No ma ei tea, kui palju Palamatiisenil, kelle 59. sünniaastapäev tänan neid kaunimaid laule kirjutama, traat jäi tegemata, jäi ja me ei saa kahjuks seda mitte kunagi teada, aga me saame teda ometigi meenutada. Ja sõber ja võitluskaaslane, ma ei tea, kas nii võib öelda Ivo Linna, tere kaunist kevadpäeva. Väga-väga meeles ja, ja siis ei pääse nendest mõtetest tema peale ei üle ega ümber. Ja need mõtted on kaunid. No kui läheme sinna kaugematesse aegadesse korra tagasi, siis mäletad sa seda, et kui sa Paloga esimest korda kokku said või kui sa üldse taga tuttavaks saite, mis mulje ta sulle jättis inimesena? Öelda mis aastal see oli, aga see oli Tartu muusikapäevadel kindlasti ja tal oli seal igasuguseid projekte. Me kohal mäletame ja nendes Vanemuise koridorides kõik pillimehed ripppäevade viisi koos sõbrannasid ja Alo, sellest juba räägiti, et Konsis konservatooriumis on üks imeline mees, väga huvitav helilooja. Ja ja, ja vot niimoodi me seal tutvusime. Tali väga väga selline huvitava olemisega inimene, pikk, kõhn, pikkade juustega ja tema jutuajamise rääkimise stiil oli selline väga. Kuigi tuli 87. aasta ja lugu ei ole üksi ükski maa no sealt hakkas siis meie muusikaline koostöö pihta sõbrunesime, käisime üksteisel külas, pidasime pidusid. Ja siis ta otsis, mõõdas, ütles nii, et järgmise aasta Tartu muusikapäevadeks, palun väga, olen otsustanud kirjutada viis isamaalist laulu, tuginedes siis vanadele esimese ärkamisajalugude pealkirjadele vähemalt. Jaa. See oli tema lause, ma olen siiamaale selle üle väga õnnelik ja uhke, et mind valis. Ja. Ja sealt riburadapidi läks asi edasi. Kuni siis oli linnahallis üks kõnekoosolek. Ja õppisime seal sama linnahalli taga oleva seal lava taga olevas garderoobis pianiino saatel ära loo. Ja ja sellest saigi selle suve sest ma olen see kuupäev ka meeles, millal Tartu. See oli väga erilised hetked, sa oled neist varemgi rääkinud nagu esimene armastus aga mäletad seal, kuskohast see Palo selle surematu nimetasin, teda hakati juba eluajal surematuks nimetavad, kus kohas ja millest see tuli? Tead sa, ma isegi ei oska öelda, kust see nimi tuli. Aga see nimi oli tal küljes juba siis, kui me Nõmme rahvamajas koos inspee ja kõige laulukoorikuga tegime täiesti ennastunustavalt proove. Ja, ja ma sain aru, et kuskilt on tulnud Margus minn või hüüdis roo, tere, surematu. See tähendab väga meeldis alati, kui me kõnetlesin seda, kui kui surematut Kristali selgelt rahul selle asjaga ja, ja näed aeg paneb asjad paika, ta ongi surematu, on lood ka 30 ja rohkem aastat hiljem ei ole mitte kusagile kadunud. Ja need laulud veel kuulatakse neid, praegu imestatakse, et olnud on ikka tehti ikka laule omal ajal. Ja seda ma võin küll öelda ja Alo lugusid ma olen muidki laulnud aga tema fenomen oli selline. Ta mängis ja, ja see laul hakkas nagu kohe ükskõik mis laul hakkas kohe elama ja, ja kinnistus väga kiirelt mõnd viisi, õpid kaua ja ei taha sulle meelde jääda. Aga Alo lood jäid tõesti kiiresti meelde. Jah, et see on haruldane anne, ta, ta lihtsalt oli suur tavlint. Tartlasi on puha suletuse spekulatsioon, et mis sa arvad, mida Palo praegu 59 aastaselt teeks? Sellist muusikat, mida oleks terve maailma lavadel mängitud nii nagu Arvo Pärdi või Erkki-Sven Tüüri või Tõnu Kõrvitsa, ükskõik kelle meil need heliloojad on, häid ju? Ei ole väga palju ja Alo oleks kindlasti läinud seda pehmegi. Vot seda, ma usun. Aga suur aitäh sulle meenutamas siis vana võitluskaaslast ja kuulame siia lõppu, siis selle ei ole üksi ükski maha naised ja põhimõtteliselt see avapauk võiks öelda nendele Valo Matiiseni lauludele ja see vist sobib praegusesse aega päris hästi, see laul. Kui see on sul suurepärane vahik, sellepärast et nii et me peame olema üks maa, üks rahvas ja ja kokku hoidma peame. Ükskord ikka võidame, kus me pääseme. Aga aitäh sulle iva ja oli see ka terve ja tubli.