Tervist, mina olen Urmas Vadi ja täna olen ma Sven Grünbergi töövari, tere, Sven. Ere. Aga mulle tundub, et tegelikult arvab üks teine tegelane, et tulin tema töövarjuks. Jah, ta juba ise siin esineb ja annab märku sõllikene. Vaatan, et me oleme praegu su köögis. Koerial hüppas mulle jala külge, aga ta on väga rõõmus koer, tõesti sümpaatne ta, hästi noor ka, et alles kuuendat kuud siin ilmas. Need on hästi suured kõrvad nagu selliseid lokaatorit, kas ta su muusikat ka kuulab? Jah, ta on sellega täitsa nõus ja eks ta kuulab ikka ja annab lõuga. Heliloojale on vaja, eks. Niisugust suurte kõrvadega looma, et et, et kuuleb kõik nüansid ära. Taksot süllikene kuller ei, ei ole, meil ei ole, ei ole mänguaeg nüüd loom tahab võtta kaaperdada saat. Me oleme saanud nüüd istuda laua taha maha, enne kui me läheme Sven Grünbergi kodustuudiosse, aga loodame, et see koer laual väga palju tähelepanu ei võta, aga sa hakkasid rääkima, et vanasti sai käidud palju Kuku klubis. Tagantjärgi ma ikka imestan, et paljud elasid seal lausa ja, ja imestan, et kuidas üldse eesti kultuur sündis, gala kultuurimeistrid olid seal alalõpmata ja et millal seda tööd siis veel jõuti teha? Sa tahad öelda, et kultuur sündis ebakaines olekus? Mis seal salata, eks sedagi, kuigi ma pean ütlema, et mina ise kunagi ei teinud midagi, ehkki noh, ei käinud salvestamas purjus peaga mitte kunagi niisugust asja ei olnud, aga ma tean, et väga paljud kirjanikud näiteks käisid ja võtsid seal seda ja teist ja et mitte öelda kolmandatki. Ja siis läksid alles tööle, nii et aga ma ei taha möödaniku siin nii-öelda taga rääkida, vaid jutu mõte oli ehk selles, et, et kui me nüüd siin sinuga laua taha istuma, et et kuidas on hakanud tuhmuma need mälestused, kuidas sõpru-tuttavaid vastu võtta, et et viimastel aegadel kui ajakirjanikega kohtunud, siis siis enamasti ikkagi kusagil kohvikus või sellises kontekstis, kus ei pea kohvikannuga väga askeldama. Ilmselt sa viitad ka sellele, et et see aeg võrreldes toonasega on muutunud ja see sotsiaalne vestlus ja, või suhtles ja läbikäimine on ka muutunud, et kas või selles mõttes, et siis kõik teadsid kõike, mida keegi teeb ja praegu teeb igaüks oma asja. No vähe sellest, praegune aeg on selles mõttes ka paradoksaalne ja vastuoluline ja hirmuski, et et inimesed sukelduvad pisiekraanide sisse oma kõige oma teadvusega uppuvadki sinna, ehk siis koguse nutindus oma ebaloomulikus mahus muidugi jällegi mitte see, et kõik moblad ahju, mitte seda ma ei taha öelda, vaid, vaid seda, et, et need kogused on kaugelt ebamõistlikud. On ju üsna teada fakt. Praeguse aja megalinnades elavad inimesed väga tihti täiesti üksi, neil ei ole mitte kellegagi suhelda. Ma nägin mõni aeg tagasi Need filmid, et Rootsis on lausa üks Morg, kuhu tuuakse inimesed, kellel justkui ei ole kedagi, aga selgub, et ikka on sugulased, sugulased ei taha ka mitte midagi oma isegi suhteliselt lähedastest sugulastest, et mitte midagi teada ja, ja inimesed, et ka suurtes linnades nende surnukehad on, on teinekord pool aastat ja aasta kusagil korteris ja mädanevad ja lagunevad ja kuigi oleks isegi pärandust jätta neile, kes tuleksid matma, aga ikka ei tulda ja, ja noh, välistatakse igasugune kontakt isegi sellel tasandil, mis me siis räägime veel inimene inimesega suhtlustasandil. Aga ütle sõnn, kas see sinu muusika kirjutamine, ma ei tea, sa ise väga ei esita seda, aga, aga kas see muusika on sinu jaoks suhtlus teiste inimestega? Muusika on seda ja teist, eks muusika on ju kõigepealt kui, kui alustada nii-öelda algusest, et mis see nagu üldse on või mis kunst üldse võiks olla. Ma olen selle enda jaoks vähemalt sõnastanud ja, ja ma arvan, et midagi uut luua kõigepealt ei ole üldse võimalik, on võimalik panna kokku seda, mis on mis on olemas, noh, see on nii nagu ütleme skulptori puhul, et selles selles puu pakkus, on juba skulptuur jo sees, eks ole, on vaja see ainult sealt välja tahuda. Ja samamoodi on ka muusikaga, et et kõiksuguseid, võnkeid on see dimensioon, kus me viibime täis ja nüüd sõltub inimese võimetest, milliseid võnkeid ta suudab kõigepealt üleüldse tajuda. Ja nüüd teine möödapääsmatu komponent on nüüd ju muidugi töö, kuidas seda tõlkida, kuidas neid võnkeid tõlkida kas siis muusikakeelde visuaalkunstikeelde, kui me nüüd muusikast räägime, siis barakk kokku on muusika puhul väga keeruline ja no ilmselt on muusika siiski kõige keerulisem kunst just selle abstraktsuse pärast. Maali puhul sa ju näed kompositsiooni, aga kus on muusikakompositsioon, see saab olla ainult sinu teadvuses. Sa võid ju kuulda ja tajuda igasuguseid ei tea, kui peeneid võnkeid, aga kui sa ei suuda seda tõlkida mängitavasse vormi siis, siis see jääbki kõik ainult sinu pähe, nii et helilooja on tegelikult siis inimene, kes suudab tõlkida. Ma võiksin ka öelda, et helilooja, tõlkija muidugi ühest küljest ka kõlagu see naljakalt või vähem naljakalt, aga antenn, mis suudab vastu võtta teatud kvaliteedis võnkeid, mõni suudab kõrgemas kvaliteedis mõni madalamas ja kuidas ta nüüd tõlgib selle muusikakeeltes, vat nendest kahest moodustubki siis see, mida me nimetame muusikaks. Jah, alla? Jah, kes? A- ja jah, oli küll, jah. Ja no võib mulle meili peale saata aadressi ja eks ma siis saadan vid transfeeri, eks ole. Jah, jah, jah, jah. Ja rääkisime. Jactor, teeme nii. Kena ja kõige paremat nägemist. Nonii tuligi üks võnge ja sagedus sisse tulla. Ja nii ta on seal ka huvitav, et, et olen täheldanud, et paljud inimesed on unustanud ära, et telefonil on ka kõnefunktsioon olemas. Telefoli kasutatakse kõigeks muuks kui, kui kõneks kõiksugused, muud askeldused on, on sinna sisse kolinud, kaasa arvatud ka muusika kuulamine ja mis, mis minu arvates on ka suhteliselt kehva areng just sellepärast, et kvaliteet on väga niru, seal. Aga veel, kui rääkida nendest sinu kui helilooja tõlkimisest ja nendest võngetest või lainetest, siis kas võib öelda, et sina tõlgidki neid laineid neile inimestele, kellel endal, siis ei ole neid võimeid, neid võnkeid tajuda? Noh, see on võib-olla natuke teravalt, aga ei, ma ei mõelnud kuidagi irooniliselt seda, ma arvan, et, et kõiksugused nähtused on siis õiged, kui nad on orgaanilised, et sa ei mõtle, et ma hakkan neid vat vat nüüd ma spetsiaalselt hakkan selle või teise asjaga selle või teise tulemuse pärast tegelema. Minu puhul ka ma kujunesin heliloojaks, kuid loomulikul teel, et, et ei olnud mingit näpuväänamist klaveriga mõningal määral muidugi ega lapselapsi ei taha klaverit väga harjutada ja ei taju seda result taati, aga ma arvan, et inimene on siis õigel kohal, kui ta teeb seda, mida ta, mis talle meeldib ja ja muusika tegemine on mulle alati meeldinud ja olnud kuidagi minuga ka kooskõlas, et et ei ole pidanud ennast väänama sellele teele, et ühel või teisel põhjusel Sven Grünberg sinust räägitakse kui sellest, kes tõi nii-öelda süntesaatori Eestisse või hakkas seda kasutama. Missugune see pill siis oli? Sinu esimene süntesaator? Jah, no ma olin tõepoolest esimene, mind on alati huvitanud värsked nägemused, värsked ideed, loomingulisus igas mõttes mitte ainult pillide mõttes, või hea küll, võib ka niimoodi öelda, et huvitaval kombel ma olen seda küll jah, hiljem tagantjärgi mõelnud, et kõik suured tegijad, no ma ennast nende hulka vast väga ei pea, ei loe, aga aga ei, no ma mõtlen siin Bachi ja Beethovenit, Mozartit ja kogu Euroopa muusikaajalugu räägib meile ka ühe huvitava loo sellest, et tegelikult kõik suured on olnud alati tegemas midagi oma ajastule. Kuidas öelda uut ja, ja ootamatu, et et keegi ei ole vaadanud niivõrd möödaniku, kuivõrd just tulevikku ja kõik nad on midagi muusikasse toonud sellist, mis, mis on varasematel aegadel olematu olnud. Ehk siis ehk siis nad kõik on olnud uutjad, kõik Nad on muusikasse midagi uut toonud uusi vahendeid, Mozart tõi näiteks klarnetiorkestrisse ja ja, ja Beethoven arendas sümfooniat, ulatuslikuks töötluse tõi sisse. No kui me võrdleme Haydnil on 104 sümfooniat, Beethoven neil ainult üheksa ja pool, sest 10. lõpetamata. Et tema teosed on lihtsalt väga palju mahukamad, Bach suurest rõõmust, et kõik kogu heliskaala oktav tempereeritise tähendab, et nootide helikõrguste vahed muutusid samaseks, see tähendas seda, et sai kõiki helistikke kasutada. Ja tema seda ka väga pidulikult tähistas, kahe kahe hästi tempereeritud klaverinimelise, preliidide, fugade tsükliga ja, ja nii edasi ja nii edasi. Neid näiteid on, on palju, et ja jällegi mitte see, et, et tulid süntesaatorid, mina oleks kuskil istunud, kratsinud kukalt, et millega nüüd uut uut maakad, eks, et millega olla kangesti uus või kangesti omanäoline, kujunes orgaaniliselt. See kuulus minu juurde see element ja see oli loomulik, et asjad niimoodi liikusid ja kulgesid samas tol ajal, kui oli elektroonikatulek muusikasse, siis tekkis väga terav vastuseis ka sellele. Ja algul ma ei saanud ka nagu aru, et miks sellele nii tugev vastuseis oli. Aga hiljem ma mõistsin, et põhjus oli väga lihtne. Esiteks muusikat selleks, et sa suudaksid kirjutada ja selleks oli vaja kohutavalt palju pid. Hullumeelselt palju ja praktiliselt nendel inimestel puudus ju lapsepõlv, teised jooksid mööda kuuri katuseid, aga sina istusid, harjutasid klaverit. Ja kõik lapsepõlv ja kõik läks nii-öelda vett vedama või, või noh, ränga harjutamise varjus möödusse lapsepõlv. Võib-olla saab ka öelda, et, et töös taas hakkas lihtsalt varem pihta TÖÖ raamataks, varem jooks. Nojaa, aga vot laps ei saa ju aru sellest laps tahab mängida ja hoopis muid asju. Ja siis, kui sa lõpuks said hirmsa vaevaga kusagile mingisse baaset hakata nüüd looma ja seal orkestrit muusikat tegema, siis äkki tuleb veel mingi element, millest sa mitte midagi ei tea, ma räägin nendest, kes kangesti elektroonika vastu olid, eks ole. Et no pagan, hakka veel midagi piima, eks ole, ja mis see veel üldse on ja kui ja mida see kõik annab või võtab ja kui raske see kõigele veel sinna lisaks on. Et inimesed juba ootasid ja himustasid selle ränga töö vilju, eks ole, aga nüüd üks huvitav moment veel kogu selle elektroonikaga, et ma olen mõelnud, kui unikaalsetesse olukordades on elu mind paigutanud või, või ma olen sattunud. No kasvõi seegi, et et alles 40 aastat hiljem me saime ansambliga mess, saime korra kokku ja ja siis ma küsisin Härmo härmilt esimest korda, et miks ta üldse hakkas süntesaatorid ehitama. Et huvitav, et kunagi siis kui ta seda ehitas, ei tulnud mulle isegi pähe seda küsida, järelikult oli see kõik nii orgaaniline, mis ootus oli? No 40 aastat. Ta möödus sellest, kui me saime Härmo armiga kokku ja ja süntesaatori põhiline ehitamine oli, see toimus 75. aastal. 1975, ei isegi 1974, aga ansambel Meitsi esimene kontsert oli 1975, nii et aasta aega tegime proovi. Aga mis seal oli nüüdse väga huvitav ja väga unikaalne moment oli see, et tema ehitas pilli ja mina lõin muusikat ja, ja see käis kogu aeg paralleelselt. Pärast proovi jälle Härmo tuli ja võttis selle süntesaatori oreli pealt ja läks oma stuudiosse ja ehitas seda pilli ja täiustas ja täiendas ja muutis ja käis korraga nii muusika loomine kui ka pilli loomine. Et praegusel ajal ju muusikud ei näe, see ei osale protsessis, kus ehitatakse unikaalsed pilli nende tarbeks, et see on ju ka noh, ma ei tea, üks miljonist võib olla võimalus, et nii unikaalses olukorras olid omal ajal. Aga no muidugi sellele lisaks tulid veel ju väga pöörased ajad. 1978 toimus Tallinnas varajase ja nüüdismuusika festival, kus olid siis koos tollased nõukogude impeeriumi tippmuusikud ja mitmed nendest olid ka päris maailma tipud. Seal Gidon Kremer viiuliga ja Tatjana Gredenko Alexeil ju piima ja nii edasi ja nii edasi. Need inimesed olid, olid siin Eestis ja neil oli ka väga suur huvi proge-rocki vastu. Aga pärast seda kontserti tulid nad minu juurde koju sai kutsutud, keegi seal soovitas vist ka vaat et meil Eestis tehakse seda asja ja ja see neid niivõrd ehmatas, et see avas minu jaoks täielikult nende kodud ja, ja ja nende festivalil kõik tegemised ja nii, et noh, meissaid lähedased, head sõbrad. Elasin Moskvas Gidon Kremer päris näiteks, kuigi tema sel ajal jälle, kui ma seal Moskvas 80.-te alguses käisin nädalas juba põhiliselt Saksamaal, aga nad olid jah, Tatjana krindenkoga lahku läinud ja Tanja elas siis oma uue kaasav Vladimir Tõnu või ka, kes oli ka üks elektronmuusika. Noh, esmategijaid Nõukogude impeeriumis. Võib-olla see naine talle tõesti hakkasid need süntesaatorid ja nende mängijad meeldiv, sellepärast läksidki lahku. Ei ei, seda mitte. Tatjana krintenko jätkas ikka ka viiuliga, milles ta oli ka ikkagi maailma päris tippusigaa kategooria tegija ja tihtilugu, kui ma seal nende korteris elasin, olin hommikul saabusin, sinna, siis taaniat muidugi väga harva, kui ta üldse kodus oli, ta oli ka kogu aeg elas välismaal ja ja andis seal kontserdil, et aga aga vahel, kui ta oli kodus, siis, siis tuli ka korraks korraks kööki ja jõime seal seda ja teist. Jätkem praegu täpsust, vot teine. Et aga, aga jah, et nemad seal harjutasid ka kogu aeg, Vladimir Martõnovjad, kellega ta koos on elanud, ma ei tea, nüüd vähemalt 40 aastat vist Kell et temast sai minu üks lähemaid sõpru ja, ja ja kellega me siis koos nii-öelda impeeriumi tasemel seda elektronmuusika asja ajasime ja oli veel kolmas mees, Eduard Artemjev, kellega ma küll vähem kokku puutusin, aga noh, tema tegi tollal ka hirmus palju filme. No näiteks Nikita Mihalkovi kõik filmid, kovski, filmid, lame, paralleelselt salvestasime Moskvas, mina salvestasin hommikupoole hukkunud alpinisti muusikat, elektronmuusikastuudios sündis ajaga ja Eduardo tas noodid süles ukse taga ja käis aeg-ajalt kloppimased, et kuule, lõpeta juba ära, et mul on ka kole kiire. Tema hakkas stalkeri muusikat pärast mind salvestama, need samal päeval lausa tegime seal tööd ja huvitav, ma olen tagantjärgi mõelnud, et miks ma sellest ei ole nagu üldse rääkinud. Ja, ja tulemus on see, et see ka see oli minu jaoks nii loomulik ja nii orgaaniline, et mul ei tulnud sellest pähe rääkida ja kuna seal teisi eestlasi ka ei olnud, siis ei ole keegi ka osanud seda küsida minu käest, fotoperioodsuse ööd. Et kummaline, täitsa omamoodi imelik. Ja noh, vahelme seal mööda Moskva linna uitasime küll Vladimir Martõnoviga, küll Aleksei ilupiima või ka, või, või nende mõlemaga ja oli veel seal seltskonda ja ja mõtlesime, jätkas, joome järgmise õllekese kuskil pätikas või, või lähme astume näiteks Tarkovski juurest korra läbi. Ja, ja see oli, see oli täiesti loomulik, et selles ei olnud midagi nihukest ahhetama või ohvetama panevat, et see, see oli see seltskond, kellega sai suheldud. Muide, ja seesama seltskond küsis minu käest, et kas ma tunnen Linnart Mälli. Ja tol ajal ma ei tundnud Linnart Mälli ja Linnart Mäll oli nende jaoks noh, peaaegu et pooljumal seal Moskvas selle eliid muusika eliitseltskonna jaoks ja noh, ta pidas seal elektronmuusikastuudios seal budismist loenguid. Nii et niisugused väga-väga ootamatud ja kummalised seosed. Sven Grünberg, kui me tuleme tagasi selle elektroonika süntesaatori juurest tänasesse päeva, siis nüüd 40 või isegi natuke rohkem aastat hiljem just mõned nädalad tagasi oli sinu kontsert kus mängiti ette sinu muusikat ja seda akustiliselt ja see oli üldse esimest korda, kui sellises mahus terve kontsert oli akustiline. Et mida see sinu jaoks tähendas, kas oli midagi muud, kui noh, ütleme, elektrooniline heli? No akustiline muusika ongi teistsugune muidugi teatud mõttes, aga muusikalise materjali suhtes jälle-le ei ole nii väga teistsugune ka. Lugesin Aivar tantsuarvustust sirbis ja tegelikult sellest mul tekkiski nagu see küsimus, et kuidas ise tunned, et tema nimelt ütlebki seda, et et jah, see oli küll akustiline, aga see oli väga äratuntavalt Sven Grünbergi muusika, et noh, selles suhtes nagu väga vahet polegi. Jah, ega ega selles mõttes ei olegi vahet, et võib seda ja teist kasutada. Kõige tähtsam on see, et sul on midagi öelda. Ja kui sul on midagi öelda, tee seda võimalikult lihtsalt, eks ole. Omal ajal olid keskmes elektroonilised pillid, ma ei taha öelda seda, et nüüd ma olen jõudnud naturaalpillidel, ei, ma olen alati naturaalpille ka kasutanud, aga esiteks, mulle tehti väga hea pakkumine kasutada naturaalpille ja meie absoluutselt tipptegijaid. Teisest küljest, miks see täna on väga oluline, et inimene on tehnoloogiasse ära uppunud ja inimene on võõrandunud omavahel suhtlemisest ja eriti on see oluline, kui inimene tuleb kontserdile ja tunneb ja tajub, et teine inimene päriselt ka mängib, mitte ei vajuta kusagil play nupp, puu, eks ole. Ja, ja me keegi ei saa aru, kes seda mängis, kuidas mängis, millal mängis ja mil viisil on see kokku pandud, vaid me näeme, et ka teised inimesed päriselt teevad muusikat. See sõnum on praegusele ajale väga vajalik. Nii nüüd me oleme jõudnud Sven Grünbergi päris stuudio tuppa. Aga tegelikult sa ikkagi alguses valetasid, et see koer on suur su muusika kuulaja, sa oled pannud reisikohvri toa ukse ette, et see koer sisse ei saaks. Nojah, ta muidu hakkab siin liialt askeldama ja toimetama ja aga. Ütle, kuidas sa selle filmimuusika juurde jõudsid, et kas midagi jällegi nagu loomuliku või on see no midagi nagu praktilist, et see on ka asi, mis sulle annabki tööd. Kuigi samas ma hakkasin mõtlema veel kolmanda variandi peale, et ma hommikul tartus sinult sõitsin, kuulasin klappidest sinu muusikat ja siis ma mõtlesin, et et see ongi väga visuaalne muusika, et avanevadki kohe mingid maastikud ja, ja ruumid kuidagi seal, ruumiline, et ma lasen, näen mingisuguseid ruume. See on kuidagi muusikas sees, et kas ma eksin või, või on see toot. No ruumilisus on ju üks jällegi üks suur võimalus muusikas mida on muide Euroopa kultuuris olnud alates gregooriuse laulust Gregory koraalist kuni kusagil Bachi-ajastu lõpuni ja millega see oli seotud, see oli seotud religioossete. No ütleme ka hoonetega, eks ole. Sest tollane professionaalne muusika oli, oli ikkagi seotud kloostritega ja katedraali idega. Ja muusika, kus nii-öelda kahemõõtmeliseks alates kusagil Mozarti ajast, kui põhiliseks professionaalse muusika tegemise keskkonnaks said, said lossid ja, ja kõiksugused, koosviibimised, kus oli palju inimesi. Eks ole, ei mängitud tühjades lossides. Ja nende hoonete kubatuur oli võrreldamatult vähesem kui, kui kloostrites või katedraal ites. Ja kunagi kooli ajal ma mäletan, sai oma ühe hea õpetajaga vaieldud, tema ütles, et et Gregori koraal oli, oli ühehäälne muusika, ma ütlesin, et ei olnud ühehäälne, seal oli tegu varjatud polümfooniaga ja selles mõttes ma ütlesin, et seda kunagi ei lauldud õues. Seda lauldi alati suurtes ruumides. Ja see tähendas seda, et eelmine noot ei olnud jõudnud veel kustuda, kui järgmine juba peale tuli. Ja kuni selleni välja, et 16. sajandil elanud tuntud helilooja Orlando di lasso-l on olemas ka kooriteos neljale koorile, mis näitab juba nii-öelda surround mõtlemist, see mõtlemine on juba olnud väga-väga ammu. Ruumiline mõtlemine, aga sel perioodil, kui muusika Professionaalse muusikakese Läks ära religioossetest hoonetest ja läks lossides ja hiljem kontserdisaalidesse, siis kadus ruum ära. Ja minu jaoks on igal juhul olnud oluline muusikas just see mitme mõõtmelisus, sest tegelikult noh, me ju elame mitmemõõtmelises maailmas ja see, et ta kellegile pilt Ta loob, see on minu arvates ainult või noh, mina võtan seda, kui suurt komplimenti tegingi komplimine. Slovet kui tore ja vaevalt keegi teeb kompli ette. Kui muusika suudab käivitada inimese teadvuse mingi häita, siis on ju kõik väga-väga hästi, sest sest küsimus on ongi ja selles, et milliseid, milliseid vägesid sa inimesest tõepoolest siis toetad. Ja siinkohal tuleb, vaat ma ei tahagi öelda, et surud alla, sest ma mäletan kunagi Moskvas kui oli dalai-laamaga esimene kohtumine ja ja minu hea sõber Lõuna-Koreast küsis dalai-laama käest, et kas saab vihkamist hävitada vihkamisega. Noh, sa vihkad vihkamist ja dalai laulva suguang selle peale ütles, et sa pead ennast headusega täitma sisejää vihkamisele ruumi. Väga ilusti öeldud, eks ole. Nii et nii et tuleb seda head külge toetada, Ta ta mitte tegeleda negatiivse allasurumisega. Otsin seda ja teist. Telliks noodi ikkagi noodid on seal sind. Ja tegevus on suhteliselt sihipärane, suhtled nii, et ma vaatan, kus, Tõtteltega, ega ma stuudios väga-väga rääkida ei taha. Tavaliselt kui ma siia tulen, siis ma ei räägi kellegagi ega suure koeraga ja ise ja, ja isegi koeral on piirang peal, sest see on koht, kus, kus tuleb süüvida sellesse maailma, millega ma siin tegelen. Aga, aga. Täna oli jah, plaanisin jätkata jätkata siis oma viimase kontserdimaterjali materjali toimetamisega ja uurida ja vaadata, kuidas siis kõik oli jaa jaa. Sa lihtsalt analüüsid või sa kavatsed selle materjaliga midagi teha? Ja siin võib-olla oleks õige ka rääkida sellest, et kontserdil on omad suured võlud, just see, et inimene on juures ja ja mängib, aga, aga jällegi, kui me räägime salvestustes, siis siis salvestuse eelis on see, et salvestusel peaks olema kõik võimalikult ideaalilähedane. Paari kontserdi jaoks. Sven Grünberg, kas sa kuuled ka, et läbi seina tuli sellist tümakates tõmbst tõmbstons sinu stuudiosse sisse ilmselt seal kas alt või kõrvalt kuskilt igatahes, kas see häirib sind? No ikka muidugi, aga õnneks seda on väga-väga harva seal praegu noh, suur suur erand. Sa mainisid, et sul on praegu pooleli filmimuusika, mida sa teed, Veiko Õunpuu uuele filmile. Et kuidas see koostöö välja näeb, mis sulle ette antakse, missugused need koostöötingimused on? No eks seda on väga erinevad kord, nii, kord naa, aga aga üldreegel on see, et et antakse filmimaterjal materjal on pilt, jah, jah, no näiteks Lotte filmi puhul muidugi tuli alustada nii, et, et osad pilti ei olegi. Jaan pandud pliiatsiga joonistused ja osad on värvitud kaadrid ja osad ei ole värvitud. Mängufilmiga on muidugi teine lugu, sest seal pliiatsiga tavaliselt midagi ei joonistada. Ta. Ja tegelikult noh, kui üldse veel filmist rääkida, siis sa ennist ka küsisid, et et miks film ja film on olnud suurel määral minu elatusallikas, ühest küljest, aga teisest küljest jälle film on ka väga hea võimalus inimesena arened. Ja täitsa võib olla ootamatu külje pealtki filmi tehes sa pead õppima arvestama teiste komponentidega. Sa pead jätma ruumi seal, kus peab olema dramaturgia keskmes tekst. Kuskil, kui teksti ei ole, võib-olla on visuaal esimesel nii-öelda kohal ja kõige tähtsam aga ka suutma siis kanda kogu filmi mõtet, jaga dramaturgiat, kui on muusika käes, võtmeroll on ka mitmeid selliseid episoode, kus pilt ja isegi tekst räägivad ühte, aga muusikaga sa räägid hoopis ühte teist lugu. Nii et filmis on, on see huvitav võimalus. Aga film annab? No miks ma ütlen, et inimesena Ki, isegi mitte muusikuna, vaid vaid inimmuusikuna ka muidugi, aga inimesena annab võimaluse ja teistega arvestada, et see ongi jah, rusikareegel, et heliloojad ju kui sa teed kontsertmuusikat, siis sa pead kirjutama sajaprotsendilist muusikat, ehk siis muusika ise peab kandma kogu aeg. Aga filmis sa pead kogu aeg olema nagu apteeker, kes poseerib erinevaid aineid, noh, me ju teame. Ussimürk võib inimese tappa, aga õiges koguses mingis arsti rohus taravivabs. Ja täpselt sama on muusikaga ka, et sa võid muusikaga mingi osa filmist ära tappa või seda filmi aidata autis. Täna olin ma Sven Grünbergi töövari. Saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludvig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.