Tartu stuudios on meil täna rahvamuusik ja muusikaõpetaja Krista Sildoja ning tema valib ka meile loo mille algkodu on kuskil Eesti rahvaluule arhiivis ja lugu ise on inspireerinud muusikuid. See on olnud nagu siis selline märksõnade kriteerium, mille järgi need lood on valitud ja Kristo, ole kena. Mis lugu see, tänan, mida kuuleme ja miks just see lugu. Tere, tere. Täna pakuksin välja kaks viiulilugu arhiivist mis on siis inspireerinud väga palju tänaseid mängijaid. Taaskord on tegemist viiulimuusikaga minu lemmikuga. Aga miks siis kaks lugu? Need kaks lugu on salvestatud 1930 37. aastal riigi ringhäälingus kahelt vennalt. Nende vendade sünnikodu on olnud Vändras Vändra kihelkonnas ja mina isegi olen sündinud Vändras. Et mind nende vendadega seob eriti tihe selline kodukoha side, et tegemist oli vendade Antoni ja Hendrik Adamson niga. Hendrik jäi omal ajal elama isatallu edasi anud Don liikus Tallinnasse ja elas oma elu Tallinnas pealinnas. Hendrik sai siis talu järgi endale pillimehe nimeks Jõearu Hendrik. Nii toda koha peal tunti. Aga kui nüüd riigi ringhäälingusse nad plaadistamas toodi 37. aastal siis kutsuti mängima ainult Henrik. Teati teda kui mõnusat küla pillimeest. Henrik ütles, et aga mul on ka vend, kellega ma nooruses kokku mängisin. Ta elab Tallinnas, et kutsuks temaga salvestusele, nii saigi tehtud ja nad mängisid hulga viiuli valsia põlkasi tollel aastal salve. Aga need kaks lugu on nüüd lood, mida siis kumbki vend mängis üksinda ja need on kihvtid lood. Tänapäevaste pillimeeste poolt väga armastatud Henrik Too Vändras oma elupäevade lõpuni elanud mees mängis plaadile loo aamer, august, mis on üks senine kiiksuga labajalavalss, mida kõik viiuldajad üldiselt armastavad. Ja tema vend Anton mängis tuntud labajalavalsi ain iga naga Karegedaga. Henrik vendadest oli siis ka tuntud pillimees pulmapillimees, just nimelt. Et viis, kuus pulma võisid oodata järjekorras, millal Hendrik jälle tulla sai. Pulmade solid olnud otsekui väsimatu esimesel ja teisel pulmaööl ei maganud. Kolmandal ööl hakkas enna endale aset vaatama, kuhu võiks kondid hunnikusse visata ja ise otsa hüpata. Nii kirjutab vanavara koguja puldist oma mälestustes. Ta kirjeldab veel edasi Hendrikut. Hendrik olnud välimuselt vaikne, tagasihoidlik, aga kui viiuli kätte võttis, siis esimesest poognatõmbest oli tunda tuld ja särtsu. Viiul vingunud, käes oli tehnikat, julgust, jõudu ja hoogu. Vat siis lõid pillimehe silmad särama. Henrik oli ka kohaliku Vändra muusikaelu edendaja. 1900 kahekümnendatel ta lõi Vändrasse laulukoori ja sinna juurde ka niinimetatud viiulikoori, kus olid siis paljude erinevad pillid koos. Need mõlemad koorid käisid tema talus harjutamas. Lauljad olla kui 15 pillimängijaid umbes 20 ja seda viiulikoori nimetatud tol ajal lausa jäts orkestris. Ja kohalikus Vändras olla olnud ka neid, kes käisid Hendriku juures viiulimängu ja nooditundmist õppimas. Nii Hendriku kui Antoni viiulilood on hoiul loomulikult Eesti rahvaluule arhiivis. Ja nende originaalsalvestusi saab kuulata kirjandusmuuseumi virtuaalses keldris kivikeses. Aga täna ma pakuksin kuulamiseks need kaks labajalavalssi ain iga naga ja haamer august. Rahvusvahelise projekt ansambli ring esituses, kuhu moega ise kuulusin. Me salvestasime 2000. aastal neli pillilugu. Ja üks siis on nendest kahest toast koosnev selline kompositsioon ja seda lugu esitava Tuuliga klassika akordionil. Taaniel kaasson sopransaksofoni, mina, Krista Sildoja viiulil ja Timo ala Kodila klaveril ja olgu see esitus pühendatud omaaegsele Vändra kandi muusikamehele. Hendrik Adamsonile. Aitäh Krista täna ja kuulmiseni juba järgmisel korral.