Et meil on Tartu stuudios taas kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanemteadur, folklorist Janika Oras. Tere, ja täna me saame kuulata linnulaule. Ja kuulame ehk parematest loodushäälte jäljendamise näidetest, mis meie arhiivi vanadel salvestustel leida on. Seal mari sutt, kes teeb järgi kahe varese dialoogi. Ma kardan, et seal 1936. aasta salvestusel ei kuule hästi sõnu välja. Seepärast ma ütleks natukene neid ette. Seal on siis nii, et kõigepealt küsib üks vares teiselt, kus sa oled ja teine, ütleb Narva, sest seal upu koola, hobune sureb. Ja edasi nad juba maiustavad selle hobusega, üks ütleb, et luu ja nahk, teine, et mul pekk. Ja siis esimene soovitab, et joo peale. Ja siis algab teine dialoog. Üks vares ütleb, et tal on noorik jälle Narvast aga teine kiidab, et mul ka ja tema noorikancis saarlane Kaarmast. O orel, ka orel ja. Usk usk, närv r, nii hinna Milt kinno. Linnu ja üldse ka muid ümbritseva keskkonnahääli on läbi aja järgi tehtud, meil on ju tuntud ka kirikukellade imitatsioonid ja vankrirattad võivad rääkida omavahel ka tänapäeval, kes meist siis ei teeks näiteks väiksele lapsele järele, kuidas kass teeb või kuidas koer teeb? Aga muidugi, sellises kultuuris, kus hääle taga võib olla tootemloom või šamaani abivaim on loodushäälte jäljendamisel ka maagiline rituaalne tähendus, et see pole ainult meelelahutusloomaaialinnuhääli, tehakse ka juttudes ja see mari suti. Teine dialoog varese naise võtmisest ongi seotud loomamuinasjutuga varese naisevõtt. Mari sütt, oli Audru laulik veel tegutsev pulmalaulik suurepärane esineja. See paistab tema meisterlikult esitatud linnulauludest ka välja. Neid on salvestatud veel teisigi peale vareselaulu. Kas panite tähele, kuidas ta täpselt Varrese moodi hääldab sõnu, mille keskel on just eriti sobiv see A ja R-i kombinatsioon. Mari sütt kuulus August Bolti poolt 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel Nendel aastatel korraldatud rahvamuusikat esitlevad ringreiside seltskonda ja mari sütti. Linnulaulud olid ühed rahvamuusika kontserdite tõmbenumbreid. Kindlasti vanema põlvkonna inimesed, mäletavad Laine Mesikäpp keda nimetati tantsupeoperenaiseks, kes esines kõigil Nõukogude-aegsetel tantsupidudel ja esitas samuti linnulaulu teemitatsioone. Võib-olla mäletab keegi ka tema esitatud vareste laulu. Mesikäpp oli kokku puutunud polsti ringreisiseltskonna rahvamuusikutega ja võiks arvata, et õppis need linnulaulud otse mari süttilt. Muidugi ta täiendas ja muutis neid loominguliselt, nii nagu mari Sudki on teinud traditsiooniliste linnulauludega. See on iseenesest selline ilus näide traditsiooni edasiandmisest 20. sajandil juba hoopis teises modernses keskkonnas. Mis te arvate Jani korras, kas praegu ka keegi kuskil veel võiks olla, kes õpib neid? Linnuhääli järgi tegema ja. Miks mitte neid esitama või mis aegu praeguse jäljendamine elab? Kui emad-isad kõrvale jätta, kes kodus lastele? Jah, just, nüüd seda suurt pilti ei tea, aga seda ma tean küll, et need, kes õpivad pärimusmuusikat kas siis Tallinnas, Eesti muusikaakadeemias või Viljandi kultuuriakadeemias. Nendele on see üks osa õppeprotsessist, nende linnu ja muude loodus, häälenditega tutvumine ja ka ise esitamine. Suurepärane aitäh, Janika Oras ja kõike head Tartusse.