Tere tulemast taas kõigile filmihuvilistele. Õues on küll praegu tõeline südasuvi, see tähendab seda, keegi vist kinno küll ei viitsi minna, aga maailmas toimub nii mõndagi huvitavat. Algamas on uued, suured rahvusvahelised filmifestivalid juba mõne aja pärast. Ja ega meiegi kinoekraanid nüüd väga vaeseks ei jää sügisest alates. Nii et ma siiski arvan, et praegu oleks õige aeg nautida suve. Ja seetõttu me tänases saates räägimegi filmidest, mis linastuvad sügisel nii rahvusvahelisel areenil kui ka Eestimaal. Meie tänase saate külaliseks on Karlova. Ja alustame võib-olla juba möödunud festivalist Karlovy paarist, mis on vaieldamatult Ida-Euroopa üks maineka maid festivalil, mis tegelikult toimub ju juuli alguses ja kogu ütleme selle regiooni kõige huvitavama silmid. Karvi vaaria on selline kummaline, eelmise sajandi alguse glamuur, Seim, kuurort, et kus nüüd liiguvad ringi väga palju vene keelt kõnelevad dressidesse riietatud inimesi, kes joovad kuumasoolast vett. Et kas seekord oli, oli situatsioon sama ja kuivõrd suures vastuolus oli filmimaailm selle kuurortmaailmaga? Jah, nagu teada on, siis tuntakse Karlovi vaarika kui väikest toredat vene linnakest Tšehhimaal. Ja ma arvan, et kindlasti on see vene inimeste huvi selle koha vastu eelkõige just ajalooline selle pärast, eks, eks käinud nii nende kui ka meie keisriga härra ülemöödunud sajandi keskpaigal seal juba suvitamas ja Perno Postimehe lehtedes on sellest ka uudiseid. Kuidas Karl spaadi keisri perekond suvitama sõidab ja siis nii ka sel suvel meie, täpsemalt küll filmifestivalile meie antud juhul tähendab siis ka Eesti filmitootjaid silmadest S7 ja ruut, kellel kellest esimesel oli seal siis kaks filmi film Arvo Pärdist dokumentaalfilm, muusika filmide sektsioonis ja varajaid kriitikute valiku programmis. Vanad ja kobedad saavad jalad alla. See on suhteliselt hea tulemus eesti filmile, sest arvestades, et seal oli ka kolmas filme, mis on see sona pool siis kokku nagu mainisid mitmed presenteerivad on see võib-olla ainus Euroopa riik, kus ühel festivalil on absoluutselt kogu aastatoodang esindatud. Ja seda faktiga erinevates kontekstides pidevalt korrati, mis teeb ainult muidugi eesti filmile au. Ei, see on suurepärane tulemus, kuigi tegelikult Karlovy vaari puhul tuleb öelda, et vaatamata sellele, et ta on Ida-Euroopa ilmselt suurim olulisem festival on see võistlusprogramm ikkagi väga tugev ja sinna võistlusprogrammi pääseda on sama keeruline tegelikult võib-olla kui ka on ja, ja Berliini rahvusvahelise filmifestivali võistlusprogrammi. Eks see Tungale võib-olla tõesti natuke nõrgem siiski selles suhtes, et kui vaadata just seda, mismoodi nendele festivalidele püüavad pääseda eelkõige filmi müügiagendid, kes seda filmi isegi rohkem esindavad kui muud institutsioonid siis ma arvan, et surve Karlovy paari võistlusprogrammi on ikkagi märksa märksa väiksem, sellepärast et nii prantsuse, itaalia kui ka muud agendid levitajad tahavad saada eelkõige suurtele turgudele, aga see Karlovy vaari on ikkagi rohkem Ida-Euroopa jaoks ja kuigi Vene filmiturg on ilmselt tõusuteel, siis nemad jällegi leiavad oma filmid mujalt üles. On huvitatud rohkem nagu kommertsiaalsetes või tugevama läbilöögijõuga projektidest kui need, mis mis on Carlo Joary võistlusprogrammis. Aga nagu ikka on seal mõni film Pavaariast võiks, on väga suur filmitootmisfirma. Ja nüüd hiljuti noh, viimasel ajal ka müügiagent samuti teistest teistest maadest Kummalisel kombel tegelikult ju festivalile programmidesse suruvad filme ja mujal maailmas müügiagendid, kes kelle eesmärgiks on siis nii-öelda filmi läbimüüki suurendada selle leibeliga või selle või selle auhinnaga, mis on võimalik öelda teisel festivalil saada. Et meie, selliste väikeste turgude puhul selliseid müügiagente pole üldse olemaski ja, ja siis on ka muidugi meil võib-olla teised eesmärgid, noh, ütleme selline kultuurilevi eelkõige. Et seetõttu on huvitav tõesti, et Kalevivaari, mis võiks olla selline võti idaturule siiski vene filme oma programmis tihtipeale ei näita, kuigi me kõik ju teame, et vene film on tõusul ja, ja mitte ainult tõusul, kvalitatiivseks ja kultuurilises mõttes, vaid väga suures tõusus ka vaatajate poolest, et Vene turg on vaieldamatult tõusmas, ma arvan, OPA selliseks juhtiv turuksin järgmisel, ülejärgmisel aastal. Aga sellegipoolest nemad eelistavad muidugi töötada Moskva filmifestivaliga, kuigi müügiagentidele on Moskva ikkagi suur investeerima, keegi ütlesin, ei kipu minema. Nii et selles mõttes on, on need kaks festivali vaieldamatult omavahel nagu rivaliteedised, et ühest küljest seal näeb korralikke filme Kesk-Euroopast, aga, aga Ida-Euroopast tegelikult ja nimelt vene maantee palju häid filme ei näe. Kuidas te hindaksite selle aasta võistlusprogrammi? Ega ma sealt väga palju ausalt öeldes ei näinud, näiteks, eks ilm siiski, mis meenub, on Napola. Natsikasvatuskoolist 42. aastal, mis kuigi ta on saanud nagu suhteliselt sellist leiget kriitikat ka eesti pressis Jaan Roosi poolt, siis põhimõtteliselt kui jätta kõrvale need struktuursed puudujäägid nagu mõned lohisema jäetud tegevusliinid, mida juhtuks ilmselt siis ka paremates perekondades, nagu näha sellest hoolimata oli nagu võib-olla mingi teistsugune pilk sellele kasvatusmasinale, mis toimis, toimis sealpool ja eks sellest nõukogude totalitaarses kasvatussüsteemist nagu mujal jutt olnud, siis Saksamaa puhul ei ole nagu huvitav vaadata ja nende noorte inimeste valikuid sõjakeerises nagu teiselt poolt nähtuna. Ning üks Tšehhi film, mis rääkis siis allakäivast väikesest külakesest kusagil piiri ääres, kuhu on saabunud tagasi sakslasest omanik, võtnud tagasi kiriku ja hoolitseb surnuaia eest ja kuidas ainsad sinna külla jäänud mehed kahtlasel viisil sahkerdas üritavad raha teenida ja ellu jääda, kuni nad avastavad Trigi, et kui nad ühele hevimehest sõbrale joodavat sisse kahtlast vedelikku, mida see kuskilt duširuumist leidis, siis hakkab see ette nägema parasjagu käimasolevate jäähoki MM-võistluste musi. Ja nad siis kasutavad seda spordiloteriil halbade tulemustega. Ning noh, seesamamoodi siis on, kuidas nüüd öelda selline sotsiaalkriitikaga läbi tüüpilise tšehhi huumoriga tehtud muidugi üks asi ja teiselt poolt siis pakub ka oma väikse metafoori selle näol, et lõpuks terve küla enam-vähem lendab õhku mingisugusest nagu vanad ja kobedad raskeid tegevuse käigus ringi granaat, mis lõbus. Leiab oma kohale. Aga kuidas sa indeksid tegelikult tšehhi elementegraafiat praegusel hetkel, et sellist ütleme suurt tõusulained vist pole olnud peale Milos farmanit, et ütleme kuuekümnendaid seitsmekümnendaid aastaid, et, et siiski on märgata, et üle-eelmisel aastal siis Tšehhi kõige olulisema filmifestivali pea, Ohine Tšehhi film Petr Zelenka lavastada. Et samas neil on päris suur filmitoodang, teevad aastas 15 kuni 20 mängufilmi, nende riigipoolne toetus on peaaegu olemas. Need toodavad filme kaastootmise vormis, samas saada ka suuremat tuge televisioonilt. Tele on nagunii-öelda pearahastaja nende filmide puhul. Aga need filmid rändavad siiski suhteliselt vähe. Sa rääkides ka, ütleme, Jessi lavastajate tootjatega oled märganud, ütleme selle aasta festivali põhjal mingeid muudatusi paremuse poole. Kas kvalitatiivselt see film, millest sa enne rääkisid, oli, ütleme selline uus samm tšehhi filmis? Ei, ta ei olnud kindlasti uus samm, võib olla üks puudus, mis silma torkab, on see, et kuigi seal on nagu väga head lavastajat, siis need lood on mis on ka mingis mõttes elementaarne, suunatud eelkõige kohalikule publikule ja seda just seetõttu, et absoluutarvudes rääkida eurodest, mida on võib-olla Eestis filmitootmises 2,3 miljonit täpselt absoluutarvudes sama suur tšehhi riigi filmitoetus nendele ligi 20-le filmile, mis tehakse, samuti on värske uudis see, et televisioon on alt ära kukkunud ja siis produtsentide liidu juht Pavel Strnad oli endisest veel pessimistlikumad melanhoolsema, mis puudutab siis filmitootmise tulevikku. Ja teiselt poolt ongi sellises situatsioonis neil ainult loota publiku peale, kes seda loodust ka hoogad väidab kasvatades Tšehhi filmide vaadatavuse aastas umbes 20-le protsendile. See tähendab, tšehhid vaatavad oma filme ja noh, see on mingis mõttes võib-olla ka suletud ring, et valitsustasandi inimesed vaatavad, et toimiks see turg juba iseenesest ja polegi vaja sinna riigi raha rohkem sisse panna. Mis on muidugi igast suhtesse vaadatuna vale suhtumine, sellepärast et. Ma arvan, et kõrvuti Ungariga, võib-olla vähem tänapäeval isegi juba Poolaga on Tšehhi just nimelt see maa, kes saaks kujundada endast väga atraktiivse. Esiteks, filmimispiirkonna, mis tooks riiki raha, seda nad juba on. Kuid teiselt poolt suudaks taastaga selle endise autorikino maine või mis, mis iganes kinomaine mida nad vajalikuks peavad. Seal on väga häid režissööre inimesed, siinigrupid on pidevalt töös, seal on professionaalne teenindustase. Nüüd ühest vaatepunktist nagu neil ei jäägi muud üle, kui jagate seda oma kino tõhusamalt arendama. Ja seda ma loodan siis ka siis ka tehakse. Aga, ja teiselt poolt kõrvuti mängufilmidega on seal viimasel ajal edukaks osutunud just dokumentaalfilmid, eriti see kurikuulus dokumentaalfilm, mille eest on vist räägitud Euroopa pressis juba sama palju kui Michael moorist või noh, need suhted on võrreldavad, mis räägib kahe filmitudengi suurest reklaamikampaaniast olematu supermarketi avamiseks. Ja nüüd on see film valitud ka Lacarno programmi ja sellest on juttu olnud rajatis. Sellest oli juttu paljutu Karlovy Varys ja ma arvan, et see film äratab nagu tähelepanu paneb, paneb siis vaatama asju veidi uuest vaatenurgast ja on ka natukene sellisem, provotseerivam ja aktiivsem kui senine Tšehhi kodumaine film, mis on sageli, nagu ma juba ütlesin, natuke melanhoolne ja läbi musta huumori liiga palju läänevaatajaks, vähemalt. Ma olen sinuga selles suhtes küll täiesti nõus, et kui vaadata tšehhi filmide paremikku, siis tõesti ütleme nii-öelda tootmisväärtuse seisukohalt on need kõrgel tasemel ja samas on neil dramaturgiliselt ka need lood suhteliselt hästi koos püsivad ja, ja neil on ju ka väga head filmikoolid, nii et ütleme ka käsitöölistest ei tule puudus ja rääkimata sellest, et et rahastuudiod on alati reserveeritud Ameerika suur stuudiojatele, mis samas tegelikult kohalikku filmitööstust kuidagi nagu edasi ei aita. Aga samas probleem on just selles, et nad räägivad kohalikule publikule kohalikus keeles, ma mõtlen ka filmikeeles, see huumor on neil siiski väga rahvuslik ja, ja suhteliselt nagu arusaamatu, et ütleme, kui teema on universaalne üldinimlik ja arusaadav siis ikke kuidagi see presenteerimis viis on, on siiski liiga rahvuslik, liiga lokaalne. Selle selles mõttes on väga huvitav muidugi dokumentaalfilmi areng Tšehhis, et võib tõesti tulla, et sealt andi tuleb nii-öelda see vabank ja see tõstab nagu filmi uuele tasandile. Et samas on Ida-Euroopas toimumas muutused, aga need on siiski toimumas eelkõige siiski filmitööstuse tasandil. Sellepärast, et see, kui Rumeeniasse ja Bulgaariasse ehitatakse suured stuudiod, erastuudiod, mis on just ette nähtud Ameerika filmitööstuse teenindamiseks ehk lihtsalt nii-öelda raha pööritamisi, siis tegelikult see kohalikku filmitööstust nagu sugugi ei aita, mis on väga teravalt kõlanud ka nagu tšehhi filmitegijate suust, et et ka need rahad ei suunata nagu ise kasumi ei suundu uuesti tshehhi filmide tootmiseks ja kui kasutatakse tšehhi filmitegijaid, siis paraku ainult nii-öelda tellimustööde tegijateks. Ühest küljest on see kena muidugi, kui, kui riiki tuleb raha sisse välisinvesteeringute näol, aga, aga kui sellest kuidagi kohalik filmikultuur ei kosu, siis kipub sellist suhteliselt mõttetu siiski olema, lõppkokkuvõttes aga võib-olla veidi rõõmsam üldisemate teemade juurde. Karlovy vaarifestival on suvel üks suurimaid festivale ja suvel tegelikult ju juunikuu on vene festivalide aeg, kui toimub nii sotsifestival kui ka Moskva festival ja sellele järgnenud Karlovy fari festival, siis on selline väike puhkuste kuu järgmine selline suurem festivale, Locarna festival, mis võib-olla on Eestis suhteliselt vähe tuntud kui maailmas siiski omab väga suurt kõlapinda. Ja see festival on samamoodi muutmas veidi profiili siin paari viimase aasta jooksul, et kui tegemist oli debüütfilmide festivaliga, mis üritas rohkem propageerida selliseid värskeid uusi nägemusi kinematograafia, siis praegusel hetkel nad on pööranud samamoodi oma pilgu enam suurema filmi poole ja üks väga huvitav uudis on ka see, et Veneetsia filmifestival, mis maailmaga üks vanim ja ilmselt ka üks prestiižrikkamaid on saanud endale uue juhi ja selleks on Marco Müller, kes oli Carno endine festivalijuhte. Kas sul on endal õnnestunud lokaalne festivali külastada? Ka see on kahtlemata kõige nii-öelda avangardikesksem festival. Tervest nii-öelda listist Rotterdami kõrval võib olla, mina ei ole jällegi seathy poolt akrediteeritud festival, tsensuur, sõltumatu festival. Aga noh, kuigi see ei ole nagu mingi argument, et sealt vähkprodutsentide organisatsioon krediteerib festivale, siis mingi märk see ikkagi on, vähemalt festivali püüdlustest vaatlustest nende hulgas karneks pretensioonid, kamaid kindlasti ka on. Ja noh, seal on juba linnastuste viisid on nagu erinevad, et rohkem publiku huvipakkuvad filmid näidatakse ära suurel väljakul suurele ekraanile ilusal suveõhtul. Ja muidugi programm koosneb vist mis hullutab kõrvalprogrammis eranditult tundmatutest nimedest. Aga just seetõttu ongi huvitav vaadata, et seal võib olla mingisugune 150 minutine Senegali film. Mina lihtsalt enam keegi ei kohtagi kusagil. Hiljem. Ja selliseid nii-öelda meie mõistes kurioosumeid on seal päris palju, aga see annab ka pildi sellest, mida need inimesed, kes on nagu kinematograafiliselt väga siis erudeeritud ja haritud, peavad oluliseks uuenduslikuks. See on selline, ütleme, autorifilmide kanal, avatud kanal, kusjuures ta haarab väga palju tegelikult noori tegijaid, just äärealad, et mis hiljem kunagi võivad muidugi sellist põhivooluks kujuneda. Eks ta on avastuste festival, läks ju kimki, tukk on seal esindatud olnud suhteliselt varakult, ilmselt ka väga palju aasia erinevatest uutest lainetest. Ja see on seotud olnud ka sellega, et festivali direktor tegelikult töödes, kui ma ei eksi Koreas päris pikalt ja, ja leidis just ja uusi talente sealt ja Korea filmi tõusiast sai algusega mingil määral lokaalne festivalist ja kui üle minna nüüd jutuga hetkeks Veneetsia festivali juurde siis väga suure tähelepanu alla muidugi Veneetsia festivali programm ja seoses ka suurte segadustega selle festivali juhi leidmisel. Ja kõik üllatuseks märkasid, et festivali programm ei olegi üle ujutatud filmidega Aasiast, vaid hoopiski on raskuskese nihkunud Ameerika filmide poole mis mõnes mõttes annab meile väga pikaks ajaks kõneainet. Jah, Müller on üllatuslikult tulnud välja vähemalt näiteks pidades silmas prantsuse festivalil tausta väga poliitiliselt ebakorrektse avaldusega ja midagi sellist, et ja kui meie valikukomitee filme vaatas, ütles jah, see on täitsa hea täitsa-Euroopa film, aga kuule, kas seda Ameerika ja ma olen näinud, et Ongi, nii et mingil tasemel on need võib-olla Ameerika filmid isegi Ameerika kinematograafia suhtes värskemad, kui need väga paljud Euroopa filmide keskmise Euroopa filmi suhtes, see tähendab midagi seal toimub midagi, mis ei ole veel võib-olla täielikult realiseerunud teades, nagu seda Ameerika filmitegijate karjääri tegemise mudelit. Kuid ikkagi kindel on nüüd väga palju erinevaid asju on välja tulnud ja just nimelt dokfilmis ja samuti ka mängufilmis on Veneetsia programmis taas toodsalandsi, uus film. Ja ka palju teisi huvitavaid, huvitavaid asju. Pillifestivalide võistlusprogrammid on alati suure tähelepanu all ka sellepärast et selle järgi otsustatakse alati, kuidas oli selleaastane festival ja, ja suured festivalid Euroopa jaoks Berliin ka on ja Veneetsia on just omavad oma väärtust põhiliselt just programmi järgi otsustades vähemasti nii kriitikute kui ka väga paljus osas ka filmiostjate jaoks. Berliin on tõesti võtnud väga kummalise jooni seetõttu, et nende programm on tihtipeale üles ehitatud küllaltki populistlikud. Kui ema näitavad Ameerika filme, siis see on puhtalt mainstreami filmid ja, ja tundub, et iga aastaga jääb tegelikult interkohviku juhitud programm aina hõredamaks ja ebahuvitavamaks ja kannu kuidagi alati tähena taevas siranud ja siiski suutnud vee peal ennast hoida, kuigi ka seal on väga palju programmi valijaid muutunud. Ja nüüd siis Veneetsia filmifestival, mis on väga konservatiivne, kui ka alati väga hea maitsega olnud, kuulus ja mida on juhtinud ka pikaaegsel kindlalt itaallane, sest see on festivali juhtkonna nõue, et ilmtingimata peab olema itaallasest juht. Ja nüüd Morris tehaadel juhtis seda festivali kaks aastat endise Berliini festivalijuhina ja sai oma ülesannetega väga hästi hakkama. Ja siis kuidagi suure skandaaliga suudeti ikkagi tema teenetest loobuda ja leiti karna festivali juht Marco Müller, kellest me ennist rääkisime. Ja Veneetsia festival, olles Itaalia festival, loomulikult tahab ka presenteerida Itaalia filme, aga teadupärast itaalia filmid eriti ei rända. Ja vaatamata sellele, et itaalia filmide toodang on oma arvult päris suur on seal siiski selliseid huvitavaid filme, mida teised Euroopa ja maailmavaateid tahaks näha suhteliselt vähe. Nüüd selle aasta programmis on siiski päris palju Itaalia filme ja mitmeid muudatusi on toimunud ka tegelikult festivali ülesehitusest sarnaselt kani filmifestivaliga on ka nemad teinud nii-öelda lavastajate katsiooni, kus esitatakse uuemaid töid siis võistlusprogramm on tehtud lühemaks, sinna on pääsenud 21 filmi, kui sarnaselt kannile on samasuguseid nii-öelda perekonnaliikmete filme, neid tuntuid, nimesid, mis alati pääsevad nende kolme festivali võistlusprogrammi ainult tänu sellele, et mitte ainult tänu sellele, vaid ütleme tihtipeale tänu sellele, et nende filmid on olnud võistlusprogrammidest ja võitnud auhindu. Ja samas on väga palju uusi huvitavaid nägusid ja tegusid. Ja nagu sa ennist mainisid, tood salaon, siis nagu ma ennist rääkisimegi Ameerika filmidest, Veneetsia festivalile selle eest raskuskese, meest siis Need, Ameerika filmid ei ole kaugeltki selliseid, mida Berliini festivalidel näeme ja need tõesti ei ole nii-öelda mainstream filmid vaid tegemist on kõik kõige huvitavamad Ameerika indi tegijate linateostega. Ja kui rääkida veel sellest kõrvalprogrammist, siis kõrvalprogrammis on ka esindatud lausa kolm itaalia filmi. Kaks prantsuse filmi üks vene film ja seal üldse kokku on 12 filmi ja see valik on täiesti iseseisev kogu võistlusprogrammist ja võistleb tegelikult Veneetsia filmifestivali nii-öelda siis tulevikuauhinna peale. Ja see teeb Veneetsia festivali vaieldamatult huvitavamaks kogu maailma filmitööstusele ja filmiajakirjanikele et muudetud struktuuri ja taas kui tegelikult süveneda programmi Sist. Esialgselt vähemasti nimede järgi otsustades on tegemist suurepärase filmivalikuga. Jah On huvitav, on tähele panna, et kui saabus Morris Thaadel festivali juhtima, siis tundus, et tõesti festivali programm paisaski kohe Berliini mõõtmetesse, mis on kahtlemata nendest kõige suurem. Ja eelmisel aastal oli peale, võistlusprogrammis on 130 filmi pluss siis veel enam kui 20 võistlusprogrammis. Saab ju oli, kui Pimedate Ööde filmifestivalil. Nad vaikselt jõuavad järgi. Siis nüüd on Marco Müller ilmselt otsustanud natukene otsi kokku tõmmata just nimelt panna kõik natuke täpsemini paika. Ja seetõttu näebki programmis selliseid tuntud nimesid nagu Enders, Mira naiir, hajaMinasaki Hols, moving aastal, mille tegemist oli võimalik poolteist aastat tagasi, natuke jälgida Tokyos. See oli siis tema kauaoodatud uus projekt pärast vaimudest viidud Gruusiasse on, keda ei ole tükk aega vist, et näha, kelle silm ei ole näha olnud ning ameerika indi poole pealt on tagasi Yougreegaraki Veneetsia horisonti programmis kes ei ole ka mängutates seitse-kaheksa aastat midagi teinud või vähemalt ei ole neid filme näha olnud. François soon on esindatud jällegi taas väga andekas prantsuse noor tegija, kelle film kaheksa naist hiljuti veel kuskil meil öökinost läbi jooksis. Ja siis võib kindlasti välja tuua, et väljaspool võistlusprogrammi on veel elavate kirjas. Olen Michelangelo Antoniooni kauaoodatud film. Wong Kar-Wai on selle filmi juures ka tegev olnud ja Steven söderberg. Ja samamoodi kloosevalgele nimi küll kunagi festivali programmidest ei puudu. Ja söandeten mandžuuria kandidaadiga spaikli ja ma ütlen. Nii, et selliseid tuntud nimesid on küll väga palju siin märgata. Ja tuntud tuntud uustulnukaid, kes nagu Eestis väga tuntud veel ei ole, aga on oma esimeste filmidega olnud. Esimest korda üldse Veneetsia ajaloolistel valitud ka animafilmid võistlusprogrammi, mida sa just teenist maininud Niisiis oli üle 30 aasta eest jah, esimene film, siis sama kiha ja House moving. Mille puhul ma tahtsingi just nagu üle minna animatsioonifilmide teemale, mis tundub mulle tavavaatajana, küll olevat juba selline prevaleeriv tendents üldse maailma kinematograafias, et kui vaadata tegelikult Ameerikast tulevaid mainstream filme, siis. Ma kahtlustan, et mingi viie aasta pärast on maailmaekraanidele ainult animatsioonifilmid. Sellepärast sellised filmid nagu Paidermen ükskaks kas kätt women või, või ka mina, robot, mis nüüd isaga Siimovi järgi tehtud film, mis peaks tulema ekraanidele ka sügisel Eestis. Et kõik need kasutavad kolm D animatsiooni niivõrd olulise elemendina filmides, et rääkimata sellest, et ka Euroopas on tõusnud väga tugevalt animatsiooni täispikkade filmide tootmine siis juba nii-öelda Laiveksin filmi on väga suures osas sõltuvad siiski kolmdee, animatsioonist ja igasugusest muust. Arvutitehnikast. Midagi küsimus on, milleks näitlejaid ja staar üldse vaja on? Just nimelt, et see tendents on väga selgelt tegelikult jälgitav ka sügisprogrammis, et tuleb hea meelega tõdeda, et siiski vanad tegijad nagu Pedro, Almada vaar ja võib-olla vennad Goenid, kes oma filmiga LEDi kyljes meie ekraane üsna pea hakkavad ilustama siis veel vana hea kina eksisteerib, aga tundub, et ikkagi aina vähem ja vähem on näha sellist täiesti klassikalist head Euroopa filmi. See tõi mulle meelde, et sõpruses sel nädalal esilinastu Satovitši mis on vana hea klassikaline jaapani film, vähemalt nendes stseenides, kus peaks pritsima verd, on otse, otse teadlikult ilmselt koomiliselt arvutiefekti sarnaselt Se lahendatud mis nagu näitab, et ka klassikaline filme, kui vähegi raha on, ei saa hakkama ilma ilma arvutita. Samas peaks mainima kindlasti ka üht päris huvitavat filmi, mida võib nimetada klassikaliseks Euroopa filmiks, aga seetõttu lihtsalt, et neil ei olnud ilmselt raha. Eriefektid. On Sloveenia lavastajaid ametkonnale sotsiaalkriitiline film tagavaraosad, mis osales eelmisel aastal ka Berliini rahvusvahelise festivali võistlusprogrammis ja mis on ka selline võib-olla veidi sarnane selle tšehhi filmiga, millest sa just ennist rääkisid. Ja ja Sloveenia filmime on üks asi, millest võiks veel sama palju rääkida, aga selle jätame ilmselt järgmiseks korraks. Minu arust oli ka neil film Carloivaari võistlusprogrammis ja kui ma ei eksi, on midagi ka Veneetsia programmis. Soovime Sloveenia filmile edu, niikaua kui eesti filmid veel võistlusprogrammides ei osale ja on alles võtteplatsil ja kohtume teiega taas mõne aja pärast tänan kuulamast, stuudio seal Irina sildajas ja Karlo Funk.