Algab saade Töövarijaan, Urmas Vadi ja täna ma olen pärnus vana rääma tänaval olen Ivo Vahteri morfaa töövari, tere morsk. Morsk oled. On kogu aeg olnud terve eluaeg morskad. Talle selle nime ma sain ammu-ammu juba noorepõlves sain liivakas, käisime ujumas muide liiga pikaks ajaks jõkke vist. Et see nimi tulnud. Et see on juba juba, ma ei tea, mitukümmend aastat juba rohkem kui mitukümmend juba, ma isegi ei oska öelda seda, kui palju aastaid. Isegi üks tuttav mul siiamaani irvitab seda, et läks ükskord meile, küsis kas perepoeg on kodus, nagu me tavaliselt ikka küsimuse õigeid nimesid ei mäletanud, eks ju, või ei teadnud isegi mul emal ütelda morsk läks hiirega ahvi juurde, et et noh, see kõik oli selge, et mitte midagi ei olnud, arusaamatud korralik loomaaed, ühe korra isegi Tallinna rongisime kontrollile vaheliselt, mõtlesime kõikuma nimede, mis ta sülitas ja kirus ja ütles, et kuradi loomaaed ja läks edasi lihtsalt. Isegi trahvi. Liide on kõik need asjad on Murskan inimesed, nõuad küll kovi, üritavad õiget nime teada, mis kasu sellest, kui keegi niikuinii seda ei tea, eks, et nii ta nii ta kahjuks on olnud või samas on parem ka. Aga see on sinu autori nimi ka, sa oled skulptor ja Kivi Raider. Igal pool topin oma seda nime alla sinnakse. Hea lihtne nimi, naljakas, lollakas, ütleme, selles jääb inimestele meelde. Napakas. Aga ütle, mis sa täna tõid? Pärast mingi plaadi ära lõpetama, eks enamus on ikka mingid hauakivid inimestele mingid kujud, asjad, siis kassiivi lõpetasin praegu kassikivi kassiiriga kassi oma kyll. Sukad, krevetid. Nii aga otseselt lämmatav. Mursa stuudiost teise ruumi kirjeldad, mis siin kassi nimi on siis kaunistuseks tähti krevetti saada. Meie Siimu, kes on elanud? 2002 kuni 2019 päris eakas Siimu siis. Ja tõesti on hauakivi väga ilus ja krevett on pealt väga ilus krevett. Sa ise pakkusid välja, et võiks krevett olla. Ja ei ole. Taheti, et ma ei ole midagi selles, ma tegin ainult pealegi revetti. Toast, kuuled ära, mida inimesed tahavad seda teedeks. Ma ei tea, ei ole vist Pärnus kindlasti, minu meelest küll ei ole kuskil. Aga tavaliselt läheb aeda või kuskile. Aga tihti sa teed loomadele lemmikloomadele hauakive? No praegu on nagu, järjest on päris palju anud küülikule tegin jussi, oli küülik, tegin need kivisel, nüüd vahepeal teen ühe inimese kivi ka ja siis ma teen Robiladen ka. Robi oli koer, oli 70 kilole koerali ilu jumalast ilus koer oli Seitsmekümne kiruu, suur koer oli vahel väga ilus, poeg Robin Kivi on lame välja stuudios. Sellest tuleb Robilegi murtud kivi nagu selline. Ma ei tea, mis sa teed sellest kivist sobivat kirjutada, pühalasime saastanud. Lobiseb selle, kus sa kive saad. Põllu pealt ja no Wagoogilistavalt Soomestulatoorikasse on korraliku poleeri kätte, et noh, need on, noh, need on sealt. Lehmale aga teha kiviga, ma ei ole kunagi lehmale kivi, lehti süüakse ära ja kivi võib ikka teha. Siis vahet pole töö. Et seal ei ole nagu vahed, mida tahetakse, seda teen, et ma ei pirtsuta, siin ma olengi teinud. Üks tahtis isale telliskivist riista, näiteks. Saadatisale ma küsin laua peale. Ei, sünnipäevaks. Püsige isa, ei pahanda, ütlesid ei pahandust, sisala niuksed naljad pärsnegi isaga isa suust kätte, ütles, et tema on see, kelle poeg talle riista tellis. Tublid, mõtlesin tubli poiss. Et niuksed igast asju, nemad on teil seega see on siuksed nagu naljaga naljaga igast asjade, kas keegi pahatahtlikult ei tee või telli või, või? No, aga see on igavesti, jääd protsee andeks põlvest põlve edasi pärast keegi läheb kaklema kaevele, võib-olla peres mitu last, siis minnakse kaklema, kes lihtsalt tulevad sinu juurde, Soese riisi pooleks. Ei, ütlevad nad, avastan ka mingid neid. Neid, neid spordivõistluste auhindu, igast asju. Aga see, see mõte, kui sa teed hauaplaate, noh need see, kas, kas, eks ju, ja jänesejänesega ütleme inimestele teha, et see ei ole vahet, et mida sa teed, et või, või on kuidagi emotsionaalselt ka, et nüüd ma teen hauakivi. Ei ole, aga mis seal, vahetasin tööd täitsa samal ajal ja samas ega me midagi halba ideega. See on viimane asi veel, mida inimene saab kellegi jaoks teha, eks panna kuskil, eksju, ma küll leiata midagi seal siukest. Ma tean, inimesed küsivad küll, kas seal mingi ma ei tea peale mingi energiajutt või mingi asi, mis sõbrat tööd kulutama, energiat sinna, mitte ära mõtle mingist kuradi energiast sind. Sihuke napakas inimeste ajudes. Täitsa tavaline töö, sellesse on olnud teistsugune, mis on palju ligemate seotud surmaga, eks ju. Hauakaevamised, võib-olla seal kirikuõpetaja käib laua peal lugemas. No need on palju ligemal veel sellele, eks ole. Et ma olen päris päris tükk tükk maad eemal nagu no siis on grimeerija tol õhtul ja ka jalakad peab tegema töö selline, mida peab tegema eksmaa, olen ikka päris tükk maad eemal, niimoodi näärsemast teistpidi ühe korra teed igavesti, eks. Seepärast padi õudselt imestama, see tänapäeva inimesed on mu käest on isegi küsitud, et eks ma garantii kannale, et ma küsin, kas pilt läheb eest ära või kivile või palju tahad, 200 500 aastat, mis ma annan sulle, et kui mõtled, küll ei tohiks see, kas inimene on koolis ka kunagi käinud, nad kivid nagu ma ei tea, millal need kivid tulid siia, eks ju siiamaani lähevad pehmeks mingi hea, ma ei tea. Ma ei tea, pidada võitjas, et noh, see on hämmastav, tegelikult. Ja inimesed on harjunud garantiid, saame tähtaeg üle, läheb siis viiakse tagasi. Roiskuma kirjaga roiskuma ka. Et see on hämmastav, ühe ise teda ära ei lõhu, eks ju noh, tõesti, kulub ära lihtsalt, ma ei tea. No ei ole vaja seal seljas elada ja hõõruda ta otsas, seal siis ehk ei kuulu. Et sööd, esiteks ta on niisugune materjal, et ta ei, ta ka ei juhtu mitte midagi, eks ju. Kaks ühe hinnaga. Lapakad asju, mida võib aeg-ajalt kuulavatsid. Seal on uksed lahti, täna ka ma sinu juurde siia stuudiosse tulin, et siis praegu ka seal vist tegelikult üks sõber ootab, tahab midagi rääkida. Keda sa ei taha? Ei, ilusti ikka käivad. Tead, ma olen siin töö tegemist ei sega, keegi ootab üle ukse. Et see ei ole midagi harjunud sellega. Taastangi uks on kinni. Kus olin, ma läksin mööda, sind ei olnudki, ma ei tea, kas on midagi juhtunud või sul uks oli kinni. Mure irv tekivad. Uks oli eile kinni. Morsk sul on siin väga ateljee, et ongi siin esimene tuba, Angus, puhtalt kivid ja siis teine tuba, kus kividega igasugused muud mugavused ka nagu duširuum ja, ja pliit, külmkapp ja pesumasin ja suur diivan ja jube mõnus on siin olla ka kõik on kaetud tolmuga. No see on, kui see tald oleksime koristama, luba siis ma koristan ära, ma ammu juba peaks koristama, aga ma ei ole jõudnud lihtsalt. See on vist ilmselt ilma nagu tolmut elada on võimatu. Vist ja ma arvan, et mul tuleks puhaseks Mundogsest allergiad, ollakse kui tolmu ja siis on töö lõpp ja siis on töö, lõpeb. Aga on, no kui talvega natuke rohkem tööd on, siis, siis ma vist ei korista, siis ma jõua koristad. Aga see on ikka. Isegi keedukann tolmune pealt kõige madalam absoluutselt kõik. Tegelikult sa ise näed ka ebapraktiline välja, et seal on habe ja pikad rastapatsid. Inimesed saavad küsida, mismoodi sa oma juukseid pesed, mõttes on täitsa tavalised, samamoodi nagu kõik teised. Mõnikord kivitükid on näiteks täitsa tavaline nokid juustest välja, nii et see on ikka. Ei pääse mitte kuskile. Ei, ma ütlen vahepeal raudadega, et osadel kujudel on need rauast mingid õunte lehed ja sarved ja asjad silmadega. Kaitseliidule tegin selle granaatõuna, et seal oli samamoodi, et et oli see kivi osa, oli õun, oli kivistasisse vars, oli see granaadi nagu see lint, splint ja need olid nagu siis rauaga tehtud, eks. Et selle, see läks just seda teevad kaitseliidus sellega kaitseliitlase teisele kaitseliidule külla, kuskile maid, üks malev teise malevale, kuskile sealt mingi viisid suure kivistunud ja selle viisid selle mõtlesin, et ma endale selle granaatõuna neile pikka kraanat vaja, nii et ma teen, varustan kaitseliitu selle laskemoonaga ka vahetevahel. Granaatõun. Sõjarditele on tihti kombeks ju ka see vähemalt vanal ajal oli see, et, et olid mingisugused vapiloomadest nöörikene, näiteks tiiger oli kaasas. Tiigri näiteks, palun, tuvastanud ongi niimoodi, et noh, inimesed, tuled ütelda, on, meil on vaja kuskile minna, eks öeldakse meile arve sihuke, eks ju. Et noh ja ega Nad ei te muidu ise ka, mida ma kokku valetan neile, kes sõna otseses mõttes midagi tuleb teha, eks ju. Teiseks on see, et nimila balla, minu oma siis noh siis tuleb niimoodi teha, täbi oleks sellel, kes selle üle kuskile andma, eks, et et noh, tavastanginimatega öeldakse võtmed. Ja teine asi on sekretär, öeldakse, et sünnipäev on, homme. On seal nendega midagi. Aga see on neile inimestele ka midagi, ikka saab ja tuleb homseks teha. Ka seda, et raha saadistab homseks teha, mitte midagi muud üle ei jää. Ma tean, ükskord oli samamoodi, oli Aleksandri pubi, oli sünnipäev, siis kohe sinu üle tee siin küll olnud pubi ja siis me läksime sinna ja siis mul üks tuttav juuksur, sõber, siis ma tegin õllepudeli siis põhimõtteliselt niimoodi, et me pidime pidusse minema või siis ta istus mu kõrval seal nii kaua ära lõpetasin, siis ma käisin dushi ääres, ta võttis takso ja siis me läksime kohe peol. Et noh, see töö sai niimoodi valmis, sain ennast puhtaks kasitud, siis seesama asi läks kohe sünnipäevale. Niimoodi peabki tegema, hakkasin, aga vaata, kõik ongi nii, meestel on ka see, et nad jooksevad mööda linna ringi seal paar nädalat, eks ju, siis nad otsivad midagi siis mõtlevad, et ei kuule, mitte midagi pole, eks ju, siis siis tuleb äkki mõtte ta morss teeb midagi, eks, aga siis mulle on jäänud mingi niimoodi paar päeva aega või üks päevane. Täitsa täitsa tavaline asi. Morsk alustanud nüüd enda tööpäeva ja kuulate, kuulatakse, koliseb selle ühesõnaga, võtad aksessuaarid endale ära, nice aga, et ma ei saa, meeletud sõrmused on seal. On. Aga see on see, et, et midagi ei tohi vahele jääda, eks ju. Kui sa teed, kuluvad ära meisli haamri kätte võttes lihtsalt kuluvad ära. Nii, sinu tööruumi. Triaamer vee sees ja ära tuleks otsast korraldada mulle selle haamriga 30 aastat raid. Mis seal siin laua peal on? Hauaplaate hauaplaat, hauaplaat. Sellega see on inimese oma inimesi, see on jah, seekord on inimesena järjest meisiga, laseb. Palju sa oled uurinud ka näiteks seesama, ma ei hakka seda nime ütleme omanik ei taha, et tema nime öeldakse ka, et, et seesama inimene ütlesin, mõelnud ka, et äkki äkki vaataks, kes ta oli guugeldaks või midagi sellist. Asi ei ole, ma ei jõua neid niimoodi vaadata kõiki seal või sellesse samasse. Tuleb tuttav nimi Pärnus oled siin ilmselt nagu võib ka, mõni on seal tuttavaid nimesid tekkinud, et keegi tellib ja siis toksida võtetetatut. Ma tundsin seda inimest. Ei, no niimoodi on ikka, et see tunne Pärne nii väike, eks sellesse aga, aga noh, enamalt ja samas vaata, teine asi see, kui inimesed ikkagi tulevad, eks, et noh, paljud inimesteks, neil ka mure, mure ja niisugune asi, et nad tahavad ise nagu rääkida, et noh, mõnikord isegi räägitud, kes millega tegeles või kes ta oli või mis, või et noh, see on ikka, eks ma pean kuulama kuulama ka siin näiteks, et et see teeb nagu töö juurde, ütleme niimoodi, et ongi, et paljud, mis seal öeldud, see timbat raiungi teda nüüd servasid asju siin, et algul nagu peale kribitud selle teemandiga, et paljud tänapäeval Mein masinate peale, eksju sa oled CNC pingiga või, või siis liivapritsiga lastakse kirjad peale. Tavalised on ikkagi sinna paned värvi põhja, et noh, see on soovitus eelkõige tumedam. Aga siin ma raiun täitsa käsitsi kogu käsitsi, väidan, et see on lihtsalt hoolduse mõttes, on ka parem, et vaata meie kliimas, värv tuleb välja ikkagi mingi mingi aja pärast tuleb välja, aga siin on nagu puhas raiutud pind, eks ju, et ta lihtsalt pesta, pesupulber, jõhvide kari pesed ära ja järjest meil žanri klased niimoodi aega võtab. Eksime. Kuulumine. Niimoodi lähedased. Tavaliselt ongi see plaadile sügavust nagu natuke vähem, eks. Sügavust vähem ekskivi. Kivi seal ikkagi peab nagu raidumiste sügavust, kad, täht, nagu paremini välja tuleks. Ma isegi nagu ei vaata. Noh, joont ikkagi jälgid seda sirgete joontega. Tellitult. Raiun kuulmise järgi, et ma kuulen, kuidas meisel jookseb, siis ma tean, et läheb kogu aeg ühesügavuse peale, eks. Nagu ka praegu kuulasin ja mõtlesin, et see on nagu mingi rütm, et sellest võiks tegelikult nagu mingisuguse loo teha lauset. Jah, et noh, täpselt, kui, kui see meisi löögisel sihuke see hääl on nagu ühesugune, siis ta läheb kogu aeg ühe, ühe maa peale nagu niimoodi. Et seepärast, et ma tean, et mõned on mõnikord, ma tean, et raiuvad kõrvaklappidega Maire. Temaga või need? Sisemingit muusikapala ei ole teinud sellest. Maiaga muusikas mitte midagi. Sinust laul tehtud. Tehti, tehti. Tõesti, sellest, kes tegi, et see Eini soovlik tegi sõnad, hakkasid uuesti ühte bändi tegema, noh, nimi on küll teine, see augus, tur. Aga, ja siis Belka laulab seda. Tegid ilusa ilus laulu, tegid. Vaata niimoodi ma järjestasin, lasendasin. Ei? Muidugi käima. Ja nii. Ta ära, kus käed on? Ta oli laialt levinud kuigi. Ta Bay sõnarki pruutaat. No mis hetkel sa selle kiviraidumist peale sattusid või kust see tulnud on? Ei ole lapsepõlves unistanud Kiviroiduriks saada, mitte kunagi ei ole ta kelleks unistasid, siis ma ei tea, unistas kelts. Peale sõjaväge, siis ma jooksen ringi nii kaua, vaata kui, kui, kui oli lubatud ja siis ma läksin kähku tööle, siis ma sattusin maratise kangaid värvima kolme vahetusega seal president. Siis kui teised läksid õhtul pidusse. Ma küsisin kolmandasse vahetusse minema, siis mul üks tuttav läks Tallinnasse sinna. Tallinnasse läks kiviehitis restauraatorid raatoriks õppima, nagu vist ütles tule ka. Aga siis, kui kooli lähed, siis saab päevapealt töölt minema. Ja siis ma läksin ka kooli. Aga seal oli nagu rohkem restaureerimise erialal niimoodi ja, ja siis asemele kiviraidumist praktikale. Et algul pidime Tallinnasse saama praktikale sinna. Ja siis me saime siia Tallinna maanteele, Pärnus nagu Tallinna maanteel saime praktikale. No ja siis ma jäingi siia. Et ma tulin juba siis, kui see oli Eesti NSV, oli. Juba vene ajakive roidunud, et see Eesti NSV TTV oli, siis tulid ETVsse kiviraidur X 30 aastat kindlasti. Laidoner. Et 30 aastat roidunud kive Pärnu linnas kogu aeg, eks, et ma isegi ei ole mõtet, kas meeldib või ei meeldi või ma ei tea. Midagi veel vaja teha. Ma ei ole isegi kunstikoolis kunagi. Ma ei oska isegi joonistada. Ja kuidas see skulptuur ja teed siis? See mingid näod ja loomad ja. Ei, see on, see rahanälg on ikkagi niimoodi, vaat kui sa, kui sa järjest teed midagi, noh siis iga kord ju noh. Seal ei olegi seda, et sa võid õppida kuskil laua taga istuda, ma ei tea joonistada. Ma ei tea, mida. Noh, selleks et joonistandesse peabki ju noh, harjutama, et see on samamoodi. Täna teile ühe kuju, homme teise kuju üle kolmanda koju ja niimoodi sa pead nagu kogu aeg tegema, et noh, seal mitte midagi ei ole kui ideesse juskui. Temast lihtne on öelda, et ma ei oska, keegi tuleb, ütleb, tahab midagi, ikka saab pärast kurrat midagi kokku jälle keerasin, mida ma luuletasin seal, aga no ikka teed midagi, eks ta vast kui inimesed tellivad, nad ei tea ise ka, mida nad tahavad ekse. Siis üritad jutu seest midagi nii palju kätte saada, et vähemalt teada, et mida, misasja sa peaksid neile tegema, eks ju. Nii-ütelda vast on, eks lasevad ära. Õnnelikena. No ma ei tea, siiamaani on küll läinud. Mul päris niimoodi ka ei ole, et et kui nüüd see rahasumma lõpeb, et käed kukuvad rippu ja rohkem edasi ei tee, eks ju. Et ta on ikkagi see, et noh, minu nimi läheb sinna alla, inimene läheb, et noh, siis ta ei peaks nagu piinlikkust tundma, et on siis vaadatakse mingi morskami käraka, veerand seal, et et ma pean ikkagi tegema nii, et enda enda läbi oleks, ütleme niimoodi. Mitte midagi muud seal ei ole. Mõtlesin, et hakkasin mingist akad inspiratsioonist rääkima või midagi sellist ei ole mingisugust Imps, persooni mul ei ole aega või selles suhtes. Et siin ei ole, kui sa, kui sa pead homseks kuju tegema, no siis sul mõnikord küsib, et vaim tuleb peale siis maksa mu nälgas juba oma vaimu, ootaksin, inimene tuleb, tahab midagi, kuuled ära, enam-vähem, võib-olla saab teada või midagi, rebits kihutas eest midagi välja, midagi, mida võiks teha, eks ju. Mis talle meeldiks, või sihuke ja siis teedki samas, aga tavaliselt on see ka, et ega kui ma tegema hakkan, siis ega ma ei tea isegi ka, mis sealt lõpuks välja tuleb, et enamus inimesed ongi, et nad ei teadnud kunagi, mida ma teen, noh, ma ise ka ei tea, mida ma teen, eks ju, aga nemad ei tea üldse midagi. Et noh, ta ongi niimoodi, et töö käigus üldse näeb, mis sellest lõpuks välja tuleb, eks, et et jah, kui sa tahad, et nii nagu päriselt tehakse ettepanek võetakse mingi plokk ja siis modelleeritakse seal kõrval teise ujuvad, tõstetakse need nende spetsiaalsete, mingite asjadega seal mingite varrastega niimoodi üle teise peale. Et noh, ja siis on ikkagi tervet plokki vaja nendest põllukividest teinud, et see on nagu sihuke Ta käidi otsimas ka kive või, või, või mida, ma kujutan ette, et sa oled Kiviroyder, siis mingi eriline suhe kividesse vaatad igat kivi, et kas seda saaks raida ta. Ja nüüd mul meelde need kivid, mida ma jõua ära tuua need andavastagi, ilusamad, tegelenud need kõige suuremad, eks, aga täitsa tavaline, kui ma kuskil käin, siis on selgelt auto, pagasnik on alati kive täis. No mis ma sinna niisama tühjalt tagasi tulen. Nad ise ütlesid, sa ei sõida autoga. Ei, see naine sõidab. No kurat, kui nad vedelevad seal maas, ega ma raha maha jätta, sinna vedela vinettoni läheb mööda ja tõsta üles. On tegelikult noh, kus ma seda materjali ja teinekord on see, et on ka see, et kui inimesed midagi tahavad, eks ju kuskilt midagi võtta vaheliselt. Et kui sa vot kui konkreetselt mingit kivi on vaja, eksju sa oled teda otsima, sa ei leia teda, eksju, aga noh, võib-olla kogemata sa oled juba mingisuguse ühe korra juba leidnud kuskilt, ehk siis sellepärast et kogu aeg on vaja niimoodi midagi kuskilt kaasa lohistada. Lihtsalt morsk, ma hakkasin mõtlema selle peale, et võtate, inimesed tulevad kuigi lähevad sünnipäevale, siis nad tulevad sinu juurde, et midagi teeksid, aga, aga need inimesed, kes, kui sul sünnipäev sulle vist kivihunniku kinkides oleks nagu sinu No hea küll, oleks väga hea, mulle väga meeldis, nad toovad mulle kive küll täitsa inimese tootki, tootki või sünnipäevaks, tõoto kive, mõnikord suvalisi kive. Siis tead, mida inimesele kinkida, et pole kunagi mööda liiva. Et see mulle väga meeldib? See ongi tänapäeval inimestel ikkagi noh, kõik need, mingeid varemalt jah, inimestel polnud mingit välismass, öeldakse aga nüüd tänapäeva pihlakodud täis igast neid samu asju, mida milles kunagi unistati, eks ju, mida kellelgi polnd kalli rahaga kuskilt osteti. Et nüüd pigem hoopis see, et inimesed ei teagi, mida kinkida, kas raha või teine? Täitsa samamoodi kellegi pulmad on, eks ju. Siis ma olen Dirvitanud, kas ma toon ka rahaväes, alati on öeldud ärsina rahade teemandi kuju, eks. Et see tuli, olin hilja, tegin tööd mingi 12 aedadesse, mingi vindine vend tuli mööda niimoodi? Is jäi seisma, niimoodi siis vaatas, küsis, et mis sa oled lahti alles avatud sa oled, kas sa oled avatud veel? Mõtlesin ikka, näed, et siis ta ütles, et nojah. Mine tea, millal seda asja vaja võib minna. Et seal päris hõivata, hauakive öösel ka tellida, kurat. Siis kui, siis kui vaja on, siis saab tellida siukseid. Lahedaid vennikese liigub siin aeg-ajalt ringi. Me kõnnime morsaga vee äärde ja praegu on täna peal ja tead, ma hakkasin mõtlema, et tegelikult ega neid inimesi, kes teevad nagu ühte asja, et saabki öelda, et vaat, ma olen Kivi Raider või ma olen puusepp või ma olen, ma olen arst, arstid saavad ikkagi öelda, et nad on arstideks. Aga ikkagi väga paljud inimesed teevad sellist tööd, et ma teen natuke seda natuke, seda natuke, seda, et sina oled selles suhtes, seal on ka üks rida, mida sa ajada. Mul on vedanud täitsa. Ma olen nagu kogu aeg teinud mingit ühte asja, eks ju, ja ja vahepeal on kehvemad Nad on vahepeal paremad ajad, eks ju, aga aga ma olen nagu kogu aeg ühte ja sama asja teinud, eks ju. Et see nagu selles suhtes päris päris õnnelik inimene, et ma isegi ei ole mõtet, midagi muud teeksin, eks. Vaikselt nokitseda omaette, seal teed. Tavaliste inimeste häda ongi see, et nad ei tea, kes nad on või mis nad on, eks, et noh, ma olen teadnud poegade morsk, Raim kive. Aga see on ka, see on ju see on, aga see ei tule ühe, aga eks see ongi täpselt niimoodi, et et sa teed, eks ju, ja ja paljud mu tuttavad, kes on tegelenud kiviraidumist, aga nad on lihtsalt teiste töödega, kui ära lähed, lihtsalt mingi hetk on nagu hästi kehva seis. Ütleme seal kasvõi ütleme tööd on vähe, inimesed ei tellijaks ja nad on lihtsalt selle soiku jätnud, lihtsalt läinud mingi muu asja peale edasi ja, ja noh nii loll, targemat pole teha, oskad oma elust? Laisk laisk olemist, laisk pole, laisk oleks kive raiuks. No võib-olla mõnikord mõni inimene on küll küsida, et kas midagi muud pole kunagi mõtet, et midagi või ma ei tea. Eluetapp, tahad midagi muud teha, ma isegi ei ole mõelnud selle peale, et see, mis ma pean tegema. Mingid psühholoogid räägivad ikkagi viis aastat, siis võiks juba midagi vahetada, teha. No, ma ei tea, psühholoogid räägivad, eks, aga see on, ma ei tea, eks ju. Et see on minu meelest jama tegeleda või selles, et tõesti, kui sa teed mingit asja, vaata seda enam, kui inimesed tahavad olla uhked, ilusad ja toredad, eks ju, siis ajagi ühte asja ma ei tea, vahepeal hambad ristis aja no siis sa saadki olla ilus, uhke, väga kena ja siis lehvitada kõigele tänava peal, eks. Et see võtab aega, sa kohe ei saa. Aga see võtab hästi palju aega, ütleme nii, et mõnel veab, saab kiiremini. Aga mõnel ei vea, eks mõni mõnel lehvita kunagi keegi, eks ju. Et noh, see on lihtsalt kannatust peab olema, lihtsalt kui sa viie, iga viie aasta tagant kuskile mujale kargadeks, noh. Ma ei tea, keegi, pane tähelegi, üldse. Ja see on ka, et paljud lähevad siis kuhugile õppima midagi. Nojah, mõni inimene õpib kogu aeg, eks kordub ühte asja teistesse kolmandat asja kogu elu lähebki õppimise peale. Ja samas selgeks, kuule, ma olen, käin koolis ütleme, ütlen ausalt, et ta eriti kooli ei jõudnud üldse, et noh, et siis siis veel öelda, et ma olen kuskil koolis õppinud, no ma ei tea, kõik, mis olen õppinud, olen õppinud. Siis kui ma olen tööd teinud, et noh, koolis seal nii palju muid tegevusi, et nüüd nähtavast oli niimoodi me jõudnud kooli. Me oleme jõudnud morsaga Pärnu jõe äärde ja vaatame kive ja ma küsin marsa käest, et millisest kivist, mida kõige parem teha on. Et see ei kivisse kõigist saab midagi teha, et selles suhtes pole siukest kivi, millest teha, ei saa ainult mõne suurema asja mõnesse väiksema asja teha, eks ju, et noh, et kui, kui siin väiksemaid loomadele teha ja et ma olen alati tervitanud seda, kui teised teevad teised teevad kive inimeselt inimesele, siis morss teeb loomalt loomale mõningate loomalt inimesele ka aegsed. Saadad morsk ja tänu sellele, eks ju, ja sa tegid sellele kassile jänesele hauakivi, kõik saavad kassid, küülikud, kõik saavad, varsti teen koeral hakkan tegema, jälle hakkan koerale kivi tegema. Et sa oled, vahet ei ole. No nad tahavad ka kive saada. Kui koer, koer või kass või noh, eriti koerad, kes elavad ikka päris pikalt, pikalt niimoodi peres, eks siis noh neil on päris palju neid tehtud näki või et seal on ikka igast bareljeef konte peale lõigatud sinna tehtud ja, ja ikka ütleme mõnikord mõnikord mõne mõni koer on palju suurema kivi saanud, kui mõni mõni inimene ütleb ühe sõna otseses mõttes. Vaata, kes kes mida, mida nagu millest, nagu lugu peab, selles ma nägin, kui mingid koerad või need on elanud ikka nad elavad ju kõik üle 10 aasta kindlasti seal mõni elab veel rohkem, eks ju. Et kui nad ikka noh, nad on nagu, nagu pereliikmed täielikult, et siis ikka mõned inimesed tellivad ikka ikka päris suuri asju ka. Aga noh, eks nad lähevad ka rohkem, on siuksed nagu, mis sobivad nagu koduaeda või kuskile, et noh, nagu, et ta päris nagu ei meenutaks hauakivi, eks ju nagu teha niisugune, et ei ole nii, et tulevad hommikul kohvitassiga välja ja siis need hauakivi paistab jälle surnud ja et see tuleb teha nagu rohkem nagu sihukeseks nagu ühesõnaga, ta kaunistab aeda ja samas noh, ta on nagu, nagu mälestusmärk ka. Mul endal on samamoodi, kassil on kassi kunagi auto olla. Kassile on suur rõngasrist. Sihuke mulle rinnust saadik. Viis rõngasrist? No ma ei tea, kiviraidur kassi vetikarõngas vist. Täitsa normaalne. Midagi kiviraidur ikka paneb ikka kassile rõngasristiga. Ja hästi suure. Tallinnas on üks skulptor, kes tahab enda kujusid hästi igale poole, et, et sulle ei ole nagu sellist mõtet, et Pärnus ei ole mingit iidset tegelast, keda kuhugi merre kõndima panna või mingeid selliseid suuri ambitsioone seal ei ole. Noh, nii niimoodi niimoodi küll ei, ei ole, tegelikult mulle piisab täielikult, tavaliselt inimesed tulevad, käivad tellivad, et mul mul ei ole nagu selles suhtes, et noh, neid asju, mida ma olen teinud, neid on nii palju igal pool laiali, et, et noh need on ikka väga palju, ütleme niimoodi, minust jääb järgi nii palju asju, kellele õue, kellele kaminaserva peale, kellele kuskile. Et mul nagu ei ole aegs, noh, mõnikord mõningad küll küsinud sa oled. Pole tahtnud, ma ei tea, õppima, uuesti minna või, või ma ei tea edasi ennast arendada või midagi samas mõtetteistkümnenda, mis asja arendan, eks, või ma võin mingit asja teha, ma ei tea, poole kauem või palju palju vingema teha sellest noh, selles suhtes nagu noh, keegi ju raha rohkem niikuinii ei maksa ma sellest, et noh ja teine asi aega ei ole. Et noh, lihtsalt lihtsalt aega ei ole. Kui sa tahad mingit asja teha, siis peadki seda asja seda asja tegema, mitte kulutama oma aega kuskil mujal mingi muu asja peale või noh, et noh, ma saan ju samas ma saan ju õppida töö tegemise käigus ka, eks, et mida, mida rohkem ma teen, noh ma siis on jälle natuke paremaks ka, kui ma, kui ma niimoodi rohkem teeneks samast enesega, mis vahet, kas mul on kellelegi mingi koduaias, on minu kujud või on kuskil linnapargis või S1 rikkavustes pest kuskil on? Aga see, et, et see materjali, kivimite näiteks puit või metall, et see, see on kuidagi oluline, et ta on ikka kivi. No vaata, see ongi võib-olla ma nii laisk ma ühe korra teed valmis, stan igavesti, eks ju, et noh, et kui keegi keegi ise kallale ei lähe, ma ei tea, kui valdaga lõhkuma teda hakka, noh, põhimõtteliselt ei juhtu mitte midagi. Ja ma ei tee sellepärast eide marmorist ei tee dolomiidi poest ideed. Et noh, see on see seesama, mis meil siin põllu peal. Et ta on nagu niisugune kivi, mis ta kestab, eks. Ta on niisugune materjal, tai, ta ka ei juhtu mitte midagi, eks ta ei laguneda, ei mitte teed ühe korra igavesti, eksivad. Olen siin rääkinud inimeste kellelegi, kellel on nagu, nagu kes on tõesti koolis käinud ja küsinud ka suhtelised paberid käes, nüüd et graniiti ka väe vaatas. Imelik kunagi ütles, see on kõva ja mõtlesin, ma tean. Ma tean, see kõva, sellepärast ma teengi, sellepärast ta kõva on, eks, et noh, et see, see tegelikult kui tänapäeval. Ta kirumise mõttes, aga kui või mingit asjade papista pasast kogu, eks ju. Ja see, mis nats saabast laguneb ära või, või peale mingi asja lõppema, mis lihtsalt lükatakse kokku, kuskile prügihunnikusse, eks ju, mis mõtet sellel on üldse mõtet teha, eks ta võiks ju kuskile seisma jääda või vähemalt kesta mingi kaasaegsed. Mina olen. Teksapükste peale mõeldud tekstav püksid võiksid kauem vastu pidada, et need alati katki, eks, et ongi siis, kui on juba mõnus käia. Nende teksapüksid lähevad katki. Sussid, kivist teksapüksid teha. Käia nendega ei saa. Vähemalt ei kuluks ära, ei kuluks säraga. Groteisin jamanud, sel jamagarat. Lukku ei sa kindlamat. Nööp ei saa kinni panna. Need püksid läheb nii kalliks, need ei jõua keegi. Ost. Täna olin ma Pärnus kiviraidur Ivo Vaher, Vahteri ehk Mursa mari. Saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.