Tervist, mina olen Urmas Vadi ja täna olen ma Mati Karmini töövari. Tere, Mati. Tere. Tere. Koer tahab ka rääkinud, et nii kui ma sinu juurdepääsküla tulin koju ateljeesse, siis su esimene tüüp, kes vastu võttis, oli koer ja ta nimi on pruudi. Ma saan aru. Just just koer tahaks kangesti mängida iga külalisega. Ta loodab, et temaga mängitakse, aga aga paistab, et vist ka lootus luhtub. Ela ega talle palli loob. Jah, võib-olla pärast ta tahab kindlasti midagi öelda. Ei, ta nüüd siis üle rahvusringhäälingu mikrofoni, aga ütle potti, mis tööd sa praegu teed, et sa näitasid enda suuri meremiine enda hoovis, millest sa enda nagu mööblit, kaminate. Ja neid oli seal, ma saan aru, et mitusada tükki. Materjali peaksid olema toormaterjali, et selle miiniteemaga sai kunagi alustatud. Ja isegi naissaarelt kästi need ära korjata, üks aeg keskkonnainvesteeringute keskus maksis meestele, kes kes siis puhastasid naissaart ja kuna neid miinikesti metalli kokkuostu ei tohtinud viia või õigemini selle võetud need vastu, siis huvitav, miks on tõesti korralik metallpaks? Seal võib olla lõhkeainet teoreetiliselt kuigi ei ole. Ja siis nad olid väga õnnelikud, kui nad leidsid minusse osteni. Nii need siia õuele sai tassitud, need koguni kaks konkureerivat müüjad pakkusid neid mulle müüa, kuna nad teadsid, et selle asjaga tegelenud. Kohe, kui sa neid miine nägid, sa kujutasid ette, mis nendest teha saab. Asi algas tegelikult hoopiski siit noh, oma kodust, et kui ma seda vajasin, ehitama hakkasime, siis ma tegin esimese miini kamina siia omale juba siis, kui sõbrad seda väsid, siis nad arvasid, et see on päris päris äge. Noh, et tee edasi midagi. Sealt tuli see terve see mööblisari. Aga selle esimese miini kesta oma leidsin kuskilt juhuslikult sipelgapesast mingi autoteeninduse tagant, nii et nii et sellest oma kodukaminast see asi alguse. See tundub mulle hästi huvitav, et eriti jõhkras asjast mingi sellised meremiinid, eksju, ja siis on nagu eriti jõhkrad ja suured miinid saab midagi nagu hubast, kus saab istuda ja, või, või siis tuld vaadata. Tegelikult samavõrra on see vorm hästi armas, sest vorm on ümmargune. Noh, olgem ausad, pärast sõda Nõukogude Liit hakkas tegema ellipsikujulisi suuremaid miine, sest noh, see klassikaline ümmargune, kuna miin sinna mahub liiga vähe lõhkeainet. Nii et need, mis siin minul toormaterjaliks on sellised ellipsikujulised. Aga meremiine on üks geniaalseid leiutisi, tema tootmine maksab hästi vähe. Ta on kõigile tüliks ja ta toimib suurepäraselt hävitades suuri sõjalisi ja majanduslikke ressursse. Ja tänagi, kui Eesti rannavetest ehk on 10 15 protsenti puhastatud, on hästi põhiliselt laevateed, sadamad, enamasti need miinid vedelevad juba merepõhjas ja nad on kahjutud. Aga paraku nad siiski olemas nad enam ei lõhkeaga, neid on kümnete tuhandete kaupa merre pandud eriti. Ilmselt Läänemeri on kõige rohkem mineeritud meri olnud. Siin Juminda merelahingus, nii seda nimetatakse, kui kui punased põgenesid Tallinnast, siis arvud on erinevad. 11 kuni 20000 surnut. Nii et noh, mäletatavasti ka Georg Ots ujus ju verest välja Juminda juures. Et see on väga efektiivne relv olnud. Ja Naissaare või Naissaar oli neid täis, oli ju suletud sõjatehas nõukogude ajal. Seal oli selline koostetsehh, ilmselt toodi toorikuid sinna laeti lõhkeainega ja nii nad ootasid seal kaheksa korda kaheksa miini vankritel. Miinid on sellistel Mankritel. Millega nad siis vette lastakse? Nad on siiamaani põhimõtteliselt juba 120 150 aasta tagused põhimõtted toimivad täna väga lihtsalt efektiivselt. Nii et kui ta Eesti merevõimekusest midagi kuulda on, siis ikka räägitakse miini traaliatest ja miini eesklejatest, nii et ta on täiesti käigus relv. Mati Karmin siiski, et kas see mõte, et sa enda kunstiga muudad seda tähendust, kas see, see on sul mõte olnud? Oh ei, et nii ambitsioonikas ei ole, et ma lihtsalt mängin nendega nagu väike laps, kes mererannalt karpe korjab. Mõni leiab mingi liiva ja väikseid karbikesi, sina leidsid. Miinid just, nad on ju tegelikult vormiliselt väga armsad, ümmargused, sest noh, väikse lapse pea on ümmargune ja ümmargune vorm, alati paneb inimest Seldima, nii et minu jaoks on nad lihtsalt sellised armsad kerakesed. Sa ütlesid, et sa oled täna oma koduateljees ja valmistud näituseks. Kus peaks tulema veebruaris näitus ja siis seal üks osa on selline installatsioon, mille nimi on, on aeg kui aja kulg. Ja kuna minu suur hobi on olnud koguda vabariigiaegseid fotosid ligi paarkümmend aastat, et siis ma tahaks ühe osana panna välja ka neid fotosid mis mahub nii-öelda kontseptuaalse kunsti alla. Ja mind on alati tee nagu lummanud see, kuivõrd eelmise vabariigipeal kogu riik elas või oli elus, et maa oli täis inimesi, väiksed külakoolid toimisid. No mul on umbes kuus-seitsesada fotot väikestest külakoolidest, kus teinekord lastel on sukapõlved nõelutud ja kevadel on hoopis palli alu sireliokstega. Et mõneti küllap see nostalgia, aga, aga teistpidi ääretult kurb, et kui täna lihtsalt läbi Eesti kihutad autoga, siis noh, näed ainult üksikuid maju, mis veel toimivad, mis pole päris suvilad. Noh, mul on õnneks side ka Lõuna-Eestiga noh, seal Lõuna-Eesti elab veel üsnagi võimsalt, aga, aga Saaremaal juba näiteks paljuski, aga Hiiumaa muutunud selliseks suvitajate pärusmaaks, et kus, kus rannaääred on täis suvitajad, talusid ja keskmaa, mis seal tühi. Aga mind on lummanud just nende vabariiki aegsetel fotodel see noh, elu elutihedus, kuidas toimisid küla näiteseltside, kuidas tähistati emadepäeva ja ja ma tahaks selle näituse nagu välja tuua sellise rahvamassi, et selle selle rahvamassi, mis täna on koondunud või võib-olla kolme linna Eestis, et piltide paikapanek ja korrastamine on, on ka meeldiv tegevus ja, ja siin ma neid pilte sorteerin teemade kaudu. Mati Karmin, sa ütlesid, et, et kontseptuaalne näitas, et mis on siis selle näituse kontseptsioon või või kuidas sa üldse hakkad näitust tegema? No eks peas mingisugused mõtted sageli öösel ja millal iganes autoroolis tekivad. Aga kunagi vist kõige minu populaarsem näitus oli, oli minu isa, mis rändas ka Euroopas ringi, on täna kunstimuuseumi fondis. Ma võtsin oma isa dokumendid, mis temast alles jäid ja ja siis lihtsalt asetasin need dokumendid mingisuguste kompositsioonidena pildiraamidesse, vormistasid neist pildid, noh, alates sünnitunnistusest. Ja kuni lõpetades sellise nõukogude aegsete standardsete leina telegrammide nimi oli vist kaudtükki 15 16. Ja neisse sellised pildid, kus olid dokumendid, kõik, mis tema elust läbisid. Ta elas üle kolm erinevat võimu, sünnitunnistus oli ruudulisel paberil vene õigeusu kirikus välja antud sellisel vihikulehel ühe tempi margiga. Aga siis seal lisaks sellele olid. Ta oli umbrohuteadlane ja mullateadlane, siis olid sajad ja sajad sellised väiksed umbrohu pudelikesed noh, tema töö ja, ja kohustus oli õpetatud üliõpilasi umbrohuseemneid määrama. Ja omaette, need sajad sajad purgikesed, miljonite või võib-olla ka miljardite umbrohuseemnetega mõjusid hästi võimsalt. No seal ikka väiksed karbikesed ja, ja kui mõelda, et, et sinna karbikestesse pudelitesse olid korjatud seemned, siis hakkab kuidagi toimima, kui inimene hoomab mingisugust massi või arvu hulka. No see on nagu samamoodi, et me vaatame mererannas liivaga ei taju, kui palju sellel liivaterasid ja, ja noh, niimoodi salateaduslikult hakkab tööle, et see ongi nagu sellise kontseptsiooni või aga see hakkab tööle see mass, kui, kui kui sa hoomanud, millistest väikestest teradest mingisugune tervikust. Noh, põhimõtteliselt nagu rahvastki, et kui, kui sa laod, need sajad koolilaste pildid, Ta, ja kui keegi püüab seda nagu järjest hoomata seda rahvamassi, kes on kunagi elanud, et, et siis on ju mõjus tänapäeval jah, me võime vaadata videod laulva revolutsiooni, istu laulupeost, aga aga läbi ekraani ei tajunud seda nii hästi, see lihtsalt üks värvipilt, mille sa kinni lülitades kaob. Aga just nende fotode lummus on see, et et nad ei kao kuskile, sa võid neid järjest vaadata. Lõputult, nokka muidugi videot lõputult vaadata, aga aga noh, see, see foto originaalfoto fenomen on hoopiski teine. Ma hakkasin mõtlema praegu selle sinu isa näituse peale just nende umbrohuseemnete peale, et sa ütlesid, et praegu on see kunstimuuseumi fondis, et et põhimõtteliselt kunstimuuseum hoiab siis praegu umbrohuseemneid, mingeid tuhandeid, kümneid tuhandeid umbrohuseemneid talletab enda kogus. Vähvariat miljardeid, sest sest igas sellises väikses noh, seal oli ka võib-olla paarsada sellist väikest pappkarpi kartong karbikesest ja no need olid vähemalt poolenisti täis, kujutad ette, et see karbikal täis mingeid kanepi ivakesey siis siis piss, seemneid näiteks või, või mooniseemneid, et siis seal on loendamatu arv. Nii et tulevikus võib neid vabalt külvata vist põldudele. Kui herbitsiitid aeg läbi saab. Mati Karmin, kas see, et, et sa teed näituse kuskil siseruumis, mida võib-olla väga paljud inimesed näe, võrreldes sellega, et sinu skulptuurid või või, või siis püstid on kuskil tänaval või maja küljes kõigile naha, kes kõnnivad sellest mööda, et kas see, kas sa jagad seda, kuidas sa seda nagu ruumi tunnetad, on see sinu jaoks oluline, mõtled sa selle peale ilmselgelt? Jah, need on ühe medali kaks poolt või eks elu on ju üsna pikk, sellise töö igasuguse töö tegemise jaoks. Ega lõputult ei jõua ajuga monumente teha ja, ja eriti Eestis on, on selle järg ju nii vähe tellimust. Eesti on üsna skulptuuri vaenulik koht paraku. Ja eks muidugi, see miiniprojekt on ju sama, et et nii-öelda jõudu ja ressurssi jääb üle. Kui oleks nagu üli ülihea turundus kuskil maailmas ja kui, kui oleks tohutu nõudlus, siis võib-olla teeks kogu aeg mingit linnaskulptuure, aga noh, meil iga igav linnaskulptuur ära äratab pigem kakluse. Et siis kui Sublimeeritki enda energiat ja aega muudesse variantides, sest noh, ei tahaks ju kogu aeg, inimene peab tegema. See vaenulikkus tuleb siis millest, kas inimesed üleüldse on nagu eesti skulptuurivaenulikud? No see on lihtne, pragmatismi oleme talurahvas, noh, mida siit piltidelt näha on? Et alles esimese vabariigi ajal tõenäoliselt kuskil 60 protsenti, noh, ma panen kirvega, praegu elas ju väljaspool linnasid ja muidugi oli tähtis oma talu ja loomia talveõhtutel, kui perenaine ketras, siis pereisa voolis redelipulka, ehkki või tegi supilusikaid, aga noh, see oli ka ülim jah, lauldi küll. Ja laulmine on hästi tuttav meile laulupeod ja peab Eesti laul ja mis võis seal juba ka päris naljakas eesti laul. Et laulmine on eesti rahvale nagu omane, aga paraku jah, selline vormiline ilu piirdus ilusate käsitööriistadega. Näed, siin seina peal on. Seina Sirbid on sul viiul ja need on, need on. Mati Karmin võtab sirbi seina võtta, see on ilus muhu sirp. Aga vaata kui ilus, võib-olla üks sirp tähendab tööriistast ülim armastusega ja ta istus käte ideaalselt ja näed seal muhu sirp on selliste imepeenikeste kaunistuste ornamentidega rikastatud ja muidugi see tera on sepistatud, no suurepärase sepatööna. Et paraku jah, selline vormi ilu piirdus sageli just nimelt tööriistaga ja Tööriista praktilise vajadusega kirstud ja muu sarnane, mida võib kohata Eesti Rahva Muuseumis koguse tarbekunst ja seda nimetati tarbekunstiks. Seda ta ongi. Aga tollel ajal külamees ei hakanud sellist puust mõmmikut oma oma talu uksed panema. Sest noh, esiteks talle tundus võib-olla et seda kurja karja noh, tänapäeval meeleolu selline puit, mõmmikus. Tuur kui ma tulin siia sinu juurde ja ma nägin ühte mõmmikut, ühte kulli ja ühte, kas mingi hiir või mingisugune selline Sest ühe tänava nurga peal ja meil meil siin on vistiks kuuldavasti seal väliseestlane, kes oma oma aianurka uhkusega sellist laada ja, ja itaalia kataloogi kaupa kogunud siin järgmises tänavas keegi nii-öelda kuidas on Santa Barbara villa omanik, Tal on kanjonist oravad puu otsas puidust ja noh, see on nüüd selline jah, rahva tahaks odavamalt ja palju selline arusaam ja noh küll selle mõmmiku laadalt selle paarisaja euroga ka leiab ja noh, siis siis sobib sellise villa ette küll päris hästi tundub. Aga nii ta on, meil ei ole seda skulptuuri kooli enam ammu-ammu või harjumusteta. Noh, esiteks tuleb ju sellest rahva vaesusest, sest noh, võib-olla hakkab siin juba luterlusest peale, et ka kirikutes 150 aastat tagasi eestlane näinud eriti skulptuur jätkuna. Kuna luterlikud kirikud on onu puhastatud enamikus kunstist, paremal juhul on altarimaal alles jäetud seal reformatsiooni ja ja nii-öelda pildirüüste tulemus. Et noh, me ei suudagi võistelda rahvastega, kes on üles kasvanud Prantsusmaal, Itaalias, kus igal sammul iga maja küljes on, on võimalik näha skulptuuri ja ja linnad on täis purskkaeve ja noh, muidugi ka kliima on teine. Aga jah, paraku. Ma mäletan, millise pahameeletormi tekitas alul tartu suudlejate pursk ka, kuidas kuidas antika tõsiselt tuld reformimeelsele linnavalitsusele, kes siis tegi suudlejad purskkaevu ja pani Jaani kirikule vaskplekist katused seal ühe ühe sellise valimiskonkurendi tõsine etteheide oli, et et noh, see selline asi saab ainult Eestis juhtuda ja noh nüüd on kuulda, kui palju selle pätsu monumendi üle on saetud ja vaieldud Mida sina näed selle taga, kas sa näed ka seda sedasama juttu, mida sa praegu ise räägid, et meil ei ole seda nagu harjumust ja me oleme nagu kuidagi skulptuuri vaenulikud või siis ikkagi see, et, et kes päts üldse oli, et kas talle peaks ausamma tegema, sina teeksid? Oh taevas minu meelest võiks päts olla iga igas linnas minu meelest onu Paul kerest on täna Eesti kolmes linnas ja siin on kaks, kaks asja, üks on see poliitiline noh, ütleme kammitsetus või, või raskemeelsus või kuidas öelda ei mingisugust halle toone, ainult mustvalge. Muidugi ametnikud pelgavad igasuguseid otsuseid, sest nemad peavad olema hästi rahulikud, kui nad ei taha kellelegi jalgu jääda. Aga teine asi on eriti skulptuuri vallas. Tundub, et igaüks on, on isemeister ja ja noh, täna ninglust õpitoad ja muidugi ootan, millal hakatakse tänavatelkides õpetama piloote kirurgiat, et kõik ju ise õpivad, ise teavad kõige paremini. Ja, ja noh, nii on ka see skulptuuri teema siin viimase 10 aastaga on muutunud olukord ei naljakaks, et et ei olegi nagu enam hea maitse küsimust, et ükskõik mida, mida keegi teeb, noh, arvatakse, et jahh püks ütleb, et see on kole, teine ütleb, et see on ilus ja noh, niisiis saetakse seda puud. Ja noh, samamoodi saetakse ka nüüd seda pätsu pätsu monumendi, sest see üks klaas ristikogemus on hoiatava näitena juba inimestel silma ees, mis tänagi onu tellingutes ja kaetud kilega, kuhu iga aasta läheb tõsiselt üle 100000. Et noh, kui, kui selline noh, asi hakkab kuidagi põõsasse kiskuma, siis pigem arvatakse, et noh, parem mitte teha, et see on igal juhul kindlam. Küll, aga Matti, äkki võiksid teha siis õpiski, nagu sa ütlesid, et igas linnas võiks olla pätsu monumendi äkki veski teha, et näiteks noh ma ei tea, siin Tallinnas on ta selline, kus, kus ta on siis Eesti vabariigi looja või noh, ütleme esimene president ja siis võiks ta kuskil olla siis, kes vaatab ida poole ja võib-olla nagu mingi kullakang Venemaalt saadud on kuskil taskus niimoodi veab maadligi ja nii edasi ja nii edasi, et Raplas on teistsugune ja Türil, viies Konstantin Päts No kui see oleks kultuuriminister, kas lubaks või noh, laseks oma haldusalas seda toimuda, sa kardad oma koha pärast janud, sul ei ole vähimatki naljasoont, sest noh, kui sa ühe asja nagu lahti võtad, siis saad opositsiooni käest, nii et tolmab Aga vaata, kui hakkad juba ministritööst ära väsima, tahad juba nagu vahetust, et tead, et niikuinii on minek, et siis võiks teha. Meil ei ole jah sellist julgust kellelgi, aga no ma toon toreda näite siin poolteist aastat tagasi. Väliseestlased, soli, Rotalia fond, mis tegutseb Ameerika Ühendriikides, mis koosneb siit läinud eestlastest ja need on sellised soliidsed vanahärrad. Meil on raha päris palju ja väga palju, nagu see vanahärra mulle rääkis, kes tahtis Eesti riigile teha kingitust 100000 dollari väärtuses skulptuuri kinkina. Ja ta pöördus minu poole, me arutasime koos asja siin sellisest vabadussõja kolme põlve kujutamisest, mis oleks olnud väga keerukas ja, ja ilmselt ka võimatu. Me jõudsime Ronald Reagani skulptuuri vahu. Just see, see vanahärrale väga peata, sinnani jõudsid. Maitasin sinnani õudusest seest. Ronald Reagan oli mees, kes, kes vääriks ka Eestis monument. Sest just tema oli see, kes murendas tegelikult nõukogude liitu, seda ei, ei saa ju keegi eitada. Ja Ronald Reagani monumendid on täna nii Varssavis kui ka buda tõstis täiesti olemas ja uhked ja vanahärrale meeldis see idee suurepäraselt. Ja siis ma aitasin, ta on kuskil 84 aastane, aitasin tal nagu otsida. Ta küll linnavalitsuse, küll välisministeeriumi tegelastega, küll mõne rikka eestlasega siin kellelgi oleks boika sellele monumendile. Aga oh imet, tuli välja, et keegi nagu ei tahaks riskida sellise asjaga järsku Ronald Reagan ei ole poisid. Kartsin teda väga kõike seda külma sõda ja et tal on kuskil punane nupp voodi all nagu selles, mis. Ja suure ninaga oli, aga noh jah ja nii sära jäigi ja lõpuks vana ära väsis, Karaja solvus, et noh, tal ei ole ka lõpuks vaja vastu peaga vastu seina tormata. Ei andnudki raha. Kuna ei, hakati arvama, et noh, milleks, kas on ikka tore tegelane ja noh, tookord oli ka vist Ameerika saadik oli, oli veel saiena Obamameelne, et, et noh mis ka tema ei kiitnud seda nii, nii väga heaks, nii et mitte keegi öelnud. Teeme ära, et võtame selle kingituse 100000. Täna teda ei olegi ja noh, küll on Jeltsinil selline väikene plaadikena seal Nunne tänava alguses, mis ka läbi raskuste sündis. Kus siis Eesti ärimehed panid, panid ühiselt oma raha talle selline väike toffellul seal balti jaama ligidal on nunna tänava otsas. Nii et eestlane kardab instinktiivselt noh, igasugust nalja, sellist avalikku ruumi rikastamist, mis noh, ei vasta sellisele skandinaavia kargusele ja melon sellele skandinaavia stiil võetud. Aga noh, välja arvatud, see skulptuur on seal teretulnud. Millegipärast praegu läks mõte selle peale, et et Tallinnas on siin kesklinnas vanalinnas on McDonaldsi kõrval on üks pubi, kus on üks veis istub pingi peal ja turistid teevad sellega pilti. Huvitav, kuidas veis sinna, et ilmselt jällegi see kõrts nagu tellis selle? Aga et kas seal võib olla ka mingid sellised reeglid, et ootan, et ega sellel veisel jalad nagu maha ei puutu. Et kas, kas see võib olla mingi nipp, et, et kui ta näiteks õhus ripuks, et kui see oleks mingi skulptuuri õhku rippuma, et kas siis võiks ta nagu olla? Nojah, mina enamusele veise Sündimislugu ja imesid ei tea, et noh kuskilt otsast on kõik võimalik, aga, aga lihtsam asi oleks ju ratastel asi panna veoauto peale, et seda sa oled teinud jah, no ainult, et vanalinna ja teatud tsoone ei lubata ilma eriloata Ta sõita ja parkida, aga kui õnnestub näiteks sõiduautole panna selline kolakas, noh ütleme džiibile püsti ja osta parkimispilet aastaks-kaheks tänavale, et noh, miks mitte, et ma usun, et via, muuseas maga, Ronald Reagani puhul pakkusin, et paneme ta auto peale ja noh, kui ametnikud ja bürokraadid muidu läbi ei lase, siis siis oleks auto pargib täna siin, homme seal agana. Õigenile sobiks küll mingisugune Ameerika mingi Kädilak kabriolett näiteks. Just Reiljan oleks võinud olla veel koboi mundris, revolver käes ja kõigil oleks saanud lõbu laialt, aga teistpidi jälle 84 viie aastased vanahärrad ei, ei mõista ka näoliste lõbu lõputult. Et nii ta on, et jah, seda rõõmu või võib sellist vaba mõtlemist, noh ütleme prantslaslik mõtlemist, et noh, kõik on lubatud ja kõik on moodne, mis meile meeldib ja mida me tahame. Seda eestlasena kõige vähem. Jätkame vestlust motigorminiga, peatume tema ühe riiuli ees. Ja näed, seal on ka väike Lotman seal kavand, mis oli võistlust. Tavaliselt, jah, lähme vaatame väikest Lotmanit man ja selles ise painutasin traatidesse. Ja see oli, see oli tookord oli konkurss ja noh, paljudel asjadel nagu ikka ja tookord ma mäletan, et mul oli umbes üks tund aega aega tusse sõiduni ja siis ma mõtlesin, võtsin uinuv traadi, mõtlesin, et pagan, et kui tunni ajaga tuleb mingi mõte. Ja mu painutasin, need viis alumiiniumtraati, noh tõepoolest tunni ajaga torkasin, puurisin augud, torkasin vineeri sisse ja ma jään ise päris rahule. Siis ma läheksin, läksin oma sõbra Andres lõnga juurde Tartus arhitektibüroo asus tal siis tookord meie õppehoone vastas, tormasin seal uksest sisse, ütlesin kuule, Andres, et kaks päeva aega konkursil teeme kähku ära. Nii me saimegi esikoha selle üle, isegi mitte keegi ei nurisenud, et see, see kavand meeldis kõigile ja võitis kindlalt. Aga vot siin ongi nüüd see õnnetus, et see kavand sai seal arvutimeeste poolt skannitud, kolm T-mudel tehtud. Siis hakkasin otsima teostajad, kes teostaks, siis noh, iga toru on umbes 15 meetrit pikk ja väga paljude erinevate pööretega vasakule paremale edasi-tagasi. Ja hakkasin otsima teost, kusjuures nende torude sees jookseb veel veetoru ja ka elektrikaabel. Lõpuks siis leidsin ühe firma siit Tallinnast, noh see oli ka selle nii-öelda ehitusbuumiaeg, kui keegi ei tahtnud tööd võtta, kõigil oli raha kõrini. Ja üks firma oli siis nõus tegema. Ja vot sealt tuli nüüd see halvem pool, et kui üks osa tööst on tehtud nii-öelda digitaalselt ja väga peenelt tehnoloogilisel tasemel siis kuskilt joonistust, kas keegi, inimene käsitsi need joonised iga detaili või iga kaare jaoks eraldi? Märkisin eraldi kalded peale. Ühesõnaga digijoonised muutusid ühel hetkel mingiteks paberi joonistaks, Igi muutus analoogiks tagasi, juust ja aasta oli siis 2007. Lõpuks need veel painutati kuskil laevaremonditehases, nii et ta muutus noh, nii-öelda veelgi veelgi hullemaks, kõik need, need pildid ja lõiked ja lõpuks asi jäi ajahätta nagu ikka. Ja lõpuks siis siis kohapeal seal sellist toreda kahe eesti mehega seal raekoja õiv raamatukogu ees. Sügisel viis päeva proovisime torusid kuidagi õigeks saada, käisime lahti, keevitasin uuesti kokku, kui me tegime 36 lõiget keevitust, kusjuures veel kord sees oli veetoru elektrijuhtmed. Lõpuks tuli uuesti lihvida, jälle. Kraana seisis kogu aeg kohapeal sobitas viis päeva näid torusid, niimoodi tõstis maha. Lõige tagasi ei sobi uus lõige tagasi. Nii et seda Nüüd sa selle lõpptulemusega, kui sa sealt Vanemuise mäest Tartust allasõidud vaatad, oled sa rahul sellega? Ta ei ole kõige hullem, et kui ma lihtsalt meenutan seda hirmuhigimull otsa ees oli viis päeva. Et siis siis, ja siis ma püüan, püüan rahul olla. Me tõuseme siit fotode juurest püsti laua tagant ja Mati Karmin, mees kaks paari prille. Et tavaliselt on niimoodi, et päikeseprillid on nagu pealae peal, aga sul on nüüd mõlemad optilised. Ja minu palja kolba peale mahub isegi kolm paari, aga aga ühed on jah, siuksed hästi lähedalt noh tänapäeval see optika väga peened. Et mis, mis on nii-öelda vahetult lugemise prillidega. Teine paar on selline, mille kannab umbes poole meetri kaugusel. Et nii head prillid, et üle raamatu kaugus ei näe. Aga. Ühesõnaga, nüüd me läheme trepist alla, sinu ateljeesse, sul oli sellepärast vaja pille vahetada, et sa hakkad mingid muude asjadega. Nojah, ma peaksin ühe, ühe väikse skulptuuri, mis osteti mingi firma fuajeesse, nad tahtsid, et ma kinnitaksin selle poltidega postamendile, metall postamedile keegi ära ei varastaks. Kuna sul selline avalik ruum, kus, kus kõik liiguvad ja käivad enne kohvikut, siis manid, siis puurin, metallpostament, augud ja keermestatud poldid ja samamoodi skulptuurialusesse. Mati Karmin, kas see on, vaat näitlejatele on selline põhihirmetatavad paljalt lavale minema, näevad unes, et, et nad on paljadelnud, ei tea teksti, mis skulptori hirm on, kas see, et keegi varastab ära? Oi ei, absoluutselt mitte riigikogu, nii palju, kui tahavad, et see, see on hoopis reklaam ja hea kuulsusega. Skulptori hirm on see, et kui kui pidu on kokku kutsutud, ehk monumendi avamine on välja kuulutatud ja sageli kõik need lepingud venivad ja tööd venivad ja sinust mitte olenevatel põhjustel. Kogu ajakava lükkub edasi, teinekord pronksivalu läheb, läheb untsu ja tuleb uuesti valada. Ja kui nii-öelda pidu ja orkester on kohale kutsutud, aga tööd pole veel valmis, et vot see on kõige õudsam. Kes kokku jäävad, prillid, kukkusid, need olla? Ikka ei ole hea, kui kaks pilliam peas ei ole ja. Loodan, et seal on kruustangide peal, on Jaan Tõnisson. Jah, seal, Gene Tõnissoni koopionis. Tartus mulle meenus Leon Tõnissoniga, kunagi oli ta suveaeg või pigem sügis, siis oli. Keegi oli arbuusi söönud ja oli arbuusi nagu pooleks lõiganud, sisu ära söönud ja pannud Tõnissonile selle arbuusi nagu mütsiks. Ja talle sobis hästi, ta ise oli roheline ja see oli ka nagu tore. Aga mis sa sellistest lisandustest arvad? Mis sinna ikka teha on? Ma mäletan, ükskord oli Hugo Treffneri monument, see figuur oli täiesti lumememm, eks mätsitud, nii et siin oli ka vist isegi vits kätte. Porgand ninaks pandud. Ega rahvas ikka armastab, armastab nii-öelda nalja neid omaks võtta, noh peaasi, kui selline kuritahtlik ei ole. Sest ma mäletan, üks õudsemaid asju nõukogude ajal oli, kui kui selle pronkssõduri igavese tule peal grilliti ühe noormehe jalga pärast mida siis julgeolek meisterdas väiksesse nurgapealsesse puumajja oma oma nii-öelda staabi, et jälgida, mis toimub. Nii et noh, kui see asi kellelegi haiget ei tee või Nende korvamatut kahju seda ei põhjusta, et noh, miks mitte, et ega see on ju rahva omak. Mingit sellist asja nagu päri peaga üliõpilased teevad tudengipäevade ajal pesevad šampusega tema peatse on ju ainult nagu tore skulptuur ka natuke puhtamaks. Nojah ja suudlejad saavad shampoone ja siga saab mõnikord selle seakatkumaski omale. Ja sul on ju tegelikult selliseid täiustuse mõtteid ju veelgi olnud, et seesama siil, kes on Tartus jällegi Tartus, seal haridusministeeriumis kui nagu selline tark mees, kes Kalevipoeg õpetab ja Kalevipoega tõesti, seal ju Emajõe kaldal haridus teadusministeeriumi aknast kohe näha. Kas kuulujutt, et selleni mõtet, et see siil võiks aknast laserkiirtega vaadata, seda kalevipoega? Jaa, jaa, oli küll, jah, aga noh, see on kalle liiga naljakas, et noh noh, lähme ma joonistan peale, ma näitan ka, mis, noh, ühesõnaga, et seal nii aitäh selle selle töö nimi on meie mees Brüsselis. Osteti ära ja läheb ühte firmasse nats või? Kirjelda seda sellena hoogsalt sammu, noormees, niisugune ärimehe tüüpi või mis iganes lips ees, siis käes on tal läpakas või dokumendid. Aga siis häda on see, et ta peale selline kuup lihtsalt metallkuup kandiline. Et on nagu omapead ei ole, et tal on selline noh, kas tulikarp või kandiline kuubik pea seal, aga muidu kõnnib hästi hoogsalt. Isegi mingi märk on rinnas vist mingi erakonna värk. Aga jah, mõtted on, mõtted on sellised kuidas öelda kastis kastis või et tal see nii-öelda inimesena Puudub, aga see firma, kes selle siis enda fuajeesse ostab. Nemad ei näe seal mingit kurja irooniat. Aga mis irooniat siin on, mis siis vahet on, muidu pead konkreetse näo tegema kas Miku või Jüri või või Kalev nüüd, kui on pea kuup, see on ju kõige lihtsam. No seda võib võtta ka niimoodi, et pean täitsa tavaline pea, lihtsalt kastan peas. Et lihtsalt kastikujuline kuhu saab kõike laduda. Mati Karmin, mõõdopitamiselt välja harilikule joonistan selle nii-öelda põhiplaani oli Spusin uuringaks auku kummu, poldid keermestatud, siis ma pean otsima riista häälte kärni augud ette, siis puurima kolakat. Kolakas ilusti kumi. Seda võiks kella kasutada nagu kiriku kellaaja ja juhuse hästi välja kukkunud. Mulle tundub, et seda tööd on hästi erinevas stiilis tehtud. Oled selles suhtes teadlikult niimoodi teinud või et sul ei ole nagu see vot seda asja teeb. Mati Karmin teeb ainult niimoodi. Ei, minu meelest see mulle isegi meeldib, sest ta, ma tean seda, kunstiajaloolased heidavad ette, et ei ole kindlat käekirja. Minu meelest oleks üsna üsna tobe teha kõiki asju ühtemoodi. Ehk kui nüüd, kui ma oleks nõela abstraktsionism, siis Tartu raekojas oleks le Ruuseline torudest või noh, ütleme Juri Lotman ei sobi raekoja ette. Eks ole, samas suudlejate kujukene kuskil mererannal oleks noh, selline sentimentaalne või noh, hädine ja ja talvel jäetuks mere tuult ja veeveega selliseks jää känkraks. Et noh, iga koht tahab oma asja või ütleme, iga ruum, ruum tahab minu meelest siiski sinna sobivat asja. See võib sõltuda ka ka nii-öelda kunstniku egost, et kui, kui keegi noh, ütleme, kui jah, on kostaabisistanud, kostab ja seega hetkel tunned ära, et see on kosta abi. Minu jaoks on igav kogu aeg ühtemoodi ühte stiili teha, et kui keegi näeb seda asja. Uued tantsud, on see, et minu arust peab asi olema lihtsalt hea, et mulle meeldiks see, kui, kui öeldakse, et näed, et noh, see on hea asi. Huvitav, kes selle teinud näed, see on teinud. See ego ei ole minu jaoks oluline ja nii huvitav on erinevaid materjale žanreid käsitleda, et me saime tegelikult nõukogudel ERKIs toonases ikka ülimalt hea hariduse. Õppisime kuus aastat, kuues oli diplomi aasta muidugi, mis ei olnud enam nii konkreetne, aga aga seal käidi läbi tegelikult noh, kõik sellised erinevad stiilid, noh muidugi, kui sa ise tahtsid tööd teha, siis, siis nooruses sai proovitud kõike nihiku Bismi kui sellist modernset vormi ja. Mulle meeldib lihtsalt igav, iga skulptuur on erinev mõtte ja sa teostad selle juba erinevalt, nii et ma teen lihtsalt seda, mis mulle meeldib ja. Juba läbi sai, vot nii lihtne see oligi. Nüüd keerab vindi sisse. Ei vint on see, kes laulab metsas sankeere keeraja eak, kuidas anatoomias öeldakse, et et luuinimesena luud, aga kont on supi sees. Tõeldaksid ribikontribi luud. Tegelikult öeldakse veel, et roided mitteri. Linnuhea muideks sain ka veel tagasi teha, aga ütle ladinakeelne nimi ka, et siis pärast pärast ta tead, eiei jumala eest, aga ma olen rõõmus, et meil oli omal ajal hästi hea anatoomia õpetus, mida auväärt Olev Soans Saldis temani nende Eesti kaartide autor. Ja see oli hästi tore ja lõbus tunded. Et nii kahju, et tänapäevased anatoomiat nii vähe, tudengid saadega? Noh, kui vajadus on, eksis elu õpetama. Täna olin ma Mati Karmini töövari saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludvig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.