Tere õhtust, kuulate filmi peeglisaadet ja täna on stuudios Tiina Kruus ja Renee Vilbre ja Renee Vilbre uue koguperefilmi röövlirahnu Martin lavastajana mis just täna õhtul on esilinastus Tallinna kinos Kosmos ja juba homsest. Ta on see uus film linal mitmes Eesti linnas korraga, nii Tallinnas, Tartus kui Pärnus. Aga alustame ikkagi algusest ehk filmi saamisloost. Renee, kas lastefilmidega on juba kord nii, et, et need ei ole lood, mida üks lavastaja aastaid südames kannab ja millest unistab ja millest pidevalt mõtlev vaid mulle kõrvaltvaatajana tundub, et need on niisugused missioonitundest tehtud riiklikud tellimusfilmid teatud sihtgrupile. No eks seda saab nii ja naapidi võtta. Kui ma hakkan mõtlema enda lapsepõlve lastefilme Eesti filmiajalooklassikast, siis mulle tundub küll, et, et ega Helle Karis nukitsameest vägisi ei teinud, et seal on ikkagi näha sellist mingit kirge ja, ja tunnet ja tahtmist midagi öelda ja teha. Meie filmi puhul ma ei saa ka väita, et, et siin tellimust ei olnud, tellimus muidugi oli. Ja seda ma ka väita ei saa, et ma oleksin 10 aastat seda mõtet hinges kandnud ja Dormelnud kunstimata seda tegema. Aga siiski selle filmi saamislugu on pea kaks aastat pikk ja, ja minuni jõudis ta läbi kahe, kolme korra ja lõpuks ma sain ikkagi selle nii-öelda oma tahtmise ja oma tunde ja oma sõnumi sinna sisse viia. Et eks ta selline omalaadne väljendus Vormole ole nagunii. Aga missioonikoha pealt. Muidugi ma pean ütlema, et missioon on tegelikult sellise filmi juures suhteliselt oluline tähtis asi. Et kui ma vaatan omal kodus kahte-kolme tütart ringi ekslema, näen, et neil midagi vaadata ei ole, siis tuleb ikka mõte pähe, et ehk olen mina see, kes neile selle kino valmis peaks meisterdama. Kas nemad on juba uut filmi näinud? Nemad on seda näinud juba kordi ja kordi sest et ma tihdiviin nii-öelda siis seda kõige algsemat musta materjali koju proovimaks, kuidas tunne on ja kas nad aru saavad millestki. Et selles mõttes ma lähen natukene julgemalt esilinastusele vastu, et et kui viie, seitsme aastane vaatavad rahulikult ilma muusikat Ta musta montaaži kaks-kolm korda järjest siis ma usun, et sellepärast on seda küll ei vaata, et millal sa teinud olen, vaid et just neile huvi pakub, et selles mõttes on lapsed suhteliselt julm publik, et nad vaatavad ära, ütlevad kohe, kas meeldib või ei meeldi. No sinu looming on seni olnud suunatud peamiselt täiskasvanud inimestele, millised on kõige suuremad vahed, kui filmi publikuna pidada silmas täiskasvanud või lapsi? No ega vaata tesa kummaski lahtris nagu alahinnata. Tõsi küll, kui ma mõtlen oma nii-öelda viimase, siis suurema lühifilmi peale, mis oli Sautori stsenaariumi järgi armastus 50 aastat hiljem, siis on nagu vahe väga suur publikus sõnumis ja ka dialoogis. Et ega neid kahte nägu võrrelda vist mingisuguses kategoorias ei saagi. No tõenäoliselt ikkagi nii, et täiskasvanute filmi tegemine peab lähtuma võib-olla natukene kas iseendast või isiklikum Ast, nagu vaatepunktist lastele tehes sa pead ikkagi nagu mõtlema tagasi sellele, mis sa ise olid ja vaatama väga avali silmil ümber, mis lapsed praegu on ja mida nad tegelikult vaatavad, kuidas asjadest aru saavad. Ütleme nii, et selle röövlirahnu Martini puhul me ikkagi püüdsime teha kaasaegset filmi kaasaegse lapsele, aga samas me ei läinud meelega siis nii-öelda vara puberteedi valusate probleemide juurde ei tahtnud teha filmiala. Ma olen väsinud vihkamast või kiits või veel mingisugused sellised nii-öelda raske temaatikaga valulised. Lilja forever, laadsed, sissevaated, et me tahtsime teha lastele film, mis oleks selge, heasüdamlik, rahulik, lõbus, värviline, ühesõnaga võib-olla hoida potentsiaalset vaatajat veel ka seda kõige vanemat sihtgruppi, kes seal võib olla 12 13 Ta oli nii-öelda lapsepõlvemaal tagasi, et ta veel vaataks seda aega, kus mängisin nukkudega, kus tekkisid esimesed tunded, kus tekkisid esimesed sellised sõbrad ja asjadest arusaamised. Et me balantseerimisele filmiga hästi õrnalt sellise ara puberteedi ja veel lapsepõlve mängumaal. Et hoida lapsi natuke liivakastist tagasi. Nagu ma aru saan, see oli sinu jaoks esimene täispikk mängufilm. Jah, selles formaadis nii-öelda täispikk mängufilm küll jah. Mis hinde sa iseendale praegu, kui film valmis on, sellest paneks? Iseendale ma paneks ühte kinni, et see ei ole minu töö, iseenda tööd hinnata, seda teevad vaatajad ja ma loodan ennast, nimetad laps vaatajad, et kriitikutel ka oma sõna öelda, aga kuna ise olen kriitika leiba söönud, siis, siis ma tean, et enda tööd ei ole viisakas selle vandivalt vaatama hakata. Ma küsin siis niimoodi, mis sellest, mida sa filmi kavandasid ja kuidas sa seda filmima kujutlustes nägid, vastab tegelikkusele ja mis päris nii välja ei tulnud? Ütleme nii, et minu story board või režiistsenaarium oli märksa tihedam. Kuidas on filmis näha, on? Ma ei tea, kas see on pluss-miinus hetkel ilm vaadates ma ei kahetse, et see nii on. Kuigi kohati on tunne, et tahaks natukene kiiremat lõiget ja natukene aktiivsemat pilti, see on minu maitse ja ma arvan, et võib-olla kohati ka see lapse maitsega kokku langeda. Aga miks me seda teha ei saanud, siin tuleb hulk selliseid nii-öelda produktsiooni elemente lihtsalt füüsiliselt aega jagunud ja nii edasi, nii edasi. Aga see ei ole vaataja asi teada saada, kus me seda aega jaguneda kuskil üle oli. Et ma arvan, et hetkel ma endale väga tuhka pähe raputa. Muidugi saaks teist korda sama filmi tehes. Võib-olla juba täiesti teise loo, võib olla pisukest teise sõnumiga, aga sellesse aega hetke mahtudes, kui me seda filmi võtsime, kavandasime, mõtlesime siis ma peaks ütlema, et me täitsime ikkagi nii-öelda võimalikult optimaalse variandi kõikidest võimalikest variantidest. Et selles ajas ja kohas me paremini seda filmi enam teha poleks suutnud. Tõenäoliselt. See kõlab paljutõotavalt. Sai kõlab paljutõotavalt, ta kõlab täpselt nii, et meil juhtunud suuremaid õnnetusi ega, ega fopaasid filmides, meil ei olnud väga palju praaki. Lapsed heitlik trikke tehes ellu. Näitlejad mängisid hästi meile sadanud vihma. Et need on sellised asjad, mida tavaliselt filmivõtete käigus alati ette tuleb, kui juhtub õnnetus, kas kaamera sees olev lindi või, või ilmaga, et selliseid ärajäänud võttepäev ja neil ei olnud ja prooviaega õnneks sain ja lastega ma jäin peaaegu rahule ja selliseid asju ritta lükkide päris mitu korda. No lapsed ongi selle filmi peategelased, kui teistsugune on režissööriaks töö lapsnäitlejatega võrreldes proffidega. Ta on ikka täiesti teine töö. Ta on ikka totaalselt nagu ümber pöördigasuguses sellises normaalses lavastusest režissöör juures, et kui me proffidega hakkame tööle, siis me läheneme stsenaariumile teaduslikult, võtame tahti, analüüsime teine proovi, räägime mingisuguses sellises ühes keeles, lapsed, kes tulevad lapsed, mängisid meil kolm last, siis Andrei sagaras Kadi sinki, Madis Allik, ainen kõike 10 11 aastased Nad olid küll varem siin-seal näiteringis mänginud, aga siiski puudust meil selline filmi telekogemus, mis on kardinaalselt teine kui, kui laval näitemängu mängida. Lastega lihtsalt tuleb teistmoodi käituda või käituda sama normaalselt, nagu sa käitud täiskasvanutega, neid ei tohi hakata kuidagi alahindama või ütleme, puust ette tegema ei hakanud. Aga samas oli selge see, et näiteks üks fakte, kuidas me roll õppisime, me ei andnud lasteaias, ei korda stsenaariumite kätte ja koju, et nad saaksid seal ise läbi lugeda. Lapse lugu, stsenaariumit ainult proovis ja pärast proovi korjama stsenaariumi uuesti tagasi. Sest et ühe korra me tegime selle õnnetuse tantsimine on nii-öelda dialoogi koju kätte ja, ja kui nad siis tagasi tuli, proovisin talitseda, emaga õhtul õppinud ja pähe õppinud ja siis see hirm ja valesti hääldus, mis sealt tuli, oli päris kole kuulata lugusid, sisuliselt luuletust, niimoodi hakkas lugema, aru, et see on viga ja, ja siis me tegime ainult proovis, lugesid teksti läbi ja mängisid seal oma sõnadega kohe üle ja siis me suunasime vastavalt, kuhu poole oli vaja emotsionaalselt seeni kallutada, kas siis nii-öelda sügavamaks kergemaks, kurvemaks, rõõmsamaks. Alguses lugesime siis kohe mängisime ta füüsiliselt läbi ja pärast saue perioodi lasime lapsed kaheks nädalaks koju puhkama ja pärast tulid uuesti platsile ja siis hakkasime tegema neidsamu episoode juba siis nii-öelda rekoratsioonis ja lokatsioonides. Ja nii ta läks tööle kaks nädalat proove, puhkuse, siis kuu aega järjest filmida. Peale laste, kes ei olnud ka just et väga igapäevase asjana kaamera ees oli sinu ohjata selles filmis ka vähemalt üks loom. Et mida tähendab, et panna lastefilmis või üldse filmis mängima, kas, kui ma meenutan ühte hiljuti nähtud, kust uulitsa filmi elu nimel siis seal kõige muuhulgas mind täiesti vapustas, kuidas on võimalik loomad panna tegutsema mängufilmis täpselt stsenaariumi kohaselt sõna otseses mõttes rollides. Et mulle tundub kõrvaltvaatajana see kohutavalt keeruline, sest teatavasti loomad, kui nad ei ole Est varasest imiku põlvest juba filminäitlejateks treenitud. Ega ma ei usu, et nad tahavad väga teha seda, mida mingi režissöör nende arvates arvab, et nad peaks tegema. Jah, see ongi jube raske ilgelt vastik töö. Ega ma eriti kellelgi ei soovita teha loomadest või loomadega filmidele Ta mingisugune loom kusagile mõttele kaasa, loomakogemus on päris suur või televaataja mäletab siis paar-kolm aastat tagasi. TTV-s olid nii-öelda idendid loomadega, et juba seal ma nägin, milline valu vaev on see, et saada korralik kaader kätte kukest, kanast, hobusest või põrnikast. Ja nüüd siis oli meil kuu aega kassirõõme. Ja ega ma kasse vägagi enne ei sallinud pärast seda. Ma ütlen, et ma ei taha, et kas üldse enam näha. Olgem ausad, see kassi mängima paremini oli tõesti valus. Õnneks oli meil palju abimehi ehk siis nii-öelda kassiema, kes tegeles ainult kassiga ja õnneks oli mul assistent Tambet Tuisk, kellele me vahel usaldasime kassi katsetamist ja seal oli veel võttegrupis päris mitu inimest, kes kassiga tegelesid. Mina õnneks võtsin enda kanda lapsed ja, ja näitlejad. Et me näitasime ära punktist A punkti vee, kui ka siis peab minema. Siis ma võin siin harjutama, siis ma võin, aga, aga tegelikult filmis on kas ikkagi üllatavalt hästi kätte saadud ja ta seal paaris kohas, kus peab mängima mängib ja mõnes kohas me jäime suu lahti vaatama, kuna kammerkäima panime, kui täpselt, kas täitis minu antud juhtnööre, et see oli põnev, aga väga raske kogemus eriti kombinatsioonis panna kokku ühte filmi mängima lapsed ja loomad. Et selles mõttes, ega see kerge ei olnud, aga vähemalt see vaev tundub tagantjärgi päris ilus. No kus niisugused filmistaaridest kassid üldse pärinevad, kas mõni filmigrupi liikmetest toob kodunt kassi kaasa või kas on niisugune teadlik valik või see juhtub kuidagi? Puhtjuhuslikult kassile tehti ikka korralik casting, see, kas valiti umbes nelja-viie kandidaadi vahel välja. Ja siin nüüd loomakaitsjad, pangu kõrvad kinni, aga aga saladuse katte all võib öelda, et kas mängib siis kõige paremini, kui ta on näljane, kui teda hoitakse näljas ta teeb kõike, mida vaja, et söögi nimel ennast liigutada, vastavasse punkti astuvat nägu teha. Et ka see, kas tegelikult jäi meile silma ainult sellepärast, et et ülejäänud neli kassi, kes meile näha toodi, toodi kodudest, kes olid korralikult paksuks söödetud, rahulolevad isekad, egoistlik, kes ei suutnud ennast liigutada, hüpata ega mitte midagi muud teha. See kas toodi meile prooviks varjupaigast ja esimene kord, kui me seda kassi nägime stuudios, proovi võtajal ta keegi ükskõik mida, et saada kätte, mis meil käes oli. Tähendab Ta jättis meile väga hea mulje oma rahulikkusega ise teadusega ja tundus, et ta sai väga hästi arvamust, mida ma talle ütlesime, et ta peaks tegema. Muidugi hiljem käigus oligi nii, et kui ta kõhu täis sai, siis oli meie võtlejaga nägemist, kas võiks repraks puuri panna ja nälgima ühesõnaga. Ja ega lõpuks oligi filmi võtte päris lõpuks oli see kas päris ülekäte läinud, sest ta arvas, et ta võib ka ainult seal süüa ja magada. Nii et päris mitu meest lahkusid meie filmiga. Lõpud käed veidi veriseks kraabitud. Et see ei olnud ja kerge töö, aga nüüd on see, kas meil Madis juures kodus, kas meil Martin mängis ja ma sain selle kassi omale, tahtis, aga miks ka mitte? Omamoodi ilusa sümboolne absoluutselt. Ja eide poolanna ise valget Me tulistan ise kukun, ma ajan ta ise, jooksen ees. Peale enda kedagi. Lake edasi Olgole. Mina ise olen keegi muu ameti ära ei aja. Kui tuleb mängu, visake kibu. Ometi iga päev ära ei aja, kui tuleb mängu kibu. No peale lasteaiakasside on loomulikult filmis oma roll ja ehk isegi rollid professionaalsetel näitlejatel. Kas nende jaoks tähendab lastefilmis koos palju nooremate ja vähemkogenud partneritega mängimine midagi muud või nemad on juba niivõrd tulest ja veest läbi käinud, et nende jaoks pole mingit vahet, millises filmis just mängida? Ma ei ole küll küsinud, aga ma arvan, et isegi nende jaoks on natuke keerulisem, sest et kui laps on vastasmängija, siis sa pead ikkagi nagu arvestama, kuidas ta mängib ja sa pead ka oma rolli lahendust natukene joonistama, siis lapse järgi Rekkor mängisime, läks isa ja temal oli tütar Marta, et nad peaksid nagu mingisuguse perekonna moodustama. Ju nad peavad natukene üksteiselt ja, või mingisugust sellist väikest pooltooni arvestama. Ja Piret Kalda, kes siis mängis meil Martini ema, nad moodustasid kõik sellise mõnusa terviku ja jah, Jaan Rekkor oli selles mõttes väga mõnus, et kui meil juhuslikult minul või siis operaator, kontserdil või stendil Tambeti ei olnud aega lastega tegeleda, siis Rekkor ja Madis rahulikult rääkisid oma seal, Juta istusid toolide peal ja kõnelesid nii-öelda omi asju tilgast proovi või, või siis irvitasid meie üle. Nii et see perekond seal tundus täitsa ilusti toimivat ja mõnusalt omavahel läbi saadud. Ma ei usu, et jah, et see tekitas neile probleeme, aga pigem võib-olla see oli pisut teistmoodi kogemus kui, kui iga päev laval või filmis oma tasemega proffidega mängides. Milline neist rollidest sinu lemmik oli, oletame, et kui sa juba käsikirja lugesid, siis sa mõtled, et vot need on lahedad tegelased. Neile paratamatult jääb mu pilk kõige rohkem võtete ajal peale või neisse. Ma suhtun niisuguse erilise armastusega. Nii ei saa käsikirja päris lugeda, et kui ma tean, et mul on lastefilme kolm last mängivad peaosas, mis on eriti keeruline, siis ma pigem fokusseerisin kogu tähelepanu neile. Et ma ei toonud välja, nagu käsile lugedes, kes on lemmikut või kes lemmikut ma tean, et igal tegelasel on oma ülesanne dramaturgiliselt seal filmis täita lastel pearollid täiskasvanutele, nende toetavad kõrvalrollid ja siis on meil nii-öelda koomiline paar, siis Juhan ja Lembit Ulfsak endale oma roll täita. Et kahtlemata tekib vaatajal oma lemmikud, aga mina oma lemmikuid ei saa küll välja tuua, sest et kõikidega oli erinev töö erineva ülesanne. Ma võin öelda jah, et need kandsid neid ülesandeid, aga aga siin lugedes ma ikkagi püüdsin nagu vaadata, et kuidas lapsed omavahel suudavad suhestuda ja mis roll neil on. Kas mulle ainult tundub nii, et kui ma mõtlen Eestis valminud või kas siis puhta eesti filmina või koostöös mõne muu riigi filmikompaniidega lastefilmidele siis ei meenugi nagu ühtegi tohutut läbikukkumist, et lastefilmid, ma tea, kuidagi tulevad kõik enam-vähem välja või on neisse juba sisse kirjutatud see alates käsikirjast mingi niisugune ebaõnnestumise vältimise variant, mis iganes, et kui üldse Eesti lastefilmidele mõelda, siis nende hulgas peaaegu, et ei olegi ju halbu filme. Eks nad sellist nii-öelda kriitilist lugemist on kõik saanud. Aga sest ma hakkan ise mõtlema, et kui ma ise mõtlen tagasi, et et ega ma pean sellise nukitsamehe kevade praegu ei oska tegelikult lastefilmidest küll oma lapsepõlvest säravamaid hetki välja tuua, et ma nagu ei paneks kõiki valminud laste silmi ühte patta, mis on tulnud. Et need kaks, ma ütleksin, on Eesti lastefilmiklassikaga. Aga selles mõttes ma oleksin törtsu kriitilisem, et kas nad on kõik nii totaalsed õnnestumised? Mulle tundub, et päris nii ei ole. Milline on kõige selgem või konkreetsem kogemus, mis sa selle filmi tegemisest said? Tõenäoliselt palju nagu kogemusi, mis kinnistusid nii-öelda võtteplatsi, kogemused, kuna kuu aega järjest ema ei ole nagu võtulasi olnud, eks lühikesi filmid on olnud nagu töös, noh, tõsi küll, kui me tegime kurikuulsad Eurovisiooni president filmi seni on peaaegu aasta aega ja noh, umbes sama kaua ja veel suurema näitlejatega hulgaga aga nii-öelda järjest filmides ja kuu aega veel platsi olnud ja selles mõttes see nii-öelda ellujäämise kogemus või grupi kokkukasvamise kogemus ja, ja näitlejad arenemise kogemusi just nimelt lapsi vaadates. See oli võib-olla kõige põnevam kogemus kui lapsed, kes esimest korda platsile tulid kuidas kammermast ülesaavalt ja kuidas nad nii-öelda vaimselt kasvama hakkavad ja kuidas nad sellesse täiskasvanud grupis ellu jäävad ja püüavad samamoodi käituda, et, et need on sellised kogemused, mis kuluvad tõenäoliselt marjaks hiljemgi ära. Et noh, tõenäoliselt ka ikkagi see töö siis pikka filmi žanriga või dramaturgidele põhi, et sa pead kogu aeg hoidma seda stsenaariumi selle võrra, koos ta hiljem filmiks vormuks. Et see tõenäoliselt just see pikaajaline võtta kogemus kogemusest. Kuivõrd on röövlirahnu Martin Eesti lugu ja kuivõrd võib ta huvitada muude maade vaatajaid ehk kui suured võiksid olla tema võimalused olla näidatud mujal kui Eestis? Käisime selle filmiga just Berliinis silmi, turud, ja enne seda ma ei osanud selle nii-öelda välisvaataja või välispotentsiaali kohta suurt midagi öelda. Praegu ma olen juba juba natukene optimistlikum, sest et realismi näitasime kaks seanssi filmiturul filmiprofessionaalidele tähendab, et ainult olid levitajad ostjat ja siis nii-öelda täiskasvanud vaatajat. Meil oli kaks peaaegu täissaali ja minu õnneks vaatas enamus saalide professionaalidest selle filmi lõpuni tuldiga pärast huvi tundma, et kelle filmi, kus kohas saab mis iganes. Eks need on küll sellised pärast turgu, niisama jutud ka, aga samas kui tuli konkreetse jutuga saksa levitaja, kes huvitus, et kuidas, mis tingimustel oleks võimalik see film saksa kinolevisse saada, ju ta siis tähendab. Lugu on niivõrd universaalne, et ta ütleb kellelegi veel midagi. Et kui juba poolsaalide filmi professionaalne naeru kihistab saalis poolteist tundi, siis ehk ta siis on ka natukene laiema vaataja põhjaga film võiks olla, kui lapsi silmas pidada. Kas filmile on siin Eestis linastudes ette nähtud ka teatud vaatajate hulk või on see täiesti nii, et paneme ta kinodes jooksma, lihtsalt vaatame, palju vaatajaid. Ikka ühelegi filmile ja isa vaatajate hulka, et väga näha, noh, eks ta on ikkagi loterii, sest et me saame ise ka teada, et kas siis meie film nüüd läheb lastele peale või ei lähe, et, et pigem vaatame ikkagi laste hulka, kes kinno minema ei oska, seda mina öelda. Ei, ma ei arva, teostage üksi produtsent, et hinnata filmi esimest korda vaadates, milline suurusjärgu publikumagnet seljaosa on, ma arvan, et seda ei oska keegi öelda. Et äkki sa prognoosid midagi? Ei, ma isegi ei hakka mitte midagi prognoosima, sest et see on suhteliselt nagu õnnetu tegevus, et, et ma loodan, et mida rohkem, seda uhkem. Et kahtlemata ei tahaks, et see arv kuhugi 5000 peale pidama jääb. Kui nüüd sulle järgmiseks pandaks lauale jällegi ühe lastefilmi stsenaarium mis otsuse vastu võtaks. Siis ma vaataksin seda stsenaariumit väga põhjalikult, sest et tegelikult mul pole häälega ongi pandud stsenaarium juba laua peale, üks lastefilm, aga aga nüüd peabki vaatama, et, et mida ma olen õppinud sellest kogemusest, mis olemas on vaatama natukene näkku teistele projektidele, mis, mis õhus liiguvad ja siis otsustama hakkama. Ega mul tegelikult Need lastefilmi tegemise aasta küll midagi ei ole. Aga samas sellega see, et elu ei viitsinud neid ka treida. Aga kui on jälle sees selliseid nii-öelda elemendid, mis mulle huvi pakuvad, siis siis miks ka mitte, et tõeliselt projekti tuleb vaadata nii-öelda pakkumise järgus ja millised mõttes, nagu endal peas jooksevad, et ega omaette järjetõmbaja ja ette ära ei ütle. Te kuulasite filmi peeglisaadet, mille külaliseks oli filmirežissöör René Vilbre ja Me kõnelesime uuest Eesti koguperefilmist röövlirahnu Martin, mis alati siis homsest on korraga ekraanidel kolmes Eesti linnas, Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Stuudios juhtis vestlust Tiina Kruus.