10 ja kaheksa minutit näitab kell tere hommikust kõigele. Marika Leetme, Märt Treier on siin ja täpselt inimene, keda lootsime, keda oleme muide kohanud, siin stuudios ka mitte. Liiga ammu on kenasti siin kriisinõustaja Tiina Naarits-Linn, tere hommikust. Tere hommikust. Tavaliselt diskriisinõustaja tulekule liiga palju rõõmustada, kuigi ta ometi tuleb muresid lahendama, aga meil on väga konkreetne eesmärk, mille me leppisime kokku muidu otse-eetris kolme nädala eest. Et lappame päevikut, vaatame, kuidas kriis edeneb, kuidas on tema tervis, kas asjad muutuvad õiges või natukene, mitte nii õiges suunas? Vaata siin hetk tagasi ka aknast välja, politseipargis puud muutunud vahepeal märksa rohelisemaks. Roheline on selline rahu ja õigete otsuste värv. Kuidas selles maailmas, mida teie puudutate iga päev asjad lähevad? Kui ma nüüd vaatan ajalist antoloogiat, siis me oleme eriolukorra väljakuulutamisest kuue kuuenda nädala juures. Ja see on tähelepanu väärne aegsest teine kuni kolmas kuu mingist kriisi intsidendi algusest on üks huvipakkuva, maitsesta. Inimese seisund nihkub kord ühte, kord teise faasi, et kriisinõustajad teavad väga hästi, mis võib toimuda psüühika ja reaktsioonidega. Aga vot see on selline kõikumise aeg. Üks asi, mis selles faasis on selge, et praegu teisel, kolmandal kuul kriitika ei tööta ja seetõttu vahepeal muigega kuulan, kui näiteks poliitiliste vaidluste juures on avalik kriitika inimesed teisel, kolmandal kuul tahavad saada lahendusi ja kriitika reeglina tekitab hästi tugevaid reaktsioone ja selliseid vastandumisi kriitikale endale. Sest inimesel endalgi on palju määramatust ja kriitika seda suurendab. Mulle väga meeldis kuulda, kuidas Soome peaminister Sanna Marin tegi pressikonverentsi lastega ja, ja see on tähelepanu erinevatele sihtrühmadele. See on midagi, mida tasub järgida, aga mitte siis ainult lastega pressikonverents, vaid võib-olla ka eakatega. Ja et saada sealt lahendusi ja kõnetada sihtrühmi otse, see oleks praegu see aeg. Noolte vahetamise aeg. Ei ole jah, praegu tasuks küll täiesti rahulikult lasta juhtidel juhtida ja inimestel uuesti leida, siis iseennast. Ja ometi tundub, et võib-olla just mingisugune teatav mässumeelsus hakkab pead tõstma, on see siis nüüd seotud selle kevadega, on siis nüüd seotud sedasama pimusega mille kõigega veel võimalik, et mõned ärimehed hakkavad alles nüüd nägema, kui hull see siis tegelikult on mõnel teisel võib-olla muidu lihtsalt tüdimus peal ja peame ütlema, et tõesti ka metsas jalutades hakkab tunduma, see võib olla minu isiklik tragöödiaga, et inimesed on kuidagi järjest ükskõiksemad selles suhtes, kes seal veel kõnnib, mida ta veel teeb, need võivad olla mingisugused personaalsed märgid, aga kas see protest ei paista nagu laiemalt silma hetkel? See võib-olla me võime seda protestiks nimetada, aga tegelikult me oleme jõudnud etapp p, kus rutiin enam ei toeta piisavalt. Kui alguses tuli väga palju toonitada seda, et rutiiniga jääb inimene jalgadele siis nüüd tahab inimene edasi liikuda, ta tahab teha plaane, ta tahab näha oma võimalusi, on jõudnud sellesse faasi, kus ta peab saama tajuda, et ta kontrollib oma elu piisavalt. Ja, ja üks asi, milleni ta kindlasti praeguses etapis jõuliselt tähelepanu paneb on see, et jätkuvalt on isolatsioon mingisugused piirangud, kus tema ei saa kontrollida olukorda. Aga vähemalt on räägitud sellest, et kui tekib Sotsiaalse siis suhtluse piirang siis samaväärselt või võimendada. Peab tekkima psühholoogilise suhtluse osakaal ja, ja igasuguse sellise isolatsiooni puhul inimene vajab rohkem emotsionaalseid kontakte ja nüüd tuleb teadvustada selgelt, kes on minuga aktid, kuidas ma nendega suhtlen, kas ma saan telefoniga suhelda, kellega ma nagu päriselt saan suhelda, sest emotsionaalse kontakti tähtsus praegu tõuseb. Hetkel saavad inimesed aru, kes on nende inimesed, kellele võib igal ajal helistada, müranud, ära kukkunud, langenud suures osas ma usun küll seda, et inimesed muutuvad nagu nägijateks. Ja oluline pole niivõrd see, milline on see kommunikatsioonivahend kui see, et see on õige inimene ja tal on aega ja tahtmist ja võimalust rääkida. Ja et ta on tingimusteta mind valmis kuulama ja mina tunnen, et mina tahan ka teda mõista, et see on selline vastastikune. Kui neid inimesi on igaühel meist kaks või kolm, oleme me siis rikkad. Oo, isegi väga rikkad, minu arusaamine praegu oma klientidega, kes jälle rohkem ühendust võtavad, on see keerukus seisnebki selles, et ta avastab praegu olles orav rattas olles väga oluline oma karjääris. Et tal ei ole seda inimest ja, ja kui sul ei ole mitte ühtegi seda niinimetatud päris oma inimest, siis praeguses ajas, kus emotsionaalne kontakt on tähtis, on tal tõesti kehv olla. See on see inimene, kes ise leiab su üles, küsib täiesti siiralt, kuidas sul läheb? Jah, tahab teada, mida sa mõtled ja tunned ja, ja räägib siis enda omadest ka vastu. Me ei ole siin ainsad, kes päevikut peavad. Paar päeva tagasi saime lugeda Emori uuringust, kus öeldi, et inimeste, nii majanduslik kui ka emotsionaalne kindlustunne on justkui nagu selge paranemisteel. See oli küll uudis, millele Marje Josing konjunktuuriinstituudist ütles nagu oma tähelepanekud otsa, vähemalt majanduslikust poolest ei olnud tal midagi liiga kiitvat lisada sellele, aga kas selliseid märke tasub meil usaldada, mida need näitavad? Kuna praeguse seisukohta. No mina olen ikka seda meelt, et üldistused on kõik saatanast, et see kellegi jaoks võibki toimida, ma rääkisin ühe noore perekonnaga, nad tõid oma näitajad, et naine on täiesti vaimustunud sellest koroonaperioodist, sest nüüd saab mees ka aru, et tuleb süüa teha ja pesu pesta ja lapsi vaadata. Ja mees on täiesti tülpinud, sest ta tahab tagasi tööle, ta mõtleb majanduslikele küsimustele. Ja kui nüüd üldistame selle pere peal, siis kummale poole me üldistama, ehk siis praegu on küll see aeg, kus igasugune üldistus peaks hästi suurest filtrist läbi minema ja peaks toonitama ka asjade teistpoolt. Meil on keeruline üldistada, seega juba ühe perekonna näitel, samas vaatame siis natuke suuremat pilti. Hiinast tuleb teateid järjest kasvavatest lahutustest, kas see on see, mis meid ees? See on huvitav küsimus, sest mina pean ütlema, et mulle tundub, et praegune aeg on soosinud asjade läbimõtlemist. Ja kui ma võtan nüüd puhtalt oma näiteid, oma praktikat, siis selle kuue nädala jooksul päris mitu paari, kes plaanisid kokku minna, aga nüüd nad on sunnitud lahus, on otsustanud, et nad siiski ei lähe kokku. Ja päris mitu paari, kes läksid lahku on nüüd oma asjad niimoodi ära klaarinud, et on jälle koos. Kusjuures siin on üks selline, aga, et kõik ei ole füüsiliselt koos, vaid nad käivad koos jalutamas ja teevad ühiseid plaane. Ja neil on see keerukused, kuna nad läksid lahku nii et kõik sugulased teadsid ja kõigile öeldi siis nüüd on segavaks teguriks selline häbitunne, et kuidas ma nüüd ütlen, et ma tegelikult lahendasin asjad ära. Ja nüüd on selline uus kogemus, et päriselt saabki asju sirgeks parkida, saabki andestada ja saabki koos edasi minna, sest avastus on, et sina oled minu inimene, oleksin muidu kaotanud. Need inimesed, nüüd siis avastasin selle, et nemad ongi need inimesed, kellega nad tahavad rääkida nii telefonis, Skype'is kui just nimelt näost näkku. Jah, just nimelt, ja need, kes kokku ei läinud, mõistsid, et neil on teisi inimesi, kellele helistada. Tundub küll jah, et see eemalolek andis arusaamise. Pigem on see resultaat siis ju hea järelemõtlemine ei saa kunagi olla jumala. Või jah, sellepärast ma ei julgeks seda Hiina näidet nagu üldse jällegi mõtelda võtta, sest küllap praegu ongi selline selginemise aeg ja, ja võib-olla need, kes pidid lahku minema, ongi parem, kui nad lähevad lahku ja suudavad 11 aktsepteerida, siis väärikalt eemal olles. Saatanast on see üldistamine, sellele järeldusele jõudsime juba kolm nädalat tagasi ja ometi on ju mingit laadi kõned, mingit laadi mured, mis kuskil saavad. Kui vaadata nendele kõnedele nendele kokkupuutepunktidele otsa, mis nüüd on jäänud, kas kolme nädala jooksul erutanud teie teie kolleegide meeli või siis võtta ainult viimane aeg, siis mis silma torkab veel? Küsimused tõstatuvad nendel, kellel oli enne kriisi emotsionaalselt raske, see, see on selline väga silmatorkav. Julgen siin tasakesi üldistust teha, et inimene tõesti alguse kriisi alguse faasis mobiliseerib ennast ta siis nagu sõbraga või perega ühtse vaenlase vastu. Aga nüüd tuleb tagasi see, et endal ei olnud asjad klaaritud, ei olnud endaga rahul ja tuleb jälle ebakõla ja siis ei ole rahul sa muidugi ka ju nende inimestega, kes on sinu ümber. Puudutage nagu meie eesti rahvaks olemist, et siis, kui see vaenlane oli ikka väga tugev, siis me olime kõik väljas. Unustasime ära, milline tõbras seal kõrvas oled. Võib-olla see on jah, inimesele loomulik, et, et ikka pead mobiliseerima nendel hetkedel, kui on elu-surma küsimused, et eksistents säilitada, aga nii kui sellest välja tuled, nii pead jälle oma egoga tegelema, et eks ego on mõnel väga suur, aga kriis on ka Aecus, õpeta õpitakse egosid jagama. Kas need emotsionaalsed mure, mis oli varem, on need suuremad või väiksemad kui enne või samasugused? Pääsu pole kuhugi? See on nii ja naa, mõnel on siiski ka keerulisem ja on suurepärane, et korduvalt meedias tuletatakse meelde ka telefoniliine, kus on võimalik ka konsulteerida. Sest juhul, kui sul ei ole võimalik, kas või sellepärast, et sa ei taha oma lähedasi muretsema panna, et sa saaksid kusagil oma mõtteid ventileerida, et see on hästi oluline, kui tuleb kogu see varase mäng tagasi. Kolleeg on teil ametis ju kriisistaabis ja seal need kõned ka tulevad. Omavahel räägivad kolleegid niigi, mis nad seal kuulevad, loomulikult mitte nimedega ja muidu, aga kui palju tuleb selliseid isiklikke kõnesid, kus tegelikult aimub üsna kiiresti esimese kahe lause järel, et see inimene on omadega hoopis teises võtmes plindris ja asi pole selles mittepõlevast, tänavavalgustid või milleski muus. Isiklikud kõned ongi need, mis on kõige raskemad ja mida selgelt on üksjagu, mida algul ei olnud, aga mis nüüd arvuliselt tõuseb. Seetõttu siis sotsiaalkindlustusameti psühhosotsiaalse abi telefoniliin on ka kohe ühendatud üks, kaks, neli, seitsmega nõuandeid jagada kohe. Aga siiski peab ütlema ka seda, et need, kellel oli enne raske neil enamusel oli keegi nõuandja ja praegu väga selgelt on näha, et nad leiavad oma nõustaja taas üles. Ja see on positiivne nõustajad suures osas kas töötavad kas siis üle Skype'i või, või sellise jah, digilahenduse kaudu. Ja on ka neid, kes võtavad vastu meie enda kliiniline psühholoog näiteks teeb ainult kontaktkohtumisi, on kõik kenasti läbi mõeldud ja ta ja ta ei ole saanud kohtumisi ära jätta, et ülioluline, et nad jätkuks. Päris eraldi peatüki saime kolme nädala eest noortest lastest vanematest, kuidas kodune elu läheb, nüüd on see kooliteema veelgi teravamaks saanud sel teemal jätkamegi mõne hetke pärast. Kriisinõustaja Tiina Naarits on meil külas ja räägime sellest, kuhu me siis oma kriisieluga jõudnud oleme. Lapsedki leiavad teid üles, olgu need siis suurte või nende endi kaudu. Ja kui ikka loed kirjalt sellist või paberit sellist kirja, et mis siis saab, kui murran kooli sisse, kutsun klassikaaslased kooli, kas sellega lõpetan loo, siis võib natukene muiata, aga küllap seal taga on pikem lugu. Ja näiteks sellise küsimuse peale mina lausa ehmatasin, et ma ei saanud aru, kui tõsine see plaan on. Ja siis me arutlesime ja realistlikult, see ei olnud tõsine, aga emotsionaalselt sel ülitõsine, kui seitsmenda klassi noormees ütles. Ta nii väga igatseb klassikaaslasi, et ta ei suuda enam, tahan oma vanematega linnast läinud eemale ja ta ei ole mitte kedagi näinud, aga ta tahab neid füüsiliselt näha. Et me peame mõistma, et tõepoolest laste jaoks on oluline kontakt. Ja muuseas üheksandate klasside noored on öelnud, et ärgu täiskasvanud arvavad, kui et me oma lõpuaktust ei tee. Et kui nad ei lase teha, siis me teeme ise, ehk siis seda kõike tuleb mõista ja nendega tuleks rääkida. Filmiklassikas öeldi selle kohta, et ma olen noor, terve mees ja pean kõike seda endale saama. Lubada. Jah, seda ei oskagi öelda, millele nemad toetuvad, aga see sisemine vajadus kaaslaste järele. No kriisinõustajale lihtsalt väikseid muresid ei räägite, siia sekka on tulnud ka leina ja kõike, mida veel, kui lein on niigi raske, mis iganes ajastul, siis praegu ei saa neid inimesi ka näha, isegi matustele minna, siis see vist on uus olukord ka nõustaja jaoks. See on väga uus olukord ja see ei ole jah meie keskusest mööda läinud, et kui me puutusime kokku leinaga, mida kogesid kaheksandate klasside noored siis oli imetlusväärne, kui siirad ja otsekohesed olid küsimused. Ja, ja oligi küsimus, et aga kuidas ma saan sõpra aidata. Muuseas, kestva kriisi puhul on üks oluline toimetulekumärg tunda ennast vajalikuna ja saada aru, mida mina saan teha ja, ja see tahetakse sõpra aidata, sellega aidatakse ka iseennast. Ja siis me arutasime, et ei olegi vaja mingeid imetarkusi, on vaja lihtsalt kuulata, on vaja aktsepteerida seda, mida teine räägib ja kui ta lausa lollus, et plaanib, siis seda on vaja pidurdada. Ja sellest vastusest väga piisas. Tänusõnad tulid kohe, et, et noh, siis ei ole nagu midagi hullu, siis saan hakkama. Sest inimesed küsivad küsimusi sellepärast et on väike ebakindlus, äkki teen midagi valesti. Tegelikult see, mida nad plaanivad, on suhteliselt toetav ja õige. Jällegi meenus midagi me eelmises kohtumises, siis oli juttu nimelt sellest, et kuna inimene tahab end tunda vajalikuna ja võib-olla neil hetkel veel vajalikum kui kunagi varem, siis korjus ka hulk nimekirju inimestest, kes tahtsid olla siis vajalikud ja isegi pöördusid ministeeriumide ametkondade poole ja lausa lämmatasid neid oma soovidega. Sellist asja me nüüd ka praegu vist väga enam kuulnud ei ole, see vajus nüüd sinna, kuhu ta oli varem juba määratud. Ja selline rutiinne vabatahtlik tegutsemine ja selle koordineerimine jätkub aga suurt hurraad, kui ma vaatan meiegi võrgustiku põhjal enam ei ole, et kõik on leidnud oma nishi, nad toimetavad nii, et see vabatahtlikkuse osa vabatahtlikkuse osa, ma arvan, on sama, nagu ta oli varem. Abitus, mis sellest saanud, on? Nüüd abitusega on küll väga tõsine probleem, sest ja inimene, kui ta ei tule praegu olukorrast välja võib-olla ongi majanduslikud piirangud, mida tajub laps või mida tajuvad lapsevanemad siis selles olukorras inimene hakkab suhtlemist piirama sest oma suhetes ta tajub, et teised ei ole abitud või siis meeletu abihordid tulevad pakkuma sulle abi. Aga noh, nagu ma olen ka öelnud, et oluline on küsida abi mitte pakkuda abi. Sest muidu see abitu lihtsalt tõmbub eemale või muutub agressiivseks. Sirgjoone kaks otsa hakkavad nagu Plinkima. Hilisem lehest ka lugeda sellest, kuidas mõned kõnnivad ennast poolsurnuks, praegu teised jooksevad seal oli 100 lihast, mis kõik olid siis läbi, ei suuda mina neid nii palju siin loetleda, kes seal taga on ka mingisugune väike patoloogia juba, mis sünnib kuskil selles ülemises lihasesse. No me teame seda, et kui missioonilt, et tuleb tagasi kaitseväelane, siis üks viis oma stressi näidata, on üle treenida, kus ta ei tulegi enam treeningsaalist ära. Ja stressi puhul on mõlemad pooled olemas, üldse ei liiguta enam. Või siis ainult Ta liigutan, liigutan, liigutan, et kõik, mis on äärmuslik, kõik, mis on liiast. See tekitab küsimust, mis on emotsionaalse seisuga. Et me oleme tervikhing, vaim ja keha on tervik ja mingi asi peegeldab ära Dacingatki. Kas siin on kriisinõustajatele natukenegi laiemalt toimivaid nõuandeid, kuidas, kuidas viisakalt tundlikult öelda neile inimestele, kes on kas päris seisma jäänud või lähevad päris hulluks käest kuidagi nüüd natukene nüüd hakata teistmoodi? Ütleme inimesele endale, sellisel puhul on väga raske midagi soovitada, seal saabki lähedane küsida, et aita mul aru saada, mis sinuga toimub, et kus sa käid ja mis sa teed või, või miks sa niimoodi käitud. Aga oma kaaslasele saab küll praegu muutust pakkuda läbi selle, et ta uuesti kogeb sellist lihtsat inimlikkust. Hellus ja hoolivus on praegu kõige olulisem toetus mitte targad nõustamised, vaid seda, et keegi toetab mind sellisena, nagu ma olen ja ütleb mulle, et kui sa tahad seal metsas joosta, jookse, aga tegelikult on tore, kui me vahepeal istume terrassil ka. Et ta laseb mul olla, aga samal ajal hoiab teda ka enda juures. Et see on võib-olla praegu ikkagi üks olulisemaid asju mitte nii väga nõustamine ja alles seejärel siis vaadata, et mis abida vajab. Kuidas valitsus võiks näidata rohkem välja hellust ja hoolt? Hinge Hiiumaale minge Muhumaale, kallid inimesed, käituge ettevaatlikult, ma isegi ironiseerid praegu, keda ta on selleks võimelised. Jah, see on tõsine küsimus, sest ma ei tea kogu seda infot, mida teab valitsus. Ma alati mõtlen seda, et kui seatakse mingeid piiranguid, siis nendel inimestel peab olema tohutu info, mida nad kõik ei jaga ja oleks hea, kui nad argumenteeriks ära, et ma saaksin sellest aru. Nii et see võib-olla hästi seletatav, miks nad midagi piiravad. Samal ajal tõepoolest praegu peaks väga tunnustama seda, et inimesed on võimeline ise ka ennast kontrollima ja kodus on natuke nagu aja ära elanud. Püsige kodus, praegu ei saagi enam toimida, sest ilm on ilus, füüsiliselt liikuma peab. Ja nüüd on küsimus, kuidas turvaliselt liikuda, seda, kuidas turvaliselt liikuda, seda muuseas küsitakse väga palju, inimesed, kes on päriselt kuus nädalat tellinud ainult toitu, kes on hirmunud kodus, mul on üks näide, ta nisa astmaatik ja tal on riskirühma kuuluvad vanemad. Ja ta küsib, et kaua ma veel pean niimoodi kodus olema. Nad käivad hommikul ülivara väljas, kui inimesi ei liigu, nad välistavad igasugust kontakti. See nende emotsionaalset tervist lõhub meeletu. Ja nüüd oleks vaja hakata tama, kuidas sa tohid käituda, nii et sa ei pea kodus olema. Sa ei pea olema ainult nelja seina vahel, sest nad tõesti ongi nelja seina vahel. Et seda, kuidas mitte kodust välja minna, vaid nimelt, kuidas kodust hakata nüüd vaikselt välja minema. Jah, ma arvan, et see tasakaalustatud info sellisest käitumisest, mis meid kõiki hoiab, on see, mis peab hästi võimsalt praegu kõlama. Kana Tiina, ma kahtlustan, et see kriis ei saa läbi veel kolme nädala pärast, siis on meil jälle põhjust koguneda, aga teeme siis juba oma väikesed ennustused, mis meid nüüd ees ootab. Mida ütleb mõni tark raamat selle kohta, millega võib-olla spetsialiste paremini kursis, kui meie? Mulle üks kooli inimene otsis väljaõppematerjali kriisisekkumine kooli suhetes, see sai kümmekond aastat tagasi kirjutatud just sellepärast, et toetada ta õpilasi. Ja ega väga palju üllatust praegu ei ole. Selgelt on see kriisides ühiskond oma lõhestumist näitab hästi välja, see on juba enne kriisi olemas. Ootused muutuvad tähtsaks, väärtustest tuleks praegu palju rääkida ja see, mis ees ootab, on nüüd kas väga selline kriitiline seisund või vastupidi. Tasakaalukas välja tulemine sõltub juhtidest. David Vseviov ütleb, et inimene ei muutu, tema olemus ei muutu, kadedus jääb, headus jääb, viha jääb, halb, jääb kõike, jääb alles. Kuhugi ka, võib-olla korraks on mingisugune väikene punn. Lohk, või muhk, kus Polford tarkade meeste vastu ei saa ega oma põhiolemuse me säilitame. Aga mina optimistina usun, et iga kriis, mis on loodud muutuse võimaldamiseks targale inimesele, ütleb nüüd hinda midagi ümber ja loo endale natuke turvalisem tulevik ise sa ei saa loota nendele, kes ütlevad, et nad seda teevad, tee seda ise. Ja nendele, kes tahaksid neid otsuseid hakata langetama, võiks siis elus esimest korda viia näiteks kohvitassi voodisse. Näiteks kui nad seda muidugi hindavad. Või siis saadavad tagasi. Tiina Naarits, aitäh. Kohtume jälle. Kas nii sobib? Sobib küll ja soovin tõesti kõigile kevade nautimist ja siis seda turvalise piirihoidmist, et pole vaja meil täiendavaid piiranguid.