Meil on Tartu stuudios need Lauri õunapuu, arhailise meestelaulu seltsi asutajaliige, kokkukutsuja, metsadeli, muusik ning tema valitud on ka tänane lugu. Mis laulu oled sa täna valinud, mille tagamaadest meile rääkida? Järgneva laulu kohta on tihtipeale esitatud igasuguseid, et küsimusi ja see lugu on tõesti väga, väga põnev. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiiv on üldse tulvil ülipõnevaid lugusid ning laule, mida kahjuks enam keegi eriti ei mäleta ega meenuta. Ta aga on õnneks ka neid laule, mida mäletatakse, lauldakse siiamaani millegipärast. Ainult et need lood miks lauldi, millal ja kuidas kipuvad mõnikord ununema. Ja täna kuulamegi ühte päritud laulu, mis on kaunistatud Ta on paljudele eestlastele ning mõlgutama selle laulu sünniloost ja lauljatest. Siinjuures tuleb ka suured tervitused saata Muhu muuseumile ning Heino räimele, kes seal antud laulu mõte lahti harutamisel mesti löönud. Ja muidugi jälle kirjandusmuuseumi teaduritele. Võib-olla võiks tänase teema pealkiri ja esitada, kui nüüd rootslased tulevad mürinal kõik Te teate seda sõjalaulu, mida Lindgreni Astrid Lindgreni tegelased laulsidki hoopis muheda unelauluna. Aga kuulame nüüd hoopiski Joosep tuusti lauldud lugu viire takka. Viire takka toole, kool, ranna krõõda, masinad, neil köigil suitsu taroopiaalvad kolm suurt laevaseisvad ja Viire ka toolevad kaal, ranna masinad neil köigil suitsu. Ta roopiaal vaat kolm suurt laevaseisvad. Nõnda laulis siis muhu mees Joosep tuust tuusti külas 1975. aastal. Loo salvestasid üles Ingrid Rüütel ja Olav Kiis. Ja olgu siis kohe alguses kõigile kannatamatutele uudishimulikele öeldud, et Joosepi lauldud Viire ka ei tähenda loomulikult mitte midagi muud kui viirelaiu tagant. Viirelaid on väike laiukene Muhumaast kagu poole ujudes lausa kiviga visata kui juhtub kalevipoeg olema ning kõik, mis tema tagant tulevad kenasti ära näha. Eriti kui tema tuletorn peaks valgust andma seal viirelaiul. Ja kui me ajas tagasi rändama peaksime siis oli seal viirelaiul tuletorni asemel teed näitamas viire Boak. Aga asi seegi, peaasi, et karidei kimbutaks. Joosep laulis Ranna krõõda masinatest, mis viire tagant tulevad juba nooruspõlves ja nii võime hea õnne korral jõuda muuseumi tekstideni, kus 13 aastane Joosep laulis Cyrillus Kreegi-le 1921. aastal. Kuidas oli laulnud tuusti lastele unelauluks Viire Takat, ka Joosep bee vanaema Irina ehk riiste, kõik selge, siin ei ole mingit küsimust. Viirelaiust ja ranna krõdast kõnelev laul on sündinud tuustil. Viiski täpselt sama, mis sealsetele unelauludele. Vast Torupilli vahelisist pikemaks venitatud viisikene. Võib-olla oled kuulnud näiteks sarnaseid vanatüdrukut, Ta saab kesta ja ta võtab mina teda, ei taha temal poole raha ja nii edasi ning ranna Krõõt pole keegi muu kui Tusti rannal elanud Joosepi Riina naabrinaine Irina ehk rõõt, Mölder, vana tähve nikeli naine, asi mutt, ütleks nüüd. Aga just tol samal ajal laulis sama laulu veel teinegi muhulane. Kes olla sedasama kuulnud trustil Irina käest, kelle laulus puudusid tol ajal rõõdaadia krõdad ning nende asemel olid laulus hoopiski inglismanni masinad. Kõigil kolmel suitsutorud peal. Millal selline uhke saatkond viimati Muhumaal käis, on esialgu täiesti selgusetu. Igal juhul pidi see suursündmus olema. Sest ega iga ussitanud laevavrakk ju laulu sisse ei panda. Kus häda kõige suurem, seal abi üsna kusagil, kaugel ole ainult mees ja otsi üles. Ja peaaegu poolkogemata juhtus nõnda, et kõige märkamatus anonüümsete kirjete mapis, mis kannab Jakob Hurda süsteemis lihtsalt pealkirja hurda map leidus kummaline käsikiri ja loenda siinkohal, et viire taga seisis seal kolm suurt laeva ankru peal viis minuti ja üks tund oli Arro Orissaares üle mere Kuressaares. Juba oli kuulda postikellad, kaugelt näikse suured tõllad, inglisemanni masinad, kõik viire taha tulevad. Kõik need suured linnasaksad, ruttavad kõik sinna minna Kuressaare kindla linna. Seal olid suured patareid kindlad, et nad hoidvad meid käekirja võrdlus ning loogilise loogika teekond lubasid mind oletada, et tõenäoliselt on laul kirja pandud 1800 seitsmekümnendatel aastatel Karl hallase poolt Karja kihelkonnas Saaremaal. Isegi lauljat võiks oletada anud, jätame ta praegu. Meid huvitab ju nagu järjejutus, et mis sai edasi, mis seal viire all siis õieti toimus? Et rohkem kui sajand hiljem sellest ka veel lauldakse. Ennenägematut laulutorudega laevad olid inglismannidel väga kõva sõna, ent kahjuks kaunist lühikest aega või meie jaoks isegi õnneks. Ning selle lühikese aja jooksul nad käisid tõesti viire taga ära ja jätsid siin jälje, mida vähemalt laulus ikka ja jälle meenutatakse. Voodons kruu Slu on selle laevatüübinimetus Inglismaal mis sai lisaks purjedele oma edasi tõukamaks jõuks ka katla, mis ajas ringi puurratast mis andis ka tuulevaiksel ööl kiirenduse mida teised sõjalaevastikust uneski ei olnud näinud. Tehnikaga arenes ning Inglise kuninglikus sõjalaevastikus pidasid nood viire all nähtud tehnika imed vastu ainult vaevalt mõnikümmend aastat mis viib võimaliku inglaste väisamise 1850.-tesse aastatesse, mil möllas Vene Krimmi sõda. Inglismaa ja Prantsusmaa sekkusid Vene tsaaririiki koos tolle provintsi Eestimaaga hoiti tegevuses terve Eestimaa ranniku ulatuses. Inglise sõduritest pajatati küll naljalugusid, ent ka hirmujutte linnadest põgenes ohvitserkond ning kõikjal oli midagi karta. Paikadesse linnadest välja. Pärnu Tallinn elasid pommitamise hirmus. Diplomaadid tegid paanilist ja peent tööd, et päästa, mis päästa annab. Inglased mängisid aga Muhumaa rannikul kurni, röövisid lehmi, aitasid vana mammidel vett kaevust välja vinnata ja tegid muidki meenutamist väärivaid vägitükke. Rannikumehed seevastu müüsid inglastele vajalikku salakaupa. Käsi peseb kätt ning kohalike lootside meremeeste abiga said inglise aurutorulaevad läbi ilma ühegi karile sõiduta. Isegi kui Viire Boake ei säranud aga nüüd laulu juurde tagasi. Nagu ütles laulu vanem tekst, sõideti tunni ja viie minutiga Aro laeval Kuressaarde, mis kangesti hirmutas rahvast, kes end kindluses varjama asus. Dollastest, ajalehtedest ning ka inglise meremeeste mälestusest saab lugeda, et tollesama Krimmi sõja aegu toimus Aarensburgi ehk Kuressaare ülevõtmine 23. juulil 1855. aastal. Laevad, mis Tessandis osalesid, olid Archer ja Teeessorit. Virtsu pool oli kindlustamas laev, hoog ning tagavarajõud, konflikt ja kruitser. Nii et Virtsu tagant nähtigi tulemas mitte ranna krõõda masinaid vaid suure tõenäosusega laevu, Aartšer spreid ning veel kolmandat, mida me ei tea, usunud meie laev, Aro võib-olla veidi muundunud nimevariant laeva Archer algustähtedest. Üsna täpselt on kirjeldatud Karja kihelkonna anonüümses laulus ka aega, mis kulus Kuressaarde jõudmiseks täpselt viis minuti ja üks tund, mis ka võib üsna kindlalt oletada, et laul valmis 23. juulil 1855. aastal laeval Archer Kuressaare dessandi aegu Karja kihelkonna Lootsi poolt, kes oli inglastel laeval abis. Säh sulle unelaulu, nüüd rootslased tulevad mürinal kõik. Ja tulebki välja, et sõjalaulud une lauludeks saavad, on üsna tavaline nähtus, mitte ainult Astrid Lindgreni raamatutes. Nii on ka juhtunud näiteks tollesama Krimmi sõja aegse soome lauluga. Ja see hoolannin, sooda oli Kauhi ja. Teate, mida nüüd laulavad juba meie põhjanaabrite lapsed. Viimase viisist on ilmselt pungunud teinegi meil tuntud sõjalaul. Öö pime ja paat lõikab vahutavat merd. Silmapiirilt kaob Eestimaa rand. Hea, aga kuhu sisse unelaul nüüd ise jääb see, kuidas tulevad unetiivad ning kõik laevad ja lapsed lähevad kenasti teki alla tuttu. See rahvalaul on juba täiesti uus teema. Tolle laulu kirjutas uue tekstiga 1951. aastal hoopis kuulus Tartumaa helilooja ja koorijuht Juhan seier. Joosep tuusti lauldud laulu ning Cyrillus Kreegi kooriseade põhjal aga lauldakse seda praegu kui päritud rahvalaulu. Aamen konks ja kohvilonks.