Vikerraadio. Mobiimril. Tere taas, no öeldakse, et haned läinud, kurjad ilmad, luiged läinud, lumi taga lund, külon, sel sügisel siin-seal juba sadanud, aga luiged pole Eestimaalt veel lahkunud. Selge on see, et lindude rändel on saabunud see hetk, kus läinud on roht pigem kui veel minekule sätivaid linde ja viimane aeg on oma rõdul jaga aias suveks välja sätitud aiamööbel mõnel kuumemal päeval kokku korjata. Muuseas, esmaspäeval on rahvakalendris kolletamispäev ja see tähistab talve saabumist loodusesse. Selleks ajaks on lehed oma värvi muutnud ning puud valmistuvad talvisesse puhkeseisundisse jääma. Rahva teenrid alustavad rändest räägime täna mitte vaid lindude, vaid inimeste kontekstis, aga täna oleme taas saates kolmekesi. Hea meel on tervitada Merilin pärlite. Urmet kooki. Tere, Merilin. Tere, Urmet. Tere. Tervist. Mina olen Mirko Ojakivi ja sel korral siis on rahvateenrite, nii et me kõik oleme rahvusringhäälingutöötajad. Aga hea võimalus on alustada seega teemal, kus meil on veidi lihtsam rääkida kui Postimehe, Eesti Päevalehe või Eesti Ekspressi, miks mitte ka õhtulehe või Maalehe ajakirjanikel. Räägime veidi lehtede kojukandest ja sellest, et lehetellijaid võib ees oodata keeruliste aegade saabumine sel nädalal. Kas teatega, et lehtede kojukande ka suures osas Eestis tegelev postiettevõte Omniva selle juhatus on teinud üldkoosolekule ettepaneku tõsta perioodikaväljaannet, et kojukande hinda keskmiselt seal 11,1 protsenti see võib siis viia selleni, et lehtede tellimuste hinnad tõusevad, tellijate arv kahaneb ja väljaandjad on sunnitud vähendama näiteks lehtede ilmumissagedust, et milleks meile üldse paberlehed ja kelle mure see on, et kas need ilmuvad või? Aitäh. Ma kõigepealt täpsustan, et tegelikult see otsused, kojukandehinnad tõusevad, on juba tehtud. Eile saabus minu elektronpostkasti kiri EGT Express meedialt, mis teatas, et ka Eesti Ekspressikojukande hind jaanuarist tõuseb ja konkreetne summa oli ka kirjas. Nii et kuigi minu lehti ei kanna mulle Eesti post, vaid Ekspress Post, siis eks hindu tõstetakse kõigil ühtviisi. Küllap see on siis Riho Talmida. Seitse 20 pealt seitse 70 peale ehk 50 senti. Jah, umbes, seega kui hakatigi arvutama, siis see 10 protsenti või 11 protsenti lehtede kojukanne öeldakse, et moodustab lehetellimuse hinnast kolmandiku. Kui siin ma ei tea, Postimehe tellimus Tallinnas maksab seal kusagil 16 50 siis sellest see kolmandik. Ja, ja sealt 10 protsenti see ongi seal 50 60 senti, et tundub, et ekspertpostis on nii-öelda ennaktempos selle tõusu ette võtnud, aga, aga ikkagi milleks meile paberlehed, kas neid on vaja? No, ma arvan, kindlasti on vaja, et sa praegult kaks asja, esiteks, et tõid välja suured üle-eestilise levikuga päeva lähed. Aga tegelikult minu hinnangul puudutab see probleem võib olla veelgi rohkem maakonnalehti, kelle tiraažid on viimastel aastatel kukkunud. Ja üheks selle põhjuseks on olnud ka see, et kohalikud omavalitsused on väga noh, massiivselt ja jõuliselt oma munitsipaalväljaandeid arendanud. Nad jagavad neid tasuta. Nad müüvad sinna reklaami ja see on pannud just maakonnalehtede olukorra üsna raskesse seisu. Et suured lõhed korjavad ikka, on ju päris palju oma lugejaid Tallinnast, Tartust, Pärnust, suurematest omavalitsustest. Aga kus kojukanne on ka odavam ja kus näiteks teeb seda Tallinnas 18 pasta on ja mis on, mis on siis loodud kunagi kahe suure kontserni poolt on ju erameediakontserni poolt. Aga maakonnalehtede seis on selles mõttes ikkagi palju keerulisem, sest nende lugeja baasist on neid inimesi, kes elavad. Hajaasustusega piirkondades märkimisväärselt rohkem ja kui sealsetes piirkondades tõuseb siis lehetellimuse hind, siis ma arvan, et nende nende jaoks on see veelgi valusam probleem, eriti arvestades seda nurjatud konkurentsiolukorda munitsipaalväljaannetega. Ma olen, ma olen selles osas nõus, et jah, et selle esimese kõige valusama löögi saavad just maakonnalehed, põhjarannik, Lääne elu Vooremaa, Saaremaal ilmuvad lehed, nende lehtede tiraažid on juba praegu ohtlikult, et väikesed me oleme näinud, siin Põlvamaa ajaleht Koit on kinni pandud, Valgamaa ajaleht Valgamaalane liitus siin Lõuna-Eesti Postimeheks. Kohalike lehtede turul on toimunud märkimisväärsed arengud. Reklaamiraha kohapeal ei ole. Itaalsest ütleme siis majandusest väga palju ka ei teenita, aga ollakse sellise viimase piiri peal. Ega see ei tule kasuks kui meie selline informatsiooni saamise kanalid, et hulk järjest kahaneb, ehk et ma isegi tõstaksin küsimust, et kas üldse on neid ajalehti vaja, loomulikult on neid vaja samamoodi nagu inimestel on vaja muid teenuseid, et see ei ole üldse see koht minu meelest, mida arutada küll, aga see hinnatõus viib niisugusse nõiaringi, et see paneb üha enam inimesi loobuma lehetellimustest, mis omakorda veelgi tõmbab seda turgu koomale, mis tähendab, et teenuse saajaid jääb üha vähemaks, mis omakorda siis sunnib jälle ju hinda tõstma. Aga see Eesti Posti niisugune. Ma ei tea, läbi etteheite kõlavat. No vaadake, et see universaalne postiteenus, et noh, et inimesed enam kirju ei saada, et meil on nii paljusid turult seetõttu raha ära kadunud, et noh, et see on paratamatus ja nende seadusejärgne kohustus on ikkagi tagada see universaalne postiteenus ja tuleb lihtsalt kohaneda sellega, et teenused oma olemuselt muutuvadki, aga, aga noh, et riik peab sellega kogu aeg arvestama, et see ongi valdkond, millele tuleb peale maksta. No siin ongi üks suur küsimus selles, et kuidas riik suhtub riigiettevõtetesse, mida ta neilt ootab. Et mäletas oma paar kuud tagasi oli siin hetk, kus sidetöötajate ametiühing oli vist see nimi. Vabandust, kui ma täpsemalt täpselt ei öelnud, seda saatis minu meelest siis majandus infotehnoloogia kommunit ja mis minister ta meil on, nüüd täpsemalt ettevõtlus, ettevõtlusminister, Kert Kingo kirja ja veel väliskaubandus ka, just, et. Et riik peaks loobuma eesti postist dividendide väljavõtmisest ja selle võrra kasutama, siis seda raha saaks kasutada eesti poiss seda raha oma töötajate palgatõusuks. Sest praegu on need palgad, närused, siin on raske inimesi leida ja tegelikult on ka paljudes piirkondades nagu kojukande kvaliteet üsna kehva, seda ütlevad siis meediaväljaanded. Et ja, ja praegu ju selle, selle 11 protsendise hinnatõusu puhul ju eesti poiss toobki välja, et seda on vaja selleks, et postitöötajate palku tõsta. Et esiteks, need on madalad ja teiseks, neid ei ole ka leida. Et siin ongi küsimus riigile, et kuidas ta suhtub oma riigiettevõttesse, et kas riigiettevõte on selleks, et sealt võtta välja dividende ja kasutada seda siis näiteks mingite muude asjade jaoks või siis jäetakse need dividendid välja võtmata ja selle läbi siis riigiettevõttes oma töötajate palku tõsta ja siis ei peaks see hinnatõus kojukandele nii suur olema, et, et siin on nagu väga palju nagu noh, nagu otsustada riigile, et mis siis nagu tema strateegia sellistel puhkudel olla. Et kui minister Kert Kingo teatas üleolevalt, et väljaandjad peaksid oma ärimudelit muutma, siis võib-olla peaks hoopiski riik oma ärimudeli üle vaatama, et kas dividendide välja võtta, mine ettevõttest, mis täidab sellist sotsiaalset tellimust, on ikka õige või võib-olla peaks üldse kogu selle süsteemi ringi vaatama, et ma ei tea, kas või ühendada see töötukassa üle ääre ajava reserviga, et sealt siis jooksvalt doteerida? Mulle tundub, et tõenäoliselt EKRE ei saa aru, et kõige rohkem selle universaalse postiteenuse kallinemise lehtede kojukande kalline nende valijad, just nende valija vanem, madala sissetulekuga, pigem maal elav inimene. Ja ma ei tea, ma ei ole kindel või kas teie olete kindlad, et EKRE minister Kert Kingo üldse teab, mis asi on universaalne postiteenus? Väga? Väga raske on seda ju teada saada, sest ega ta ajakirjandusega ju meeleldi suhte näiteks ainus minister EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsuses, kes pole. Millal siis see uus valitsus võimule tuli, aprillis, esimene pressikonverents peeti vist mai alguses, kes pole 24 valitsuse pressikonverentsi ajal kordagi sinna laua taha tulnud või mahtunud, nii et väga raske temal seade ja teada saada, mida ta teab sellest. Et miks mul see küsimus tuli, on see, et Kert Kingo ju ei teadnud ka telesaates Laser selgus, et mis asi on kahetasandiline isikutuvastus digitaalses maailmas, et kui tegu poleks IT-ministriga? Ma annaks selle selles mõttes andeks, et ma arvan, et ega ka väga paljud vikerraadiokuulajad seda ei tea. Aga nüüd on küsimus selles, et, et kui inimene tegeleb IT valdkonnaga, räägib siin sellest, kuidas e-valimistest tuleks ikkagi audid teha ja kord majja saada, siis ma arvan, et kahetasandilise Staudentimisest võiks ikka teada midagi. Ma tahaks ühe dimensiooni veel juurde, et ma ise seda intervjuud ei kuulnud, seal ei kuku raadios intervjuusaade, kus siis olid Muuli ja riikojasaade, kus siis Kalle Muuli, kes peaks olema praegu vist justiitsministri nõunik. Aga kes on olnud aastaid ka Eesti Päevalehe peatoimetaja hiljem töötanud Postimehes siis tema ütles, et see kojukande toetus on, mõjub väljaannetes sõltumatuse läheb pärssivalt. Et väljaanded peaksid mõtlema sellele, mitte sõltuda sellest toetusest. Ja noh, põhimõtteliselt kaude ta toetab siis ju seda Kingo juttu, et tuleks leida ärimudel, mis tagaks suuremat sissetulekut. Ma ei tea, kuidas teile 100 seisukoht tundub. No nii palju ma tean, et Express Post just nimelt sellepärast väljaspool Tallinnat ei paku seda kojukandeteenust, et nad ongi ausalt öelnud, et see lihtsalt ei tasu ära. See ongi oma olemuselt väga kulukas teenus, mis vajab riigi dotatsiooni. Tegelikult, ega see, see 11,1 protsenti, mille võrra nüüd see teenus kallineb sellest ainult noh, ühesõnaga Posti postiljon nende palkadeks jagub väga vähe, et neil on oodata viie protsendilist palgatõusu. See ei ole just teab mis motivaator, et sinna inimesi leida, seda enam, et nad ju enamik neist on ju ka FIEdena tööl. No maksud maha ja järgijäägi midagi, aga kui tulla selle ärimudeli juurde, noh, hea on soovitada, et mulle tundub, et Eesti vabariigi ettevõtlusminister võiks ju teada, et Eesti ajakirjandusturul on suur osa probleemidest seotud praegu suurt internetihiidude Facebook'i Google'iga on ajalehti, mis aastaid on vaadanud abi lootva pilguga riigi suunas, et riik pole midagi ette võtnud internetihiidude või digimaksu osas reklaamikäibed Eesti ajakirjandust turul ei ole kasvanud. Samas kui vaadata püsikulude peale, siis kulud tööjõule, trükikuludele, rendihindadele need kasvavad, et nüüd ongi küsimus selles, et kaua saab, et ma ei tea, kas teie teate mõnda meediakontserni Eestis, mis oleks väga suures kasumis ja, ja mille puhul saakski öelda, et miks Eesti Post peab ütleme, siis oma eelarvest suure osa ära andma. Sellel ajal, kui teie õitsete hõlmitseta Ei tea, et noh, lõppkokkuvõttes kõik ta taandub demokraatiale, et kas meil on näiteks kindlasti on see, et meil on palju parem, kui meil on kaks erameediakontserni, kui, et on üks, et meil on kaks nii-öelda üleriigiliste päevalehte või kolm üleriigilist päevalehte. Kui on kaks või üks, et mida rohkem väljaandeid, seda suurem on see võimalus, arvamuste ja seisukohtade ja vaatenurkade paljusus on. Et selles mõttes see küsimus ei ole ju ainult ju majanduslik, see on märksa laiem ja mis puudutab siis Kalle Muuli kriitikat, et või seisukohta väljend, et peaksid José mõtlema sõltumatumale majandusmudelile, kui, kui sõltumine siis sellest kojukandetoetusest, siis noh, tegelikult võib tuua näiteid ju põhjala riikidest, kus kus siis pealinnast eemale jäävad, Nendes regioonides on kohalikele väljaannetele ju täiesti riigipoolne toetus olemas ja, ja keegi ei sea seal kahtluse alla, nende ajakirjanduslikud valikud või või muud asjad oleksid siis kuidagi mittesõltuva ebaobjektiivsed, et, et seda ei ole ju juhtunud, et et selles mõttes ma arvan, et see seisukoht ei, ei päde Novot, aga tulles nüüd ikkagi siis tagajärgede juurde, siis ühel hetkel noh, me oleme näinud tegelikult, kuidas Eestis tegelikult kaks suurt erameediakontserni meediamaastikul käituvad täiesti erinevalt, et kui Postimees Grupp, kelle portfellis on märkimisväärselt palju ka maakonnalehti, kes siis proovib sellel teemal ütleme, väga vaikselt ja targu talitada. Hinnatõuse maa ei ole praegu näinud, olen ka Postimehe ja nii ka Eesti Päevalehe tellija, aga, aga Päevaleht ju sisuliselt ilma võitluseta. Ta juba kevadel andis alla, ütlesid, et hea küll, et me laupäeviti enam ei ilmu, et laupäevase lehe saadame teile reedel ära. Ja noh, üks asi, mille üle ju tegelikult Omniva ja siis ajakirjandusväljaanded ju ka vaidlevad, on see, et kas laupäeviti üldse peaks lehti koju kandma, sest universaalne postiteenus kohustab eesti postikirju vedama viiel päeval nädalas. Ja Eesti Post kindlasti saab aru, et kui üks päev ära Ta, siis see on märkimisväärne rahaline kokkuhoid. Ja ka sealt on võimalik postitöötajate palku tõsta, et mitte, et probleem oleks selles, et eesti poiss tahab postitöötajate palku tõsta, aga nüüd on küsimus selles, et teenuse kvaliteet lõpuks ju muutub märkimisväärselt halvemaks, sest ma ei tea, kuidas teie, aga mina olen siiamaani harjunud, et laupäeva hommikul ikkagi võtan värske ajalehe ja loen, et LP tõsi, sealt midagi väga lugeda ei ole. Postimehes, seest koos õhtulehega täidab laupäeval päris mitu tundi. No igal juhul paneb see, et üks leht on loobunud laupäevasest ilmumisest, teised surve alla, sest sellevõrra lihtsam on Eesti postil neid veenda, et vaadake nüüd me peame veel rohkem tõstma teie hinda, sest et teid on nii vähe tellitakse nii vähe ja ei tasu lihtsalt teistmoodi ära, et pannakse sundseisu ja vaatame siis, kaua Postimees siin vastu peab ja samamoodi õhtuleht sellele survele, et ühel hetkel on võib-olla ka nemad sunnitud käed püsti tõstma ja loobuma laupäevasest kojukandest, mis oleks väga kurb muutus meediamaastikul. Jah, ja lõppkokkuvõttes, kui erameedia, tarbimine ja kättesaadavus maapiirkondades märkimisväärses osas Eestis väheneb, siis suureneb veel kord rahvusringhäälingul roll ja jumal hoidku selle eest, et ühel hetkel Eestis ainukene asi, mis ajakirjandus toodab, on rahvusringhääling, sellises demokraatlikus riigis, ma arvan, ei tahaks meist keegi elada, mitte et ma nüüd siin kuidagi tahaks rahvusringhäälingu rolli alavääristada, vaid vastupidi, et ajakirjandusturul märkimisväärne edasiviiv jõud on ikkagi konkurents. Just ehk tulles tagasi selle juurde, millest ma ka alustasin, et mida vähem neid infokanaleid on, seda vaesem on see pilt ja sellest kindlasti lugeja vaataja kuulaja ei võida. Aga noh, rõõmu on öelda, et ma siin ikkagi solidaarsuse printsiibil toetan siis selle vastuvõetava hinnatõusuga ka maapiirkondade lehtede kojukanne. Üks asi, mida tahaks olla lõpetuseks lisada on, et detsembrikuus vist peaks vana nimega Eesti ajalehtede liit, nüüdne Eesti meediaettevõtete liit hakkama avaldama ka väljaannete digitaalseid numbreid mis saab olema Ma päris huvitavat et me näeme nende ajalehtede liidul nagu koduleheküljel praegu neid tiraaži numbreid paberlehtedel, mis, mis tohutult on langenud. Et siin korraks oli isegi seis, et kas suvel juhtub selline olukord, kus Eestis ei olegi ühtegi väljaannet, mille tiraaž on üle 40000, aga päris nii see juhtunud. Aga on selge, et need tiraaže numbrini toodud langenud, aga tegelikult on väljaannetel ka digitellimused. Ja seal on praegu käivad läbirääkimised selle üle, milline saab olema siis metoodik ka, et noh, näiteks et kui ma ostan Ekspress Meediapaketti või et millisele ja ma saan lugeda kõiki väljaanded, siis millistele väljaannetele siis nii-öelda see märge kirja läheb või et kui ma otsustan näiteks mingi kahekuulise soodustellimuse ma ei tea, mida Äripäev näiteks pakub, on ju, et kas siis see läheb nagu ja siis loobun selle ära, kas siis see läheb nagu püsima nagu nagu märkene nagu kirja või mitte, et et iseenesest on see huvitavat, et saab nagu teada, et et mis on siis see suhe ära kadunud paber lugejate ja juurde tulnud digilugejate vahel, et et see võib-olla aitab ka natuke nagu seda pilti natuke selgemaks saada. Selge soovitus nüüd selle teema lõpetuseks kõikidele maapiirkondade inimestele, et vaadake, kes teie regioonis siis Riigikokku on poliitikutest valitud EKRE ridadest ja minge küsige Peeter Ernitsalt või Uno Kask peidilt, et miks te tahate, et minu postkasti enam tulevikus ajalehte ei käi. Nii, aga no tulla nädala kõige kurvema sündmuse või teema juurde, siis see on üks pikk ja keeruline lugu, nimelt Türgi sisepoliitilised vastuolud ja piirkonna pikaajalised hädad said sellel nädalal taas kokku. Nimelt siis otsustas Ameerika Ühendriikide president Donald Trump, et nende sõjaväelased teatud aladel Kirde-Süürias taganevad. Kurdi aladel soovib aga korda looma asuda Türgi autokraatrit. President Retsepte Erdoğan ja sisuliselt esmaspäeval teisipäeval toimuski laiaulatuslik Türgi vägede sissetung kodusõjas vaevlevas Süüriasse. No see on siis üks nendest piirkondadest, mida ka oma riigi lõhestanud ja Venemaa sõjalise pakkumise ja abiga võimule jäänud. Süüria diktaator Assad ei kontrolli, kuid sellel lool on 12 tahku. Ka üks on see, mida soovib Erdogan teine see, mida teeb või siis ei tee läänelikele väärtustele inimõigusele, rahvusvahelistele suhtele mõttele rajanev maailm, et kui alustuseks sellest Erdogani poolest alustada, siis Idlibi provints nii ehk naa on Türgi poolt mõnda aega kontrollitud tud aga kurdidega ja kurdi terroriga on Türgil pikaajaliselt halvad suhted. Samuti kurdid on siis üks maailma suurim riigita rahvas ja Erdogan, aga veel väga paljude riikide huvi Lähis-Idas on see, et nad ei saaks oma riiki, ei saavutaks regioonis mingisugust staatust, mis muudaks seda segaduse sasipundart seal veelgi suuremaks, aga siis Erdogani erihuvi on seal piirkonnas siis veel ka see Türgist kuidagi saaks ära need üle kolme miljoni põgeniku, kes siis 2011. aasta Ta Süüria kodusõja eest on pakku läinud. Paljud neist on soovinud Euroopasse edasi minna, aga Euroopa neid ei taha ja nii otsustatigi juba ammu, et Erdoğan hoidkunit Türgis ja Jordaania kuningas, hoidku neid Jordaanias või siis Liibanoni Vabariik, saagu nendega hakkama, aga need riigid on Süüria kodusõjast väsinud. Türgis on suured probleemid majandusega, süüdi on paljuski seal tehtud, justkui vastutavaks tehtud Süüria pagulased. Nüüd siis on Erdoganil enda arvates olemas sõjaline poliitiline lahendus, teha paarikümne kilomeetri suurune turvatsoon Süüria-Türgi piirile, viia need sõjapagulased Türgist, et sinna segada nii kurdid kui araablased, kui lõhkuda kurtidel võimalus oma riiki ehitada ja sõjaliselt seal kurdide tiibu kärpida, et lühikene sissejuhatus teemasse, aga lõppkokkuvõttes kõige olulisem küsimus, et kas me peaksime seda kõike pealt vaatama või siis mis on selle lääneliku demokraatia roll selles konfliktis praegu? No siin on hästi palju tasandeid ja tegelikult selles konfliktis nagu ajas tagasi minna, siis me pea lausa sadu ja sadu aastaid peaks tagasi minema ja vaatama seda, aga kui me räägime päris tänasest päevast hästi lihtsalt siis noh, on mõned olulised märksõnad, mis minu jaoks on see, et üks on see, et et juba praegu on sealt läinud vähemalt 100000 inimest. Tsiviilisikud liikvel, aga räägitakse, see võib puudutada nii neljasadat kuni viitesadat tuhandet inimest. Ja kui palju nendest võivad nende türgi lennukite pommitamise käigus surma saada, see on nagu üks üks aspekt, teine aspekt puudutab ISIS't. Et Ameerika ühendriikidel tegelikult ei olnud ju seal väga suuri üksusi, mälu ei peta, paar 1000 meest vist oli seal ainult, onju, aga väga palju siis nagu võitluses ISISega tegid ära kurdid ja kurdide lihtsuselus öeldes valvata. Ta on praegu neil aladel, mis seal potentsiaalselt siis selle konfliktipiirkonna laienedes ette jäävad, on tsirka 12000 ISISe võitlejat pluss 70000 nende naist ja last. Te kujutate ette ja nende 12000 ISISe võitleja seas on ka paar 1000 võitlejat, kes, kes on tulnud ka teistes piirkondades, sealhulgas Euroopast. Ja kujutate ette, et kui nüüd need kurdi üksused, kes neid laagreid valvavad, peaksid taanduma siis kahtlemata Ta on sellel väga suur julgeoleku oht läbi Isise tugevnemise sellele piirkonnale, aga ka Euroopale, nii et kindlasti tuleb nagu seda lahendusi otsides ka sellega, nagu arvestada, et see ei ole päris nii lihtsalt lihtne. Erdogan ütleb, et mul on vaja, ma ei tea, 32 kilomeetrit laiendada seda perimeetrit, et sinna need 3,6 miljonit Süüria sõjapõgenikku viia, et see sellele on kindlasti väga-väga palju nagu tagasilööke ja, ja mis puudutab nagu Eestit, on ju, et noh siis noh, meie jaoks on see küsimus selles, mida aktuaalses kaameras minu meelest väga suurepäraselt sõnastas rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse juht Sven, kes on olnud ka kaitseministeeriumi asekantsler aastaid ja olnud ka küberkaitse keskuse juht ja nõnda edasi. Ta küsis siis, et, et mis on siis need need väärtused ja, ja kuidas me peaks suhtuma Ameerika ühendriikidesse, et noh, kui siin Donald Trump ütleb, et aga kurdid ei tulnud meile Normandia dessandi ajal appi. Et noh Meie ka ei olnud Normandia dessandi ajal just Et kui ühe maailma suurriigi, kellele meie oleme ikkagi väga paljuski toetama oma julgeolekus oma liitlasi niimoodi reedab siis kuivõrd kindlalt me saame tema peale olla, et kui meil on mingi keeruline hetk, et see meie jaoks ikkagi väga nagu väga nagu ebameeldiv hetk ja ja, ja ja noh, vaadates kasvõi ka praegult Ameerika Ühendriikide sisepoliitikat, siis ei ole ju näha ka seda demokraatide poolelt, sealt Trumpile väga kõva vastane tekiks järgmisteks presidendivalimisteks, mis on üsna peagi ees. Et see on reaalsus, millega me peame arvestama ja mõtlema. Et sellised alliansside püsivus, mis vanasti oli ikkagi selline raudkindel asi, ei ole tänases maailmas enam nii kindel. Aga sellest rääkis ka endine president Toomas Hendrik Ilves, kui Eesti alustas seda kandideerimisprotsessi ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks, et võivad tekkida olukorrad, kus Eesti peab valima ja, ja kas või seesama Erdogani konflikt või USA tegevused. Noh, väga mõeldamatu on ju see, et me asuks mingisugustel hääletustel Ameerika vastu või siis pannakse valima, et kas Euroopa partnerid või Ameerika partnerid, et see on Eesti suhtes kõige halvem valik ja me näeme, kuidas sellised olukorrad võivad tekkida noh, praktiliselt üleöö. See ongi see, millest eks ju, Sven Sakkov rääkis, et meil on moraalselt küsitavad valikud, mille ees me seisame, ehk et me ei saa üheski olukorras minna USA vastu sest see on meie kõige olulisem liitlane ka olukorras, kus me ei või tegelikult olla kindlad, kui kaua Ta on meie liitlane, kus tekib olukord, et USAl on pragmaatilisem loobuda sellest. Sest kui lugeda seda, mis siin trump on, teatanud lisaks sellele, kuidas kurditajaid Normandia dessandile ei toetanud, siis seal ongi väga pragmaatiline selgitust, aga et need ISISe võitlejad, kes kurdide käes vangis, et kui need lahti lastakse, siis ega nad ei tule USAsse, nad lähevad Euroopasse. Ehk siis Trumpil on kõik kenasti välja arvestatud, et seda ohtu, et see kuidagi talle tagasi lööks, ei ole. See hirm on maandatud ja trump, kes on tuntud kui kõige ebadiplomaatilisem poliitik, eks ta nüüd poliitikutele siis kõvasti või siis diplomaatidele tähendab kõvasti peavalu põhjustanud, sest rahumeelseid lahendusi diplomaatilisel teel saavutatavaid lahendusi on järjest keerulisem ellu viia pärast niisugusi väljaütlemisi, mis on siis vallandanud, gaasin otsese sõjalise tegevuse, seda enam, et ega Erdogan ei ole ka mingisugune tasakaalukas mees, kes armastab ikka tsiteerida seda ütlust, et me võime tulla ette hoiatamata ükskõik millisel ööl ja seda ta on ka teinud. Tõsi, peab vaatama ka seda, et USA kaitseminister on juba öelnud, et Ameerika ühendriigid Peaksite siiski noh, vähemalt noh, esiteks nad nõukogude Türgisele operatsiooni lõpetaks, aga teisalt ähvardanud ka ka nii-öelda kaitseministri tasandil lisaks nagu senaatoritele ähvardanud ka otseste sanktsioonidega Türgitan ju et see nagu mõneti nagu klassikaline näide Ameerika Ühendriikide tänasest nagu reaalsusest, kus president ütleb ühte ja siis ütleme, ministrid juba teevad teist, onju. Et kaitseministri poolt on tulnud ka selge ähvardus Türgi suunal, et, et võivad oodata karmid sanktsioonid. Aga järveni ei ole see samas peatanud ega muidugi Trumpil on ka vabariiklaste seas oma erakonnakaaslaste seas on tugevaid kriitikuid. Senaator Lindsey Graham on nimetanud seda presidendi impulsiivsus otsuseks, mida ta kuidagi toetada. Aga ega see trumpi sellepärast ei pidurda, et jah, USA küll ähvardanud külmutada Türgi juhtide USA-s asuvad varad ja ka ettevõtteid sanktsioneerida, aga see vaevalt et ärdogani nüüd pidurdab. Sellised autokraatse riigipead õpivad parimatelt Erdogani huvi, praegu on see seotud siis sellega noh, üks asi on siis igipõline türklaste ja kurdide vastasseis, aga teine asi on see, et Erdoğani populaarsus Türgis ei ole enam selline, nagu see on, ajalooliselt ei olnud ja ta ei saa olla kindel, et järgmiste valimiste järgselt ta üldse Türgis kuidagi võimule saab jääda, sest ta on kaotanud oma toetuse Türgi suurimates linnades. Istanbul on tema kontrolli alt väljas, seal võitis opositsioon. Nüüd küsimus on selles, et tema suurimad kaasvõitlejad on tema erakonda hülgamas loomas uut poliitilist jõudu ja üks võidukas sõda alati selliste inimeste arvata, kes tuleb sisepoliitikas kasuks ja see pagulasteema Türgis kahtlemata on väga suur ja tõsine, et ma olen ise Türgis kevadel ka Jordaanias käinud, kümnete Süüria pagulastega rääkinud, need on üsna kurvad lood, et see on inimlik traagika, et haritud, nutma pikad ettevõtlikud inimesed, nad elavad väga nappide vahenditega. Nendel puudub igasugune lootus, täiskasvanud teavad, et nende eluaja jooksul midagi paremat nende elus ei tule, aga tegutsetakse, elatakse laste nimel, et esimesel võimalusel nad ütlevad kõik, et nad tuleks Euroopasse. Samas unistatakse, et mingil hetkel äkki saab naastaga koju, aga selge on see, et Assadi vastu on sellel süüriarahval usaldus kadunud tema juhitavas Süüriasse. Olgu see ükskõik millistes piirides, et need inimesed ei taha naasta. Tõsi, siin statistikas saab näidata, et on tagasi pöördujaid, aga nende seas on ka mehi. Ja kui on, siis Assad on küll andnud amnestia, et sõjaväekohustustest mobilisatsiooni ajal kõrvale hoidnud ei karistata ka neid kokkuleppeid ei ole pidanud, mehed ei saa naasta, kui mehed ei saa naasta, ei saa naised ja lapsed kana osta, et see on see probleemiks. Süüriasse tagasi ei minda ja kuigi seal on teatud alasid, kus sõjategevust ei toimu ja kus on rahulikum, aga aga nüüd kurdi aladel, jah, see on nüüd omaette keeruline sasipundar. Jah, et ikkagi 3,6 miljonit on neid Süüria põgenikke, kes seal Türgi aladel praegu on ja Erdogan teab, et Euroopa ei taha, et need migrandid Ja ja, ja siin ongi see probleem, et tegelikult me oleme Türgile väga palju võlgu selles mõttes, et see ongi selle loo kõige kurvem osa, et Erdogan kasutab seda ära, et ta on selgelt ähvardanud avada piirid, kui Euroopa Liit peaks vastu võtma avaldusi, nimetama tema tegevust praegu Kirde-Süürias okupatsiooniks. Et ta otsesõnu avan piirid, et tõsi, tõsi. See oli ka vist oli öeldud ka selles kontekstis, et Euroopa Liit on lubanud Türgile selle eest ikka päris palju maksta, neid pagulasi seal hoiaks, aga eurooplane ma näengi just, aga Euroopa liit on juba ähvardanud, et me jätame siis nagu maksmata selle ja selle peale, siis on tulnud siis Erdoğani jutt. Ja härra ütleb, et noh, et, aga te ei ole kunagi oma sõna pidanud, et ta ei arvagi, et see ka seekord juhtub, aga, aga trump on nagu ikka käitub nagu tüüpiline ärimees, mitte riigimees ehk vaatab, kui palju on USA panustanud raha NATOsse. Vastuselt kuidagi ei saa ja ta ei armasta neid lõputuid sõdu, mis igal juhul kestavad. Suur vaiki jääl olnud suhteline Vaike on selle teema juures olnud, seal olnud on ja kes on olnud siiamaani nii, ühelt poolt siis Assadi liitlane ja ja hoolimata siis vene lennuki allatulistamisest ka viimasel ajal suhteliselt hästi saanud läbi Türgi ja Erdogan iga on ja et me ei ole ju kuulnud mingeid väga selgeid seisukohavõtte Venemaa presidendi Vladimir Putini poolt või olen ma midagi tähelepanuta jätnud? No Putinile, ma arvan, see olukord sobib, sest mida vähem on ameeriklasi seal piirkonnas kohal, seda parem-Assadile ja sedapidi ka talle ja kokkuvõttes et see pilt veel rohkem sassi läheks, siis me oleme veel selles mõttes erilises olukorras, et Türgi on NATO liige ja tegemist on meie liitlasega ja, ja see ongi nagu väga keeruline sasipundar ja õhuruumi valvajaga. Ja just ja, ja Urmetil oli seda teemat sisse juhatades suur õigused ajalooliselt nüüd tulekski minna väga pikalt tagasi, et nüüd omaette küsimus on, kas me läheme tagasi 100 aastat, 200 aastat või pikemalt või 1000 aastat, just et see on keeruline teema. Aga jah, Euroopa liidrid, ühesõnaga neil ei jäägi selles keerulises sasipuntrast suurt muud üle, kui lihtsalt muudkui väljendada küll kollektiivselt, küll kordamööda, et nad on tõsiselt mures, mis on saanud niisuguseks refrääni. Ja meie peame arvestama uue, sellise julgeolekupoliitilise olukorraga üha enam, et kus võib-olla selline välja öeldud sõna või sõlmitud liit ei pruugi ühel päeval enam 100 protsenti toimida. Just, ja kui täna hukkuvad süürlased, siis me peame arvestama, et ühel hetkel need on võib-olla eestlased aga tuleme taas või jääme väärtuste juures püsima. Tartu keskerakonnas on tõtanud tüli. Mõne jaoks on väärtus see, et avalik võim teeb võimalikult head tööd ja, ja realiseerib poliitilist mandaati. Mõned arvavad, et poliitiline mandaat. Ta annab ametid ja raha. Ja seda saabki jagada. Et Tartus on siis tekkinud olukord, kus keskerakondlased on võimu pärast tülli pööranud keegi ei paari aasta eest tööta ja rahata ja nüüd tänaseks on jõutud siis sisemise demokraatia ja toel olukorda, kus korraldatakse paleepöördeid, võetakse võim. Et siis mõne nädala eest sai Tartus Keskerakonna piirkonna esimeheks viimastel kümneti kümnenditel peamiselt kroonikast, aga vanemate inimeste jaoks ennekõike kunagise sisejulgeoleku valdkonna eksperdina tuntuks saanud Jaan Toots. Muuseas, tegemist oli kunagi ka rahvaliidu peaministrikandidaadiga Rahvaliidu see on EKRE ja võimule õnnestus tal siis tartus saada rahulolematute piirkonna inimeste toel sest endine Tartu piirkonna Keskerakonna juht siis Aadu Must ise ei pidanud võimalikuks enam suurele töökoormusele, viidates Tartule piirkonna juhtimist jätkata aga tema poolt piirkonna liikmetele välja pakutud kandidaadi kandidaat Monica Rand, eakamad Keskerakonna piirkonna liige, et ei kõnetanud ja see võinuks ju kõik piirduda vaid piirkonna juhi vahetusega, aga miski on seal erakonnas tekitanud siis piirkonna liikmete seast pingeid ja suheldes erinevate osapooltega, siis on hinge läinud just see, et Tartu piirkonna jaoks võõrad inimesed toodi Tartus abilinnapea positsioonidele. Need on siis lepa erand. Lepajõerand üks juhib rahandusvaldkonda, teine kultuuri ja haridust ja sporti ja süüdistus on see, et erakonna tegemistesse ei panustata, keskendutakse liigselt linna juhtimisele. No ma ei tea, kõlab justkui nagu demokraatia, et põhimõtteliselt ongi. Tulid on ja 2000 seitsmeteistkümnenda aasta kohalike valimiste järel tehti vangerdus ära nagu ta just jätta. Ja siis need senised abilinnapead ja mõjuvõimsad liikmed nagu, nagu põdra Nikolai Põdramägi, Vladimir Shockman, nemad pidid siis minema nii-öelda siis nagu tagaplaanile ja ilmselt siis sellest hetkest ongi siis inimestel jäänud mingi kibestumus nagu sisse. Aga tulles selle eelmise ärimehe Donald Trumpi juurrest Tartusse, siis Jaan Toots käitub juba täpselt nagu nagu ärimees, ehk et ta tahab nüüd oma meeskonnaga juhtida, et ja, ja nüüd on, nüüd on probleem tekkinud sellepärast et erakonna põhikiri näeb ette, et kui erakonna liikmed umbusaldavad oma erakonnakaaslasi neid abilinnapäid, siis nad visatakse automaatselt erakonnast välja ja vabatahtlikult ei ole abilinnapead nõus taanduma, sest et nagu nad ütlevad, nende tööle etteheiteid ei ole, mistõttu ei ole põhjust seda teha. Vahel olnud jah, aga Monica rand on selgelt õrnad, ise tema. Lasena Merko tead muidugi täpsemalt rääkida seda, aga oli ju nii, et Jaan tootsid ainult kandideeris viimastel riigikogu valimistel Tartus oli Tartu nimekirjas Keskerakonnal vis teine number onju. Just Aadu Musta järel ja üle 800 hääles aga Aadumusse 2000 häält või rohkem isegi veel on ju? Tartus on jah, ajalooliselt see probleeme üks mandaati, üks mandaat võetakse ja see on praktiliselt nimeliselt juba kindel, et see on Aadu Must ja, ja ma arvan, et eks neid keskerakondlasi siin Tartus häiribki see, et Aadu Must eelsoodumust taga, et see nagu see Figaro lugu ja nüüd küsimus ongi selles, et, et kui sul on seeniorite kogus rahulolematud liikmed, kes näevad, et nende tähetund on möödas ja mitte midagi siin elus enam poliitiliselt saavutada ei ole, siis küsimus ongi selles, et kui enam midagi uut ei õnnestu võtta, siis tuleb ümber jagada. Ühesõnaga, sa tahad öelda seda, et kaks rahulolematut tiiba ühelt poolt siis Jaan Tootsi isikus, kes ei saanud Riigikogusse ja teiselt poolt siis need keskerakondlased, kes pärast 2000 seitsmeteistkümnenda aasta kohalikke valimisi kaotasid Tartu piirkonnas oma kohad ja mõjuvõimu, leidsid nüüd 11 ja see aitas siis Jaan Tootsil saada piirkonna esimeheks ja sisuliselt siis saada kontrolli piirkonna juhatusele. Just see on, ütleme, asjade selline loogiline seletus, et põhimõtet tavaliselt kui Aadu Must, mul on mitmed keskerakondlased Tartus öelnud, et kui Aadu Must oleks soovinud kandideerida piirkonna esimeheks, siis tõenäoliselt oleks ta tagant tagasi valitud, et tema tööga põhimõtteliselt oldakse rahul, aga kuna Aadu Must oma mantlipärijaks, kuidas nende inimeste jaoks ikkagi väga noort inimest Monica randa siis tema oli vastuvõetamatu, ma ei tea, on see põlvkondade konflikt, on see Tallinn-Tartu vastasseis, et siin neid dimensioone mitmeid? Sellele, et Jaan Toots siis toimetas seal Aadu Musta selja taga ja suutis teda üllatada niisuguse võimu võtmisega on ta veel teisegi ninanipsu Aadu Mustale teinud. Talle meeldib öelda, et ta pole ajaloolane, vaata, tulevik. Viidad see muidugi on selline selline muidugi väljaütlemine on väga ohtlik, sest tuletan meelde, et Tartu linnapea küll teisest erakonnast on samuti ajaloolane sõnu ja, ja pigem on praegu Keskerakond Urmas klaasi arvust Tartus koalitsioonis sees niuke räägitud, sellest võimalusest vahetatakse sotside vastu välja öelda, et ka minu kõrval istub ajaloolane seina mina. Seal on väga tugev ajaloo huviline igal juhul. Aga need on siiski õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust, just läbisin palju ajaloolaste ülikooli ajal, aga, aga põhiküsimus on sealt nüüd üks, üks nimetatud veel verd. Et ju, kui Aadu Must Monica Ranna nime välja käis siis ta tegi Facebooki postituse, kus ta ütles, et ta leppis selle kõike kokku, Jüri Ratasega, Jüri Ratas oli teadlik ja väga toetas seda. Ehk see, mis muutus seal toimus, Tartu piirkonnas oli ju tegelikult Jüri Ratase ütleme siis nii, et seal toimunu patronoosita toimunud just nagu selles mõttes, et Jüri Ratase siis nagu heakskiidu saanud asi ei läinud ju läbi ja seda huvitavam oli, et tegelikult saadeti jõud Tallinnast ju väga võimas tuua seda asja koha peale siis klattima. Et Mailis Reps ja, ja Mihhail Korb, et kindlasti on Keskerakonna suurem probleem seal see, et et kui sa oled selline sisetülides vaevlev partner koalitsioonis, siis võib-olla sa kogutselt koalitsioonist lihtsalt välja ühel hetkel. Ja see ongi Jüri Ratase kõige suurem hirm, et ühel hetkel viskab Reformierakonnale üle ja nad vahetavad Keskerakonna lihtsalt sotside vastu välja. Ja see on Tartus väga, väga lihtne, et suheldes ka siin erinevate inimestega, siis ma saan aru, et olukord on väga palju muutunud, sest esiteks Keskerakonna ja Reformierakonna võimuliiduga randiks on tõesti Aadu Must kes oma inimeses ütleme siis suhetega on suutnud saavutada selle. Ja teiselt poolt sotsiaaldemokraatidel on vahepeal toimunud üks suur muudatused, Marju Lauristin on poliitikast taandunud ja kahtlemata Ta kui Urmas klaasi seisukohast või Reformierakonna seisukohast seda asja vaadata, siis Aadu Must on mugavam partner kui Marju Lauristin, sest Lauristin võib tunde ja tunde vaielda erinevad nüansside üle ja rääkida asjadest sisuliselt, mis teeb temaga kokkuleppimise või, või sotsiaaldemokraatidega kokkuleppe, leppimise keerulisemaks, et Keskerakond Tartus on selles mõttes märksa mugavam partner, et nendega tuleb kokku leppida teatud põhimõtet, et ja ametipositsioonid ja see on juba pikalt ka sissetöötatud. Aga praegu, kui Lauristin ei ole, siis ausalt öeldes mina Keskerakonna asemel tegutseks praegu noh, rahvalikult väljendudes ahvikiirusel omase sisemised vastuolud ja tülid ära lahendada, aga tartlasena ma ei tea, kuidas mulle suudetakse põhjendada ära see, et, et kui nüüd abilinnapeadeks tulevad vanarahvaliitlane Reinhold, kes vahepeal on ka isamaaliidus käinud, endine Tähtvere vallavanem Ja siis ütleme selline pikaajalise omavalitsusse juhtimise kogemusega eriliste saavutustega Ta Vladimir Shockmann, siis ma ei tea, mille poolest on nemad paremad kui Monica Rand ja Madis Lepajõe. Et siin ongi kaks dimensiooni, et üks asi on see, et ma saan aru, et erakondadel on oma selline sisedemokraatia ja protsessid, et võimu jagatakse ja kui piirkonna juht tuleb, siis mingisuguse otsustuspädevused tal ju ka piirkonnas on. Aga teisest küljest, kui mõelda Tartu linna, kui ikkagi avaliku võimu ja valitsemise peale, siis ausalt öeldes ma, minu jaoks jääb see nagu täiesti arusaamatuks. Sellised liivakasti mängud. Nii, aga väärtuspõhisest poliitikast võiks veel edasi rääkida. Sel nädalal sai siis iga Eesti inimene teada, et on olemas selline rahvusvaheline organisatsioon, nagu seda on Euroopa parlamentaarne assamblee. Paljud, kes selle organisatsiooni olemasolust juba varem teadsid, siis said sellel nädalal teada, kui oluline see organisatsioon on. Vähemasti meediapilti vaadates mul selline mulje jäi, aga kui nüüd küsimus on selles, kas EKRE ridadesse kuuluv Urmas Reitelmann on õige inimene Euroopa nõukogu parlamentaarse assambleesse, siis mulle tundub, et kõige olulisem on ette lugeda Euroopa nõukogu peamised eesmärgid, ülesanded, need, siis on kaitsta bluuralistliku demokraatiat ja inimõigusi, teadvustada Euroopa kultuurilist identiteeti ja aidata ta kaasa selle arengule, otsida lahendusi riikide ees seisvatele probleemidele vähemusrahvused, ksenofoobia, sallimatus, kus keskkonnakaitse, bioeetika, aids, narkomaania ja nii edasi arendada poliitilist partnerlust Euroopa uute demokraatia demokraatlike riikidega, aidata kesk- ja Ida-Euroopa maadel ellu viia poliitilisi, seadusandlikke ja konsultatsioonilisi konstitutsioonilise reforme. Ehk siis päris märkimisväärne loetelu ja parlamentaarne assamblee siis on üks Euroopa nõukogu töövormidest, et ma ei tea, nüüd, kui see kõige tähtsam küsimus ära küsida, siis kas me peaks rääkima, rääkima sellest, kas Reitelmann sobib sellesse delegatsiooni, kas me peaks rääkima sellest, milline on koalitsiooni hingeelu, et kuidas suhtuda takse varasematesse kogu aeg kokkulepetesse, et kui kokku on lepitud, need ametikohad on selle tolle või kolmanda erakonna nimetada või siis läheme sellele kõigele kõige libedamalt teele ja räägime sellest, et mis asi see ENPA on, et on see oluline organisatsioon, kas sinna võinuks nimetada kelle iganes et mingisugust häbi ja, ja, ja hädada Eestile seal tuua ka kaela ei saa või millest me räägime? Ma kõigepealt alustaks sellest, et minu meelest Maalehe ajakirjanik Argo Ideon kirjutas sel nädalal suurepärase arvamusloo et me kõik oleme Urmas Reitelmann, kus ta siis juhtis tähelepanu nendele globaalsetele trendidele, kus siis inimesed, kes on oma väljenduslaadis kõike muud kui diplomaatilised pigem on sellise, ütleme siis voorimehe suupruugiga on tegemas kõikjal poliitikas tõusu viidates siis nii Donald Trumpile kui Johnsonile ja nii edasi ja nii edasi, et nagu ta kirjeldas, siis see, et Urmas Reitelmann praegu saab ENPA liikmeks, on alles tema tõusu algus. Miski ei takista tal olemast ühel heal päeval näiteks Eesti kaitseminister, kui needsamad jõujooned jätkuvad. Aga kui sellest enbast rääkida, siis noh, nagu Urmas Reitelmann ütles. Kui võtta kõigest sellest, mis sa ette lugesid, on tegemist mõttetu jututoaga. Seetõttu tekkis mul küsimus, et kui tema hinnang on selline Mis me siis sinna taha sellest kohast ei loobu, jah, et milline nii hirmsast, midagigi, teine EKRE ridadest ei tahaks sinna minna, et ja seotud mingi finantsilise hüvega võib keegi tagant linna või, või mis iganes, aga koalitsiooni. Näritelt oleks oodanud seda, et, et nad oleksid saatnud selge sõnumi EKRE-le, et jah, te võite oma esindaja sinna saata, aga palun otsige sobivam kandidaat, kes juba eos ei oleks niisugust laastamistööd teinud kõikide nende väärtuste suunas, mida siis empa peaks kaitsma, et kuskilt võiks ikkagi mingisugune punane joon poliitilises kultuuris minna, mida ei ületata. Ja praegu on koalitsioon näidanud oma täielikku põhimõttelagedust ka Siret Kotka-Repinski, kes siis sellise osava poliitilise vangerduse tulemusel liigutati maaelukomisjonist väliskomisjoni, mis siis andis sellele? Tavaline protseduur jänkide oluliste hääletuste eel, kui on koalitsioonil Ja aga Siret Kotka-Repinski tunnistas, et tal oli väga raske seda teha. Ta piltlikult öeldes mõtles Inglismaa peale ja pani selle linnukese kirja, sest poliitika on kompromisside kunst. No ma arvan, et noh, eks see oli nagu selline, ega Keskerakond jah, et nad ei saa praeguses koalitsioonis nii selgelt on ja oma kanda maha lüüa igas küsimuses ja aga ma arvan, et see kõige piinlikum või keerulisem on Maria Jufereva seisukohalt, kes on siis Eestis Rento delegatsiooni juht on ja et arvestades seda, mida, mida, mida reitele ma olen välja öeldud ja, ja mis on muutunud selliseks refrääniks, mida hakatakse iga asja puhul samamoodi meenutama, kui hakkad, meenutavad ütleme teistpidi oponendid keskerakonnale lepingut ühtse Venemaaga, et arvestades järgmised kohalikud valimised on ja Tallinnas, kus on nagu väga oluline vene hääle kaal, siis kindlasti poliitilised oponendid neid asju nagu toovad. Kuigi nad ei otseselt ei ole kohalike eluga seotud, on ja toovad kindlasti välja ja, ja Keskerakond küll hetkel lahendas ühe probleemi ära. Aga noh, see nii-öelda miin või kivi jääb nende jala otsa seotuks veel päris pikkadeks aastateks. Aga Merko tõstatasid küsimuse siin, et et kas ta sobib Urmas Reitelmann ENPA liikmeks, aga ma tuletan sulle siiski meelde, et Urmas Reitelmann on ka noh, mitte otseselt meie ülemus, vaid meie ülemuste ülemused, ta on ringhäälingu nõukogu liige. No vot, võib ju küsida, kas selline inimene sobib ka ringhäälingu nõukogu juhtima, aga kas on meil rahvusringhäälingu ajakirjanikele üldse moraalne tõstatada küsimus, kes meid sobib, tema selline iroonia, et see näitabki seda, et Eestis on sõna vaba ja selliseid küsimusi saab küsida, et nii nagu Reitelmanni on demokraatlik õigus saada ENPA delegatsiooni, nii on keskmisel valijal lihtsal eesti inimesel ka opositsiooni parlamendisaadikul õigus küsida, et kas see on nüüd parim, mis me suudame panna? Noh, teisest küljest ma meenutan, et ENPA delegatsiooni liige eelmises koosseisus oli ju Madisson, kelle puhul me oleme ka ju näinud igasuguseid ütlemisi ja, ja tema puhul on ka ju tõstatatud see küsimus, et kas sobis, ma ei ole kuulnud Hedda seal empas mingisuguse segadusega oleks hakkama saanud. Aga samas noh, võib-olla me üleliia palju ei ole ka sellele organisatsioonile ajakirjanikena tähelepanu pühendanud, et vaadata, millega siis meie delegatsiooni liikmed seal tegelevad. Nii kolm minutit on saate lõpuni ja presidendivalimistest, tahaks ka ühe küsimuse küsida, et kahe aasta pärast peaks olema selge, et kes on Eesti vabariigi president 2021.-st 2026. aastani. Küll aga pole täna selge see, et kuidas presidenti valitakse juhul kui parlament ei saa oma tööga hakkama, et selge on see koalitsioonil. Presidendi valimiseks riigikogus hääli pole. Küll on aga hääli, et muuta vabariigi presidendivalimiste seadust, sest kuigi suur osa presidendivalimiste korrast on kirjas põhiseadusest, siis üks koht, mida selle koosseisu häälteenamusega muuta saaks, on presidendivalimiste reegleid valimiskogus ja põhiseadus ütleb ju, et valimiskogu koosneb riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Igal kohalikul omavalitsuse volikogul on võimalik valida valimiskogusse vähemalt üks esindaja, kes peab olema Eesti kodanik. Ja nüüd on siis küsimus selles, et kas ja kuidas muuta valijameeste arvu, et meie sisulist diskussiooni jõua paraku avada, aga, aga kas see põhiküsimus on see, et kas siis kohalike omavalitsuste roll selles tulevases valijameeste kogus peaks olema suurem, et mis te arvate? Ja mina arvan, et peaks küll, et nad, see ju olukord tekkis praeguse haldusreformi tagajärjel, onju, et kus kus omavalitsusi oluliselt vähemaks ja see tasakaal läks valimiskogult. Esitame siis omavalitsustelt riigikogu poole, et noh, ma arvan, et kui silmad lihtsalt küsid, siis see on keeruline vastus, aga mina ütlen, et jah. Siinkohal nõustun Urmeti ka, aga mulle tundub, et me oleme järgmiste presidendivalimiste eel täpselt samas olukorras, kus me oleme juba varem olnud, ehk tõdetakse, et järgmine kord peab kindlasti muutma ja siis jälle läheb aeg mööda ja kõik vaibub. Just et eelmisel korral oli valijameeste kogus 234 valijameest. Ja nüüd kui haldusreform on omavalitsuste arvu oluliselt vähendanud, siis see valijameeste arv kukub sinnasamasse auku kus on riigikogu liikmete arv ja see tähendab seda, et kui. See punnseisu lahendamine kujuneb väga keeruliseks. Just me jõua sellel teemal paraku rääkida, aga mulle tundub, et poliitikud on lubanud selle teema juurde tagasi tulla. Ehk ka meie saame rahva teenritest selle juurde tagasi tulla. Täna mul on hea meel tänada Urmet kooki, Merilin pärlite ja järgmisel nädalal on siinsamas stuudios juba Taavi Eilat. Krister Paris, Sulev Vedler kuulmiseni.