Ja täna siis laule kase külast ning selle nimi on nagu ükskord oli ilus ilm ja räägib sellest neile folkloristide Siberi eestlaste uurija Anu Korb. Öelge palun, Kaseküla, kas oligi kohe nii, et eesti nimega eesti küla? Eestlased kutsuvad küla Kaseküla ametlikes dokumentides on ta ikka perioosoka ja kus tema siis on kaugel Siberis ja see küla asub Tomski oblasti terva maiski rajoonis ikkagi ka Eestimaal üsna kaugel. Seal elavad põhiliselt väljarännanute järglased. Küla sai alguse 1902. aastal Eestimaalt väljarännanute Est ja algul elati külas siis talukohtadel nagu enamikes teisteski avaldustes. Aga praegu elatakse muidugi külg külje kõrval sellisesse tänav külana kus see külg külje kõrvale. Majade asetamine on siis kollektiiviseerimise tagajärg, kui palutisi, eks või saadet nõuti, et kõik peavad oma elamut tooma, siis sinna külla, nii et talukohtadelt tuli ära kolida ja selline küla palju rahvuseliseks muutumine sai siin alguse ka teise maailmasõjajärgsel perioodil. Aga sellel 1993. aastal elas külas 580 inimest. Kui meie küsisime külanõukogust, et palju siin eestlasi elab, siis seal vastati rõhutatult, et meie rahvuste järgi vahet ei pea. Aga kui eestlaste endi käest küsisime sedasama, siis pandi mulle kirja need inimesed, keda nemad pidasid eestlaseks ja need olid need, kelle mõlemad vanemad olid eestlased. Ja siis selliseid inimesi oli tollel ajal umbes üks kolmandik sellest külast, nii et siiski päris palju. Küla oli nõukogude päevil saanud päris hästi jalad alla, inimesed. Tal oli majapidamistes telefonid, kõigis televiisorid ja väga sageli eestimaalt toodud mööbel. Just sellepärast oli see huvitav, et see oli üks vähestest küladest, kus tõesti Eestimaalt oli massiliselt toodud mööblit. No rongiga sai tuua nõukogude aastatel ja suhted ja sugulasi elas nii siin kui sealpool. Teatavasti pärast teist maailmasõda hakkasid väga paljud Siberi eestlased sealt oma küladest ära tuleme ja paljud tulid ka Eestisse, sest tahtsid, et nende lastega jääksid eestlaseks ja niimoodi tuldi. Aga laulud ka, kuulame nüüd seda laulu, mida ma juba vahepeal jõudsime siin sisse juhatada. Anu Korb paluks nüüd selle laulu kohta, kas on teada, kui vana see laul on ja kuidas ta sinna Siberi külla jõudis? Selle laulu kohta võib öelda, et laulu varasem versioon arvatakse olevat pärit hiljemalt 18. sajandi teisest poolest, see ilmus esmakordselt tükis saksakeelse ümberjutustusena uubeli teosest topograafilisse nahhihten, Von lihv on Testland. Seda laulu leidub ka näiteks noisi kogus Eestisse Volksliider, mis on avaldatud 1850. Kas selle laulule on väga mitmeid erinevaid reaktsioone, seda on salvestatud ka üsna palju viimase 100 aasta jooksul. Eesti rahvaluule arhiivi. Ta on esindatud üsna mitmete variantidega, see kasekülas kuuldud variant Ta on, on siis olnud tuntud üle Eestimaa ja kasekülas, siis lauldi seda hästi. Paljud teadsid seda laulu, tollel ajal oli Kasekülanaised olid harjunud koos laulma. Nad olid tihti esinenud oma lauludega nii kodukülapidudel kui ümbruskonnas folkloorifestivalidel näiteks käinud ja tookord, kuna me käisime külas talvel 93. aasta talvel, siis tookord koguneti Kasekülas laulma kütmata küla klubisse, nii et lauljatel olid kasukad seljas paljudel vaid laulukladet kaasas. Vot seal külas oli küll kombeks, et inimesed mitte ainult kõik laulud ei olnud peas. No neid oli ka muidugi laule peas ka küllaldaselt, aga kasutati ka väga palju neid laulu, Gladesi salmikuid. Neid oli ilmselt juba eestimaalt algselt nende esivanemad kaasa võtta NUT. Kuid ma arvan, et suurem osa kirjutabki siiski Siberis sest repressiooniaastatel kahjuks ka osa neist nii trükitud käsikirjalise laulu Gladesi hävitajad. Ja noh, eks neid on siis taastatud mälu järgi tollel ajal, kui need sinna kase külla välja rännati oli juba Eestimaal see muusika ja lauluharrastusega tihedalt seotud rahvuslik ärkamine oli ju toimunud juba välja rännanud Siberis ka oma lauluseltside koorid ja mingil määral siiski see koorilaul ja laulu seitse küll ei olnud, aga koorilaul säilis ka ikkagi ka nõukogude päevil. Seal oli selline tuntud koorijuht ja, ja muusikahuviline ja muuseumi asutab ta ja Herman teile, kes oli küll selleks ajaks surnud, aga kelle õpetuse järgi siis külarahvas veel toimis ja tollel ajal oli sellist pärimusliku lauluvarasse kuuluvatest kring mängu, mängu ja tantsulauludest. Üldiselt veel tunti neid pärisest. Siiski veel viimane küsimus, et millal te nüüd viimati käisite sedasi Siberi eestlasi veel uurimas ja kas on mõni paik, kuhu tasuks minna, sest mine tea, mis seal muutunud. Viimati ma käisin küll väga põgusalt 2016. aastal ja just nimelt sealsamas kasekülas, see oli lihtsalt sellise Moskva Eesti saatkonna visiidiga Kaseküla kohta võiks öelda, et siis elas külas üle 400 inimese. Nii et küla oli natuke väiksemaks jäänud. Aga külas oli ikkagi veel oma muuseum, mida. Seal on nii eesti kui venekeelseid materjale, on kogutud küla ajalugu võib öelda, et eesti keelt kasutatakse kindlasti vähem kui paarkümmend aastat varem. Aga inimeste endi selline teadmine, et nad on ikkagi eestlased. Et nad on midagi teistmoodi, see on neil ikkagi üsna tugevalt sees ja, ja seda püütakse hoida ja noorte lõpetatakse ikka vahepeal ka. On olnud seal noorte tantsuringid ja oma kultuurikeskus vahepeal küll mitteametlik õpetatud lastele Eesti tantse ja eesti laule ja nendega on käidud esinevaks, niiet seda ei saa öelda, et seal päris veel ära kaoks, aga loomulikult vanade manalasse varisemisega mingi osa ikka kaob ka sellest pärimusest. Selge aitäh teile väga. Anu Korb.