Nüüd head kuulajad, on aeg päritud laulude käes ja täna valib loo arhailise meestelaulu seltsi asutajaliige ning kokkukutsuja metsadele muusik Lauri õunapuu lauri. Tänaseks oled sa valinud ühe õitel romantilise laulu õrn kevade, räägi mõni sõna. Ja täna räägime sellest kõiki eestlaste südameid vallutanud päri tuttlaulu kohta, mis on muidugi jällegi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist küll natukene teiste sõnadega, võib-olla kui oleme harjunud kuulma ja tolle väga kauni valsi. Õrn kevade lauljateks on sedakorda Konstantin konstantiinov ja Miina trikmann Ülem-Suetuki külas Krasnojarski krais ja laulu salvestasid Andres Korjus, Pille niin ja Astrid Tuisk. Mitte üldse väga kaua aega tagasi, aastal 2000, niiet õrn kevade, Mikspetsid saaned, lilled õitsema. Ei ole täpselt teada, millal see laul oma alguse sai ning kes oli tolle kauni kõige pikemalt isegi üle 60 salmilise laulu teksti autoriks. Ning kes tegi selle minu meelest Ühe ühe kaunima rahvaliku ballaadi meloodia. Ehk on see mõjutatud sarnase mustlas romansi džuudni Messats ehk kaunis kuuviisist, mis meil on muuseas tuntud kui laul lapsena, lustile, luhal. Aga õrna kevadelaulu võib tõesti 20. sajandi alguses välja antud trüki laulikutes üsna tihti kohata küll veidi lühema variandina, et õrn kevade, miks petsid sa need lilled õitsema ja läksid mööda rutuga. Nüüd peavad närtsima üks noormees oma pruudiga, seal rändab metsateed. Mu kallim, lähme rutuga ju paistvat Peipsi veed laulu aluseks. Üks räägib rahvalik legend olema tõestisündinud loo. Selle olevat teinud kunagi Meeksis Peipsi lähistel elanud lapseootel tüdruk kellele armunud noormees oli lubanud väga kaunist elu. Teisel pool Peipsi järve, kuhu ju 19. sajandi lõpul üsna mitmed paarid välja rändasid, et saada maad ning päris oma talu. Paariplaan oli lihtne põgeneda Venemaale noormehe sugulaste juurde tulla sealt tagasi kunagi kui olukord on veidi maha rahunenud, siin kodus. Koos lubati kohtuda Mehikoorma lähedal Peipsi rannal ning lahkuda Eestimaalt väikese paadiga. Ent armunud noormehe plaan oli siiski hoopis teine Beta räigelt armastatu paati ning tõugata ta Peipsi lainetesse, et teda enam mitte kunagi näha. Me ei saa muidugi enam kuulda noormehe poolset versiooni sellest loost, mis tollal Peipsi ääres täpselt juhtus. Võib-olla noormees soovis, et neiu üksinda saaks parema elujärje peale või lootis teda aidata põgenema tollest viletsusest, mis neid oleks tabanud siinpool järve. Või olid vanemad nende armastuse vastu, me ei tea end, laul on siiani rahvasuus ja räägib kaunist ning kurba lugu neiu suu läbi, et üks neiuke on närtsinud sel armu kevadel. Mis petetud sai armule truul kindlal südamel. Sa saatsid mind küll kaugele, et rahvas mind ei näeks. Ma tulin aga tagasi, et vilets küll, minu tee. Neiu oli tullut tõesti tagasi oma venna juurde Meeksi kui laps oli mõnekuune ning noor mees, saades teada, et see, keda ta kunagi nii rängalt petis on tagasi kodus, põgenes omakorda eestimaalt ning tollest ajast peale ei olevat teda enam kunagi nähtud. Mine võta siis kinni, on see tõestisündinud lugu või omaaegsete haledate armastusromaanide vaimus valminud kaunis ballaad Ahja meile palju tun, dub laul selle viisiga on ju filmist Suvi aastast 1976 ka see räägib armastusest. Aga palju kindlamast ning praegugi veel peetakse seda laulurahvaloominguks. Aeg läheb, aga õnn ei kao. Mille sõnad sepistas tegelikult filmi jaoks Paul-Eerik Rummo ning viisi noh, seda me nüüd juba teame. Aitäh Lauri õunapuu täna ja kohtume nädala pärast. Ja ja. Laen.