Tere, te kuulate saadet filmi peegel ja tänase saate teemaks on käesoleva aasta kõige põnevamad sündmused ja huvitavamad filmid. Eesti filmielus. Stuudios on filmikriitik Jaan Ruus ja saatejuht Tiina Kruus. Kuna aasta lõpp on traditsioonide kohaselt kokkuvõtete tegemise aeg, siis ei saame tagasi pilguta mööduvale filmiaastale läbiga. Siin meie saates. Filmikriitik Jaan Ruus, milline oli lõppev aasta meie kohaliku eesti mängufilmi jaoks? Ma olen lugenud Postimehest, Postimees teeb ka kultuuri aasta kokkuvõtteid alade kaupa ja kõik need kokkuvõtted on, on kuidagi väga leebed ja ilmselt on eesti riigi kultuur saavutanud teatava stabiilsuse ja kinos. Nagu ütleb selles samas Postimehes Lauri Kärk, et ei ole põhjust lõppevat filmi aastat kuidagi ebaõnnestunuks pidada, see on muidugi väga kärhiivikult sõnastatud. Aga ega ei ole tõepoolest noh, film on Meelis, stabiilne mängufilm. Ma mõtlen kolm filmi aastas. Algen peale veepomm paksule Godzile lastefilm, mis on ju sisuliselt läti film, aga sa oled koostööfilm. Väga kena lastefilm. Ja lätlased on muide rõõmsad, et nad on üle hulga hulga aja teinud lastefilmi. Meie oleme neid aeg-ajalt ikka teinud. Ja täiesti kena lugu siis noh, kõige kuulsam film, sigade revolutsioon. See sai Moskva festivalil žürii eripreemia ja nii kõrget autasu ikkagi A-grupifestivalil ei ole eesti film veel saanud. Ja see on väga omapärane film ja kui on film omapärane, siis teda ikkagi näidatakse. Loomulikult see ei ole selline film, et inimesed ostavad oma raha eest pileti, lähevad kinno. Ja harilikult need kilod peatänavate ääres ongi mõeldud Ameerika filmidele, sest et et näiteks kõrvalepõikena, Rootsi on selline riik, et 80 protsenti filmirahadest Tuled Ameerika filmidest. Aga see raha jagatakse ümber oma filmi tootmiseks. Sigade revolutsioon on film, mida on märganud selline kummaline institutsioon nagu European film Bremošin, mida võiks tõlkida ehk Euroopa filmi edendamisse asutus. Ja see institutsioon on läkitanud sigade revolutsiooni näiteks Los Angelesi filmifestivalile ja Koreasse pusali filmifestivalile. Noh, mina pean isiklikult seda filmi hulluks filmiks ja selles ongi ebaprofessionaalsust ja hullust koos, aga ma ei hakka praegu käsitleb ajaloolist tõepära, seda muidugi ei ole. Aga miks see film siiski festivalidel noh, kõrvalprogrammides lähed ja miks seda näidatakse ja miks, seda võib vaadata? Selles filmis on noorte inimeste elurõõmu ja puhast. Jääkprofessionaalselt on see muidugi kalaliseerimata, aga, aga filmis on noorte massi stiišilist jõudu. Ja selles on veel ka noorte inimeste pretensioonikat hüsti erilisust, nii et et ta võib mõjuda nagu kunagi kuulus sensitiiv Kaspirovski, keda mina nägin ka ühes saates televisioonis ja ma pean ütlema, et mul pea ei valuta kunagi. Mul hakkas pärast rovski vaatamist pea valutama. Ja lõpuks võib ka öelda, nii et sellest filmist võib välja lugeda, et et näete, noored inimesed raisatakse ära, kus olete teie ja, ja võib ka välja lugeda, et kui meie ühiskond nii jätkab, siis võivad noored radikaliseeruda. Sest et see film lõpeb vabadusse pürgiva seakarjaga. Noh, see on parajad daamivalite kujud, igal juhul provokatsioon. Nii et, et just selle nooruse juhitamatu energia poolest ekraanil on see film vaadatav. Nii meie kui kui välisvaatajatele. Kas ma saan teist õieti aru, et sigade revolutsioon oli lõppeva aasta Eesti kui mitte tugevam, siis vähemalt huvitavad mängufilm. Jah, meil on muidugi väga lihtne selle aritmeetika teha, et kui oli kolm filmi, siis iseenesest on Läti oma Läti oma ja nüüd jääbki järele veel täna öösel me ei maga mis sai algul väga kõva reklaami ja pärast täiesti kõva maa tampimise. Mulle tundub, et selle filmi ma mõtlen täna öösel, me ei maga. Ebaõnnestumise põhjuseks oli see, et noor lavastaja, mis oli Ilmar Taska tahtis ajada mitut jänest korraga taga, et ta tahtis teha põnevikku, tahtis teada raamat ja tahtis samas teha nagu mingit autorifilmi, seal oli üks linnukene puuris, mis pidi olema kujund, et kuidagi sellised inimeste ja, ja eriti abielu suhted. Ma ei saa küll aru, miks linnukene peab olema papagoi, aga aga, aga olgu peale. Ja siis. Ilmar Taska tegi veel suure panuse Karmen kassile, kui filmitiivale jättis isegi oma poja abikaasa Avdjuško nagu teise plaani tegelaseks. Avdjuško oli ikkagi naispeaosas. Aga Carmen kass on minu meelest väga hea mannekeen või ta teeb seda Kätuoki. Aga ta on üks kindel tüüp. Aga kui ta on filminäitleja, siis peab temast kiirgama mingit omapärast Flowidumit, nii et ma ma julgeksin väita, et Garmin kassil, kui filminäitlejatar liinis puudub igasugune Filmogeenilisus, ta ei ole huvitav, ta ei ole lummav. Ja eks see oli ka mingi põhjus. Loomulikult on ilus, aga, aga kõik filmidiivad on ilusad. Ja isiklikult mind häiris selle filmi juures ka teatav moraalitlus, sest et võib ju teha filmi sellest, miks mees tahab naist maha lasta ja naine omakorda meeste ette jõuda. Aga siis see võiks olla selline autorifilm, psühholoogiline film, aga siin naine tapab küll kogemata ühe mehe ja mees laseb maha oma kohtuna, kaks mafioosode. Ja lõpuks nad mängivad mõlemad rõõmsalt tennist. Nii et kui teha juba selline žanrifilm, siis peab lõppema film kindla moraaliga. Nii et jääd, sigade revolutsioon, milles on juhitamatut noorte Energiat, mis tulvab ekraanilt ja režissöörid ei ole suutnud seda juhtida. Jaan Ruus, kui teie filmialase soovi saaks täita mõni kuldkalake siis millise palve oleksid talle esitanud Eesti mängufilmi suhtes, millise režissööri, mis laadi filmi oleksite teie näinud 2004. aasta tulemusena tema filmibiograafias? Mis juhul on võimalik teha head filmi? Esiteks peab olema andekas inimene. Ma mõtlen lavastajat, teiseks anne peab saama kooli. Näiteks võib-olla täis on, on läinud kaduma maal ja, aga võib-olla kellased, aga selleks tuleb seda annet arendada. Siis peab olema lavastajal muidugi otsingujulgust. Režissöörid on kõik aktiivsed kunagi vene juut rom ütles, et ta on näinud kõikvõimalikke režissööre ja igasuguste omadustega aga ta ei ole teinud laisk režissöörist. Seal peab olema aktiivne ja selleks muidugi lõpuks peavad olema ka sobivad tingimused. Sotsiaalsed tingimused peab olema raha. Nii et ma arvan, et nende omaduste kokkulangemise korral sünnibki üks väga hea film. Mulle tundub, et meie lavastajate juures jääbki puudu ühest omadusest viie hulgas. Nii et ma sooviksin täiesti häid ja abstraktseid omadusi. Anne, kool, otsingud, julgus ja sobivat filmi tootmistingimused ei nimeta ühtegi nime. Noh, meil on nii vähe mängufilmilavastajaid, et võib-olla ma äkki tahan neid, kes ei ole veel sinna filmi tootmisse tulnud. Mängufilmimaailma suveräänne liider on meil välja selgitatud, aga mida võiks öelda? Eestis alati väga tugev olnud dokumentaalfilmikoolkonna kohta? Kõigepealt, et me oleme jõudnud Euroopasse ehk tsiviliseeritud maailma selles mõttes, et filme Kinos dokumentaalfilmi kinos enam ei vaadanud. Loomulikult on meil koht, see on kino Sõprus, räägiksin sellest kinost hiljem kus filmid esilinastuvad ja seal uhke, aga noh, harilik, mitte pühendatu näeb filme ainult televisioonis ja see on mingil moel ka paratamatu. Vanasti oli dokumentaalfilm ütleme hea pildikultuuriga, intensiivse pildiga tugevate kujunditega, meenutame kasvõi või kahte tuntud nime, piisab neist Mark Soosaar ja ja sööt nende filme vaadates. Nüüd tunnen ma kohe ära, mitte kaadrid on mulle tuttavad, aga see noh, filmimise filmi käekiri on niivõrd isikupärale. Tänapäeva televisioon lubab juba sellist viide on neutraalset pilti. Aga siin on mõned traditsiooniliselt head. Võtame kõigepealt Andres Maimiku, vali kord väga provokatiivne töö. See film vali kord on äratanud tähelepanu sellepärast, et ta ei saanud meie riiklikult filmi institutsioonidelt Eesti filmi sihtasutuselt raha. Ma ei ole seda asja uurinud, mulle tundub, et sihtasutus pelgas selle filmi noh, ütleme valitsuse vaenuliku seisukohta ja leidis, et et ei saa maksumaksja raha anda filmile, mis ründab valitsust. Maksumaksja laiemalt võttes ju valib ise need tegelased ja määrab laiemas plaanis ise valitsuse, nii et see seisukoht ei tohiks olla õige. Aga vali kord on õieti trio Maimik, Rain Tolk ja Ken saan töö. See on selline provokatsiooniline film, kus kaks intervjueerijat ja, ja režissöör on võtnud endale nagu. Ja nad täidavad seda rolli, mida kuningakojas täidab narr. Sest, et noh, film võtab algul kohe Res Publica kummalise loosungi, vali kord ja arendad selles loosungiks olevat teesi edasi maksimumini. Kenya Tolk hakkavad ise respublikaanid, eks kõige õigemat, eks, ja nad leiavadki, et noh, kõigepealt tuleb lahti saada vabamüürlaste kommunistist kaprinskist ja suur petis, Sposato. Tulen, vabandan arveteõiendamist, kombed ja ja sellel kuulsal demonstratsioonil USA saatkonna ees leiavad meie filmikangelased toetage sõda. Ja nii jõuavadki Ken ja Tolk omaenda partei kehtestatud loosungi rakendamisel äärmusse lõpuks hullusärkides. Ja see valimisloosung vali kord ongi selles filmis arendatud loogilise lõpuni. Muidugi. Me võime öelda nii, et noh, küla teierid tegid ka, nalja jäi, küsisin selle eest raha. Aga see on üks huvitav nähtus film vali kord, mis tõstab küsimuse, millal leiab küla koomik endale koha kunstitaevas. Ja oli kordon, jah, ehk kõige silmatorkavam film ütleme, kõige erksam ja kunstitundelisem on minu meelest Mark Soosaare liblikate kodu. See on Mark Soosaare autoportree oma lapselapsega filmitud Mark Soosaare kodus. See on nii vaimustav nooresoosaare kaameratöö ja minu meelest on ta seda filmi nii, et ise kaamera üles pannud. Teiseneb ise filmis väga palju reisib kaamerasse ja läheb kaadrisse, aga see on nii, et nagu te filmiks ise ennast, nii see tegelikult on, aga, aga soolsele tundelist kätt on alati tunda. Noh, ma nimetaksin veel Urmas Liivi, palju õnne noortest poistest, kes on, on nagu hulkur lase peal ja need poisid filmivad ise oma elu neile antud kaameraga. Või Sulev Keeduse perekond, mis filmib meil elavaid venelasi, Neil elavatest teistest rahvustest on ikkagi aeg-ajalt filme tehtud vanausulistest ja on Ingerlastest ja aga see on selline hea, intiimne sissevaade ja peategelane vagunisaatja surm. Mõõtne nii, et neil silm on ja kindlasti ma ma peaksin ütlema, et Enn Säde on teinud filmi oma kolleeg Jüri müürist. Jüri, see mulk ehk mis tuul müürile? Müür oli selline huvitav mees, ta on muide teinud ka Eesti noh, kui veel ainsa sõjafilmi, no mingil moel ka noored kotkad on. Aga see on inimesed, sõdurisinelis ja müür oli selline tõeliselt võitlev natuur, kogu tema elu on olnud võitlus ja noh, tal oli viinaviga ja nii, et tema elu viimane periood oligi selline, et ta Pummelduse õhtul ja hommikul sõin tablette ja hakkas jälle peale. Ma lisaksin ühe episoodi Jüri müürist, keda ma tundsin suhteliselt hästi tema elu viimasel perioodil. Jüri Müür visati välja komparteist. Ta oli äge, eks vist lihtsalt ikka joomise pärast, ma ei olegi seda uurinud, aga müür ei saanud seda lubada, sest vene ajal oli nii, et kui sul oli teatud ühiskondlik positsioon ja sind heideti komparteist välja, siis sa võisid varsti ehk ehk etega jumalaga, filmi režissööriametiga ja müür kaebas edasi. Siis oli kontaktist väljaviskamiseks võimalik edasi kaevata mitmesse instantsi. Algul oli nii, et algorganisatsiooni viskas välja siis müür kaebas edasi. Rajoonikomiteesse rajoonikomitee kinnitas otsuse algorganisatsiooni müür, kaebas linnakomiteesse, oli nagu mitte, kinnitas ja siis müür, kaebas kompartei keskkomiteesse. Ja üks minu tuttav, kes oli tollal tööstusosakonna instruktor, oli ka EKP büroo koosolekul ja ta ütles, et büroo koosolekul oli õieti kaks punkti, üks midagi hästi suurt, nagu peaaegu Eesti NSV riigieelarve kinnitamine ja teine Jüri Mölder seal all küsimus. Ja siis olevat Jüri müüri filmi tööle päästnud ära Ivan Käbin, kes olevat viinud jutu sellele, et vaadake, kas Jüri Müür on andekas, on agress andekas inimene, vahel lõdvestab ülemäära ja mis ta teeb, ta hakkab jooma. Aga mis on oluline ka see andekas inimene joob või inimene andeks. Jäljed kui inimene andekas, siis tuleb inimesele sirutada abistav käsi ja nii see lõppeski, et müür sai valju noomituse koos viimase hoiatusega jäi edasi komparteisse. Mis oli tollal vajalik, et ta saaks järgmise filmi. Aga selline oligi Jüri müüri kogu elu. Võitlus selle filmi kohta siiski muidugi ütlema, et et säde väga, paljude arhiivikaadrite kasutamise ja see film on õieti kahetunnine kaks eraldi seeriat. Ja ma ainult loodan, et seda tahavad vaadata ka mitte filmi. Nii et mulle tundub, et pikkusega läks Enn Säde natuke liiale ja peaksin veel ütleme, teise kinomaailma portree. See on Jüri Sillarti portree film kiisast, sest ma nagu linnukene, mis esilinastus õieti PÖFFi ajal, kui tähendab Pimedate Ööde filmifestival andiski seal preemia aga sillalt ei jõudnud seda päriselt valmis, nii et see on õieti selline esmavariant. Ja nii nagu kiisk on erinev müürist, nii on ka need filmid erinevad, aga räägime sellest filmist hiljem. Ja noh, mis ma tahtsin veel öelda, et kuna raha on Eesti ühiskonnas iga aastaga rohkem siis Rahvuskultuuri fond andis ka elutöö aadres söödile, kes õieti koos Rein Maraniga kuulubki kahe kõige eakama tegev kenasti hulk on nimelt kaks õieti ongi ja teevad edasi film. Jaan, kas midagi jäi sõelale ka eelmise aasta joonisfilmidest? Jah, kõigepealt peaksin ma alustama üle-eelmise aasta filmist instinkt. Režissöör ja stsenarist Rao Heidmets ja kunstnik on Navitrolla. See film ringles eelmisel aastal tähendab 2003 festivalidel ja terve tänavuse aasta ja see film on käinud vähemalt 40-l festivalil. Ja saanud vähemalt 10 preemiat. Mitte küll peapreemiat, aga, aga ikkagi väga esinesid festivalidel esindusliku preemiaid ja ma kaldun arvama, et instinkt on ehk kõige enam festivalidel käinud Eesti film üldse. See arv kasvab ja. Kas see on juhuslik või on teie, kes te olete filmi näinud, suudate põhjendada seda, millest niisugune festivali populaarsus. See film vältab 10 minutit ja selle sisuks on õieti maailma loomine. Kusjuures vanajumal loob loomi, loob naise, aga midagi läheb tema loomisel viltu ei lähe päris nii, nagu vanajumal kavatseb. Ja see on teostatud Navitrolla kunstniku käekirjaga. Nii et ma arvan, et selle filmi õnnestumise põhjus ongi see, et esiteks on on võetud selline küllalt tuntud arhetüüpne mudel maailma loomisest. Nii nagu võid teha alati noh, põhimõtteliselt väga häid filme näiteks Noa laevast või Paabeli torni ehitamisest. Ja teiseks, Navitrolla väga tavapärane ja lakooniline käekiri sobib selle juurde ja need kaks asja ongi andnud selle tulemuse. Mulle, jutustas Rao Heidmetsalt üks Lääne-Saksamaa produtsent või usutegelane tahtis temalt just seda filmi, et teiseta seda Kylislikul seminaril. Nii et ühelt poolt väga lihtne skeem, kui me saaksime isegi niimoodi öelda teiselt poolt väga reaalne kunstniku käsitlus. Ja see ongi film, mis on lihtne, aga mis sisaldab justkui väga palju, see toetub kogu meie kultuurile ja äratab assotsiatsioone. Millised huvitavad filmid veel selle kõrvale sättida saab? Eelmisest lõppevast aastast? Jah, me õieti peame ju kõnelema tänavusest aastast, no siin ma tahaksin muidugi öelda seda, et üks omapärane julgustükk on film kahe agendi seiklusest Frank ja Wendy, Frank ja Wendy sai õieti alguse enam kui aasta tagasi. Nimelt stuudio Eesti joonisfilm kavandas, kui ma eksi, seitset väikest seeriat seitse kaheksa üheksa minutit kahest superagendist, kes siis saadetakse maailmaolulisse ohukoldesse Estoniasse. Filmi järgi on Estonia selline vaikus vohavad võrdselt nii krimine tavaliselt kui paranormaalsed nähtused ja siin juhtub nendega igasuguseid asju. No selles filmis me võime ju ära tunda Priit Pärna käekirja, sest näiteks ütleme noh, ütleme kasvõi hotelli ja Karl ja Marilyn. Ja selle filmi režissööriks oli aasta tagasi, ütleme siis, oli valmis sellest kavandatud lühiseerijatest kolm. Ungern Burger. Ja selle režissöör oli siis David snumann üks inglane, kes sai isegi Pariisi festivalil halvima amatöörfilmi tiitli. Aga nüüd tänaseks on David Snowden, eks ole, noh, lumemees lumememm ära sulanud ja on järele jäänud sinna sulamis paika. Priit Pärn, Priit Tender, Ülo pikovia kasvarianssis, kelle ühistööks see film on õieti, ja tänu Pimedate Ööde festivalile. Õieti tekkis üks suur Frank ja Wendy, kus ühendati need seeriad üheks täispikaks filmiks. Ja see film õieti õieti koosnebki endiselt lühifilmidest ja nende vahel on, on sellised animafilmi joonistegelaste omavaheline tutvustus. Dolpheranss võiks öelda, aga see on väga, ütleme, täis topitud vaimukusi film vaimukas koosnevad ka just niimoodi, ütleme poliitilistest ebakorrektsusest ja pidevalt pommitatakse Latviat ja näiteks tegevus on väga rahvusvaheline. Kaldub New Yorgist Gröönimaale ja seda filmi peab ise muidugi, et oma, aga ma võiksin isegi ettehaaravalt öelda ühe filmi, Ungari burger. Sisu. Ega see ei vähenda filmivaatelise mõnu, näiteks üks mees periood, muu, pöörduvatete protsesside pööre leiutab saia kahe kotleti vahel. Aga nii et aretatakse välja kotletisuurune veisetõug, elektrolüüsiga antakse hiljem sellele veisele kolleti kuju ja nüüd piisab kergest ristimisest. Ja siis sellest saab omakorda orgaaniline raadiovastuvõtja ja kui inimesed ära selle kotleti, siis kõhust hakkab erituma sõnumit. Sul on kõht tühiväes, Hungerburg, et sinul on tehtud sellise karikatuurilaadse joonega ja mul on hea meel, et on selline võimas vaimukuste tulv endiselt Eesti joonisfilmis ja ma arvan, et see ehk ongi meie joonisfilmi tipp. Ma lisaksin veel joonisfilmi sugulusstuudiost nukufilmist. Kaks daami, Jelena Girlin, kellele see teine film ja Mari-Liis Vassovskaja on teinud nukufilmi naise elust. Laud Nad püüavad naise elu tähtsamad sündmused, sünd, süütuse kaotamine, abiellumine, lapse saamine, lavastada nukkudega ja see on omapärane film, see on, ma ütleksin, eestlasele küllalt vänge. See on nagu Kesk-Euroopa nukufilmi laadis, selles on tunda juudi kultuuri ja laadi iseloomustamiseks, noh, ma ütleksin, et see on nagu omapärane ühelt poolt pehme, teiselt poolt naiselikult vänge markashaga all. Ja ma arvan, et see, et see film ja hakkab käima festivalidel sest et lavastajaks on on kaks noort naist. Ja üldiselt ongi nii, et kui film ongi meil lavastanud ainult mehed, ainult mehed on mänginud nukkudega, mul on hea meel, et nüüd on ka naised hakanud seda tegema ja sellega me võiksimegi isegi lõpetada. Meie Eesti film juhatusel. Jaan Ruus, millised olulised tendentsid eesti filmielust teile lõppeval aastal Velzilmaid. Kõigepealt riik Eesti filmi tegemiseks raha juurde, filmi rahastamine on kogu aeg kasvanud väikeriigis nagu Eesti ja üldse Euroopa riikides, noh film, mis maksab palju, peabki olulisel moel saama riiklikku toetust ja see toetus on küll kasvanud. Ma ei oska nüüd võrrelda, võib-olla peaks isegi minema kuus-seitse-kaheksa aastat tagasi ja vaatama, kas filmirahad on kasvanud proportsionaalselt teiste kultuurialadega rahadega seal omaette teema. Nüüd üks oluline probleem on see, et kui diaatorit tulid sellest siirdev perioodist välja päris puhtalt vahepeal küll inimesi ainult teatris, aga teatrit säilusid, siis kinod paisati täielikult riikliku ja omavalitsuste toetuste alt välja ja üks oluline probleem ongi see, et igasse maakonnalinnapeaks tagasi tulema kino ja Tallinnas on selliseks noh, mitte alternatiiv kinoks, aga noh, ütleme selliseks kunstfilmide noh, on selline rahvusvaheline termin Aadhaus kinos Sõprus ja sõprus hakkas tegutsema selle aasta algul ka riikliku toetusega ja Ta püüab inimestele näidata nii-öelda väärtfilme, aga sõpruses on esilinastunud peaaegu kõik Eesti uued filmid. Nii et mul on hea meel, et on ka selline koht, kus neid eesti uusi filme näidata ja harilikult, nii et kui nagu lühifilmid, dokumentaalfilmid, mis nagu ma ütlesin, õieti televisiooni on välja tulnud sõpruses, siis neid oli ikka paar päeva kinos näidatud ja hea, et Eesti riik on hakanud tähelepanu pöörama kino kultuurilisest. Mis kasu on filmitegemisest, kui ei ole kohta, kus seda teed? Kuivõrd võime kõnelda sellest või arutleda selle üle, et viimastel aastatel on muutunud ka publikes kinno, jõuab? Kõigepealt vanemad inimesed, pensionärid, kellel on vähem raha. Raskusi nad tahavad selle raha tingimata kokku saaga aga kõige huvitavam on minu jaoks see. Ma just vaatasin kaht sotsioloogilist uurimust ja need näitavad, et noortel inimestel üle kogu maailm on kinopublik, valdavalt noor ja noriinist tulid järjest peale et nendel on säilinud suur huvi kino vastu. Näiteks hiljuti valminud Tallinna Pedagoogikaülikooli kasvatusteaduste teaduskonna projekt, kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek projektijuhiks professor Marika Weisson. On küsitlenud ligi nelja tuhandet kooliõpilast nii eesti kui vene koolidest. Seitsmendast üheksandast 12-st klassist ja küsiteludest andis maksimumpunktid kinole kui vaba aja veetmise vormile 41,2 protsenti. Ma võiks võrdluseks öelda, et see on peaaegu sama, mis hinnang internetile 42,1 protsenti. Peole väljaspool kooli 41,5 protsenti. Kooli peole andis maksimumpunktid 18 protsenti ainult ja reisidele väljaspool Eestit 44 protsenti. Kõige kõrgem hinnang maksimumpunktid on andnud 74 protsenti tähendab kolm neljandikku reisidele, kas pool Eestit, aga see on täiesti loomulik, noored inimesed tahavad maailma tundma õppida ja nii et noorte inimeste huvi kino vastu on meeletult kõrge. Mina olen üllatunud jah, et praktiliselt sama suur huvi kui või interneti vastu. Noh, võib isegi öelda, et top kontsert on 30 protsenti ja klassikalise muusika on 4,6 ja ja televisioon 17 protsenti, nii et võib arvata, et, et televisioonist noored inimesed vaatavad kilo ja selle Pedagoogikaülikooli projekti kõrval on mul üks suhteliselt värske raamat, mille on välja andnud Tartu Ülikool Veronika Kalmus, Marju Lauristini ja Pille Pruulmann-Vengerfeldt toimetamisel eest Elavik 21. sajandi algul. Ja siin on ka filmieelistused ja selgub, et Nendest, keda küsitleti, puudub filmihuvi üldse ainult 14-l protsendil. Ja kõige suurem on selline noh, ütleme, tunnetuslik huvi, inimesed tunnevad huvi maailma tundmaõppimisest, aga selgub, et noored inimesed armastavad just põnevust ja kaasaelamist ja lõõgastust. Ja enamus siia rühma kuuluvatest väidab, et ta armastab filme vaadata ja käib ka kõige sagedamini kinos ja need on just noored inimesed. Nii et filmihuvi vaatamata kinode vähesus on Eestis ja vaatamata kinopileti hinna järkjärgulisele tõstmisele on endiselt säilinud. Ja kuna mõlemad need uurimused on ikka minu meelest tehtud rangete teaduslike meetoditega, siis mul on ainult hea meel, et tuleb välja, et Eestis on huvi kino vastu säilinud ja, ja see kasvas Seda on rõõm tõdeda. Aitäh teile, Jaan Ruus, põhjaliku ülevaate eest. Ja saade filmi peegel tänavuseks lõpetab. Tänase saate teemaks oli Eesti filmielu aastal 2004 ja stuudios olid filmikriitik Jaan Ruus ja saatejuht Tiina Kruus. Meeldivat aastavahetust kõigile kuulajatele ja taaskohtumiseni uuel aastal.