Kell on üheksa ja 18 minutit on 20. aprill ja nüüd on põhjust öelda kõva häälega. Palju õnne sünnipäevaks, Evelin Ilves, tere hommikust. Olete Põhja-Eesti regionaalhaiglas praegu tööl, nii et sünnipäevast ilm ilmselt saab töine. Ei ole, ma olen Ida-Tallinna keskhaiglas. No nii aga, aga sünnipäev on sellest hoolimata töine. Kuidas tervishoiutöötajate praegune elu seal noh, sõna otseses mõttes eesliinil ikkagi kulgeb? No tegelikult ma arvan Palju ärevamalt kui tavaliselt eriti nendes haiglates, kes tegelevad Covidi patsientidega, aga mina olen praegu Magdaleena haiglas, mis on nii-öelda puhas haigla, kus ei ole infektsiooniga patsiente. Aga kuna plaaniline ravi on ikka peatatud ja haiglasse võetakse ainult et erakorralisi haigeid, siis see tähendab seda, et haiglas on ainult väga, väga rasked haiged, nii et. Ja kuna ikkagi iga hetk midagi muutub, et siis noh, see on tavapärane elu. Aga, aga kõik arstid ja õed ja hooldajad on uskumatult tublid ja sellist pühendumist on, on inspireeriv lihtsalt näha ja kogeda. Kui otsustasite pöörduda meditsiini juurde tagasi ja, ja jätkata arstiks saamise teel siis ei olnud covidist veel juttugi Eestis ega kusagil maailmas tegelikult. Kuidas nüüd? Praeguste olude valguses see otsus tundub, et pigem just nimelt see, et, et tundub veel õigem või olete paar korda kahetsenud, kaan. Ei, ma kahetsenud ei ole, aga, aga kuna noh, elu muutus läks pea peale ja, ja läks ka tohutult kiireks, sest ma sellel hetkel, kui kui sa pandeemia vallandas ja Eestisse jõudes olin ma Põhja-Eesti regionaalhaiglas ja tema see haigla on ikkagi eesliinihaigla siis siis siis ma lihtsalt kogesin ise seda, et ma ma pean nii palju pingutama, et ma üldse nagu jõuaks järgi, et ma saaksin aru, kuidas ja mida tuleb teha ja, ja eriti kui sulle tulevatel patsiendid, eks ju, kellel 10 diagnoosi ja 15 ravimite ja millest osasid pole kuulnudki. Et siis sa pead endale kõik selle käigu pealt jooksu pealt selgeks tegema ja loomulikult see tähendab seda, et sa lihtsalt elad pidevalt oma mugavustsoonist väljas. Aga, aga kuna ma läksin töötervishoiu residentuuri, see tähendab seda, et, et see on eriala, mis tegeleb sellega, et me ei jääks haigeks ja meie töö meid haigeks ei teeks. Et siis sellest praeguse maailma olukorra valguses ma tunnen, et ma olen väga, väga õige otsuse teinud, et et Eestis on küll töötervishoiuteenus praegu paradoksaalselt peatatud. Aga kui ma vaatan mujal maailmas, mis toimub ja loen näiteks Maailma Tervishoiuorganisatsiooni raporteid ja juhendeid, siis siis tegelikkuses töötervishoiuarstid on just need, kes peaksid aitama ettevõtteid eriti, kes siis kuidagi puutuvad inimestega väljast kokku. Kuidas, kuidas tagada ohutu töö töökohal, kes on kõige rohkem ohustatud, missuguseid isikukaitsevahendeid, kuidas kasutada ja nii edasi ja nii edasi, et see see roll on, on, on selle pandeemia valguses lihtsalt veelgi laienenud ja sügavamaks muutunud. Ma tunnen Aga nüüd, kui tulla teie praeguse aja, siis igapäevatöö juurde. Kirjeldage natukene raadiokuulajale ka, kuidas üks päev nüüd Ida-Tallinna keskhaiglas teie jaoks välja näeb, kuigi sellist klassikalist päeva tõenäoliselt, eks ole, ei ole. Noh, mõnes mõttes ikkagi on, on see nagu klassikaline välja arvatud see, et sa pead ikkagi iga paari tunni tagant vaatama intranetis, et kas on tulnud mingeid uusi juhendeid või korraldusi. Aga muidu tulen umbes kolmveerand kaheksaks, tulen haiglaste, võtan, vaatan enne hommikust valve üleandmist, vaatan ära, et mis minu patsientidega siin vahepeal juhtunud on, et kas kellelgi on probleeme olnud, kui on analüüsid võetud, vaatan, mis tulemused on. Siis on arstide õdede koosolek hommikul kell kaheksa, 10 iga hommik, kus antakse siis valve üle, räägitakse kõik patsiendid läbi. Noh, ja siis sealt edasi läheb, vaatad, patsiendid kõik üle, planeerid, uuringuid või toiminguid, et ma olen praegu taastusraviosakonnas, et siin on hästi palju erinevaid taastusravi protseduure. Ja, ja mõnes mõttes on need inimesed, kes praegu satuvad mõlema väga keerulise probleemiga, taastusraviosakonda, et nad on isegi õnnelikus seisus, sest patsiente on poole vähem ja võimalusi on poole rohkem. Evelyn ma natukene muudan küsimuse nurka nüüd ja ma tahaksin teilt teada seda, et kui me sellest praegusest eriolukorrast kriisist räägime, siis nii mõnegi inimese jaoks tähendab juba vaikselt ka kriisist väljatulekut, et see praegune aeg kõik, mis puudutab kannapöördeid ja muutusi elus teie teate selle kohta väga hästi, tegelikult teil on neid elus päris palju olnud neid muutusi ja on tõenäoliselt palju inimesi, kelle jaoks see nõuab ka sellist vaimset pingutust ega vaimset üleolekut, et oskate te anda ka nõu, et kuidas peaks mõtlema või kuidas peaks käituma, kui kui elus on sellised suured sammud ees. Kõige olulisem on säilitada rahu säilitada, tegeleda oma meele, meele ja keha rahutamisega, kui on väga ärevad ajad ja kõik muutused, eks ju on ebamugavad ja reeglina tekitavad hirmu, aga hirm on see, mis halvab meie ratsionaalse mõistuse ja tegutsemisvõime ja, ja, ja me teame, et hirm isegi alandab immuunsust. Nii et sellega on kõige olulisem tegeleda ja inimesed on, on erinevad, tegelikult elu ju muutub kogu aeg, elu muutub iga sekundiga. Ja muutus tuleb lihtsalt aktsepteerida, et mõnikord need lained on kõrgemad, teinekord on rahulikumad, oluline on, on aru saada ja mõista ja soovida, et need lained ei oleks väga tormilised. Ja, ja inimesed on erinevad, et neid aitavad rahuneda, erinevad asjad, et mind aitab rahuneda füüsiline koormus ja kontakt loodusega ja ja ma teen seda praeguses ärevuse olukorras iga päev, kui ma haiglast välja lähen, siis ma kõnnin vähemalt 10 kilomeetrit, tavaliselt 15, vahel ka rohkem, see tähendab eksikaste kuni kolme tundi kõnnin tempokalt, ma ostsin endale nüüd ka, tellisin õieti sellised lisaraskusega kõnnikepid, saada korralikumat treeningute ja ma tunnen seda, et ma olen umbes viis kilomeetrit ära kõndinud. Et siis ma hakkan rahunema, siis ma suudan. Suudan saada nagu sellise hea tunde. Või muusika kuulamist või, või, või mis iganes kellelegi hästi mõjub, et et iseendasse tuleb vaadata ja, ja, ja aru saada, et kus on meie tasakaal ja siis siis kiikuda sinnapoole tasakesi. Suur tänu arst-resident Evelin Ilves ega muud kui kena sünnipäeva jätku. Ma loodan, et tänase päeva jooksul jõuate seda pisut koos kolleegidega siiski ka tähistada. Ja jõudu tähtsas töös. Suur-suur tänu mina sain oma kõige mitte kõige, aga ühe väga suure sünnipäeva kingituse juba eile õhtul kätte, et et minu, minu korteri omanik tegi minuga uue kokkuleppe. See on, see on tõesti hea uudistes kodu on ju meie kõigi kindlus ja, ja olukorras, kus ettevõtluset, minu ettevõtlus, mis sõltub nii suures osas turismist ja ja on on nii kontaktne, et kui see ettevõtlus on parasjagu väga, väga madalseisus, peaaegu et olematu, et siis siis vähemalt partnerid suudavad ka ümber orienteeruda ja ja tulla vastu ja, ja mul on väga hea meel, et ma olen väga tänulik.