Igapäevastest asjadest. On kõnelus, mis leidis aset Tartu Jaani kirikus esimesel juunil aastal 2012 helilooja Erkki-Sven Tüüriga. Äsja on lõppenud Erkki-Sven Tüüri autorikontsert ja õhus onu ootust. Nüüd on võimalik rääkida just nimelt sellest mille puhul helilooja tavaliselt sõnadest loobub. Et ennast täielikult muusikale pühendada. Koole. Ma püüan olla äärmiselt vastutulelik iga küsija suhtes. Aga tõsi on. Muidugi see, et on see siis ka kasvõi näiteks ka kirjandusmaailmas on mõneti noh, minu jaoks kõige nagu igavam poolsemad niuksed käsitlused nendele ka, mida autor siin ikkagi mõtles. Eks nende ümber ja üle tamistega peab olema ole ettevaatlik ja, ja samal ajal on see tingitud sellest ma mõtlen just siin, ütleme minu kui helilooja puhul, et ma ei tahaks nii-öelda keerata lukku oma kuulaja seda loovat alget TEMA loovad kujutlusvõimet olles siis nagu võimaldama talle ainult ühte mingisugust konkreetset autoripoolset niisugust tõlgendust ja seda just nende tagamaade osas. Et see on nagu üks põhjus, miks ma enamasti eelistan rääkida ka selle muusika niisugusest ehituslikust poolest, sest see on see, millest nagu on võimalik rääkida, aga see eeldab ka kuulajatelt väga selliseid spetsiifilisi eelteadmisi. Kuigi mitte alati, et on võimalik nagu rääkida mitmetel eri abstraktsuse tasandil nendest asjadest. Nüüd ikkagi samas, teisalt ega ilma nende tagamaadelt Ta ju ka ei pääse, et kui sa ise ei räägi, siis sa oled siin ja seal andnud mõne vihje öelnud paar lauset ja juba on sulle terve niisugune tähenduste slepp taha vedama poogitud. Et ses mõttes on aeg-ajalt nagu hea seda Vedikut siis mõneti korrigeerida või viia mingisugusesse ikkagi vastavusse selle tegelikkusega vähemalt siis autori arvates tegelikkusega, et milline on see korrelatsioon siis tema maailmanägemuse, tema maailmatunnetuse, tema laiemat arusaamist ja selle vahel, mida ta oma muusikaga siis tahab või püüab ütelda või püüab väljendada. Aga tõsi on see, et see on mingis mõttes iga teosega nagu pisut erinevaid nüansse haarav ja samal ajal ometigi ühte mingisugust tervet nagu niisugust profiili samuti haarav, et neid asju on võimalik vaadata nagu eraldi ja nad võib-olla väga erinevad, aga samal ajal on seal mingisugune tasand mis kõneleb, ma usun siis selle tegija või looja ühest niisugusest põhimisest, kammertoonist või see, mis teeb temast just sellise eripärase inimese, nagu me tegelikult kõik, igaüks ju oleme, igas ühes on midagi absoluutselt kordumatu ja samal ajal ometigi midagi, mis meid nagu ühendab, et me võime teineteiseni jõuda, et, et on olemas niisugune imeline asi nagu empaatia. Ja vaat siin on need nagu nüüd sellised. Paralleelid, eks ole, näiliselt justkui kopp Q puutumatute radade vahel, aga võib-olla sa kuidagi resoneerib sellele äsja öeldule, sellepärast et nende niisuguste radadega on, see kipuvad hargnema ja sinna-tänna vanklema ja, ja see on ka üks põhjuseid, miks ma nagu ei soovinud mingisugust loengut pidada, et nagu kulgeks vestluse vormis on mulle lihtsam ja, ja võib-olla ka tegelikult huvitavam kuulata. Sul on selja taga. Ka ikkagi väga pikk tee juba heliloojana ja kui sa ütlesid, et igat loojat nagu justkui iseloomustab mingi teatud selline talle iseloomulik võnkumine või mingisugune energia, siis mis ikkagi sinu sees võngub või, või sinu sees on, mis kõikidesse nendesse heliteostesse kuidagi on saanud mingi kuju, aga millele tundub, et sa ei ole saanud veel mingit ammendavat nagu raami peale sa pead jätkama või üha nagu edasi liikuma. Ja see on jällegi see küsimus, et et siin on väga keeruline hakata mingisuguseid selgelt defineeritavaid kategooriaid esile tooma, et me võime siin libastuda, muutuda väga kergesti siukseks kas ülearu kõmisevaks või pateetiliseks või kuidas tahes, kui ma hakkan siin rääkima mingisugusest eksistentsiaalsest kurbusest ja selle ületamisest mingisuguse valguse poole püüdlemisega ja nii edasi ja nii edasi, siis ühest küljest ma tegelikult nagu ei luiska sugugi mitte, et ma ka tagantjärgi vaatan, et ma tajun ka oma küllaltki ütleme nii, et selle helilooja teekonna alguses kirjutatud lugudes just mingisugust teatud pürgimust mingite meist nagu eraldatud kvaliteetide poole millega me nagu ihkame olla ühendatud, aga me õieti ei tea, kuidas. Ja selles mõttes on see muusika minu jaoks ka üks niisuguseid kunstivorme mis tegelikult nagu suudab küsida või et ta suudab nagu esitada kuulajale süvenenud kuulajale mingeid küsimusi, mida ta ütleme niisuguses võib-olla argises kiirustamises ei ole aega ega, ega mitmest endalt nagu küsida, et see oleks nagu võib-olla üks asi ja sellisel juhul seisab inimene silmitsi iseendaga, et selles mõttes on see ka nagu natukene niisugune peegli asi, et et tegelikult näeb ju iga iga kuulaja midagi väga erinevat kuulates ühte mingit niisugust ulatusliku heliteost. Tänu sellele lihtsalt, et see substants on niivõrd abstraktne, aga ometigi omab endas heal juhul mingit väga võimsat energia välja. Aga no ma nagu aru saad, olen jälle käinud siin tiirutanud ümber selle punkti, mille osas nagu püüad sihukest punkt prožektorid peale lasta ja ma ei taha veel nagu sinna valgusvihku väga sattuda, et vaatame, kuhu sa jutt meid edasi viib. Sinu heliteos insulates Herta, mis on seal 80.-te lõpust pärit ka seda lugu kuulates on tunda mingit väga suurt rahutust, mis justkui nagu sinus on rahutus, mis proovib nagu millelegi seal kogu aeg läheneda ei ole rahul ühegi vaate perspektiiviga, püüab seda nagu kogu aeg vahetada kuskilt teisest kohast nagu uuesti peale minna, isegi nagu valusalt kriipida. Aga nagu päriselt kohale ei jõua ja, ja see kõik kokku on, moodustab sellise väga intensiivse mingisuguse kogemuse, kus käiakse läbi väga palju selliseid vaimupunkte või hinge sopistusi. Et millest ikkagi see, see rahutus tuleb, kas on sulle olemuslik või on see olemuslik sellele substantsi, millest rääkida? Siin on nüüd paar niisugust momenti, millel võib peatuda, lähtudes sellest küsimusest, üks on puhas, niisugune ka statistiline lähenemine, mis sellel ajal oli, oli tunduvalt ütleme niimoodi plokkidest koosnev, mis juba omakorda tingib sellise tunnetuse, nagu sa kirjeldasid ja ütleme, võib-olla lood, mis on tehtud seal 20 aastat hiljem, kannavad endas tunduvalt nagu pikemaid ja voogavamaid arendusi, aga sellega on üks huvitav lugu veel, enamasti seda tõlgendatakse lihtsalt kui niisugust looduspilti tühjast saarest ja noh, küllap sa ikka see saar on, kus ta seal istub ja muusikat kirjutab, aga aga ma olen ka tegelikult insuladeserda sellesse Annotatsiooni kirjutanud sellise märkused, et see lugu oli väga seotud selle meeleseisundiga, millest ka müü, räägib oma sisi phose müüdis ja ma olin just seda raamatut siis lugenud ja ka see tühi saar või ehk kõrbesaar, ta räägib sealt sellest kõrbest, kuhu mõtte jõuab. Kaalutledes siis seda kuulsat, seda enesetapu kas ei või jaa küsimust, eks ole. Ja mõneti reflekteerub see energia, mis sellest muusikast nagu hoovab minu jaoks siis selle teemaderingiga, sellepärast on mõned mõnevõrra lohutu ja samal ajal ometigi midagi nagu ületada püüdev. Et siin on niisugused seosed ka veel võimalik nüüd välja tuua. Aga jällegi, et, et see oli nagu, kuna ma olin väga mõjutatud sellest teosest, siis on ma lihtsalt, ma lihtsalt lugesin seda. Üks asi on see, kas ma sellega nõustun, kas ma ei nõustu, aga ma kuidagi sellel hetkel ma tundsin, et ma oma muusikas, et ma, et ma kirjeldan just seda niisugust, seda vaimset kõrbe. No juba siinse mainib teksti ja paljudes sinu helitöödes on ju ka kasutatud erinevaid tekste, mis ei ole kohe noh, mõned küll on just nende heliteoste jaoks loodud, aga sa oled ka nagu palju võtnud mujalt ja neid neid tekste ka kõiki iseloomustab teatud selline noh, absoluutses mängus on alati kõige suuremat kategooriat või, või need kõige viimased küsimused, millest see tuleb. No ilmselt siis sellest, et vaata, see üks orkestri partituuri kirjutamine on ikka väga tubli tükk tööd ja ja ega ma nagu ei taha väga siukse, nagu öeldakse, tudi mudi peale seda aega nagu kulutada, teha lihtsalt ühte meele lahutuslikult toredat lõbusat lugu, ehkki ka neid. No see on nüüd natukene naljaga pooleks niisugune vastus, aga eks tõde on vist kusagil seal, et ega enda eest ei pääse, et nagu öeldakse, et mis meelel see keelel ja kui sind ennast nagu pidevalt torgivad ühed. Elamise või olemise sihuksed põhiküsimused ja teinekord on sul nende jaoks vastused olemas ja teinekord sa tunned, et sa kahtled nendes vastustes ja just nimelt see ilmselt et kui me nüüd niisugust Uuetestamentliku paralleeli, et siis ma tunnen, et ma olen seal uskumatu Toomase tüüp ja ja, ja tegelikult on see mõneti väga-väga kurb, aga sellest ei ole jällegi pääsu. Et kui sa oled üks igavene kahtlejaga samal ajal tõe järgi janune ja ja selle poole oma niisugustes vaimsetes ja intellektuaalsete otsingutes kuidagi pidevalt pürgid, siis see on täiesti paratamatu too et kõik need otsingud kajastuvad selles, kui sa oled juhtumisi loov inimene, siis on mõeldamatu, et neid sinna ei kanaliseeruks. Et see on nüüd hästi niisugune niisugune siiras ja ja otsekohene vastus sellele küsimusele, et miks nii, aga jah, lihtsalt sellepärast, et vähem, aga ei ole nagu mõtet mässata, et mis siin ikka tühja-tähja-ga tegeleda, noh, et muusika nagunii ta puudutab sellist väga kummalist valdkonda nagu inimeses on küll valdav arusaam on see, et ta on puhas, niisugune tunnete mäng. Ja üldse kaasaegses kultuuris on ta barakk Ko valdavalt taandatud meelelahutusliku rolli või siis noh, mingisugusesse siukse tsirkuselaadsesse rolli või, või siis ütleme sellisesse kõlalise tapeedi rolli mis mind mõnevõrra kurvastab. Ja siin tuleb mängu ka niisugune täiesti siis niukene, teadlik pakt või selline noh, vastukaalu asetamine omalt poolt nendele kaalu kaussidele, ehkki see on suhteliselt tonki, Hotlik, aga noh, mis siis et see muusika võib olla ka midagi muud. Ja ka sellest tuleneb see, et, et ma leian, et mul on nagu seesmine vajadus tegeleda, siis ütleme selliste tekstidega või kasutada neid tekste, mis tõesti küsivad väga suurte asjade järele Milles kahtlus ikkagi seisneb? Mingis mõttes võib ju öelda, et kõik vastused on antud. Kõik on teada, et kus kohas siis kahtlasemad pea uuesti tõstab või, või mis selle hinge nagu uuesti rahutuks ajab. Aga kas ikka on, kas on kõik teada? Noh, mingis mõttes võiks ju öelda, et on, kui mõelda näiteks kas või nendesamade tekstide peale, mida sinagi oled kasutanud, siis sellised nii-öelda teatud vormelid või, või isegi lühisentensid, mis võtavad kokku nagu mingisugust inimlikku tõde, need on ju meile justkui antud. No aga samas me näeme, et ka tänasel päeval neidki pidevalt pannakse kahtluse alla, pidevalt kaheldakse ja ega inimene ei ole väga rõõmsa meelega nõus leppima mingisuguste antustega. Et samal ajal oleks ikkagi täiesti minu meelest sõge väita, et neid ei eksisteeri. Aga küsimus on minu jaoks isiklikult võib-olla lihtsalt lihtsalt selles, et. Ma kardan, et on mingid asjad, mis selles siinses eksistentsivormis jäävad meile paraku igavesti saladuseks. Küsimus jumalast. Küsimus eksistentsist pärast maise keha hävimist. Need on väga tähtsad asjad, me kõik mõtleme sellest, võib-olla muidugi me kõik ei mõtle, aga võiks mõelda, mina mõtlen küll surmast iga päev ja sugugi mitte mustades värvides. Ma võiks pigem öelda, et mul on mind valdab pöörane uudishimu kui ma sellele mõtlen ja, ja väga palju, väga palju veel kõike ja terve inimkonna ajalugu, nii palju, kui me selle peale mõtleme läbi erinevate hulka tuuridel on ennast suhtestanud selle punktiga, sest erinevalt kõikidest muudest toredatest tegelastest, kes siin liiguvad ja rumba, vähemalt meie arvame, nii oleme meie need ainukesed nüüd, kes teadvustavad endale seda, et meie maine teekond lõpeb ühel päeval. Aga see arutelu tähendab, viib meid jälle tegelikult tagasi, võidab, võiks viia sinna tagasi, et et need on ju lõpuks lõpuks küsimused. Mida läbi muusika on millegipärast mitte, ainult et ütleme nii, sellise minevikku. Heliloojad, kus ikkagi religioon ja poliitika käisid ka käsikäes ja olid väga, ütleme niimoodi, valitseb mõtteviisi ühiskonnas vaid, nagu me näeme, aga tänasel päeval ja kui tekib küsimus selle kohta, et miks see võiks nii olla, siis minu vastus oleks see, et et millegipärast võrreldes ütleme, võrreldes muude noh, vaatame, kuivõrd sotsiaalsete küsimustega põhimõtteliselt protestiküsimustele näiteks tegeleb visuaalne sfäär. Et muusika olemus iseenesest on mingis mõttes niivõrd eeterlik või niivõrd niivõrd vaimne, need, need võnked, need lained, eks ole, need helilained on iseenesest juba oma olemuslikult kuidagi väga in materiaalsed. Ja sestap mulle tundub, et väga paljudega täiesti noorema põlvkonna heliloojatel ei ole erilisi probleeme kasutada väga vanu, väga iidseid religioosseid tekste, sest see materjal, millega me tegeleme, on juba oma olemuslikult midagi niisugust, mis nagu küsiks igaviku järele ja kõige sellega seotu järele. Mis puudutab seda. Et kui sa nüüd tahtsid minu käest nagu mingit taolist ülestunnistust, siis selles said Tähendab see seda, et sinu käest ei saa küsida, et kas sa usud nii või usud naapidi või, või kuidas sellega on. Saab kindlasti saab, aga ma lihtsalt leian, et, et see ei ole üldse relevantne, praegu ma leian, et see ei ole üldse tähendab tähtis, see on niivõrd minu isiklik asi ja mõne teise inimese isiklik asi on jälle seda näiteks väga kõva häälega kuulutada ja las olla nii. Aga ilmselt olen ma oma Nende steitmentidega seetõttu ka nii ettevaatlik, et küllap on mul ikkagi veel puudu mingisugustest teatud selgustest, ehkki mulle elus on olnud momente, kus ma arvan, et ma tean väga täpselt kõike ja olen valmis inimesi ümber pöörama, et eks see, eks see üks niisugune teema on, millest ma nagunii ei, ei saa üle ega ümber. Ja eks sellega seotult on nii, ütleme palju sellist. Noh, kuidas ma peaks ütlema niisugust energiat õhus. Et see on üks kõige ikkagi kütkestavamaid asju üleüldse. Et ka need, need raamatud, mida ma ikkagi loen ikkagi puudutavat puudutavad siiski just nimelt neid filosoofilisi küsimusi inimeseks olemise kohta ja, ja ka täiesti ütleme niisugune ka täiesti ateistlikult positsioonilt lähtuv filosoofiline mõtlemine ei saa paraku ilma ka jumalaterminite läbi, ta peab sellega tegelema. Nii et noh, jah, need on need asjad mis paraku või mis paraku, mis lihtsalt nagu mõttemaailma täidavad. Ja kui see kuidagimoodi, kui see kuidagimoodi ilmneb selles, mida ma kirjutan, siis ma võiksin võib-olla seda kõige täpsemalt ise nagu öelda, nii et, et selles muusikas väljendub igatsus selle teadmise järele, selles muusikas väljendub võib-olla igatsus selle valguse järele ja selles muusikas väljendub teatud lootus selles muusikas väljendub see armastus loodetavasti selle niisuguse universaalse harmoonilise võnkuv eetri vastu mis loodetavasti ka meid kõiki ühendab millegiga, mis on jää. Ja tegelikult ma annan endale ka aru, et ma ikkagi räägin selles samas substants ist, millest on rääkinud erinevates skulptuurides erinevatel aastatuhandetel väga erinevad mõtlejat kasutades väga erinevaid teooriaid, väga erinevaid sõnu, aga miski on selles alati üks sedasama ja vot see on minu meelest põnev, et mis on see maatriks, mis meis on. Mille järele meil on see lõppematu igatsus. See, mis seal praegu rääkisid, et see kuidagi vägisi viis mõtted selle sinu nagu perekondlikule taustale, kas võib-olla natukene kommenteeriksid? Ma saan aru, et sinu vanemate hulgas on ka nagu religioosne teema olnud nagu väga oluline, et et kuidas sinule. Ja, ja selles mõttes see ongi üks niisugune üks niisugune terav teema, et ma olen ju kasvanud üles, eks ole, läbinisti kristlikus kodus, et mu isa oli niisugune, nagu ta ise armastas seda väljendada evangeelne kristlane või siis tema ideaal oli algkoguduse siis apostel lik osadus ja ta oli niisugune suhteliselt anti klerikaalne kuju. Ma olen näinud ka, kuidas tema oma elu käigus, kuidas ta muutus ja kuidas ta leebus ja kuidas ta muutus nagu oma oma vaadetes erinevatesse kontressioonidesse nagu järjest avatumaks, aga aga oma lapsepõlves ja ma mäletan niisuguseid noh, küllaltki teravaid momente ja kindlasti see on andnud jätnud ka nagu oma oma jälje. Et mingil hetkel ma sellest nendest praktikatest väga võõrandusin ja distantseerus siin väga selgelt, aga ega ma siis ei pääsenud kuidagimoodi eemale sellest teemade ringist, et noh, ütleme nii uus kui vana testament oli mul suhteliselt ribadeks loetud. Sellega ma olen ka üles kasvanud ja, ja muidugi tekkisidki hiljem tekkisid huvid, just. Ma avastasin, kui palju sarnasust on, ütleme seal budistlikes tekstides ja ja väga paljudes muudes niisugustes vanades tekstides, kuidas tegelikult see kõik on nagu suunatud ühe niisuguse asja ühe sellise tervikliku või sellise harmoonilise inimesi ülesehitamise pääle. Ja palju ma siis lugesin, Masingut, mis mulle kätte sattus ja, ja seda ja teiste, nii et ühesõnaga jah, see algne niisugune impulss on, on tõesti, kindlasti on kodust pärit, siin ei ole mingit kahtlust, et miks ta nagunii tähtsaks on saanud või et, et see ei olnud mingi mingi naljaasi mulle. Ja pole seda siiani. Aga jah, et, et seal on alati need nagu kaks otsa, et sa kannad endas nagu mingisugust niisugust, see on niisugune pro ja contra mis sellega kaasas käib. Ma vist küsiks selle peale niimoodi, mis sa nüüd kõnelesid nii oma perekonnast kui ka see, mis sa enne ütlesid, tundub justkui niimoodi, et kui, kui tunnetus nagu kuidagi avaneb või seal tekivad mingisugused ühendused, mingi kontakt, mis laseb sul ka niimoodi rääkida, nagu sa siin praegu räägid, siis ma ei tea, kui palju sa oled seda kogenud, aga tihti tekib nagu justkui konflikt selle vahel, mida sa nagu endas nagu tunnetuse kaudu kuidagi kannad. Ja selle vahel, kuidas sa nagu tegelikult elad või oled või käitud, et sa ei suuda alati nagu reageerida või olla nagu selle suure tunnetuse kohaselt või järgi, mis, mis nagu tähistada mingit tervikut, mingisugust sellist üleüldist sellist armastavat olekut elus ikka juhtub, nii et sa tegelikult nagu kokad komistama või kuidagi jääd poolikuks. Et ütle, kui palju sa oled nagu püüdnud integreerida kõike sellist tunnetuslikku, seda, mis, mis võib-olla kuidagi vibreerib sinu loomingus integreerida nagu iseenda siis isiksused terviklikumaks kasvatamiseks või, või kui sa saad aru, mis, Tänan, sellega on ikkagi niimoodi, et, et sa kukud kogu aeg hakkad hommikul ronima, teinekord ärkad hommikul üles ja oledki juba kusagil seal. Esimese asjana sa märkad, et sa oled juba midagi midagi väga mööda teinud või et kes meist siis nagu ei, ei oleks selles mõttes või ei vajaks seda pidevat mingisugust ehitamist. See on niisugune ohtlik teema, eks ole, et siin on, tahaks kangesti hoiduda sellest, et hakata rääkima sellest, et kuidas me endast peaksime mingeid pühakuid hakkama kujundama, eks ole. Et aga no see tegelik elu on see, et ma püüan endale iga päev, see on, see on igapäevane tegevus iseendaga juba seegi asi näiteks mida olema, ütleme, ühes hetkes, et õppida olema kontsentreeritult. Ma jälle märkan, et ma olen kusagil, ütleme, et ma lähen kasvõi näiteks oma majast, lähen oma stuudiosse. Ja on see siis mingi imeline niisugune talvehommik või, või on see sügis või on see niisugune kevadine päev, kus sajab sellist hästi õrna vihma ja rohi, kaselehed lõhnavad hästi värskelt ja ma pean ikka endale meelde tuletama, et tunneta seda nüüd just praegu siinsamas vana seda, ütleme nii, et kui tood vett, siis Dovet. Et mitte see, et ma lähen seal, kui ma mõtlen, mida ma teen, mida ma nüüd pean hakkama tegema. Ja, ja siis, kui seda järgmist asjadest sa mõtled, et oot, aga mida, sa ei ole kunagi nagu tegelikult iseendaga sellel hetkel parasjagu siin ja praegu. No need jutud viivad, eks ole meid nagu see praegune näide õige ruttu, eks ole, sellistele radadele kustutama vaata sihukesi paralleele, odavate eneseabiõpikut, aga eks, ja ma ei tahaks nagu sinna nüüd ka suubuda. Aga noh, tegelikult see on tõde, et, et noh, mis kasu on nendest teadmistest, kui sa vähemalt püüa neid mingilgi moel rakendada, aga kuidas seda teha, mismoodi seda teha, see on, see on ju taevakene. See on, iga inimene on erinev universum ja see on igaühe oma tähendab teema, eks ole. Et see, kuidas mina seda teen, kas ma sellest räägin või mitte, keda sa ikka nii väga huvitab, aga no fakt on, on see, et ma usun, et igaüks, kes, kes on süvenenud mingitesse niisugustesse teooriatesse, millest võiks olla praktilises elus mingisugust abi püüab neid vähemal või rohkemal moel kuidagimoodi rakendada. Mida rohkem süveneda ka väga põhjalikult mingitesse, täiesti erinevatesse valdkondadesse, sind kaugemale me läheme, seda, seda rohkem meil on, tähendab põhjust imetleda selle maailma korraldatust, ükstaskõik, mis tasandil ma seda vaatama. Vot mul on üks, üks niisugune tõrge sageli ka, et mul ehk siis võib-olla see tuleb, kas sellest, et kui ma olen omal ajal elus kuulanud nagu väga palju niisugust teksti, kus räägitakse just nimelt väga lahtiselt ja väga-väga otse ja, ja siinkohal ma ei võta nõuks mitte kedagi ega, ega midagi kritiseerida, vaid vaid lihtsalt olen sunnitud tunnistama, et et see on minu isiklik probleem, et mul on sagedasti tõrge väga niisuguste veendunud suurt sõnade kasutamise vastu või suhtes kui neid tehakse just nagu ülearu meeletu sellistes kogustes. Ja see on võib-olla niisugune, mina ei tea, niisugune vana vana eesti värk, et nad ka need ütlesid ümbert. Teed hundiasjad ja kõik nii edasi ja nii edasi, eks ma ei tea, millest see tuleb, millestki niisugune ettevaatlikkus tuleb, aga tegelikult mingis mõttes ma tean, et see tuleb aukartusest teemade ees ja, ja soovimatusest seda kuidagi niisuguseks millekski, noh, liik naguniisuguseks. Triviaalseks jahvatada? Keset kõnelust tekkis publiku seas arutelu Arvo Pärdi ja Erkki-Sven Tüüri muusika erinevustest. Miks Arvo Pärdi muusikat esimesel korral justkui lihtsam on kuulata? Sellest jätkab helilooja Erkki-Sven Tüür. See on selge sellepärast, et, et seal on ütleme, see muusikaline kude oma esmasel tajumisel on väga kergesti avanev. Ja selle muusika komplexus ilmneb hoopis mingil muul tasandil, kui me hakkame neid teoseid sedasi sügavuti analüüsima, aga ta kasutab lihtsalt ütleme nii, et füüsikaseaduste järgi väga konsoneerivaid ja meie kõrvale väga lihtsalt tajutavaid intervallide kogumeid. Ja seetõttu on see esma kuulamisel ka väga kergesti haavatav. Et kolmkõla ja teatoonilist niisugust helirida omavahel kombineerituna on väga, kuidas ma ütleks, seda on väga lihtne kuulata. Aga see ei tähenda seda, et see muusika, millest me praegu räägime, eks ole, oleks kuidagi. Pinnapealne, või, või lihtne on, mõned asjad lihtsalt avavad ennast kohe esimesel pilgul sisaldavad seal taga ei ole mingit muud asjad. Samas on muusikat, mis esimesel hetkel tundub, et ta ka meiega nagu rääkima, aga kui me kuulame selle kõlamaailma endale omaseks, hakkame kuulama, hakkame jälgima seda mõtet. Hakkame jälgima neid sündmusi, mis seal muusikasse kulgevad, kuidas nad toimuvad, kuidas pinged lahenevad, kuidas tekivad uued. Kui me hakkame neid värve kuulama siis sellest võib saada. Haarav ja, ja paljupakkuv kogemus, mis siis, et see esimesel hetkel tundub tunduvalt raskemini ligipääsetav, et siin on jah, küsimus sellisest ka kuulamise harjumisest ja erinevate mõtetega nagu ennast kursiviimisest. Kas sul on ka mõnda referentsheliloojat või teost, kes sind justkui nagu inspireeriva aitab või on nagu eeskujuks on? Ma tean, et paljudele heliloojatele üle kogu maailma, näiteks, kes orkestriteoseid kirjutavad Stravinski kevadpühitsus, selline teos, mis, mis on justkui partituuri kõrval, mida aeg-ajalt vaadata, kuidas Trovintskam midagi lahendanud. Vot päris niisugust ei oskagi öelda, et olen nagu olnud, noh, muidugi see on just selline, see on üks nendest krestomaatilised standardid, et uurida, sest mul on isegi õnn olnud näha selle originaali baaselist selles sacheri fondis ja just ma vaatasin neid viimaseid lehekülgi, kuidas siis Stravinski oli ilmselt noh, niivõrd erutunud seal deta noodikiri läks, niisuguseks läks, läks, läks kaldu seal viimastel lehekülgedel. Aga jah, no see selleks, et aga on olnud mingeid niisuguseid olulisi ütleme väga olulisi momente just, just siis, kui ma üldse hakkasin muusikaga tegelema. Ja mul on hästi hea meel, et nad mõlemad on on eesti heliloojad, kui ma olin, ma olingi, muide, Arvo Pärdi Tabula rasa esiettekandel oli see 77 või 78 tipi aulas. Ja ma mäletan, et mind mõjutas seal just see niisugune. Kuidas ma peaksin ütlema just, just see vaimne kvaliteet, mida see muusika tekitas, et kui kaugele või ütleme, kui sügavale ulatus see vaikus pärast seda seda viimast, lahendamatult kontrabassi, seda myyd, eks ole. Et selles oli midagi niisugust, ma mõtlesin, et ahaa, et vaat, et need on nüüd need niisugused sisulised kvaliteedid, millega muusika võiks, võiks nagu tegeleda ka. Et see on väga tähtis asi. Ja teine oli, oli kõlavärvide koha pealt oli, ma mäletan, 81. aastal oli, oli Lepo Sumera esimene sümfoonia mis mulle ka mõjus niimoodi sedasi väga õpetlikud. Sa rääkisid sellest, et sa kirjeldad muusikaga oma kogemust. Kui sa kuulad oma muusikat, siis kas sinu enda loodud muusika vahel üllatab ka sind, et sa lähed tagasi selle kogemuse juurde, mis kunagi oli? Ja sa avastad midagi uut mingi uue nüansi selle juures? Ma kõigepealt tahaks siis korrigeerida seda, mida ma enne ütlesin, et pigem need kogemused kuidagi nagu alateadlikult imbuvad sinna muusikasse, et ma nagu ei püüa neid kirjeldada, see oleks üsna üsna võimatu jälle. Aga jah, On tulnud ette, kus ma pärast juba mitu aastat hiljem, kui mõni teos on lõpetatud, teda mitu korda ette kantud, on salvestatud ja ma kuulan seda plaati. Ma ei ole, ütleme seda lugu kuulanud võib-olla poolteist või kaks aastat. Et siis ma olen üllatunud, et et mõnikord mulle tundub, et nagu see, mida ma olen kirjutanud minust targem või et ta on nagu targemini, tähendab minust suurem. Et see on mingisuguse, see asi on kirjutatud mingisuguse, väga ütleme tugeva kontsentratsiooni seisundiga, kus ma olen ilmselt olnud mingisugusel teistsugusel ennast kokku võtval niisugusel tasandil, kus me ütleme, see hetk siis hiljem seda kuulates ei ole ja vot siis sellisel hetkel ma võin tunda sellist nagu imestust või üllatust, et see muusika räägib mulle midagi pudru, must endast, et mida ma nagu ei ei teadnudki. Sest seda on kohutavalt raske reprodutseerida seda seisundit, kus sa, kus sa oled, kui sa millegiga väga intensiivselt töötad. See on tegelikult võimatu, ma unustan selle, ma unustan ära, kuidas on asjad sündinud, mismoodi, miks ma tulin selle mõtte peale siin-seal. Mul on üldse halb mälu, mul ei jää asjad meelde. Ja, ja sellest tulenevalt siis võib-olla ka need üllatused on seda suuremad hiljem. Mul on teine küsimus veel. Miks sa muusikat lood? Kuigi võiks ka võib-olla küsida, et miks lind laulab, aga ma küsin siiski. No nüüd on juba asi nii kaugele, et ega ma enam midagi teha õieti ei oska ja, ja kui ma täiesti ausalt vastan, et siis, kui ma tükk aega ei ole midagi teinud ja omavahel hea meelega kohe mitte midagi ei tee, et mulle kohutavalt meeldib näiteks kevadel lõigata õunapuid või peale pikka niisugust talvist toas istumist, ükstaskõik, mida leida endale toimetamist ja aga pikapeale hakkab mul nagu paha võimul hakkab, nagu isegi ma ütleks, et mul hakkab nagu füüsiliselt halb. Mul tekib sees mingisugune mingisugune sundus, mul, mul tekivad mõtted, mul, mul tekivad need mingid muusikalised kõlad sisekõrvas ja ja mind tõmbab lihtsalt, et et see on vist see vastus, et noh, ilma keerutamata, et see on ikkagi tohutult vaimustav tegevus. Et ta on tohutult põnev tegevus ja, ja ta on väga väga-väga jah, vaimustav fastsineeriv just nimelt, et ma nagu ei oska ilma selleta olla, et see on sõltuvus vajadus, sõltuvus, ma ei tea, et see, see on nagu paratamatus, nagu me, mitte keegi ei ole lõpuni täielik niisugune kuivik või huumorimees või et, et noh, et meil on nagu meeletult palju neid kihte, mis kõik omavahel on kuidagi interaktiivses seoses. Et samamoodi on selle muusika tegemisega ka, et minu arust noh, keegi ei ole veel lõpuni padufilosoofiline või, või siis noh, et niisugune, ütleme, et ainult ainult nüüd klaashelmestega niisugune mängiv laps, eks ole, nende noodijoonte pääl. Et need, need asjad kõik nagu põkkuvad omavahel ja täiendavad 11. Väga hea oli kuulda kõike seda, mis sa rääkisid, arvestades seda, et, et minu arust just need teemad on selles samas kultuuris, mis meie ümber on nagu tihti kuidagi maha surutud, maha vaikitud üldse mitte sellepärast, et keegi tohutult tahaksid maha suruda või seal oleks mingi kuri ja karvane käsi kuskil. Aga, aga tihti me läheme nii teoreetiliseks ja, ja võime olla oma mõtlemises nii rafineeritud, et sellised küsimused ja mingid väga üldised teemad, mis sa tõid esile siin praegu need justkui pihustatakse või tehakse millekski muuks ja, ja püütakse neid justkui teinekord isegi nagu mitte tunnistada või, või ära kaotada. Jättes alles mingid teised teemad, mingid teised küsimused, mis ei ole tegelikult ikkagi nii erutavad. Aitäh, et sa siin niimoodi selgelt ja väga lihtsalt mingisuguseid minu arvates küll väga põhilisi asju võtsid välja ütelda. Siis ka kõigile, kes mitte nüüd siin, vaid siis raadioeetri vahendusel on seda meie vestlust kuulanud, et tänud siis pihiisadeks emadeks olemast. Ööülikoolis kõneles helilooja Erkki-Sven Tüür. Kõneluse teema igapäevastest asjadest. Kõlasid katkendid Erkki-Sven Tüüri heliloomingust. Saate panid kokku Külli tüli ja Joonas Hellerma. Raadioteater 2012.