Täna on aeg rääkida kahest nahkhiirest, kes ma ei tea, kas nad küll nüüd Eestis elavad, aga, aga võimalik, et kuskil keegi on neid näinud. Saates on külas nahkhiireuurija Oliver Kalda ja nahkhiired. Kellest siis täna juttudel on Euroopa laikõrv ja väike Videvlane. Mis tegelased need nemad olla? Ja nemad on sellised kaks väga huvitavat nahkhiireliiki selles mõttes, et, et me ei ole veel päris päris kindlad, kas nad Eestis on. Küll aga ei oleks kummagi, siis siin leidumine väga suur üllatus. Et kui Eestis on kokku siiani või, või aastaid arvatud, et meil on 12 nahkhiireliiki siis viimasel ajal on siis lisandunud selliseid Kõhklusi, või või mõnel allikatel kõike üsna kindlaid tõendeid selle kohta, et meile leidub siiski ka see euroopalai kõrve väike videole, et kui Eestis on 12 liiki, siis Lätis on juba 15 liiki nahkhiiri kohatud ja noh, Eestist, Lätisse sõltuvalt sellest, kus me Eestis oleme, on üsna üsna lühike maa ja nahkhiired on noh, väga väga liikuva eluviisiga, tegelikult. Aeg-ajalt lendab Valgast Valka ja, ja nii edasi. Vot, kusjuures kui nüüd hakatakse nendest kahest liigist rääkima, siis olukord peaaegu, et ongi selline Euroopa lai kõrvaga et Euroopa, kui selline tumedat värvi natukene karvastiku põhja-nahkhiirega sarnane värv, natuke karma tipud on sihukesed hõbedased või hallikad, et jätabki natukese arvulise mulje. Tema siis kõige iseloomulikum tunnus on tema kõrvad, et tal on kaks suurt Kolmnurkset kõrva, mis siis kasvavad laua peal kokku teineteisega. Et ta on täiesti teist nägu kui ülejäänud meie nahkhiireliigid, ta on selline keskmise suurusega kuus kuni 13 grammi. Ehk siis selline põhja-nahkhiirega ka suuruselt sarnane. Nüüd kui tulla selle leviku juurde tagasi, siis Euroopa laikõrva on siis kohatud tegelikult Eesti piirist mõni kilomeeter Läti poole. Et kui ta sealt ikkagi veel natukene otsa üle lendaks, siis satub ta, satub ta aga tõesti Eesti Eesti piiridesse, et seetõttu tegelikult on pikka aega oodatud, et millal see liik siis võiks Eestis välja tulla küll, aga mis mõnevõrra seab kahtluse alla, tema leidus Eestis on see, et ainus leid tema puhul on siis Põhja-Eestist Murastest ja ta on siis tehtud kindlaks ühe salvestuse puhul mis jätab siis natukene tõlgendamisruumi ja samal ajal väga paljud teised uuringud, mida on Eestis viimastel aasta üsna palju olnud, ei ole siis sellele liigile iseloomulik helisalvestusi saanud. Nii et ühtepidi on väga tõenäoline, et Ta meil on teistpidi ei ole ta kinnitust leidnud. Ehk siis noh, võime öelda, et ta on võib-olla selline juhukülaline või eksikülaline meile. Siis aga on see hea või halb kui nad tuleksid siia äkki ja teistel siis elukohta või. Kui ta tuleb siia omal algatusel loodusliku näiteks levila laiendamise teel, siis ei saa seda kuidagi hukka mõista, et loots ongi dünaamiline ja muutuv liigid levivat põhja poole lõuna poole kaovad kusagilt levivad jälle tagasi. Et sel juhul oleks ainult tervitatav. Seda enam, et ta on Euroopas ka üks selliseid enim kaitset vajavaid liike. Et on üsna selline spetsialist, sööb peamiselt ööliblikaid ja on selline natuke erilisemat elupaiga vajadustega kui paljud teised nahkhiireliigid. Kui tema levila laieneks, oleks looduskaitselised kindlasti selle liigivaates hea. Ta ei läheks võõrliigina arvesse, kelle eest tuleks kohalike kaitsta. Ei võõrliik on siis inimese poolt introdutseeritud kusagile uude. Puhtalt niimoodi aga on veel ka teine tegelane, väike Viderlane seal kõrval. Ja et väike video lane on siis meie suur Videvlase nii-öelda võib öelda väiksem lähisugulane, et ta on sama sama sama perekonnaliik nük talus aga mõõtmetelt siis Survidevlasest hulka väiksem, et välimus on neil mõnevõrra sarnane, on natuke niisugune ka punakaspruun. Ta kõrv on sarnase kujuga, selline lai nagu suur pidev laseb kõrval olev traal, kus on selline seene kujuga, teda näebki välja käes nagu pisikene Surdi teadlane. Et oma mõõtmetelt on ta siis selline. Keskmine kuni kuni suurema võitu nahkhiired kaalub 11 kuni 20 grammi, tiibade siruulatus on kuni 33 sentimeetrit ja Tal on iseloomulik see, et on selline väga osav ja väga kiire lennuga nahkhiireliik, et tal on sihuksed üsna kitsad tiivad, mis teeb siis nahkhiir kiireks selliseks osavaks lendajaks. Tema levikuga on siis niimoodi, et et väike videolase kohta on Eestist kümmekond sellist kohta, kus teda on siis helide põhjal eristatud liigina aga ühtegi sisendit kinni püütud ei ole ja tema liigile siis iseloomulikult kajalokatsiooni hääled on natukene kattuvad teiste liikidega. Et nahkhiireliikide, siis helisignaalid, mille põhjal ma neid eristama ei ole täiesti fikseeritud, nad võivad muutuda sõltuvalt lennukohast, jaga isendist ja on siis teatud kahtlused, kas see on või ei ole. Täiesti kindel saame olla siis, kui me selle liigi kinni püüame. Kui suured on nende perekonnad ses mõttes, et isa nahkhiir, ema nahkhiir ja kui palju neil poegi on? Ja et nahkhiirtega on niimoodi, et ema ja isa nahkised kohtuvad sügiseti ja selliseid püsivaid paare parim moodustab, et nahkhiired, siis emased isased kohtuvad sügisel kas siis rände ajal rändeteedel või siis Parlemis paikades ja kevadel siis kogunevad nahkhiired emasid nahkhiirte poegimiskolooniatest, kus siis võib nüüd olla koos mõnikümmend kuni mitusada meie meie kandis siis, ja nendel liikidel võivad need kolooniad olla siis mitmekümne isendi suurused. Tavaliselt siis lai, kõrval sünnib üks järglane. Väike Videvlasel võib sündida ka kaks. Aga kes neid toidab, hoolitseb nende eest, on ikkagi siis ema teha või mängib siin nahkhiireisaga mingit rolli? Toidab ainult siis emasloom, isasloomad suvel, siis elavadki siis üksinda või mõnedel liikidel siis koonduvad sellistesse isaste kolooniatesse. Väga põnev korraldus, aitäh Oliver Kalda täna ja kuulmiseni järgmisel nädalal.