Mina olen Urmas Vadi, algab saade töövari ja praegu, hetkel olen ma Tartus maaülikoolis maastikuarhitektuuriteaduskonnas ja ma olen täna glooria Niine TÖÖ varide reklooriat. Kere, sa oled siin nooremteadur ja lektor seal just praegu lõppes loeng ja koridorid niimoodi mõnusalt kõmisesid, kedagi ei olnud siin enam liikumas, juba õhtu on käes, vaikselt ütlemis loengutse pidasid ja mida sa teed siin maaülikoolis? Täna, mul oli selline loeng nagu maastiku hooldus ja maastikuhoolduse aine raames, mina teen sellist esimest osa, kus ma siis tudengitega aitan leida maastiku karakteralasid. Mis need karakteralad on? Mingid erilised karakterid? Jah, et tegelikult on erilised ja ka mitte erilised ja erinevad karakterid, et põhimõtteliselt terve maailm ja kogu maastik siis on eriilmeline ruum, linnaruum, siis on sellised ajaloolised külamaastikud, siis on sellised uus elamurajoonid ja nii edasi ja igal sellel piirkonnal on nii-öelda see oma nägu ja selle aine raames siis ma aitangi siis praegu me tegeleme Otepää looduspargiga, otsime siis Otepää looduspargist, siis erinevaid maastiku karakteralasid muidu ma siin osakonnas siis maastikuarhitektuuri õppetoolis tegelen ka teadustööga ja teadustöö raames me uurime seda, kuidas siis linnas olevad veealad mõjutavad inimeste käitumist ja heaolu ja siis ma veel bakalaureusetasemel siis õpetan selliseid maastikuarhitektuuribaasteadmisi. Mulle tundub, et seesama keskkonna teema, mida sa siin õpetad ja et seal on ka see elus rakendada, et see ei ole päris see, et sa nüüd paned siin nende kabineti ukse kinni ja siis on korraga see keskkonnariida otsas, et selles suhtes see kõik, mis meil täna ees seisab kõik ühel või teisel moel seotud ja üks viimaseid asju, mida me teeme ja mida ma veel välja ei ütle, ära sa ütle selline asi, mida Me saame teha pimedas, nii et, et see on selline. Ootame pimedust. Jah, ootame pimedust, aga siis põhimõtteliselt peale tööd, mul on palju erinevaid hobisid ja täna siis vaatame mõnda minu hobidest, näitame mitut erinevat tahku, mis on siis meie siin Tartu linnas ja erinevad siis temaatikat. Vaatame, mis on seotud keskkonna ja inimesega, et põhimõtteliselt millega ma tegelen, mis mind rohkem huvitab, ongi see, kuidas inimene ja keskkond omavahel siis suhestub. Et mina kui maastikuarhitekt või siis mina kui nooremteadur, et siis mind väga huvitab see, kuidas inimesed kujundavad keskkonda ja tegelikult see ka ikkagi, et kuidas keskkond mõjutab inimest ja tema heaolu. Ja Ma täiesti mõistan ka seda, et mina olen keskkonna ja maastikuosa ja Ma proovin siis jälgida seda, kuidas keskkond mõjutab mind, kuidas mina mõjutan keskkonda ja siis ma teengi selliseid avastuslikke retke ja ka eksperimenteerinud siis enda enda elustiiliga. Võib-olla tüüpilisest natukene erilisem elustiil just selle keskkonnaaspekti suhtes, et minu jaoks on see ruum ja kuidas ma kasutan seda keskkonda, selline olulisem. Nii et ühesõnaga kloori ja nüüd, kui me paneme kabineti ukse kinni, siis kõik see, mis nüüd järgneb, on siis näited inimese ja keskkonna seostest. Võiks küll öelda, ma käin, võib olla sellisest äärealades, kus ma proovin leida sellist head põnevat tasakaalu siis keskkonna ja siis enda soovide vahel. Me oleme jõudnud kloori, aga need tema koju oleme sinu maja hoovi see ei ole, eramajas on ikkagi kortermaja ja siin kõrval on päris päris suur tänav tegelikult, mis sul siin on? Siin on minu kodu ja minu kodu asub suures kolmekordses Arnold Matteuse projekteeritud siis majas, et iga tänav Tähtvere linnaosas siis sai linnaarhitekti poolt siis ühe maja, mida tema siis sai etaloniks kujundada ja siis mina elan siis. Ühes nendes etalonmajadest ja siis Tähtverele on iseloomulik see, et siin on üpriski suured aiad ja siis siin aias on selline kahekordne suur puukuur ka selline tatart, tule iseloomulik selline arhitektuuri pärle. Siin aias on veel hästi palju puid ja mitmeid aastaid, et siis olen mõelnud, et ma tahan erinevaid, mingeid söödavaid, midagi söödavat kasvatada aga siin on siis palju naati ja sellist metsikust ja mul ei tulnud siis erinevate taimede kasvatamine välja. Küll need teod sõi kõik ära ja ehkaavene java ja siis mõned aastad tagasi siis jõudsin järeldusele, et mida ma siis selle keskkonna või selle loodusega nagu teha saan, et et ma ei peaks seda naati siin kõike üles võtma või neid puid hakkama maha võtma, et siin rohkem valgustekiks. Aga et ma tahaks nagu midagi söödavat siit aiast saada peale selle, et ma teen kevadeti naadipestot, otsustasin siis võta endale kanad. Vaatame, kas see kanad on? Seal on igalühel nimi ka kindlasti. Ja otse loomulikult, et mul on neli kana nende nimede all, siis triibulaigu tillu ja EKRE, EKRE EKRE ja. Naase tuli tema iseloomust, et kui ma ta algselt võtsin, siis tal oli selline omapära sarnane iseloom, et ma võtsin nad sellisest suurest õrregana farmist ja ma tõin nad täiesti uude keskkonda ja siis EKRE sai siis enda nime. Sellepärast Ta nägi kõige tavalisem kana välja, alguses mõtlesin, et panen talle nimeks norm aga siis tema käitumine ei olnud kõige normaalsem, et Taali kõige umbusklikum minu suhtes. Ja tihtilugu tekitas sellist hädakisa olukordades, kus tegelikult ei olnud mingit probleemi. Ja siis, kui ma tõin midagi head, siis tema pidi selle kõik endale saama ja teised said siis tema käest. Praegune koalitsioon jah, aga nüüd nüüd on siin keskkonnas rahul, nenud ja tal on väga hea ja ta saab aru, et ma armastan teda ikka sama palju teisi enda, kolme kana. Et Jüri Ratas kui ka kogu aeg EKRE kohta seda ütlema. Jah, ja nüüd ta iseloom on ikka palju malbem ja leebem ja ja ta on väga tubli. Aga noh, nimi on ta ikka EKRE. Mõnusad mehed lohisevad. Lähtule mõnulesid. Neid ei välja, laste, ma võin tulla siia sisse. Ekre, mis sa räägid? Painutena. Ükstustes mu Soobost Ei, temal tillu, aga siis EKRE see, kes siin kaagutab kõige rohkem siinse Praegu nad seal väljas, ilmselt varsti on nii külm, et nad ei saa enam väljas olla. Sa oled seda selline mõnus ratastel kuut. Tõesti näeb välja nagu mingi vandersellide elamu. Jah, et siis nokivad meil veel ei ole süüa, ei neil all süüa, aga ma arvan, et nad on nii rõõmsad meid nähes ja siis neile. Meil ei ole valumist elata, otsivad igasuguseid toredaid asju. Nad tervitavad sind niimoodi, tegelikult lihtsalt nokivad. Rannikult jah, sõbralik ai. See oli valus. Kardad? Jah, natuke kordades Sõrketi. Aga jah, ma olen siin ehitanud neile siis sellise kanamaja, mis on kõik taaskasutatud materjalidest, et ma ostsin ainult hinged ja riivid, et kõik muu on mul siis linna pealt kokku aetud, siis selline vanakraam. Aga tegelikult see maja näeb üpriski nunnu välja. Tõesti väga tore sinna isegi elama minna, kui oleks natuke väiksem. Aga mis sa teed nende kanadega, kui tall? Tundub, et neil on niimoodi, et nad väga külma tegelikult ei karda, mida nad kardavad, on tuul ja niiskus ja vesi. Et siis kui sa vaatad, onju, siis siia maja kõrvale, ma olen teinud sellise? No võib-olla mitte nii ilusat selle maja. See oli, tema oli EKRE, Dogsus loksus põlvest. Nii, aga jah, et siis selline jalutas, maneež on neile siis seal nad saavad olla, et nad ei ole väga, nad on targad tegelikult ja siis, kui on ikka selline jama ilm, siis nad oskavad minna sinna tuulevarjulisse ja kuiva kohta, et siis maapind seal on ka kaetud saepuruga, nende varbad keset, siis ei oleks ka märjad. Et nad saavad tegelikult väga hästi hakkama, et siis põhiline ongi see, et tegelikult, kui suured külmakraadid tulevad, et siis nad ei saaks seda niiskust, mis siis külmuks nende harjadel jalgadel, siis et nad on joosta, lobiseda ilusast põhimõtteliselt. No tegelikult on niimoodi, et ma võtsin siis kaks aastat tagasi endale kolm kana. Ja siis kuna ma elan siin Tähtveres Toomemäe lähedal, siis esimese lumega tulirebane ja sõimu kolm kana ära, õigemini jättis pool kana mulle alles. Nojah, et siis ma tegelikult muretsesin, et mis neist saab talvel, et mis ma teen ja siis ma hakkasin ehitama neile sellist kõige suuremateks külmakraatideks, hakkasin ehitama siis keldrisse, sellist vaata, kus nad saavad ka siis olla talvel. Et siin on hästi suur kelder siin majal muldpõrandaga. Et hakkasin seda ehitama, aga tegelikult tuli loodus ja lahendas mu probleemi ära. Kõik on nagu jah, kooskõlas niimoodi tasakaalus. Jah, et alguses ma olin väga nagu löödud, et väga võigas vaatepilt oli veri lume peal, esimese lume peal selline veri väga dramaatiline oli ja paar päeva hiljem ma leidsin selle pool kana kuskilt põõsast ülesse. Aga tegelikult oligi see, et loodus tegi seda, mida ja nagu oli vaja teha ja siis nendel kanadel nendel esimestel kanadel oli siis väga tore suvi võrreldes sellega, kus siis tüüpiliselt õrre kanad siis enda elu veedavad olgu munas soku ja et ma võtsin nad siis selliste noorte kanadena, kes olid just hakanud munema ja ma saan iga päev neli muna, et iga kana annab siis mulle ühe muna ja siis munema nii palju ei saanud, siis kui oli see suur kuumalaine, kus oli siin 30 kraadi kanti, et see neile ei kõlvanud. Aga nüüd iga päev on kogu aeg neli muna. Et siin on ikkagi tegelikult keset linna, on sul selline kanala, et kas naabrid ei ole öelnud, et mis mõttes, et siin siin kanad või keegi ütlema tulnud, et miks siin kanad on, kas tohib üldse ja nii edasi? No ikka natukene öeldud, aga tegelikult enamasti on inimesed väga positiivselt üllatunud ja neil on tore vaadata sellist asja ja kuke mul ei ole. Kukk teeks sellist kõvemat kisa, et mul on mitu korda kuke pakutud. Aga siis ma olen alati ära öelnud, et nad ikkagi tahaks mõelda enda naabrite peale, et äkki ta ikke karjub liiga palju ja siis tekib mingisugune konflikt. Sinu kanadegi praegu mul saapapaelad. Ja et seal nende anne, et nad on harjutanud seda minu tennisepeal, et et siis nad oskavad seda väga hästi teha. Aga seesama farm, kus nad võtsid, see õllekanade farm kõlab isegi väga nagu humaanselt, aga noh, need puurikanad ja inimesed ostavad rõõmsalt need puurikanade mune. Samas nad ei teagi, mis tingimustes need loomad elavad, et see on päris jube, aga kuidagi mainisid, et see õrre kanade farm oli ka ebameeldiv. No ikka päris hirmus oli, et tegelikult need kanad elavad ka ikkagi puuris, aga nad elavad sellistes hästi kades metallpuurides, kus neid on hästi palju tihedalt koos ja siis need puurid on niimoodi üksteise otsas, et ma ei mäleta, mitu korrust aga siis selline suur suur sundventilatsiooniga välja äkki. Läheme välja, nad söövad mu saapad ära. Kus need õrre kana siis farmi kanad elavad, et nad elavad sellistes pikkades metalltunnelites, kus on siis üks hästi pikk tall õrs ja seal tunnel on väga palju kanu ja nad on üksteise siis otsas, need tunnelid, Terr, angaar on neid kanu täis. Need kanad siis ei näe mitte kunagi päevavalgust, nad ei saa mitte kunagi maapinna peal käia ja tegelikult nad põhimõtteliselt ei saa ka mitte kunagi siis nii-öelda rahulikult enda mingisuguseid toimetusi ajada. Et neil kook teistega koos ja selline väga selline hoopis teistsugust häält tegid need kanad, kui igastahes niuga nad siin teevad. Et siin minuga nad jutustavad, aga seal nad pigem nagu kisasid tähelepanu järgi. Ja siis, kui ma siis läksin, et tere, palun mulle siis neli kana ja siis visati need mulle siis sinna pagasnikusse kasti sisse siis ärasõit see oligi selline tunne, nagu ma oleks kuskilt vanglast kedagi päästnud. Kui ma natsi alguses tõin, siis nad ei osanud noh, enamus asju teha praegu oskavad, et nad ei osanud redelist ülesse minna, et enda siis magamiskohta minna. Ja see, et, et nad saavad midagi rohelist süüa, nad olid harjunud sööma ainult seda sööta. Et siis nad hakkasid piima hästi palju asju siis juurde, aga umbes kuu ajaga nad siis kohanesid ära. Ja siis kõige huvitavam on see, et kuna kuna nad ei näe päikesevalgust, siis alguses neil oli päikesepõletus. Nende harjade peal olid väiksed vesivillid, aga paranesid üpriski ruttu ära ja siis see ka, et alguses nende näod olid sellised kahvatu, valged, sellised beebiroosad hästi heledad ja nüüd tahad neid kanasid, siis neil on ikkagi selline klassikaline punane hari ja selline punane nägu. Alguses neil olidki sellised heleroosad harjad, aga nüüd nad on hoopis teist nägu ja, ja see ka, et nende silmavaade oli tuh, nüüd neil ikka silma vaatasin, särav pikk on meil ja see ka, et et kui on selline pingeline stressirohke elu tänapäeva inimestel on siis minu jaoks põhimõtteliselt see on selline loodusteraapia, et sa oled koos selle loodusega ja elus loomaga, nii nagu osadel on koerad, siis mul on enda lemmikkanad ja mul on nendega väga selline tore ja mõistev suhe. Aga ma hakkasin mõtlema, et vaatasin tähtedest tegelikult üldse Tartus on päris palju selliseid rohealasid ja parke ja see on puhtalt sinu teaduri teema ka, et et kas siin ei võikski parkides olla suured nagu, nagu kanaalad või, või noh, ütleme, et kanad saaksid rahulikult ringi lasta. Et siin on nagu kohe kõrval on meil tartlaste karu parkinud terve toomemägi, on ju park, et seal oleks igal pool kanad olla. Jah, ja siis peale kanad võiks igasuguseid muid loomi ka olla, et siis oleks selline mitmekesisus ja et isegi kui on mingisugune jama või mingisugune taud või asi, et siis see mitmekesisus on see, mis hoiab seda probleemi kontrolli all, et selline mitmekesisus, et igasuguseid mõnes kohas niidu peal aasal, Tartus, mina väga unistan sellest. Anne luha peal oleksid veised ja siis neid saaks vaadata. Ja võib-olla mõnes kohas võiksid olla lambad, aga minu arust inimesed võiksid küll enda koduaedades pidada erinevaid lemmikloomasid. Hekk tema nüüd tuli veel viimast sõna. Nojah, et triibu triibu on siis minu lemmikana, et tema alati otsib minuga seltsi, et tuleb alati vaatama, mis mina teen. Kuulake nüüd vikerraadio kuulajad, kõik neli glooria kana teevad häält, nüüd ütlevad midagi, saate aru, siis saate, kes saab. Jah, aga siis, nüüd kodus on nüüd kanad ja kassid on toidetud ja siis nüüd on sotsiaalne aeg, et nüüd tuleb siis minna vaatama, mis mu sõbrad teevad ja mis ma siis sõpradega koos vabal ajal teen. Aga lähme vaatame ja ma saan aru, et, et see ei lähe ka kuidagi sellest keskkonnateemast välja. Ei lähe, et nüüd me ei lähe üldse väga kaugele, et täna mu sõbrad teevad siis sellist asja nagu paranduskohvik. Paranduskohvik on selline rändüritus, siin Tartu linnas oleme käinud ka natuke Tartust väljas, kus siis inimesed saavad parandada enda asju ja koos aega veeta, vestelda ja kooki süüa. Ja siis meil on ka see selline nii-öelda keskkonnatemaatiline ettevõtmine ja eelkõige see tegelikult seisneb inimeste enda nagu oskustes ja inimeste enda väestamises tunnevad, et nad tegelikult on suuteline asju parandama ja asju muutma. See parandamiskohvik ja seal keegi toob vana triikraua, te teete korda. Jah, et siis tihtilugu meil on sellised temaatilised kohvikud, et vahest on elektroonika parandus ja vahest on siis selline riiete või tekstiili või nahaparandus. Ja nüüd me oleme jõudnud glooria. Niinega tartus parandas kohvikusse, kus me kohtume. Glooria sõbranna Kätlin Johansoniga. Tavaliselt meil toimivad Spark, meikar läbis, on niisugune baasmeel, kus need toimuvad, aga oleme käinud ka näiteks Põlvamaa käisime ökofestivalil ringi rännanud selle kohvikuga erinevates kohtades oleme käinud ja aga siis üks üritus tuleb veel ja selle nimi on kingiparandus. Ja me kutsume inimesi üles mitte ostma uusi asju jõuludeks kingitusteks, vaid leida kodust midagi ja see näiteks põnevalt ära parandada ja kinkida sedasi. Jah, määransama. Seitsmes detsember. Spartniker läbis Tartus ja üritus on tasuta. Mis looriasin tegema, nüüd hakkad, ütlesin nagu selline õmblustöökoda või nukkidega suur ruum, kus on palju igast niite ja õmblusmasin ja erinevad inimesed, kes on enda riietega midagi tegemas. Mis sa tegema hakkad? Mina hakkan parandama, ise õmmeldud sellist kimollo laadset hästi ja siis selle ma õmblesin mingi paar aastat tagasi ja selle kanga ma sain niimoodi, et sõbranna käis humalast ja see on selline retro 80.-te selline kaardina kangas, kus seal papagoid, linnud ja hästi värviline ja siis ütles, et glooria, see on sinu värvides, et nüüd õmble midagi sellest ja siis ma õmblesin selle kimono. Aga siis mul oli siin sünnipäev, sünnipäev, päeval me tegime stiilipidu ja siis natuke suuremat kasvu inimene pani selle selga ja see selja pealt natuke rebenes, et nüüd ma siis parandan selle rebenemise koha ära ja siis ma saan selle jälle käia, sest seal hästi äge, mis on iseenesest kõige Kõige tüüpilisem, millega inimesed tulevad, mul on niisugune tunne, et elektroonika või siis riided on selline põhiline nagu valdkond, et et isegi ilmselt oskad ise õmmelda, siis kodus üksi ei viitsi hakata nokitsema, ütlesin teistega koos nagu palju. Klubiline tegevus koos. Jah, tegelikult meil toimub ka õmblusklubi täitsa kord nädalas. Paranduskeldris toimub kolmapäeva õhtuti saab tulla enda projektiga, siis ma olen juhendaja seal, kes siis sind juhendab, natuke aitab ja saad teha näiteks vanast asjast midagi uut, täiesti. Ja just see suhtlus aspekt on ka siin hästi tore ja selline palju naljasaadet stoori, meil käis ka härra muna, tänasin ja tema eesmärk oli tähe endale müts vilkuvate tulukeste, aga tal on kaitsekile endiste prantsuse tuled ära, siin läks järgmisele üritusele edasi. Nüüd läksime järgmisele vilkur järvedega uuesti, mis jaan munas. Vikerraadiokuulajatele teadmiseks, et, et on olemas meil Jaan Muna, kes on üks selline markantne härrasmees, kellel on nokkmüts vilkuvate tuledega ta tihti igasugustel üritustel kohal ja ma saan aru, täna ta siis käis ka siin p. Ja käis pale prantsema vilkuva mütsi ära, tal mõni üks tuli, ei põlenud seal. Seal ma kujutan ette, et nagu autol oleks esituled Mis oleks Jaan Muna ilma tuledeta? Aga jah, mul on sihuke tunne, et osad prouad tulidki siia ainult selle jaoks, et nii-öelda spetsialiseeruda. Et üks naine oligi, et tal ei olnud midagi parandada, istusin meiega, ideed, rääkis juttu, et. Ta uuris ankimisest. Ma ei tea, et ma arvan, et selle kohviku nagu eesmärk on pigem pakkuda inimestele seda suhtlust, eriti vanem häälest Talle, kelles üksindus on suurem probleem. Ja siis ongi see, et kui sul on kõik korras, siis saab alati tulla selleks parandusmeistriks, kes saab aidata teisi, et siis ka teistel saaksid kõik asjad korda. Jätkuks saade töövari ja ma olen endiselt glooria niine, töövari ja meiega on ka juba parandas kohvikust tuttav Kätlin Juhanson. Ja nüüd ongi juba päris pime. Ja seda me ootasime, saate alguses glooria, ütlesime, et me ootame pimedasse, et hakata tegutsema. Mis see on, mida me ootasime ja mida me nüüd tegema hakkame? Jah, et kätte on saabunud pimedus ja ikka iga inimese elus on vaja adrenaliini siis minule, inimesele, kellele meeldib taaskasutuse keskkonna sääs, siis mina leian enda vedela liimi sukeldudes ja sukeldudes siis prügikastidesse. Et see ongi nimetus prügisukeldumine, millega te tegelete? Ja see tuleb inglisekeelsest sõnast Stambsed häving, ehk siis otsetõlge ongi sukeldumine tegelikult päris otseselt sukeldu sinna sisse, aga me päästame prügi ja teeme valmistame toitu sellest ja nimetab vastanduda prügikastist. Tartus on päris suur. Seltskond noori, kes on keskkonnateadlikud ja kes siis otsivad nii-öelda seda toitu, mida saaks päästa. Maailmas on hetkel praegu väga palju sellist ressursi tarbetut raiskamist see on üks hästi selline tore viis, kuidas maailma paremaks ja ilusamaks teha. Kui õhtutundidel minna, siis vaatama neid, seda salajast maailma, mis võib olla igapäevainimesele siis nii-öelda ei ole siis tegelikult sa näed natuke seda ühiskonna pahupoolt, et saad jälle mõtestada seda maailma ja keskkonda, kus sa oled siis tegelikult, seal on kõik meie nagu osa sa näed nii palju, mis toimub ja saad aru, kui palju on ressursi raiskamisest. Vahest ongi näiteks see, et on terve hunnik üksikuid banaane, sest mitte keegi ei taha üksikuid banaane poes osta ja siis nad lihtsalt visata võetakse siis sinna biojäätmetesse ära. Nendel banaanidel ei ole mitte midagi viga, ainult see, et nad on üksikud. Nüüd on meil hea, et noh, biojäätmetesse visatakse tavaliselt enamasti. Me leiame prügi ikkagi üldprügikastist, ehk siis tegelikult poeteisorteerijama prügi. Aga enamasti ikkagi üldprügikastis ajama. Sukeldume sama oma toidu. Vot ostsin paarkümmend sammu, eemal on ka üks ka võib-olla sukelduja ta igatahes nad õhtul kell 10 väljas ja nad ilmselt joovad natuke alkoholi ja mulle tundub, et kui nemad ka need prügikaste nagu seiravad ega nad on ka laias laastus samamoodi nagu sukeldujad, kas teil nagu nendega ei ole probleeme olnud või et, et noh, ma ei tea, piirkonnad ja nii edasi. Eile, kui me siin ühe selle kindla poe taga hetkel praegu oleme, siis tuleb kohe meelde üks seik toredast suveööst, kus me siis kõik kaunid neiud, suvekleitidega läksime siia sukelduma ja siis siin riigikasti kõrval oli siis selline vanem elu näinud härrasmees kes kaunitest neidudest siis nii suurde vaimustusse, et proovis meiega tulla kurameerima ja ühtede kindlus eriti ära ja hakkas rääkima enda nooruspõlve armastuslugusid. Ja siis lõpuks oli põhimõtteliselt niimoodi, et, et kus siis inimesed üldiselt mõtlevad, et kodututele on vaja anda siis süüa? Tegelikult oli niimoodi, tema kinkis meile halvaad, sai, asid ja ei saanud, ta andis meile jõuga, kuigi me ütlesime, et meil ei ole vaja, et meil on kõik hästi. Aga siis oli selline. Me meeldisime talle väga, aga kõik on väga nagu sõbralik kokkusaamised olnud, alati on uurinud, et mis teistes prügikastides on ja nii edasi. Ja ja aga see on ka ju nemad tegelevad ka täpselt samamoodi tegelikult taaskasutusega, et kõigi nende kohta öeldakse asotsiaalid ja nii edasi, eksju. Ei nagu tegelikult, kui sa suhtud temasse kui lihtsalt inimesse, siis tegelikult tema suhtub ka sinusse hästi ja te saate hea kontakti ja siis, kui sa oskad ilusti selgelt seada piire siis kõik on hästi, aga siis, kui ta tunneb, et sa oled üle üleolev või natukene selline tõrjuv või selline ebalev siis võib tulla konflikt. Aga senikaua kuni ühte puha, kellesse suhtud mõistvalt hoolivalt ja armastavalt siis tegelikult maailm hoiab sind. Ma saan aru, et teil on tekkinud selline prügisukeldujad, võrgustik või noh, täiesti teate, kuhu minna, eks ju, kus mida saab? Jah, et meil on selline väike ringkond, kes me käime tavaliselt. Koos, et ongi, saame õhtul kokku, käime ratastega. Aga meil on kindlad kohad, kus me käime juba, eks me teame, kus saab. Me käime need läbi alati, kui me kohtume ka teiste inimestega, teiste sukeldujate ka näiteks prügikastide juures, kes on vahel näiteks džiibiga Nojah jah, see on väga tavaline ja siis nendega, Me vahetame ikkagi ka infot, et taheti, kus veel saaks midagi ja siukseid, kontaktide vahetus käib, et kus on kõige parem kraam? Nii, aga Gloria ja Kätlin. Kallid tüdrukud, lähme siis vaatame, läheb, asume teele. Lähme vaatame. Thori kaua sina selle prügisukeldumisega tegeled juba? No võib-olla paar aastat olen ma tegelenud sellega ka siis sellist prügi, asja mina mäletan lapsepõlvest siis, kui mu vanaisa viis pääsküla prügilasse prügi ja siis vaadates seal neid Aasotsiaale või siis neid inimesi, kes seal elasid, siis kui tuli Stockmanni, siis poe prügiauto, siis kuidas säält kukkusid välja tordide suured singid ja kõik muud asjad, et sealt on see aardeotsimine, dialoog mul pärit lapsepõlvest. Et 90-l. See tundub ikkagi natukene nagu võõristav inimestele, et ma ei tea, kas anda teistele õppejõududele või üliõpilastele, kes nemad teavad, millega sa tegeled või kuidas nemad suhtuvad sellesse. No mõned teavad, millega ma tegelen ja mõned ei tea, millega ma tegelen ja mõned ikka keerutavad väga suurel silmi, kui nad kuulevad minu juttusid, siis ma ütlesin, et ei, et see on kõik väga vajalik, sellepärast et kõik on üks ja sama keskkond ja siis me kõik saame targemaks, et mis toimub siis salajastele radadel, kus igaüks võib-olla ei käi, et siis ma saangi nagu avada natukene maailma teise nurga alt, aga ei, loomulikult on ja siis on päris raske ja vahest on ebamugav nagu ikka, tunned sellist nagu hukkamõistu. Aga samas ma saan aru, et seal läbi selle hirmuma, tegelikult avan silmi ja näitan, et seal pole mitte midagi hirmsat. Aga see prügi teema üleüldiselt, et ongi banaan, üksik banaan, seda ei saa enam maha müüa, mis sa teed sellega ja siis viskad selle banaani prügikasti korraga, kui ta lihtsalt läheb sinna uude biolagunevasse kotti. Korraga millegipärast sellest tonaalist saab prügi ja siis tal on hoopis teistsugune mentaalne tähendus inimesel, kuigi tegelikult seal ikka lihtsalt ikka seesama banaan, mis oli viis minutit tagasi seal poeletil ja mille eest oleksid valmis maksma raha. Et siis see on hästi, tihti on see psühholoogiline faktor, mis on hirm. Ja need on meie mingid hoiakud, millega me tegeleme igapäevaselt. Jah, ja tegelikult meil on nii palju selliseid hoiakuid ja käitumismustreid ja võib-olla ühiskonna poolt nii-öelda sisse kasvatatud mingisuguseid hoiakuid, mis tegelikult kui sa hakkad nagu sügavamalt analüüsima, mõtisklema, siis tegelikult nüüd nagu ei nüüd ei toimi. Kätlinil on juba pealamp süüdatud. Kindlad ja pealampe ja, ja korv või kott alati kaasas, kui lähme seal sõidule. Siin on selline pood, mis ei tegele siis orgaanika siis eraldamisega, et siis siin poe juures me sukeldume siis olmeprügi prügikasti ja see on päris suur, selline suur roheline, metallist tüüpiline prügikast. Siis kunagi sa ei tea, kui sügaval see kraam on, oh näed, täna on päris lähedal peagi kiikama ja siis siis alati alati loterii, mitte kunagi ei tea, mis siin on nii, aga siis sa kunagi ei tea, siis ma arvan, et siin otsas on selline kastid, et see on selline tühjad kastid ja mingid teised kotid, nii, vaatame mis mujal on siin tundub, et kurt olnud suhkru. Ei, ei, need siin juba puu villat paistavad sinised, näed, kurgid. Milles räni, aga nüüd on päris palju siin koos melonit kuust, meloni, melonit, mis ütleme kilekotti rohkem lahti, mis siin veel paistab? Vahetasin kvaliteedikontroll on keeruline, nii kontrolle, siis on alati see, et sa teed otsuseid silma. Kusjuures okaadade puhul on see tavaliselt poes, need kivikõvad. Äkki siit saabki normaalseid? Et siis on see, et tavaliselt sa nagu vaatad neid ja siis mõtled, et kas sa lähed koju ja kontrollid, et kas see on hea või mitte, aitäh siis eriti hea on, kui sul kodus on siis kompostihunnik, et isegi kui ta siis on kole, siis sa saad komposti visata. Õnneks mul on kodus ka veel kanad, kes saavad ka rõõmustada selle kraami üle et väga koledat kraami ei too, aga. Kuule kloor ja seal on täiesti nagu selline hea ringlus nii-öelda nendel asjadel Ja vana vaata, suur arbuus paistab ka sealt. Fund avokaadod on päris head. Tavaliselt saame ühte asja hästi, palju sa saad, keegi, ma andsin saanud suure kotitäie peet, eks sa saad suure kottide tomateid ja siis sa pead need kohe ära realiseerima ja siis meil ongi vahel nii, et me lähmegi minu meie juurde ja teeme näiteks koos keedame sellest mingi hoidise, et see kohe nagu purki panna ja ära teha, et ta jääks seisma kodus, et siis me vahel on sellised ühised, teeme kimpsid kuusk, millel on palju kapsast, näiteks niisugune koos kokkamine on ka osa sellest. Vaata, need on sellised ebastandardse kujuga ka sellised klikud, piklikud, avokaadot. Nendest uuringutest on alati kahju, et näed, on sellised, kindlasti on väga head, aga kellelegi ei taheta. Avokaado on piklik, ent ei taheta või vaata kui ilus see on. Bioloogiline suurepäraselt virsikud ka. Vaat siin on see ka, et lihtsalt üks hetk, sa muutud pirtsukesed, siin on lihtsalt nii palju kraami, millest nagu valida, kõik ei saa koju viie lillkapsas paremini mõistma kordagi. Kuivad natukene vä? Nagu juba restoranis, saadame selle prae tagasi, et see ei sobi meile mõttesse. Aga siin on nii palju, et sa ei saa, no kui me oleme siin kahekesi, me ei saa seda kõike ära nagu realiseerida, aga vahest on see, et kui on näiteks hästi palju tomateid ja hästi palju paprikad ja siis meil on juhuslikult eelmisest korrast näiteks hästi palju sibulat, siis me teeme, okei, me teeme mingeid letšo või hoidist. Aga siis, kui nagu ei tule neid erinevaid komponente omavahel, kui meil ei teki sellist head ideed, siis me nagu ei võtan seda. Jah, ja kui on mingi pikemalt säiliv asi siis me võtame seda, siis jagame teistega. Ja huvitav, et vot need tüübid, kes siin natuke eemal on, nemad vist ikka on puhtalt alkoholi peal väljas, et nemad tegelikult siia sukelduma ei tulegi. Tihtilugu on see, et kui sellised tüübid tulevad siis meiega suhtlema siin, et noh, et mis head kraami siis on, on ju siis me räägime ja me leidsime avokaado siloo. Me leidsime, vangosid siis neid jätab see üldiselt külmaks ja siis tahest, nemad otsivad saiakesi. Saiakesed ja leib, mind jätab jälle nagu saiakesed leib suhteliselt külmaks. Natukene ma ei tea, mis nagu täkked on siin lihtsalt peal. Tundub okei olevat. Võtan, ootan, vaata, Kätlin, mis sa tahad endale koju võtta? Töötajad tulevad välja, kas on kuidagi käis mingi imelik jõnks läbi? Kuld on selline imelik jõnks, käib läbi ülaltoodud natukene ootavad ja loomulikult on siis noh, see ongi see, et see ei ole nagu ei ole kokku lepitud, et see on nagu lubatud tegevus, aga samas nagu ei ole otseselt kokku lepitud, et ei ole nagu prügikastist asjade võtmine ära visatud kraam. Et nemad seda enam ei taha. Aga ikka on selline ühiskondlik, selline ebamugavustunne, ma arvan nagu, mis mu sees tärkab. Ja et nagu, et ei võtaks, no vaata kasvõi terve suur võõridel ja ei võtaks sellepärast et nad teevad enam segamini, panen tavaliselt ikkagi sihukest kraami, me ei saa seda pesta. Et seda me ei võta, tavaline, aga vahest on need väga ilusti eraldi prügikotis. Terve suur prügikott ansaiasid saiakesi täis, muud seal ei ole. Ja siis me võtame, kui sa leiad ilusa, seal olid need lillkapsaid oli ka, kui sa leiad sellise ilusa lillkapsa. Aga kas see tähendab ka seda Kätlin ja looriad poest väga palju neid juurikaid ja seda ilmselt ei osta nii palju siis. Ega ei osta küll tegelikult pest kuivainendastanud vast? Nojah, vahest ikka mingisugust asja tahad, banaane või küll ei osta, ainult banaane? Üldiselt alati leiab ja, ja siis leiamegi rohkem panna sügavkülma, siis teemegi sellest näiteks jäätist, et jah, me üritame siis sisse teha nii palju kui võimalik ka sügavkülmutada või siis kumm töödelda. Väga tore ja ta on selline põnev, et ja sa ei pea kuhugi välja minema kuhugi klubisse või pubisse või mingisuguseid muid meelemürke Darr õppima, et sul on lihtsalt nii põnev ja siis sa veel tunned katsed nagu päästsid midagi, päästsid terve suure hunniku üksikuid banaane. Et selline võidutunne on ka tihtilugu, kui sa koju jõuad. Kohalikud tüübid ka siin räägivad sama juttu, et, et ei peagi kuhugi välja minema ja baasin pääs, Ma ei tea, aegsel igal inimesel omad see, kuidas ta ise mõtleb sellele olukorrale, et kas see võimalus või see on mingi kohustus või et meie nagu tuleme siia vabatahtlikult, mitte nagu sunnilt, et meil ei ole muud moodi viisi süüa. Et, et meie jaoks on arvatavasti ikkagi see, et ta nagu vabatahtlik ei pea seda tegema, aga me tahame siia, me nagu tunneme, et see on osa nagu meie elustiilist või sellest väljakutsest, et et kuidas olla ressursisäästlikumad mõtestada seda ühiskonda, kuidas see toimib ja kuidas seda muuta. Sest me kõik oleme ühiskonna liikmed ja ja ma arvan, et mina enda tegevuse ja käitumisega saan nagu näidata vaata seda, et me saame kõike muuta meie endiga, vaata, mida me teeme, et ma ma ei pea tegema seda, mis mulle öeldakse, et ma saan ise nagu otsustada, mida ma teen. Kas Tartus siin on olemas selline ringlus, et mida te nüüd nende kopikatega teete, kui te neetud kastide paprikat, või et mis siis nagu saab nüüd edasi, kus ta läheb? Jah, et siis ongi, et meil on siis selline sõpruskond, kes on väga huvitatud siis sellises keskkonnahoidlikust eluviisist ja säästlikust toidu tarbimisest ja siis oleme tegelenud Taivimisega ja inimestel niikuinii tekib, noh, ma, mul on hästi palju õunu või mul kartuleid, mis hakkavad hukka minema ja siis inimesed on jaganud seda ja siis eelmine aasta eelmine aasta siis üks meie hea sõbranna hakkas siis selline aktiivselt kõikide inimestega jagama siis ressurssi, mis jäi üle, et aktiivselt tegeles siis sellise ülejääva hukkamineva ressursi otsimisega, mida siis päästa. Ja siis ta sai, leidis selliseid kohtasid, kus ta tihtilugu sai nagu päris suures koguses kraami ja siis ta tegi enda koduhoovi riiuliga jaotuspunkti kus siis kõik inimesed, kes sealt lähevad mööda ja kes teavad seda kohta, siis saavad võtta seda, mida neil on vaja, on need sibulad või banaanid või saiakesed või või mahekartulid, mida siis toob üks ja kes lihtsalt ei viitsi turul seda kartulit müüa, sest ta võtab liiga palju aega, lihtsam seal lihtsalt ära anda, et on jah, selline üks hoov, kus siis kõik saavad nii-öelda võtta ja ka tuua seda kraami, mis neil siis on, ülejäänud näiteks neid kartuleid on ja mida, mis jääb üle ja ta ei viitsi seda viimast viite koti ära müüa. Ja siis ongi selline koht ja minu arust praegu see on päris populaarne ja selline aktiivne tegevus käib seal, et tegelikult igalühel on võimalus teha iseenda tuttavate seas sellise jagamisring, et vahet ei ole, kui suur, kui väikes on, et kui sa viid end naabritele ka juba kringlit, mis sul jäi mingisugusel firmapeolt üle, siis see on ka juba päästetud toit, nii et meil kõigil on nagu võimalus selliseid asju. Täna olima glooria niine töövari saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi kõike head. Kohtumiseni.