Siit ongi hea minna edasi Me päritud laulude juurde ja tuule kandma palusin teil kaasa võtta pilli ja mõelda ühele loole, mida te võiksite esitada ja millest natukene põhjalikumalt rääkida. Ning te valisite Aastast 1777 August Villem Hoppelilt üles kirjutatud paar pala, mis need on ja siis kuulame ka Ja see siin on see huvitav asi, et neid lugusi mina ei olegi õppinud noodist see, et kogujaks oli Hupel, eks siia Põltsamaa pastor, kes siis saatis oma kaastööd Herderile Saksamaale ja, ja ka ise andis mitu kogumikku välja Riias 1777 ongi see ilmunud siis Riias, kus on ka siis see üks lugu, mida ma mängisin selle põimiku lõpus, siin ongi näha, kuidas lood on sajandite vältel liikunud sealt. Ettepool on üks lugu, mis on 1783, kui ma praegu võin ka eksida. Ja siis kõige esimene kogemata tahtsin mängida huupelilt, aga kuna nad on tõesti nii sarnased selle kõik esimese looma pesin hoopis paar aastat tagasi, leedus ühelt festivalilt, kus see oli festivali tunnuslugu, mängiti torupillil. Need eelnevad lood on ka Hupel kirjutatud, et Eesti torupillivalts ja Eesti talupojatants. Et ilmselt nad on olnud Torupillilood. Samamoodi see leedu lugu, mis on üles kirjutatud kas kandle või viiulimängijalt 1935, aga nad on meloodiad nii sarnased ja neile on väga-väga sarnased ka veel vanemad lood Euroopas, näiteks Ungarist jõululood ja Böömimaalt jõululood. Ehk see näitab, et Euroopa muusika sajandeid on täiesti rahulikult rännanud ühelt maalt teisele, tal on olnud erinevad funktsioonid noh, ütleme, et jõululaulud või siis talupojatantsud kolme peale ja ja, ja kuna seal on see viide, et ta on Torupillitants või see, et ma olen torupillimängijalt kuulnud, siis see oli ikka võtmeks, kuidas mina seda sellel väikesel kandlel siis lahendasin, et ma tõesti proovisin mängida nii, et mul oleks see torupilli jorin seal alla. Aga kuulane See oli siis põimik lugudest, mis olid tunta tuttavad siis inimestel juba aastast 1777, kui siis August Wilhelm Hupel selle kogumiku välja andis ja tee sealt siis selle üles noppisid ja nagu ma saan aru, et noote ei olnud Noodid on seal täitsa olemas, aga mina neid noote olen näinud hiljem, et nüüd aasta tagasi ilmus Ants seinalt, eks väga tore raamat, vana Eesti pulm, seda peaks täpsustama nüüd ja seal on tõesti need uubeli noodinäidud ja Sweegel ja kõik, kes seal on, on täitsa kõigile vaatamiseks ja õppimiseks olemas, aga mina õppisin selle omamoodi väga põneval teel. Ain Haas on üks kandlemängija kandleuurija. Sotsioloog Indianapolises Ameerikast on väliseestlane, siit väljarännanute järeltulija ja, või pagulase pagulaste ikka sõja sõjapagulaste siis järeltulija ja teda huvitanud kandle torupillihiiu kandlemängija, ta õpetas kunagi meid mängima nii nagu teda oli õpetanud samamoodi sõja ajal välismaale siis emigreerunud Alfred, kuus Alfred kuus oli pärit Sangaste eest ja tema mängis või näitas, kuidas tema isa oli mänginud väikest kannelt, seitsmekeelset kannelt. Ja siis seal oligi see huvitav asi, et tal üldse ei muutunud funktsioon ehk kõik on ühe helistiku peal. Noh, tõesti nagu selline torupillifunktsioon, et mul on siin kannel ka põlvede peal. Et ma ei tea, kui ma seda näitan, kuidas Alfred mängis. See oli üks vanatants, mis on samamoodi üles kirjutatud 1807 selle kohta nagu infot ei tea rohkem ja mulle meeldis mängida oma mõtetes, et kui see Alfred kuus, kes on vanamees ja kelle isa On ka veel vale vanemast ajast ja kui ta mäletas seda asja, siis omamoodi see läheb sinna 19. sajandi alguses välja, et võib-olla tõesti mängiti seda kannelt niimoodi arhailised rahulikult, ilma eriti seda tuurid vahetamiseta. Ja see oli siis üks võti ja teine oli laenatud tegelikult ühelt Soome kandlemehelt, kes samamoodi kasutas teistmoodi sõrmestust. Ta kasutas soomlastele, võib olla ebatavalist katmistehnikat, mis Eesti aladel oli siis nagu valdav see on võib-olla selline spetsiifiline jutt, aga see on see, kuidas inimene noh, oma peas rekonstrueerib sellist vanemat muusikalist mõtlemist. Kas nad erinevad praegusest muusikast palju? Minu arvates mitte, ma kuulasin. Ma ei ütleks, et ta võib olla kolm 400 aastat vana. Ei, see ongi väga huvitav, et just nimelt, et kui ma mängisin seal selle leedu loo, mida ma kuulen ju paar aastat tagasi ja mis on siis eelmise sajandi keskel salvestatud või ma kuulan, siis seda vana ma ei hakka praegu mängivaga. Vana ladinakeelset jõululaulu Ungari aladelt, need on nii sarnased, need on nii sarnased. Ühesõnaga, et et tõesti, see muusika on liigelnud niimoodi ülesse heliredelit mööda jälle alla kõikides nendes maades, loomulikult on need häälevärvid intoneerimise tekiks selline asi ja tõesti jälle oleneb, et missuguse pillidel sa mängida ka täis, et ei ole vahet, kas see on 500 aastat tagasi või vähemalt nende lugudega, need tunduvad meile nii omased, aitäh, tuule käin.