Mina olen Urmas Vadi ja täna olen ma Ülo valgutöövari pere. Ülo tere Tartus Werneri vastas on ülikoolihoone nagu vaata, kuidas seda. Mitte Marx on vaja või mitte von Bocki maja kunagise omaniku järgi, aga see on hästi põneva ajalooga koone. Et üldse, Me oleme õnnelikud siin kesklinnas humaniora valdkond, sest me oleme ajaloolistes majades ja see maja on vanem kui ülikooli peahoone. Et kui 1802 ülikool uuesti tegevust alustades, siis avaaktus oli siin siin, selles majas on kõndinud kunagi Aleksander esimene, kes meid pärisorjusest vabastas. Eks ole, esimene rektor, Barro Oleksandr esimese võimul. Ei ole kuigi siin nüüd mõned doktorandid, kes nagu hilja õhtul on jäänud tööl, eriti kui nad ei ole siit pärit, siis nad on nagu kuulnud siin küll kedagi koridoris kõndimas, aga võib olla ka valvur, kes, kes õhtul hilja T1 ühe tiiru, aga, aga ei ole kuulnud ei. Mina isegi seda, et siin kunagi selle maja keldrisse tehti ju igasuguseid eksperimente, et koertega, et see on selline nagu pärimusliku ajalugu või mälestused lapsepõlvest. Et see ammune aeg, kui peahoone kunagi põles kuuekümnendatel aastatel, see oli maja, mille keldris nagu haukusid, need koerad arvatavasti Pavlovi stiilis eksperimente, tehti nendega, et see on üks osa selle maja ajaloost. Hiljem olid siin need punased ained, nende kateedrid, eks ole. Ongi seal Morgsu mojo, nimetu, sellest ajast on see maksumaja nimetus jah, et siin olid partei ajaloo õppejõud ja omaaegset filosoofia õppejõud töötasid siin, aga hiljem see maja jäigi tühjaks. Mingi aeg tõotas remonti. Ja siis oli meil rahvaluule osakonnale oli võimalik siia nagu töötoad saada ja nüüd me oleme kolinud terve kultuuriteaduste instituudiga siia, et allkorrusel on valdavalt kirjanduse teatriteaduse õppejõud üleval turistid, etnoloogid eelkõige muidugi auditooriumid, üliõpilased käivad siin ja mõned raamatukogud. Aga kui mõelda ajas tagasi, siis 19. sajandil oli siin näiteks õpetatud Eesti seltsi raamatukogu. Et kõik need suurkujud nagu Kreutzwaldi ja Faehlmanni ja kindlasti Kristian Jaak Peterson on kunagi siin selle maja koridorides kõndinud. Et mõeldes niimodi ajas tagahais on täitsa erakordne ruum, kus me praegu siin viibime. Sina oled eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juhataja, professor, et kas, kas see läheks ka nagu rahvaluule või folkloori alla folkloori alla ilmselt läheks, eks ju? See võiks olla küll minu teema ja siin meie osakonnas näiteks Tiiu Jaago tegeleb pärimusliku ajalooga perekonnapärimusega. Et selles mõttes desfolkloori mõiste ongi avardunud, et me ei tööta mitte kitsalt ainult sellega, mis on, mis on jagatud, mis on traditsiooniline, mis on, mis on pärimuslik vaid ka iga elav inimene on, on pärimuse looja tema mälestused on osa sellest suuremast jagatud traditsioonist. Et jah, me uurime küll inimeste mälestuste põhjal mitte ainult nende elulugu vaid ka seda, kuidas mäletatakse ajalugu. Jah, see on osa folkloorist. Kas see uurimine tänapäeval on ka muutunud või, või see osakaal on muutunud, et et kas endiselt tehakse selliseid noh, et üliõpilane või rahvaluuleteadlane läheb makiga lindistama, kedagi? Tundub nagu, et noh, tänapäeval iga meie samm nagu talletub kuhugile, eks ju, et Google korjab kõik ülesse ja ja Facebook salvestab ikkagi meie nagu kustutatud kirjad ja nii edasi ja nii edasi on ju, Facebook on ka nagu folkloorikorje. Aga et kas sinul, kui folkloristid on, on see kardinaalselt muutunud, võrreldes näiteks mingi 30 aasta taguse ajaga? Meetod? Mingil määral kindlasti, et siis, kui ma ise õppisin siin rahvaluuleteadust, oli see suuresti arhiivipõhine folkloristika mis on ka praegu väga oluline, sest tõepoolest Ta on ühed maailma suurimad rahvaluulekogud ja me oleme väga, väga heas seisus just nende allikate rohkuse poolest. 19. sajand, 20. sajand, selle pärimuse muutumine seal kõik selline uuritu teema ja väga-väga rikas, väga-väga keeruline teema. Ja siis omal ajal muidugi sai käidud ka ka välitöödel, aga see oli eelkõige nagu selline, nagu arhiivimaterjalid täiendamine, mingisugune järel korjamine. Et kaheksakümnendatel aastal nii, kuidas siin folkloristikast aru saadi. Aga praegu on võib-olla see rõhuasetus muutunud, et on muutunud inimkesksemaks, ta on muutunud selliseks, et rohkem paneme tähele seda, kuidas pärimus sünnib, kuidas seda, kuidas seda luuakse, mis on see uus, millised on need teemad, mis on, mis on just praegu mingil perioodil olulised. Aga eriti seoses selle varasemaga, et me püüame jälgida ka traditsiooni ja ja seda, mis on olnud varem nagu folklooris, midagi täiesti totaalselt uut on uut on vähe ikkagi põhinebki, ehkki varasemal nagu kultuur või nähuga kirjanduseta ta ei sünni eimillestki, vaid, vaid ikkagi sellest, mis on olemas. Sõnad on need, mis on meile antud, aga millega me saame väga palju teha? No näiteks siinsamas kõrval on üks väga huvitav uus raamat sõsarsõrmeluud eesti muinasjuttudest, kolleeg Merili metsvahi on kokku pannud naisekuju eesti muinasjuttudes ja siin näiteks olulisel kohal on loom transformatsiooni libahundi lood, eks ole, Kitzbergi libahunt, et kõik need teemad, mida me teame kirjanduse kaudu ja võib-olla kujutame ka ette, et kuidas see maailm võis inimese vaatepunktist toimida, kui, kui sellised muundumised olid, olid põhimõtteliselt võimalikud, aga väga raske on, on praegu kohtuda kellegagi, kes jagaks seda kui kogemus. Aga nüüd, kui Eesti on avatud siinsamas, mul töötoas on Kirde-India kaart, Hassani erinevad piirkonnad, et on, on võimalik liikuda seina peal, lõhe on. Vaata, mis koht see on. Kirde-India see India eks tagumine nurk Bangladeshist, ta jääb veidi sinna üles nagu Tiibeti ja Bangladeshi ja Myanmari vahele surutud hiigel hiigelsuur, kus räägitakse sadu keeli, kus on väga palju kohalikke kultuure ja väga palju religioone, aga selles piirkonnas noh, ma olen päris palju käinud seal Välidel nüüd viimati jaanuaris-veebruaris on võimalik kohtuda inimestega, kes kannavad seda, seda pärimust, kes mitte ainult ei räägi kaugest minevikust vaid kelle kohta öeldakse praegugi käivad öösiti kas liba libatiigriks või, või noh, inim inimleopardiks, et et kuulda nende nende suust, et kuidas see kõik kõik käib, kuidas selline mõtteviis üldse toimib, kuidas see on võimalik, sest maailmas sama materiaalne maailm, füüsiline maailm, eks ole, seal on looduskeskkond, on, on teine ühiskondlik keskkond, on, on teine, aga praeguse Eesti avatus maailma avardamine on teinud võimalikuks selle, et me tõesti me ei uuri ainult kitsalt eestikeelset folkloori ja noh, väga suur muutus ongi see, et me siin õpetame ka eelkõige teooriat, metodoloogiat võimet, too on põhimõtteliselt haarata kas või eesti folkloor, et seal jällegi omal ajal oli, oli kombeks niimoodi, et õpetada eesti folkloor ära otsast lõpuni, eks alates nagu regilaulus, siis kõik mõistatused, vanasõnad muinasjutud, muistendid ja see oli selline hästi materjalikeskne. Et ka praegu ma lähen materjali kesksed. Me uurime midagi, aga see, kuidas seda uurida, kuidas sellest sellest aru saada, et see on nagu palju-palju muutunud ja seal on palju sellist, mis on rakendatav väga erinevate rahvaste puhul. Aga see võib-olla ongi üks üks näide, kuidas meil Eestis kunagi elavad olnud usukujutelmad, praegu avaldavad mingisuguses teistsuguses kultuurikonteksti ja see sedasama libahunt, sama libahunt või nagu loom, transformatsioon, seal hundid, need vaid seal on eelkõige kassid, tiigrite pantoridega ka ka maod ja mõned teised olendid, ka meil Eestis elaks libahunt, et väga palju on juttu kas või mingitest teistest transformatsioon idest, noid, kes muudame ennast kassiks või võikoeraks. Ja noh, vaimolendid võivad ennast ennast muuta, et seal ta ongi eelkõige kas, kas üleloomulike olendite vaimolendite selline omadus või ka nende inimeste võime, kes kes valdavad maagilisi kunste. Aga jah, see see maailma avardamine ja see, et meie üliõpilased tulevad nagu väga mitmelt poolt, on väga mitmete keelteoskajad, et see on hoopis hoopis teistmoodi töökeskkonna meile andnud. Jätkame vestlust Ülo valguga. Aga Ülo ütles seda, et kuidas selle libahundiga ikkagi on seal kasvõi see Indias või kuidas see pilt, nagu sellest libahundist on muutunud, et kas sa, kas seal on tõesti mingid inimesed, kes ütlevad ise, et jah, et mina olen seal mingisugune libatiiger või kes moondub mingisuguseks loomaks või on see ikkagi nagu Kitzbergi lollised. Et see on ühiskonnast välja tõugatud inimene tähendab, et sellega nagu põhimõtteliselt inimene lükatakse minema. See on nii ja naa, et jälle kui süveneda, siis on võimalik märgata, et need uskumused ja nendega seotud rituaalid on erinevatel rahvastel päris erinevad. Erinevad uskumussüsteemid nende taga. Et näiteks ma ise olen kohtunud ühe ühe gaasi hõimunaisega, kes oli väga kõrgest staatusest, tal oli rituaalne roll oma hõimu jaoks, tema oli sealsamas piirkonnas sealsamas, samas piirkonnas, jah, aga seal, kohalike hõimuhõimurahvas ja selle rahva jaoks oli, oli see nagu väga tähtis. Tähtis, selline sotsiaalne roll. Samas seal ristiusk tungib väga tugevasti peal, et ta oli natuke õnnetu või dramaatiline olukord, kus, kus jälle perekond oli juba võtnud vastu uue uue usu ja ja naine kandis neid neid vanu teadmisi ja vanu, vanu väärtusi ja, ja väga võimalik, nagu et sellesse küla keskkonnas või või selles suguvõsas oli ta viimane selline, selliste võimetega naine. Aga sealsamas kõrval on kasti hindud Assami hindut ja väga palju sõltub tegelikult sellest, mis seal looduskeskkond, kus džungel on maha raiutud, kus on tulnud peale riisipõllud. Et lood nagu provotseeritakse minevikku, räägitakse sellest ajast, kui veel peeti tiigri jahti, kui mehed käisid ka püssi veel ei olnud, kui käidi kilpide ja odadega kuule ega püüti neid, need tiigrid, sest see oli tõeline nuhtlus, murdsid loomi, murdsid lehmi, murdsid kariloomi ja oli, oli vaja kuidagi võidelda sellega et nende rahvaste jaoks see tiiger on võib-olla selline nagu veidi kardetud loom. Aga samas jälle vaesuse ajal oli selline uskumus, et tiigrina käidi jahil, käidi liha toomas laua peale, et see oli lihtsalt selline praktiline vajadus. Et tuua perele üks metssiga või kits, keda siis oli võimalik seal süüa nädal või. Et sa lähed nagu tiigrinahka ja lähed tood metsast mingi teise looma. Tiigrina murrad murrad looma ja, ja Toots oli nagu küttimisviis. Täitsa selline füüsiline tegevus, sellest on päris palju räägitud, mäletatakse ja siis tuuakse ka neid neid näiteid viimaste juhtumit kohta, mida veel mäletatakse-mälestatakse neid, et kui olid veel suured nõiad külas, kes kes käisid mantrat, kontrollisid, tiigreid jäid, kuidas? Üks meid selles piirkonnas, kus ma käin, suurapeediaid, kuidas ta kõndis läbi külatänavat talutes tiigrit kõrvapidi, et siis nagu kõik inimesed aukartusega vaatajaid, seda, et need on inimeste mälestused, selleni jahib. See on nagu puhas nagu folkloor, eks ju. See on puhas puhas folkloor, see on jälle nende suurt teadjate teadmameeste kuju loomine rahvajuttudes ja jälle nagu suurte teadmiste provotseerimine minevikku. Et huvitav on jälgida neid praeguseid Diaadidele, kuidas nemad oma oma seda legendi loovad iseenda kohta, kuidas nende kohta seda luuakse, meil 20 30 aasta pärast on nemad need, kelle, kelle kohta mäletatakse, kelle kohta räägitakse. Aga jah, need loom, transformatsiooni lood on, on ajas muutunud, nad seostuvad selle loodus keskkonnaga ja muidugi Indiasse, kultuur muutub üli ülikiiresti, et kümmekond aastat tagasi veel ei olnud mobiiltelefone, ei olnud ka nii palju televiisoreid, võib-olla külades nagu nagu see praegu on mõnes mõttes väga sarnane Eestile mõnes mõttes väga erinev. Aga nii nagu Indias ka Eestis need erinevad mõtteviisid eravat paralleelselt, et vot see, mis nagu avalikus ruumis esile tõuseb, on, on võib-olla midagi muud mis tuleb esile kas või nagu argisuhtluse või sellise intiinsema suhtluse keskkonnas, sest nagu Eesti me teame, on ju ka praegu väga selline uue vaimsuse mõjutatud. Väga maagiliselt mõtleb kultuur, kus, kus inimesed kardavad küll küll kurja silma, küll küll needust, astroloogia tähtsus, ajakirjandus, eks ole, on päris päris märgatav. Kui sa kasvõi vaatad näiteks mis raamatupoodides on edetabeleid, et seal on ikkagi maagilised, mingeid nõiaraamatuid ja nii edasi ja nii edasi, et üldse mitte andmata mingisugust hinnangut sellele aga, aga järelikult, et eestlane loeb või ta vajab nagu sellist mingit asja, mida sa võib-olla nagu päevalehest lugeda ei saa. Jah, meie jaoks on see kõik erakordselt põnev uurimismaterjal. Näiteks siin mul praegu laua peal on üks raamat, tuhandenäoline kangelane, selle autor on suhteliselt kämpel, see on üks 20. sajandi kõige mõjukam mütoloogiaalane teos. Et see on raamat, noh ma olen ise selle kunagi tõlkinud koos oma armsa naisega, kahekesi me seda tegime, seal on üks suuremaid töid, mis ma olen võib-olla viimase 10 aasta jooksul teinud, aga aga see on absoluutselt ebaoluline. Ma arvan, et ma isegi seda eti ja seal ära nimetanud, et see lihtsalt ei loe, selline selline töö, mingisuguse teose tõlkinud, ütleme on Eesti Eesti keelde sinuga teadlasele nagu punkti või noh, nii-öelda ei anna selle alusel kindlasti mingit, nagu teadlased projekti taotledes oleks. See oleks naeruväärne. Aga, aga see on väga põnev töö, mida me teeme nagu vahendamisega eesti keelde vahendamise pead, selline, et see raamat on nüüd eesti keeles olemas, see on üsna nagu tähelepanuväärne. Eile oli mul lihtsalt müüdi ja mütoloogia loengukursuse raames oli, oli üks loeng, kus ma lugesin ühe ühe katkendi. Et, et see on kirjandus, mida peaksime tundma. Aga jälle peaksime oskama teha vahet mida võtta selliseks teoseks või alustekstiks, mille abil mõelda, mille, mille abil analüüsida, millestki millestki aru saada. Aga teises olukorras jälle seesama tuhandenäoline kangelane on päris hea selline eneseabi raamat, kus on võimalik reflekteerida oma unenäomaailma ja inimese elukäiku, projitseerida seda mingisugusele suurele, sellise mitoloogilisele taustale, mitoloogilistele kangelaslugudel, et kuidas iga inimene oma oma elus on, on omamoodi vapper seikleja, kes, kes teeb läbi igasuguseid katsumusi ja, ja tuleb sealt tagasi tugevamana ja ja, ja targemana. Et see eestikeelse kirjanduse rohkus, kus praegu see teeb nagu väga palju rõõmu, samas nagu natuke kurvastab see, et tõesti nagu eestikeelset loomingut, et meie teaduspoliitika väga kõrgelt ei hinda, samas ma saan ka sellest aru, et me, me tõesti, me ei saa teha humanitaarteadust ainult eestikeelsele lugejale, et see on täiesti iseenesestmõistetav, et ma lähen praegu avatud, et me räägime ka teiste rahvaste teiste traditsioonidega, et me püüame luua mingisugust sellist mõisteaparatuuri metodoloogiat, mis on rakendatav igalt igal pool. No kuidas see käib, kuidas see praktikas välja näeb? Ülo Valk praktikas see näeb välja välja niimoodi, et me ikkagi nagu, nagu vanasti tuleme kokku loengusaali siin seminarisaal ja arutama mingisuguseid tekste koos peame loenguid, et need loengud on, et ikkagi enamasti rohkem rohkem dialoogi vormis, et üliõpilased küsivad palju-palju rohkem. Ta ei ole nii, et õppejõud tuleb ja lihtsalt nagu valab mingisugust teadmist välja, sisse võetakse vastu, nii nagu seal on veel mitmel pool maailma ülikoolidesse niimoodi toimib nagu ka meil vanasti vanasti oli, et praegu on ikkagi väga palju nagu ühist arutamist, küsimuste küsimist, väga palju on ka lihtsalt juhendate väga koos koosistumist, nende kirjutatud tekstile arutamist ja kirjanduse soovitusi, et, et väga palju õppedes toimub nagu õppetöö välisel Ajal, kui me siin lihtsalt istuma siin ümberringi on raamatul, eks ole, et mida võtta ja mida mida lugeda, millega on nagu midagi peale hakata. Et see, et kellelegi on keegi, kes oskab soovitada mida, mida peaks lugema ja mida mitte lugejale, see on nagu hästi-hästi oluline, sest see valikute tegemine see ongi nagu suur osa kvaliteetsest õppetööst kirjandust on nii palju, kõike seda lugeda ei jõua, aga. Jah, mulle tundub ka, et tegelikult on, praegu hakkasin mõtlema su jutu peale, et tegelikult ma kujutan ette, et neid inimesi, kes eksinud pilguga, käivad raamatupoes või raamatukogus ringi, ma arvan, et neid on väga-väga palju. Tänu sellele samale põhjusel, et seda teksti on niivõrd palju, et ma ei oska nagu seda õiget nagu justkui üles leida. Et äkki võikski raamatupoes olla ka nagu selline, nagu nagu sina oled siin õppetoolis, eks ju, et kes enda tudengeid juhendab, eks ju keegi. Et äkki võiks olla nagu sellised konsultandid raamatupoodides ka, kes nagu aitavad inimesi? Jah, see oleks väga tore mõte, näiteks ka meie üliõpilase võiks niimoodi nagu tööle tööle võtta või praktikale kutsuda ja ma usun tegelikult, et müüjad oskavad nagu väga hästi soovitada, kui inimesed oskavad küsida jah, aga eestikeelse kirjanduse rohkus, et see on praegu hämmastav, noh, et üks teema, mis sind enne valimisi tõusis, oli see nagu tohutu mure eesti eesti keele eesti keele staatuse pärast ja see, et kuidas inglise keel tungib, tungib peale nagu nagu. Ülikooli teema ka kogu aeg olnud üheksa. Jah, see on ka ülikooli teema ja see on, me peame seda muidugi muidugi jälgima. Ka olles õppejõud, ma küll kuidagi ei taju seda eesti keele ohustatust, seda, et eestikeelseid üliõpilasi natuke jääb vähemaks, et see haridus muutub elitaarsemaks, et see on, see on tõsi veel kümmekond aastat tagasi olid auditooriumid, olid, olid täis, oli see nagu massiülikooliaeg praegu on, üliõpilasi on? Aga kõik ei pea ju olema kõrgharitud inimesed, et milleks neid vaja, nii palju on isegi. Jah, jah, täpselt, täpselt nii. Aga kui neid ei ole, ei ole piisavalt Eestis ülikool, eks ole, töötab, töötab inimestega, üliõpilastega meil on nüüd siin ingliskeelne Ta kava folkloristika ja pärandi rakenduste õppekava, kus on üliõpilasi nagu väga mitmelt poolt, et seal on ka väikerahvaste tõesti, nagu hõimurahvaste esindajaid eriti Indiast, praegu on magistriõppes meil üks karbisoost, noormees. Noh, kes saab professionaalseks folkloristikas esimeseks oma rahva jaoks, esimene lõpetaja oli tol hetkel Kaling oli Uipo rahva esindaja tema magistritöö nüüd raamatuna ilmunud, see on üks selle selle rahva eepos suuline eepos. Kuule, aga äkki sa võiksidki sellest? Uibo eeposest rääkides kinkisid mulle ka selle raamatu ja see on nagu hästi huvitav see üleüldse, et et sa siin, Tartus nüüd ilmusse Uipode eepos inglise keeles ja kelle hõimse siis on ja mis nad praegu teevad ja missugune see olukord on, et ma arvan, et see oleks hästi huvitav kuulda. Et see on nagu tähelepanu väärne raamat selle pärast, nagu me teame, kui oluliseks on saanud Kalevipoeg, mis, mis ilmus ka siin kunagi kunagi ammu, ülemöödunud sajandi keskel Tartus ja ja sellest ühe Ikkagi nagu sellest majast kuidagi tingitud, et nad siin majas ilmselt Kreutzwald Kaagadega askeldas, nüüd nüüd kuidagi tuleb veel üks eepos, aga seekord. Teo Epus noh, võib ka niimoodi mõelda sellele raamatule ma kirjutasin ka väikse sissejuhatuse, kus ma igatahes Kalevipoega ja Kreutzwaldi nimetasin kui sellist nagu inspiratsiooniallikad, et mida üks eepos näiteks Kalevipoeg eestlaste jaoks, et kui oluliseks võib muutuda, kuidas paneb käima mingisugused kultuuriprotsessid ja kirjandusliku loome ja annab annab tähtsuse tähenduse keelele. Uibo, rahva olukord on natuke teine ja mõnes mõttes palju kurvem, et seal selle keele tegijaid on vähe, et kuskil nagu paar 1000 inimest seal manipuris Kirde-Indias üks osariik, ta on üks kaugemaid kohti üldse, kus ma olen käinud, et sinna on tõesti nagu väga-väga pikk lenn, seal elab mitmeid hõimurahvaid, ameteid on, on suurem rahvas ja mõned Naagasid on, seal, on seal palju. Ja see Uipo rahvas on üks neid väikseid rahvaid, keda ka India keskvalitsus ei ole tunnustanud, et seal on konstitutsioonile lisandub üks nimekiri, kus on siis kõik üles loetud Need rahvad, ka allasurutud rahvad ja allasurutud kastik, kellel on teatanud kui eelisõigused, siis, et kõiki inimesi võrdselt kohelda. Ja Uipo ehk koibu hõimlel nõu kaks, kaks nimetust praegu võitlevad selle eest, et saada tunnustatud, telli keskvalitsus üldse, nagu peaks neid omaette rahvaks. Ja pärast uut, et testamenti on see nagu esimene koibue Kuipogeelne publikatsioon, Se Tseepas, mis ilmus kahes keeles nende keeles ja inglisekeelses tõlkes siis calling tõlkis selle inglise keelde kirjutaski sinna kommentaarid, meie, meie üliõpilane, esimene magistrant ja ma loodan väga, et see võib-olla paari aasta jooksul õnnestub, et ikkagi raamatueepos on mingi selline tõend ka inimese jaoks, kes kultuurist midagi ei tea nagu nagu poliitikas üldse on päris palju neid inimesi, kes kultuurist midagi ei tea, kas tahavad väga teha kultuuripoliitikat ja otsustada keelte ja rahvaste saatuse üle. Noh, noh, nii see nii see paraku on, et kui, kui vaadata seda kirjanduse hulka, mis eesti keeles ilmub ja küsida, et, et kui palju Eesti poliitikud on lugenud läbi raamatut, kas või avatud Eesti raamatusarjast või, või kui palju praegu üldse loetakse eesti keeles, no ma ei usu ja sama asja nagu see hädaldamine eesti eesti keele nagu sellise nagu tõrjutud staatuse üle eriti enne valimisest muidugi selline nagu hirm, mis tekib, et see mobiliseeritud teatud hulga hulga valijaid. Aga jah, on, on neid keeli ma arvan, et ei ole nii väga Eestis ja ka mujal maailmas, mis on tõeliselt allasurutud, kelle, kelle kirjandusi noh, ei ole, kellel on väga rikkalik mütoloogia pärimus on väga-väga rikkalik rahvaluule, kes peavad praegu võitlema selle eest, et, et saada omakeelne kirjandussaare tunnustatud. Et ühesõnaga see seesama Uipode eepos, mis siin Tartus nüüd ilmus nii Uipade keeles kui inglise keeles, et see võiks olla teeli valitsusele, üks tõendas, et, et jah, et nad on nagu iseseisev rahvas ja nad on tunnustamist väärt. Jah jah, päris kindlasti, et see on nagu see poliitiline sõnum selle selle raamatu taga ja eepose sisu on tegelikult selle rahva suuline ajalugu, et algab sellest peale, seal kirdetekstid pärinevad, kas see on ka lugu kogutud üles rahvaluule või ta on ikkagi nagu käsikirjana olemas olnud see on ikkagi suulisest pärimusest salvestatud kuskil paarkümmend aastat tagasi neid laulikuid, kes seda või noh, nagu ikka, et see on nagu see viimane hetk, kus hakatakse teatud žanri kas või nagu eepilise laulu žanri üles üles kirjutama, alguses salvestama ja siis Litereerima. Et nüüd see on juhtunud, neid laulikuid on väga-väga vähe, risti, õhk tungib peale, moderniseerumine tungib peale, et aga, aga ühe rahva jaoks, et saada seda nagu enesekindlust ja rahvuslikku väärikust. Üks eepos ja omakeelne kirjandus ikkagi on, on erakordselt olulised. Sest noh, meil Eestis ei ole nii pingelised, need etnilised suhted nagu Kirde-Indias, kus tõesti nagu hõimud sõdivad oma omavahel. Et see ei ole, ei ole nali ka sedasama raamatut teatud mõttes on, on see riskikoht selle rahva jaoks, sest kui naaberhõimud saaks teada, et selline eepos on, on ilmunud. Et on, on võimalus, et see väike Uipo rahvas saab ka tunnustatud siis võivad järgneda väga-väga karmid rünnakud, kus pannakse külasid põlema ja Indian on maa, kus, kus inimesi lihtsalt lihtsalt tapetakse küll linnades, küll külades. Ja meie siin sellest palju, palju ei tea. Ülo Valk õigesti aru, et, et see eepos, hüppade eepos, mis nüüd on ilmunud ja mille esitluste varsti hakata siin Tartus tegema et see siis tekitab mingit vihavaenu, mingi kadedust, naaber, hõimus või see, et mida see tähendab täpselt. India ühiskond on üldse väga hierarhiline, eks ole, seal vana kastisüsteem, kus on, enamasti, on keegi, kes on sinust veidi kõrgemale, palju kõrgemale ja siis on keegi, kes on sinust sinust allpool. Ja seal on nagu pinged etniliste rühmade vahel, kui ka kastide vahel on, mõnel pool on suuremad, mõnel pool on väiksemad. Aga manipuris selles India piirkonnas on kui sellised nagu hõimudevahelised. Sõja otse ei ole mitte metafoor, vaid see on nagu päris reaalsus, seal on ikkagi suured relvastatud rühmitused, on, on, on, džunglis on metsades ja võitlus ka selliste riiklike ressursside pärast, et kuidas keskvalitsus toetab seal mingisuguseid tuura, mingeid mingeid keeli. See käib suuresti ka sellesama rahvast ja kastide nimekirja alusel. Et kui nüüd Uipu rahvas hakkaks saama mingisugust toetust ja hirm on, et see tuleb nagu teiste teiste rahvaste toetuse arvelt. Et selles mõttes on teatud huvirühmadel on tõesti seal päris vastumeelne, et tuleb esile selline rahvas, kes on seal kogu aeg elavda, keda pole märgatud, keda pole, pole tunnustatud. Et jah, et see, see epo sillumine on ka selline poliitiline akt ja, ja paljud selle hõimupealikud ka olid alguses päris päris mures, et mis nüüd, mis nüüd saab, et kas me julgeme sellega välja minna. Aga väga meeldiv on, et seal on üks noorem põlvkond, on need nagu meiega liin, kes siin õppis, kes on nüüd uuesti Indiasse tagasi ta jäänud siia eesti keele kohustuslik õppe oli tema jaoks üks mure, murekoht või probleem? Nad tulid, tulid kokku, panid ka teatud määral raha raha kokku kuuest jah, igasugused ka nagu altkäemaksud, mis sinna juurde paraku Indias käivad, korruptsioonitase on ikkagi jaan üsna üsna jube, seal aga positiivne programm on ikkagi selle oma oma rahva suulise pärandi talletamine ja selle selle rakendamine nagu oma etnilise kultuuri hoidmise ja arendamise teenistusse. Ma isegi mõtlesin, et kui seal kohalikud tüübid ei, ei julge või ei saa nagu seda raamatut või noh, seda seda keelt või rahvust nagu säilitada, äkki me peaks Tartus tegema nagu mingi Uipode nagu mingisuguse reservaadi? Jah, mine, mine tea, et nüüd Kaling, kes meil lõpetas magistriõppes ta, no ma arvan, et temast saab oma, oma rahva, ma ei tea, kas, kas Jakob Hurt või või mingi muu intellektuaal. Sest nüüd sellesama Tartu Ülikoolidiplomi alusel India keskvalitsus andis talle uue stipendiumi ette võib minna ükskõik millisesse maailma ülikooli doktori pesse. Olgu see Harvard varguse, Cambridge'i, olgu see, olgu see Tartu muidugi meie häda on see, meil ei ole doktoriõppekohti, et saan oma omakorda on keeruline selle doktoriõppe kohta luua. Ülo Valk need asendada märkmiku ja ja tänan selle, Ülo Valk selline päev, kus seal loenguid ei ole, et sa saadki oma kabinetis istuda, et mida see tähendab õppetooli juhatada. Mida sa täna teed? Noh, ma tavaliselt tulen siia kuskil niimoodi üheksa paiku, vaid need hommikused tunnid ongi sellised üsna vaiksed. Loengud hakkavad peale valdavalt kella kella 10-st, aga meil, üliõpilased hakkavad rohkem liikuma, noh et ilmselt töötavad õhtuti elavad oma elu, et kuskil nagu pärastlõunat läheb siin siin lahti, kus doktorandid, magistrandid tulevad nendega tihti mingisuguseid nõupidamisi emaatilis märkmikusse praegu veel kirjutama nendele soovituskirja sellega on kiire ühele meie armeenia üliõpilasele selleks et ta saaks minna Jerevani suvekooli, täiendada ennast Armeenia kultuurialalt, et seal on üks väike selline täna tänane töö ja siis on siinsamas, üks korrektuursel, nüüd Ameerikas ühe kolleegi juubeliraamatus testrit saksakeelne sõna, mis eestikeelne sõna on selle, selle tõttu ei ole ka mingisugune seos, artiklikogumik pannakse kokku kellelegi nagu väärika teadlase sünnipäevaks, et ma pean selle läbi vaatama, et see on žanri teooriast. Kui sul on tõesti sa maininud nagu erinevaid erinevatest rahvustest üliõpilasi, kes teil siin õpivad kuidas ta nagu kohaneb, et kas on mingisuguseid nagu raskusi või mingeid üllatusi ka, kui nad tulevad siia õppima või? Eks nad kõik tulevad oma kultuuritaustaga, et mõned on tõesti sellised, kes on esimest korda välismaal, kes on hoopis hoopis kaugelt tulnud ja siis kliimaga kohanemine, et nad näevad lund siin esimest korda, seda kõik on nagu väga tore nagu kõrvalt kõrvalt näha. Ja ega see, kui nad saavad aru, et me talvel kütame toas on tegelikult soe, see võib olla päris suur üllatus, et on neid ei maid, eks ole, kus, kus ei köeta, kui on nagu talv on üsna üsna külm, aga see käibki nagu selle selle juurde, et sul tuleb suust hinge hingeauru, et saades aru, et Eesti talv on midagi, midagi muud. Noh, üks huvitav, huvitav kogemus oli küll see nüüd hiljuti, ühel sünnipäeval käies siin siin tornist üks meie doktorante kes on Indiast pärit, kus sellist nagu huvitavat huvitavat jooki sellise India tšai, eks ole, piimaga tee hästi magus tee jäi sinna kallati sisse pudel vana Tallinnat kastrulisse ja see pidi olema nagu mingi suurepärane kokteil, et see oli nagu minu jaoks oli tõeline üllatus. Jah, ma jõin selle topsi topsi ära, aga teist ma enam ei küsinud, aga noh, see on jällegi näide sellest skulptuuride segunemisest erinevatest maitset, sest ma tahtsin just öelda, et ongi India ja Eesti ühe ühinevad, niimoodi sai vana Tallinn jah, ja kas see, mis sellest nagu sünnib, on see kõige täiuslikumal, kõige parem ma ei ole, ma ei ole kindel, et mingis mõttes on hea, et kui me jääme ikkagi oma omakultuuride juurde, võib-olla evolutšaid ja vana Tallinnat eraldi Kub saade töövari ja täna ma olen Ülo valgutöövari ja on siin eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis. Ülo Valk sinu kabinetis, sina oled siin selle õppetooli juhataja, hakkasin mõtlema selle peale, et kui vanasti noh, mõtlen kasvõi mingi eesti talupoja peale, kelle jaoks võib-olla see transformatsioon oli suur unelm, et ahah, et ma saingi kuhugi ära käia või et ma olen nagu mingis mõttes nagu sunnismaine. Isegi kui see talu oli seal välja ostetud et siis olid ikkagi selle nagu küljes kinni, et sa ei saanud ära minna või kui seal olid mingid loomad ära minna, sest et võib-olla see oli ka mingisugune soov nagu kuhugi ära liikuda või mingi kuhugi mujale liikuda, ükskõik, mis mõttes seda ruumi siis noh, et kas mingi vaimne ruum või, või üldse kuhugi ümber paikneda, aga et praegu meil on nagu võimalik igale poole liikuda või me ei ole nagu selles mõttes sunnis mainet, aga see transformatsioon on ikka nagu olemas, ma mõtlen, kas või lapsed vaatavad mul multikaid, transpordil taimerid, eks ju, kes on mingisugused pool inimesed, pool autod, kes muutuvad naguniimoodi, et et see muutumine on ikka kogu aeg. Jah, jälle väga terane tähelepanek, et see folkloorifunktsioon või varem, mis ilmselt oli palju olulisem kui, kui praegu et tõesti nagu muinasjutt, mõned teised žanrit. Et nad sellel ajal, kui eestlane oli paraku seotud oma oma kihelkonnaga, oma oma külaga, kus juba linnas käimine oli midagi erakordselt ja haruldast, eks ole, mehed said aeg-ajalt seda endale lubada, naised mitte, mitte nii väga siis oli võimalik sooritada neid rännakuid jutumaailmas jutu jutukeskkonnas. Et üks huvitav artikkel kolleeg Risto järv avaldas artikli alguses olise faabul ajakirjas, hiljem Keeles ja Kirjanduses muinasjutte turismireisijat, kuidas tänapäeva ettekujutus täiuslikust, turismireisist on seotud nendesamade nagu muinasjutu etappidega, kus, kus kangelane läheb välja, välja seiklema, tuleb tagasi mingisuguse uue uue varandusega või teadmisega jälle muutunud muutunud kujul see, et see kangelaslugu, mida me praegu võib-olla elame läbi ja reisides või rännates kaugetes kaugetes maades käies avatud maailmas nagu me nagu me elame. Aga jah, et keskkond on ju, on ju väga muutunud Eestis viimase paari sajandi jooksul Ta on sajandi jooksul ja jäi nüüd viimase paarikümne aasta jooksul, on, on see hoopis teistsugune kui kui kunagi nõukogude aja suletud ühiskonnas, mida me tõesti ja mitte keegi tagasi ei, ei taha ja kuhu meeldib ka tagasi ei liigu. Kas Eestile on omane see, et mingisugused lood või müüdid, ma mõtlen mingi rahvaluules, mis on just nagu meile omased, mida noh, on just siinkandis või et, et noh, sa ütled, et need on hästi universaalsed transvormatsioonide, sellised asjad. Aga meie folklooris on midagi, mis on just nagu sellele meile iseloomulik. Jah, nii ja nii ja naa, et et võib-olla see, need erinevused avalduvad kõige selgemini, kui, kui minna veel üks tasand sügavamale kuskile mingi mingi kihelkonna, mingi mingi küla või nagu ühe jutuvestja või ühe pärimuse kandja too maailma juurde, seal on see kirevus on veel veel palju suurem kui püüda võrrelda, üldistada midagi nagu Eesti kohta, aga tervikuna Eesti on tegelikult hiigelsuur, mõeldes kasvõi neile rahvalla kogudele, mis meil, mis meil on, et seal hakkavad need erinevused võib-olla ära ära kaduma, et siis me jälle võrdleme omakorda teiste läänemeresoomerahvastega soomlastega venelastega siin ümbruskonna rahvastega näeme jällegi väga, väga palju on, on sarnaste folkloor üldse, ongi rahvusvaheline. Aga veel, ja mis sa enne ütlesid nende loom transformatsioon-ide kohta või see soov nagu kuskil kuskil pääseda välja kasvõi oma oma kehast sellest sunnismaisest reaalsusest siis Eestis ristiusu tekstis oli see pigem ikkagi selle nagu noh, teatud õnnetus või ka needus on ka, mida nõid võis võis kedagi ära ära manada, ära ära nõiduda panna peale selle, selle õnnetuse inimesele, et ta oli sunnitud jooksma loomaks või libahundiks või see noh, libahundistaatusse ta seostus selgelt kuradi ja kas või Eesti nõiaprotsessi materjali vaadata, et ta oli ikkagi selline nagu kuratlik kunst, mida ta igal pool ei ole olnud. Et 700 aastat ja kauem ristiusku, mis meil on olnud, anname, võime arvata, et see on nüüd kuidagi nagu muutnud eesti kultuuri selliseks standardse maks või või on kaotanud ära mingisuguseid algseid ürgseid erinevusi võrreldes muu Euroopaga? No nii ja naa, sest see, et kui mingisugune uus skulptuur tuleb peale sisse, see varasem hakkab transformeerumise hakkab, hakkab muutuma ja need uued kombinatsioonid või see uus, mis, mis tuleb ka selle skulptuuri konfliktist. Võib-olla just siin on ka see, see erakordne või, või eriline või või omapärane Oskad sa näite tuua, kuidas? Sedasama kurat või mingi deemonlik jõud nagu siis läbi noh, eestlastel on nagu ellujäänud või kuidas ta on muutunud? Noh, võttes kas või ette seesama Merili raamat Merili metsvahiraamat sõsarsõrmeluud, seal on üks seltskond tegelasi, on vanahalvad. Et kes, kes on see vana halb on ta ristiusu kuraat, deemonlik tegelane? Jah, osalt osalt on anda sihuke kohmakas, rumal vanapagan, jah, jah, on, aga selles raamatus need vanahalvad, nad on ka nagu inimtegelased, mingisugused sellised pool poolpaganat pool pool inimesed, noh umbes Need, keda siin poliitikud manavad meile meile ette mingite pagulastena, mingite moslemiterroristide na, kes, kes on kuidagi söönud ennast sisse või elavad nagu inimeste inimeste kõrval. Et sellised kujutlused või ideed, kus on, nagu on tähenduslikult koos mingi selline nagu institutsionaalse kultuuri, kas või kiriku või ristiusu tähendus, maailm väga nagu sellised rahvapärased ideed. See on erakordselt, erakordselt huvitav, erakordselt. Ta rikas jällegi, et kuidas me oskame lugeda neid, neid vanu, ülemöödunud sajandi jutt või ka 20. sajandi alguse jutt, et kuidas me oskame neid tähendusi elustada ja mäe kindlasti Toomega siia uusi, uusi tähendusi. Aga jah, kurat, ongi üks näide sellisest olendist, kes ilmselt nagu meil kasvab välja ristiusueelsest ajast teatud surnute maailma valitseja, allilma valitseja, tan, Kristjani seerituta on kohandatud ristiusuõpetusega. Et selle nimetuse taga on terve suur seltskond igasuguseid olendeid, valdavalt ohtlikke olendeid, aga aga mitte ainult ja muidugi ka sünonüümid arv, et seal on meeletu, et see on ikkagi läbi aegade arvaks küll, et eesti keele kõige sünonüümirikkam sõna kurat kurat, jah, see see, see mõiste või sõna, mis, mis levis eelkõige nagu jutluste kantsleri kirikukirjanduse kaudu, et seal on näide sellest, kuidas kuidas kirjakeel või kirik nagu kujundab keelt, ta on seotud hirmudega tabudega, selle vajadusega ümber öelda, kasutaja sünonüüm, mitte kurja esile esile manada. Aga kantselistiks pastor vaimulik muidugi nagu julgelt ütles seda välja, see oli termin kristliku kultuuri termin. Ja nii see, nii see levis nime. Nii me nagu teame seda, seda sõna, mis on eesti keeles väga huvitav, nagu selle pahempoolsusega parema käega kura kurakäsi ja selle sümboolikaga parem ja ja vasak. Ja kõik need, need olendid või jõud, mis sunnivad inimesi nagu kuidagi kõveriti tegema või või vastupäeva käima vastupäeva liikumine. Ja muidugi need tähendused lähevad sinna mitmes suunas vastu vastuvoolu ujuda on väga nagu positiivne, aga, aga kõigest nagu vastu vastu töötada inim inimkultuurile või mingitele väärtustele, milles me oleme kokku leppinud või kahtlustada kedagi selles mängus on, no seal on, see mõtteviis on kindlasti mängus, mis seal, mis seal loonud, sellised sellised vaenlase kujud. Just, selle ettekujutuse, et see vaenlane on kuskil siin nagu selja taga, kohe nagu siinsamas meie meie lähedal varitseb ja ähvardab kõik need rahvavaenlase kujud ja, ja praegu ka nende nagu sissetoomine Eesti ühiskonda, Eesti Eesti kultuuri siiasamasse nagu Tartu keskkonda, kus nad hiljuti oli see mingi rassistlik rünnak, mida on nagu väga-väga kurb on märgata või lugeda midagi sellist siin ülikoolilinnas võib. Võib juhtuda. Et, aga jah, siin on kurat kurat, mängus päris päris kindlasti selliste juhtunud mitte puhul. Kui veel korra mõelda nende pahalased või halvad vana vanahalvad pahalased, võib ka nende kohta öelda väga palju. Ja tuua nagu nende nende pagulastega võrdlus, et võib-olla see on ka ikkagi väga vanast ajast sisse jäänud, et, et meil on ikkagi kogu aeg olnud, et kui keegi väljast tuleb, siis see ei tähenda eestlastele midagi head. Jah, see oma ja võõra vastandamine seal üldse nagu inimkultuurides üks põhilisi opositsioon, et kes oleme meie, et me defineerime seda eelkõige selle kaudu, et kes, kes on võõraski, kes on see see meie, meie vastajana või see, kes kipub meie käest mingisuguseid ressursse, võimalusi nagu üle üle võtma, vaenlase kuju on, ta on väga folkloor ja folklooris on nagu väga palju seda, mida me nagu pigem võib-olla ei tahaks näha, seal on väga palju rassistlikku, seal on väga palju igasuguseid tabu teemasid, mida, mida käsitletakse, et Forfooril on väga suur, on see tume, tume pool või see musse sünge folkloor ja ja suhteliselt lihtne on, on neid nagu õhus olevaid hirme ära kasutada, nendega nendega manipuleerida. Ja see on töö küll, tõesti, mida ma ei tahaks näha, et poliitikud seda seda teevad, nad kasutavad ära folkloori, seda, seda potentsiaali, mis seal on, otsida, ohte, näha, näha vaenlase kuju, näha, näha tonti. Ja ei saa öelda, et seda tont ei ole olemas, sest nagu see tont ongi selles folkloor ses keskkonnas seal ta seal ta on, aga kanda talle elujõudu juurde, mida me praegu näeme teistes meediažanrites ETV intervjuudes, ajakirjanduses, noh, võime öelda, et muinasjutukeskkonnast need vanahalvad on toodud meie praegusesse reaalsusesse, sotsiaalsesse maailma, provotseerima neid neid siia kuskile enda ümber, et kui kunagi me nagu me teadsime, et seal muinasjutt on väljamõeldis. See ei ole päriselt. Niisiis tänapäeval on nagu on see see suhe tegelikkuse ja fantaasiamaailma vahel nagu palju hämaram või palju, palju segasem tasukski mõelda selgemalt, et mis seal, mis on päris ja mis on fiktsioon. Sel nädalal olin ma Ülo valgutöövari saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.