Tere taas kõigile filmihuvilistele kätte on jõudmas novembrisse ja see tähendab muidugi Eesti filmielus ühte väga tähtsat sündmust. Ma arvan, et seda võib tõesti pidada aasta sündmuseks ja see on nimelt Pimedate Ööde filmifestival. Ja sellel aastal toimub festival kaheksandat korda suuremana ja uhkema nagu kunagi varem. Ja meie tänase saate vestluskaaslaseks ongi selle festivali juht Tiina Lokk. Ja loomulikult on meie vestlusteemaks Pimedate Ööde filmifestival. Kuidas siis sinu reaktsioon nüüd kaheksas aasta järjest jõudu endiselt särad oled rõõmsameelne. Võib öelda, et festival ei ole kuskile maale seisma jäänud, vaid areneb edasi ja edasifestivalil on põhiprogramm, nüüd on ka võistlusprogramm ja samamoodi jätkavad ka kõik teised lisafestivalid, nii üli kuidas festival kui ka lastefilmide festival, kui ka animafestival. Kas festival kogu aeg suureneb või ta säilitab oma proportsioonid enamvähem, mis ilmselt võib-olla Eesti turul on suhteliselt mõistlik, aga samas nagu programm kvalitatiivselt läheb paremaks, tegelikult PÖFFi programm on kuu aega väga hea olnud, aga ütleme, et mis sinu enda arvates tegelikult ütleme, mille poolest see kaheksas aasta erineb eelnevatest? Oi, see on niisugune pika sabaga küsimus, millele tegelikult tuleb pikk vastus suhteliselt. Et esiteks ma ei arva nii, et, et noh, aga millegipärast iga aasta küsida seda, et kas see on nüüd jälle suurem ja uhkem ja nii edasi avaldada suurema uhkema, et siin on sul nagu õigus, et tegelikult me püüame ikka juba aastaid säilitada enam-vähem ühte sama mahtu. Et see, kas meil on nüüd 10 filmi täispika juures või vähem tegelikult see ei muuda asja selles mõttes, et meil on ta ikkagi nagu suur festival, jääb ikkagi sellesse piiridesse kusagil 160 täispikka mängufilmi ja ja nibin-nabin siia või sinnapoole, see on ikkagi üks maht ja täpselt samades mahtudes on ka kõik alafestivalid. Et tõsi ta on, et selle aasta festival on lühi- ja dokumentaalfilmide arvukuse poolest nagu on suurem, et see on tal nagu selle mahu andnud. Et meil oli lihtsalt võimalus presenteerida ka amsterdami dokumentaalfilmide festivali. Ja teatavasti mina ei suuda ühestki sellisest kultuuriliselt huvitavast asjast kunstiliselt huvitavast asjast keelduda. Ja miks ma peakski, sellepärast et ruumi ju selleks hetkel on. Ja leiba ta sellisel kujul ei küsi, et ja mine tea, võib-olla ka sellest kasa kunagi midagi, mis on, seondub dokumentalistika ka välja, sest seda dokumentaalfilmi tuleb rohkem ja rohkem ja hetkel tundub üldse maailmas olevat mingi plahvatuslik dokumentaalfilmi. Buume tehakse tegelikult väga palju väga huvitavaid dokumentaalfilme, samal ajal kui mängufilmi kohta nagu ei saa iga aasta seda öelda. Et siin nagu säilitame seda mahtu, aga eks ta sellepärast võib-olla paistab nagu kaugemale kõrgemale välja kogu aeg, et et nii, kuidas meie finantsid paranevad, seda palju suudame me ka seda festivali nagu rohkem välja kujundada nendes samades raamides ja mängumaad, kus me oleme, et tegelikult teha tema juures on veel väga palju, et see on nagu illusioon, mille nagu skelett on koos, aga nüüd see liha sinna juurde kasvatada, ta ikkagi välja kujundada, nii nagu tegelikult tahaks seda peaks olema, et siin on arenguruumi veel küll ja küll ja tõenäoliselt saab veel tükk aega öelda, et ohtralt jälle suuremad ja uhkemad. See nagu üks asi, teine pool on see, et, et festival, ehk see on ka üks osa show business ist ja siin on aga üks hästi kindel reegel, et sa pead olema kogu aeg muutumises, nii nagu sa jääd kas loorberitele või ükskõik mis asjale pidama mingiks hetkeks, nii algab stagnatsioon ja ja tegelikult allakäik, et sama konflikt tekkis mul isegi sellel kevadel omaenda meeskonnaga, kes seda, et kas me siis nüüd ei või ometigi kaks aastatki järjest teha, et eelmine aasta läks nii edukalt, et no mis me siis. Me peame midagi muutma. Et tegelikult ei või selles mõttes, et siis me oleme kaotajad koha, et, et me pole, me oleme hästi paindlikult selles suhtes, mis meid ümbritseb ümbritsevatele oludele seonduvalt, mis meile elu endale toob. Ja lisaks sellele ka, mida me nagu ise tahaksime endale juurde teha, paremaks teha ja muuta. Nii et siin rikale küsimuses sama pikk vastus, sure vastus. Aga ma tahaksin tegelikult meie kuulajad jaoks PÖFFi veidi kaardistada, sellepärast et et meil on tihti ajakirjanduses selliseid kultuurisündmusi, mis puudutaks väga üles selles mõttes, et noh, kui kasu mingi film on saanud kuskil festivalil mingi auhinna, siis seda on väga tegelikult keeruline, ütleme, tavavaatajal tavakuulajal panna nagu õigesse konteksti, et sest festivali maailmas on väga erinevad ja tegelikult nii palju, kui mina olen öelnud inimestele, et meil on, ütleme, sellise balti mere üks suurimaid filmifestivale, kus on vaatajate hulk kuskil 45000 ümber, siis noh, kõik on sellest küll väga sügavalt üllatunud, küsivad, kuidas see võimalik on, nii palju inimesi ja tegelikult inimesed on väga suures osas festivali kvaliteedinäitajad selles mõttes tegelikult, kui me räägime A-klassi filmifestivalidest, siis on selge, et on olemas esikolmik, esinelik, eks ole, kõigile tuttav ka on siis Berliin siis Veneetsia ja Toronto noh, need on 11 tegelikult maailma ja siis tulevad väga sellised tugevad festivalide järgi vaieldamatult tegelikult PÖFF on ennast just nimelt selle kaheksa aasta jooksul kirjutanud, võib öelda lausa kuldsete tähtedega ütleme ka sinna väga soliidse nimekirja. Sellepärast, et kui jällegi vaadata mitte ainult filmide valikut ega neid filme nüüd küll väga kerge tegelikult ei ole, saada siia, et see on selline illusioon, et kõik tahavad väikeses Eesti vabariiki väikesele festivalile saada Ta oma linateoseid, millel ei ole nende jaoks suurt mingit mõtet, sest ega siin mingit turgu taga ei ole. Festival on tavaliselt alati üks promotsioonivahend, sest kui igal pool ka ütleme, suurtel turgudel lastakse autorifilm levisse, siis alati võidakse leida mingi festival. Ja siis pärast tegelikult sellised nende jaoks väikeste turgude festivalid nii huvitavad ei ole, sest nemad hakkavad ikkagi püüdma vaatajatega suurtel turgudel. Et selles mõttes kaardistades Pimedate Ööde filmifestivali on vaieldamatult festival väga prestiižikas kohal festivalide nimekirjas. Sellel aastal oled sa teinud väga ambitsioonika pöördeprogrammi ülesehituses ja oled toonud sissevõistlusprogrammi, miks see nagu naljakas tegelikult, et mõlemad Mial roosiga olime omal ajal kohutavalt vastu sellele, et, et Tallinna festivalil tuleks võistlusprogramm. Tegelikult, ega ma väga täpselt ei teagi, mis nüüd tema põhjused olid, aga minu põhjuseks oli see, et, et nii nagu ma tehes seda festivali iga aasta, eks ole, ometigi päris alguses ma ei uskunud, et ta realiseerub sellisel kujul ja ta kasvab selliseks ja nii edasi, et üks asi on nagu unistuse tahe ja teine asi on see, kuidas üks asi tegelikkuses välja hakkab nägema. Et ütleme, et siin olid nagu kõvad käärid sees. Ja, ja ma ei tahtnud teha kunagi võistlusprogrammi, sellepärast et esiteks oli neid ka väga paljude festivalidel, nad on kõik enam-vähem nii väga ühte nägu ja need nishi ta on tegelikult väga täis ja teha nisukest võistlusprogrammi, mis oleks võib-olla Eesti mastaapides olnud huvitav, et, et seda ei oleks nagu raske teha olnud, aga tegelikult lähteülesanne on meil olnud ju selleks, et ellu jääda. Tegelikult me peame ikka olema nagu kolmes suunas. Ta isegi neljas ütleme nii, et kõigepealt esmaselt olla huvitav omaenda publikule ja kasulik kohalikule kinomaastikule. Teiseks olla professionaalid ja huvitavad ja omanäolised väljaspool Eestit, eks siis, et mis ei ole vähetähtis, et olla atraktiivne rahastajad. Ta jaoks. Ja lisaks kõigele ise endal oleks ka hingel nagu huvitav teha. Seda nelja punkti täita ei olegi mitte sugugi alati kõige kergem aga sellel aastal oli mul niisugune pöördeline moment, et mul oli selline hästi pikk Duncani reisija, kus ma käisin mööda neid pisikesi festivale ja mis on nii pisikesed, on, aga noh, ütleme võrreldes meiega tõesti pisikesed. Et ma tahtsin nagu näha, saada seda maastikud, ma ei olnud nagu Ida-Euroopa festivalidel käinud. Et täpselt sedasama nagu sa ütled, et ma tahtsin aru saada, kuhu me tume või kuhu me paigutama, et ma tean enam-vähem kuumemat paigutama Skandinaavias ja siin Baltikumis ütleme võib-olla kuskil Kesk-Euroopas, aga et noh, et otseegantse, Ida-Euroopa osa, see oli mulle nagu täiesti Ahmame. Ja siis, kui ma vaatasin, mis seal nagu toimub ja millised nad on ja rääkisin sellest väikeste festivalid, eelis on veel see, et sa saad väga palju nagu oma heade sõpradega suhelda, sellepärast et et vaatadki on filmid ja sõbrad, et ei ole sellist suurt melu, nagu on Berliinis või kannise sai siis nagu arutatud saanu, tekkiski see mõte, et see festival vist on küps tegemaks võistlusprogrammi, et meie eeldused, meie tingimused on juba praegu paremad kui paljudel meist vanematele, Ida-Euroopas, festivalidel. Ja siis ma nagu vaikselt ikka kombeks nagu hakata siis kontrollima, et esitama selliseid kontroll, provokatiivset küsimusi. Ja rääkisime ka näiteks Berliini festivalitegijatega ja nemad küsis nagu ise, et kuule, et, aga miks sul on kõik olemas. Aga mis sa ei tee võistlusprogramm? Täpselt seda ma tahtsin just küsida. Ja sealt hakkas mõte liikuma, aga noh, ta oli ikkagi veel tükk aega sündis sellepärast et vaja leida oma nišš. Et nagu ma ütlesin, et oleks endal huvitav teha ja et tal oleks nagu oma nägu. Et miks on raske teha võistlusprogrammi, et, et kogu selle koore risuvad ära A-klassifestivalid, kellel on tingimuseks sees, et nendel peavad olema küll maailma esilinastused, küll Euroopa esilinastused ja siis ülejäänud püüavad siis nende riismetega kuidagi niimoodi hakkama saada või siis teevad esimese või teise filmi konkussaga näidata terve maailm täis, ausõna seda huvi ei ole teha sellisel kujul. Ja siis oli veel see, et, et noh, et, et me oleme nagu aasta jooksul on tehtud meile ettepanekut saada. Lähme vist kolmefestivalide network liikmed, et viimane oli Aasiani, mille liikmeks Me astusime netbaca, kus meile tehti ettepanek siis Ida-Euroopa ja Kesk-Euroopa ja siis veel festivalide koordinatsioonihoovis, siis on niisugune suur Euroopa festivale hõlmav selline organisatsioon, selle liikmed. Ja siis ühel sellel aasta kokkutulekul tuli minu juurde veel Fiafi esindaja, ütles tagant kuulab teabe rahvusvaheline tootjate liit, kuhu, noh, ütleme niimoodi suhtarvus, kui maailmas on üle 500 festivali, noh päris kindlasti keegi on kunagi öelnud, et igav päev algab kusagil kaks, kolm festivali, eks. Et siis selle organisatsiooni liikmeid on kuskil 50 ja noh, tegelikult see on täitsa niisugune kõva ettepanek, eks mul hakkasid nagu kõrvad liikuma selle peale, mis siin salata. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et mitte, et nendel oleks tingimuseks, et peaks olema konkus, programm, aga ta oleks parem Afjafan ütleme nii, et ta annab nagu sellise professionaalsuse mõõdupuu või garantii, et kõik, mis toimub festivalile, et see on siis tõesti kontrolli all ja hea kvaliteediga tehtud ja nii edasi. Ja nende tingimus on see, et, et kui konkurss, siis ta peab olema piiritletud, vaat see tulenebki nüüd koguneb A-klassifestivalid, B-klassifestivalid ja nii edasi, siis seda ma teadsin ise ka, sellepärast ma ei olnudki seda teenust sinnamaani. Ja siis me võtsimegi nagu sellise suuna, et me proovime teha selle aasta festivali esiteks vastavalt jahvi reeglitele vaadata, et me astume nagu Fafi liikmeks ainult sellisel juhul, kui me ei kahjusta ise ennast sellega. Põhimõtteliselt, kui me sujuvalt sinna joonistame sisse, siis me lähme, kui, kui mitte, siis ei lähe. Ja teiseks oligi vaja siis leida lutuse konkursi nišš ja selle peale ma siis lõpuks olin sunnitud tulema, pidin Grafile vastuse andma. Karlovy Varys, see nagu nali naljaks, aga tõepoolest see on see, kus ma hommikul pidin andma, ma olin nädal aega viivitanud selle otsusega. Ja Siimu läki, plahvatasid ule pooleldi tead sellises seisundis, kus siis, et jumal hoidku, aga et meil on ju olemas selline suurepärane kontinent, mida nimetatakse Euraasiakse. Ta on ju piiritletud igatipidi rohkem piiritleda on nagu raske otsida piire ja samal ajal on noh, praktiliselt haaratud kõik huvitavad filmimaad, kui me räägime noh, nihukesest autori filmisteks, et mängumaa tohutult suur ja samas piirika olemas ja autos Competition on ju alati võimalik siis näidata kõike seda huvid, et mida siis nagu väljapool tehakse, eks. Ja nagu ma selles Kalloivaaris välja käisin, siis läks nagu kuum sai. Tegelikult tahan ma öelda seda, et loomulikult me teeme seda praegu esimest korda. Loomulikult tal on meele arengumaa ja samas ta võib ka veel väljasurvega, siin ei ole mingit garantiid, eks. Et sellesse asjasse tuleb nagu realistlikult suhtuda, aga meil ussisime seda tegemist. Ja minu meelest selle esimese korra jaoks ei tulnud see programm sugugi mitte paha hilja. Ja lihtsalt me oleksime võib-olla isegi rohkem saanud niisugusi. Noh, ütleme sest mitte kaotan filme veel, aga lihtsalt see, et me oleme kõige viimane aasta festivale, pistan veel paar tükki meiega üheaegselt ja mõni nendesse nibin-nabin nagu lõpetab pärast meid, et isegi ka siis need, mis nagu vahepeal oleksid, kui meieni välisime, ei olnud kusagil linastunud siin vahepeal muidugi jõudsid linastuda, sest meil ei ole seda õigust hetkel veel, et me võiksime öelda, et noh, mitte kuskile mujale ei anna seda filmi. Et nii ta juhtus ja nii ta sündis ja see pööre on nagu, nagu selles mõttes ka väga kasulik, et esiteks see kindlasti aitab meil tulevikus tuua siia rohkem nimekaid ja huvitavaid filmitegijaid, sest ka nendel on see stiimul, motivatsioon. Võistlus on alati selline, et ühelt poolt tal on halb on see, et ta võib olla suuremates riikides nagu festivalide puhul, kuna kandmi, Berliin sealt sellele võivad lisanduda, mingid muud mängudeks normeenid aalseda lisanduks, eks. Aga ta annab atraktiivsust. Ja loomulikult annab atraktiivsust ka meie toetajatele, ilma kelleta me ei teeks seda festival ilma meie sponsorite, mingi muu. Sest et paraku on ta ikkagi nii, et see festival, ükskõik kui edukas ta ei ole ka siin muideks olema siiski suhteliselt edukad selles mõttes, et me ikkagi oma vahenditest katame ju nii kolmandikku sellest see ei ole üldse paha näitaja, aga ilma sponsorite muidugi seda festivali ideeks. Ma pöörduks tagasi programmi poole, kui me räägime väga suurtest festivalidest, siis muidugi seal peaauhind on au, ütleme, et see auhind iseenesest füüsilised ja siis aumile sellega kaasneb ja mida võib edaspidi nagu müüa filmide läbisid. Kui sa saad endale selle plakati peale, siis sa oled nagu tegija mees. Aga nüüd, mis on nagu Tallinnas ja pimedad tööde filmifestivali konkursiprogrammi ütleme selliseks väikeseks stiimuliks nagu tegijate jaoks, et miks nad peaksid tulema ja miks sa peaksid filme saatma. Kas teil on nagu ka auhind ja missugune see on, kas see on ka käegakatsutav? Loenglasile ratsutan ja ma mõtlesin, et annaks männioksaväljaks. Aga päris nii ei ole, et suurte festivalide, aga nüüd ainult au ja kuulsus oleks näiteks kammime, teame nagu väga hästi, sellepärast et kani võidufilmidel on garanteeritud ülema levi, mis tähendab lisaks aule väga korralikku rahalist resultaat, tutatutatud kuidas see ülemaailmne levik ka neil filmidel tavaliselt on lihtsalt maailmalevitajad olemas juhul kui ei ole automaatana automaatselt ta läheb täna ta on jõudnud ikkagi niimoodi, et ta on nii palju aktsepteeritud, eks et noh, ütleme Euroopa levitajad on tal momentaalselt läinud ja üldjuhul on Cannes'i festivali auhinnatud filmid ainsad, mis alati satuvad, tahab kindlalt garanteeritud Ameerika levisse ja teistel kontinentidel ütleme nii, et see oli kergelt ajakirjanduslik liialdus, aga põhimõtteliselt põhimõtteliselt jah, muidugi, kuigi näiteks Karlovy varil on, ma võin nüüd eksida suurusjärgus kas oli 10000 eurot või oli 15000 eurot on rahaline auhind, nii et ta on nii ja naa ja Tokyos on rahaline auhind. Ma ei ole nüüd nagu väga lihtsalt ära duktinud seda, aga nii ta on seal filmitegijatele kui ka meeldib, sest näiteks Sulev Keedus Seemel parimad režissööri auhinna just hiljuti korpuses ja see oli ka 10000 eurot ja palju õnne talle. Vot nii palju õnne talle, meil on täpselt samamoodi tegelikult tänu Tallinna linnale me saime seda teha sellepärast et Tallinna linn pani välja Grand Prix 10000 euri, see on väga suur, see on väga suur raha ja, ja noh, ütleme nii sellel aastal ju ta jõuani veel nagu sellisel kujul teadvustada maailma. Aga täiesti kindel, et, et see hakkab tooma siia stiimul sedasama filmitegija sellepärast et ega ega siis tegelikult Euroopa filmitegija ei ole ju rikas. Ja mitte kunagi ta selleks ei saa selles mõttes tema jaoks selline, noh, rahaline auhind on ikkagi noh, mega ta aita tal ikka järgmist projekti teha ja nii edasi ja projektist projektini elada. Tegelikult asja on ka väga tõsine probleem nendele just nimelt lavastajate jaoks. Aga hiljuti rääkides selliste maailma müügiagentide, naeris päris huvitava fakti, et aina rohkem ja rohkem hakkab tegelikult töötama publikuauhind. Seal olid mitmed näiteks selles, kui Toronto filmifestivalil sai publikuauhinna järgmisel festivalil ka publiku auhind ja vot just nimelt see, mis tegelikult töötab filmi reklaamis väga hästi see suust suhu reklaam. Teil on ka olnud publikuauhind kogu aeg kogu aeg algusest peale olnud publikuauhind ja, ja tegelikult näiteks sellel aastal on ta lihtsalt veel esinduslikumas koos laternaga on veel ka siis Tallinna linn panud 2000 eurot publikuauhinnaks välja ja, ja tegelikult meie sellest nagu tol ajal, kui me lõime selle konkurssi teinud juba siis lähtusime, et publikuauhind on tegelikult see, mis väga palju määrab edasi filmi saatust, Lewis. Sellepärast me tegimegi selle ja sellel aastal me tahame teha veel ka eraldi publikuauhinna loosimise Tartu linnas töötamisele. Nonii aga tagasi tulles programmi juurde just nimelt võistlusprogrammi juurde, mis on uus ja huvitav, vaieldamatult PÖFFi filmid on alati olnud omanäolised selles mõttes, et, et piina on valitud autorifilmide seisukohalt, et need peavad olema ilmselt köitvad professionaalselt väga hästi tehtud ja samas publikut mitte mingil juhul külmaks jätta, see pigem ütleme sellised uudsed trendid kinodes, uudset territooriumid ja kas see peegeldub selle aasta võistlusprogrammis või on teil seoses selle territooriumi piiritusega ka mingid muud kriteeriumid veel ja põhimõtteliselt kõik, mis sa rääkisid, peegeldub, tähendab, me püüdsime seda järgida, mis siin salata, muidugi sellisel kujul selle võistlusprogrammi kokkupanemine on natukene aritmeetika, sellepärast et sa pead regioone erinevaid jälgima, et me püüdsime, et oleks skandinaavia esindatud. Püüdsime, et oleks Kesk-Euroopa esindatud. Et Venemaa siis Kesk-Aasia osa ja siis Aasia tähendab, et noh, nagu kõik oleksid nagu esindatud nii või naapidi, et ühesõnaga, et siin on ka selline aritmeetiline jälgimine, on kogu aeg, nii nagu muideks ka žürii kokkupanemine. Aga siis samaaegselt seda ma just räägin, et tegelikult meil nagu vedas, et kohutavalt kartsime, kui me oma pisikese meeskonnaga hakkasime seda nagu valima ja kõigepealt ka seda, et kas meil üldse filme saadetakse ja need on niuksed, algaja hirmud, eks ju. Aga tegelikult ei olnud suurt lähedusest filme meile saadet ja mõtlesin vahepeal, et, et ma ei taha enam elus ühtegi filmi näha, sest sellel aastal ma vist vaatasin üle 600 filmi ära. Mu meelest ta, aga nüüd ma juba tahan. Ja Ruus oli meil tegelikult, Jaan Roose tähendab kogu selle võistlusprogrammi selliseks juhiks vedajaks mis oli minu jaoks nagu hästi mõnus ja meeldiv töökogemust. Ma pean tunnistama, et täiesti uudne, ma tunnen Jaan Ruus juba 30 aastat, aga ma ei oleks elu sees uskunud, et võib nii vahvalt ühte asja teha. Et tegelikult me püüdsime jälgi, tekivad siin, et, et lõppkokkuvõttes nii, et ta on žanriliselt väga erinev. Ta on nagu ma juba ütlesin, maatsi väga erinev. Ta on oma väljendusvahenditelt ja laadilt väga erinev. Me püüdsime vaadata, et oleks väga huvitavaid seid režiim, lihtsalt, et oleks huvitavaid näitlejatöid, huvitavaid operaatori töid. Et noh, põhimõtteliselt žüriil oleks nagu hästi raske oma otsust teha. Ja sellepärast ma nagu tahtsingi öelda, et tegelikult me kuskilt jäime ise rahule, mis võib-olla on nagu paha, öeldakse, et kui ise jääd rahule, siis ja publik rahule. Aga esimese korra jaoks mulle tundub, et ta tuli välja üllatuslikult mitmekülgne, et inimene, kes näiteks otsustab vaadata ainult võistlusprogrammi sest seal on ju vist, kui mu mälu mind ei peta, 17 filmi plussis viis väljaspool konkurssi, et me oleme nad kõik nagu teataval määral mingitel põhjustel fookusesse tõstnud, et ta saab piisavalt huvi ja ülevaatliku pildi sellest, mis toimub just nimelt maailma kinematograafias. Sest tegelikult vot sedasama toreda kitsanduse järgi me oleme praktiliselt suutnud siiski tuua põhitendentsid meie vaatani, mis toimub teatud niisukese läbilõike sellest, mis on aasta jooksul toimunud, sest me valisime praktiliselt vist on kõik filmi 2004. aasta filmid, kuigi meil reglemendi järgi oleks võinud võtta ka kahte tuhandet kolme. Nii et ma tahaks loota, et see ei oleks pettumus. Aga missuguseid auhindade väljaannete võistlusprogrammis, nagu ma juba mainisin, on Grand Prix, mis on siis Tallinna linna poolt välja antud, siis on parim režissöör žürii eriauhind, parim näitleja ja parim mees, parim naisnäitleja. Ja meie auhinnad on kujundanud äralill ka selles. Me mõtlesime tükk aega, et kas ta peab olema tingimata mingi suuna kuju, mis iganes, tõesti, nagu ma seal õppides ütlesin, et männi okseks. Et ei, et need on kõik käsitöö, väga ilusad ja, ja kaunid ja maitsekad, klaasskulptuurid, skulptuurid, noh, tähendab põhimõtteliselt ja mõne sõnaga võib-olla sellest ka, et kes siis otsustab selle üle, missugune film saab ühe või teise auhinna. Meil töötab festivalil tegelikult kolm žürii isegi neli. Et ma alustan põhisu riist, et meie rahvusvahelist žüriid juhib meie ainukene naisliige muideks žürii koostamisel kõik ikka õpime nagu käia, eks ma olin ennemgi teadnud, et tuleb teda otsida, ka vaadata sugu eriala ja ma ei tea mida iganes ja lisaks siis veel ka kõike, graafilised iseärasused või erisused, kuskohast keegi tuleb. Et see osutus nagu väga raskeks sellepärast et et tegelikult kõik meesterahvad, kellele ma tegin nagu esimesed ettepanekud kõik rivistusi selja taha ritta ütles, et jah, me tuleme ja siis mulle jäänud naistele kohta suurt. Nii et, et meil on siis iraani üks parimaid lavastajaid, naislavastaja tamine, Milani, tema on meie ainukene naisliige, kes on siis ka ühtlasi žürii esimees. Siis on Islandilt, Skandinaaviat esindab Friedrich Fredrik, seal tuntud autor ja Indiast on meil mitte poolivoodi esindaja, vaid India sõltumatu kino esindaja. Rahvusvaheliselt piisavalt tuntud Anvar Jomol, Saksamaad esindab Berliini festivalilt ajakirjanik ja Berliini festivali programmi koostaja Nikolai neid kõiki ja selleks, et nad oleksid omavahel tasakaalus, on meil siis Egiptuse ja Prantsusmaa tegelikult koos esindaja. Aga ütleme, araabia kino üks huvitavamaid operaatoreid Ramses marsak kelle filmide retrospektiivi Homaas tegelikult just vahetult enne neid toimub Pariisis ja Eestit, et esindab Jüri sillalt. Aga siis on meil lisaks töötavad meil veel aasia filmide žüriis, on need pakki žürii? Maailma filmiklubide žürii ja Eesti filmikriitikud valivad tavapäraselt oma auhinna ja Fipressi, see on siis maailma filmiajakirjanike ühenduse, kuidas seda nimetatakse liit eesti keeles. Asju ja vaatleja tuleb meie festivalile selleks, et järgmisel aastal meil tekiks siis oma Fipressiiv žürii. Et siin meil on ka nagu klaus seedriga, kes on siis selle ülemaailmse föderatsiooni eesistuja kokkulepe, et me proovime nagu nagu lähtuda selle pipressi auhinna ja žürii väljakujundamisel nagu meie festivali eripärast, et me ei lähtu nagu traditsiooniliselt, et aga taas, et kõigil oleks seda huvitav ja uudne teha, et tuleb vaatleja, siis hakkame järgmine aasta välja mõtlema, kuidas on kõige parem. Aga see on väga hea trenn, sellepärast et siis sa festival ka niikuinii väga hea vastukaja alati leidnud. Erialaajakirjanduses, noh, ütleme nendes väljendis kriin Timovipiccias ja ja see on muidugi väga hea, et just nimelt tulevad erinevate maade ajakirjanikud läbifibressi sest siis nagu festival, ütleme ka enam tuntust, ütleme kohalikes väljaannetes, et seal see on hea, aga huvitav. Ja meie kuulajad muidugi huvitab see, et festivalini on jäänud praktiliselt nädal vähem, isegi üliõpilasfestival algab juba sellel nädalal. Aga küsimus on nüüd, kuidas nende pääsetega on, et kas pileteid on veel saada saada või on mõned seansid juba välja müüdud, et tegelikult ma tahaks seda öelda, et ikkagi toonitada, et tõepoolest, meil algab festival sisuliselt juba 27. nii tudengite festival kui ka siis lastefilmide festival ja hilisem animafestival. Muideks kui me räägime läbimurdest, siis nüüd on sellel aastal tõelisteks Pavlitaks kujunenud ja neil on väga huvitavat programmi väga huvitavad külalised, meie festivalikool on väga vahvaks kujunenud. Tasub täiesti jälgimist ja nende piletite ostmist. Endiselt toimub meil lastefilmide festival nukuteatris ja, ja tudengifestival sõpruses ja põhifestival plaatsas. Lisaks on siis seal kaasatud ka kosmos Tallinnast ja me näitame veel filme Tartus, Viljandis ja sellel aastal esmakordselt Pärnus prooviks pileteid saada. Kusjuures tuleks nagu rutatus ei olegi niisama ütlemine? Ei no ma mäletan, eelmine aasta nädal aega enne oli juba neli seanssi välja, meil on nagu sellel aastal juba välja müüdud. Kas kuulsite kõik paar seanssi ja lisaks kõigele nagu kommenteeris Plaza meeskond, et sellel aastal pidi olema olnud väga vinge algus, et mina nagu ei mäletagi möödunud aastat Mulevad nädalatki kaotsi. Et meil on müüdud ligi 6000 piletit, oli tänahommikuse seisuga, see on väga hea. See vist on väga hea. Jah. Ma ei oska midagi muud öelda, et ruttake PÖFFi koduleheküljele, tundub nii. Tahtsin veel lisada seda, et festivalid alati on muidugi ka väga olulised nagu filmitööstuse seisukohalt ja sellel aastal ta kolmandat korda ka. Selline rahvusvaheline filmide skriining ja, ja väike, ütleme selline filmitulp Baltic Event, kus siis näidatakse kõiki uusi Balti filme. Kohal on väga prominentseid, filmide levitajad, müügiagendid, festivalide esindajad, kes siis vaatavad ka tegelikult arenduses olevaid projekte juba ja neid lõike, mis on ka siis juba saadud kuskilt montaažilaualt kätte. Piloodid, mis on spetsiaalselt selle sündmuse jaoks tehtud, nii et ka siin on võimalused. Lõpuks ometi jõuab üks väga hea eesti film avada, aga PÖFFi loodetavasti see aitab ka kõvasti meie tööstusele kaasa veel sellele lisada ja siis tuleb siia veel Praha dokumentaalfilmide instituut ennast esitlema spetsiaalselt koha pärast Baltic eventi. Ja tegelikult järgmisel aastal me tahaksime koostus Perling festivaliga teha. Kuidas seda siis nimetatakse koostöömarke, et koostööturufilmide koos tööturu niisukese eelselektsiooni, sestap Berliini festivali oma on kasvanud nii suureks. Ja meil on nagu väga head suhted selle festivaliga, et me rääkisime ja arutasime, et ilmselt me teeme selle asja ära. Et eelselektsioon Berliini festivali jaoks saab toimuma siis Pimedate Ööde festivali ajal, järgmisel aastal, siin need head kuulajad, varuge aega. Alates järgmisest nädalast algab juba PÖFFi võistlusprogramm arvuga aega ka, et saada endale pääsmed sinna. Täname teid kuulamast ja kohtumiseni juba peale passi. Stuudios oli Riina sillas ja külalisena Tiina Lokk.