Pärast pehmet talve saime endale varase kevade mis on praegu näidanud Ta üpriski heitlikku palet, päikesepaiste või kiiresti vahelduda lumesajuga. Hoolimata sellest on esimesed rändlinnud juba siinmail tagasi ja linnuvaatlejad teater on aprilli keskpaigale kohaselt märgatud juba pääsukest kes küll külmapuhangute peale lõuna poole tagasi kipub. Aga just pääsukese tulekust räägib ka meie tänane vanasõna. Üks pääsukeid suveilma kohta annab see rahvatarkus teada, et vara on rõõmustada. Ilm on muutlik ja suvesoojust tuleb veel oodata. Küll aga on seal rahvatarkusel nagu vanasõnadel enamasti ikka piltlik tähendus. Ehk siis mingi nähtuse üksikud esimesed märgid ei taga, et see nähtus ilmub või üks edusamme ei tähenda veel kogu ettevõtmise õnnestumist. Üldjuhul ei saa me konkreetse vanusena vanust täpselt öelda, kuid selle mõtteavalduse juured ulatuvad antiikaega neljandasse sajandisse enne Kristust. Ja enamik vanasõna huvilisi peab une pealt, et tegemist on vanakreeka filosoofi ja mõtleja Aristoteles tähelepanekuga mis esineb demanikomachos eetikas. Kohtame seda tõeteralõigus, kus on juttu inimese õnnest ja Annelinna kõike järgi kõlab see lõik siis nii. Inimese hüveks saab olla hingevõime, tegutseda lähtuvalt loomu täiusest. Kui aga rohkem loomu täiusi, siis lähtuvalt kõige paremast täiuslikumast ning lisaks ka kogu elu jooksul üks pääsuke ega ka mitte üks päev ei too veel kevadet. Samuti ei tähenda üks päev ega lühike aeg kõntsustega õnne. Näeme, et Aristotelese versioonis on siis kevadest. See kõlab ka loogiliselt, sest kreeka kliimas kuulutabki pääsuke, kevadet tegemist on siis antiikajast tuntud ütlusega mis leiab rohkelt kasutust rahvusvahelises trükisõnas. Ja ka varieerumine toimub vastavalt ilmale. Kus kevad varem seal siis kuulutas Pääsuke kevadet põhjapoolsetes asualades meil siis pigem suve. Aga olgu ka öeldud, et meilgi on kevade variante arhiivi üleskirjutustes küllaga. Nüüd Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub selle rahvatarkuse üks pääsukeid suve kohta üle 50 kirjapaneku ja meie nelja köitelises akadeemilises suur väljaandes Eesti vanasõnad kannab see ütlus siis tüübinumbrit 9356. Ja rahvaluule arhiivist leiame selle rahvatarkus üks pääsuke idee suve vanimad üleskirjutused 19. sajandi lõpust ehk siis ikka sellest ajast, mil sai hoo sisse meie rahvaluule kogumine laiemalt eestikeelses trükisõnas. Leidub vanasõna üks pääsukeid suve varasemates baltisaksa pastorite sõnaraamatutes ja grammatikates juba 18. sajandi algupoolel. Ühe esimestest leiame näiteks Otepää pastori Johann Christoph klaare sõnaraamatu käsikirjas 1730. aastal. Ja kohalikule keelepruugi kohaselt on see siin siis sõnastuses ei üts pääsukene Desuve. Nüüd 1732. aastal, kaks aastat hiljem on see ära toodud ka pastor Anton Thor Helle koostatud grammatikas sõnastikus, lühike sissejuhatus eesti keelde. Ja siin siis versioonis ei, üks pääsuke, tee suid. Kui nüüd rääkida selle vanasõna eestikeelsetest variantidest või erinevatest sõnastusvormidest, siis on pääsukese paralleelvorm varasemates tekstides ka pääslane. Pääsukese kõrval levinud on ka näiteks üks kuldnokk, ei too veel kevadet. Või siis pikem variant, üks pääsuke ei too veel sooja ega üheksa luike. Talveks. Või Setumaalt on sellised põnevad üleskirjutused, et üits kurg, too kevajat või kaitslõokest või kevadet. Aga selline üles kirjutas. Ega Kärblane eite usuve. Aga vaatame, mil moel siis on seletanud seda vanasõna lahti, meie rahvaluulekogujad ise läks, varasemaid on näiteks 1876.-st aastast. Kooliõpetaja ja ajaloo populariseerija Jaan Young on siis öelnud, et ühe jõud ei ole hulga jõud. On hilisematest aegadest kee näiteks 1938. aastal on Artur kroon Otepää seletanud, et tähendab üks hulga seast ei suuda midagi suurt korda saata. Või 1959. aastal on Martin luu Põltsamaalt kirjutanud, et esimese esimene pääsuke ei too veel suve. On mingisugust katsetust tehtud, aga seda veel kuigi palju järeleproovitud ei ole, ei tohi veel heaks kiita. Ja arhiivitekstide hulgas leidub ka põnevaid selliseid situatsiooni kirjeldusi või olukorra kirjeldusi näiteks 1965. aastal kullamaalt selline sedastas, et ei maksa loota, et mingi esmakordne nähe jääks püsivaks. Elli onupoeg oli esmakordselt siin, pidurda tantsis alati minuga. Ma vist meeldisin talle, ei tea, mis ta minust mõtles. Ära hellita lootusi, esimene pääsuke ei too kevadeks. Selline lohutus siis endale või Iida Aveegok Hanilast on 1969. aastal kirjutanud. Kui mõni joomamees joomise maha jätab, ei tähenda, et kõik mehedgarskeks saavad. Siis tõdemus elust enesest. Aga kui nüüd tänasest vanasõnast üks pääsuke idee suve veel rääkida, siis on ka põnev, kuidas sedasama ideed, et ühe jõude on liiga napp, kui teised seda ei toeta või üks loeb ja suudab pähe või ühte, ei arvestata kardeta, oodata on terve hulk eestikeelseid ütlusi lausa veerandsada erinevas sõnastuses rahvatarkust. No näiteks toon siin sellised vanasõnad nagu üks põle ühtigi või ükskord ei ole kaks kord üks lind üksi ei jõua tiibu kanda. Üks täie jõuame rasvaseks teha. Või iga sitika lendamise pärast ei lähe veel päike, looja. Või põldu ei künda ühe härjaga. Kestsest võib hoolida, kui hunt ühe lamba ära viib. Või ega sellepärast laat pidamata jää, et üks mustlane puudub. Või ega viimast meest sõtta ei oodata. Aga ka sellised vanasõnad nagu enamlauku sõjas, kui üks lauk siin siis lauk on hobune või seitse jota ühte. Kui kaua üks koer haugub? Või ega üks tukk kaua suitse üksiksüsi kustub ikka ära või kes üksi jookseb, pea püksi kukkuma. Niisiis võib öelda, et vanasõnalises maailmapildis on hinnatud pigem selline kollektiivne tegevus ja tugevus. Suuri üldistusi ei maksa ühe või üksiku põhjal kindlasti teha. Kuid ei maksa seda ühtega päris märkamata. Ta ja ühe jõudu alahinnata, aga selle kohta on juba teised vanasõnad millest kõneleme mõni teine kord.