Kahe Maarja Maarja, Maarja, Maarja. Nii eriolukorda pikendati. Kui kõik läheb nii, nagu loodame, siis saab esmaspäevast 18.-st maist tõeline sündmus, eesti rahvas saab hõisates toast välja minna. 18. mai on siis umbes nagu karjalaskepäev ennemuiste. Karjalaskepäev oli laste lemmik. Vahva oli vaadata, kuidas lehmad joovastunuid ammusid ja takka üles leid. Vanade eestlaste jaoks oli see hoolega valitud hetk tihedalt seotud ennetava maagiaga. Karjalaskepäev tuli sooritada korrektselt, sest usuti, et sellest sõltus loomade tervis. Lisaks ennetavale maagiale või profülaktika le tehti karjalaskepäeval ka tõrjemaagiat ehk kiskjate ja teiste ohtude peletust. Tervist tahavad inimesedki jäiga ohtude peletamisest ära ka ei ütleks, seega siin mõned õpetussõnad sinu esivanematelt, mis tunduvad üsna moodsad. Üks kindel tegevus oli loomadele otsaette. Ristimärkide joonistamine näiteks tõrvaga eetika püsiks tänapäeva vaste. Sellele on ilmselt näo tätoveeringud, mis on viimastel aastatel vägagi populaarseks kujunenud, eriti värske räpipõlvkonna ridades. Teine märkimisväärselt tuttav ettevõtmine oli karjase kastmine, mis lühidalt kokku võttes nägigi välja nii, et oli karjane, oli pang veega ja sepangveega kallati karjasele kaela. See võte toob meelde paari aasta taguse jää-ämbri väljakutse, kus võeti ämber jääveega ja kallati ise inimesele kaela. Parajasti harrastati ka taimede suitsuses redutamist. Ilmselt tehakse seda mõnes Eestimaa otsas ka sel sekundil. Mõned paremini unustatud nipid karjalaskepäeva õnnestumiseks on aga näiteks läve alla rauast Tööriistade asetamine. Et siis pakkus tülastavatele sõrgedele jõudu anda või päev enne karjalaskmist vitsamajja toomine tagamaks karja koospüsimist, tuleks hankida sirge vits ja tul rehastesse torgata ja sinna jättagi kuni karjatamisaja lõpuni või meie puhul kuni uue eriolukorrani. Kas ja mis meid täpselt aitab ja edasiviiv, kui palju on seal rahvatarkust ja kui palju labori vaktsiine näitab aeg sest tagantjärele tarkus on täppisteadus. Artur Alliksaar kirjutusega nii. Ei ole, paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõpusel pole kestma, jääb kaunis kestma, jääb kole hetk, milles viibime, praegu on väga digitaalne, elame justkui e-ilu. Isegi päris kohtumised tunduvad virtuaalsetena, sest et noh Trid täpselt nagu varem oleks olnud raske ette kujutada seda uut reaalsust, on praegu raske ette kujutada vana tagasitulekut, higised kontserte, täis tuubitud jõusaale, sumisemaid, kohvikuid, ometi on mul tunne, et jõuame sinna kunagi ringiga tagasi. Kuidas täpselt, see on alles selgitamisel. Umbes nii, nagu rännak, kas või vanavanemad, on ikka imestanud, et kust ma küll tean, kuidas ma oma intervjueeritava miljoneid inimesi täis tuubitud suurlinnast üles leian või mingisse teisel pool maakera asuvasse arhiivi päriselt välja jõuan. Ega ma ise ka ei oskaks seda seletada, kuidas siit Tallinnast oma töölaua tagant kavatsen kuskile välja jõuda. Aga ma olen siiamaani jõudnud, sest ma teen, nagu me kõik võtame asja samm korraga. Kõigepealt töölaua tagant lennujaama, seal õige väravani, sealt lennuki peale seal oma kohale. Järgmisest lennujaamast ostsin järgmise värava välja, sealt leian eest järgmise lennuki, kuhu peale ronida, kus ta oma koht üles leida, kuni lõpuks vajaliku rongis viibinud metroopeatusse, kus leian õige metroorongi, mis viib mind õigele tänava nurgale, kust ma pean 100 meetrit vasakule minema ja siis ümber nurga keerama ja seal on hotelgust, ma jään oma toa üles ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Täpselt ette ei tea, aga tagantjärele tundub loogiline, nagu ma juba ütlesin tagantjärele, kus on täppisteadus. Kuigi antud juhul vist tegelikult ei ole ka inimesed kipuvad unustama, meie aju ei taha väga detaile talletada. Pidevalt tuleb uut infot peale ja ega pea ei ole prügikast, eks ole. Kolleeg Indrek Treufeldt tegi meile eelmisel nädalal koolitust. Võrdles meid kaameratega, millel pole mälukaarti. Pidevalt aistime oma ümbrust, igas hetkes on väga palju üksikasju, aga kui see hetk möödub, siis need üksikasjad ununevad. Me näeme, aga ei salvesta kõike. Ja aeg muudkui läheb ja meie oleme oma igaveses olevikus kinni. Üritame sellest kõigest kuidagi üle olla seeläbi et siiski mõtleme pidevalt olnud ja ka tulevane vaatame kalendrisse ja teeme plaane ja tahame kindlust saada, unustades seejuures ära, et kalender on lihtsalt meie kollektiivne fantaasia. Me arvame, et käes on aasta 2020. Anno Domini lääne ühiskonna ajaarvamine lähtub Jeesuse sünnist. Aga ajaloolaste seas on konsensus, et Jeesus kui karakter sündis kuus kuni neli aastat enne Kristust. Seega meil peaks tegelikult justkui olema 2024 või isegi 2025 2026. Mine võta kinni, pole ka ime, et asi on segane. Meie ajaarvamist hakati tema võimaliku sünniga seostama alles ligi pool aastatuhandet pärast jälle väidetavat toimumist. Siinsamas raadio kahes stuudio lähedal on sünagoog. Seal tegutseval juudi kogukonnal käib juba aasta 5780. Nende alguspunkt on hetk, mida nad peavad maailma loomiseks. Moslemitel seevastu on aga alles 15. sajand. Hetkel on ees number 1441, sest nemad alustavad oma lugemist sellest hetkest, mil prohvet Muhamed rändas välja Meikast meid Hiinasse, mis meie ajaarvamise järgi oli aastal 622. Noh, ega me kuupäevi, kui ühtemoodi tõlgenda. Sajand tagasi kehtis Euroopas kaks päris korralikult teineteise suhtes triivivad kalendrid. Jõulise gregooriuse leedukad naeravad siiamaani, et tänu sellele oli Kaunases maailma kõige pikem sild. Kuna ühel kaldal kehtis üks ja teisel teine süsteem siis kulus meetrites küll üsna lühikese silla ületamiseks aega lausa kaks nädalat. See vana kalender ehk Juliuse kalender oli pärit tõesti ammusest ajast. Jõulist see sari, tänapäeval ma siis öeldakse ka Julius Caesari ükskõik kumba, vägagi põhjendatud hääldust, eelistad see sari Caesari? Igatahes Juliuse kalender. Ta on just tema ajast vanast Roomast pärit, kus muideks aasta algas hoopis märtsiga, sest väga loogiliselt siis saabub kevad ja kõik algab otsast peale. Kellaaegasid on igal hetkel maailmas väga palju. Mõnikord on need põhjused üsna formaalsed ja poliitilised, näiteks loodusolude mõttes võiks Hiinas vabalt olla viis, ajavööndid, aga on vaid üks kõigil ühine. Põhja-Korea oli pikalt samas vööndis paniga aga viis aastat tagasi lee oma isikliku ajavööndi, mis on teiste ümberkaudsete-ga võrreldes pooltunni võrra nihkes. Ükskõik kui täpseks ja teaduslikult põhjendatuks meie kalendrid ja kellad keerata on nad ikkagi kõigest taevakehade meie suhtes vaadeldava liikumise ja selle tagajärgede kultuurilised kõverpeeglid. Selles valguses on see maagiline kuupäev. Eriolukorra võimalik lõpp 18. mai. Nii sisult kui vormilt lihtsalt ühiskondlik leping. No ja ongi see, kuidas me selleni elame, määrab selle, kuidas me sealt edasi elame. Võtkem samm korraga, nagu reisides päevhaaval ja ärginud põdegem, kui seda saab vältida. Sest nagu Alliksaar kirjutas ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Maarja Maarja.