Eesti rahvaluule arhiiv pakub muusikutele rahvamuusikat, kutele meeletut inspiratsiooni, seal on tallel sellised palad, mida me ei oska ettegi kujutada, kuid mis võivad juba mingite aastate pärast näiteks täiesti kõlada. Tänases päritud laulu osas valib meile loo rahvamuusik muusikaõpetaja Krista Sildoja kes on Tartu stuudios tere ja polegi enam millise loole, et sa täna meile kuulamiseks välja valinud. Tere kõigile. Täna ma läheksin oma suure armastuse viiulimuusika juurde, ehk siis meie vanapärase rahvapärase vanema viiulimuusika juurde. Et see on minu imetlusobjektiks olnud juba, ma arvan, viimased paarkümmend rohkemgi aastat ja sealt ma pakuksin täna kuulamiseks ühe hästi võimsa viiulilabajalavalsi mis on isiklikult minu lemmiklugu olnud juba oma paarkümmend aastat, et kui on vaja kuskil mingis olukorras, kui tekib selline olukord mängida midagi eriti ehedalt või vana koelist, siis ma võtan varnast alati selle loo. See on mul tagataskus kogu aeg olemas. Selleks et seda lugu saab iga kord erinevalt interpreteerida. Et tegemist on siis 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul tegutsenud Tori kihelkonnas viiulimehe tuntud pulmapillimehe Männi Mart Janssoni esitatud palaga, mille pealkirjaks on liku lugu. Pealkirja tähendust ma ei teagi täpsemalt, aga lugu ise on väärt, et seda nüüd kohe originaalis esituses kuulata. See salvestus on tehtud 1936. aastal riigi ringhäälingus. Ja nagu te kuulsite, siis Mart Jantson või siis talu nime järgi Männi Mart oli väga vinge viiuldaja. Dali võrdselt tubli ja vägev. Nii viiulimängus kui lõõsas ja kolmas pill oli tal ka sageli pulmades kaasas selleks klarnet. Kohalikud ja kaugemad pulmad pandi selle järgi sageli paika, millal mardil oli aega minna. Veel teeb Marbi eriliseks see asjaolu, et oli üks väheseid omaaegseid keda võib nimetada üleüldse elukutseliseks pillimeheks. Ta mängis joodudel pulmades talgutel. Ta oli üks väheseid tolleaegseid, keda jälle vanavara koguja pulss nimetab geniaalseks kõrva järgi teist teise häälemängijaks, et neid ei olnud palju. Ta oskas meloodiale hoobilt kuulmise järgi kaasa mängida, teist häält, et see oskus väärib igati tunnustust. Pillimängust ta ei väsinud. Puldist ütleb, et see oli ta kirg. Pigem öeldi ta päevatöö kohta, et seal ta end üleliia ei vaevanud. Eesti rahvapärane vanem viiulimuusika elab aga tänapäeval oma teist ja üsna värvikat elu. Seda on piisavalt palju uuritud ja taasesitatud nii soolo esitustes kui ansamblites ja isegi orkestrites. Seal tehakse tänapäevani, seadmata ehedal kui ka seatud kujul liku lugu siis see tänane lugu on üks neist paljudest mis viiuldajaid eriti on inspireerinud neid kaasaegseid esitusi, nii soolos kui orkestris ansamblis leiame väga paljudel heliplaat, et võtte mõni tänapäeva pärimusmuusiku plaat lahti ja otsige, kas leiate sealt liku loo. Sageli leiate et ilmselt vana viiulimehe esitus köidab ja ta lugu ise köidab tänaseid pillimehi kõiki, kes selle esitusega kokku puutuvad. Et nagu ma juba ütlesin, see lugu kohe annab sulle vabaduse ise samamoodi edasi mõelda ja improviseerida. Pakun sellest liku loost välja ühe variandi täna ja see on 2008. aastal salvestatud ansamblilt Wire, mis on, mille ma valisin just tolle tõttu välja oma originaalist nii palju erinev, et kui originaal oli tormiline ja selline pöörlev, siis see seade on nüüd romantiline ja mõtleksid ise isegi pisut. Ülo vinterlik. Oma ilus ja teile mängivad Jürjo Jaama viiulil, Toomas Toropi Oolal Kristjan priks löökriistadel, Kaarel Liiv basskitarril ja Ott Kaasik kitarril. Kuulame aitäh, Krista Sild ojadena.