Vikerraadio. Müüa tund. Meediat. Tere kuulama meediatundi. Kuidas saab hakkama Eesti ajakirjandus, mis paratamatult on maailma meediakorporatsioonide mõjuväljas. Kuidas peaks toimima koos Eesti erameedia avalik-õigusliku rahvusringhäälingu ja riigi vahel? Nendel teemadel oli juttu eelmise kuu lõpus Tallinnas toimunud rahvusringhäälingu ning Tallinna Ülikooli balti filmi- ja meediakooli meediakonverentsil Väiksena hiiglaste seas. Erameedia ja rahvusringhäälingu ja riigi suhtekolmnurgas, rääkisid Ekspress Grupi nõukogu liige Hans Luik, rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose ja Kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik Mati Kaalep. Tänases meediatunnis kommenteerib kõneldavad Tallinna Ülikooli meediauurija Andres Jõesaar oma meediateemalistest seisukohtadest, aga head kuulajad, andke teada aadressil meedia, tundajate RÜE või telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse ja saate ajal on seal automaatvastaja. Mina olen Tarmo Tammerki ja soovin teile head kuulamist. Nii hakkame tänase teemaga pihta, stuudios on meediauurija Andres Jõesaar, kes on ametis Tallinna Ülikooli balti filmi, meedia kunstide ja kommunikatsiooni instituudis. Tere, tere päevast. Selle kahepäevase meedia konverentsi pealkiri oli Väiksena hiiglaste seas. Räägiti mitmest asjast, uudiste, usaldusväärsusest, auditooriumi, auditooriumi kaasamisest, uutest tehnoloogiatest, avalik-õigusliku meediaväärtustest, ebainformatsiooni ajastul. Peale Eesti inimeste oli esinejaid Taanist, Suurbritanniast, Rootsist, Lätist, Soomest ja mujalt. Kes, kes on nende arutelude põhjal need meediahiiglased? Jah, nende arutelu põhjal on inglased, need, keda ma ei tahaks, et me neid meid hiiglasteks nimetaksime, ehk et need on siis eelkõige Facebook siis kogu Netflix, ka Spotify kipub sinna alla minema, ehk siis need väljapool meie traditsioonilist meediamaailm olevat suured valitsejad. Suur viis nagu. Jahiterminite järgi öelda kuidas, kuidas sina neid hiiglasi kujutan, hiiglaste kujutamisel on mitu varianti ka nagu muinasjuttudest teada hiiglane, võib-olla heasüdamlik hiiglane võib olla kuri hiidlane võib tahta olla eksisteerida koos sinuga või ilma sinuta. Kuidas sa, kuidas sa neid hiiglasi iseloomustada? Kuna tegemist on ikkagi äriettevõtetega, siis kõik nende huvid reeglina lähtuvad majanduslikest kaalutlustest. Muidugi on olemas nõlga sotsiaalne dimensioon ja, ja eks nad hoolivad ka ühiskondadest ja üritavad maailma paremaks teha. Aga samas küsimus sellele, et kuidas vaadata nende hiiglaste peale Eestist sellel ei olegi nii lihtne vastata, et võib öelda, et nad on andnud meile igapäevaseid tööriistu toonud leiva, meelelauale alates tarkvara lahendustest, otsimootoritest ja nii edasi, aga teiselt poolt meediamajanduse aspektist on asi kurvem, et nad viivad ära siit ka suure osa reklaamirahast märgatav osa reklaamirahast, mis eesti meediat aitaks paremaks muuta. Nii et nii on head kui halba. Jah aga kuulame kultuuriminister Indrek Saare seisukohta Eesti ajakirjandussüsteemist ja suhetes nende hiinlastega. Olukorras, kus suured netiplatvormil peamiselt räniorust ja kujundavad oma otsuseid moel, mis meie jaoks ei pruugi olla kuigi läbipaistvad on oluline mõelda, millistele väärtustele peaksime meie ise oma teenuseid rajama. Avatud ja demokraatlikule Eestile on hädavajalik vaba Doralistlik ja tugev meedia. Samuti ei saa eesti kultuur ja keel kestma jääda, kui meil ei ole kvaliteetsete eripalgelist ajakirjandust kui maailmas toimuvat ei tõlgita läbi meie filtri. Ehk ei looda seoses sellega, mis on meile omane ja tähtis ja kui meie rahulda oma infonälja ja ei tee otsuseid läbi eestikeelse dialoogi. Seepärast olen ma veendunud, et Eestis on vaja nii sõltumatut ja kvaliteetset rahvusringhäälingut kui ka tugevat ja uudsust loovat erameediat. Ja ma ei saa kuidagi nõustuda äripäevas avaldatud seisukohaga, et ERR-i portaal võiks piirduda vaid riigiasutuste pressiteadete ning omasaadete kajastus ajatutvustusega. Soovitus valitsuse pressiteadete levitamiseks, ilmad toimetusepoolse hinnangute on nii mootor, et ei vääri selle auditooriumi sees isegi kommentaari. Ja on selge, et kaasaegne rahvusringhääling ei saa olla vaid lineaarne televisioon ja raadio sest ta peab kõnetama ka uut põlvkonda. Ka nemad on maksumaksjad. Kui küüniliselt öelda või siis kohe hakkavad. Niimoodi arvas Eesti ajakirjanduse kohta kultuuriminister Indrek Saar. Ta kasutas ka ühte terminit. Lineaartelevisioon võiks kuulajate jaoks selle lahti selles, et Andres Jõesaar See on see tavaline heast vanast televiisorist uuest televiisorist tulev saadem, mille me tunneme ära saatekava põhjal, et täna õhtul kell üheksa aktuaalne kaamera või kell seitse seitsmesed, uudised või reporter. Ehk see, millele meie võim peale käidud ajas nihutada seonsolinaarne. Konverentsil oli sellest mitmel puhul ka juttu, et näiteks ETV peatoimetaja Marje Tõemäe nimetas, et kõikides nii-öelda kuulujuttudest hoolimata tähendab, et inimene, kes enam viitsib näpuga telekavas järge ajada, on neid inimesi ikkagi väga palju, et lineaartelevisiooni ehk siis otsesaatekava järgi televiisori vaatamine on endiselt vägagi levinud, mida sa uurijana ütled selle kohta siis tõesti on kuulda, et vot, et keegi enam ei vaata jaa, et nüüd ei ole enam tarvis nii palju mõeldagi saatekava peale, et noh, see nagu ka juba nagu hääbuv värk, et kui ta siin planeerita oma telekava ja mõelge parem, kuidas ägedaid saateid lihtsalt teha. Üks vastus on see, et Maria seisukoht on tõene, et 90 protsenti vaatamisest tänasel hetkel Eestis on ikkagi lineaarne vaatamine ja ainult 10 protsenti on aja nihkesse viidud saateid. Aga siin on üks väga oluline, aga c aja nihkesse viimine sõltub väga palju saatest ja vaatajarühmadest. Ajanihkega vaatavad ka need inimesed, televiisor, need, kellel televiisorit üldse ei ole väike paradokse, et kuidas televaatajal ei ole televiisorit, aga õnneks on olemas mitmed seadmes võimaldavad telepilti jälgida sulle sobival ajahetkel ja sulle sobivas kohas. On saateid, mida vaadatakse vägagi vägagi palju ajanihkega ja saateid näiteks spordivõistlust. Väga harva kasutatakse ajanihke võimalust, et tulemusi on ju ette teada, mis sa sellest jalgpallist ikka vaatad, kui null null viigiga lõppes. Aga mida see võib kaasa tuua, ütleme, et ka teleprogrammide kokkupanemisel, kui kui tegijad on teadlikud, et teatud saadete puhul inimesed ei hooli ja mis kellaajal ta on eetris, peaasi et ma mingil ajal teda näen, et mis muutusi see võib teleprogrammi sisulist kaasa tuua, kasvõi näiteks formaatide osas, ma tea, pikkus, lühidus ja muud sellised asjad. Hetkel tuleks siiski lähtuda sellest tavavaatajast ehk see, kes kas hommikul ärgates paneb televi televiisori mängima, televisiooni vaadata, või siis õhtul koju tulles lülitab selle sisse ja kas ta on taustaks või jälgitakse teda siis konkreetsed saated ei olegi võib-olla nii oluline, aga ta peab. Programmi voog peab jälgima loogikat, et kes televaataja sellel hetkel hon. Ja sellised saated, mis on ajanihkes vägagi populaarset, leitakse üles sõltumata sellest, kuidas nad programmis on. Ja kindlasti ei tasu panna väga häid ja tugevaid kogu peresaateid, näiteks tööpäevale kella kaheksa keset päeva. Et võib-olla neid leitakse ajanihkega ülesse ja pärast hiljem ka pere vaatab, aga väga suur osa lineaartelevisiooni auditooriumist jääks siiski ikka kõrvale, nii et traditsioonilised programmi koostamise põhimõtted on täna veel väga elujõulised. Konverentsil toimunud selles nii-öelda kolmnurga paneelis osalesid Ekspress Grupi nõukogu liige Hans Luik, rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose ja Kultuuriministeeriumi audiovisuaalnõunik Mati Kaalep. Vestlust juhtis Andres Jõesaar ja üheksa üheksa läks arutelu ajendiks oli kuu aega tagasi ajalehtede liidu ja Ringhäälingute liidu kiri kaheministeeriumile kontrollida, et kas rahvusringhääling saab lubamatut riigiabi ja kas siis rahvusringhäälinguga avaliku õiguslik kui ringhäälingu tegevus võib olla vastuolus Euroopa Liidu riigiabi reeglitega. Peamine põhjus, nagu erameedia esindajad ütlesid, on just nimelt portaal RÜE mis erameedialiitude arvates konkureerib põhjendamatult maksumaksja raha abil kommertskanalitega onlain portaalides meelelahutusliku sisu tootmisel. Kuulame ühte katkendit sellest arutelust. Ma olen selle kolmnurga üle mõelnud ja sellest kirjutanud päris päris kaua ja kultuuriministeeriumi vaade sellele maastikule eesti tervikmaastikule, et kas me elame õnnelikku elu. Kas me elame õnnelikku elu ja ma mõtlen meediaettevõtteid, riiki, erameediat, rahvusringhäälingut ja riik, jätka, kas riigi poolt vaadates on see kooslus õnnelik? On kõik hästi? Ma arvan, hagi näitas oma eelmises vestluses väga kenasti seda, kuidas tegelikult meil on tekkinud vähemalt telemaastikul kolmest meedia nii-öelda siis pakkujast üsnagi üsnagi edukas koos selles mõttes, et ükski neist ei domineeri liialt väikse riigina, on loomulikult, meil on probleem tihtipeale selles, et meil ei ole meedia mitmekesisus nii suur, kui ta võiks olla, kui ta võiks olla suurtes riikides. Aga samal ajal me peame ikkagi arvestama sellega, et ei saa kedagi liialt eelistada, aga me ei saa kedagi käeta sinna vaeslapse rolli. Nüüd, kui me vaatame seda riigiabi küsimust konkreetsemalt, siis sellele. Ma ei saa lõplikku ametlikku vastu öelda, sellepärast et ministeerium ei ole oma vastustel esitanud samamoodi. Riigi abiga tegeleb peamiselt rahandusministeerium Eestis mistõttu kiri oli adresseeritud nii meile kui rahandusministeeriumile ja eks me siis näeme. Nende hinnang on küll, aga põhimõtteliselt ei ole ju keelatud online-portaalide arendamine ka nendes riigiabi teatist nende riigiabiteatiste kohaselt, millele siis erameedia on oma oma kirjas viidanud. Kansas, kuidas sina seda kommenteeriks, seda maastikku. Kas erameedia poolt vaadates on riik käitunud siia hea peremehena mõlemale poolele võrdselt? Mul ei ole riigikogu peremehega kahjuks mingit kokkupuudet, nii et väga raske on öelda. Veronika rebraan seadusraamistiku loonud, milles ka sinu ettevõtted tegutsevad. Selles mõttes on mulle tähtsamad võib-olla isegi ÜRO Inimõiguste seadused, et, aga need ei ole ka minu peremehed. Seaduste austamine, muuseas, on üks põhiline asi, miks ma hommikul püsti tõusen ja ja särgi selga panen linnale, aga sealsed välja arvatud riik, kui peremees on mulle tundmatu teema. Aga mõned tähele panema näkku, et mul oleksid. Ja esimene neist on ainult menule eriomaselt rõõmus ja optimistlik, et meede on paremas seisus, mis ta kunagi on olnud. Ja nii nagu Karl Marx ütles, kuulsatataks mingi süsteem või mingi nähtus saab kõige selgemaks oma lõpuveerul. Nii ka erameedia, näiteks ajalehed, et minu meelest seal käib võistlus. Me oleme ausad erinevalt paljudest ühiskonna tahkudest, mis minus tekitavat tõlgatustama korruptsioonirikkuse tõttu ei ole meedia korrumpeerunud peaaegu sugugi mitte. Noh, on tõsi, et minu kui kui vaba aja martsisti Toomas piketi, see on üks prantsuse neomarksistlik filosoof, väga hea. Tema austaja jaoks on kapitalism natuke liiga hakanud selga ronima nii erameedia sisule kui ka riiklikule televisioonile. Aga üldiselt siiski on, on meedias võistlus, tehakse uurivat ajakirjandust, meede situatsioon Eestis, kallid sõbrad, lükake ümber või, või olgem aga nõus. On parem, varem on olnud isegi optimismi liini jätkuks, võin oma õppejõud hagi Šein lohutada, et loomulikult hagi. Onju välisabi ja lääneliitlane meid jälle tugevas, mis oleks Eesti meedia? Mis oleks eesti videokunst, mis oleks eesti video ajakirjandusilma Youtubeita, mis oleks meie otsing ilma Googleita? Nad on siin hirmutaval ja täiel määral. Nõndamoodi rääkisid meediakonverentsil Mati Kaalep kultuuriministeeriumist ja Hans Luik Ekspress Grupist. Andres Jõesaar, palun kommenteeri seda, Hans Luige hinnangut, et Eesti ajakirjanduse seis on praegu väga hea. Teatud mõttes küll jah, kui me vaatame näiteks ajakirjanduse vabaduse indeksit ja ka teisi uuringuid, mis võrdlevad meid naaberriikidega või siis maailma kontekstis üldisemalt, ei saa kurta tõepoolest ajakirjandus kui selline on olemas, aga on ka uuringud, mis ütlevad, et on arenguruumi või õigemini on toimunud taandarengut ajakirjand, nike ja ajakirjanduse keskmine palgatase võrreldes mitmete naaberriikide, eriti Skandinaaviamaade omadega mitte absoluutarvudes, vaid ka suhteliselt ühiskonna palgatasemesse võttes ei ole just kõige parem. Ja kui vaadata majandusaruandeid, siis suurtel meediamajand majadel on kasumlikkus ega ka probleeme. Nii et jah, tahet kindlasti on ja tehaksegi väga head ajakirjandust, aga ega need tingimused, milles ajakirjandus täna toimub, ei ole kõige soosivamad. Hans Luik mainis küll väga positiivselt ära Google'i otsingut ja Youtube'i eesti videokultuuri arendamisest. Kas silma torkas silmas, kui meenutada ka saate alguses sinu poolt antud hinnangut siis see asi kuidagi mitmepalgelise nende suurte kohta, et tema tõi just nagu siin selles selles kohas välja väga positiivselt seda. Ja austan Antsu positiivsust ja kindlasti tulebki mõelda positiivselt, aga, aga samas peavad ju ajakirjandusväljaanded ka väga suurt võitlus selle üle, et Google ja teised uudiste kokkukogujad ei saaks nende sisu enam tasu maksmata kasutada. Võib öelda, et nad röövivad või, või kasutavad tänast Eesti ajakirjanike poolt loodud sisu ära pakuvad seal eesti lugejale ja sellega koos ette näidatud reklaamiraha viivad Eestist minema, nii et et see on kahe teraga mõõk. Mida Eesti ajakirjanduses saaks siis teha selles mõned mõneti ebavõrdses võitluses nende hiinlastega? Mida ajakirjandus teha saaks, ajakirjandusjuhid, ajakirjanduse omanikud, kõige rohkem arvatavasti saavad teha ikkagi ajakirjanikud ja sisuloojad, sest selles maailmas on kõige kõvemaks valuutaks sisu ja kvaliteetne sisu. Ja tuleb muidugi aru saada ka lugejast, vaatajast-kuulajast kasutajakogemuse mõistmine on ka sisuloojate jaoks üsnagi oluline. Tuleb arvestada, et kus seda sisu tarbitakse, eks kui ollakse pärast tööpäeva lõppu bussipeatuses ja oodatakse järgmist bussi, näiteks siis on teil aega kaks, kolm, neli minutit läbi lugeda kiirelt uudised oma nutitelefonist, et see on ka üks viis, kuidas ju meediaväljaanded üritavad oma sisuga olla inimestele lähemal. Teine küsimus on siis see, et milline see sisu on, miks ma peaksin siis eriti veel talvel külmaga taskust võtma välja nutitelefoni käest kinda ja hakkame seda sirvima? Meie meediaväljaannete kuvand või bränd? Võõrkeelse nimetusega öeldes peab olema nii tugev, et inimesed hoiavad sellest kinni ja, ja saavad sellest ka kasu. Praegune hoiak. On ju suhetes nende nii-öelda suurte hiinlastega Facebook, Google ja teised meediaväljaannetel selline olnud, et ka Eestis, et aga muidugi kasutame nende võimalusi maksimaalselt ära, tegelikult me anname oma sisu nendele ja siis nemad hakkavad nende, meie tarbijad andmetega siis opereerima ja endale kasu lõikama ja sedasama reklaami asi, eks ole, millest jutt tuli, et reklaamiraha läheb Eestis tänu sellele üha rohkem mööda. Jah, et see, millest Google Nofaan, kes mets, väga suured, siis millest nad elatuvad, on meie tarbijate andmed, mida siis ära kasutatakse oma äride edendamiseks. Meie Eesti meediamajad nii tugevad ei ole, et me suudaksime või et nad suudaksid koguda ja analüütiliselt ära kasutada, kogusid andmepanka, mis on nendel suurtel firmadel olemas. Kas sinna poole pöördutakse ja üritatakse personaalsemat teenindust ja mugavamaks ja sisukamad teenust pakkuda, aga, aga see on väga-väga kallis ja siin tekib kohe mastaabiefekt. Kas arendada ühte teenust kaheksale miljardile inimesele või on selleks sihtrühmaks ainult 800000? Et võimalused on väga-väga erinevad, vastamata ja ennem küsimused, mida Eesti riik saaks ära teha selle koha peal, et kas küsimata jäi sega ja, ja siis põrutasime mõttes, et noh, mida saaks, mida sa ei taha, et siin oleme, et kas me oleme nüüd võrdsed võrdsete reas ja meil on kõva hääl ja kas me suudame maailma majanduse suurtele sõnumi kohale viia ja öelda, et kuulge, et siin on midagi valesti? See on küsimärk. Samas Euroopa Liidu liikmesriigina kindlasti peaksime toetama neid arenguid, mis tänasel hetkel Euroopa liidus toimuvad ja kus katsetage, katsetatakse või üritatakse leida siis maksusüsteemi vahendeid, mis võrdsemalt jagaksid siin teenitud kasumit, jätaks vähemalt osagi raha meie turule suurematel riikidel Prantsusmaa, Saksamaa, et nendel on seda läbirääkimisjõudu Google'i, Facebooki Netflixi ka laua taga rohkem kui meil, et meie inimestel ei ole nii lihtne sinna minna ja öelda, et kuulge, et kui te nüüd nii ei tee, et siis me lõpetame midagi ära või teeme teiega midagi vastu suud kõlada väga irooniliselt, aga mis siis? Aga konkreetsemalt, et kas on võimalik tuua välja mingisugune samba, mingi initsiatiiv, mingi algatus, millega Eesti Euroopa Liidu tasandil saaks selles küsimuses ennast kasvõi ma ei tea jõulisemalt näidata või midagi ette võtta? Et ei olegi vaja, tuleb edasi minna sellega, mis Euroopa liidus juba on laual tegelikult juba natuke liiga kaua on see, et tekiks Euroopa ühtne maksusüsteem, mis siis vastavalt riikides loodud lisaväärtusele võtaks sealt osa ja annaks riikidele tagasi, et sellega seal tuleb toetada ja edasi suruda. Meedia tundud. Head kuulajad, jätkame meediatunni saadet ja täna on saates meediauurija Andres Jõesaar, mina olen Tarmo Tammert. Ja meie saate telefon on kuus, üks üks neli üks üks seitse e-posti aadress, meediatundjaid RÜE. Kui teil on mõtteid ja seisukohti ajakirjanduse olukorra kohta Eesti, siis andke aga teada. Aga jätkame erameedia ja avalik-õigusliku meedia suhet. Nendest rääkides tõi sellel eelnimetatud konverentsil rahvusringhäälingu juhatuse esimees Erik Roose välja, et tal on mitmeid kolleege, kes on varem töötanud erameedias, aga nüüd on asunud tööle rahvusringhäälingusse ja oma kogemusest nii siin kui sealpool seda tinglikku müüri, rääkis Eerik Roose. Nõndamoodi. Et tegelikult ka nüüd ma tajun seda ja tajusin ka ennem eelmise 20-l aastal et me puutume üllatavalt vähe kokku ja töötades või juhtides siis Eesti Eesti suuremate hommikulehte olles ennem saanud mõnusalt tulerisse Hansu juures suurimas nädalalehes. Nii et Hans tegi investeeringu, et tema konkurenti läks hästi ja nüüd lõpuks mõlemad investeerisid rahvusringhäälingusse. Need aitäh sulle. Aga, aga põhimõtteliselt huvitav on jah see, et, et tegelikkuses nagu see kokkupuutepunkt on nagu üsna vähene ja kui vaadata just sellisel igapäevatöös, et loomulikult me oleme konkurendid ja, ja see on tegelikult väga hea. Mis on küll erinev tõepoolest, ma ei tea jälle, eks siin ka see, millele viidati siin ka viimaste nädalate mõningane järelepärimine, ütleme erameedia poole pealt meie suunas, õigemini riigi suunas, sest meie oleme siin pigem pigem objekt, mitte subjekt. Aga just see just see küsimine, et Me ei tajunud kunagi, et mingi väga suur probleem on. Et avalik-õiguslik meid eksisteerib nüüd natuke asi muutunud, kuna kuna veel viis või 10 aastat tagasi tegelikult rahvusringhäälingu Internetiportaal oli, oli pigem natuke nagu selline, kui ma läksin postimehest aastal 98, siis tegelikult juba siis olemas Postimehele internetilehekülg, aga see oli selline koduleht, mis oli passiivne tekste väga halvasti. Hiir hiir ei rulli olnud olemas, ütleme nii, et keegi ei saanud aru, kuidas seda lugeda. Nii et, et selles mõttes seda ei olnud, aga, aga just see mulle tundub, et et see põhiline küsimus ja põhiline muutus, mida võib-olla just Eestis, rääkimata ka välis väliskeskkonnast. Noh nüüd nüüd peame üksi otsa vaatama, ongi see, et, et kuidas me suhestume üksteisega siis virtuaalkeskkonnas või internetis. Et nii kaua, kuni me Kunime käitumine kooli Tseedeeeff, kes laseb ainult natukene järelevaatamist, seal, siis tegelikult küsimus ei oleks, aga aga mina arvan siiralt täiesti, jättes isegi konkursi nüansid kõrvale jätta, et minu arust oleks väga ebaaus kõigi Eesti inimeste suhtes ütleme alla 30, kellel enamikel kodus enam televiisori ekraani ei olegi. Et öeldi, et noh, tore on, et te maksetega maksa, aga noh, internetist seda peate Delfit lugema või Postimees Online lugema või, või mida iganes. Et selles mõttes on aga aga see, et see kokku leppida, täpsustada. Ma arvan, et see on aus ja mina küll pigem nagu tervitan seda, et mitte päris iga päev, siis saab töötada, aga noh, kord mingi perioodi jooksul küsida, mõtestada kui palju maksumaksja raha kulutada meedias, kui pole seda kulutada praamiliikluses. Et tegelikult me oleme ka neid asju proovid, kus ma olen proovinud, kas on anda üle nagu erameediale või era eraettevõtlusele, siis lõpuks selgub, et maksu maksuvaba kasumi kinni maksma ja võib-olla oleme nüüd tagasi pööranud, et ütleme, see, see dilemma on mitmelt poolt, aga, aga tänane seis, resümee on küll see, et selline nagu natuke vananevad, vananev abielupaar siin, et piltlikult öeldes loomulikult, et natuke Toriseme, aga minu meelest üldiselt oleme üksteisega harjunud ja jube, teame kuskohas on külm õlu ja ja kotletid peidetud. Andres Jõesaar, sa küsisid moderaatorina mitu korda konverentsil erameedia ja rahvusringhäälingu koostöö kohta, et milliseid tõsiseltvõetavaid vastuseid sa said. Sain ühe ettepaneku ühe konkreetse, uuriva ajakirjandusliku loo tegemiseks ja tegelikult enam-vähem sellega kõik piirdubki. Kahjuks mõte oli küll küsida pikemaajalist koostööd, mitte sellist ühte toredat sähvatust, mis tuleks ka ära teha. Aga mida võiks, mida võiks välja pakkuda selles ja sellise pikemaajalise koostöö jaoks, et et ka vältida võib-olla seda, et, et rahvusringhäälingu ehk avalik-õigusliku meediakanali ja erameedia suhte, et aeg-ajalt väga teravaks lähevad, nagu nad Ta praegu kipuvad, et on mingil moel läinud. Teravuse vältimiseks ma ei oska mingitki lahendust välja pakkuda, ehk selle konflikti põhjus on ikkagi erameediakitsikus ja vaatajas. Niikaua kui üks pool käsitleb ja ta peabki seda käsitlema oma tegevuse põhimõttena, auditooriumit kui kaupa, keda reklaamiandjale edasi anda ja, ja teine osapool teenib ühiskonda ühiskonnas elavaid kodanikke. Need on kaks täiesti erinevat lähenemist ja kui sellest teisest aru ei saada, siis ongi konflikt käes, et ega midagi ei ole teha, et seda niimoodi me kaugele ei jõua. Aga mõningaid näiteid, kus erameedia avalik-õiguslik meedia on hästi koostööd võiks võtta Inglismaalt, et kui BBC väga suurte rahadega arendas välja i pleieri ehk siis veebipõhise teleri ja, ja, ja ka muude programmide vaatamise keskkonna siis see tehti lõpuks avalikku vabaks ka kõigile erameediafirmadele. Säästeti väga suurtest investeeringutest loodi üks keskkond, mis täna edukalt konkureerib Suurbritannia turul Netflixi ja taoliste suurtega. Ühendades jõud, pannes sinna nii eraettevõtete raha kui ka siis maksumaksja raha sisse saadi väga korralik tulemus. Täna Eestis me ei ole seda isegi arutanud, et kas oleks mingisuguseid kohti, mida me võiksime näiteks onlain-maailmas sisuteenuste paremaks kättesaamiseks teha. Jah, siin on, siin on küll, kuhu edasi minna, aga rääkides erameedias avalik-õiguslikus meedias, võib tekkida küsimus, et kas riik ei telli teenust eraettevõtja käest, miks sa teadest spetsiaalse asutuse nagu rahvusringhääling seda tellima, aga täpselt nõnda küsis ka moderaator Andres Jõesaar Kultuuriministeeriumi esindaja käest konverentsil. Et üks koostöövõimalusi edendamine erameedia silmadest vaadates on see, et riik panovia panustaks osa avalik-õigusliku teenuse rahast hoopis erameediasse ehk siis telliks mitte avalik-õiguslikku ringhäälingut avalikku teenust, vaid siis annaks kapitalist luigele raha, et ta saaks kasumit teenida, kuigi selle tulemuse ühiskonnas mõju võib olla täpselt samasugune. Ja, ja vahemärkused ETV plussil siiski on küllaltki Heavyclewinghniad. Linnamüüt ei maksa ka levitada, aga minu küsimus oli see, et miks riik ei telli Hans Luige käest avalikku teenust. Aga riik tegelikult tuleb erameediale vastu, aga teise koha peale, et riigil on väga suur hoobio regulatsiooni näol ja nüüd, kui võeti vastu audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv mille üks suurimaid muudatusi ongi reklaamireeglite muudatus, mis võimaldab tegelikult palju liberaalsemalt võrreldes praegusega edastada reklaami ja selle eesmärk ongi võimaldada erameedial rohkem teenida. Et igasugune abi ei pea olema otse raha ülekandmine. Aga tegelikult riik toimetab seal On maailmas riike, kus avalik-õigusliku meedia lei panustada üldse mitte nii palju. Üks suurimaid näiteks on Ameerika ühendriigid, eks milles ei eksisteeri sellisel kujul olevat oma avalik-õiguslikku ringhäälingut rääkimata siis väga suurtest riikidest Hiinast, Jaapanist, kus mudel on hoopis teistsugune, nii et aga puhtpragmaatiliselt, et kui erasektor töötab, milleks siis on vaja üldse avaliku raha anda mingi institutsioonil, et riik võiks. On ta? Lihtsustatult avalikud. Kuid see turg ei ole samastatavad, et seal võib olla kattuvusi, aga need ei ole samatähenduslikud mõisted, et tarbija ei ole sama sama tähendusega kui on nii-öelda avaliku meedia kättesaaja. Meie hinnangul on ikkagi oluline see, et kui sul on erameedia, kelle lõppeesmärk on ikkagi kasumit teenida siis see eesmärk ei pruugi olla sama, kui on riigi huvi informeerida oma kodanike ja, ja seda ka teemades, mis ei ole populaarsed, mis ei aita raha teenida ja selle koha pealt ilmselgelt minu arust on, on avalik-õigusliku olemasolu ikkagi põhjendatud. Ma võib-olla korraks lihtsalt lisan juurde seda, et tegelikult kaks momenti, et et ma olen oma oma praktikas ja meediajuhina ütleme nii, et mõningase edukusega siiski julgen väita. Kasutan metoodikat, et ma eesti keeles raske raske tõlkida, aga ütleme stsenaariumipõhiseid prognoose tehes, et võtame siis ühe versiooni teise, kolmanda paneme siis mingi üks kolmi viisata seepeale. Et esiteks ma ootaks ise, kui, kui tegelikult noh, selle mõttega minu meelest täitsa mängida, et Euroopas on koguni kaks riiki Andorra ja Lichtensteini, kus avalikke meedia teisest tõepoolest pole. On Luksemburg, kus on tellitud erameedialt ja siis on mingid mingid-l, on siis kuskil ülejäänud kõikides kohtades on avalik-õiguslik olemas, ju siis mingi põhjus on, aga noh, võime siin veel uurida. Aga et mängida läbise stsenaariumid tõesti, pange lauale, praegu maksab riik, sel aastal on meie eelarve riigi poolt maksumaksja 32 miljonit 9000 eurot lisandub natukese investeeringuid ja muud pudi-padi. Ehk siis ehk siis kui kas eraldi või koospanev tants või Margus Linnamäe lauale 50 või kolm stsenaariumid näitavad, et nad poole odavamad seda teevad, et jumala eest, et selliste, selliste või nupule olnud peale, et kriitika on aga, aga mittekonstruktiivne minu arust Nii Andres Jõesaar, aga nägime sellist stsenaariumi läbi siis, mida praegu nimetati. Mis juhtuks? Jah, üks üks stsenaarium võib tõesti tõest mälumängus või mõttemängus selline olla. Aga millised on siin probleemid, et kui riik hakkab väga erameediale dikteerima selle sisu ja ütleb, et näiteks Antslas Luik peab laste oma tulevases telekanalis eetrisse, paneme õhtul kell seitse? Jonalfooril, Inglismaal on selline ettekirjutus olemas, siin on ette kirjutatud kand, millisele sihtrühmale see lastesaade peab olema ja kuidas ta peab olema tehtud niimoodi. Siis me oleme liikumas tagasi riigimeediasüsteemi tegelikkuses. Handsas Lupe Luik peab hakkama täitma neid ülesande või siis Eesti meedia neid täitma neid ülesandeid, mida riik talle kohustab. Riik peab juba hakkama väga täpselt defineerima, milliseid eesmärke täitma, eks millised saated seda teevad, kus nad eetris on? Eesti sai, kujutad ette olukorda, kus lihtsalt antakse raha ja öeldakse, tehti huvitavaid saateid. Et see oleks teiste tööstusharude suhtes kas ebavõrdne Eesti majanduses, kui riik kuhugi raha sisse pannud ning mis tulemus on see, et tänasel hetkel täiesti sõltumatu valitsus sõltumatu ajakirjandus sattub otseselt sõltuvusse riigi poolt rahastuse ja nendel tekib oht et nad hakkavad kõnelema riigikeelt. Praegu on üks stsenaariumidest, mõtled seal niimoodi realiseeruks alati, aga väga suur oht selle poole on. Ja avalik-õigusliku meedia kaitserelvaks või riiviks ju selle juures just ongi seadusega ette nähtud sõltumatus. Ehk ei ole niimoodi, et ühel pool istub kultuuriminister ja ütleb, et härra Roose teisipäeval paluks selline saade eetrisse panna, mille tonaalsus on selline. Tegelikult sellesama mõtte tõi välja ka Kultuuriministeeriumi esindaja seal konverentsil Mati Kaalep. Teda häirib mõttesuund, et mis erameedia poolt, justkui selle kriitika lainer praegu kostab, et kultuuriministeerium peaks jälgima rahvusringhäälingut ja hindama rahastamise üle, kui mingis saates on seal midagi liiga kergelt või meelelahutusliku, mida midagi erameedia hakkama saaks ja siis ei peaks ministeerium selle saate jaoks raha andma, mis tähendakski tegelikult sellist püsivat suuna näitamist ministeeriumi poolt. Kas Euroopas on selliseid järgimist väärivaid näiteid kus riik on tellinud erasektoril ta nii-öelda meediatoodet või meediateenust, nii nagu siin Erik Roose sedasama mõtte nägus välja tõi? Ei ole riigitellimust, kui sellist, aga on meediaregulaatorite poolt kehtestatud raamistike, on, on küll. Eriti just Lääne-Euroopas on tavaks see, et meedialitsentsid eelkõige tele ja raadiojaamade litsentsid antakse välja avaliku konkursi tulemusel ja nende konkursi dokumendid on väga põhjalikud eri erinevates Eesti, millisest väga liberaalsest lähenemisest, kus tänasel hetkel Eestis ringhäälinguloa saamiseks esitatavad paberid ei ole just väga sisukad aga jälle kas või Suurbritannia või Saksamaa. Sealsed loa taotlejad kirjeldavad ülimat Teie detailsusega ära, kellele, mida, miks ja kuidas nad teevad nii, ja see on, see, kokku läheb, et siis tõepoolest niimoodi tegema hakatakse. Chanalfoor Inglismaalt, mida juba korra korra mainis, on üks hea näide sellest, et lepitakse kokku, et osa avalik-õigusliku teenuse rahast läheb Chanalfoorile ja ta täidab seda avaliku missiooni. Aga kokkuleppe heaks ei ole mitte riik, vaid sõltumatu regulaator. Jah Hans Luik kritiseeris konverentsil ka üldist ettevalmistust Eestis ETV plussi loomiseks ja siis käis enne ka läbi üks viide ETV plussi vaadatavusele selle ümber läks seal päris suureks vaidluseks, et ma sõidu arvates on, olid olemas sellised eksitavad hinnangud turu ootuste osas, et olevat valed rõhud pandud selle peale, et mida siis venekeelne vaataja Eestis üldse tahaks saada. Tema hinnangul eestivenelane tahab Moskvat, Moskva glamuuri, Moskvitši, Novnikuid, Moskva staare mitte kohaliku provintsi. Ja tema etteheide etteheide oligi, et meediauurijad nagu ka Andres Jõesaar on olnud valel teel ja keskendunud liialt Tallinna eliidile ja seal tulemuseks on, et ETV plussi vaadatavus pole kiita. Et mida? Mida teie uuring uuringute põhjal võib venekeelse auditooriumi ootuste kohta eesti telekanalile ütelda? Bussi puhul on liikvel tõepoolest üsnagi palju valeinformatsiooni ja, ja ma saan aru ka, et on gruppi inimesi, kellele selle kanali olemasolu ei ole üldse pärikarva. Aga siiski peaks jääma faktide piiresse, et esiteks on see, et kui palju siis inimesed ja ta tegelikult vaatab ja aasta-aastalt on venekeelse elanikkonna huvi ETV plussi kohta kasvanud ja täiesti selgelt ja nüüd on küsimus, et kas seda inimeste hulka nimetada väikseks või, või suureks, et kui lauluväljakule tuleb kokku ühele sündmusele 60000 inimest, et kas see on suursündmus, kas on ebaõnnestumine, õnnestumine, ma küsin sinu käest armued, kuidas hinnatanud? Sõltub, mis sündmusega on tegemist, mõne sündmuse puhul on see väga suur, oleks väga suur tulemus mõne teise tuuludele, no ütleme, et et võtta meel, et on siiski sündmusi ka, kus on 100000 ja tulebki 100000 inimest ka ETV Plussi vaatama, et kas, kas sellel samal hetkel ETV plussi vaatajate hulk võrreldes laulukaare all toimuvate ka on katastroofiliselt väike ja laulukaare alla kogunenud tohutus oluline osa Eesti elanikkonnast. Et kas need kaks võrdselt absoluutarv on võrreldavad. Et kui iga õhtu või iga nädal, eks vaatab eestide ETV plussi üle 100000 inimese tublisti üle 100000 inimese. Et kas see on katastroof? Ma arvan, et ei ole. Eestikeelsest elanikkonnast vaatab vähemusse, loomulikult, et meie, meie jaoks on olemas ju teised telekanalid seal kõrval, aga venekeelse vaatajaskonna jaoks on ETV pluss oma koha leidnud väide, et ETV pluss Tallinna eliidi jaoks arvatavasti mõjub üsnagi valusalt näiteks Narva stuudioga inimestele hea inimestele, kes üldse on ETV plussi vaadanud, nad teavad, et kaetakse ikkagi väga palju neid teemasid, mis on vene kogukonnale oluline ja öelda, et saan eliidi kanal on liigategemine kõigile nendele, kes seal saadetes osalenud. Ja no erameedia ja avalik-õigusliku meediavahelistes suhetes on need peamised vastuolude kohti. Kaks. Ei saa muidugi rääkida kogu erameedias, sime, ütleme ikkagi alati, et see on osa erameedias tõesti, osa erameedias ei ole sellega rahul, et rahvusringhääling tegutseb aktiivselt internetis portaalis RÜE ja teiseks see, kuidas rahvusringhääling tegutseb meelelahutuse kajastamisel. Ja Hans Luik oli pahane, et rahvusringhääling käsitleb meelelahutust ja liigselt ja teeb asju, millega erameedia suurepäraselt ise hakkama saaks. Ta tõi mitmeid näiteid, nagu Birgit Sarrapi plaat või Tõnis Mägi 70 kontsertide promo rahvusringhäälingu saadetes, et tema meelest peaks hoolsamalt tegema vahet, mis sobib rahvusringhäälingusse ja ja ta arvas, et rahvusringhäälingus peaksin endale nii-öelda reklaamilikele meelelahutuslugudele kõvasti pidurit tõmbama. Reinold särapon, kena Eplik on andekas ja meie saame nendega omamisega sisuturundusega väga hästi ise hakkama õhtulehes Postimehes, Ekspressis ja Päevalehes ja Delfis. Me saame tilulilu, aga me saame ise hakkama, siin ei ole mingit turutõrget, sinna ei ole tarvis raha panna. Küll, aga ma arvan, et kui mis ma oskan öelda? Kui ministeerium ekspertide koguga teeks mingid otsused selle kohta, milliseid ka eraja ka tegelikult avalik-õiguslikus meedias olevaid sektoreid tuleks toetada? See oleks väga õige asi. Sellepärast et ei ole Pealtnägija üldse halvem uuriv ajakirjandus, kui on Expressi uuriv ajakirjandus ja ei ole Anu Välba üldse harvem halvem saatejuht, kuna või on need kanal kahe uute saadete saatejuhid värskelt palgatud, eks ole. Et selles mõttes vahet ei tee. Veel enam ma ütlen, et ERR-i uuriv ajakirjandus on mulle täiesti nagu peale Anvar Samosti asumist ERRi täiesti nagu positiivselt silma jäänud, ma varem jälginud teie portaali nüüd jälge. Sansa Luik see viimane tunnustav osa rahvusringhäälingu portaali kohta on küll vastuolus selle erameediakriitikaga. TRUE arendab liigselt oma tegevust veebis, aga noh, kindlasti tore, et kvaliteetne ajakirjandus ikka uusi lugejaid leiab. Aga mida arvate ettepanekust, et kultuuriministeerium õiguse ekspertkoguga hakata jagama raha meediaprojektidele, näiteks uurivas ajakirjanduses? Kui ta oleks kultuurikapitali üks osa, miks mitte ja sellest on ka pikalt juttu olnud, ei oskagi öelda, miks see, miks see tõrge on, et võiks, võiks igal juhul toetada sellist, et sinna saaksid parimad ajakirjanikud, oma taotlused, esindajad ja saada siis töörahu tõesti sügavate ühiskonda oluliselt mõjutavad, et nähtuste või probleemide käsitlemiseks. Aga see on siiski selline väiksem osa, et ka need kirjanikud või kunstnikud, kes täna riigi palgal on, ei mõjuta ju väga-väga-väga-väga laialt meie kultuuripilti, et enamus sünnib ikkagi väljaspool seda. Hansu mõte sellest, et kuidagi peaks ministeerium hakkama sisu jagama. Ta päris otseselt ei öeldud, aga mõte liikus mul küll sinnapoole, et kuskil istub Kultuuriministeeriumi ametnikes, ütleb aha Birgit ja Birgit sobib erameedias. Siin mägi, see sobib erameedias. Pärt paremasse on ka niisugune kommertsprojekt, et see vist läheb ka ära meediasse, kes meil siis must Mustonen vist ei saa üldse rääkida. Et täitsa põnev oleks sellisele töökohale kandideerida. Jajah, jah? No ilmselt seda töökohta ei tule küll, aga eks ta jah iseloomustada iseloomustab natuke seda aruteluga, mis seal konverentsil sel teemal oli, et ja toobki meid ikka selle juurde ka, igipõline küsimus. Meelelahutusavalik-õiguslikus kanalis. Kuidas sina, meediauurijana hindad seda, et näiteks meelelahutuse osakaal Eesti avalik-õiguslikus meedias pole võrreldes näiteks Euroopa avalik-õigusliku meediaga, mida sa oled uurijana jälginud ka? Kõigepealt tuleks defineerida, mis on meelelahutus. Sellega on keerulisem probleem. Minnes üle lahe siitsamast kohe üles laadi investeerib oma programmi kuludest väga-väga suure osa meelelahutusega sinna meelelahutuse alla kuulub ka kodumaine draama, näiteks mida, mida tehakse? Muidugi, neil on palju suuremad võimalused. Ma räägin absoluutarvudest vaid suhtelised arvud, mis on riigieelarvest siis selle teenuse jaoks meile eraldatud, ei võimalda sellist draamat üldse teha, nii et. Ja meelelahutus on üks, mina ütleksin küll, et see on iga kodaniku peaaegu et inimõigus on saada avalik-õiguslikud ringhäälinguteenust, mis lahutab ka meelt. Et kui me defineeriksime selle surmtõsisena või isegi morbiidse kanalina, siis oleks kuritegu eesti rahva vastu. Jah, no popkultuuriilmingute käsitlemisel rahvusringhäälingus tuleb kindlasti rohkem tähelepanu pöörata sellele viisile, kuidas seda teha, teemasid nagu need kontserdid, plaadid, aga raamatut tuleb kindlasti käsitleda, aga tuleks hoiduda võimalikult reklaamielementide sissepanemises, sest ERR teatavasti on seaduse järgi reklaamivaba. Peamine peab olema nende lugude juures nii-öelda kultuuriilmingu sisu, aga mitte see, et millal ja kus need kontserdid toimuvad või kus need plaate saab osta või mingid sellised asjad. Näiteks täna hommikul kuulsin siinsamas raadiojaamas intervjuud võimet raamatu kohta, mis on kultuuriaga kultuuriosade kultuurinähtus. Uus raamat Valdur Mikita tuli välja uus raamat. Intervjuu raamatu sisust Valdur Mikita mõtlemise muutustest ja küsimusega seoses poliitilise olukorraga olid intervjuu sees. Et aga kindlasti see raamat Saiga reklaami, et seda ei saa üldse välistada, et ma nüüd tean, et ahah, see ongi nüüd valmis. Ent peamine oli seal intervjuu juures ikkagi minu jaoks informatiivne osas hariv element, et raamatuid, raamatu, seda müügielement jäi rõhutatud Tahku, minge nüüd ostma või mingit sellist õhutamist ei olnud. Sama ka näiteks ajalehtede tutvustust, aga ERR-i raadio- ja teleprogrammide hommiku hommikul. Et kui vaadata seda reklaamiseisukohalt, siis nad nad saavad justkui reklaami ka, aga samas on see informatiivne ja esitlusviis on ja peab olema informatiivne. Nii et ERR-i jaoks on väga tähtis siin stiilis kinni pidada, et nende kultuuriürituste ja kultuuritoodangu tutvustamine oleks ajakirjandusliku põhjendusega, siis oleks asi korras ja ei oleks vaja hakata joont tõmbama. Birgit Sarrap sinnapoole joont, eks ole, Arvo Pärt, teisele poole joont. Ja nemad olid ühel pool joont, aga aga ma siia juurde tooksin ühe dimensiooni, et selle joone tõmbamine lähtus küll erameedia soovidest, aga kaks aastat tagasi viime läbi siinsamas kultuuri instid institutsioonide uuringu ja küsisime nende ootusi Eesti rahvusringhäälingus kultuuri kajastamisele. Nendes programmides tuli väga, väga jõuliselt välja, et kultuuriinimesed just ootavad, et nende näitustest nende ilmunud raamatust välja lastud albumist nendest räägitakse ja väga-väga suur nõue oli see, et see peaks olema kella üheksas aktuaalses kaameras. Sellise kolmnurga sisse, et see kultuuriinimene, kellest räägitakse, tema ootused avalik-õiguslikule ringhäälingule lähtuvalt sellest, et ta ellu jääks, et teda tuntaks, tema tooteid ostetakse. Olen väga nõus sellega, et see piir kommertsteate ja sisulise ajakirjandusliku lähenemise vahel võib olla väga õrn õhukene ja ei tohiks küll minna seda teed, et tõesti öelda, et vot see raamat on seal poes müügis sellise hinnaga, et see oleks juba täiesti ilmselge rikkumine. Ja, ja ajakirjanik peab ikkagi tõesti mõtlema, et kas see on avalikkuse huvi või, või avalik huvi, et mille nimel seda lugu üldse teha võetakse. Aga Andres Jõesaar lõpetuseks tulen selle kolmnurga juurde tagasi. Üks osaline riik saab keskkonda reguleerida seda keskkonda, kus ajakirjandus nii avalik-õigusliku ja era erameedia tegutsevad. Hagi Šein teleteadlane esinedes konverentsil rõhutas seda, et et Eestil on kohustus luua sõltumatu meediaregulaator. Ta tõi välja, et meil on pikka aega olnud seadusega vastuollu minev meedia kontsentratsiooniga leppimine. Suurtel Eesti kanalitel lasti vabalevist lahkuda. Järelevalve on väga leebe selliste asjade üle ja need olid mõned väljavõtted tema pikemast ettekandest. Kuidas minna edasi Eesti meediapoliitikaga kas või nende nendes samades küsimustes, mida, mida hagi Šein seal nii-öelda ohukohtadena välja doi. Aga havi sel lausel oli ka teine pool ja et nendel mõtetel või teine pool, et tänu nendele sammudele Eesti erameedia ellu jäi. Ehk et riik on ikkagi siin vaadanud tasakaalukalt tõepoolest digitelevisioonile üleminek, konkurentsi suurenemine, kõik need edasi on erameedia pannud raskesse olukorda ja võib-olla selline leebe suhtumine on teatud mõttes isegi õigustatud, aga mida riik teha saaks? Üks asi, mida erameedia poolt vaadates tuleks tõsiselt mõelda, on ikkagi seesama reklaamiraha andekusega seoses, siis tuleks üle vaadata see, et kas need tingimused, millega erameedia näiteks ajalehtede kodukande puhul on ka kokku puutuma, et kas selline konkurentsitingimused peab olema kaks kodukonda, organisatsioon, jumal võistlemas võib-olla annaks mingi muu lahendus nendele ettevõtetele kese lisaväärtuse või siis käibemaksu küsimus onlain teenustele, mis, mis ka võib natuke erameediat mõjutada, samas tekib siis ka kohe teine probleem, et järsku siis peaks ka välismaiste meediaettevõtete onlain sisu olema väiksema käibemaksuga maksustatud või kuidas edasi tulla, nii et väga lühidalt öeldes võimalikult vähe majandustegevust piiravaid regulatsioone. Loota eneseregulatsiooni peale, et ei tekiks olukordi, kus lastele hakatakse alkoholi reklaamima, näiteks mida öeldakse, täna tehakse, aga mingisugune regulatsioon peaks olema, aga usun meede majade võimesse ise tarku otsuseid välja teha, et riigi sekkumine selles osas peaks olema tagasihoidlik ja teine pool, et kindlasti on vajalik tugev avalik-õiguslik ringhääling. Tänasel hetkel on Eesti ERR-i rahastamine protsentuaalselt siis riigieelarve kuludest ikkagi tunduvalt allpool kui Euroopa keskmine ja tunduvalt madalam, kui on meie palgatase, nii et siin kui Euroopas keskmiselt avalik-õiguslik ringhääling saab 10 senti päevas maksumaksja kohta raha ehk siis litsentsitasu, siis meil on kaks eurot kuus või natuke rohkem kaks eurot kuus, nii et sellesama inimese kohta, et vahe on märgatav. Siin käis läbi ka selline termin regulaator, et Eestis oleks tarvis luua sõltumatu meediaregulaator. Seletame ka, et mis asi see regulaator on ja mida ta teeb, kas, et roppe sõnu ei oleks filmis pank näiteks hakkab kontrollima või mida? Kaebustega võiks tegeleda ombudsman jätkuvalt, ma arvan, et see on, kas regulaator sellega peaks. Sellega peaks tegelema. Pikemas perspektiivis on see tõsine tõsine küsimus, et ATA ska lained muuseas heitis korraks õhku ka sellise mõtte, et tema ei ole üldse kindel, et avalik-õiguslik ringhääling Soomes 20 aasta pärast enam samasugust rolli omad kui tänasel tänasel hetkel on ja meediaregulaator ülesandeks peakski olema tagada meediapoliitiliste meetmetega regulatsioonidega olukord, kus ajakirjandus eelkõige pean silmas sellest kvaliteetset ajakirjandust, oleks oleks tugev. Pluralismi ja demokraatliku riigikorralduse jaoks oleks võimalik avaliku debati pidamise koht, argumenteeritud debati pidamise koht ja see langeks kõik kaosesse või sotsiaalmeedia turmtulle. Mille taha on see praegu jäänud, et Eestis ei ole, ei ole sellist meedia sõltumatut meediaregulaatorit olemas. Meil natukene on, seda natuke on, aga ta ei ole, ta ei anna päris seda mõõtu välja, sellepärast ka on mingi viimasel ajal juttu olnud, et nüüd ta tuleb siiski lõpuks ära teha. See on pigem vormi küsimused, on küsimused, et mida, mida teha, et üks väga tõsiseid küsimusi on näiteks järgmisel aastal uuesti jagamisele minevat raadioringhäälinguload, eks raadiojaamad, et leida tasakaal selles, et säiliksid kohalikud raadiod, võidavad isegi taas tekiksid kohalikud raadiod, mis räägiks kohalike inimeste kohalikest probleemidest ja nad ei oleks ketistunud kahe suure meediamaja omanduses olevad ja sama programmi üle-eestiliselt edastavad vaid oleks rikkus sellise kohaliku meedia tasandil, aga teisest küljest tuleb võidelda Spotify. Selles aspektis mõttes tuleks kõik need raadio omad hoopis kokku liita ja teha üks ja suur Eesti raadio. Meedia tundud. Head kuulajad. Tänases meediatunnis me kuulasime väljavõtteid meediakonverentsil kõlanust kõiki kõikide arutelude kuulamiseks, mingi aga rahvusringhäälingu kodulehel ERKE ja otsige märksõnaga Väiksena hiiglaste seas. Ja kõikide ettekannete failid on seal saadaval. Aitäh meediauurija Andres Jõesaarele, kellega me mõnda olulist meedia teemat stuudios kommenteerisime. Aitäh. Mina olen Tarmo Tammerk. Oma mõtetest ajakirjanduse kohta andke aga teada aadressil meediatund TRUE või telefonil kuus üks üks neli üks üks seitse kuulmiseni. Meediatund.