nende ettevõtete aastaaruandeid, kes neid koolimaju oma bilansis hoiavad ja linna rendivad, seal on kindlasti aru saanud, et nende eraettevõtete jaoks on tegemist olnud erakordselt tasuva ettevõtmisega ja seda on toodud nagu halva näitena, et noh, vaatate toimus selline tehing või tehingud ja maksumaksja tõmmati lohku. Ei, aga muidugi on küsimus muidugi küsimus, kust need hanked teeb ja kuidas teeb ja kuidas erasektor selle rahaga tagasi saab. Ja, ja, ja noh, muidugi aga, aga küsimus on selles, et, et mida Edgar Savisaare linnavalitsus tegelikult nende ehinguta nii-öelda arhitektuuri üles nagu silmas pidasid, kas ta pidas maksumaksja huve silmas enda huve silmas veel kellegi kolmanda huve silmas, seda me ei saa kunagi teada. Ja nagu me teame, kohtud neid asju ei aruta, aga, aga mis on nagu nüüd minu meelest ütles Urmas Sõõrumaa üks nendest inimestest, kes on sealt suurt tulu teeninud sellelt koolimajade tehingut ja ütles minu arust väga teraselt väga tabavalt. Ja mis on oluline, aga need majad tihti korda õpilased õpivad, sealt, nad on olemas ja nad on kasutuses. Ja see on fakt, et kui me oleksime sedasama PPP-tehingu teinud maanteedega näiteks aastal 2006 siis oleks mööda maanteed täna olemas. Ja sellega on nagu väga raske vaielda, sest meie küsimus, mida me lahendame, on see, et aastal 2019 Euroopa arenenud riigis, kus keskmine palk on peaaegu 1500 eurot läheb meil kahe riigi suurima linna vahel tee, mis, noh, pehmelt öeldes on piinlik. Ei tee, täiesti nõus, eks ole, see on ju kõik. Ma ei tea, no ühesõnaga, loomulikult need suured taristu, kolm maanteed, see on Eesti hästi oluline ja see on kõik tööjõu liikumise kümnetel põhjust, piirkondlik piirkondlik areng, kõik. Samas ma ei saa, ma ei saa aru, miks on vaja seda nii keeruliseks ajanud mingi, miks on vaja seda teha. Piiblit, piiga miks ei või seda laenurahaga? See on sellepärast keeruline, et meil kehtivad Euroopas teatud eelarve defitsiidi ja laenumahtude reeglid, mis on, nagu me oleme sellele korduvalt kuulnud ju valdavalt, et tehtud selleks, et väga suure laenukoormusega Euroopa riike nagu Itaalia või Kreeka või Portugal või mis iganes hoida nagu ohjes, et nad veel rohkem laenu ei võtaks. Eesti keskmine vabast Eesti, see absoluutne laenukoormus on ju Euroopa vist kõige madalam mingi seal üheksa koma midagi protsenti. No Eesti võiks, võiks, võiks võtta tegelikult laenu. Jah, pidudes kuus korda rohkem laenu kui praegu olen võtnud ja kõik need teed valmis ehitada, aga me ei mahu sellesse iga-aastases eelarve defitsiidi kriteeriumisse ära. Et siin on muidugi ka see koht, et milline majandusministri, vabandust, milline rahandusminister siis üldse, kui mitte Martin Helme võiks minna öelda Euroopale piltlikult öeldes, et meid ei huvita. Me võtsime laenu ära ja nüüd tehke, mis tahate, seda enam, et seesama rahaturgude keskkond on praegusel hetkel selline, et Eesti riik saaks laenu kindlasti üliodavalt. Aga ma arvan, et meil ei ole sellist valitsusse, sellist valitsust ei saa kindlasti olema nähtavas tulevikus koalitsioonivalitsusena, kus kõik osapooled oleksid sellise destruktiivse käitumisega nõus. Ja sellepärast ma arvan, Martin Helme tulebki demonstreeriti nüüd oma otsustavust sedasama PPP-skeemi lauale panemise pärast ja, ja ma arvan, et kustpoolt ka ei vaataks, ta käitub õigesti. Ei jah, kuigi siin ma olen saanud nüüd ühe sõnumi, et 90 protsendi tõenäosusega läheb tasakaaluarvestusse sallimise hetkel kogumahus kulu välja saaks vaid juhul, kui üle poole eelarvest tuleks tasudena. Koolide superministeeriumi politseimajad samas ei lähe, kuna neid saab teoreetiliselt ka erasektor, büroone teda, aga vangla jällegi läheks. No see on selline huvitav kindlasti Zemani ametnikesse. Ei, see ei olnud ametnik, tegemist on ja ta ei ole öelnud, kas, kas ma võiksin seda nime kasutada. Tegemist on Eesti ühe väljapaistva poliitikuga. Te ei tea, et, et ma mäletan ka, et kuskil 2014-l 15. aastal kuskil ja täpsuse huvides nagu ebamääraseks kuskil ministeeriumis koostati üks paber, mis siis analüüsis seda ja kuna poliitiline tahe tol hetkel puudus, siis nõustuti poliitilisel poolel siis sellega, mida ametnikud sinna paberisse kirja pannud, et ma arvan, et nüüd antud juhul on see poliitiline tahe kordades nagu tugevam, et näis, et missugune paber siis seekord ametnike poolt kokku kirjutas. Absoluutselt absoluutselt ei ütle, et seda teemat ei peaks arutama minutis. Kõik kõik variandid, mis aitaksid meil ja põhimaanteed neljarealiseks ehitada, on teretulnud. Lõpuks ma ütlen, et eks on väga positiivsed aspektid olemas selles stsenaariumis, kus meil on rahandusminister, kellel on ikkagi kuskil seal silmas nagu selline pisut hullumeelne helke, kelle kohta võibki arvata, et ma kardan, et äkki ta läheb, teebki ära mõne asja, mida vähem kiriklik inimene ei teeks. Me läheme rahandusministri teemadega edasi, nii et sa võid oma lause ära lõpetada. No ütleme, kirglik helk ei ole hullumeelne helk, ma tahtsin seda öelda, need ei ole sünonüüm. Eks nad üsna lähedased, et see oli piltlik kõneviis, kui keegi aru ei saanud ja, ja iroonia sarkasmi mis iganes, eks, et et räägime siis Eesti majanduskasvust, et me saime siin statistikaametilt kaks sõnumit sel nädalal. Esimene neist oli see, et Eesti sisemajanduse koguprodukt tuntud lühendiga SKP kasvas teises kvartalis võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga 3,6 protsenti, mis on tegelikult täiesti kobe selline asjalik majanduskasvu, eriti arvestades, et meil on ka sedasama kolme protsendi kanti ulatuv inflatsioon siin ja, ja, ja muidugi noh, võrreldes esimese kvartali 4,5 protsendiga või kogu 2018. aasta 3,9 protsendiga on seda siiski mõnevõrra vähem ja, ja kindlasti, kui me vaatame sinna selle majanduskasvu statistika sisse, siis me näeme, et suur hulk sellest Eesti jaoks aastaid väga olulises sektoris, mis siis on kogu see põlevkivienergeetika, et see on sinna kasvu panustanud selgelt negatiivselt, kuna noh mis siin ikka imestada, et kui aastaga on elektritootmine vähenenud vist mingi 50 midagi protsenti poole võrra, et noh, siis siis ongi, siis ongi selge, et see majanduskasv peab selle tulemusena väiksemaks jääma. Ja teine teade, mis me siis saime statistikaametist, oli see statistikaamet on üle vaadanud siis revideerinud kogu selle rahvamajanduse arvepidamise aeg tea alates 1995.-st aastast ja mille muutus, et tegelikult on seal märkimisväärsed. Nendele numbritele, mida me siis oleme siin noh, meie jaoks abstraktsed, aga tegelikult kui hakatakse näiteks järgmise aasta riigieelarvet tegema ja seal suudes sedasama struktuurset tasakaalu arvutama Siis ei ole mitte midagi abstraktset abstraktselt reaalseks. Viis miljonit, eks, et kui palju riik võib kulutada ja kui palju tegelikult? Siis on küsimus selles, kas õpetajate palgad tõusevad jätkuvalt, kas tuleb erakorraline pensionitõus, kas politseinike ja päästjate palgad tõusevad või tuleb politseinikke ja päästjaid kusagil koomale tõmmata hoopis kõik sellised väga-väga reaalselt mõõdetavad valikud. Ei tahagi sind rohkem seda abstraktset teemat nagu arendada, et ma lihtsalt ütlen, et ei, kui nüüd viimastel andmetel ütleme, kui kui midagi pole muutunud, siis juba neljapäeval see on siis viiendal septembril, Manini valitsus koguneb ja valitsus peaks saama laua peale rahandusministeeriumi sügisprognoosi, millest siis peaks nagu saama aimu, et millised on järgmise aasta riigieelarve koostamise raamid, aga noh, siis on loomulikult sedasama poliitilise otsuse koht, et et kui kui kangelt nagu seda prognoosi, siis sellesama järgmise aasta riigieelarve tulude-kulude koostamisel arvesse võtta, aga igal juhul ma saan aru, et nii selle aegrea muutmine kui ka paradoksaalsel kombel selle majanduskasvu statistika aeglustumine mõlemad tegelikult läbi sedasama struktuurse tasakaalunäitaja annavad valitsusele pigem mänguruumi järgmise aasta eelarvega juurde. Aga me ei ütle ju, et majanduskasvu aeglustumine on midagi head. Noh, ega see ei ole kunagi midagi head, et. Samas, ütleme, kui ma vaatasin Eesti Panga ökonomist Kaspar Oja ja selle kirjutasid kolm põhjust. Nõrgenenud väliskeskkond, põlevkivisektori probleemid, sisenõudluse nõrgenemine. Mida, kuidas Eesti neid mõjutada saab, sina oled sina, oled majandus. Ja Eesti neist nagu kahte saab ju väga hästi mõjutada, et põlevkivisektorit saaks väga hästi mõjutada, kui mitte mitte nagu täita nüri järjekindlusega mingisuguseid. Veidraid nõudmisi aga, ja Eesti Eesti ongi tegelikult ausalt öeldes ikkagi väga otsustavalt tegutsenud, et neid neid nõudmisi täidetakse, täidetakse suhteliselt leidlikult. Teine asi, mis puudutab sisenõudlus, siis ausalt öeldes see on üks koht, kus ma küsiksin, et kuidas statistikaamet selliste numbriteni on jõudnud, et kui me vaatame, et palgakasv oli mingist aastast mingi seitse protsenti, aga sisenõudlus eratarbimine kasvas üks koma midagi hästi napilt, et see ei ole omavahel nagu kooskõlas. Mina ei ole ökonomist, mina ei oska selgitada, et kas siin võib tegemist olla mingisuguse protsessi mingi algusega, et inimesed on väga palju, äkki säästma hakanud ebakindlus on suurenenud või siis on tegemist mingisuguse ühekordse nagu eksitusega Statistika arvutuses. Ta, võib-olla järgmises kvartalis juba näeme, et sisenõudlus tegelikult on oluliselt paranenud, kui ma vaatan siin Tallinna kesklinnas, aga ka mujal Eestis ringi ja, ja hindan seda nii-öelda empiirilist tunnetust, et mismoodi inimesed tarbivad, et siis ma küll kuskilt ei julgeks öelda, et sisetarbimine kuidagi pidurdanud. Ja kinnisvarahinnad on tõusnud kümnendiku. Viimaseks me siin oleme ka varem rääkinud sellest, et millised on presidendi roll ja, ja, ja see on üks äärmiselt palju tagasisidet saanud teema olnud läbi ajaloo. Alustaksin siin põhiseaduse tsiteerimisest. Esiteks ütlen seda, et põhiseaduse paragrahv, mis tegeleb vabariigi presidendiga, loetleb siis 19 punkti, mis on vabariigi presidendi ülesanded ja kõige olulisem neist. Või noh, üks olulisemaid nende seast on siis seaduste väljakuulutamine mis on omakorda veel lahti, et põhiseaduse paragrahv 506 vabandust, 107, mis ütleb seadus, et kuulutab välja vabariigi president, vabariigi president võib jätta riigikogu poolt vastu võetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega 14 päeva jooksul arvates saamise päevast riigikogule, uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Mõned laused on sind veel, aga mõte on see, et see on üks väga oluline presidendi funktsioon. See ongi, see ongi tema ääretult oluline, ääretult oluline ja ülesanne, kus ta ju tegelikult kus tal igapäevaselt on võimalik võimalik Eesti elu mõjutada. Ja siin peaks olema ka selgelt mingisugune ühe presidendi ametiaja jooksul mingi järjepidevus, mingisugune nagu loogika, mille alusel siis president hindab seaduste vastavust põhiseadusele. Aga seda on väga raske saavutada, kui juhtub nii, nagu me siin eelmisel nädalal teada saime, et president vastava siis õigusanalüüsi tellib mõnest advokaadibüroost, võimalik, et ka ükskord ühest ja teinekord teisest advokaadibüroost, aga seda peab tegema sellepärast, et juba päris pikka aega presidendil ei ole olnud varem seal koosseisus kogu aeg olemas olnud, õigusnõunik. Et, et see kõik on nagu selles mõttes seda olulisem, et siin on olnud palju juttu sellest, milline president tegelik roll. Ja kui president ühes ühes suunas nagu väga selgelt tülitab oma võimupiire ikkagi nagu avardada. Aga teises suunas selles osas, mis on selgelt tema ülesanne, jätab mingisugused olulised asjad nagu ikkagi tegemata põhiseaduses põhiseaduse mõtte kohaselt nõutaval määral, siis tekitab nagu küsimuse Ja siin on ka tegelikult see probleem, et kui kui riigipea riigipea saadab näiteks kui president vetostab seadus ehk teisisõnu ei kuulunud, et seadust välja, mille, mis on riigikogus vastu võetud, siis ta võib ju uuesti ta saadabki selle uuesti riigikogusse tagasi riigikogu seda veelkord arutaks, kui riigikogu võtab selle muutmata kujul vastu, siis vabariigi president läheb selle vaidlusega riigikohtusse. Nüüd, kui vabariigi president või presidendi kantselei tellib tellib selle õigusanalüüsi just nimelt sinna. Ma tahtsin jõuda, et kui presidendi kantselei tellib õigusanalüüsi või ka otse öeldes, siis selle taotlused teksti põhja mille president digitaalselt allkirjastab ja saadab riigikohtusse. Ja kui nüüd riigikohtus toimub arutelu just arutelu, siis kes esindab vabariigi presidenti, kas teda esindab vandeadvokaat yks büroost? Eks mulle tundub, et ühe konkreetse seaduse puhul me saame seda peagi näha, aga sellega tänaseks lõpetame. Vikerraadio otse-eetris olid ajakirjanikud Anvar Samost ja Toomas Sildam.