Tervist, mina olen Urmas Vadi, algab soode töövari ja täna olen ma loomaökoloog, tuul, sepatöövari, tere, tuul ära. Me läheme praegu Hara sadamas. Tartes startisime kella viie ajal ja varane hommik ja ütle ise, mis me siin täna teeme, et me tulime justkui kala püüdma. Ja me tulime koguma proove Lestoret. Sellepärast et on teada, et siin just siin Läänemaal nõva kandis on, on meri kaunis reostunud just sellepärast, et, et see on selline avatud piirkond, mis on siis laevateedele hästi lähedal. Mis reostesse on siis ikkagi mingi nafta või kütusereostus? Just eelkõige selline Stankuritelt mõnikord merre satub. Ja Mul oli ka üks kümme-viisteist aastat tagasi üks selline suurem naftaõnnetus, et selle jälgi ilmselt me siin enam ei näe. Aga, aga põhimõtteliselt on siin sellised pikaajalise ajaliselt vaatlusandmed olemas ja tänane plaanimegi siis teha sellist võrdlust, et et kui me nüüd vaatame 10 aasta taguseid andmeid ja praeguseid andmeid, et kas need kalad on läinud siin nõva kandis puhtamaks või, või ei ole Aga ütle tuul sind tegelikult huvitab hoopiski see, et mitte see, et, et kui reostunud see vesi on või kuidas need kalad hakkama saavad, vaid seal on veel üks hoopis teine mõte nendega. Jah, mul on selline laiem pilt, on plaan on hakata uurima Läänemere kalade põhjal seda, et et kuidas loomad looduses vähi vastu võitlevad, sellepärast et on teada, et et just selline orgaaniline reostus nagu, nagu naftareostuse kütusereostus on põhjustanud loomadel vähki ja kui me saaksime teada, et sellises elupaigas, mis on olnud tõesti 100 aastat reostunud, nagu Läänemeri on Läänemeri, on üks maailma kõige reostavaid meresid. Et kui siin on liikidel tekkinud mingit kaitse, kohastumused või salajased mehhanismid, kas geenide või siis immuunsüsteemi baasil mille abil nad vähki suudavad, siis ära hoida või alla suruda, et siis põhimõtteliselt. Umbes nagu surma, nagu minema saatmine või surm tuleb siis Jacob või kes joodad surma täis ja siis surm läheb minema. Et see allasurumine päris nii vist ei ole. No põhimõtteliselt on, et eks looduses kõik ressursid on piiratud ja loomad peavad või isegi ükskõik, mis organismid peavad valima, et kuhu nad oma ressursid suunavad. Ja kui nüüd kõige tugevam valikusurve on see reostus, mis seda suremust põhjustab siis jäävad ellu need, kes on kõige paremini kaitstud, et niimoodi see evolutsioon põhimõtteliselt toimib, et kõige paremini keskkonda sobituv jääb ellu. Ja nüüd 100 aasta jooksul me eeldame, et siinkandis on ellu jäänud need kalad, kes on siis selle reostuse vastu kõige paremini võimelised ennast kaitsma. Eelkõige motivatsioon, miks ma täna siia tulin proove koguma, siis on üks tegelikult üks kooliõpilaste teadusprojekt näiteks kohalike risti koolitüdruk kaheksandast klassist soovis teha oma siis selle loovtöö või uurimistöö merereostuse ja kalade tervise teemadel, nii et natuke on ka siis selline teaduse populariseerimise või siis ka kohaliku rahva kaasamise ja harimise. Projektsin. Aga see kala, keda sa siis täna püüdma lähed, keda sa uurid, on siis lest? Just lest on selles mõttes huvitav kala, et ta elab merepõhjas ja ta ei ole eriti inimpelglik, et mõned kalaliigid üldse ei tule randade ja sadamate lähedusse. Aga less tuleb hea meelega just sadamatesse toituma ja tegelikult need reostusained suuresti kogunevadki merepõhjasetetesse, sellepärast et nad vajuvad lihtsalt põhja ja sealt nad enam eriti kuskil ei liigu. Tegelikult isegi Läänemeres on näidatud, et mitte ainult siis see nii-öelda kütusereostus, vaid ka siin on näiteks uputatud keemiarelv ja ja siia koguneb ka näiteks reostus, mis tuleb õhust näiteks kas või põlevkivi põletamisest, et mingisugused isegi elavhõbedareostus tuleb näiteks põlevkivikorsten test ja jõuab lõpuks sinna merepõhjasetetesse ja seal ta lihtsalt nagu aastakümnete aastasaja 100 aasta vältel siis muudkui koguneb ja kuhjub. Ja sellest, kes on siis pikk põhjakala, teate küll, et silmad on seal keha külje peal ja siis ta liigub seal vaikselt mööda põhja, siis tema on tegelikult kogu aeg siis kogu oma kehapinnaga selle reostusega kokkupuutes. Ja seda näidatud, et lesta teil ei ole mitte ainult siis nahavähk vaid ka väga levinud on neil maksavähk, sellepärast et et maks on see organ, mis kõiki neid mürke proovib ümber töödelda, meeleheitlikult neid kehast välja saada. Ja tegelikult selle ümbertöötlemise käigus võivad mõned neist ainetest muutuda hoopis mürgisemateks seda vähki põhjustada. Kas kõikidel kaladel põhimõtteliselt on vähkloomadel? Ja tegelikult ongi näidatud, et sellist liiki ei ole, kellel vähki ei oleks, sellepärast et et põhimõtteliselt me eeldame, et kui on hulk rakne organism, siis kõik tema rakud teevad omavahel koostööd. Aga evolutsioonibioloogias ikka on see, et, et see koostöö tegemine, see peab olema alati kontrollitud, sellepärast et kõik kõik organismid tahavad tegelikult ainult enda eest väljas olla. Ja, ja samamoodi võib siis hulkraktses organismis iga üksik rakk muutuda selliseks egoistlikuks, kui teda ei valvata, kui tal silma peal ei hoita ja hakata siis kontrollimatult ise paljunema, selle asemel, et teha siis seda ülesannet, mis tal sellesse hulka organismis on. Aga mida see egoistlik raksis teeb, see kõlab nagu väga kirjanduslikult muidugi. Organismi sees on ikkagi igal rakul oma ülesanne ja tal on ka oma piiratud eluiga, näiteks me teame, et mõned rakutüübid peaaegu üldse ei jagune oma elu jooksul näiteks ajurakud või siis või siis enamikul rakkudel on ikkagi see jagunemist arv piiratud, aga kui kui üks rakk siis otsustab, et tema nendele kontrollimehhanismidele enam ei allu, ei tee enam seda ülesannet, mis tal on ta muutunud nii-öelda selliseks iidseks, ainulaadseks organismiks ja isegi on näidatud, et selle selliste vähirakkude energia tootmisviis on väga sarnane sellistele ürgsetel ainuraktsetele siis siis tekibki vähk, sellepärast et tekib selline vohav kude. Niisiis võib-olla pärineb küll algselt siis sellest koest, mis ülesannet Särak täitis, temas tekkis selline klomp, eks ole, seda püütakse iga hinnaga vältida ja, ja see neid egoist ja seal tekib aeg-ajalt täiesti paratamatus. Ja sellepärast ongi siis immuunsüsteem, esiteks, mis kogu aeg otsib neid ütleme, nii-öelda immuunpolitsei, mis otsib neid reeglitest mitte kinni pidavaid vähirakke ja samal ajal on ka siis geenid, mis suruvad alla selliste rakkude teket, näiteks suunates siis nii-öelda pahad rakud apoktoosi või siis programmeeritud rakusurma. Ja tegelikult kuigi on nagu teada, et on loomi, kellel on väga-väga vähe vähki siis näiteks paljastub vanureid, on palju uuritud, kes on sellised väikesed karvutud maal elavad muti moodi loomakesed, kellel vist tükk aega arvati, et neil ei olegi vähki. Aga praeguseks mingisuguseid healoomulisi variante on ikkagi avastatud. Ja ka näiteks elevandid, kellel on väga vähe vähki, ikka lindudel ei ole pikaealistel lindudel ei ole eriti palju vähki. Aga see meilt vähk ei ole, see tähendab Nad on just eriti huvitavat selle nurga alt, et kuidas nad seda kontrollivad. Sellepärast et on teada, et, et vähk paratamatult tekib, kui seda ei kontrolli ja just näiteks, kui me vaatame, elevanti, ta nii suur, ta elab nii kaua. Ja kui sa elad kaua, see tähendab, et seal on palju raku jagunemise, kui sa oled suur, see tähendab, et sul on palju. Et tõenäosus, et seal on mõni egoist sees, on nagu väga suur. Ja, ja seda nimetataksegi sellise sellise terminiga nagu beto paradoks. Ühe teadlase järgile nimi oli beto. Et suurtel ja pikaajalistel loomadel ei ole rohkem vähki kui väikestele lühiealistel. Et kui me võrdleme näiteks hiirt ja elevanti, siis elevandil on palju vähem vähki kui hiirel. Ja, ja siis põhjuseks ongi siis need tugevad kaitsemehhanismid. Näiteks näidatud, et Televantidel on sellist vähki alla suruvad geeni nagu TPÜ 53 21 koopiat, kui inimesel on üks või kaks koopiat, et kui me avastame selliseid erinevatel liikidel esinevaid looduslikke lähikaitsemehhanisme, siis me saame tegelikult mingeid ideid ka, et kuidas need need mehhanismid tagasi tuua siis inimeste vähiravisse. Sellepärast et ka tänapäeval selline kõige moodsam vähiravisuund on ju immuunteraapia ehk siis organismi enda kaitsevõimete ärakasutamine ja mida rohkem me sellistest looduslikest mehhanismidest teame, seda, seda rohkem võimalusi meil võib-olla avaneb ka mingeid teraapiaid välja mõelda. Tuul Sepp, ütle seda, et seesama, kus me praegu oleme siin Hara sadamas, lähme varsti merele, läheme seda lesta püüdma, sellest on sellest sinu jaoks huvitav, et et ta on siin reostunud vees ja sa tahad leida, mis immuunsust tal siis olemas on. Täpselt, et kui nüüd on uuritud meid pikaealisi liike ja suuri liike, siis nüüd siin uuem idee, kust leida neid vähivastaseid, kaitsemehhanisme on uurida neid liike, kes on kaua aega elanud reostunud keskkonnas. Ja lest on selle koha pealt küllaltki ideaalne organism just läänemerelest. Sellepärast et Läänemeri on väga pikka aega reostunud olnud ja sellest selle reostusega kogu aeg kokku puutub ja me teame, et see reostus sellel lestal vähki põhjustab. Aga seda, millised selle lesta kaitsemehhanismid võiksid olla vähi vastu? Seda ei ole üldse uuritud, et see on täiesti täiesti uus uurimissuund ja minu minu nii-öelda teaduslik hüpotees, mida ma plaanin lähiaastatel testima hakata, ongi siis see, et kui me võrdleme Läänemeres rohkem ja vähem reostunud piirkondi siis nendes piirkondades, kus vesi tegelikult reostunum on, ei pruugi olla rohkem vähki kaladel vaid Nendel, kaladel võivad olla sellised tugevamad looduslikud kaitsemehhanismid vähi vastu ja kui ma saaksin teada, mis need mehhanismid on, siis mul võiks olla seal mingisugust midagi uut pakkuda ka sellele teadvusele, mis uurib seda, kuidas inimeste vähi vastu võidelda. Needsamad kalad kui me saame neid täna, siis et kas see, et nad ise on haigestunud vähki, et siis kas me neid süüa võime või tähendab see seda, et kui see kala on nii-öelda reostunud keskkonnas elab, siis ta põhimõtteliselt mürgitab meid ka. Põhimõtteliselt see on küll õige, et need reostunud keskkonnas elavad kalad akumuleerivad enda sisse keskkonnamürke. Eriti just kuhjuvad need keskkonnamürgid rasvkoes rasvastes kalades, sellepärast et et just need orgaanilised keskkonnamürgid on rasvlahustuvad ja kipuvad sinna rasvkoesse kinni jääma. Aga kui me nüüd võrdleme siis seda keskkonnamürkide taset, millega see kala seal seda põhjasetteid mööda roomav less kokkupuutes on, võrreldes sellega, et kui, kui meie näiteks sööme paar korda kuu jooksul jooksul kala, et see reostuse taseme või mürkide tase, millega meie ja see kala kokku puutume, on ikkagi suurusjärkudes erinev ja seda on ikkagi korduvalt kontrollitud ja testitud, et Eesti kala on ohutu süüa, eriti kui sa ei söö seda nüüd tõesti iga päev siin näiteks iga päev räime süüa, et võib-olla siis lõpuks koguneksid neid keskkonnamürke sinu organismi liiga palju. Aga, aga sellel tasemel nagu üks keskmine eestlane sööb, on, on eesti kala ikkagi täiesti ohutu süüa, olgu tal siis maksavähk või mitte. No enne kui me siia sõitsime, sõitsime mitu tundi Tartusse ja siis tee peal oli ka juttu sellest, et, et samahästi võib öelda, et kui inimene kõnnib iga päev pool tundi mööda liivalaia tänavat, siis see võib veel ohtlikum olla. Täpselt, et mulle mõnikord võib-olla tundub, et inimesed muretsevadki liiga palju igasuguste selliste hüppoteetiliste keskkonnamürkide pärast nagu, nagu keemood või, või siis tõesti need kalades ladestuvad raskmetallid või mingid orgaanilised ained, samal ajal kui me teame, et näiteks suitsetamine või ülekaalulisus on väga tugevad mis iganes haiguste, vähi ja südamehaiguste, riskitegurid või kopsuhaiguste. Ja neid me nagu ei, ei karda, et need on nagu tuttavad ohud, et me kardame neid võõraid ohtusid, mis tegelikult huvitatud ja mille, mille tõenäosus või mille riskitase on tegelikult kordades madalam. Kui rääkida veel sellest vähist, siis kui vanahaigusse vähk on? Ja huvitaval kombel nagu tundub, et oleks vähki hästi palju nüüd rohkem viimasel ajal või ütleme, viimase sajandi jooksul ja tegelikult on sellel väga selge põhjus on olemas, on ikkagi see, et inimesed elavad kauem ja nad jõuavad oma vähi nii-öelda ära oodata, et tegelikult vähiteadlased ütlevadki, et et kõigil meil on tegelikult vähk juba sees olemas vähialged, et lihtsalt aja küsimus on see, millal see välja lööb ja kuna me nüüd elame kõik nii vanaks 70 80 90, et siis siis oma vähi me varem või hiljem saame. Kõlab kurvalt. Jah, võib-olla kõlab kõrvalt, aga, aga teiselt poolt me ei sure igasuguste muude põhjuste tõttu varem ära, et meil ei ole nakkushaigusi, meil ei ole nälga, me lihtsalt, et elame nii kaua, et see asi, mis meid nüüd tapma hakkab, on vähk. Ja kui me nüüd vaatame, siis looduses laiemalt. Et kui me teame, et jah, vähki esineb kõigil liikidel kõikidel hulkraktsetel organismidel, siis siiani on võib-olla tundunud, et nendel vabalt elavatel loomadel, et et nad ei elagi nii kaua oma vähki kätte saada, et nad surevad enne ära. Aga tegelikult nad on pidanud kogu oma elu kasvamise arengu, aja selle selle vähikaitsega ikkagi tegelema ja nüüd on tegelikult ka liike väga palju loomaliike, kes elavad sinna vanusesse kus need kaitsemehhanismid enam toime ei tule. Et kõige lihtsam ongi vaadelda neid liike, kes elavad inimesega tihedas kokkupuutes näiteks lemmikloomad, koduloomad, eks ole, nemad nendel loomaaia loovad. Et kui ma ise haigestuks vähki, siis ma teeksin kõik, et terveks saada. Aga mingis mõttes ma ei tea, kas sina tegeled sellist kategooriatega, et, et see ongi niimoodi nagu määratud ja mingi hetk saabki kõik otsa ja see peakski niimoodi minema, et võib-olla ei peakski siin torkima ja vaatama neid uusi ravimeid, sest niikuinii me neid on liiga palju siin maa peal ja vedamegi liiga vanaks. Mina selliseid katastroofistsenaariumeid väga nagu ei, ei usu, et, et see, et see maa inimkonna jaoks liiga kitsaks jääb, et mina arvan, et et pigem on ikkagi see, et me peame olemasolevaid ressursse paremini ära kasutama ja siis jagub, jagub meile kõigile, et et selle võrra, ma arvan ikkagi, et inimelu on väärt hoidmist ja on väärt kaitsmist. Eriti kui sa vaatad nüüd seda lähemalt, et kui me räägime mingist hüpoteetilisest inimkonnast, siis võib-olla tekib tunne, et seda peaks kontrollima. Aga kui, kui nüüd sellesse vähki haigestub sinu lähedane inimene, sinu laps, sinu vanaema, sinu, sinu abikaasa, siis ilmselgelt sa oled väga huvitatud sellest, et, et kasvõi mõned aastad annaks sellele elule juurde panna. Tegelikult on ju palju mõistlikum nagu leida viisid siis nende keskkonnariskide maandamiseks, olgu see siis kasvõi keskkonnareostuse või ülekaalulisuse või, või siis suitsetamise või alkoholi tarbimise vähendamine. Ja samal ajal siis proovida ka leida neid just bioloogilises mõttes huvitavaid mehhanisme, mille, mille abil siis organismid suudavad selle vähikaitsega tegeleda. Praegu lendasid pardid parves ja rääkisid siis tuul, Sepp, sa ütlesid, et noh, ma küsisin, et, et kas sa veel lindudega ka tegeled, sest et sinu peamine uurimisteema ongi linnud looma ökoloogina ja siis sa ütlesid, et sa tegelikult seda sama vähiteemat. Tuurid gripi puhul artikkel puhul oli, jah, ma nüüd ülemöödunud suvel kogusin siin Matsalus proove galakkajakatelt ja kalakajakate puhul on tore see, et nad elavad hästi vanaks ja me rääkisime, et see vanaks elamine on üks selline nii-öelda asi, mis peaks veel tulukese põlema panema, peaasi et kuidas siis loomad elavad vanaks, et kuidas need ikkagi vähi vastu sellisel juhul võitlevad. Ja kuna meil on Matsalus kakrarahul üks hästi vahva kalakajakate pesitsuskoloonia, kus kalakajakaid on rõngastatud peaaegu vahetpidamata 40 aastat järjest jaan peaaegu iga seal pisitseva isendi vanus on täpselt teada, siis jah, et seal on, siis ma tean, ma tean, milline kajakas on kolmekümneaastane ja milline on 25 aastane, mis on siis ikkagi niisugune väga lugupeetav vanus juba vabas looduses elava linnu puhul. Ja siis ma tegingi sellise uuringu, kus ma kogusin siis nendelt vanadelt kalaga Jakatelt proove ja, ja siis noortelt mõne aastastelt kala rajakatelt ja vaatasin siis, millised Vähikaitsega seotud geenid on siis erinevalt erineval tasemel Ekspresseeritud või siis milliste pealt toodetakse erineval tasemel siis seda valku või mingisugust toodet noortel ja vanadel ja, ja niimoodi ma sain siis eristada mingisugused geenid, mis siis mis siis võiksid olla vanadel kalagajakatele vähikaitsega seotud? Nad on seal noortel ja vanadel mingisugused erinevused. Ja tulidki erinevused välja ja huvitav on see, et osa nendest geenidest on siis tõesti need vähikaitsegeenid, mis vähki alla suruvad. Aga osa geene on just hoopis sellised vanemad selle tugevamini avalduvad, mis peaksid vähki tekitama. Mis tähendab, et seemned vanadel lindudel ikkagi nii vanaks on elanud, võib tähendada, et neil on veel mingisugused lisa just kajaka spetsiifiliselt vähiallasurumise mehhanismid. Sest minu varasemad uurimused on näidanud, et need vanad kalakajakad, nad on kehaseisundi poolest noortega täiesti võrreldavad, et need hoiavad oma keha väga heas seisukorras, hoolimata sellest, et nad elavad väga vanaks ja milles nad tagasi annad, vanane on pesitsusedukus. Ehk siis alati looduses on hind kõigel ja need vanad kalakajakad siis prioritiseerivad nagu enda tervist, nii nagu ütleme, selline linnainimene, eks ole, käib ise sõitmas käib spaasia trennis ja sööb sellist vegan toitu ja, ja saab siis vähem lapsi selle võrra, ta tahab vanaks elada, et see kalakajakas tundub, rakendavad suhteliselt sarnast strateegiat ja, ja selle võrra on ta huvitav ka uurida, siis just selle vähikaitse seisukohalt Aga see on hästi huvitav, ma hakkasin just praegu Tuulset su jutu peale mõtlema, et vaata, inimestel on ikkagi vananedes sellised hirmud, et äkki ma lähen peassegi, äkki ma lähen tseniilseks ja äkki ma ei tunne enda abikaasat või lapsi ära või, või et või ma ei tea, keha mandub. Sa ütlesid ka, et see vanus on see asi, mis peab nagu tulukese põlema panema, et kas nendel kajakatel või nendel lestadel, mida me täna uurime ja püüame on ka mingid sarnased asjad, et et keegi läheb peast segi või ei tunne kedagi ära või muutub see niilseks. Seda on raske muidugi hinnata, sellepärast et et me ei saa kalakajaka puhul nii hästi aru, me ei tunne teda nii hästi kui inimestelt, milline tema käitumine on, on ebaloogiline, aga mida näidatud on see, et aasta enne seda, kui see kalakajakas laialt kaob ja, ja arvatavasti siis hukkunud on nende pesitsusedukus hüppeliselt langeb, ehk siis oma viimasel pesitsusaastal, nad ei saa enam poegadest hoolitsemisega hakkama. Mis mõnevõrra võib siis viidatud sellele, et midagi midagi juba logiseb. Me oleme Hara sadama paadisillal ja hakkame tuul Sepa ja, ja Lauriga, kes on meie meie meremees ja kohalik kalur, minema merele, ma saan aru, et tuul, sepa huvi on saada lestaga, teie viiks mõne forelli hea meelega koju, praegu on neid või, ja peaks olema. Vaata Tuulset. Kas see mootorimürin pole üldse hull, see on nagu mingisugune pesumasin käiks, see on pluus õudsalt värske, vaatame täna ma mõtlesin, et noh, ju palju müra teha. Keelatakse ära suhteliselt palju valju häält tegevad asjale. Lange, vaiksed ja ökonoomsem ja mugavam. Läksime. Jätkusaade töövari me oleme keset Hara lahte tuul Sepa ja Lauri Lilleoks, aga kes on meie paadimees kalamees ja hakkame võrke välja võtma. Ja mina pean aerutama ja ma annan need makid, tuul sepa kätte. Et ta intervjueeriks ise Kalawest, palun. Nauriga kavas asine ära läheks kala püüdnud, are? Arvan tõsisemalt niisugune 15 aastat umbes. Aga kas kalapüügiga annab siis siin Eesti rannikule ennast ära elada? Aitäh ainuke kalapüügikindlasti, mitte et siis pead õudselt õudselt mahukal püüdma, aga mina olen niisugune, rohkem rohkem hobi, korras või nii-öelda. Aga mis aeg on kõige rammusam kalameeste jaoks? Üldjuhul peaks kevad olema, aga oleneb oleneb nagu täitsa kalaliigist ka, mida. Võtan hoogu maha, pidurda tagasi, natukene. Paadis on keeruline pidurdada ta jah, ei jää seisma nagu auto, nüüd keeran ninaotsa. Ära väga hooga üldse arutadagi. Lükka tagasilööke taseme, paras seiklus olema siin tsükliku tagasi. Sest meil on sinna kive, on igasugu asju, on, vahest on mõni kalaja. Lase kalasid olla, välja võtta kalatuul sinuga. See on minu kala, see on. Oota, mis tundub väga elujõuline ja rõõmus kala. Mitut kala seal tuul vaja on, et enda uurimistööd teha. No me enne mõtlesime, et 10 kuni 20 oleks, oleks niisugune hea valim. Lauri, kas kuldkalaga oled saanud? On olemas niisugune kalaliik nagu kuldkoger soovinud oled, midagi olen, aga ta ei täitunud mu suunas. Ma ei tea, miks lükka tagasi tagasi, meil on siin üks suur kivipuraka sees. Umbes siukse kursiga peaks minema. Naera praegu rohkem teegid vaikselt vähenema, ütlen, kui pidurdada. Tuul Isalüka metsaga, taganttuul hakkab ise tagant seal. Täna, kui tuul, Sepp, on meil paadis kahemõtteline. Me oleme endiselt Hara sadamas ja nüüd hakkab tuul sepa tiimikaaslane Randel Kreitzberg kalasid lahkama. Ja, ja mina olen kaladega tegelenud, mõnda aega neid uurinud ja ja uurinud just seda, et kuidas vee ja merereostus nende kalade elu mõjutab. Et põhimõtteliselt natukene nagu sihuke kala doktor, võtnud igasuguseid proove ja, ja vaadanud, kuidas Läänemere kalal käsi käib. Jälle uim. Et praegu need kalad, mis me siit püüdsime, et need meie meie proovikalad ja nendelt vanalüüsid võtma. Et siis, kui inimene käib arsti juures, annab vereproovi pissiproovi ja saab teada midagi enda tervise kohta, siis me teeme sedasama kala kohta, aga kala lihtsalt enam pärast doktorijuust kuju ei lähe kahjuks küll ja, ja aga seest saab lisaks vere ja pissi proovile võtta ka maksaproovi ja selle maksa ära kaaluda ja, ja võib-olla võib öelda, et, et see tervisekontroll, mida me sellele kalale teeme natukene põhjalikum, kui see, mis inimene seal võib olla ka mitte, aga aga, aga jah, et me peame, peame kõik huvitavat kraamidsite kätte saama. Tull sina kirjutad kõik ülesse? Jah, ma kirjutan ülesse kala kaalu pikkuse ja siis mida me veel tema tervise kohta oskame niisugusel visuaalsel vaatlusel öelda ja siis me kogume proove, sapist, et vaadata siis nende reostusainete vaheühendeid või metropoliit hiljem laboris. Randel ütle, kas, kui sa sellele esimesele lestale otsa vaatad, et oskad sa kohe väliselt öelda midagi tema kohta. Just selle reostuse koha pealt? No vot reostus on hästi spetsiifiline asi, et seotud konkreetsete keemiliste ühenditega, et seda niimoodi silmaga ei näe. Küll aga näeb sellist nagu üleüldist sellist tervist. Et ma näen, et need kalad on kõik enam-vähem normaalse kehaehitusega, neil ei ole mingisuguseid arengulisi väärarenguid. Et selgroog on sirge, kõik sabad-uimed küljes, ta on selline selline parajalt paks ja pontsakas. Ehk siis Ta on osanud süüa leida. Mõned kalakaanid on siin peal olemas, aga, aga mingisuguseid suuri kahjustusi isegi Helf esmapilgul ei paista. Ai näe, vaata siin seda kala on keegi rünnanud. Hambahambajäljed. Ja siin on näevate uim on ka katki. See on täitsa tuttav vaatepilt, vot ma olen ise, olen ka kalamees ja kui sa püüad nende pehmete silikon lantidega, siis teinekord on näha Nendest haugi rünnakutest jäävad siia sellised sügavad vaod sisse. Need on ka, need on täpselt siit vaata kahelt poolt ilusti, kalaveteranid on sõjas käinud, ellu jäänud, kuigi ta tegelikult ei ole väga suur ja väga vana, et on võib-olla mingi viis, kuus aastat vana. Ja, ja vaata uimudel natukene asi, võib-olla võrgust ka. Aga jah, tema on kindlasti saanud, ma pakuks ület haugi rünnaku ohver või mõisimine, suure lõhe meriforell jama. Aga kas me kaalume pikkust arvestatakse ükshaaval ja võtame näiteks sooletaja ja hakkame tegema. Okei, nuga sisse, võtame sellesama, viisakas on kala ilusti surmata kõikide nõnda kommete kohaselt, enne kui sa temalt proov hakkad võtma. Aga kuna nad on praegu nii värsked, siis ma lihtsalt esialgu mõõdame ta kiirelt ära. Paneme täispikkuse ja paneme lühikese pikkuse ka. Lühike pikkus on siis ilma saba uivata. Ja millimeetrites täispikkus 280, lühike 232. Nii, nüüd on meil vaja mingisugust rasket asja, millega teda viisakalt surmata. Randal võttisel kivi ja nüüdse poega lõpetad. Natukene rabedad mis temaga toimus, tütre kiviga pähe. Head kaotas teadvuse ja, ja tõenäoliselt Sai väga tugeva ajupõrutuse ja ja on hetkel suremas selle tagajärjel. Tuul Sepp ütles, tegelikult on irooniline, eks, et elad siin, reostus on reostuse üle elanud ja nüüd sai kiviga lihtsalt pähe. Jah, aga looduses ja suremus on, on paratamatult päris suur nagunii, et natuke me peame neid kalu selleks selleks ohverdama, et midagi selle keskkonnaseisundi kohta üldisemalt teada saada, et see on selline paratamatus, ütleme, et et muidu ta oleks võib-olla lõpetanud kuskil täiesti haugi hammaste vahel, et, et jah, paraku natuke natuke kadusid. Ma olen kuulnud seda ennemuistsel ajal, kui teadlased käisid mingisuguseid välja surnud liike otsimas, siis ainus tõestusmaterjali lise laip ja võib-olla siis nagu viimase selle liigi isendi, siis sai loodust teadlase poolt ära tapetud. Ja see on täiesti võimalik jah, et, et seda on ju ka küllalt palju, et liigi viimane isend säilis loomaaias, kus tal ei olnud mingit võimalust tänu bioloogilist elu elu elada, et aga ei, nende lestade väljasuremise pärast me praegu veel muretsema ei pea. Kui meie nüüd praegu siin ei lahkaks, siis nad oleks seal kaluri auto pagasnikus ja lõpetaks samamoodi panni peal, nii et lõpptulemus on sama. Nii, nüüd silmad on punnis ja täitsa Vogana, temaga on nüüd ilusti ühel pool, et me võime hakata teda lahkama hea lõigata ja mõõte kaaluda. Nii sina maksaksid, meil lähevad süstid, nendesse tasandab parasiitide munad või parasiitide nii-öelda arengu vaheetapid, kes on siis endale seapesa teinud ja maks tegelikult ei näe ega väga kena välja, ta on niisugune nagu laiguline ja nagu segmenteerunud natukene. Et see ei ole nagu hea märk, et ma olen näinud ilusamaid maksusid, sest maksan vaata see organ, nii nagu inimesel näiteks alkohol, maksa abil kehast väljutatakse siis maks töötab ka kaladel, selleks, et need mürgised ained, mis meil siin keskkonnas on, mis siin on sadu miljoneid aastaid olnud, mille vastu on kaladel tekkinud kohastumused. Et need toksilised ained näiteks jast paremini väljendada, et sellega tegelemist maks, maksast lähevad need ainet sihukesed nii-öelda vaheühendid siis sinna sapi sapisool torusse ja siis päraku kaudu välja, et niimodi, see, see on see põhjus, miks, miks kala ei sure ära, kui ta ujub ringi reostunud vees. Ja sama põhjus ka, miks inimene ära ei sure, kui ta kõnnib mööda tänavat ja hingab autode heitgaase sisse. Et need on täpselt noh, mitte täpselt samad, aga need on väga sarnased protsessid evolutsioonis tekkinud. Ja tänu sellele, et, et näiteks siin metsatulekahjude ja vulkaanipursete tulemusena õhku ja keskkonda jõudvad toksilised ained on tegelikult väga sarnased Nendele naftareostusele, sellele nendele heitgaaside ülemisel tänaval tänaval õhus hõljuvad ja kõige selle nii-öelda sellise neutraliseerimiseks ohutuks muutmisega tegelebki siis maks. Esimese asjana tulebki varatamaks maksnud läbida. Kas siis läbi on, aga, aga on näha, et ei ole väga ilus. Pordid lendudele hääletada Holeda mulle tunduda sellel hanede väga plass lugu. Raadiost laseme hanede häält ja ütleme, et nende pardivõime teha kaks lõikasime, ütleme, haned, pardid lendavad, kõik rahuldanud Trallidele. Jätkub töövarjusaade ja härra kalatohter tundel. Kreutz Berg võtab kätte viimase kala ehk 15. kala. Lööb talle kiviga pähe. Kas me. Jaa Ma saan aru, et tuul sepatöö ja uurimuse jaoks veel alanesid selguvad, aga kas me saame praegu midagi öelda, et millised on emasid, tema, seda suured ja ja isased on väiksed ja nende maks on suitsetaja, maks? Ja sa oled hoolikalt jälginud, et millegipärast selles nii-öelda populatsiooni osas, mis me siin nüüd kinni püüdsimegi, võrkujaid tõepoolest isased on väiksemad, et ma ei tea täpselt, mis põhjus sellel nagu olla võib. Aga noh, see on selline selline grupp, no emasid tihtipeale on suuremad kui isased loomariigis üleüldse, et et võib-olla siis nad võivad olla sama vanad. Aga, aga seda sutsu suuremad ja, ja tõepoolest suitsetaja maksete osat maksab, nägid välja nagu vaata tubakapakkide peale need hirmutavad pildid, et milline näeb välja suitsetaja kops, selline roheline ja laiguline või pisike musta-rohelise-punase kirju, selline suhteliselt eemaletõukavad. Et osata kõlade vaks, nägi selline välja, et me ei tea, kas see on mingisugusest liigsest sapi eritusest või, või tont teab millest. Aga see on kindlasti ebanormaalne. Normaalne maks on selline ühtlane, kollakas, oranžikas, suuremat värvi. Ministrite. Aga tema autos, Hara sadamas ja vihma krõbistab katusele esiklaasile, aga ma hakkasin mõtlema inimesele, et kuivõrd palju evolutsiooni käigus üldse inimene võrreldes teiste liikidega on, on muutunud. Inimene kindlasti on evolutsiooni käigus päris palju muutunud ja tegelikult on huvitav see, et kui tihtipeale pannaksegi inimene ja võib-olla ka õigustatult selline nii-öelda koopasse elama kui inimese sellistest tunnuste tagapõhjadest räägitakse, et miks me sellised oleme, et vaadake, et koopainimesed olid sellised siis tegelikult on ju üsna palju näiteid ka sellest, kus evolutsioon on inimesel toimunud väga hiljutisel ajal. Kas või näiteks see, et eurooplased suudavad täiskasvanuna laktoosi seedida, on kõigest viimase, mõne 1000 aasta kohastumus lihtsalt üks tekkis selline mutatsioon et täiskasvanud inimesed suutsid seda laktoositaludes andis nii suure eelise just toiteväärtuslikult, et see Euroopas levis väga kiiresti ja nüüd enamik eurooplasi suudab. Minu arust tuleb veel inimesi, kes ikkagi sudo ja tõsi küll, et neid on endiselt päris palju olemas, aga kui mõtelda, et kui uudne see mutatsioon on, siis on see ikkagi üllatavalt levinud. Aga nüüd, mis viimase võib-olla sajakonnapaarisaja aasta jooksul siis inimese evolutsiooni kohta arvatakse, on see, et et see, milline meie praegused võimalused on siis oma oma viljakust ja oma oma järeltulijat, et arvu kontrollida, et see mingil määral siis on nagu hakanud takistama meie inimese kui liigi edasist evolutsiooni. Selles mõttes. Sellepärast, et esiteks ei ole tingimata nüüd praegu nii, et kõige targemad, kõige jõukamad, kõige osavamad oleksid need, kes saavad kõige rohkem lapsi. Pigem on võib-olla kõige rohkem lapsi nendel, kellel on madalam haridustase, kes näiteks on ka näidatud, et vangidel on väga palju lapsi, et nad on väga niisugused nii-öelda bioloogilises mõttes väga edukad, et mingil määral võibki toimuda siis nii-öelda düsgeeniline valik, seda nimetatakse niimoodi, et see tähendab seda, et et valik toimub siis inimeste võib-olla pisut nagu nõrgemaks ja rumalamaks minemise suunas praegustes tingimustes. Aga noh, kuna see evolutsioon on väga aeglane ja pikaajaline protsess, siis, siis meil on seda, nagu me oleme liiga lähedal sellele, et selle seda adekvaatselt hinnata. Aga mida ka näiteks on meie osakonna teadlased näidanud näiteks Peeter Hõrak, praegu professor petersell, uuritki praegu inimese evolutsiooni ja just inimese hiljutist evolutsiooni eesti andmete põhjal, et kus sadakond, võib-olla vähem isegi 20 sajandi esimeses pooles on kogutud andmeid kooliealistel tüdrukutelt igasuguste nende füsioloogiliste näitajat ja hariduse kohta ja siis on olemas andmed ka nende tulevase sigimisedukuse kohta. Ja nende põhjal on siis võimalik näidata, et mis suunas need sellised valik, looduslik valik, nii-öelda praeguses keskkonnas inimestel toimub ja mida üks tema kõige hiljutisem artikkel, mida ma lugesin siis näitaski seda et tegelikult rohkem lapsi said sellised väiksemad, nõrgemad ja madalama intelligentsustasemega tüdrukud, et sellised tugevad, targad ütleme heast perest pärit seal tol ajal ikkagi tervis sõltub ka väga palju sellest, et kui, kui head ressursid kätte saadud olid et nemad läksid ülikooli, lükkasid oma sigimist edasi, said üldse elu jooksul vähem lapsi, et selle võrra siis tundub, et võib-olla need nii-öelda objektiivselt võttes paremad geenid kui nüüd minna sellisesse hügieenilist. Mõiste ruumi ei ole tegelikult need, mida, mis kõige rohkem praeguses keskkonnas inimesel levivad. Tuul Sepp ütles seda ka, et kas siis selline mõiste nagu looduslik valik praegu meie nagu eurooplase mõistes järjest rohkem kaob ära. Mingil määral ta kindlasti toimib, aga ta lihtsalt toimib võib-olla natuke teises suunas, kui meie inimeste, nagu seestpoolt vaadates mõtleme, et on, on õige või hea, meie mõtleme, et hea on olla hästi tark ja hästi osav ja hästi tubli. Aga võib-olla loodusliku valiku seisukohalt, see ei ole oluline, kui tark sa oled tegelikult nagu me mõtleme, et vihmauss ja inimene mõlemad on tänapäeva maailmas ellu jäänud säilinud nii kaua, eks ole, läbi miljonite aastate pikkuse evolutsiooni. Et mikspärast nüüd inimesel seda intelligentsust vaja on, mis, eks ole, sellel vihmaussil ei ole. Võib-olla me lihtsalt inimestena väärtustame teistsuguseid tunnuseid, kui see evolutsioon või looduslik valik väärtustab loodusliku valiku seisukohalt. Võib-olla sa võidki olla selline madalama intelligentsuse veidi agressiivsem ja veidi selline vähem kohusetundlik, korralik, aga kui sa saad sellevõrra rohkem lapsi, siis need võib-olla need tunnused, mida looduslik valik hindab ja soosib. Et mis on need näitajad, mis on inimesel noh, ma ei tea, mingisuguse 1000 aasta jooksul muutunud ja kui palju ta on suutnud nagu kohastada mingite keskkonna või ma ei tea, kas või mürkide või saasteainetega Üks selline klassikaline näide on see, et tõesti viimaste aastasadade aastatuhandete saate jooksul on inimesed muutunud siis vähem agressiivseks, see on siis seotud ka sellega, et inimesed üha enam koonduvad siis elama linnadesse, nad peavad taluma teisi inimesi enda ümber. Ja sellega siis agressiivsusega võivad ka olla seotud mingid muud tunnused, näiteks testosterooni tase ka mingisugune lihasmass, eks ole ka võib-olla ka mingisugune, eks ole, näoluude ehitus, et sa oled selline leebema ja rahulikuma välimusega ja olemusega, et, et see on küll, et mis, mis võiks praegu ütelda, et kaasaegne evolutsioon on sellise vähem agressiivse leplikuma sotsiaalsema inimese suunas? Sel nädalal olin ma tuul sepatöövari saate, mida te kuulsite, mängisid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.