Tere taas kõigile filmihuvilistele. Täna on meie saatekülaliseks kaks väga eredat inimeste Eesti Keemata graafiast nimelt tuntumaid lavastajaid Peeter Simm, kelle uus dokumentaalfilm söerikaste linastub 16. septembril kell 18 null null Kinos Sõprus ja jääb kõikide filmisõprade rõõmuks sinnaga pikaks ajaks jooksma, nii et kui teil on võimalus, siis kindlasti mingi vaatama dokumentaalfilmi Jaan Krossist. Ja meie teiseks külaliseks on, võib öelda legendaarne kyla inimene, Ilmar Raag ja Ilmar Raag räägib tänasest saates ETV suurepärasest initsiatiivist hakkate taastootma filme. Ma nimelt on kolm dokumentaaldraamat sündimas sellel aastal, mida on siis teil võimalik vaadata juba ETV vahendusel alates järgmise aasta algusest. Aga alustame võib-olla uuest filmist, mis juba valmis on. Peeter Simm? Sa oled teinud ju mitte ainult mängufilme muidugi eelkõige alati ju vaatajad tunnevad filmitegijaid nagu filmide järgi. Aga, aga sa oled üsna palju dokumentaalfilme teinud ja võib öelda täiesti nagu erinevatel teemadel seinast seina. Ja nüüd siis film Jaan Krossist, kes vaieldamatult on kultuuriloos täiesti kesksel kohal mees, kes seal mitmeid kordi kandideerinud ka Nobeli kirjanduspreemiale ja kellel on vaieldamatult peaaegu et surematu geeniuse aura, et kuidas film sinuni jõudis või kas see oli sinu enda initsiatiiv teha sellise suurmehega filmi? Noh, seal oli mitmeid asjaolusid, et see teema just minu kättesaadav võib-olla see, et selle filmi ühe produtsendi Märten Krossi, aga me oleme head sõbrad ja omakorda Jaan Krossi on tema isa ka see, et just parasjagu ilmumas Jaan Krossi Memory raamat. Ja ka see, et kirjanikuhärra ise oli päri selle asjaga, nii et põhimõtteliselt me võtsimegi aluseks tema enda kirjutatud haarse plaani. Loomulikult nagu kõigi dokumentaalfilmistsenaariumide stsenaariumide plaanidega juhtus nii et sedapidi olulisel määral muutuma. Nii et esialgselt meil oli planeeritud niisugune skeem, et me võtame läbi need paigad, kus Jaan Krossil on tulnud rohkem vähem aega oma elust elada, veeta sealhulgas siis ka Siber. Aga filmi kokku pannes selgus niimoodi, et et me peame väga paljust loobuma ja see sõrestik konstruktsioon ise ei pea lihtsalt vett, nii et me lõppude lõpuks võtsime nagu aluseks hoopis muud põhimõtted. Nii et ehitasid üles põhjani selliste kronoogilist ajaloolist monument. No vot sõna monument ongi see, mis nagu sellise kerge liikumishalvatuse võib-olla tekitab niisuguste kultuuris nagu monumentaalseid kujude lähedal me katsusime seda võimalikult vältida, me teadsime seda filmi tegema hakates paratamatult niisugune asi tekib. Mul oli väike kogemus, portreefilmid, aga ma olin teinud tänaseks päevaks jälle päevakangelasteks olevate inimeste Indrek Pertelsoniga hoolega. Aga nagu kultuuriinimeste vallast oli Jaan Kross küll minu jaoks niisugune esimene kogemuspidiselt tüki aega õppinuga selleks paratamatu niisuguste filmide juures see, et läheb teatud aeg-ajalt võita inimeste usaldus, et nad jääksid uskuma seda, et nende avameelsusi ei kasutata kurjast. No minu põhimõte isiklikult ma ei hakka seda kellelegi reeglina deklar parima, et me nagu ütleme porter tervitavale välja ka, et me ei kasuta neid asju, mida ta ei tahaks, mis ta hiljem võib-olla ei meeldiks. Aga ma pean tunnistama, et mitte kunagi pole olnud sellist situatsiooni, et nüüd see inimene oleks öelnud, sealhulgas Kross, et ärme seda tee võib olla, eestlastel on endil nii suur enesekontrolli juba peal aga selleks, et inimene tunneks ennast vabamalt, siis me üritasime kõrvale hiilida. Nüüd sellest, et ta peaks rääkima minule, seal kaamera kõrval või siis üleüldse öeldakse tihtipeale, et räägi siia objektiivist mööda siia mikrofoni juurde, vaata sinna, eks ole, seal eriti inimesele, kes ei ole näitleja, on see küllalt, et pingutab nii, et me katsusime, alati oleks tema kõrval keegi sugulastest kas lapselastest või lastest või mõni vana sõber või kongikaaslane, nii et see veidi kergem veidi kergendus, teatud aeg läheb ikkagi ja ja, ja igale inimesele iseloomulik oma avanemise niisugune skeem, eks ole, nagu igal lukul on oma võtini Jaan Ross alati kontrollida ikkagi kuni lõpuni oma mõtete selgust ja nende formuleeritust. Kui meid huvitabki, et kui Pertersoni ja noole puhul võime kõik eeldame, me oleme näinud niivõrd palju intervjuusid nendega, et nad on inimesed, kes kergesti avanevad. Eks nad on väga emotsionaalsed, nad ei karda näidata nii-öelda seda argipäevast nende mina, aga krossi puhul meil on igalühel oma kujund Krossist olemas, et kuivõrd sina nagu said selle nii-öelda maskitagust elu näha või maskitagust krossi näha. Oota, ma isegi täpsustaksin seda kujundit, mille sa ütlesid nii Pertelson kui Nool, kui Kross kõik kolm, Nad on harjunud sellega, et nad kannavad ette seda rolli, mida ollakse valmis vastu võtma või mis on juba valmis aga sellest omakorda läbi tungida, siis see on omaette küsimus ja võtab nõuab väga palju aega. See nõuab väga palju materjali sõnu küllalt suuri pingutusi pärast monteerimisel, sellepärast lõppude lõpuks see materjal, mis tuleb suure jutu hulga sees ja mis tuleb tihtipeale kõrvalteemana sisse, siis muutub peateemaks nagu muusikas. Et, et ega see ei ole selles mõttes väga lihtne, ma võtan igaüks ka raadiokuulaja, kui ta hakkab enese üle järele mõtlema, siis töö juures, kauplusse minnes, tuttava kaupmehe juures igal pool on mingisugune roll. Seda nimetatakse muide teatrist Tairovi süsteemis, et inimesel on oma roll valmis, ma sisenen ja hakkan ennast üleval pidama, sellise sellise sellise punkti järgi ja elus juhtub alati niimoodi, et sinna sisse tulevad häired ja inimene peab vastavalt sellele siis tegime improvisatsiooni muudatusi, nii et eks meil oli ka see. Aga missugune on Peeter Simmi Grass? Lõppude lõpuks me seadnud endale eesmärgiks teha filmikirjanik Jaan Krossi slaid Jaan Krossist kui oma põlvkonna esindajast ja see põlvkond on saanud oma nahal tunda kõiki hädasid, mis 20. sajandi keskpaigast alates Eestit kummitasid. Siin järgnesid üks okupatsioon, teisele pole mõtet isegi seda kõike üle lugeda, aga minu arvates nagu me oleme selle filmi lühitutvustuses öelnud. Kõigis neis tihti väga masendavates oludes on tema võimalus üks nendest, mis jätab ka vaatajatele usu sellesse, et nendes, eriti rasketes tingimustes säilib võimalus jääda inimeseks. Läheksin natuke teisele rajale mõeldes selle peale, kuidas ajaloos piirid hägustuvad. Regivärsi jõudes ajalugu muutub selliseks, kus kolm erinevat tegelast muutvad lõpuks üheks sest keegi ei saa aru, mis nende vahel erinevate oli. Kui 300 aasta pärast üritatakse meenutada ja vahet teha Ain Kaalepi, Lennart merel ja Jaan Krossil. Mis on see, mis krossi eristab? Ja see on raske küsimus, sellepärast et ma usun, et sellist ülesannet me endale selle filmi ülesvõtmisel nagu ei teadnudki, aga mis neid eristab? Kui ma tahaksin lihtsalt vastata siinsete nendest samadest surve tingimustes on igaüks neist valime täiesti erineva tee. Selleks, et säilitada inimpale jaa, jaa, tegutseda lõppude lõpuks edasi oma äravalitud erialal. Sellepärast et Jaan Kross ütleb ka selle Siberis veedetud ja Siberis veetnud ta mitte ainult asumise aastal, mis ei olnud enam okastraadi taga, olid asumine ikkagi jutumärkides vaba inimesena, kes ei tohtinud küll oma Aabani elupaigast kuhugi lahkuda, aga kes võis valida mingil moel oma töökohta ja keda ei valvatud püssi käes. Aga enne seda olid tal ju vangilaagriaastad, kus inimene oli tõesti väga lähedal sellele viimasele piirile. Kui palju sinu teadmiselt? Jaan Krossist muutusid seda filmi tehes. Ja arvamus temast. Kummalisel moel see, et see dokumentaalfilm kuskil küllalt palju seletamist niisugust maailmakäsitlus, niisugust karakteri, kirjandusliku teosega, kangelase käitumist, nagu seal tuttav keisri hullust või Martensist või, või mis on niisugune intelligentne, tagasihoidlik inimene, kes suure osa teda ümbritsevate asjade suhtes on irooniline. Kes peab tegema mingisuguseid suuremaid või väiksemaid kompromisse, aga siiski suudab selle mingisuguse telje juurde jääda mingi eetilise telje juurde. Nii et ma sain lihtsalt kinnitust sellele, et keisri hullu Jakob käitub tihtipeale niimoodi, nagu, nagu käitus elus. Jaan Kross. Ta lihtsalt jäädvustas, ta oli oma aja kroonik. Kuidas sa määratleksite oma filmi žanriliselt? Ma ei tea, kas on niisugune määratlus olemas, aga ma ütleksin, see on siiski portreefilm. Portreefilm ei ütle võib-olla midagi, aga ma usun, et Ta on vaadatav ja huvitav kui mingi suure ajalooloigu ühe inimese poolt läbielamise dokument ka inimesele, kes oletame, ei olegi lugenud tema kirjandust, aga kindlasti on ta veelgi huvitavam sellele, kes on neid raamatuid palju lugenud. Aga meeleolult või noh, loo ülesehituse seisukohalt on kas melodraama, draama, tragöödia. Ma ütleksin draama kuigi meil on suhteliselt kogu filmi jooksul niisugune mitte eriti intensiivne ja niisugune malbe, aga päris kindlasti ei ole see igav sellest, meil on erakordselt huvitavaid fotosid esmakordselt üldse ja päris huvitavat arhiivimaterjali, nii et on vaadatav ja, ja selles mõttes paelu ma usun, aga ta ei ole väga intensiivne. Ta ei ole noh, niisuguse intensiivse tegija poolses nurgas väga nagu noorte poiste tehtud filmid on päris kindlasti, aga noh, seda oligi võimatu, nagu teha Jaan Krossi sel puhul teha ja ja nagu ma ütlesin, et nad meil ei olnud nagu seda meetodit, et me, me anname kellas Isleme kinganina ukse vahele, järgmisena objektiiv, eks ole, ja, ja nii et me tegime seda suhteliselt nii-öelda filmi tegema nagu vabatahtlik üritus, mitte. Nii et ma loodan, meie kuulajatele see kindlasti meeldib ja, ja kinos Sõprus on siis seda filmi võimalik vaadata alates 16.-st septembrist. Ilmar, aga Eesti Televisioon teeb dokumentaaldraamat eest, me rääkisime ajaloolisest dokumentaalfilmist, kui nii võib öelda, kuidas need filmid erinevad sinu jaoks. Sest ühest küljest on tegemist arusaadavalt ja mängufilmiga, teisest küljest dokumentaalfilmiga ka tänapäeval need piirid ikkagi üsna palju hägustuvad. Jah, sest kui vaadata näiteks Discovery Janari pealt või Sistoratsionale pealt tulevaid ajaloo rekonstitutsiooni siis üsna võimas trend on see, kus väga oluliselt isegi keskseid kangelasi loomata mängitakse mingisugust keskkonda. Nii oli möödunud aastal BBC fraas televisioon tegid Pompei viimased päevad dokumentaalfilm iseenesest, aga selle osaks oli see, et kõigepealt kolm t animatsiooniga taastati seda vulkaanipurset ja seejärel olid seal olmest stseenid parteist, nii nagu nad arheoloogide nägemuse põhjal võisid seal olla sel hetkel vahetult enne selle vulkaanipurske algust ja seda põgenemist nende inimeste jooksmist, selle kõik uuesti lavastatud ja ikkagi nimetati seda dokumentaalfilmiks. Kui me räägime dokumentaaldraama. Draama sõna iseenesest on üldse imelik, alles eile ma lugesin uudiseid, räägiti pantvangidraamast Iraagis, pantvangidraamast Osseetias ja mõtlesin, kas seon draama, mis peetakse tragöödia draamažanris, see on hullem kui tragöödia ja et noh, me igal juhul eeldame, et kui kusagil Osseetias võtavad mingid mehed relvadega lapsed koolis pantvangi, siis meile on see vaatemäng, mille žanrikson draama. Nii nagu ta uudistes kajastab. No vaata, kui me võtame vanakreeka Varangu traagilise kangelase kohta, siis see on niisugune traagiline kangelane teeb algusest peale, et tema käitumise, tema teekonna lõpuks on hukkumine. Aga ta on oma põhimõtetes niivõrd kindel, et muud valikut tema ees ei ole. Ja põhimõtteliselt nende inimeste ees, kes sellise asjani lähevad, selles mõttes nad vastavad traagilise kangelase parameetritele küll, kuigi tõtt-öelda see on ka üks teema, kus nii-öelda eneseohverdus, kangelaslikkus, nii nagu meie oleme harjunud seda siiamaani aru saama täiesti teistsugusel kujul. See, et inimene ennast õhku laseb, selleks et tükkideks rebida ka teisi. See on ju siiski teadvustanud endale viimasel ajal alates Müncheni olümpiamängudest. Ja seda ei saa kuidagi, vähemalt minul on väga raske seda formuleerida, kui mingisugust kangelaslikkust. See on jällegi konteksti küsimus, eks ole, et kuidas me neid sündmusi paigutama ja, ja kuidas neid esitama. Ja seetõttu see dokumentaaldraama, mida te teete, on just nimelt selles aspektis väga huvitav. Jah, ei, igal juhul on ta huvitav, kuid lisaks hakkab ühel hetkel tööle vajadus natuke dramatiseerida, mis tegelikult toimub niiehknii, sest kui mõtleme, kuidas inimene mäletab minevikku, siis ma ei mäleta ju mitte pika ajaperioodi, vaid me mäletame üksikuid hetki ja mida aeg läheb edasi, seda enam muutuvad nad värvikamaks. Ja teisest küljest, kui ma räägin nüüd august 91 tegemisest, siis. Mille lavastajaks oled sina, sina ka kuulajatele. Vahepealsest dokumentaaldraama koosneb tegelikult kolmest iseseisvast filmist. Jumala minevikku nad lähevad seda vähem, nad on dokumentaalselt. Ja kõik need valmivad tegelikult Eesti televisiooni 50.-ks juubeliks ja ühe filmi autoriks, mille pealkiri on siis august 1909. Ainult üks lavastajaks oled sina ja Pedagoogikaülikooli Ööblased tegid suhteliselt suurt uurimustööd, küsitlesid päris palju inimesi, keda me mõtlesime võimalike prototüüpidena kasutada. Ja neid mälestusi lugedes saime aru, et inimesed juba räägivad üksteisele vastu. Nad ei mäleta õieti, nad hindavad erinevalt situatsioone ja lisaks kumab seal aeg-ajalt välja ka mõni selline korporatiivne saladus, mida ei tahetagi ütelda, noh näiteks et ilmselgelt oli veel augustis 91 Eesti televisioonis sele teatud asutuses siis KGB, mingisugused agendid majas, kuivõrd nad ju kogu selle nõukogude perioodi vältel seal olid ja ta oli siiski väga täpselt kontrollid kasutus, hoolimata sellest, et, et ka seal toimus perestroika rahvarinde kasutamine, mis iganes, aga mingisugune kontroll selle üle säilitati ja keegi nendest inimestest, kes seal töötas, töötas ka selle ametkonna jaoks. Mõne puhul isegi arvatakse, pimesid, teatakse. Aga me jõuame selle piirini siis nüüd, kus on nii palju aega mööda läinud. No hea küll, pigem vaikitakse sellised hetked maha. Nii et sinu jaoks üks põnevamaid asju tegelikult dramaturgi oli see, et kuivõrd palju ta peaks nagu vastama selle suhteliselt lühikese mäluperioodi jaoks neid nii-öelda tõesusele ehk selle tõese kujundile. Et see ilmselt nagu tihtipeale tegelikult andis sulle sellise magusa eelaimdus, et võiks veidi vinti keerata, teise seon oma nägemust rohkem juurde. Ja just nimelt see ja näiteks sellised pisiasjad, kus öeldakse, et 19. õhtul loomulikult raadio- ja telemaja ees on palju rahvast valmis seda kaitsma. Samal ajal veidi irooniliselt, märgivad ühed, tegelikult läks ju rahvas kella viie ajal öösel minema, et nad olid ööläbi kaitsnud, arvasid, et hea küll. Nende, teised ütlevad, et loomulikult ei mindud. Loomulikult mingisugune osa inimestest jäid hommikune ja siis on üks mälestus, mis räägib, et siis kui jõudis 20. hommikul uudis, et tankikolonn, mis tegelikult oli siis dessandi soomustransportööri kolonn sõidab läbi linna, kui see jõudis telemaja ette. Posid kesega, kes tuli joostes varast, tankid tulevad, jookske, sisaldas rahvast paanika. Selle peale paljud, kes seal kohal ma näen, et ei, mingit paanikat ei olnud. Ja samal ajal on meil mälestuse kild ühest naisest, kes kindlalt teab kukkuda, komistada läbi rahvahulga, jooksis kaugele eemale, tõesti, trepikotta peitu. Sel hetkel. Mis siis oleks objektiivne materjali puhul kasutada tegelikult kroonikakaadrid, kas kroonikakaadrid, onu? Okei, aga vähe, nii palju ma tean, et me tulime kuskilt võttelt, kellel oli Arvo Kukumägi ja Soome rahmope olime, olime Tartu maanteel pildistamas, kui nad tulid siis rahva poolt ei olnud mingisugust otsest Oressiivsust ja need sõdurid, kes tulid üleni tolmuga, sellepärast et nende tegelikult tuur alumiiniumist ehitatud õhudessandi, need ei ole tankid nendes transportööri tõesti ja nad kõik olid erinevad, sellepärast et ühte lülisse lähevad erinevad õhutõrjet sisaldavad tankihävitusrelvi sisaldavad erinevad masinad, olid kõik paksu tolmukorraga kaetud ja peal olid surmväsinud mehed, kes olid mitu masinat juba kaotanud, paljalt selle sõidu ajal, sellepärast et see masin halvasti, ta roomikmasinad püsib selle tee peal halvasti. See killustik, mis on, eksole, asfaldi peal see muutus tolmuks läks mootorisse igale poole, neid sinna tee äärde, mõned ikka maha ka. Aga mis puudutab sellesse ajaloo käsitlus, siis minu teada üks filosoof on selle kohta öelnud, ma kahjuks ei mäleta ta nime, et ajalugu ongi kollektiivselt kokku lepitud. Vale. Ja selles suhtes tõepoolest teatud hetkedel mängisime erinevate võimalustega valedega valedega ja tegelased, kes siis mängu tuuakse, hakkavadki esindama erinevad ajalooversioone, kellel on aeg-ajalt võimalus üksteisega veidi oma vaateid ristata. Mõnes mõttes klassikalise dramaturgia seisukohalt ma sain aru, et ma rikkusin õige mitmeid reegleid kuna ühte läbivat kangelast protokonistina ja nagu ei ole ja, ja isegi seal inimeste jaoks nii selgelt midagi ka ei muutu. See on see, mida praegu kõikide teiste stsenaariumite puhul pigem soovitatakse. Aga ma arvan, et need rikkumised on selles suhtes andestatavad, et see sündmus ise tähendab eestlaste jaoks oma sellist emotsionaalset mõju. Et puhtalt selle hetke taastoomine ja seal põhiküsimuse asetamine ja põhiküsimus oli see, et kuidas meie käituksin uuesti. Mul tuli hiljem meelde, kui olid juba mõtted läbi. Üks selline võrdlus, et Ain Kaalep kunagi rääkis, et kas 45. aastal, kui siis punaväed olid juba Eestis ja tundus, et rahu on maa peal. Ja sügisel Tartu ülikool avas uksed ja tema siis veel Tartu Ülikoolis arutasid sõpradega, et noh, kaua see okupatsiooni ikka kestab? Kolm, võib-olla neli aastat, viis kindlasti mitte seepärast, et tundus uskumatu, et, et lääneliitlased ei reageerija kogu see jama, mis on olnud, jääbki niimodi kehtima. Ja selles suhtes, kui mõelda seda olukorda augustis 91, siis väga paljude jaoks oli noh, tegelikult see iseseisvus enam-vähem kättevõidetud. Sellepärast et sinimustvalged olid juba väljas laulust revolutsioonist oli kolm aastat möödunud balti ketist juba kaks aastat ja kõigest umbes seal ainult aja küsimus, millal, nagu see asi ära vormistatakse. Sel hetkel, kui sa puts tuli, siis väga paljude inimeste jaoks oli selline küsimus, et kas me läheme tagasi. Murrang oli, kas see oli, see hetk, on need murranguline ja selles suhtes oli ta ka väga paljude jaoks siiski moraalse murranguhetk, et et kas ma täna nüüd olen nõus tagasi minema sinna, kust me tulime? Võin ma teen midagi. Ja muidugi see lugu lõpeb ka ühe episoodi, mida neil päevadel teadaolevalt juhtunud. Aga mille kohta nii Eesti jõustruktuuride esindajad ütlevad, et teatud vormides juhtus seda veel kuni Nõukogude vägede äraminekuni mitu korda. Siis on siis südame natuke hiljem näeme. Ja aga noh, lõpuks, miks me seda muidugi teeme, on see väga paljude teleinimeste jaoks nende jaoks, kes tööl olid, oli see enam-vähem elu tipphetk, kus nad said aru, et nad raskel hetkel suudavad teha moraalseid otsuseid ja ma rõhutan seda sõna, et nende jaoks, kes tööl olid, sest nii nagu tolleaegse AK juht Enn Eesmaa mäletas tol hommikul ei tulnud mitte kõik tööle. 19. augusti hommikul. Aga Moskvas ja samal ajal oli peaaegu võimatu leida diktoreid, kes oleks ette lugenud selle erakorralise komisjoni otsuse. Lõppude lõpuks sõitja, ammuilma pensionile saadetud vanadaam, kes tuli ja selle ette luges. Kõik teised diktorid lasid jalga. Neid lugusid, mis sellega seonduvad. Neid räägiti pärast tohutul hulgal ka veel seal võtete ajal tulid mitmesugused vanemad tegijad, rääkisid, aga teatud minuga juhtus selline lugu. Noh, tegelikult ma sain aru, et sellest võiks nagu väga vabalt siis kuueosalise loo teha ja kui mitte seriaali, et no kui vaadata, kuidas siin üks teine seriaal 24 tundi täidab tervet hooaega, siis meil on kolm päeva mis lõpeb teletorni piiramisega, mis iseenesest on juba täiesti sõja absurdi valda kuulub. Aga juba tollal oli üks täiesti alguse ja lõpuga niisugune tõelise tegevuse ja ja tõelise leidlikkusega James Bondile lugu sellest, mismoodi mehed osalistist olid, ma mäleta politseinikud veel, kes barrikadeeritud ennast seal kuskil üleval ja siis ähvardasin neid, ründavad langevarjurid miinus 200 kraadise inertsgaasiga ära nagu maha jahutada. Ja neid päästis tikutopsis olevat pandud liftiuste vahele. See episood on meil ilusasti seal sees, aga no muidugi, olukord oli tunduvalt keerulisem, keerulisem kui ta lõpuks seal filmis on selgelt lihtsustatud, sest juba alates sellest, et me läheme sinna üles ja seal ei ole seda kuulsat raudust mis pidas omal ajal nende dessantide rünnaku kinni. Et jaanuaris 91, kui Vilniuses toimunud sündmused, kus lõpeb õige mitme hukkunuga siis valmis Eesti jõustruktuuride plaan muuhulgas ka, kuidas teletorni kaitsta ja selle üheks osaks oli see sinna trepi otsa võimsa rauduksepanemine pildid on see alles praeguse hetkel on selle koha peal selge vineeruks ja siis näitlejad pidid mängima, kuidas nad mõõdavad pilguga seda uste räägivad noh, ega automaadiga siit läbi tulistab. Head kuuled nüüd ilmselgelt said veel kinnitus selle kohta, et kuivõrd õhuke piir on nii-öelda rahvakunstifolkloor suulise sõna ja siis juba professionaalse kunsti vahel, et kõik see tegelikult Ta on omavahel väga tihedalt seotud, aga kui me pöördume tagasi tegelikult nende filmide poole, mida Eesti Televisioon teeb siis oma juubeliürituseks siis missugused on need teised, kaks filmi või kaks olulist sündmust ETV ajaloos, mis te olete välja valinud? Teine lugu, mis võetakse üles samuti sel aastal ja mille režissööriks on Jaak Kilmi, mis valmib Urmas Vadi käsikirja ainetel, on puhtalt ETV folkloorilugu, ehk et üks kõige müstilisemaid ajajärke folkloor, semaid ajajärke on seitsmekümnendad aastate algus siis, kui oli horoskoobi saade siis, kui tipp ja täpp hunt, kriimsilm tulid. Kui alustasid Enn Eesmaa, Mati Talvik ja muidugi Valdo Pant. Sellest räägitakse nii palju erinevaid lugusid, mida ei tea uskuda, mis on segatud kuulujuttudega ja sellest on valminud lugu, mis kohe üsna alguses otsustabki, et ta tõepärale pöörab selja ja läheb sinnakanti, kus enne juttude kaikimis suitsunurkadesse juttude kantimise suitsunurkades sündisid ja põhimõtteliselt see on, Sa tahad Eesti televisiooni ajaloole, kui me vaataksime Eesti ajalugu läbi regilaulu Kreutzwaldi kilplaste saab põnev olema. See mulle endale tundub see väga põnev lugu, sest see on nüüd küll selgemalt tunduvalt kirjanduslikult kui august 91. Ja seejärel kolmas lugu, mida loodame üles võtta järgmise aasta esimesel poolel, mille käsikirja autoriks on Urmas Lennuki ja režissööriks on Ain Prosa, kes on suhteliselt kogenud ka tere lavastust režissöör. Ja ka see on põhimõtteliselt fiktsioon, ehkki mitte nüüd nii üle meelikult lõbus, aga tema räägib siis televisiooni esimesest päevast. Mina isegi mäletan kaadreid esimesest televisioonipäevast ja selle kohta on teil arhiivis olemas. Koonusrullid. Isegi mõned asjad olemas ja me võtame sealt mõned tegelased loomulikult seal ka olid seal hetkel noh, võib-olla tänaseks hetkeks on kuulsamist Kalmer Tennosaar, aga kes ei ole küll loos peategelased. Peategelased on need, kelle puhul me võime kunstiliselt vabamad käed saadet tegelase kujundada ja mina siis toimumise linastus päev filmidel esimesena linastub lugu, mille me võtame üles teisena ehk Wadi, Kilmi lugu. Vandist jah, mis on tööpealkirjaga Valdo Pandi seda aga ma ei saa öelda, et seal on päris Valdo Pant on sees ja see lugu peaks esilinastuma esimesel jaanuaril. Ja august 91 lugu peaks 23. veebruaril. Nii et päev enne iseseisvust, sest iseseisvuspäeval on meil ju eetris nimed marmortahvlil. Selge väga tõsine programm, ütleme et esimesel jaanuaril ja 23. veebruaril kindlasti ütleme sellise üle tema meeleoluga, võib-olla päris tore selline pilk ETV ajaloole. Aga ma tänan teid mõlemaid selle suurepärase töö eest, mis te olete teinud ja väga loodan, et Teie tulevased filmid leiavad palju vaatajaid. Ja head raadiokuulajad kindlasti siis alates 16.-st septembrist Tallinna kinos Sõprus uus film Peeter Simmilt, see rikaste. Tänan teid kuulamast. Stuudios oli Riina sildas ja külalised, filmirežissöör Peeter Simm ja filmilavastaja Ilmar Raag.