Vikerhommiku järgmine vestluspartner on antropoloog ja Vabamu juht. Tere hommikust, Keiu Talve. Tere hommikust. Keiu, sa oled hiljuti avaldanud väga põneva kirjutise pealkirjaga, kuidas edukalt väljuda kodukontorist? Kirjutanud selle oma paari aasta taguse isikliku kogemuse põhjal, palun räägi alustuseks, miks sa olid paar aastat tagasi isoleeritud ja, ja kuidas sa siis sellest välja tulid? See oli huvitav olukord, kuidas ma sõitsin veebruaris keset talvist pimedust Ida-Soome, Ida-Soome Ülikooli, tasub Joensus ja kirjutasin seal kuus kuud oma doktoritööd. Ja samal ajal töötasin Eestis vabamus rändnäituse jaoks ja tegutsesin rakendusliku antropoloogiakeskuses uurijana igapäevaselt jätkuvalt Eesti tegemistega seotud, vot siin tööl, mul olid kaheksatunnised tööpäevad umbes ja ja see oli väga-väga tegus aeg, aga samal ajal ma käin Ida-Soomes täielikult ära lõigatud oma tuttavatest Bradest. Mul olid küll üksikud kolleegid, keda ma aeg-ajalt nägin, aga enamjaolt ma töötasin ihuüksi kontoris oma mõtete ja arvutiga ja Skype panime igapäevaseks kaaslaseks tegelikult seene väga sarnane olukord tänasele, kui ma olen olnud vabamus umbes kuu aega kodukontoris. No sul on need kuldaväärt kogemus olemas, mida sa saad nüüd ära kasutada ja lisaks sellele on veel ka antropoloogi hariduse vaade. Mida siis me saame kodukontoriajast päris kontorisse kaasa võtta, kui see periood nüüd mingil hetkel loodetavasti läbi saab? Hästi huvitav, esimene asi, mida ma märkasin, et kui main Ida-Soomes oli otse loomulikult arusaadav, et ma ei tule Tallinnas koosolekule. Et, et see on täiesti mõeldamatu, et sõita kaks tundi siia, sõita kaks tundi tagasi nagu tuss tavapäraselt siis inimesed ikkagi käivad siin koosolekutel ja see tundus esimese hooga hästi kummaline, et ma olin seni saanud kõike teha Skype'is Eestisse sisse helistada, osaleda erinevatel koosolekutel ja järsku jällegi tekkis selline normaal et tule kohale, et isegi kui keegi ei öelnud seda mulle otse välja, et sa võiksid olla koosolekulaua taga. Aga millegipärast tekkis automaatselt sein, ootused, et nüüd, kui see on kaks tundi, siis ma peaksin oma laua taga. Kuidas sulle praegu tundub, kas nüüd eriolukorras on virtuaalkoosolekud inimeste jaoks kuidagi oma staatuse mõttes muutunud ja ma näen seda hästi väga lähedalt, kuidas me oleme vabamus kasutanud päris palju selle eest, et üks inimene helistab sisse. Aga kui tegelikult mugav on see, et inimesed võivad olla Pärnus, Võsul ja me saame arvutikeskkonnas kokku niimoodi, et igaüks on oma ekraanidega, siis on tegelikult nii palju mugavam kui see, et meil on üks arvutilaua otsas ja siis me omavahel arutada. Ja mis on ka tore, on see, et ta on põlvkondadeülene. Tõepoolest, mul on mõnikord koosolekuid, kus inimesed on üle 60 Me räägime kogu kogude kontekstis, et inimesed helistavad meile sisse, kes varem ei oleks ise pakkunud zoomi lahendust välja, et et seda näha, et see on, see muudab ka põlvkondadeüleselt käitumismustreid. Räägime ka päevamustrist või päevaplaanist. Mart, sinu jaoks muutus päeva ülesehitus ja kuivõrd sulle tundub, et sellise nii-öelda keskmise kodus töötaja jaoks on muutunud päeva ülesehitus. See on ka huvitav, ma pean kohe ütlema, et ma ei ole üldse hommikuinimene tavaliselt ja hommikuid, tee, koosolekute planeerimine tuleb kuidagi keeruliselt ja ma näen kodukontoris. Kuna inimesed töötavad laste kõrvalt hommikusöögi vahelt, eriti praegu niuke kooli ülesanded selle päevarütmi sees, siis on näha, kuidas natukene lükkuvad, näevad lõuna poole, et koosolekud hakkavad pigem 10-st 11-st, isegi. Me oleme oma meeskonnas teinud kokkulepped. Pärastlõunased ajad on paremad. Ja, ja vastupidiselt näiteks, mis inimestel tuleb töö nende rütmi vaadates, see võib-olla me võiksime ka avatumalt suhtuda sellesse, et sellise ilusa ilmaga on mõistlik minna päevad jalutama veeta võib-olla paar tundi perega värskes õhus ja tehases mingit tööülesanded hoopis õhtupoolikul seal pimedas, võib-olla just vaikuses tuleb mingisugune süvenemis ülesanne palju paremini välja. Väga paljud kontoritööd lubavad seda, aga jällegi, kui me tuleme kontorisse tagasi, siis harva inimesed võtavad ise selle vastutuse. Et nüüd ma jagan oma päeva ümber ja ei tea, mis keegi minust arvab, kui ta mind praegu Stroomi rannas jalutamas. Et see on naljakas, et meil on nagu sellised nagu läbi, rääkimata reeglid või nähtamatud reeglid, mis kujundavad meie elu. Aga nüüd, kui me oleme saanud karantiinis kuu aega väga edukalt ise oma aega juhtida, siis oleks võib-olla hea, aga töökollektiivis need läbi rääkida, et võib-olla me saame sellesama paindlikkuse tuua oma kontorisse näiteks inimene, kes töötab täna võsult, saab oma asjadega valmis, ta täidab oma tööülesanded ära. Aga sealjuures ta on ise natukene õnnelikum, sest ta saab valida, millal ta töötab ja kuidas ta töötab. Aga fakt on see, et kontaktikvaliteet muutub, kui inimesed ei ole päevast päeva õhtust hommikuni või hommikust õhtuni ninapidi koos, vaid kasvatatakse virtuaalset silda nii-öelda. Kas oskad niimoodi lühidalt ja konkreetselt välja tuua võimalikud plussid ja miinused, mis võib kõige selle käigus juhtuda töösuhete pinnal? See on jällegi väga oluline küsimus, et mis on, kuidas see töösuhe on üles ehitatud näiteks meie vabamus kasutame iga hommikul pool 10, siis pool tundi kohvipausi aega, et me saame soomis, kui räägime, kuidas inimestel läheb, millega nad tegelema, mitte üldse tööasju, võib-olla lihtsalt sellest, et millist sarjana teile vaatasid, et hoida seda inimeste vahelist kontakti ka siis, kui me oleme üksteisest füüsiliselt kaugel. Et need erinevad selliste rutiinide järgimisel. Me alguses pidasime ka lõunapause koos, igaüks sai oma salatit või oma lihtsalt teispool ekraani. Et kõige enam võib-olla kardame kodukontoris seda, et, et teine jääb meist kaugeks, et me ei saa tast aru, me ei tea, mida ta teeb, see jõua meieni. Aga kui kasutada ära need tänapäevased vormid ja siis saab tuua neid negatiivseid mõjusid vähemaks, aga otseloomulikult siin võiks öelda, et inimeste näiteks kodukontoris, mida ma märganud inimeste puhul, on väga raske tervislikku ergonoomilist töökohta hoida, näiteks kuidas inimesed teevad sohva peal töödeldud või kuidas, kuidas kindel olla, et nende köögilaud on õige kõrgusel ja seda on tööandjana väga raske kontrollida, et kontoris on seal palju paremini olemas. Oled sa mõelnud, kuivõrd mängib rolli see, mis põhjusel inimesed on jäänud isolatsiooni või mis põhjusel on seesama videosild appi võetud. Praegu ma kujutan ette, kui on eriolukord, siis me justkui oleme mobiliseeritud või et meil on ekstramotivatsioon teatud aken. Selle lõpp ei ole päris paigas, aga me teame, et see saab varsti läbi. See justkui juhib meid. Kui niisugust olukorda ei ole, kas, kas vabatahtlikult ja argirutiinis, nagu me tavaliselt seda teame, võiks asjad samamoodi toimida, äkki see motivatsioon on hoopis teistsugune, siis? Ja see või see võib täiesti nii olla ja ma arvan, et sellepärast ongi praegune aeg väga hea õppimiskoht, kui me muidu oleme isegi võib-olla skeptilisemad, et ei tea, kas kõik tööandjad saavad samal määral tehtud või kas ikka kodukontor on seesamasugune, et meil on palju selliseid kahtlusi ja kõhklusi, kas ikka inimesed teevad tööd äkida hoopis vaatav terve päev hoopis Netflixi. Aga siis, kui meil on kuu aega praegu väga paljudel seda kogemust, et asjad saavad tehtud meie puhul ma näen, et meie inimesed töötavad isegi vahepeal rohkem. Nad teevad teises tempos teistel aegadel, aga tegelikult töö on produktiivsem ja samal ajal nad ei sõida koosolekult koosolekule pool tundi Tallinna ummikutes. Nad ei hommikul ei sea ennast tund aega valmis, nad ei, nad ei pea õhtul lets mingisugused sellised märkamatult, kaduvaeg on väga produktiivsed praegu hoopis kanaldatud näiteks konkreetsete eesmärkide täitmises. Ja, ja see võib võimaldada selle selle süsteemi jätkumist, kui me tahaksime. Kumb viis töötada, sinu hinnangul pakub seda sinu poolt mainitud individuaalselt õnnetunnet kokkuvõttes rohkem. See oleneb inimesest, oleneb töö laadist ja organisatsioonist. Isiklikult ma näen täna, et meile kodukontor meie tiimile täitsa hästi sobiv. Ma ei, ma ei tahaks öelda, et me, et läheksime 100 protsenti kodukontorile üle aga näiteks periooditi, kui näiteks nädal enne jaanipäeva, kui inimesed nagunii tahaksid olla oma maakodudes, siis miks me sunnime neid, olen veel reede õhtuni Tallinnas sõitma, välja ummikut rajal kaotama, tegelikult ka ettevõtja kaotab oma töötajate aega, sealjuures kui ta teeb oma muhuma suvilast rahulikult, üheksast viieni või, või minu poolest ükskõik millisel teisel oma sobival ajagraafiku alusel ära need ülesanded, mis on ette nähtud siis eine õnnetunne võib olla seal Muhumaa maakodus tegelikult suurem, et ta tegelikult tunneb, et ta tahab oma tööd teha. Ta tunneb, et ta kähku selle töö ära, siis ta saab minna metsa jalutama. Aga meil on täna olnud võib-olla vähe julgust seda sellisel määral kasutusse tuua. Suur aitäh intervjuu eest, antropoloog Keiu Talve. Aitäh.