Tere, head raadiokuulajad tänases saates raadio kaks koolis räägime me balletist ja selle tunni nimi võiks siis olla muusikaõpetus MINA OLEN Reimo Sildvee endale külla kutsunud balletiartist hele norgi. Tervist. Tere. Natukene taustast ka, et miks just täna balletist räägime nimelt minu jaoks hea sõber rääkis mulle balletist ja selle võludest ja, ja mina enne mõtlesin, et võib-olla ei olegi oma elus midagi kaotanud, kui ma ei ole käinud balletti vaatamas. Nüüd aga on mul see võimalus olnud. Olen käinud balletti vaatamas ühe meeldiva noore daami seltskonnas, nüüd ma tunnen, et siiski ma olen midagi juurde saanud ja pigem oleksime kaotanud, kui ma ei oleks seda balletti vaatama läinud. Tänases saates ma tutvustasin teid kui balletiartist, aga, aga ometigi ma küsin. Kas te olete rohkem tantsija, rohkem näitleja või artist ongi see sõna, mis võtab kõik need kokku. Jah, artist on küll see sõna, mis võtab kõik need kokku, aga ma isiklikult arvan, et mina olen siiski tantsija, et tantsimine enda sees hõlmab küll teataval määral ka näitlemist, sellepärast et läbi tantsu kujutatakse kedagi või antakse edasi mingisugust emotsiooni rolli tantsus on omad rollid, eks ole. Aga eelkõige ma arvan, et ma olen ikka tantsijal. Nagu üldse defineerida kuidagi balleti lühidalt paari lausega, siis kuidas seda teha, mis ballett on? Noh, me teame, kõik, kõigil on mingigi ettekujutuse olema, see palett on, on mingi sellised tüll käharkleitides neiud, juskui, luiged hüppavad mööda lava ringi, aga tegelikult balletiartistina, kuidas defineerida? Niimoodi paari sõnaga balleti muidugi raske defineerida, aga üldiselt põletiks loetakse terviklikku tantsuetendust, mida viiakse läbi muusika saatel, mis omab endas süžeed. Tegevustik omab kindlaid tantsellisi niisugusi, lõike mida nimetatakse nihukeste võõrapäraste nimedega prantsuspäraste nimedega. Pane tööd grantaanides üldiselt ballett eeldab mingisugust seestiku muusikalist terviklikust, lavastusliku terviklikkust, et see on klassikaline ballett, nüüd kaasaegne ballett ei ole nii kindlapiiriline, enam seal ei pruugi žestiku või tekkekindlad tegevustik nagu üldse ollagi. Et võib-olla ka tants, tantsuperest on lihtsalt üks etendus, milles ei ole kindlat süžeed, tantsitakse ja see ongi kõik, et on ilus muusika, ilus tants. Nagu balleti vaadelda nagu sellisel teljel muusika ja tants, siis kumb on tähtsam, kas tantsumuusikat? No ideaalis peaksid need olema ikkagi võrdse osatähtsusega ja muidugi siinkohal ma tahaksin ka öelda seda, et balleti juurde kuulub tegelikult ka kujutav kunst ehk siis kostüümid, lavakujundus, ka see on tegelikult siin kolmas osapool sellest etendusest. Et need kõik tegelikult ideaalis peaksid olema võrdselt tähtsad. Toetame teineteist, see peaks olema üks selline tervik. Aga mina tantsija seisukohalt muidugi leian, et tants on ikka kõige tähtsam. Kuigi, mis seal salata ikka, kui sa mõistad seda andsid väga ilusa muusika järgi, siis on ikka tantsida. Palju lihtsam. Räägime natukene balleti ajaloost, ilmselt tants ja tantsimine on, on väga iidsed asjad ja inimesi sellised juba ürgloomuses olemas olnud. Aga ballett, kus on alguse saanud balleti, kus see tants on nii-öelda lavale tulnud? Balletijuured ulatuvad nüüd üsna kaugele aega tagasi, muidugi tants on üleüldse inimkonna ajaloos olnud äärmiselt tähtsal kohal, alustades nende igasugustest usulistest rituaalidest, jahi sisse, õnnistamisest ja nii edasi, aga siin ei ole veel midagi tegemist balletiga, balletialged ulatuvad kuhugi renessansiaega. Ja üldiselt loetakse, et esimene niisugune balletietendus, mida loetakse siis praeguste ballettide eelkäijaks oli aastal 1581 ja kandis ette siis prantsuse õukonnas. Ja siitkohalt võibki siis öelda, et ballett, et on välja kasvanud nii prantsuse kui Itaalia kuninglik õukonnaetendustest, et kuna tol ajal hakkas arenema niisugune kaubavahetus läbi selle, oli väga oluline nii-öelda erinevate maade omavaheline suhtlemine ning nende auks hakati korraldama väga palju palle kuninglike kogukondades ja nendel pallidele hakati korraldama väga palju etendusi siis neid etendusi hakatigi nimetama ballekkideks. Kuigi alguses nad ei koosnenud ainult tantsust, vaid ühtlasi nii luulelistist, ettekannetest kui muusikalistest vahepaladest kui lauludest kui tantsijatest, et see kõik kokku oli nende jaoks ballett. Et sinnamaani, kuni ballett ning päriselt iseseisvusmuutus selliseks ainult tantsuetenduseks läks ikka üksjagu aega. No see klassikaline ballett, mida me tänasel päeval näha võime, millal see sündis, ma mõtlen, kasvõi näiteks Luikede järv, ilmselt on, on see kõige sellisem sümbol, kui me ütleme, balletis mõtleme, Luikede järv Ja ja see on tõesti on nii, et kui mõtleme balledzis, mõtleme Luikede järv, see on niisugune kõige esimene niisugune assotsiatsioon, mis inimestel tavaliselt on. Nüüd Luikede järve esietendus oli 1870 seitse-Aga luikede järvega on selline huvitav asi, et tõeliselt ilus balletimuusika Pjotr Tšaikovski kirjutatud, eks ole. Aga kui selle esietendus oli siis saatissideks suur ebaedu ja, ja niisugune tänases päevas tuntud, nii nagu me seda praegu teame, seda Luikede järve sellisel kujul ta esietendus alles parastitele Pjotr Tšaikovski surma ja see oli siis 1895. aastal. Aga jah, selles mõttes ballett kui balletietendusi, kui niisugune klassikalises mõttes balletietendus, sellised etendused etendasid natukene varem jaganud et võib öelda, siis, 18. sajandil, 19. sajandil oli ballett niisugune kui iseseisev kunstiliik. Et balleti jõudis teatrisse, tekkisid nii-öelda balletiteatritrupid. Ja et ta jõudis teatritesse kui iseseisev etendus. Et siis võib öelda. 18 19 18 saati. Aga kas ma saan väga valesti aru, et, et see balleti, selliseid põhiliselt poosid, see liikumine, see kõik on ikkagi pärit sealt Prantsusmaalt, sellest õukonnatantsust? Ja see sai sealt alguse. 1661. aastal loodi esimene tantsuakadeemia, kus pandi väga rangelt paika siis, et kuidas peab tantsima, mida ta tantsima, mida ta püks tantsi oskama. Muidugi tol ajal olid, need nõuded on natuke teistsugused, sest see tantsuakadeemia loodud eelkõige selleks donna reeglistik paika ballitantsude koha pealt. Et siis ei olnud veel nii välja arenenud see klassikalise tantsusüsteem, nagu see praegu on. Et kirjutati raamatuid, lauset, kuidas peab mingisuguseid tantse, tantsima, erinevaid tantse, mida tantsija peab oskama teha, milliseid liigutusi sooritada, see on sellest ajast kõigi. Lõplikult pandi paika klassikalise tantsureegleid, et 19. sajandil siis kujunesid välja nagu selliseid relvi, nii nagu nad tänapäeval on. Nüüd me oleme jõudnud nagu reeglite klassikalisel balletil. On väga kindlad reeglid, kuidas ühte või teist liigutust peab tegema ja see on nagu väga rangelt paika pandud. Klassikaline ballett on päris hea alusharidus nii-öelda panna paika ABC tantsus on ta üsna tõhus õppevorm küll, jah. Et kui noor laps soovib hakata õppima balletti, siis teda muidugi ei panda kõigepealt raamatut lugema. Tantsutrennid ikkagi sellest, et need liigutused räägitakse lahti ja näidatakse ette jääd, tehakse selgeks, mismoodi ühte või teist liigutust sooritan, on. See on muidugi lapsele võib-olla natukene raske, alguses aga samas, kui te need nagu selgeks saab, siis on tal kindel süsteem, millest ta võib alati lähtuda ja mida ta võib kasutada ka edasi arendustena. Me teeme nüüd siit oma saate esimese muusikalise vahepausi, jätkame pärast sõda. Raadio kahe koolitundi jätkub, stuudios on balletiartistile norg ja mina olen Reimo Sildvee. No me jõudsime natukene juba eelmises jutuajamises jõuda sinnamaale, et kui, kui laps läheb balletikooli, siis hakkab ta õppima seda kõige klassikalisest asja. Räägime üldse sellest, kuidas õpitakse balletiartistiks, et ma saan aru, et on olemas eraldi balletikoolid. Ja Eestis on meil praegu üks riik, kool siin Tallinna balletikool, mida finantseerib riik ja seal kasvatatakse professionaalseid tantsijaid. Need, kes on selle kooli lõpetanud. Teoreetiliselt peaksid asuma tööle balletitantsijana balletiartistina, aga võib ka õppida niisama oma lõbuks. Balleti ei pea kindlasti lõppema balletitantsija ametiga elukutsega. Meil on küllalt palju tekkinud ka tantsuringe, kus ka antakse väike ülevaade sellest, mida kujutab endast ballett ja kasutatakse mõningaid elemente lihtsalt tantsutrennides. No kui noorelt teavet, tütarlaps minema trenni, et saada hiljem siis priimabaleriin, miks nad nii nagu me teame majja klassetskaja? Siin on ka nagu paika pandud, päris selline kindel treeningsüsteemi ja üldiselt loetakse, et kõige parem iga selle alustamiseks õpingute alustamiseks on kümnesele, vastan. Ja sealt siis järgneb niimoodi, iga aastaga õpitakse mingi teatud hulk liigutusi selgeks teatud hulk reegleid selgeks siis järgmine aasta õpitakse juba järgmised, et see on nii-öelda jaotatud erinevate raskusastmetega, mida lõpupoole siis seda raskemaks ja see õppeprogramm kestab Tallinna balletikoolis praegu üheksa aastat. Kui õpilane on selle läbinud, siis ta peab teadma kõiki liigutusi, kõiki reegleid, et tal peab olema nagu täielik ülevaade klassikalisest balletist. Kas selleks, et saada balletiartistiks, peavad olema ka mingid eeldused noh, kasvõi füüsilised eeldused või või mingi selline eeldused, ütleme, osata ennast muusika rütmis liigutada ja tantsida? Jah, kui me räägime klassikalisest balletist, siis tõepoolest tähendab et seal peaksid olema nii-öelda anded või eeldused või nagu soodumused. Selleks looduslikud suundumused. Et muidugi eeldab see väga musikaalsust, liigeste lihaste paindlikkust, painduvust, elastsust, rütmitaju, head hüppevõimet, head pöörlemisvõimet, sellel on omad eeldused, et loomulikult klassikaline balletis ei sobi kõigile saada poleriiniks, et see on tegelikult nagu üsna niisugune elitaarne ala ja tähendab väga karmi valikut või sellektiivsust. Kui võetakse vastu näiteks Tallinna balletikooli ütleme 20 õpilast, siis sealt juba on tehtud suur valik ja see veel ei tähenda, et nad kõik lõpuni jõuavad. Et nende aastate jooksul valitakse veel ja veel, et jõuaks lõppu nagu tõesti need, kellele see ala sobib ja kes sellega hakkama saavad. Kui suur huvi üldse on poistel balleti vastu ja ka seal on samamoodi peavad juba 10 aastat asjaga. Jah, poisid peavad täpselt samamoodi alustama 10 aastaselt. Aga mis seal salata, eesti poistel seda huvi nii suurt huvi ei ole, et miskipärast eesti mehendile üldse leiavad, et et nemad nii väga tantsida ei tahagi? Mina ei oleks sellega muidugi väga nõus selles mõttes, et minu arvates meesterahvas võib tantsida sama hästi või veel paremini kui naisterahvas ja mis puudutab balleti tantsutehnikat, siis mees tehnika on oluliselt erinev kui naistetehnika klassikalises balletis. Ja ta on minu jaoks väga mehelik selles mõttes, et seal on suured hüpped, mida naised ei suuda teha. Seal on palju pöördeid, mida mees suudab palju paremini teha kui naine. Et klassikalisele balletile on muidugi selline nii-öelda ajalooline hõng selle asja juures, mis tänapäeval tundub veider. Ses mõttes, et kui me nüüd mõtleme sellele, kust põleng alguse sai, et ma enne mainisin, et juba renessansi ajal Välit tunda balleti algend, siis päriselt nii-öelda nagu käima läks, asi lõi 14. ja teatavasti siis olid meesterahvad hoopis teistsugused kui tänapäeval. Et sellest ajast ja on jäänud juurde niisugune graatsiliselt plastilisuse pehmus, mis tänapäeva meestele võib-olla tundub natukene imelik, aga minu meelest vaadetes laval Neid mees tantsijaid, noh, see on muidugi maitseküsimus, aga minu meelest on need väga kenad. No öeldakse, et eestlane selline madal ja matsakas, kui hea materjal on eestlane ballett mõttes, et kas see tõesti on nii-öelda tippude noppimine või tegelikult on, on selle materjali eestlaste seas päris palju olemas. Mina arvan, et on eestlaste seas päris palju head materjalid, nii ei saa päriselt öelda, et nüüd eestlane ei sobi. Balletitantsijaks sobib väga hästi, sobib küll, lihtsalt küsimus on see, kuidas me need anded üles leiame. Sest tihtipeale nagu inimesed ei ole üldse teadlikud sellest, et, et meil on üks või teine soodiumis, mis võiks tulla väga kasuks näiteks selle konkreetse alampuhul. Üks suurepärane näide olete kahtlemata ka teie siin, et eestlaste seas on balleti jaoks sobilikku materjali olemas, kui, kui nii võib öelda. Lähme edasi selle balletitehnika koha pealt. Ma saan aru, et sellised mingid klassikalised võtted näiteks varvastel käimine, see on selgelt ajaloost pärit. Miks käiakse varvaste peal balletis? Mõttes ma olen selle peale nüüd ise ka mõelnud, et misjaoks ikkagi tõusti varvast. Aga siis on see anekdoot, et mitte üles äratada näiteks saalist hukkuvaid. No kindlasti mitte kindlasti mitte see, muidugi see on niisugune väga-väga hea huumorimeelega öeldud, aga kindlasti ei ole see sellepärast, et mitte kedagi üles äratan. Ma arvan, et et see varvastele tõusmine on seotud väga mitme asjaga, tähendab et klassikalise balleti kujunemine sattus suures osas klassitsismi ajastule ja kõrgaeg romantismiajastu siis klassitsistliku ajastul nii-öelda ülistati selliste ilusate inimeste ülistati ideaale helistati niisugust midagi kõrgemat, mis on meile nii-öelda reaalselt nagu katsutav või lähedal ja Jermantistlikul ajastul sooviti seda nii-öelda nagu rumentiseerida, et seetõttu praegu ühtetise baleriin nagu veel, kõrgemale varvestelete muutuks, nagu veel kaugemaks veel õhulisemaks veel kättesaamatu maks, kui ta võib olla tegelikult Ta oli. Ja kindlasti ei puudu siinjuures see nagu virtuoos, rikkuse ülistust. See nõuab nagu veel suuremat meisterlikkust, et seal varba otsa peal leida tasakaalu, siht ühe jala peal teha erinevaid liigutusi. Siin on tol ajal niisugune püüd meisterlikkuse poole püüd ebamaisuse ebareaalsuse poole, et muuta seda asja nagu veelgi erilisemaks. Ja kui kerge või lihtne on siis varraste peal tantsida. Ma kujutan ette, et see võib ka üsna valus olla, kui väga pikka aega peab näiteks varvaste peal ainult seisma. Ja see on natuke valus, võib-olla natuke valus, aga see siiski nagu tänapäeval on, on seotud eelkõige sellega, kuivõrd mugavad kingad seal on. Et ma kujutan ette, et nendel esimestel Paleriinidel, kes seisid varvastel nagu fännielsler ja marjade klooni nende jaoks oli see kindlasti raskem, kui see tänapäeval on, siis tänapäeval on seda varvaskinga niisugust eitust püütud ikka muuta nagu võimalikult mugavamaks tantsija jaoks. Neil on tugevad tallad. Varbaotsad on liimi kipsiseguga muudetud tugevaks, et ma ei ole näinud. Neid varvaskingi, mis olid nendel esimestel Paleriinidel, aga ma kujutan ette, et nende jaoks oli see ikka palju, palju keerulisem ja raskem võib olla ikka. Et tänapäeval on see pigem seotud sellega, kas sul on sattunud mugavad kingad või mitte, nii mugavad kingad siis on, kas valusid ei ole valus ja see varvaskinga kuju on muudetud ka nii palju mugavamaks, et seal on konkreetne ots, mille peale sa sealt tõusta ja mis aitab ka hoida poleriinil tasakaalu. Me teeme nüüd siit taas kord väikese muusikalise vahepausi. Raadio kahe koolitund jätkub, stuudios on balletiartistile norgia, mina olen Reimo Sildvee, me jõudsime rääkida sellest tehnikast natukene juba, kuidas need liigutused kõik meeldejäävat. Noh, ma kujutan ette tavalises teatis, näitlejal on tekst ees, tundub nagu, et võiks lihtsam olla ka, jäta meelde. Näiteks tunniajase balletietenduse, kõik need liigutused, mis laupäeval tuleb teha, see on minu jaoks on see üsna ilmvõimatu. Jah, seda kelletentsel ei ole ühtegi spiikrit. Muusikal on noodikustes Apaeleta tõesti, näitlejale on tekst, kust ta saab vaadata, tantsijal seda ei ole, üldiselt on tantsijal tavaliselt väga hästi välja arenenud lihasmälu ja mis kahtlemata on arenenud kogu selle üheksa aasta jooksul, nii et ilmselt on tantsijal kergem meelde jätta liigutusi kui inimesel, kes ei ole sellega tegelenud ja seetõttu võib-olla võib see tunduda, on tõesti väga raske. Üldiselt tantsijad õpivad liigutuste järjekorda ikkagi ettenäitamisel. Koreograaf on mõelnud välja erinevad kombinatsioonid liigutuste jadad. Ta näitab neid tantsijatele ette ja tihtipeale piisab ka ühest ettenäitamisest ja tantsijal on see juba meelde jäänud. Eriti kui ta saab näiteks toetuda sellele klassikalisele süsteemile. Kui ei, kui on tegemist kaasaegse etendusega, kus ei ole nii kindlat süsteemi, kus ei ole kindla nimelisi liigutusi, kus koreograaf on rakendanud oma fantaasiat, on mõelnud ise välja liikumised siis näidatakse seda paar-kolm kord ette ja ikkagi vaatamise järgi proovimise kaudu, siis tantsija jätab selle meelde. Tuleme taas kord tagasi selle klassikalise luikede järve juurde, kas on olemas nii-öelda Luikede järve käsikiri, kus on kirjas, et Luik, number üks liigub sellel taktil täpselt samavõrra sinnapoole, tõstab parema käe sirutab välja vasaku jala ja nii edasi või on see kõik selline noh, pigem nagu selle koreograafi siis mõttemaailm ja fantaasia vili, kuidas ta selle luige liikuma paneb, et see Luikede järv sünnib iga kord nagu täiesti uuest? Nii kui me nüüd räägime Luikede järve klassikalisest versioonist siis vot see on tõepoolest nüüd aastast 1895 ja on säilinud kuni tänapäevani ja ma ei saa nagu eitena mõnel koreograafil, kes nagu taas ja taas toob seda lavale, et ta võib mingisuguseid detaile või asju väikseid lõike muuta, kui, et enamasti see on säilinud, nii nagu ta oli tol ajal nii-öelda säilinud ka siiamaani. Ma ei ole näinud ühtegi käsikirja, kus oleks täpselt niiviisi üles kirjutatud, noh, need on loomulikult olemas, aga üldiselt balleti antakse edasi ikkagi ettenäitamise teel ja mis puudutab Luikede järve, siis need, kes valmistuvad ette professionaalseteks tantsijat, eks tavaliselt juba koolis õppides teavad täpselt, kuidas näiteks Luikede järve teises vaatuses tantsitakse. Et see on niisugune materjal, mida nii väga nagu õppima ei peagi. Erinev lugu on muidugi näiteks esimese ja kolmanda vaatusega Luikede järve puhul ja vahetevahel ka neljandamatusega, mis ei pruugi olla samasugused. Neid liga lavastatakse uuesti uuesti erinevalt, aga näiteks Luikede järve teine vaatus on tõepoolest selline, mis on aastast 1895. Nii nagu ta tookord tehti nii-öelda siiamaani. Et see on ka võib-olla üks põhjus, miks teda nimetatakse klassikalise balletiraudvaraks, et andjalisel säilinud Lugesin kuskilt internetist seda saadet ette valmistades, et balleti koreograafid, lavastajad ei olegi võib-olla, kui ta läheb nii-öelda artistide ette, et ütleb, et me hakkame nüüd seda mingit asja lavastama, seda lõplikku visiooni, kuidas täpselt kõik peavad laabel liikuma, vaid kõik see sünnib selle lavastamise käigus, kas on see nii? Nüüd tänapäeval, kui me räägime tänapäevasest koreograafia loomisest, siis see võib olla väga erinev, võib-olla, et koreograaf tuleb tantsijate ette, ta teab, täpselt, keskus seisab ja mida hakkab tegema, kuhu ta välja jõuab. Aga võib olla ka teistmoodi. Ei pruugi olla nii-öelda koreograaf teadlik sellest, mis sellest üldse lõppkokkuvõttes välja tuleb. Ta võib tõepoolest tulla tantsijate ette ja nad võivad seda kõik koos nii-öelda hakata proovima tegema ja siis ja et see, nagu sünnib tegevuse käigus etendus. Et alati ei pruugi olla kõik väga selgelt paigas, aga mida rohkem seda nii-öelda läbi mängitakse, seda rohkem ideid ja ettepanekuid võib tulla. Selle lavastaja oli ühte siis ka artistidel, kes ütlevad, et võib-olla siis seda mingit tundetooni suudaksime paremini just selle hüppega välja jääda. Aga selge on muidugi see, et esietenduseks peavad asjad olema juba paigas, kuigi nüüd tänapäevane tantsumaailm on muutunud nagunii kirjuks ja mitmekesiseks, et koreograaf võib kasutada ka improvisatsiooni, et ta laseb tantsijal näiteks iga etendust teha midagi muud, midagi erinevat. Las ta improviseerida tantsijal laval, nii nagu tema parasjagu tunneb ja tahab ennast liigutada. Neid versioone on nagu väga palju, kuidas etendust võib teha? Me jõudsime natukene rääkida sellest, et balletitantsijaks olemine tähendab sellist suurt paindlikkust, aga kui palju peab tegema enne etendust noh, näiteks trenni, nii-öelda sport on alati sooja, eks ole, et saada see kõige parem tulemus. Kui palju üks balletiartist enne läheb teatrisse kohale ja hakkab nii-öelda sooja tegema, et tõesti need hüpped, need liigutused, keerutused tuleksid välja just sellised, nii nagu on siis proovis ette nähtud. Üldiselt on see muidugi individuaalne ja niisugust kindlat aega näiteks minutites ei ole nagu paika pandud. Ja iga artist tunneb ja teab ise, kui palju tal selleks aega läheb ja mida täpselt tegema peab. Näiteks meie teatri poolt on võimaldatud selline spetsiaalne soendustund mis kestab pool tundi ja peale seda on tantsija valmis minema lavale sooritama oma elemente, liigutusi ja tantse. Kindlasti ei saa minna lavale nii, et sa üldse ennast Nüüd tulevad viis minutit varem kohale, paned kostüümi selga ja lähed lavale. Ja nii see jah ei toimi, et üldiselt etenduseks valmistumine võtab ikka vähemalt tund aega aega, et endale kasvõi juba meik teha, soeng riided selga panna ja, ja kindlasti tantsija enda keha soojendama lihaseid liigeseid. Sest see on juba seotud tantsija tervisega. Kui sa lähed külmalt tantsima, on väga suur traumade oht. Kui tihti juhtub, ei taha ära sõnuda, aga kui tihti juhtub seda näiteks tantsija etenduse käigus väänab jala välja, kas siis ütleme, kui, kuid väänab jala välja, aga ta teab, et ta veel minema tegema mõne mõne etteaste numbri, kus minnakse nii-öelda hambad ristis, pisarsilmil tehakse see ära või, või mis siis näiteks etenduse puhul toimub? Jah, see on nüüd nagu niisugune väga ekstreemvariant, kui tantsijal on juhtunud trauma ja ta noh, see sõltub ikkagi tantsijatest, tähendab, kui, kui suur on sellisel juhul see trauma, et kas tal on, kui ta ikka ei suuda edasi tantsida, siis selge see, et enamike lavale ei lähe. Sellepärast et traumasid võib juhtuda ka väga erinevaid. On juhtunud luumurde, aga võib-olla juhtunud lihtsalt väikseid väänamisi, et ta siiski suudab selle etenduse lõpuni viia traumasid tantsija elukutses, võib juhtuda, et see tõenäosus on suhteliselt suur, kui tihti on tihti ja vot see on selline kokkuleppe küsimus, ma arvan parem oleks, kui ei juhtuks traumasid igal juhul selles mõttes, et see mõjub ikkagi vormile halvasti ja edasisele tööle halvasti jätkusuutlikkusele nii-öelda. Me teeme siit taas kord muusikalise vahepausi, jätkame pärast sõda. Raadio kahe koolitundi jätkub, tegime täna balletist Helen Org. Öelge, kui palju peab üks noor tütarlaps harjutama, et temast saaks priimabaleriin, kes see priimabaleriin üldse on? Selline tiitel nagu priimabaleriin tuleb ikka eelkõige nii-öelda välja teenida. Priimabaleriin on tavaliselt siis see, kes kogu balletitrupist tantsib. Kõige paremini saab kõige paremini hakkama erinevate tantsude variatsioonidega ning suudab mitmete aastate vältel esitada näiteks peaosi heal kõrgel kunstilisel tasemel. Et näiteks see, kui baleriin esitab näiteks ühe peaosa väga hästi aga pärast seda ei tee enam mitte midagi, siis see veel ei tähenda, et on priimabaleriin. Et priimabaleriin on niisugune tunnustatud staatus balletitrupis ja see eeldab ikka aastatepikkust tööd enesetõestamist. No kui kaua keskmiselt üks baleriin laval on kas nagu keegi on väitnud, et 45 aastat on see lõplik piir, et peale seda enam ei tasuks lavale minna? Noh, ja see on ka niisugune väga individuaalne. Siinkohal ma võin tuua väga ekstreemse näite, näiteks Maia Plyssetskaja, keda mina isiklikult olen näinud ka 70 aastaselt tantsimas lähemal aga siinkohal muidugi küsimus, et kas peab nii kaua, et kas kõik peaksid nii kaua tantsima, ma arvan kindlasti mitte, et see on ikkagi niisugune individuaalne, mõni inimene suudab kauem tantsida, mõni vähem. Aga üldiselt loetakse balletiartisti staažiks umbes 20 aastat. Et ta ei ole väga pika nii-öelda staažiga elukutsel. Et lihtsalt vanuse tõustes inimese liigesed ja lihased ei ole enam võimelised sooritama kõiki neid poose, liigutusi. Jah, et kuna ta on ikkagi väga elitaarne kunstiliik ja väga suurte nõudmistega inimese kehale ja organismile, siis tõepoolest vananedes inimene ei suuda enam nii-öelda sooritada neid liigutusi, nii nagu noor keha suudad sellega hakkama saada. Et see on nii inimese enda tervise huvides kui vaataja huvides, et suudaks õigel ajal lõpetada selle. Nii nagu spordiski tegelikult spordis on muidugi see asi võib olla mõõdetavam. Et kõik enam nagu esimesi kohti või medaleid või pjedestaalikohti ei tule, siis on selge, et ja noh, balletis niiviisi nagu päriselt ei hinneta, keegi meile hindeid ei pane või kohti ei anna, et selles etenduses olid täna esimesel kohal. Aga see on ikkagi nagu sisetunde küsimus ja, ja eks see nagu teatri direktsiooni otsustena ka, et kas see sobib või ei sobi enam. Tuleme tagasi balleti sisulise poole juurde. Kas klassikaline ballett selles mõttes on surnud, et rohkemised klassikalise balletietenduse juurde ei teki, ei ole enam neid loojaid, kõik on tänapäeval ainult selline moderne tantse, luuakse juurde selliseid modernseid, balletietendusi või siiski luuakse juurdega testi, Luikede järv vaimus olevaid etendusi. Tänapäeval luuakse kindlasti rohkem ikka kaasaegseid etendusi, kuid ega siis klassikaline ballett selle pärast välja pole surnud. Ja on olemas ka koreograafia, kes töötavad just nimelt kasutades klassikalist tehnikat. Lihtsalt nende etenduste teemad ja muusikakasutus on erinev sellest, mis on siis näiteks Luikede järve või uinuma kaunitari või pähklipureja või see selli puhul. Aga ei, ma ei saaks öelda, et klassikaline ballett on välja surnud. Tähendab jah, klassikalisele balletile heidetakse ette, et ta on nagu niisugune arhiveerida nüüd muuseumist välja toodud tehnika nii-öelda päriselt selles mõttes, et kas koreograaf võib kasutada klassikalist tehnikat selleks, et anda edasi oma ideesid. Lihtsalt see sõltub sellest paragrahvist, mida ta parasjagu öelda tahab. Tehakse ka praegu klassikalisi etendusi. Vaataja, kes ütleme, ei tea sellest sisust midagi, ei tea, seda süžeed, lähed balletti vaatama. Kui palju ta sellest balletietendusest peab aru saama, välja lugema seda süžeed, et kui ta on näinud selle etenduse ära, siis ta teab, ahah, selge. See läks sinna, see tegi seda, kolmas tegi seda ja nii edasi. Või tegelikult, kui inimene süžeed ei tea, siis jääter mingi osa balletist nii-öelda aru saamata mingi elamusega. Puudu selle puhul võiks küll öelda, et kui ikkagi klassikalist balletti minna vaatama, siis ma soovitan kõigil läbi lugeda kavaleht kus on antud lühiülevaade sellest sisust, mis selles etenduses on, muidugi, ideaalis võiksid olla etendused nii palju kõrgel tasemel. Ei publik, kes vaatama tuleb, ei pea kindlasti tutvume selle kavalehega, vaid ta tõepoolest on võimeline aru saama sellest ka ilma kama lugemata. Kuid näiteks päris klassikaliste etenduste puhul oleks mõttekas siiski läbi lugeda, kuna tants ei ole nagunii hästi väljendatav edasi antav, kui on näiteks draamaetendus, kus konkreetselt sõnadega ikkagi öeldakse välja, mis toimub, kes räägib, mida tahetakse öelda. Et tants on ikkagi selline visuaalne kunst ja abstraktne kunst selle koha pealt. Ja ma soovitan tegelikult ka kaasaegsete etenduste puhul pilk peale heita kavalehele, sellepärast et tavaliselt seal ikka koreograaf ütleb mingisuguseid teid, mida ta on tahtnud selle etendusega öelda, et lihtsalt seda on kergem jälgida siis kui sa midagi nagu tead sellest. Et siin muidugi tuleb välja jah, selline tantsu elitaarsed tants on ikkagi elitaarne kunst. Kui viimane satuks järjestikku kahte vaatama, kus erinevad artistid mängivad ühte sama rolli siis kui palju neid erinevaid tegelikult või on see see ballett nii konkreetselt paika pandud, et seda artisti enda isikupäraselt välja ei tule? Kindlasti tuleb isikupära välja, tähendab muidugi on pandud väga täpselt paika kõik sammud, kõik liigutused, kõik asendid, kõik positsioonid, mida see tantsijal kasutama peab selles etenduses. Kuid tahad sa või ei taha, kui ehitavad sama asja kaks erinevat inimest, siis kukub ikkagi erinevalt välja. Ja seda parem, seda isikupärasem on sellel. Kui sa tuled vaatama sama etendust kahe erineva koosseisuga, siis võib-olla esmapilgul ei märkagi seda erinevust, kuid üldplaanis tuleb ikkagi välja esitusel ikkagi erinev. Kui kaua ühe sellise noh, näiteks Luikede järve puhul võib-olla on halb, sest see on juba nii-öelda kooliprogrammis sees, balletiartistidel, aga ka mõne mooside klassikalise etenduse puhul tehakse proovi-prooviperiood on. No see on väga erinev, aga enamasti alla kuu aja kahe kuu seda ikkagi ette ei suuda valimistele. Et selleks peab olema nagu mingi aeg ka, et jõuan harjuda selle kõigega, mida sa seal laval tegema pead. Kõik liigutused jäetitele, kehasid. Selge, et ta ei oleks mitte lihtsalt meelde jäetud liigutus, vaid need peavad tulema juba nii-öelda automaatselt, et sa ei pea mõtlema sellele, et linnu pidin tegema selle liigutuse, nii et ma pidin tegema selle liigutuse. Tantsija suudaks ikkagi mõelda pigem sellele teostuse kvaliteedile sooritusele. Et kuidas ühte või teist asja teeb ja mida ta sellega väljend, et mitte niivõrd sellele, et kas ma pidin mõttes üles laskma olla. Et kui artist on laval, siis pigem läheb ta kaasa selle muusikaga ja mõtled seda kui, kui tõelist kunsti mitte enam tehniliselt, et neid küünarnukk tõuseb, käsi selgub välja ja nii edasi ja selles mõttes on see ka artisti enda jaoks selline tõeline kunsti tegemine, mitte puhtalt mehaaniline tantsija. Ja iga etendus on erinev ja võib-olla üks etendust Üllelt näiteks selle tantsu puhul mingisugust tunnet või, või soovib sellega midagi väljendada. Mõni teine etendus. Toppis ühes teises kohas on ennast paneme omada, näidata sellisena, nagu ta on, muidugi klassikalise tantsu puhul on, on tihti nagu vaieldav, et kuivõrd klassikaline tants ja nüüd siis ikkagi kunstnik on, et kuna tal on nagunii täpselt kõik ette antud ja öeldud, et kuidas ta peab tegema ja mida ta peab tegema, et kuivõrd ta siis ise seda ikkagi interpreteerida saab. Kuid siinkohal nagu vaidleksin natukene vastu, et ega lõpuni paika ei saa ühtegi inimest panna, ikkagi ta paneb siin midagi iseendast juurde, et see, kus ühel etendusel näitab rohkem mõnda liigud, sest või, või soovib rõhutada mõnda emotsiooni ei pruugi seda teisel etendusel niimoodi teha, ei pruugi seda teha üldse nii, nagu tema pedagoog-repetiitor või, või lavastaja on just oodanud. Võib-olla sellele tahab teistmoodi teha, lõpuni paika ei saanud kedagi panna selle koha pealt. Ma alustasin vestlust sellega, et, et ma, ma ise käisin etendust vaatamas ja kui ma enne arvasin, et võib-olla midagi ei ole kaotanud oma elus, kui ma kunagi ei käi balletti vaatamas, siis nüüd ma tunnen, et ma olen tõesti rikka, me oleme rääkinud täna sellest kordadel läbi lipsanud sõna, et valits on selline elitaarne kunst õel, kelle norg, inimene, kes ei ole veel ballett, käinud vaatamas, miks ta peaks minema vaatama. Ka mina olen selle peale mõelnud, et miks see inimene ikkagi peaks, vaata ma seda balletis ei ole ju nii eluliselt oluline või tähtis ja vajalik, aga ballett on väga kaunis ja harmooniline kunst. Kui me elame oma igapäevast elu, siis paratamatult meid saadab selline rutiin. Meil on omad stressid, meil on omad töömured. Ballett on üks väga suurepärane võimalus ennast sellest, et välja rebida ja kogeda midagi väga meeldivat. Midagi sellist, mis veel järgmisel päeval tõstab tuju. Ta on lihtsalt väga ilus ja meeldiv elamus. Aitäh Helen Org, kuidas balletiartist tuleb öelda, kas ka, et murdke jalg nagu mõnele sportlasele me siin vahepeal natuke tõime paralleeli spordi ja balletivahel või kuidas öeldakse balletiartistile enne lavale minekut? Ja miskipärast balletiartistid teineteisele solgivad kyll koti. Millegipärast ma ei oska seda päriselt seletada, miks just kivi kotti ja miks mitte Murray algvõi või kuku maha. Aga see on kuidagi selline. Aitäh teile, Narg ja kilekotti siis äkki täiti.