Tervist, mina olen Urmas Vadi ja täna olen ma Tõnu Lehtsaare, töövarikell on natukene 10 läbi. Saabusin Tõnu lehtsaar, sinu kodukabinetti, sa just panid arvuti tööle, siis hakkas mõnusalt surisema ja sa ütlesidki, et sa hakkad nüüd tööd tegema, et mis tööd sa täna teed, et sa ütlesid, et sa mind tööle kaasa tegelikult võtta ei saa? Minu töö ongi kahesugune, sinna tööle, kuhu ma kaasa võtta ei saa, see töö tähendab Tartu Ülikoolis töötajate nõustaja kaplani ametikohta ja ma olen 0,4 koormusega personaliosakonnas tööl Tartu Ülikoolis ja hoian siis ülikooli rahvahingesid ja mul on kokku 3500 hinge. Praegu paar inimest päevas, aga on ka helistamisi, käivad minu juures. Ja sinna ma ei saa kedagi kaasa võtta, sellepärast et seal on 100 üheprotsendiline konfidentsiaalsus, keegi ei tea, kes käib, keegi ei tea, miks käivad peale kahe inimese siis mina ja see, kes minu juurde tuleb, sinna kaasa võtta ei saa. Tohib lolli nalja teha? Mul tekkis, tekkis mõte, et äkki kedagi ei käigi seal niisama istuda. Theory on nagu nagunii salastatud ja keegi ei pea arvet ka. See rajaneb aususele, nii et mina pean ise arvet numbrites selles mõttes, et ma esitan ülevaate kuupäeva kaupa just arvuliselt, kui palju käis või, või mitmes allüksuses. Ma koha peal näiteks käisin aga kellega ma rääkisin, millesse on salastatud, aga see teoreetiline võimalus tõesti on olemas. Aga ma siiani olen selle pannud kirja, eks ole, probleemi pole. Minu teine suurtegemisvaldkond on erinevad suhtlemiskoolitused. Ma olen oma erialalt psühholoog, täpsemalt religiooni ja suhtlemispsühholoog ja praegu ma tegelen siis ühe uue koolituse väljatöötamisega või õigemini edasiarendamisega ja see puudutab siis tööstressi ja läbipõlemisega toimetulekut. Ja ma olen soetanud endale väga noh, ei saa öelda väga palju, aga igal juhul väga head materjali, nii et mõtlesime välja, sellise enam tunnustatud ja rohkem kasutatud materjalid on läbi lugenud. Ja praegu ma siis täna hommikul jõudsingi järeldusele, et ma tegelikult selle noh, hea või rohkem materjali pinnalt peaksin tegema kaks eraldi koolituspäeva ja ühe teema võiks olla sees ikkagi sedasama tööstressi ja läbipõlemisega toimetulek, kus me räägime siis üldse stressist laiemalt ja räägime sellest, mida tähendab läbipõlemine mis on vahendid sellega hakkama saamiseks, selle ärahoidmiseks. Aga teine oleks kitsamalt tööstressipäev. Ja praegu ma siis püüan noh, nii-öelda lõplikult viimistleda või disainida neid koolituspäeva sisu ja, ja ajakava ja noh, muidugi selge on see, et ega see asi ei saa kunagi valmis ja grupid on äärmiselt erinevad. Minu koolituskogemus selles mõttes on noh, nagu annab vastuolulisi tulemusi. Ühelt poolt ma arvan seda, et iga koolitus peab olema hariv. Pühakiri ütleb ka, et kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad auku. Ja ma ei ole väga seda meelt, et noh, inimesed lihtsalt omavahel arutavad, eks ole, et ikkagi peab tekkima uus teadmine. Aga teiselt poolt ma olen ka seda näinud, et ei tohi koolitust uue informatsiooniga üle koormata. Ja siis tekib see olukord, et sa ratsutad läbi oma materjali, sa ei kuula, mida inimesed räägivad, sa ei lase nendel arutada, et seal tuleb leida niisugune tasakaal ja oht, tekib buss. Kui sa paned liiga palju materjali, siis inimesed ei saa arutada, aga kui grupp on vaikne ja ei taha arutada või ei oska või ei suuda võib-olla harjunud omavahel arutlema siis siis pead sina rääkima, midagi tegema. Nii et see tasakaal on alati happe ning see on alati häbene. No mida sa teed siis, kui ei taha inimesed rääkida? Noh, eks ma susine torgin ja ja seal on, et tänapäeval on niisugune noh, vana hea mõiste nagu aktiivsed õppemeetodid on omandanud sellise detailse ja avara sisu ja on väga hästi kirjeldatud, kuidas inimestel esitada küsimusi, kuidas jagada inimeste näiteks baaridesse või, või alarühmadesse. Kuidas neid aktiveerida, kas situatsioonipõhiselt? Suhtlemisvaldkonnas ma kasutan üsna palju näidisfilme asju, eks ole, ja nende analüüs ütles, et seal on, seal on nagu hästi palju võimalusi. Kui sa neid koolitusi teed ja näed neid inimesi, kellel on siis erinev stressitase või kuidas nad seal enda tööga toime tulevad, oled sa suutnud kaardistada või öelda midagi üldiselt, mis, mis nagu seisus me praegu hetkel olema. Või on see niivõrd individuaalne? Kui väga üldiselt öelda, siis ma arvan, et inimesed üldiselt on stressis ja küsima, et millal sina viimati nägid inimest, kes ütleb, et ma elan rahulikult, kui elu mul on aega iseenda jaoks. Loen üsna palju, tegelen sellega, mis meeldib ja käin ka tööl seal hälvik kujut, niisugusteni, ilmselt ei ole ta eralviku juttu selles mõttes, et kui me loeme normiks seda, mida kõik teevad, kes erineb kõigist, peame teda hälvitaks. Aga mida see tähendab, see tähendab seda, et normaalne ebanormaalne on meil tegelikult kohad ära vahetanud. Ja, ja, ja see noh, hälvikud jutumärkides. Ja, ja, ja niisugust ütleme, tormamist, ülekoormust ka lausa kehalisi sümptoome nagu unehäired söömishäiret inimestel suhkrust kergemalt raskemalt esinevad. Ja see, et mina siin tegelen selle tööstressi ja läbipõlemisega toimetulekuga, ei ole ka mitte juhus, selle teema on minu lauale toonud turg. Oma suhtlemiskoolitustel, konfliktid, avalik esinemine, läbirääkimine, otsustamine, teemad, millega ma tegelen seal, see ülekoormuse küsimus noh, tuleb välja, tuleb esile ja mida teeb koolitaja, eks ole, ta mingis mõttes ikkagi reageerib turul, eks ole, ta teeb seda, mida inimesed tahavad, või seda, mis on tarvis. Ja ma mõtlen, et, et kui sellest minu stressi või läbipõlemiskoolitusest kellelgi hakkab kergem või keegi oskab oma olukorda paremini analüüsida või teadvustab neid võtteid, kuidas sellisest kärssamisest välja pääseda siis ongi hästi, eks ole, sest noh, lõpuks, mida mina tahan, ma tahan ikka inimest harida ja aidata, nii vähe, kui see minu võimuses on või nii palju kui see minu võimuses. Aga Tõnu lehtsaar, kas sa ise oled kuulnud läbi põlenud või tundnud seda äärt, et nüüd hakkab pihta? Jah, mul mingid niisugused olukorrad on olnud ja vähemalt üks kord elus on mul olnud, et tööstress, mis vastab nendele, noh ütleme sümptomi kirjeldustele, nii et see, see teema on mulle tuttav. Aga mind on hoit tud üle kriitilise piiri minemisest või ma olen suutnud jääda nagu alati siia pool, eks ole, või või taastuda või, või õigel ajal rongilt maha hüpata. Kui sa olid vahepeal Tartu Ülikooli rektori asetäitja, siis mõeldud, et miks, miks siis Tõnu Lehtsaare võiks jääda rektoriks, et sobib ju hästi ja kõik on hästi. Aga sa ei tahtnud, kas see on ka üks põhjus või miks sa ei tahtnud ollagi rektor? Ma arvan, et see, kas inimene tahab olla rektor või ei taha olla rektor, ei ole mitte. Küsimus ei ole selles, mis inimesele sobib, mida ta tahab vaid küsimus on sellest, missugust rektorit või keda on tarvis Tartu ülikoolile. Ja ma arvan, et need kaks korda minu elus, kui ma olen olnud Tartu Ülikooli rektori kohusetäitja taevaisa on aidanud, et ma olen sellega hästi hakkama saanud mõlemal korral. Ja selliseks noh, kuidas öelda kapteniks kriitilisel ajal, ühel korral oli meil kodusõda ja rektorite valitud teisel korral rektor Volli Kalm, ootamatu surm. Selles olukorras ma olen väga hea. Nüüd kas laiemas, pikemas perspektiivis seal ma ei ole enam nii kindel ja alati on nii, et olles kohusetäitja, siis selles heas mõttes augu täitja üheks rolliks on uue rektorimajja toomine. Ja mina olen sõnastanud nendeks aegadeks mõlemal juhul kolm põhilist eesmärki tagada ülikooli stabiilsus. Esimesel juhul ka tuua majja rahu ja kolmandaks tuua majja uus rektor. Ja vot selles olukorras, kui kohusetäitja kandideeriks ise rektori kohale on tal väga raske erapooletult ülikooli juhtida. Miks? Kasvõi sellepärast, et iga minu liigud Tartus on sellisel juhul tõlgendad tav noh, minu pärast, kas siis valimispropagandana, eks ole, on olemas selline näiteks selline suurepärane asi nagu rektori reserv, millest me siis leiame toetusi või, või niisugused tulekahjude kustutamiseks suurepäraste ideede toetamiseks ülikooli arengu toetamiseks ja, ja kujutan ette nüüd, et et mina annan professor Vadile näiteks 10000. Aga professor tammele ma ei anna midagi, eks ole, ja kohe võib öelda, et näed, sa võid ja, ja ma ei tea, kas inimesed seda niimoodi tõlgendavad, aga see võimalus on. Ja, ja see on ka sageli võib-olla noh olnud minu enda enesetunde küsimus, et erapooletult juhtida emotsionaalselt keerulisi protsesse, sest alati valimissituatsioonides konfliktioloogia ütleb ka, et on teatud situatsioonid, mis on kõrge konfliktipotentsiaaliga nagu näiteks ressursi jagamine siis võimu jagamise või kujundamise situatsioonid, mida kahtlemata tippjuhi valimine on. Ja selles olukorras minu arust on organismile ehk siis ülikoolile tervikuna hea see kui selle protsessi nii-öelda peadirigent on ise neutraalne, ta ei ole seotud ja, ja nii see on nii, see on läinud. Endise direktori koht on just nimelt samasugune asi nagu sa kirjeldasid seda seda nii-öelda jutumärkides hälvikud, et kes siis ei saa absoluutselt enam olla nüüd kodus mõtestada, midagi lugeda palju ja nii edasi ja nii edasi võideta tegelebki mingisuguste organisatoorsed tulekahjudega. Ilmselt mitte ainult, jah, see on hea majapidamise tunnus, kui nii-öelda saad tegeleda arengutegevusega ja mitte tulekahjude kustutamisega, aga ütleme, et direktori ametis või selles argipäevas on kindlasti mõlemat on mõlema. Kui sul on 3500 inimest ja 13000 pluss üliõpilast siis noh, üks, mis on kindel, alati juhtub midagi. Ja, ja need juhtumised kuulama loovad sellise tavakohase töö raamesse ja nendega saavad hakkama, vastutusalajuhid on hästi. Ja on mingid asjad, et mis tulevad rektori laua peale ja kõik need, mis nii-öelda heas või halvas mõttes lahvatavad avalikkuses on alati ka rektori asi või, või tema vastutab, eks ole, ja noh, mida mina ise tundsin, oli see, et ka nende lühikeste perioodide jooksul siiski ja mulle endale ei meeldinud see minu enda juures, ma hakkasin võtma asju isiklikult. See tähendab seda. Et kui keegi lapsevanem tuli ja ütles, et minu tütar ei olevat selle eriala õppimisega absoluutselt rahul ja luges üles, et ta näeb harva õppejõudusid ja niisugust noh, nagu inimlikku suhete kontakti on vähe ja see on täpselt see, kuhu meie moodne hariduse läheb, eks ole. Me vähendame auditoorsete tundide arvu, me suurendame veebipõhist kontakt, eks ole, ja, ja see, et üks ema, keda ma tundsin hästi, kes on minu elus niisugune oleme kunagi koos õppinud ja, ja noh, niisugune ja ma võtan seda isiklikult, mulle tundub, et, et minu ülikoolis on midagi valesti, mina midagi valesti läinud. Aga, aga see on üks tuhandetest ütlemistest ja alati on keegi, kellele midagi ei meeldi. Nii et ütleme nii, et kindlasti see töö on emotsionaalselt või ka emotsionaalselt kurnav. Ja see sõltub inimesest, kuidas suhtub, ja näiteks noh, ma saan väga hästi aru, et ei tohi neid asju võtta liiga tõsiselt, aga isiklikult. Aga ma tundsin, et ma tegin seda. Jätkame vestlust Tõnu Lehtsaarega. Kaplanitöö kohta tahtsin küsida, et, et kas seal ei ole mingisugust nagu küsimust tekkinud nii-öelda uskmatutele, et miks meil on kaplan või et kas nagu hingehoidmine on paratamatult peab seotud olema nagu religiooniga. Et kas seda küsimust sa ei ole kuulnud? Olen küll, see küsimus tõusis täie teravusega siis, kui see ametikoht asutati. Selle koha asutamise taust oli tegelikult juba kusagil aastate taga. Ma mäletan ühte jutuajamist rektor Alar Karisega, kellel on, ma ütlesin, hädad Alar, et nüüd ma olen Tartu Ülikoolis kõik ametid ära pidanud. Aga kaplani ametit ma veel ei ole pidanud. Et ma võiks ülikooli rahva hinge hoida ja Alar ütles selle peale, et noh, teeme ära tema ära. Ja mina arvasin, et mul on usuteaduskonnas nii hea elu, et ärme praegu veel tee ja läksid siis mööda aastat rektoriks Volli Kalm. Ja ühe looma arenguvestlusel dekaan Margit Sutropi, ka mina olin siis usuteaduskonna juhataja. Margit oli, mine ülemus, dekaan. Meil tuli see jutt ja Margit ütles, et tead, et ülikoolis on üsna palju pingeid ka inimestes ja meie aeg on kiire ja ütleme kõik need projektipõhised asjad. Ja siis ma läksin selle jutuga Volli Kalmu juurde, see on kole mulje, et need on esmased dist, aeg hakkab täis saama, eks ole. Ja arutasime ja Testatusse sama küsimus, et miks peaks olema sekulaarses ülikoolis kaplani kohta ja praeguse nimetus ongi siis nõustaja-kaplan. Minu peaülesanne on nõustada inimesi nende tööalaselt ette tulevates probleemides mis ei ole seotud religiooniga. Kaplani mõõde on seal sees esindatud ühe lausega minu ametikirjelduses, mis ütleb, vajadusel võib minu poole pöörduda ka usuliste spirituaalselt küsimustega ja nüüd puhtfaktiliselt, tähendab see siis seda, et seda otsustab inimene, kastab, puudutab religioosseid küsimusi või mitte. Ja ma võin öelda nüüd 2017, ma olin siis esimest korda terve aasta selles ametis. Minu juures käis 4,12 protsenti ülikooli töötajatest, need olid kas siis silmast silma või ma lugesin sinna sisse ka need inimesed, kellele ma tegin seminare või kus ma käisin kohapeal. Mõnel juhul on sellelt konflikt tekib kollektiivis ja siis tuleb minna kohale, kas siis lepitada või katsuda need suhted kuidagi klaarida. Ja 4,12 protsenti ma arvan, et, et see on hea protsent, see näitab selle koha vajalikkust. Ja nüüd nii ongi, kui selle religiooni küsimuse juurde tulla tagasi miks kaplani nimi seal peaks olema? Vaat minu elufilosoofia ütleb seda, et elus tuleb minna edasi ja kui ma nüüd oleks saanud, kas ma tea hingehoidjaks konsultandiks või nõustajaks või ombudsmaniks minna professori kohalt konsultandiks või ombudsmaniks, on hale, aga vaata, kui sa professori kohalt lähed, kaplaniks seal ikka nagu samm edasi, see on niisugune nagu vinge värk. Ja, ja ma ka ei ole mitte mingi isehakanud kaplan, vaid mina läbisin kaplani kutseeksami panin portfoolio kokku, käisin komisjoni ees, nii et ma olen nagu paberitega kaplan, eks ole. Ja noh, see, mida ma teen, see mulle endale väga meeldib, see mulle väga meeldib ja, ja see noh, religiooni küsimus ongi nagu selle inimese kätte antud. Kas ta kasutab usulist sõnavara, kas ta toob jumala mõiste sisse? Kui jah, siis me räägime nagu usklik inimene uskliku inimesega. Ja kui ei, siis me räägime nii, nagu räägitakse psühholoogile täitsa seal mingit väga konkreetset vahet või, aga noh, seal ju saavad need asjad väga selgelt põimuda, ilmselt nad põimuvadki. Jah, jah, jah, jah, ei, need ei ole eristatavad, need ei ole eristatavad. Ja seal on olnud juhuseid, kus inimene tuleb ja ütleb, et et nüüd Tõnu palvetame koos on inimesi, kes on oma eraeluga jõudnud hirmsasti puntrasse ja ta ütleb, et see on jumala karistus mulle selle eest, et ma olen toppinud oma nina sinna kuhugi toppida või teinud asju, mis tema ees ei ole õiged. Ja, ja see on otseselt usuline küsimuse püstitus ja on inimesi, kes tulevad seal oma. Kas ülekoormusega on neid, kellel on konflikte, kas kolleegiga või ülemusega kes tasemejuhtidel on probleeme keerulise isiksusega kollektiivis. Kipp Ma kujutan kunstimaailmas teadusmaailmas silmapaistvalt hea spetsialist aga üldsegi mitte lihtne iseloom. Ja see on kuidagi pigem tavaline nähtus, et omale hea, väga hea tegija ja inimesena, tõbras. Ma ei, ma isegi nii ei saa öelda, ma kasutaks võib-olla sõna nisust keeruline isiksus, mis on jälle hästi vastuoluline, eks ole, et ühelt poolt tahaks olla, ma arvan enda arvates me oleme sellised normaalsed ja tahame, et teised oleksid samamoodi, aga noh, minu üks lemmiknäiteid, Dostojevski, eks ole. Kui ta oleks olnud ontlik ühiskonna kodanik, tal ei oleks olnud oma hingelisi probleeme, sõltuvus ei oleks turgeeniumi kest rahavõte ennast lagedaks mänginud ja mis hädad tal olid, kõik? Harmooniline Dostojevski ei oleks iial kirjutanud idiooti garamaalse valitsejana. Nii et sellel asjal on oma omahind. Ja noh, tänapäeval seal sõna tolerants on ära väärastatud ja ära teotatud ja tähendab teab mida, eks ole, aga vot näe, ma arvan, et siin suurte isiksuste puhul seda sõna sallivus, tolerants, et kui me suudame organisatsiooni niimoodi käigus ja jooksus hoida et suured isiksused mahuvalt pardal vaat siis me oleme tugevad. Ja ma arvan, et Tartu ülikool kriginat on ja sädemeid lendab. Ma mõtlen nüüd seal nõustaja seisukohast. Aga me oleme suutnud hoida isiksusi, oleme suutnud hoida mittestandardsed, isiksus. Ja mõnel juhul mulle tundub ka, et vaimuhiiglased, et kas sinu meelest Tõnu leht seal peakski siis nagu silma kinni pigistama mingisuguste noh, andekate väga huvitavate inimeste ees kõigi nende isiklikud ja inimlikud omadused võib-olla ei ole päris need, mis võiks olla. Et noh, et keegi on ikkagi õigem või kellelgi on rohkem lubatud kui teised. Mina arvan seda, et kui me nüüd vaatame nagu ülikooli seisu, siis definitsioon ütleb, et me oleme õppe- ja teadusaas. Ja kui inimene suudab teisele midagi anda, ehk teda õpetada või ta suudab teha teadvust, avardada mõistmise piires sinna, kus ta enne ei ole olnud siis jah, mina arvan, et selle inimese konarusi tule taluda. Kus piirini seda piiri ei ole, seda piiri sama on kunstis, noh, võtame muusika, eksa, võtame maalikunstnikud, eks ole, nii palju, kui ma tean, loovisiksusi, mittestandardseid, kõverikke, heitlikke konfliktseid täis ja, ja kui noh, me hakkaksime kuidagi Aestama mingit. Et noh, tingimuste järele sobib pildi peale ei sobi siis me sõnaga selle loomingulisem osa, ma kardan, et võib-olla isegi kaotaks, mis ei tähenda seda, et kõik loomingulised inimesed on kompleksed, eks ole, Me oleme ülikoolis, ma tunnen tippprofessoreid, kes on armastusväärsused ees ja et, et noh, on kõike, on kõike, aga On ka kõvasid kive. Aga no see on huvitav, sellepärast et pigem arvasin, et äkki sa just ütled, et inimene saab mõtlejana kasvada ja kristalliseerunud ja kui ta ka inimesena kuidagi seda teeb. Vaat see on juba niisugune noh, oma, et valdkond, aga noh, kui ma võtan näiteks nagu psühholoogiast tagasi, eks ole, siis noh, võtame näiteks niisuguse asja nagu moraal, eks ole, klassikaline moraaliuurija, Loorents koolberg ütles inimese moraalne areng, intellektuaalne areng ei ole omavahel nii-öelda põhjuslikult seotud, tõsi, teatud mõtlemisvõime on eelduseks teatud moraalsete kategooriate tekkimisel, nagu näiteks abstraktsed otsustus, mis on õige, mis on vale, mis on tõde, eks ole, ta peab suutma abstraktselt mõtelda. Aga see, et inimene on tark, ei tähenda, see on kõlbeline, eks ole. Ja, ja nüüd ka see, et, et keegi on suur teadlane või hea õpetaja ei tähenda seda, et ta peab olema harmooniline isiksus. Ja, ja need asjad ongi omaette omaette nähtused. Ma olen ise sõnastanud kunagi mul oli see, mida ma olen kuidagi soiku jätnud. Mul oli selline hobi, ma kogusin suuri isiksusi, tähendas. Vaat see tähendas seda, et keegi oli minu isiksuste kollektsioonis. Minu enda arvates ma sellel inimesel kunagi öelnud, et ma olen sind ära kogunud. Aga minu pilk jäi pidama inimestele, kes minu arvates suured isiksused ja nendel oli teatud tunnus, et esiteks on see, et nendel on elu ja maailma asjade kohta isiklik seisukoht. Teiseks, suured isiksused käivad suuremale või väiksemale osale ümbruskonnast närvidele lihtsalt oma selle eriarvamuse või isikupära. Ja kolmandaks, mis mulle tundub, on see, et, et nad on sisemus, üksildased inimesed. Vot see viimane on päris üllatav mõte, et need kaks esimest asja tunduvad nagu sellised, et mida me kõik kujutame ette, aga aga see üksinda seal midagi huvitavat jah, ja mulle tundub, et miks nad siis üksildased on, on see, et et kas siis intellektuaalselt või sellelt nende mõistmisel või mis iganes. Andekus on siis nendel mis, mis on see eriline teadmine, on see, et need teised on nendele hõlani või, või, või, või noh, nagu ei küünita nendeni ei küündinud ta nendeni. Ja neil on nagu igav, neil ei ole kellegagi rääkida. Jah, jah, mingis mõttes, ma ei tea, kas igavus on õige sõna, võib-olla son, janu või igatsus rohkem kui igavus. Noh, ma mõtlen praegu Arvo Pärt on, selles mõttes meeldib eurot ta nagu omaks võetud, eks ole, teda ihaldatakse, teda tunnustatakse, aga kui me võtame näiteks Uku Masingu Sis, Uku Masing oli välja tõugatud või, või, või põlu all siis või see suur eesti luuletaja, kes noh, et, et ei ole häid ega halbu aegu, Nets Alliksaar, Alliksaar, Artur Alliksaart sama asi, eks ta oli, noh, Vello Lõpetas. Võib-olla nemad tahtsid ise olla sellised dissidendid. Vaata seda, jah, dissident on nüüd niisugune vormiline kategooria siin mina nagu psühholoogina ütlen seda, et et iga inimene vajab vähemalt ühte inimest, kes aru saab, me, me nagu igatseme mõistmist. Mul tuleb praegu siin mikrofoni ees üks näide meelde, see puudutab diktor Frank oli, ta on siis 20 sajandi psühhiaator tegi läbi koonduslaagri logoteraapia rajaja, niisuguguse eksistents, Salistliku psühhoteraapia, üks selliseid isasid ja, ja tema siis rääkis sellest, et. Kui teda vabastati koonduslaagrist, ma ei mäletanud, kas vene või ameerika või mis selle koonduslaagri vabastasid, kus tema on? Tead seda veel kaks asja, rasked, esimene see talleks laagrist üle põllu. Mul oli väga raske mõista seda, et ma olen vaba sest pärast seda õudust, absurd, eks ole, olla vaba selle raske. Ja teine ütles, et osutus kõige raskemaks see, et mul ei olnud laagrikogemusest kellegagi rääkida. Ja ütles, et kui ma ütlesin siin sõpru, lähedasi, ma püüdsin seda õudust kuidagi sõnastada, võib küsida, kes ma ise olen teised ütlesid, et noh, et, aga me kõik kannatasime meid kõiki petate, sina oled seal pool traataeda, möll siinpool traataeda. Miks see sinu kannatused on suuremad, ütlesin ma, jäin üksinda, et mul mul ei ole kellegagi rääkida. Ja, ja mõte on selles minu arvates psühholoogiliselt oma sügavaima kogemusi. Olgu need usulised kogemused, eksistentsiaalsed kogemused mida on väga raske sõnastada. Aga inimestel on tung jagada seda kellegagi. Ja kui meil ei ole kellegagi jagada, sest me jäime üksi. Ja vot needsamad suured isiksused, kunstnikud, teadlased, kes on lihtsalt oma vaat selles ühes andekuse intelligentsuse valdkonnas teistest ees. Mina usun seda, et nad otsivad jagamust, aga nendel ei ole, ei ole ja vaat need suured teadlased suured vaimuinimeste, sageli ongi üksildast, pole partnerit. Seal mingit kõrkuse teemat ei ole sinu jaoks mõned lihtsalt nagu selline isekas hiiglane ja kõik teised lollid. See, see tekib ka vahel ja see tekib ka, aga kui sa nagu nende hiidlaste sisse vaatad siis seal sageli on ka niisugune habras inimene. Sedasama kõrkus võibki olla mingisugune positsioon või kaitse. Nii et ütleme, seal on väga palju selliseid noh, erinevaid, erinevaid erinevaid variante. Aga jah, kõrkus kindlasti on ka olemas, mis, mis ei välista sellist jagamise vajadust. Aga üks küsimus veel enne, kui sa nüüd endale arvuti uuesti lahtised pühad mis sind köidab selle selle kaplani töö juures või see, et sa nagu nõustad ja proovid inimestega suhelda ja mingit rahu ja korda majja lüüa, et mida see sulle ratsionaalselt pakub? Minule pakub see sellist suurt rahuldust. Ja ma olen seda sõnastanud seda, et mis hetkel see tekib. See tekib selle protsessi käigus kohe, tähendab kui ma saavutan inimesega kontakti ja mul tekib tunne, et ma kuulan teda ja ma saan aru, mida ta mulle öelda tahab, seal tekib sellel hetkel. Ja mina olen sõnastanud endale, kes asi siis see kaplan või nõustaja on? Täpselt sama asi nagu kes on näiteks koolitajana ma siin koolitusturul tegev, eks ole, siin ühepäevased ja vahel kahepäevaseid koolitusi ja mina olen sõnastanud sedasama kaplan või, või ka koolitaja on kaasteeline? Ta on keegi, kes liitub inimesega tema elurännakul mingiks väga lühikeseks perioodiks võib-olla vot meie intervjuu, eks ole, mis ta siin on pool tundi, minu koolitus, pool päeva, võib-olla päev, minu jutuajamine, noh, mul on ühele inimesele kuni kaks tundi. Ja edasi inimene läheb nagu oma teed. Aga kui midagi sellest kohtumisest minuga kaplanina nõustajana koolitajana on sellist, mis aitab inimesel seda oma teed paremini edasi minna siis siis ongi hästi, ma olen, panen koormat leevetama õli ukse hinge vahel enne käexusenamid jääksu ja, ja vot siis ongi hästi. Siis ongi hästi, see on tema teened, on tema valikud. Aga see tunne et ma olen talle nagu midagi andnud, et ma olen kas valu vähendanud või rohkem kummi täis löönud, ta tunneb ennast paremini. Vaat sisu, must kasu olnud. See päev pole tühja läinud. Jutuajamisse tuli Tõnu Lehtsaarega väike paus ja siin sinu kabinetis, kus on noh, kõik need teatmeteosed, mida ilmselt igapäevaselt vajad, siis kui sa ukse kinni panid, siis avanes hoopis teine maailm, et, et võib-olla sa kirjeldad, mis siin on. No siin ukse taga on siis minul sünged ja neid õngesid on laias laastus siis kahesugused, Antali riistad ja suviriistad. Suviriistad, pikad spinningu, mida mul on kokku kuus erinevates kohtades erinevate kalade püüdmiseks on mul spinninguhoidja peal, mille mu restauraator Est õemees tegi. Väga vahva, hoidan, ilusad õnged, ma iga päev näen neid siin maas kasti sees on siis Dali riistad, sikus, kad. On marmossi, õnged noogutega ja on ka üks kirves on või kirvega püüdmise riist. Ja kokku neid on, ma ei tea, võib-olla üle 10, nii et iga kord siis sõltuvalt sellest, kuhu ma lähen või mida püüdma lähen või millega püüdma lähen, kellega lähen siis võtan kaasa selle, mis on, need on õige. Aga kuidas ütelda see, et südamelähedane on käepärast, kehtib õnged, naise ja üldse tähtsate asjade reaalelus, eks ole, et nad ei pea mitte kaugel olema jätkamas vaimutöölaua tagant üle õlapöör. Siis ma näen oma hingesid ilmselgelt need inspireerivad sind ja, ja täiesti täiesti ja kui mul seal vahel noh, nii-öelda laua taga ära viskab, siis ma pööran ümber ja see on näiteks ümber mingi karabiini, eks ole, või puhastan ära mõne landi ja kuidagi ma tunnen, et mul on hea Jätkub soode töö vory. Me oleme Tõnu Lehtsaarega startinud enne seitset tartust ja oleme jõudnud justkui rokk-kontserdile Peipsi äärde, aga, aga siin on hoopis teistsugune subkultuur. Et kus me oleme ja mis me tegema hakkame. Me oleme sääritsa külas ja sätime oma asjad valmis, et minna jää peale. Nii, ja nüüd nagu Juhan Viiding kirjutas, et Helsinkin Sanomat käivad pakkidel jalad ajalehte ja seal selle põhimõtte, et on kaks paari sokke ja sokke paaride vahel on üks ajalehekiht. Ja põhjus on selles, et see hoiab sooja ja samuti hoiab ta niis osa ära või see niiskus koguneb ajalehe sisse, sest me käime jala, võib-olla mööda jäädi 10 kilomeetrit kõik kokku. Ning jalad võivad hakata külmetama, kui istuma jääda. Ja kui nüüd mõelda seda, et ma olen nõukogude armee reservohvitser, siis vähemalt üks kasu sellest on Moscan jalalappe. Ühesõnaga maatsid partyancy, et see, see on mul selge nüüd pakina jalad ajalehtedes. Aga kui kirjeldada seda olukorda, tõesti täiesti pime on veel ja on päris külm ma ei tea neid autosid mingi paarkümmend ja noh, siin tõesti see subkultuur. Sõbrad ja mul sõber Valmar tuli ja Valmar minule õpetajale hea kolleeg Alvar, võib öelda ka mõne julgustava sõna kalameestele. Kas täna kala saame? Kindlasti saame, mis kala, saame ahvenat, ahvena peale tulime väljadena? Luureinfo on hea, meile saadi siit, nii et et loodame, et täna ka tuleb. Näitan ühe koeramaadest. Tõnu lehtsaar paneb teiseks, kas sa neid ajalehti loed ka enne, kui sa jala ümber paned? Võib-olla kunagi olen lugenud, aga see on mulle suure saladuskatte all, võin öelda, need on abikaasa ajalehes Õpetajate leht on selle nimi ja üldiselt loen seda lehte ainult siis, kui on mõni oluline artikkel, aga ma ei ole tema püsinud. Aga jala ümber käivad küll. Ja ajalehed ja ajalehed ei ole selles mõttes vahet, mida tuleb jälgida, on see, et moodsad ajalehed nende klambritega keskelt kinni ehk klamber sisse ei jääks. Et kui juhtub, et klamber jääb kuidagi vahele, siis ta hakkab torkima. Et praegu selline protseduur Sõnul õhtul pakib enda jalga paberisse, kuulame, kuidas krõbiseb. Kui õpetaja lehe inimesed teaksid, kuhu nende ajalehed lõpuks jõuavad. Ma arvan, see võiks õilsad vaid kohti, kuhu üks ajaleht võib jõuda. Ta teenib paremat osa inimkonnast. Grillime Tõnu Lehtsaarega kes ei ole veel kaheksa, kõnnime mööda mööda, peitsid ida poole täpselt otse ida suunas. Ja kõnnime kuskil kolm kilomeetrit ja siis pidi üks koht olema, kus Valmar sai eelmine kord kaheksa kilo kala. Jah, see vastab tõele ja kalapüügiga on juba kord anda, et selline siseinfo või suust suhu jutt on väga tähtis. Käiakse seal, kus keegi on saanud, jäetakse minemata sinna, kus ei ole saadud või ei ole pikka aega saadud. Nii et niisugune sisekommunikatsioon on hästi vilgas. Ja kui meie nüüd ühel hetkel Et tagasi läheme, siis niisugune kohustuslik rituaali osa on helistada läbi kõik sõbrad, kes täna jää peal kas on või ei ole. Et kuidas sul läks, kuidas mul läks, kus püüdsin, millega püüdsin, palju sain. Et seda infot endale ei peeta, vaid see on nii-öelda kuulub jagamisele lähemate. Ja kuidas öelda kolleegidega kolleegidega või võitluskaaslasega, jah, no ütleme niimoodi kõverdatud. Et need, kes me siin läheme, ei ole Tõnu sinuga ja sõbra Volmeriga kolmekesi, vaid siin on mitukümmend kalameest, ma ei tea. Lätist vaatasime, olid numbrimärgid vene keelt, kuulsime et see on nagu mingi selline noh nagu väljasõit tõesti? Jah, kasutame sõna laulupidu selle kohta ja igast nii-öelda maakonnast läheb peale tuhandeid inimesi mingi arvutuse kunagi teisele Peipsile. Ja kunagi ma mäletan tädipojaga, me arutasime ja kuskil hinnanguliselt meie saime, see võib olla täiesti vale number 6000 meest on teisipäev nädalavahetusel. Ja kui nüüd päev läheb selgemaks siis valgel lumel musti täppe nagu kärbsemusta, nii kaugele, kui silm seletab, et kõik on kalamehed. Küsisid mu käest, et kas mul muresid on, et on muidugi muresid. Aga seal oli oma teooria selle kohta, see ei ole mitte teooria, vaid son praktika. Ja see on selles, et kalamees läheb vee peale siis tema teeb ühte asja, püüab kala ja mured, need jäävad kaldale. Ja nendele muredele on see omapära, et nemad ei taha üksinda olla seal. Ehk siis, kui sa v pealt kalda peale tagasi lähed, siis osa muresid on ära kadunud. Vahepeal. Nüüd kuulame, kuidas Tõnu Lehtsaare kelk, mille peale Puur, seljakott, erinevad õnged, söödad, Pong kuidas krõbiseb, kui ta sõidab? Nii me oleme Tõnu Lehtsaarega tulnud kuskil kaks pool või kolm kilomeetrit kaldast Peipsi peal ja Tõnu hakkabki puurima, jää siis auku, see koht, mille järgi koha olid sõber Valmale järele, tema püüab siin lähedal ja tema teab, aga ma just arvasin. Sisemine vaist ja mingisugune kuues meel. See tuleb pärast. Lisasin jube tihe. Ma arvan, et maantee peal ei sõida nii palju autosid, jah, no laulupeo värk. Inimesi tuleb palju ja tuleb, tahab, inimesi on palju ja tuleb juurde. Kuule, kas Tõnu, sa mõtled ka nagu kalade peale, kui sa need püüa, ta? Ei, ma ei. Ma mõtlen kalapüügipeale, jah, ma püüangi kala, ma teen ühte asja, sa midagi niisugust nagu võidusõitjad, tsiklimehed ütlevad, et kui sa oled sadulasse, ühte asja, sa sõidad, kui sa püüad kala sisse, püüad kala, kala peale ei mõtle, või et saaks kõla. Noh, tore on, aga see ei ole nagu esmatähtis. See tunne, et kala võtab ja kala on otsas, on minu jaoks kõige olulisem. Kehva on, kui jään ilma kalata, samasse jäävad traagika kalal käimine ja kalapüüdmine. Et kui minu põhieesmärk oleks kala, siis ma läheksin turule ja ostaksin sealt ja ma arvan, et see hinnavahe või investeeringute erinevus on vähemalt kümnekordne. Mida sina ise kalastades nagu panustad, jah, kõik riistad, vahendit, riietus, kõik maksab ja kui see ümberkalasse arvata, ma arvan, et oma pensionipõlve lõpuks ei jõua säärši. Me oleme kõmulehtede kalal juba muide päris mitu tundi, kuidas seal leidub? Kuule, tasapisi tilgub, on paar niisugust kolmesajagrammist, aga muidu jookseb väike. Aga võtmine on niisugune üsna üsna rahulik ja pidev, näeb, tulebki, pole vist läks ära. Ja mis on huvitav, ma nagu orienteerusin, sellel panen siku, otsasin kussi tükikese, aga tahab kalasilmaks. Silmaga koogid, silmad välja kaladel ja sõidad teisi kalu, täpselt nii. Täpselt nii. See on, niisugune. Hakkas tulema, vaatame, kas tuletseid midagi vist läks ärajale. Päike klaasis, ta mängib ühesõnaga seal all ja ei käitu siiski. Issakene tuli, noh, niisuguse võib ära võtta. Tegelikult sellega konkreetselt viska tagasi. Eriti tore on see, et ma olen ka seal on mingisugune kümmekond kala juba. Ma ei ole eriline kalamees, aga see teeb ausalt öeldes rõõmu küll Jäkimigasart lausa jah, on olnud isegi külmastele lugu ja ei, kui kala võtab, siis küll ei ole. Ja ta on niisugune, kuidas öelda, selline mõnus. Ja tuul ei ole ka väga tugev, ta puhanguti läheb kõvemaks, aga siis ta jälle nii-öelda tõmbab tagasi. Ja natuke näitab ka päikest. Püüdmis hästi meeldivaks. Inimestega suhtlemisega õpetad neid suhtlema, ütle, kas kaladega on lihtsam suhelda, kui inimestega? Olla kaladega, see suhtlemine on äärmiselt primitiivne, siin on üks liigutus, eks ole, tuleks ta välja võtta ja ongi kõik, aga inimestel noh, ütleme nii, et kindlasti inimestega on keerulisem ja palju sisulisem kui kalad. Aga praegu näiteks siit võtan jälle välja. Mis seal taga suhtutakse, päris aru ei saa, kas ta seal otsas oli või ei olnud? Näed, ongi ära läinud. Jaa, inimestega on see kõik palju niisugune mitmekesisem ja ja võiks öelda, palju huvitavam. Aga kala püüda jälle on väga hea. Aga mis see kala püüdmine siledaks, sul on seal mingi meditatsioon, mingi üksiolek? Ta on võimalus olla üksinda. Ta on kedagi ääretult niisugust looduselähedast nagu tänagi, eks ole. Me oleme sellisel talveilmaga keset loodust. Ja see tunnetus, mis tekib, on midagi, sedasama avarus. Kase vaikus, mis siin on? Need on ikka midagi niisugust võrratut. Kas jumala pealegi mõtled, kui sa kala püüad? Ma arvan, et ma jumala peale mõtlen kogu aeg et kas siis teadlikult või alateadlikult jah, vahel ka palvetan siin jääaugu ääres. Aga kui kala võtab, siis siis mul seal, tänan, jumalate. Niisugune, kuidas öelda. Eks ta võib-olla ongi jah, iseenda ja jumalaga olemise viis ka mingis mõttes siin jääaugu peal. Sa jumalalt kalu ei ole palunud või oled? Ma arvan, et ma olen, aga see ei ole minu jaoks nagu kuidas öelda. Midagi nii olulist, et ma peaks nad siin jumalad, aga kaasamas ma katsusin selle asjaga ise hakkama saada. Sel nädalal olin ma Tõnu Lehtsaare töövari. Saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludvig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.