Tere, mina olen Katrin Aarma möödunud laupäeval lõbustas rohkem kui nelja tuhandet eesti inimest Henrik Kalmet kinoteatri heategevusliku stand-up'iga, eriolukord ruudus. Kinoteater annetab viie etendusega kogutud piletitulust üle 43000 euro toidupangale. Henrik Kalmet on meil nüüd ka telefoni otsas. Tere. Sa ütlesid pärast etendusi, et sul on nüüd veider sotsiaalsuse üledoos. Mida see tähendab? See tähendab seda, et olles nagu viie nädala jooksul ja mitte kellegagi kokku puutunud, siis ühel õhtul olla tuhandete inimeste ees ja nendega nagu vahetus kontaktis siukene, korralik, nii-öelda nullist 100-ni. Ma olin esimese etenduse-lise ka publikus ja mina nautisin väga selles mõttes, et naljad jõudsid kohale. Kõik oli väga hästi, ma isegi nägin ülejäänud publikut ka ekraanide kaudu. Aga milline oli sinu kogemus selles mõttes, et mida sina nägid, mida sina kuulsid? Ma kuulsin ja ma, ma ütleks isegi, et ma nägin rohkem, kui ma kuulsin, sest et seal mikrofonidega on alati see asi, et seal päris kõiki mikrofone ei saanud lahti teha, sellepärast et võis tekkida selline kajaefekt, et ma lõpuks hakkas kuulma mitte inimeste reaktsioone, vaid iseennast tagasi. Mis olid mõned huvitavamad ekraanid, mis su pilku köitsid? No seal oli, ütleme, üks ekraan oli selline, ma ei teagi, kas seal taga ka inimesi oli, oli väga suures plaanis oli kas oli, vaatas põhimõtteliselt nagu otse kaamerasse sisse, et tekkis küsimus, et kas ongi kassile ostetud, võib-olla seal taustal olid ka mingid inimesed. Kas vaatas kahekesi koeraga selles mõttes, et nad olid tõesti kõrvuti, istusid kahekesi ja, ja, ja koer oli täitsa nagu algusest lõpuni oli nagu köidetud. Oli ka, nägite eesti rahvast, kes või pigem tema selga, kes tegi samal ajal praadis midagi, tegi süüa, oli seltskondi, kes olid ka õues, ma ei tea, kas täpselt rabas või kuskil, aga, aga oligi sõidad, sõidad nii nagu oli, oli üksikuid vaatajaid, oli päris nagu suuri seltskond siis oldi, oldi õues, oldi toas. Mõni oli ennast nagu teatrile kombe kohaselt väga pidulikult riidesse pannud, proovinud kodus tekitada seda olukorda. Mõni oli just nautis vastupidi seda, et ta saab kodus olla ja ja, ja nii-öelda pidudress seljas või nii-öelda teatri hommikumatel. Mina ei saanud seda võrdselt nagu seda galeriid silme eest läbi lapata, sest et ma pidin nagu oma asjaga tegelema, aga, aga ma olen kuulnud tagasiside sõpradelt-tuttavatelt, kes olid vaatamas sama põnev kui see etendus või kohati isegi põnev oli piiluda inimeste nii-öelda elutubades, kas või kus inimesed vaatavad, et millised inimesed vaatavad, kuidas vaatavad, mis olukorras, et, et see on ka tegelikult selline eriolukorra. Kuidas peab testament, et, et vaatad, et mis seisus inimese tants? Kui kaugel te reaalselt režissööriga teineteisest? Jah no režissöör oli kuskil reisibussis. Et selles mõttes meie suhtlus toimus läbi kõrvaside. Et, et tema oli täiesti oma kohad, mida oli seal seal lava peal, et et selles mõttes oli, oli see naljakas kogemus. Et kui, kui teatri puhul see, kuidas ma ütlen, see, see, see õhtul, see üritus, ka see energia, ta nagu koguneb. Sa tajud lava taga, ka publik koguneb, sa kuuled neid hääli. Sa lähed lavale, asi hakkab kasvama, eks ju, siis sa lähed lavalt maha, siis on mingisugune aplaus ja siis hakkab vaikselt nagu laiali voolama. Aga seal oli niisugune stepsel seina stepsel seinast välja. Et üks hetk seisad üksi, järgmine hetk öeldakse, sulle loetakse rezhissöör kõrva. Mahal kolm, kaks üks räägi järsku vaatavad sulle 1000 inimest vastu ja siis on aplaus pidada natuke kuuled ja siis on jälle kolm, kaks üks slaid. Aga sellist ekraanidele esinemist teeksid sa veel? Ja miks mitte, võib-olla ka elu on praegu niimoodi, et tuleb, tuleb sellega leppida ja harjuda ja ja eks see on ka esimesed sammud, et eks me kõik ka tehniliselt arendame seda asja edasi. Küll tekkis näiteks selline tunne, kas kuidagi oleks võimalik mängida ka mingisugust seeni ja ma ei mõtle nüüd niimoodi, et nagu kaks, kaks näitlejat katlas ja inimesed samamoodi aasta, vaid vaid näiteks luugil on selline funktsioon see, kes rääkima hakkab, see läheb niikuinii nagu suurde plaani, eks ju, see pilti, et noh, ma mõtlen, et mängida näiteks kolme ja nelja või viie inimesega seest niimoodi, et publik on oma kodudes, aga need näitlejad on ka oma kodudes. Ja kes repliigi ütleb, siis see lendab suurde plaani. Et mingeid variante kindlasti on, et et mänguvormi ja siin on vormi ja ja, ja tehnilisi lahendusi, millega mängida. Kui eeldada, et näitleja palk on aplaus, siis mis seekord sinu palgaks jäi? Minu palgaks, ma arvan, jäi kogu see tervikkogemus, sest et inimesed olid ju kodus ja nemad tajusid seda õudselt meediumist ühtemoodi, aga aga ma arvan, et, et see oli isegi huvitavam ka just veel sealt lava pealt vaadatuna ja see karastusnäitlejana ja lõppkokkuvõttes nagu ikkagi minu aplaus, seekord oli see, et nii paljud inimesed olid nõus ja valmis selle asjaga kaasa tulema ja head tegema ja. Nääriga.