Tartu stuudios Aarne Valmis, Lauri õunapuu, arhailise meestelaulu seltsi asutajaliige, kokkukutsuja, metsadelli, muusik ning Lauriele ja millise loo oled sa täna valinud Eesti rahvaluule arhiivist? Täna räägime loo sellest, kuidas Ameerika helilooja laulust sai üldtuntud eesti rahvalaul ning sellest omakorda palju meediakahinat tekitanud pseudoregilaul. Salvestus on pärit muidugi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi põhjatutest vara salvedest. Soovitan igal juhul eesti loost huvitatud inimestele seda arhiivi külastada ning nii mõnigi oma sugulaste laul üles leida. Ja muidugi sinna saab ju ka laule lugusid juurde viia, sest kust muidu me 100 aasta pärast saame teada, milliseid lugusid täna lauldi. Aga täna laulab meile Pilistverest pärit kuldsuu Niina Kaasik ja palavad tervitused ka talle sinnakanti tervist ja palju jõudu. Salvestasid 1993. aastal Urmas Oras ja Jaan Tamm ja laul on Kipparc Liiver. Poom. Mina olen see kipper, Liiverbo, mu eiu ei aastakümneid merel sõitnud, ma ei ju, ei nüüd tahan teil selle eest joot osta. Oh ei, kui te viitsite kuulata. Oh ei. Oh ei. Eks räägi ta ju ka, ei, kui leidub uskujaid ja kui kaval, et mina vannuksin, küll leidub, pääsed, ei räägi, räägi v, küll me usume, kus ta ka julgesti külme, kuule, Me olime Corp paksu udu sees. Ei ju, ei pootsman, ujus käärid käes, laeva soo ei ju, ei uduga kee, lõikas ta ei oh ei, ainult nii saime edasi, purjeta. OYO ei, eks räägi ta ju, või kui leidub uskujaid ja kui kaval, et mina vannuksin, küll leidub, pääsed, ei räägi, räägi vee. Me usume, jutusta aga julgesti, küll me kuulame. Kord meremadu nägime, oo ei. Oh ei. Hirmus elukas oli see, oo ei. Oh ei. Ka ei, saba, kaksteistkümmend kadelt audi pik, oo ei, ei eks räägi ta ju, või kui leidub usku jäi ja kui kaval, et mina vannuksin, küll leidub, pääsed, ei räägi. Räägi veel küll, Me usume, jutusta aga julgesti, küll me kuulame. Kord oli deebeli salve, paatu ei ju, ei kokkarr. Ta on riskivad. Ei, ei jookse suure doga. Ei oh ei. Kaptenilt poodsake küsima. Ei oh ei, eks räägi ta ju, kui leidub uskujaid ja kui ka valet, mina vannuksin, küll leidub, pääsed, ei räägi. Räägi küll, Me usume. Jutusta aga julgesti külme, kuuleme. Miine täis OYO ei, Laiva tee nende vahel Vinta vänta käis. Ei ju, ei. Me tulime otse, jäime terveks. Ooey, oh, ei, aga seda nõksu Reile jutt legi, oo ei. Oh ei. Eks räägi ta ju, kui leidub, Osco jäi ja kui ka valetamine vannuks Engel leidub, pääsed, ei räägi. Räägi küll, Me usume. Jutusta aga julgesti, küll me kuule, me. Ma olen kuulnud kunagi legendi üsnagi mitmest allikast. Olge hääd, kes teab enam ärge hoidke end tagasi ja saatke mulle täpsemaid andmeid selle kohta, aga legend on selline, et kui omaaegne ringhäälingu ülimoodne buss hõbehall käis Saaremaal meremeeste laule salvestamas jäädi kimpu ühe asjaga. Nimelt olla olnud meremeeste laulud kohati niivõrd paksud. Läbiringhäälingu mikrofonisüsteemi ei tahtnud taolised laulud mitte sugugi mahtuda soovitatigi siis lõuapoolikutele, et seal, kus on mõni Greftisem sõna laulgu sinna lihtsalt taruirara. Ja siis mehe merre mehed laulnudki, nõnda et meremees taru Irara mere sees, taru IRA taru IRA raada, Ruila raada, Ruila raamtaru, IRA. Legend legendiks. Tõsi oli see, et kui helmemees Johannes pillikse ehk kodanikunimega Eerik Laidsaar hakkas 1940. aastal ette valmistama raadiosaatjat täid meremeeste lauludest ning lugudest selgus, et salvestatud materjal ei ole isegi kahte silma ning kolme kõrva kinni pigistades. Kuigi eetrikõlbulik, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Jäänudki muud üle, kui moodustada ruttu-ruttu Eesti kõige esimene mereromantiline, rahvalik ansambel, kõikide lõõtspilliühingute, untsakate ja Kihnu poiste eelkäija. Laidsaar võttis pundi, tollaseid teatri, õpilasi, näitlejaid, pilli ja pullimehi näiteks Voldemar Panso, Hardi tiidus, Johannes Aare, Hugo Laur, Kaarel Toom ja kes teised seal olid. Kiiresti treiti valmis uus hunnik eetrikõlbulike meremehelaule hulgale lõbusatele, raadiosaadetele. Selle seltskonnalauludest muuseas on tuntumad kahtlemata kindlasti praeguseks juba rahva lauludeks saanud tossuanss ja kõikidele eestlastele tuntud, see oli enne muis elal, mille teksti kirjutas kärmelt valmis Tiiu Targamaa ning mis alles hiljem kogus populaarsust Artur Rinne laulduna. Ja muidugi meie tänane päritud laul Bar kiiver, Boom, mille sõnad tegi Eerik Laidsaar kärmelt ise valmis. Hardi tiidus mängis akordioni ja bändile valiti nimeks kõlav pealkiri laulvat Seilorid ja Campoligi koos. Ansambel sai niivõrd suure tuntuse, et esinemispakkumisi tuli otsekui oavarrest ning tegusaid teatri inimesi pidi tihtipeale asendama teiste tudengitega. Et aga Hardi tiidus oli kõva käsi, naljas pilli, seal laulus olid esinemised ülimenukad Kippar või mis Kippar? Kippar oli liialt väike tegelinski sellise ansambli jaoks. Kippar vahetati sujuvalt välja kapteni positsiooniga kapten, kiiver, Poom oli džässbändide repertuaaris omaaegsetes lokaalides. Moodne löövia hoogne. Läks õige vähe aega, et autorilaulust sai üldtuntud eesti rahvalaul. Nii et isegi minu poisikesepõlve hoovi poistega sai kõva häälega prögatud. Räägi räägi üll, küll me usume. Rohkem sõnu me ei teadnud. Kuid keegi ei teadnud ka, kust see laul pärit on ega ei hoolinudki. Rõõm oli puhas. Omamoodi minevik on, ent sellelgi laulul on selge, et pilliks ja tiidus näppasid teksti soomlastelt soome helilooja, sõnade kirjutaja, laulja rahva Ell Ramstedi ja Martin Pila Indian kuu ehk ankuri laulu oli ka siinpool lahte väga-väga tuntud. Indian kuu märgiti küll tiitlit, ütles alati, kui rahvalaul viisi mööda saame, ajas tagasi reisida Ameerika ühendriikidesse omalaadsesse lõbustusaega kus valged mehed mustaks värvitud nägudega püüdsid laulda ning sarnaneda oma mustade mandrikaaslastega. Väga omanäoline helilooja Steven Foster kirjutas minister grupile Kristis ministrels 1850. aastal laulu kuvaindurannurnaid ehk kämptoun reissis, mis rääkis hobuse võiduajamisele panustamisest, laulu lüürikagi matkis mustanahalise inglise keele murret. Sootiliselt kõlksud olid ju väga põnevat kuulata laulu saatel käisega metsikult moodne ultramoderntants, tollaaegne keik voo, mille stiil oli ka laenatud mustanahalistele. Võib-olla seejuures taipamatagi, et mustanahalise parodeerisid Keycookiga oma valgete mandrikaaslaste totakaid, pühapäevaseid jalutamise, maneere. Igal juhul jagus nalja nii siia kui sinnapoole nahavärvi erinevusi. Ah jaa, lubasin alul, et saab parodeerida ka regilaulu just nimelt kapten kiiver Boom on igal juhul eestlaste sügaval südames vana päritud muistse lauluna. Me ei mäleta enam väga sõnu, ent viisid on Eesti õhus siiani hõljumas. Meenutan, et kaheksa aastat tagasi tekitas meie meediakülgedel Ki suurt suminat uue moodne omanäoline reklaamiklipp. Kussetolikes rõivastes kolm neidu. Sekundeerisid hiphop paritele ning saavutasid ühise keele, ei milleski muus kui rahvalaulus. Ja sai Pätsis. Kusjuures lauluna tundsime ära mitte seto leelo, vaid meie tuttava. Vabandust, kapten, kiiver, pommiviisi. Kes ja kas seal keegi kedagi parodeeris, see on juba hoopis teine lugu. Aamen konks ja kohvilonks.