Derek esimene ilmasõda ja enamik riigipööre Venemaal pöörasid elu Euroopas pea peale. Eestit okupeeris Saksamaasõda vabaduse eest tuli pidada idas ja lõunas. Enamiku lääneriikide arvates pidi Venemaa saama otsustada, millised tema piiririigid võiksid iseseisvuda. Vene impeeriumi lagunemine ei olnud paljude riikide huvides. Eesti tuli sellest välja iseseisva riigina. Esimesena tunnustasid vastastikku teineteist Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartus, teisel veebruaril 1920. aastal ja kolm kuud hiljem, seitsmendal mail 1920. aastal gruusia Venemaaga Moskvas. Venemaa eestlastel olid neil keerulistel aastatel omad võitlused võidelda ja nii ka Abhaasia, eestlastel mille peale lootsid grusiinid, Afhaasid ja eestlased, räägib Tallinna Ülikooli etnoloog Aivar Jürgenson teises saates Abhaasia eestlastest. Noil murranguliste aastatel mõned aastad rohkem kui 100 aastat tagasi enne rahulepingute sõlmimist. Saate toimetaja Piret Kriivan. Meil Eestis on ju tegelikult arutletud ka selle üle, et kas vabadussõda oli ka kodusõda ja mõned ajaloolased on ju ka argumenteerinud, et näiteks punaarmeeüksustes võitles ju palju eestlasi? Noh, minu meelest me võime ikkagi rahulikult rääkida eesti kontekst siis ikkagi vabadussõjast, sellepärast et kui me kas või selle punaarmee peale ütleme, et siis kas see siis formeeriti Eestis või kas seda organiseeriti Eestist või noh, see oli ikkagi võõrvägi ja, ja eestlased võitlesid selle armee vastu oma rahvaväega, nii et Eesti perspektiivis ma arvan, et räägime ikka vabadussõjast. Aga kodusõda oli ta ju selles mõttes, et kui vaadata Venemaa poolelt siis tegelikult enamlased võitlesid ju väga pikal rindel erinevate jõududega, ühtlasi siis ka eestlastega siin rindelõigus. Aga tegelikult oli see väga pikk rinne mustast merest, et ülespoole Läänemereni veel kaugemale. Et nende jaoks oli see kahtlemata kodusõda ja kui vaadata ka, et kes seal nagu võitlesid, et ühelt poolt vene valgete vastu, aga teiselt poolt piiririigid, kes olid ennast iseseisvaks kuulutanud ja ühtlasi siis ka näiteks inglased, et kui näiteks Briti laevastik Läänemerel abistas siinseid valgeid loodearmeed ja Eestit ja, ja Lätit, et siis siis musta mere ääres näiteks abistas ta Antondenikini vene vabatahtlike armeed ja grusiin noh näiteks eks, et ja inglaste tegevus sellel pikal-pikal rindelõigul oli suhteliselt ikkagi kooskõlastatud ja selline ühtne. Et inglased üritasid ju ühelt poolt toetada Vene valgeid, teiselt poolt piiriliik, aga ühtlasi siis ka hoida neid lahused, nad karvupidi omavahel kokku ei läheks, valged ja rahvusriigid või rahvuspiiririigid siis need, kes olid, kes olid tekkinud. Aga noh, näiteks me peame võib-olla rääkima ka nendest eestlastest, kes elasid mujal Vene tsaaririigis, nüüd oli umbes 200000. Selleks ajaks ja on ju teada, kuidas näiteks Siberi eesti organisatsioonid otsisid Eesti vabariigi valitsuse kaudu kontakti Antandiga, et bolševike vastaste väe üksustega liituda ja avaldatud näiteks sooviga moodustada polkimis läheksite appi eesti vägedele. Nii et ka nende eestlaste jaoks, kes nüüd võõrsil oli, oli see kahtlemata kodusõda, aga teistpidi nägid nad sellest ka ikkagi ka seda noh, ütleme siis eestlaste vabadussõda. Et mõlemat pidi ja kui näiteks Siberi eestlastest veel rääkida, et siis seal tänase päevani suulises pärimuses on palju juttu mitu vene valgete ja vene punaste tegevusest ja ja punases terroristi valges terrorist. Aga kui näiteks vaadata, mis Kaukaasias Taga-Kaukaasias sel ajal toimus, siis sealsed eestlased puutusid kokku väga palju rohkemate jõududega, et selles mõttes oli see muidugi nende jaoks väga keeruline aeg, aga noh, võib-olla tagantjärele vaadates, kui aga noh, meie jaoks lõhuvitav Kas nad on ise kirjeldanud ka seda olukorda just selles suures segaduses? Jajah, selle kohta näiteks noh, vaatame kas või siberis, et seal on teada näiteks kuidas Irkutskis näiteks, kuidas tõmmati eestlaste majadele sinimustvalged lipud selleks, et pääseda nüüd aga kas siis mobilisatsioonidest või, sest noh rekvireerimisse näiteks Kaug-Idas Habarovskis on teada samamoodi, kuidas kasutati ka neid eesti rahvuslippe selleks, et jaapanlased, kes sel ajal olid näiteks okupeerinud selle piirkonna, on näete, et siis pääsedega nendest jaapanlastest nende reklareerimistest ja väidetavalt olevat sega. Mõjuneks. Aga Kaukaasia eestlased. Jah, ja Kaukaasia eestlased, noh, me peame vaatama siin seda, et Lõuna-Kaukaasia või Taga-Kaukaasia oli ju tegelikult esimeses maailmasõjas ka selline suhteliselt nagu oluline rindelõik, et võib-olla natukene mõne sõnaga ka sellest esimesest maailmasõjast, et mis seal mis seal, nagu selleks ajaks oli üldse toimunud, et et ühelt poolt me teame, et Saksamaa ja Türgi olid liitlased ja Saksamaa üritas kasutada Türgit nüüd ära selleks, et, et tõmmata nüüd Venemaa väed sinna lõunasse ja et nad seal võib-olla oleksid eemal oma oma lääneliitlastest. Ja türklased ise olid vägagi ka motiveeritud seal sõdima, sest no kui ajaloos tagasi vaatame, siis tegelikult tihu kuni 19. sajandi alguseni olid mitmed Kaukaasia piirkonnad türgi mõjualused kas siis Türgi või Iraani ja siis alles 19. sajandi alguses tuli mängu Venemaa, hakkas välja tõrjuma Iraani ja Türgit ja siis noh, Türgil oli nüüd huvitav, ikkagi need või huvi oli neid territooriumi jälle jälle enda mõju olla tagasi saada ja türklased muidugi mängisid-üritasid mängida ka religioossele kaardile, aga see ei õigustanud ennast, nagu tuli välja näiteks kas Aserbaidžaanis või Põhja-Kaukaasias, et kus olidki moslemid, aga selleks ajaks oli Kaukaasias alanud ka selline rahvusliku ärkamise periood ja ja selles mõttes desusulisele sõjale ususõjale neid ärgitada väga ei õnnestunud, et selles mõttes türgi plaanid kukkusid natuke läbi. Ja näiteks 1915. aastal türklaste pealetung karsil. Me teame karsi külje all Eesti küla neli kilomeetrit sealt eemal üks uus Estonia küla, seal muidugi puutusid ka eestlased kokku sõjategevusega otseselt ja 15. aastal siis türklaste pealetung seal karsi all takerdus. Ja 16.-st aastast, mida me, inglased ja venelased üritasid juba suuremat pealetungi Lähis-Idas. Aga siis edasi muidugi, seitsmeteistkümnes aasta oli Venemaal revolutsioonid ja sellega seoses oli ilmselt venelastel ka nii palju oma sisemisi probleeme. Et see Kaukaasia rindel lõik jäi suhteliselt passiivseks, et kogu see seitsmeteistkümnes aasta türklastel endil oli ka tegemist mujal, nii et seal jäise suhteliselt passiivseks ja seitsmeteistkümnenda aasta teine pool, ehk siis kui oktoobripööre Venemaal toimus, algas juba Venemaa sõjast väljumise protsess. Ja sellega seoses see muidugi ei meeldinud Antandile ja Kaukaasias suured ressursid, kardeti, et, et kui Venemaa sealt nüüd välja tuleb, et siis võib-olla kest riigid hõivavad need näiteks pagu naftaväljade, noh sellega on, muidugi ei saanud leppida ja siis seitsmeteistkümnenda aasta lõpus Prantsusmaa, Inglismaa sõlmisid omavahel mõju mõjusfääride lepingu, kus siis Musta mere ja Kaspia mere rannik, noh, põhimõtteliselt see Taga-Kaukaasia, et see läks inglaste mõjusfäär ja tsen edaspidiste sündmustega seoses. Üpriski oluline. Esimene maailmasõda ja Abhaasia, eestlaste külad, eesti külad. Kas need külad jäid sõjast puutumata? Täiesti. Baas eesti külad põhimõtteliselt seal sõjategevust esimese maailmasõja kontekstis ei ole teada, et seal midagi oleks toimunud, küll need mehed, kes oli sealt küladest, olid ikkagi mobiliseeritud Vene armeesse ja võitlesid ka mitmel pool, nii et nii et said lahingukarastuse, mis oli nüüd edasistes sündmustes ka võib-olla päris kasulik. Ta paljuski nii, et noh, tegelikult 18. 19. aasta sündmustes mängis võibolla rolli, et need mehed olid saanud sõjakogemuse No kui palju seal eestlasi või eesti mehi parajasti võis olla, sel ajal et kui üle Venemaa oli 200000 eestlast, et kui palju seal Abhaasia külades võis olla? Abhaasia külades oli kokku umbes sellel ajal oli siis kuskil umbes 2000 eestlast, et see ei olnud väga suur arv võib-olla jah, võrreldes selle kogu Vene tsaaririigi eestlaste hulgaga aga kus nad siis seal Abhaasias paiknesid? Kahes erinevas piirkonnas, et seal võib olla ka nüüd oluline, teame, et Vene tsaaririigis kubermangu piirid ei jooksnud mitte etnilisi piire mööda ja nii oli see Kaukaasias ka, et 1864. aastal, kui Abhaasia vürstiriik likvideeriti. Ja siis järgmine kahe aasta pärast 66. aastal jagati sõdurit toorium niimoodi ära, et et lõunapoolne osa kuuluse Kutaisi kubermangu koosseisu ja põhjapoolne, väiksem osa. Kõigepealt Kubani kubermang ja hiljem hiljem Musta merekubermang. Ja see piir jooksis mööda Supijõge, et see on tegelikult võrdlemisi oluline, sellepärast et ühed eestlased jäid nüüd siis ühele poole ja teised teisele poole. Suhhumi ümbruse külad, Need kuulusid Suhhumi ringkonda, mis oli esialgu Kutaisi kubermangus, hiljem allutati otseselt Liisile ja siis põhjapoolsed Salme ja Sulevi külad, meid jällegi kuulusid sotsiringkonda Mustamäe kubermangus. Ja võib-olla jah, et oluline on ka see, et noh, kui nüüd oktoobrirevolutsioon ära olid toimunud, et siis Taga-Kaukaasia kohalikud võimud ajutise valitsuse aegsed võimude kuulutasid välja Taga-Kaukaasia komissariaadi ja noh, see on nagu valitsus Taga-Kaukaasias ja nemad Seitsmendal detsembril 1017 otsustasid nüüd selle põhjapoolse osa Abhaasiast liita uuesti Suhhumi ringkonnaga, see tähendab, et nüüd need Suhhumi ümbruse eesti külad ja põhjapoolsed Salme, Sulev, et need kuulusid nüüd uuesti jälle ühte ja samasse poliitilisse üksusse. Ja oluline on see ka, et, et see oli nüüd ühepoolne samm, et tegelikult ei bolševikud ega Vene valged seda aktsepteerinud. Ja mis eestlaste jaoks tähendas tegelikult seda, et erinevad üksused, erinevad sõjajõud, mis nüüd hakkasid käima üle nende külade ja kehtestama oma võimu, et tegelikult see tähendas eestlaste jaoks pidevat loveerimist erinevat sellist noh, ütleme siis poliitiliste jõudude vahel. Ja võib-olla siin ka on oluline see, et noh, Türgile iseenesest sugugi see ei sobinud, mis seal Kaukaasias nüüd oli toimunud, et kui näiteks noh, me teame kolmandal märtsil 18 press, Litovski rahuleping sõlmiti siis selle järgi pidid ulatuslikud Kaukaasia alad minema üle Türgile. Komissariaat, mis oli moodustatud, see muidugi sellega ei nõustunud ja kuulutas välja Taga-Kaukaasia demokraatliku föderatiivses vabariigi. Mis küll eksisteerida sai ainult väga lühikest aega, umbes ühe kuu ja siis kuulutati välja nüüd Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia vabariigid, eks ole. Noh ametlikult küll jah, olid pikemad nimed, aga no iseseisvad vabariik. Ja. Kui palju neid erinevaid jõude, kes seal rolli mängisid, siis olid olid valged ja punased ja türklased ja. Ja siis türklaste liitlased, sakslased, hiljem tulid mänguga veel inglased. Nii et ja muidugi siis gruusia rahvuslikud üksused, siis omakorda Velgaabeehaasid, kes tahtsid oma iseseisvust säilitada teda ja ja ka Põhja-Kaukaasias mängisid seal episoodiliselt rolli, nii et neid jõudusid oli seal ikkagi päris palju. Gruusia muidugi mängis kokku ju esialgu Saksamaaga, see oli talle ka kasulik. Et võib-olla neutraliseerida Türgi mõju ja siin ka näiteks 18. aastal ka Eesti külades on mälestusi sellest, kuidas grusiinid koos sakslastega seal liikusid, nii et kokkupuudet ka seal seal sakslastega. Aga siis muidugi tuleb ju ka rääkida sellest, et kui sügisel 1918 ja Saksamaasõjast väljus, et siis hakkas rolli mängima hoopiski Inglismaa seal ja, ja gruusia oli nüüd siiamaani toetanud Saksamaale, siis edaspidi üritas mängida kokku inglastega ja inglased, muidugi me peame siin arvestama jälle sellega, et inglaste roll oli toetada eelkõige ikkagi Vene valgeid ja piiririikide jõud, erinevad jõudnud oli suhteliselt ikkagi teisejärguline. Et ka näiteks, kui nüüd tekkis konflikt Gruusial vene valgetega põhja poolt siis peab ütlema jah, et inglased ikkagi eelkõike toetasid Antonde niikini, Vene vabatahtlike armeed ja mitte niivõrd nüüd Gruusiat. Ja inglased üritasid neid seal siis kuidagi niimoodi vahendada, et et luua mingisugust puhvertsooni ja puhvertsoon paiknes kohati siis ka, ühesõnaga siis eesti külade läheduses või päris oligi nii-öelda neutraaltsoon, mis oli 19. aastal näiteks ka üks vahend, Salme ja Sulevi kuulusid ühte sellisesse neutraaltsooni ametlikult, aga aga noh, peab küll ütlema seda, et ega inglastel ei õnnestunud seda kõike seal päriselt. Trollide lahinguid toimus ikkagi ka selles neutraaltsoonis. Et eestlased pidid arvestama kõikidega, kes seal olid, kes olid suuremad, kui nemad. Jah noh, näiteks, kui nüüd rääkida 18. aasta esimese poole sündmustest, no kõigepealt olid olid seal vastamisi Abhaasia enda jõud, noh, Abhaasia enda Abhaasia Rahva nõukogu, mis oli kehtestanud ennast Su ruumis. Ja 18. aastal üritas saavutada ka kokkulepet grusiinidega ühelt poolt ja teiselt poolt mängida, aga võib-olla Põhja-Kaukaasias tega kokkuna sellest keeruline aeg, et üritati laveerida. Et nüüd jah, 18. aasta alguses veebruarikuus olid vastamisi Abhaasias faasid ise ja, ja teiselt poolt Vene enamlased. Ja veebruarikuus vallutasid enamlased Suhhumi. Noh, õnnestus need küll grusiinide abiga õige ruttu sealt välja ajada, aga teist korda vallutasid enamlased Suhhumi uuesti aprillis ja siis jäid nad juba pikemaks ajaks niimoodi, et kui ka vaadata nüüd eesti külade elanik mälest, tõsi, et seal kirjeldatakse ka nüüd tõesti seda nii-öelda punapööretes külades ja kuidas üritati siis külatasandil ka võimu pöörata ja kuidas siis noh, on juttu olnud näiteks sellest, kuidas Estonia külas ka osa mehi läks läks punaseks. Ja kuidas siis teine osa jällegi noh, on ka kirjutatud, kuidas need jälle olid teejuhtideks kruusiinidele, grusiinide, punast olid omavahel konfliktis. Nii et noh, väike selline kodusõda ka külatasandil ja siis teistpidi jälle noh, vaadata näiteks salme sulelised, sinna jõudis ka grusiinide võim nüüd 1918. aasta suvel, kui sellega sakslaste abiga, eks ole, nad siis liikusid põhja poole ja, ja tegelikult jõudsid veel nendest eesti küladest kaugemale põhja. Ja see grusiinide või need püsis põhimõtteliselt kõikides eesti külades, siis kuskil seal suveni 1918. Ja ka Salme ja Sulevi see täpselt samamoodi jälle mälestustes juttu sellest, kuidas osa eestlasi läks, punaväkke osa osa jällegi ei läinud, aga noh, et 1918. aasta kevadel vallutasid Vene enamlased Suhhumi. Noh, kõigepealt veebruaris see lühike periood, aga teist korda siis aprillis ja see oli natuke pikem, siis mõned kuud. Suhhumi ümbruse külades püsis punaste võim küll lühemat aega, Salme ja Sulevi natukene kauem, et kui lõuna poolt hakkasid Gruusia väed tulemusest kõigepealt vabastati ruumi ümbrus ja siis kuskil suvel Salme Sulevi piirkond. Aga kui nüüd vaadata neid mälestusi, mis on kirjutatud eestlaste poolt et missugune see punaste võim siis esialgu oli, et nii nendes lõunapoolsetes, külades kui põhjapoolsetes külades üritati muidugi mehi ikkagi mobiliseerida pundart osa mehi ka läks ja osa on juttu sellest, et nad tegelikult ei läinud ja osaga abistas grusiin, kui grusiinid peale tungisid, et siis kuidas grusiinid tähendab eestlased, kuidas grusiin dejuhtidena abistasid. Aga noh, üldiselt peaks ütlema seda, et see punane võimuaeg ei olnud tollal veel ütleme väga selline vägivaldne nendes mälestustes. Ta ikkagi sellest, kuidas Salmeses Sulev seal põhja pool näiteks organiseeriti veel sel ajal Eesti haridusselts ja Me teame Samuel Sommer, eks eesti asunduste aktivistidest, kes seal sel ajal tegutses, et ta lastiga seal tegutseda ja tema oli nüüd küll väga rahvuslik mees. Et selles mõttes see punaste periood tollel ei olnud ilmselt veel midagi midagi hullu. Ja nüüd Gruusia väed, kes siis põhja poole liikusid, siis lõpuks jõudsid ka suvel nüüd nii palju põhja, pooled Salme Sulevi läksid läksid gruusia vägede kätte. Ja peab ütlema seda, et ega see see võimupööre nendes külades ikkagi tähendas eelkõige seda, et ikkagi igal juhul vilja ja hobuste kariloomadele kireerimised igal juhul ja need mobilisatsiooni käsud, mis olid noh, tegelikult juba ka on juttu olnud sellest, kuidas Salme ja Sulevi mehed seal 18. aasta veel esimesel poolel, kui nüüd piirkond oli punaste käes, et kuidas nad üritasid mobilisatsioonist vabaneda tänu eest vabariigil need apelleerisin selle peale, et Eesti vabariik oli iseseisvunud ja et justkui kuulutasid ennast Eesti vabariigi kodanikeks, kuigi seda ei saanud nagu sellel veel kuidagi ametlikult nagu tõendada sellepärast et ega Eesti vabariigil ei olnud ka isegi veel kodakondsusseadust vastu võetud, et kes siis lõpuks eesti kodanikkonna moodustavad, et see aga noh, see, et nad sellele apelleerisin, selline segane aeg ja väidetavalt siis õnnestus ka mobilisatsioonist punastab mobilisatsioonist Salme ja Sulevi selliste väidete abil ka pääseda, et noh, see võis ju tegelikult ka isegi olla, sest periood oli ikkagi väga, väga selline. Segane. Kas kõiges selles segaduses eestlased ka isekeskis organiseerisid ametlikumalt? Asja eestlased olid tegelikult juba 1900 seitsmeteistkümnendal aastal koos üldse selle Lõuna-Venemaa ja Kaukaasia piirkonna eestlastega moodustanud sellise asunike organisatsiooni. Ja 1000 seitsmeteistkümnendal aastal Livonia külas Põhja-Kaukaasias toimiseks kongress, kus siis otsustati ka see suurem Lõuna-Venemaa või sari Venemaa piirkond jagada eesti asunduste osas neljaks ja siis üks nendest piirkondadest oligi siis Musta mere rannik ja, ja Taga-Kaukaasia ja selle organisatsiooni ja selle allorganisatsiooni nimi oli siis musta mere ranniku ja Taga-Kaukaasia eesti asunduste kas nõukogu või büroo erinevates dokumentides on erinevalt teda tähistatud. Selle eesotsas oli selline mees nagu August, Mart August Martin oli kooliõpetaja, kes oli 1915. aastal jõudnud Kaukaasiasse ja ta oli Suhhumi ümbruse külas Ülemlinnas oli ta kooliõpetaja ja peabki ütlema, et tegelikult kooli õpetajad olid tollal just eesti asundust põhilised organisaatorid ja eestvedajad. Ja tema oli nüüd selle selle organisatsiooni eesotsas. Aga ühtlasi ta osales ka Abhaasia sisepoliitikas, sellepärast et noh, pole siin võib-olla veel rääkinud sellest, kuidas grusiinid ja faasid omavahel väga hästi läbi ei saanud, eks tegelikult 18. aasta alguses olid Abhaasid ja grusiinid üritanud teha koostööd enamlaste vastu. Ja siis selline abhaasidel esindusorganisatsioon Abhaasia Rahva nõukogu, mis oli juba seitsmeteistkümnendal aastal seal moodustatud, noh selle eesmärk oli eelkõige Abhaasia Rahva enesekehtestamine seal Abhaasia oli suur kolonisatsiooni piirkond, seal oli palju muid rahvusi ka, aga noh, üldiselt ikkagi rõhutab Haasidele selles organisatsioonis. Ja 18. aasta, et suvel siis kui olid veel sees enamlased ja siis oli vahend enamlased sealt kuidagi välja saada ja siis tegid Abhaasia koostööd grusiinidega, grusiinid kasutasid selle hetkeni ära ja kehtestasid Abhaasias sisuliselt oma okupatsioonirežiimi. Ja see Abhaasia Rahva nõukogu tõrjuti õige ruttu võimult üldsegi kõrvale. Niimoodi, et et ta suvel 1918 näiteks saadeti korra see asi rahvanõukogu laiali Gruusia okupatsioonivõimude poolt ja osa nendest liikmetest asendati. Aga ikkagi see koosseis ei olnud Gruusiale piisavalt meelepärane ja siis sügisel oktoobrikuus saadetise ültse laialise Abhaasia Rahva nõukogu. Mis tegelikult see tähendas seda, et Abhaasias tegelikult abhaasidel nagu sõnaõigust enam ei olnud ja needsamad võimult kõrvale tõrjutada faasid hakkasid kokku mängima vene valgetega põhja poolt peale tungivate vene valgetega ja vene valget. Tegelikult kui me räägime siin sellest konkreetsest Vene armeest, mis seal õliga Vene vabatahtlike armee Antonde niikini juhtimisel. Et ega nemad tegelikult ikkagi ei toetanud ju ühegi rahva iseseisvuspüüdlusi, aga Athaasid, nähes, et Gruusia okupatsioon ei vii kuskile meelepärases suunas, hakkasid ikkagi kokku mängima nüüd nende vene vabatahtlikega ja Nad esitasid petitsioonid Nikynile, millega systeni omakorda pöördusi inglaste pool, et tuleks Suhhumi piirkond nüüd grusiinidest vabastada, asuski sellega siis tegelema seal 19. aasta alguses akas põhja poolt nüüd Gruusia vägedele peale tungima ja ja siis 10.-ks veebruariks hõivati siis ka nüüd see, ütleme, kakra piirkond, kus olid ka eesti külad Salme ja Sulevi. Mis tähendas seda, et jah, et kui 18. aastal olid seal enamlased, see siis mõnda aega grusiinid, noh, nüüd tulid siis vene valged. Ja samal ajal noh, jällegi kui nüüd natukene sellest rääkida August Martinist veel, et tema osales nüüd Abhaasia Rahva nõukogu uutel valimistel, mis olid välja kuulutatud 13.-ks veebruariks, seda organiseeriti nüüd su ruumis ja seda tegelikult organiseerisid ikkagi need gruusia okupatsioonivõimud. Et abhaasidel seal lubati küll kandideerida, aga need kõige aktiivsemad afaasid olid vangi pandud, nemad ei saanud tegelikult seal ka valimispropagandaga mingi valimisvõitlusega ja siis need valimised, kui nad siis toimusid, siis muidugi see uus Abhaasia Rahva nõukogu. Et seal moodustasid lõpuks enamuse grusiinid, aga ühtlasi ka August Martin, kes oli ka läinud, tähendab, eestlaste valimisnimekirjaga oli välja mindud ja siis sai ka selle rahvanõukogu liikmeks. Peab küll ütlema seda, et need põhjapoolsed eesti külad Salme Sulevi seal valimistel ei osalenud, sellepärast et nagu ma ütlesin, et 10. veebruaril olid juba niikini väed jõudnud sinnakanti ja noh, neil ei olnudki võimalik kuidagi seal nendel valimistel osaleda, mis toimusid Gruusia poolt hõivatud piirkonnas. Teeme vahepeal uuesti selle selgeks, et kui on veebruar 1919, siis kelle käes eesti külad, missugused külad, kelle käes olid. Lõunapoolsed eesti keelad, Suhhumi ümbruse eesti külad olid endiselt Gruusia võimu all ja Vene valged olid jõudnud ka kraani, see tähendab siis noh, sisuliselt selle Ps õppi jõeni, eks, millest oli enne juttu ja ja Deniikin arvestas tegelikult vanade vene tsaaririigiaegsete piiridega, nii et kui ta jõudis tõbi jõeni, siis sealt enam edasi läinud, et see on nüüd Vene territoorium, ekse sinna ta siis mingiks ajaks nüüd paigale jäi. Nii et see tähendab seda, et üks osa eestlastest elas nüüd edasi gruusia võimul, need, kes seal Suhhumi ümbruse külades olid ju tegelikult kuni 21. aastani välja. Et sealne elu oli tegelikult suhteliselt rahulik, väidetavalt sellepärast et kui nüüd neid mälestusi lugeda, et siis eestlased kirjutavad, kuidas nad said oma piimasaadustega kaubelda, kuidas nad said mandariine müüa kartulit, kapsast ja muidugi rekvireerimistest on juttu, aga noh, see on sõjatingimustes ilmselt paratamatu. Igatahes see gruusia võimsel lõunapoolsetes Eesti külades tagasi selle suhteliselt suure stabiilsuse. Aga nüüd need põhjapoolsed eesti külad, mis jäid Vene valged, et kätte noh, seal oli olukord ikkagi sootuks teine. Jällegi, kui vaadata nüüd eestlaste mälestusi, siis nad kirjutavad seal sellest, et kui vene valged tulid et siis esialgu nad nagu noh, nad lootsid, et kui on vabatahtlike armee nagu see nende nimi ütles, et siis järelikult mobilisatsiooni toimu ja tõenäoliselt on see suhteliselt rahumeelne periood, aga no õige pea kohe selgus, et tegelikult see üldse niimoodi ei ole. Veebruaris jõudsid need valged sellesse piirkondadesse küladesse, siis juba märtsi keskel kuulutati välja 15 aasta Ta meest, mobilisatsioon. Ja see oli üsna selline karm korraldus, et kes ei lähe, et seal võidakse maha lasta ja siis noh, üldiselt ei tahetud selle mobilisatsiooni kaasa minna, nii et eesti meestest osaleks teisel pool rindejoont Gruusia okupatsioonialusesse Abhaasia ossa ja nendesse Eesti küladesse misse Suomi ümbrusesse elasid seal väidetavalt siis terve suve. Osa mehi läks mägedesse sealsamas Salme Sulevi ümbruses osa viiska oma kariloomad sinna, sest need rekvireerimised olid, neist üritati hoiduda. Ja osa siis otsustas ka tegelikult vastu hakata. Me peame ka arvestama sellega, et seal oli ju sees ka inglaste sõjaline korpus mis oli ka nüüd sellel noh, põhimõtteliselt siis kevadel jah, siis 19. aastal tulnud sinna jaga supijõele pannud üksused, mis pidid nüüd hoidma lihtsalt lahus Gruusia ja ja vene valgete üksusi ja siis kakra linnas oli siis inglaste staapi ja, ja eesti mehed käisid ka nüüd, läksid, panid oma delegatsiooni kokku ja läksid kakras inglaste juurde, et välja uurida, et missugune missugune see olukord siis on seal ja kas inglased saavad kaitsta neid, aga no inglased üldiselt tegid õige ruttu selgeks, et nad ikkagi toetavad eelkõige eelkõige Vene valgeid ja nad lubasid küll nüüd eestlasi kaitsta. Aga noh, sisuliselt see midagi nagu ei tähendanud nii nagu mälestustest ka välja tuleb. Et eestlased tulid peaaegu sama targalt tagasi. Tegelikult kuulujutud ju käisid, et inglased tahavad üldse selle kogu selle Abhaasia muuta oma protektoraadiks, et tegelikult sellised kuulujutud käisid ju paljudes kohtades Eestis ka tegelikult 18. aastal ju ka olid need samasugused kuulujutud ja oli ka jõudusid, kes olid täitsa sellega nõus. Abhaasias siis tõesti jah, et need eestlased, no et nägid, et inglastest kasu ja, ja siis toimuski niimoodi siis juba märtsis, siis 21. märtsil Salme ja Sulevi vahelemiks Neebo mägi. Ja siis noh, see on selline kõrgem koht, kus on metsalagedat ka ja siis mehed tulid seal kokku, sel esimesel koosolekul oli olnud 50 saadikut erinevatest ümberkaudsetest küladest mitte ainult eesti küladest, vaid üldse ümberkaudsetest küladest. Ja otsustati ikkagi vastu hakata vene valgetele. Ja kaks päeva hiljem, 23. märtsil toimus teine koosolek juba siis 700 mehe osavõtul, mis on juba armee moodi ja siis järgneva nädala jooksul puhkesidki tulevahetused vene valgetega seal kohalike elanike sisene valgete vahel ja esialgu olevat see olnud ka kohalike jaoks edukas, aga siis, kui kuskil 30. märtsil toodi Salmes kohale suurtükid ja kuulipildujad, et no siis muidugi otsustas ka tegelikult selle, selle olukorra, seda nüüd nimetatud Salme lahinguks, tähendab, et seal ütles, et ta tolle perioodi nagu võib-olla kõige suurem sõjaline kokkupõrge seal oli kohalikud talupojad olid taanduma. Järgnesid ka karistusaktsioonid. Ja valged nõudsid nüüd nende ülestõusujuhtide vastu kui juhtide väljaandmist, aga mehed seda ei teinud. Ja siis oligi niimoodi, et seal rüüstati neid külasid, seal Salmes põletati väidetavalt maha ka mitmeid mõju, et erinevatel andmetel kas siis 10 kuni 20 maja pandi põlema ja ja rööviti ja nii edasi. Et küll siis kolmandal aprillil algasid läbirääkimised ja valged olid nüüd valmis küll loobuma talupoegade mobiliseerimisest, kui nad relvad ära annavad. Tegelikult selle taustaks oli see, et valgetel oli kiiresti vaja oma väed viia hoopis teistel rinnetel ja nii, et neil neil oli väga kiire. Ja inglastega jõudsid valget küll kokkuleppele, et inglased nüüd grusiin üleps, õppi jõe ei lase. Aga nii kui vene valged nüüd oma väed välja viisid, nii tegelikult kindlasti ei suutnud seal midagi korraldada, nii et grusiinid tulid üle jõe liikusid kiiresti põhja poole ja õige pea suruti nad küll tagasi, aga, aga mitte nüüd Ps õpini, vaid vaid ühe teise jõeni, mille nimi on mehhaadõrjumisse Salmeste sulle vist päris mõne kilomeetri kaugusele päris ligidale ja kakra linn läks nüüd ka grusiinide kätte, aga eesti külad? Aga Salme ja Sulevi jäid veel. Need jäid jah sellisesse noh, ütleme jah, sellisesse piirkonda nõnda, mis oli ikkagi pigem need valgete käes, aga kuna valged olid sealt nüüd osa oma vägesid ära viinud, et nüüd mälestustes on rohkem juttu Armeenia marotööridest, seda armeenlased oli üks selline kohalik rahvagrupp, kes otsustasid teha koostööd just vene valgetega. Ja mispärast sellepärast, et oli detsembris 1918 oli puhkenud Armeenia Gruusia sõda küll hoopis teises kohas tähene mitmesaja kilomeetri kaugusel, aga see muidugi mõjutas nüüd kohalikke armeenlasi. Ja siis eestlaste mälestustes on juttu jah, kuidas kohalikud armeenlased, kuidas nad siis marodööritsesid, tapsid, röövisid, vägistasid, nii et noh, oligi niisugune suhteliselt ikkagi keeruline aeg ja ja noh, kuigi seal näiteks oli veel maikuus oli lõks neutraaltsoon seal niimoodi kehtestatud, kus siis tõesti justkui kõik olid kokku leppinud, et anneks neutraaltsoon, kuhu jäiga siis eestlaste Salme ja Sulevi külad, aga tegelikult sellel samal ajal toimus seal kokkupõrkeid ja, ja siis ükse lahing, mida nüüd on ka mälestustes kirjeldanud või nimetatud Sulevi lahinguks, see puhkes seitsmeteistkümnendal mail, 19. aastal sellest, et et valged tulid Sulevisse toiduained rekvireerima. Ja siis 17 kuni 19 mai toimus valgete ja kohalik talupoegade vahel selline suurem lahing mis lõppes küll seekord talupoegade võiduga, nagu ma ütlesin, et valged olid vähendatud koosseisus ikkagi seal sel ajal kohal. Ja siin eestlased on ka sellest pärast kirjutanud, kuidas kuidas selles lahingus Sulevi mehed siis otsustavat rolli mängisid, kuidas tänu sellele, et nad olid saanud esimeses maailmasõjas korraliku lahingukarastuse. Jah, see oli nagu selline võib-olla edukas operatsioon siis tollal aga ka edaspidistes sündmustes ikka on juttu sellest, kuidas armeenlased oma salkadega käisid mööda külasid ja, ja rüüstasid. Ja need noh, tegelikult, et kogu see piirkond on, seal on palju armeenia külasid ja noh, tänase päevani seal tegelikult meenutatakse neid asju seal väikesed pinged nende erinevate rahvusgruppide vahel, et suulise pärimuse ikkagi edasikestmisele mälu. Abhaasia eestlaste võitlustest ja lootustest eelmise sajandi teise aastakümne lõpus rääkis Tallinna Ülikooli vanemteadur Aivar Jürgenson. Poolteist sajandit tagasi rändasid eestlased paremat elu otsides Eestist Kaukaasiasse Musta mere rannikule. Jõudsid Abhaasiasse Kodori jõe äärde. Estonka ehk Estonia küla 100. sünnipäeval, 1982. aastal käis uudistamas ja vanu aeguurimas saateis tonka 100 autor Hubert Veldermann. Estonka külaelanikud rääkisid talle oma rahvuste kirevast elust. Ja üle nuriseda ei tohi, ühelt poolt on türklane skeene, pooldan grusiin. Vasakult on armeenlased ja nõnda edasi, ümberringi on rahva kogusin, nii et mina kohalise keelisi kaheksa, keeldursken. Rääkima kurgulaest raskem keel, türgi keel. Laen šarlav, kuidas inimestega ikka läbi saatkuselt voodidu, no vot, nii palju on ma juba lapsest saadik, kasvasin üles nende vahel ja õppisin ära, lapsed õpivad, omandavad keelt väga kergesti, vanas eas muidugi ei omadeni ja lapsed mängivad ühes koolis käivad niimoodi omandavad keelt väga. See oli meeleolu killuke Abhaasia eesti küla Estonka pidustustel varasemaid saateid Abhaasia eestlastest, Tartu rahust ja paljust muust põnevast. Eesti ajaloos saate kuulata vikerraadio kodulehelt ja taskuhäälingust saate leiatega ühismeediast Facebookist. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Kõike head kuulmiseni.