Vikerraadio lugemissoovitus, jupp aega on mul riiulil puutumatult seisnud Jevgeni Sissovi romaan tõlge reaalsusest. Nüüd on seda raamatut lugedes selge, et see raamat ootas oma õiget aega ja konteksti. Nii nagu paljud loevad hetkel dekamerooni või katku või siis Krossi kolme katku vahel. Ikka vajame me hingelist pidet ja konteksti ja loeme neid raamatuid, kus inimesed on samas seisus, kus me ise viibime. Ja olgem ausad, isegi parem, kui raamatu tegelased oleks veel halvemas seisus ja veel väljapääsmatus olukorras. See tekitab endaski veidi egoistlikku, kuid elujaatava tunde, et nii hull mu elu kah ei ole. Siis on kaasaja vene autor, raamat on ilmunud tänapäeva Punase raamatu sarjas juba mõned aastad tagasi ja selle on tõlkinud Ülar Lauk. Ilmselt kõnetas oma lugejaid see romaan koma ilmumise ajal, kuid sobib suurepäraselt meie tänasesse karantiiniaega, mil meil on reisimine keelatud ja lõunama kuurordid peavad ootama just nimelt reisile läheb raamatu peategelane, kelleks on kolleeg Pedžiigin kes on Moskvas üsna tundmatu luuletaja ja tõlkija. Ta külastab sellist maad nagu kost, tõrvastan, mis on postsovetlik riik kusagil Kesk-Aasias. Selle riigi kultusliku diktaatorliku valitseja on samuti poeet, aga suur poeet, keda tema rahvas jumaldab ja tema luuletusi peategelane, Pedžiiginud tõlgidki tõlkimine nagu ka muidu elu läheb raskelt ja petsiigini, usub, et ta saab paremini oma tõlkeid teha. Kui ta kohtub valitseja endaga, mõistab teda ja tema kaudu luulet. Eks neid ole teisigi, kes otsivad endale asendustegevusi, tunnevad, et ei saa enne oma tööga peale hakatud, kui kohvitassi on pestud või sisse Cap, tolmune põrand segamini sahtel luitunud seinavärv. Remont saab tehtud, aga töö ja kohustused mitte. Ühelt poolt peategelane reisib ja jõuabki kohale sinna uhkesse toretsevasse riiki ja samas või isegi suurema intensiivsusega reisib Pedžiigin oma sisekosmoses. Romaanis on mõnuga kirjeldatud isikukultuse jaburust ja ülisuurust. Kui meie räägime enda puhul väiksuse kompleksist, siis tundub, et kostervastanis on rikkuse ja suuruse kompleks. Samas ei muutuse romaan irooniaks või diktatuur Se ühiskonna pilaks. Esiplaanil on kunagise luuletaja inimlik ja nukker olek ja püüdlused. Aga mida lugu edasi, seda veidram kõik hakkab tunduma. Tõsi. Need, kes on mõnd Kesk-Aasia riiki külastanud, teavad, et esmapilgul võivadki tunduda paljud asjad seal jaburad arusaamatud ja ülepakutud petsiigi nagu kunagi avaldanud luulekogu, mida Moskvas eriti keegi ei lugenud. Ja isegi luuletaja pruut ei öelnud peale selle luulekogu läbilugemist mitte midagi. Jagabetsiigin ise ei julgenud küsida oma pruudilt, mis too arvas. Ja lõpuks ei küsinudki. Kohalik Moskva kirjandusringkond poeeti mõistnud aga nüüd jõudes kost tõrbestani aastat pitsiigen tema luulekogu on kohalikku keelde tõlgitud ja välja antud hiiglaslikust iraažis ja seda müüakse isegi ajalehekioskites. Eks seda võib ta juba ka kui ohumärki, et reaalsusega lood veidi kehvasti. Samas On see luulekogu ilmumine petsiigni jaoks, nii meeldin? Jah ka arusaamatu ja jabur, aga ikkagi meeldib, sest kes ei tahaks olla trükitud hiigeltiraažis, olgu selleks kohaks kas või kas tõrbestan. Me kõik loodame ja ootame, et kusagil on meie lugeja, kusagil on keegi, kes meid mõistab, näeb meie hinge ja selle suurust. Nii kapitsiigin, kes otsib oma lugejaid, oma tõlkijaid. Ikka kuuleme suurte loojate kannatustest piinadest aga nii-öelda keskpäraste autorite kannatustest ei kirjuta keegi ei ilmu monograafiaid, petsiigini kannatuse koorem on olla keskpärane, see pole võib-olla väga uhke ja õilis, ei tahaks sellisest kannatusest osa saada. Aga see ei vähenda kannatuse väärtust. Igatahes on see midagi väga inimlik, kui minna kuhugi võõrale maale reisile ja loota, et sa näed seal midagi huvitavat, midagi elus muutub, sa kohtud seal kellegagi ehk leiad isegi elu armastuse või kui mitte seda, siis sooja merevett ja päikest. Aga kõigile meile, kes me hetkel reisida ei iso, tasubki lugeda chissovi romaanid, tõlge reaalsusest ja me saame aru, et ehk ongi hea olla kodus ja mitte reisida. Sest keskkonnas, mida me ei tunne, võid sa olla haavatav ja tegelikkus võib-olla nii petlikult näiline. Lugemist soovitas Urmas Vadi.