Ja neil on täna saates külas pärimuskultuuri õpetaja ekspert Ene Lukka ja kiki on ja järjekordne laul ootab ettemängimist ja natukene selgitust, millise olete valinutel? Hobusemäng Sangaste kihelkonnast, see on minu isapoolse suguvõsa kodukihelkond ning seetõttu mulle eriti lähedane ja armas. Ja võib öelda ka võib-olla üks esimesi pärimuslike laulumänge mis minule lähedaseks ja omaseks ja igapäeva kasutuseks on saanud. See hobusemäng on üks vana omamoodi maagilise meloodiaga laulumäng. Ja kui me võrdleme nüüd Põhja-Eestiga, kus oli levinud klassikaline regilaul, mis valdavalt või siin ongi ühehäälne, siis Lõuna-Eestis võib leida ka mitmesugust mitmehäälsust ja seda mitte ainult setomaal, vaid ka mujal Lõuna-Eestis. Hobusemängu, lauldaksegi, Purdooniga see on alumine hääl, mis saadab koguseda pea meloodiad ühel pideval helikõrgusel seal nagu torupill, kes all undab ja annab niisuguse monotoonse ja veidi võib-olla isegi Somanistliku tonaalsuse sellisele laulmisele. Aga siis lisaks sangastele esineb sellist eripärast laulmisviisi veel Harglas kanepis ja mujal lähikonnas. See eriti paeluv laulumäng minu jaoks ja mulle tundub, et väga-väga paljude Eesti inimeste jaoks võiks öelda isegi üks populaarsemaid ei ole küll võrdlustabelit teinud kuid juba esimese otsingu tulemusena sain sellised muusikalised seltskonnad, kes kõik on seda just nimelt Sangaste kihelkonnast pärit hobusemängu seadnud ja, ja edukalt esindanud. Nagu Svjata, Vatra vägilased Puuluup, Kärt Johanson ja Robert Jürjendal diskreetse mango Trio ning rääkimata paljudest paljudes pärimusrühmadest. Täna aga kuulame seda erilist laulumängu imetabase muusiku Maarja Nuudi esituses.