Ööülikool. Inimestele tundub, põhimõtteliselt ei ole aega, eks ole, aga see on kõige absurdsem asi, mida üldse saab öelda, mis mõttes ei ole aega, sinul on sinu aeg kõik kogu aeg ainus asi, mis aitab, on maha istumine. Ja natukene vaikselt olemine. Et ega see on mõned jooks julgustükk jääda vaid see, et ta sahmerdab, on enesekaitse. Ja sa ei saagi sellest välja astuda, see tal aega ei ole. Ongi see, mis ta elus hoiab. Sina oled õnneseen, Õnnepalu. Koole. Teoloog Toomas Paul ja kirjanik Tõnu Õnnepalu. Kõnelevad teemal siinpool vaikust. Jutuajamine on salvestatud Raplas kultuurifestivalil särin. Siinpool vaikust, see pealkiri parafraseerib Toomas Pauli raamatut teispool vaikust. Et siis vaikus, muidugi sealsamas Toomas Paul ka kirjutab ühes jutluses või hommikuvestluses, mille kogumik son, et õigupoolest ju vaikusest rääkida on nonsens, aga täna me siis teeme sellist mõnes mõttes vale asja, et räägime vaikusest ja vaikimisest. Siia tulles ma mõtlesin, et vaikus, mis see on? Ma pakuksin välja kaks, nii-öelda definitsiooni, ühe negatiivse, teise positiivsed negatiivses mõttes on ta müra puudumine. Noh, mõnes mõttes igaüks teab, mis seal müra. Müra on see, mis segab kuulamist. Ja positiivses mõttes vaikus ongi kuulamine või kuulmine. Me elame maailmas, ma ei taha nakatunud mingit kaasa ja kriitikat arendama, aga aga lihtsalt see on kirjeldus, et me elame maailmas, kus On füüsikalises mõttes palju müra. Me oleme müra keskel või võrrelda mingit ajaloolist aegadega, mida ma ei ole muidugi ise kuulnud ega näinud, aga võib ette kujutada, et enne ennekõike neid masinaid enne ka seda suurepärast helivõimendust, mis meil siin täna lubab nii kenasti vaikselt rääkida peagi kõva häält tegema. Eriti ma ütleksin enne helivõimendust oli kindlasti maailm palju vaiksem paik ja ma arvan, et ka inimeste kõrvakuulmine oli pidi olema parem. Kuulmine jääb põlvkond-põlvkonnalt viletsamaks ja siis peabki seda nivood tõstma. Ilmselt on vaikusel mõte siis, kui tal on pausi tähendus. Niisama istuda kontserdisaalis ei ole üldse mugav ka siis, kui kõik oleksidki, vaid kui kõnemees teeb pausi, siis on see sügavmõtteline. Kui raadios saartel tuleb 10 sekundit vaikust siis on nähtavasti midagi katki, kas neil seal majas või minu aparaadil. See ei ole see, mis oleks siis, kui ta on mõtestatud. Nii et nad on mõlemad vajalikud sõna ja vaikimine või siis meloodia, mille hulgas on ka tähendusrikkad, pausid. Ja kui lihtsalt see foon on nii tugev, siis muidugi on raske sealt välja toppida seda, mida sa kuulata tahad. Või raske ennast välja lülitada, nii et sees valitseks vaikus, aga aga on üks oht veel ja see on, et me kujutleme ette, et kui oleks väljas vaikus siis noh, saaks inimene mõtelda suuri mõtteid, aga ajuskaneeringu näitavad, et siis läheb lahti üks ketramine iseenda eluloo kokkupanek, sündmuste analüüs. Oleksin pidanud ikka vist nii olema, ei tea, mis see minust mõtleb nüüd, ja. Ühesõnaga see vaikrežiim on viimane tüütus, joogide harjutused, hingamisharjutused ja see, millega nad algavad peale, on sellest pääsemine, see ei ole üldse nii lihtne. Et saavutada seda vaikust. Vaikus kahe sõna vahel. On jah muidugi üks vaikuseliik rääkida, siis me jätame sõnade vahele pause sõna kui selle grammatilise üksuse vahel, me räägime niimoodi kokku ikka ilusti. Et pausid on tegelikult mõttetu, vahel. Ja sõna suure tähega, absoluutselt saab esile kerkida ainult vaikusest see on tema eeltingimus ja, ja ta kuidagi suubub vaikuses, sõnades, siis sa jääd kuulama ja mõtlema selle üle. Muusika ise sünnib ka ju alati vaikusest, teda ei ole olemas, kui ei ole seda vaikset takti enne teose algust ja kui ei ole neid pause, mis võivad olla mingid mikrosekundid, aga aga nad peavad olema, see muusika saaks sündida ühes mõttesse, muusika, kujund või kujutelm on veel väga hea. Me tajume oma aega ka mingis mõttes muusikana või õigemini muusika, mida muusika meile üldse mängib või et miks on vaja muusikat. Lõppude lõpuks on see mingis mõttes jälle üks müra. Ei kannata vaikust ja siis kuulame muusikat. Et see on nii, aga seal on siiski midagi veel, et muusika räägib, muusika ei räägi, seal ei ole sõnuna, on laul ja siis on sõnad, siis ta tõesti räägib ka selles mõttes. Aga tihti sõnu pole võimelised sõnadest aru. Ja ta ikkagi räägib justkui ja ta räägib ühest asjast nagu kõige üldisemalt ja see asi on aeg. Üks kena väike raamatukene, mis on ka eesti keeles ilmunud vist möödunudaastases. Itaalia füüsiku kvantfüüsiku raamat ajast ajakord on ta eestikeelne pealkiri tema kirjutab sellest meie aja tajumisest kui mingis mõttes muusikast muusika tekib ju mitte ainult vaikusest, vaid ka meie ootusest. Ja see ootus paradoksaalne muusika puhul, et me noh, kas meloodiakäik nagu aimame seda ette, seal on mingi loogika. Aga kui meie eta aimus täielikult täide läheb, siis ta on igav, sest siis me juba teame seda kõik ette. Kui ta on täiesti ootamatu ja kogu aeglasest tallistataks müra. Et see on ka tegelikult viis, kuidas me tajume aega, et ühtepidi me kogu aeg seesama ajutöö ei olegi tegelikult midagi muud kui tuleviku raalimine. Tuleviku ettekujutamine, noh me küll me mõtleme võib-olla minevikust, mälestustesse on ainus materjal, mis meil on, aga tegelikult me tegeleme sellega, et mis saab. Ja see ongi lõppude lõpuks aegs kuskilt oma mälestustes tulema ja siis püüame aru saada, mis sealt järgmisena juhtub. Ja see seegi on ju nagu üks muusikapala siis see meie elu no Rovelli jaoks siis õigupoolest noh, nii nagu tema seda asja kujutab ka mingit aega absoluutses mõttes noh, on ja ei ole või noh, pigem ei ole see ainus aeg ongi see meie enda enda aeg mis algab vaikusest meie jaoks ja suubub vaikusesse nagu muusika. Kui mõelda, püüda avaramalt, vaadata, siis inimese inimeseks teeb suuresti sõna keel rääkimine. Ja see on midagi, mis aitab. Meil omavahel suhelda, keel on tõenäoliselt emotsioonidest hoiatus ja niisugustesse hüüetest alguse saanud, mida on ka loomadel. Aga niisugune sümbolitega kõnelemine on see, mis meid inimesteks teeb ja meie maailma avaraks. Uku Masing on kirjutanud, et kui sulle antakse kirves ja sa pead sellega tegema ka pliiatsipuu, siis Ta toob selle näitena selleks, et keelel on oma piirid. Aga kirves peab sul olema kõigepealt kee kirves ja siis terav kirves et edasi minna ja selles mõttes on keel niisugune suurepärane asi. Ja kui nasin bioloogina olen, siis Johannese evangeelium algab väitega, alguses oli sõna kuulus Saksa kirjanik Göte tahtis seda parandada ja ütle Samamfang vaartaat. Alguses oli tegu aga ta ordist tegelikult sisse avatud uksest. Sest kreeka keeles on siin logos see sõda, mis käib nii sõna kohta kui ka mõiste kohta. Loogika tuleb sellest samast tüvest üks tuletis. Ja nõnda võiks öelda, et selles, kui teda nõnda julgelt tõlgiks, võiks ütelda. Alguses oli informatsioon mingi kord selles kaoses, olgu ta siis lärmakam või vaikse selle jaoks on sõna. Ja muidugi piibli tähenduses on see lihaks saanud sõna inimeseks saanud. Et jumal ei räägi ainult sõnadega, ainult kirvega käsi pliiatsipuud teha, vaid tuleb ja Jeesus Kristuses on üks inimestest. See tähendabki, et ega ei tohi seda sõna tähtsusetuks pidada, ma lihtsalt arvan, et see tuleb sellest inflatsioonist, et sõnu on palju. Muusikaks nimetavad heli on palju, noh, sina kuulad linnulaulu, aga midagi ei ole teha. Kui mina lähen jalutava Tallinna äärelinnas, siis ikkagi kostab kuskilt auto, ei leia sihukest vaikset kõrvaltänavat, et saaks rahus käia, siis peaks välja sõitma linnast. Aga niisuguses olukorras mõistad ja saab see vaikus just selle kontrasti tõttu teise tähenduse. Kui sõnaga töötada, mis noh, ju lõpuks on kirjaniku töö, kui see on töö ei saa neid sõnu tarvitada huupi ja, ja tõepoolest sõnad on kitsad. Ernst Enno on üks värss või kaks, et oh sa sõna väikesena sissepoole kitsas maa. Nad on noh, neid on alati vähe või see alati jääb sõnadest puudu. Aga ei aita, kui neid panna juurde, vaid hoopiski tegelikult see, kui neid võtta vähemaks, siis saab seda rohkem seda sõna. Kuidagi jah, ega nendega seda maailmaolemist neisse võtta ei saa. Justkui justkui saab ka, et see on üks lõputu katsehaaramine tegelikult mingi vaikuse järele ikkagi, mis on sealpool sealpool seda sõna. Aga, aga see sõna peab seal ees olema siis antud juhul, et sinna vaikusesse jõudnud, taan nagu värav tegelikult vaikusesse sellesse mõttevaikusesse, mis seal taga siis võiks avaneda. Muidu on lihtsalt loba. Kõigel inimlikult suurele tähtsale on kaks poolt, üks on vastik ja teine on hea see vastik pool vaikusest on jah see kannatamatus ja see, et me tegelikult ei saa sellega hakkama ja aga, aga sellest läbiminek nõuab loobumist. Ja vaikuse puhul noh, alatise vaikus ongi loobumine ka ju sa loobud millestki nagu mitte millegi kasuks, sest noh, see vaikus on eimiski justkui. Aga ma arvan, et see on ikka ja alati tähtis meeles pidada, et et üldse midagi saada, selleks peab loobuma ja kuidagi nagu palju rohkem loobuma, kui see, mida sa saad, loodad. See vahetus ei ole kunagi noh, justkui võrdne. See on nagu ebaõiglane sedasama lugu selle ajaga, et noh, kui me hakkame mõtlema nii, et kui lühike on meie elu kogu selles tohutus aja ookeanis, kuhu me korraks ilmume, siis see justkui oleks ebaõiglane. Aga kui me mõtleme nii, kui palju seda aega tegelikult on meil kui palju neid hetki on meie käes? Ja see ongi see meie aeg, see, see meie eluaeg siis on mingis mõttes lõpmatusega, ta ei ole loendatav kuidagi, et oi, mul on ainult nii ja nii mitu miljonit triljonit sekundit elada. See on mõttetu, eks kõik me võime seda jagada. Jagada lõputult, aga ta on üks, üks tervik. Küllap see on erinev, värises asjast, kui mõelda neile kes vangis on olnud või laagris. Kui mitte midagi väljapoolt ei tule, heal juhul ainult needsamad mehed ja muud jutud siis on see teine 100 kulg. Seal mehed ootavad, et see ükskord mööda saaks. Minu isa oli ka 25-ks aastaks mõistet. Aga enne tuli Stalini surm ja tegelikult ta arreteeriti päev pärast Stalini surma, nii et ta sai ainult kolm aastat olla siis kui läks tagasi rehabiliteerimisega. Aga ta kirjutas koju, et mehed igatsevad, peaks ometi see aeg, see 25 aastat. Aga tema ütleb, kirjutas, et tema ei raatsi ka oma näiliselt täiesti tühjalt jooksvat aega. Ometigi on ta käsitleda vaid, et teisipäev ja ei ole ju. Kui ka kunagi saad vabaks, siis need, mis on istumise, selle metsatööga läinud, neid nagunii enam ei saa, pigem ka seal, kus peaaegu just nagu midagi teha ei saa ikkagi selle aja eest tänulik olla ja püüda seda täita, nii et ta ei oleks tühi. Vaikus võib olla väga kõnekas ja tähendusrikas. Nii et see aeg, mida inimesel enne, kui tõeline vaikus tuleb, kasutada, on, see on erinev, mis pidi keegi teda kasutab ja kui mõelda, siis neile võimalustele, mis meil on, mida lugeda millist muusikat kuulata, kellega läbi käia. Siis siin oled sa tõeliselt, tähendab, selle kontrasti tõttu saad aru, milline paradiisli kolu kortsioon. Jah, täpselt, kui mõelda selle võimaluse peale, kuidas sinult võidakse su aeg niimoodi jõhkralt ära võtta siis alles saad aru, kui palju seal tegelikult on seda aega käes. Millest sa võib-olla raiskate. Aga me ei tea ju, kas lõpp on vaikus. Ta ei ole ilmselt ka mitte füüsilises mõttes, sest vaikus on inimorganismi jaoks, aga see ei ole ju mingisugune objektiivne asi, ei kuule, väga paljude helikõrgusi all ja ülevalpool see on väga väike spektriosa, mida meie üldse kuuleme. Kui meie ütleme, et meil on vaikus, siis see on niisugune tunne, et lärmi ei ole. Aga tegelikult kõik maailm elab seal ümber edasi ja häälitseb isegi ainult et see jõuab meile pärale. Ja selles mõttes, kui meie kõrvavad enam ei kuule, kui see niisugune tõesti on, et pani kõrvad pea alla siis me ei tea, milline see järgnev oleks. Kui mõelda Tiibeti surnuteraamatule, siis seal peab keegi lahkujale või siis juba lahkunule lugema surnuteraamatut ette. Ja selle juhtmõte on julgustada, ära karda valgust. Mine valgusesse. Ära põgene niimoodi palju päevi. Ja see läheb niimoodi järjest süngemaks, need pildid. Ja kui midagi parata ei ole, siis sünni sinna peresse, kus sa tahad, see on põgenemine valguse eest. Hirm. Ja ma ei ütleks, et see nii või teisiti on, aga mulle endale tundub, et selle analoogia oli Lõuna-Eestis veel mõnevõrra elus. Pool sajandit ja rohkem tagasi, kui oli surnuvalvamine, koolnu valvamine, kui enamasti naised. Mitu õhtut laulsid, kirstu juures oli kirstupaneku talitus ja matusepäev oli mõne päeva pärast. Aga senikaua, kuni surnu kodus oli istutada juures ja lauldi. Mul on nii kahju, et paljude kolimistega olen ma pidanud oma raamatukogu rookima ja ma ei suuda meenutada, kellele ma selle andsin. Mul oli niisugune lauluraamat spetsiaalne, küllap Rahvusraamatukogu arhiiviosakonnas, see on kah olemas neil, mis oli välja antud, vaata kirikulauluraamatus ei ole neid laule väga palju. Meie maitse jaoks võib-olla isegi praegu liiga palju, aga kaua sa neid ikka lauad, need on juba peas. Aga seal oli spetsiaalselt, et niisugused surnuvalvamise laulud. Ja küsimus on, mida need inimesed mõtlesid, kui nad seda tegid? Ma tean, et see ei ole tegelikult võimalik, aga mina küll tahaks, et kui ma surnud olen, et siis oleks surnuvalvaja naised kes laulaksid ja julgustaksid. Ma arvan, et see võiks olla nii, peaks olema. Et ma arvan isegi, et ma tean, mida mõeldakse, kui öeldakse sõna surmavaikus sest ma olen seda kogenud tuba või koht, kust on surm läbi käinud, nagu öeldakse. Vähemalt mina olen seda kogenud, et sinna laskub vaikus. Ja see vaikus oli tõesti nii suur, et justkui nagu ühtegi heli ei olnud enam maailmas nagu kõik oli täiesti vaikne, väga valge. See oli maikuu õhtu ja täiesti vaikne, nagu see oli ometi linnas ja seal olid kindlasti hääled, aga mina tajusin, kui seda seda niisugust vaikust ta sellist seisakut nagu maailm oleks peatunud, kui ma nägin, et kas valge kass läks õue, selle tänava ta ei olnud peatunud, aga aga see kõik kasko toimus vaikuses. See oli ema surm ja siis isa isa on elus siiamaani. Ja siis ma nägin seda, et tema, kes oli, siis ta oli 90 või üle üle 90, juba. See oli temale, ma ütleks pärast lapsepõlve esimene surmaga kokkupuutumise kogemus siis seal külas, kus ta oli nooruses seal olid jah, need ikka mingisugused surnuvalve surnu jäeti koju vähemalt. Et kuidagi see ei olnud nii järgse lahkumine ja ta oli täielikus segaduses, et mis siis nüüd saab. Kui tema abikaasa on surnud, tan sealse surnukeha seal. Ja meie lastena ka ei teadnud, mis siis nüüd teha, noh siis kui helistad arstile perearstile, nagu oleks surm, oleks mingi arstlik probleem. Aga no nii ta on. Ja siis selgus, et kord on niisugune, siis tuleb kutsuda surnuauto ruttu ja sõnaga. Ja siis isa nagu palus, et noh, et kas ta siis ei saaks nad veel selleks ööks siia jääda. Aga kuidagi see tundus nagu võimatu või, või no igatahes ei olnud keegi selleks valmis. Aga noh, kõige hämmastavam oli see ka tema juba väga vana inimene, et noh, muidugi oli ümbert sugulasi surnud, aga kõik seal ei toimunud kuskil eemal ja mitte kodusega ega perekonnas, et tema pidanud sellega kunagi tegelema. Et see ongi, see ongi meie aja üks võib-olla üks suuremaid kummalisusi ja paradokse, et et üks asi, mis on absoluutselt kindel meie kõigiga, toimub see, et me sureme. Et sellest on saanud justkui mingisugune kõige suurem tabu noh, nii ja muidugi kerge öelda ja muidugi nii see on jah, pead noogutada ja aga sellega nagu ainus viis tegelemiseks on selle eitamine, edasilükkamine justkui, et noh ühesõnaga kui inimene hakkabki surema, siis ei ole olemas, oli olemas selline asi nagu surivoodi, noh vanasti kirjandusest olen lugenud, ta tundis, et ta nüüd viletsaks jäänud hakkab surema, siis täitis oma surivoodil ja siis ta veel rääkis seal midagi oma sugulastele ja noh, see kõik muidugi ei ole alati nii tingimata nii ilus ja kaunis, üldse mitte. Suremine ei ole kerge. Aga aga seda kõike pole, et, et nüüd on kiirabiauto mis tuleb ja viib su ära kuskile bass pannakse voolikud külge ja su viimane pilt on mingisugused vilkuvad tulukesed, seal võib olla. Ja sa ei saa aru, kus sa oled ja mis sinuga toimub ja mis saab, sest keegi ei ütle sulle, et isegi mitte seda, et sa hakkad surema, vaid et nüüd me ravime su terveks. Ja siis tahadki, et sind ravitakse terveks, aga surmast ei saa terveks ravida. Aga just see meie surmakartus mis on ja ei ole, loomulik. Et noh, lõpuks me kardame valu. See on see, mida reaalselt kardame. Et mõnes mõttes surma kartmine on täiesti mõttetu, me kardame midagi, mis igal juhul tuleb, millest mitte mingil juhul pääsu pole, mis tahtis karta. See ju ei päästa meid tema käest. Me kardame, valu, hakkame, oleme oma teadvuses need kaks asja kokku pannud. Justkui surm oleks üks, üks valu, noh, mille, mille vastu saab võtta valuvaigistit võib-olla ei või üldse muid mingisuguseid vahendeid tarvitada. Et sellest pääseda. Et selles mõttes ma arvan siiski, et me inimestena oleme ainsad, kes tajuvad aega Et teised loomad kui nii võib öelda, linnud nad loomulikult samamoodi kardavad. Aga ikkagi seda noh, just nimelt valu pääseda võimalikest kannatustest, põgeneda selle eest. Aga nad ei Loe oma päevi karva aega ega mõtle oma aja lõpu peale ega seosta neid kahte. Et mingis mõttes see palju räägime ja, ja võib olla ka see, et me kirjutame raamatuid ja teeme igasuguseid asju, et see natukene on ka selle viimase vaikuse eest põgenemine, mis noh, mis mõttes ta ikka viimane on. Aga jah, siin on mingi mingi viga minu arvates ja mingi mingisugune viga on, on just selles ka kuidas me oma ühiskonnas ja kultuuris ja meditsiinis selle asjaga, mille nimi on surm, kuidas me sellega tegeleme või sellest õigemini püüame kõrvale hiilida ja, ja lõppude lõpuks ei ole see kellelegi kerge ei arstidele, haigetele ega surijatele. Ja noh, ma ei arvagi, et siin oleks mingisugused ülihead lahendused, aga aga ma arvan, et on mindud ühte mingisugusesse äärmusesse, kus tuleb teha paar sammu tagasi. Kuna Tõnu kirjutas, et ta tahab meid täna õhtul surma teema juurde viia, siis ma kiskusin paar päeva tagasi ilmunud Õhtulehest ühe loo, mis pole, tundub sobivat mulle hirmsasti. Elust enesest meeldivat. Juku teatab sõpradele. Suure vihaga auto. Oota loeti, ma ei saa, mul ei ole prilli kaasmas. Juku räägib õues sõbrale, mu papsil pole enam autonavigaator ritta, lõhkus selle vihaga ära, mis siis juhtus. See juhatas ta linnakalmistu juurde ja ütles. Teie teekond on lõppenud. No on ju, on ju elust enesest? Jah, tähendab ma olen olnud 25 aastat küla vaimulik ja 18 aastat pärast veel siin Tallinnas. Ja totaalne erinevus oli selles, et patused olid ka vene ajal ikkagi nõnda, et see oli kogu küla, tuli kokku. Ega minul ei olnud paljude inimestega üldse muud kokkupuudet, iga päeval küll, aga iga nad kirikusse ei tulnud muidu kui matustel, aga siis olid nad väljas ja see tähendab, et ka lapsed võeti kaasa ja nende jaoks ei olnud mõne lähedase inimese nagu vanaema, vanaisa surm, see esimene ja, ja šokeeriv, vaid see oli üks kogu külaühiskonda puudutav, sest Lissetele palutakse, pulma kutsutakse, aga matusele minnakse ise ei tohi vihavaenlased puhul see peab olema eriline ja see oli halvaks pandud, kui keegi sellepärast jättis tulemata. Et kanad olid kakutud, katkumata ja Sand riita passaaž. Nii nagu antropoloogid teda nimetavad, need on üleminekuriitused. Nii nagu olid surnuid kud meilgi ja teiste soome-ugri rahvastel, nii olid ka mõrsjailgud. Sest vaene laps läks võõrasse peresse ja siis tema pidi nutma. Ja kui oli vihmane ilm, siis oligi see lohutuseks, et näed, taevas kah valab pisaraid sinu saatuse pärast, aga nuta nüüd ära, et pärast oleks rõõmsam. Ja see tähendas, et et kamatuste korral küsimus ei olnud mitte selles surmahirmus, vaid surmajärgse hirmus. Mis saab hingest. Kas see võetakse taevasse või ei. See oli. Mispärast õhtupalves on hoia kurja ja ootamatu surma eest. Et kui süda alles patust pöörmata, see tähendas, et suurem hirm või millegi hullema ees, mis saab kogu surmajärgsest elust minuga see vähendas või kaotas hoopiski selle konkreetse surmahirmu. See surm oli niikuinii nihkus, rõhutad paratamatu, ise võetigi. Ja osa inimesi võtab teda ka praegu endastmõistetavana ja küsimus on millegi muu arvestamises ja sellele mõtlemises. Et ei ole vaikus, mis siis saab, kui kõrvad enam ei kuule, vaid siis on see oli ja on küsimus. Ja ometi kõige selle juures ta selle vaikuse juurde veel korra tagasi tulla. Et miskipärast ta ikkagi on tähtis, mina tajun vaikust kui ühte niisugust põhivajadust väga häiritud, kui ma ei saa seda oma vaikust kätte, noh, mitte et need lakkamatult see peaks olema ja ma ei tahagi ja, ja ei ole. Aga vaikust just selles müra puudumise mõttes. Müra teevad, inimesed, loodus ei tee müra. Noh, me inimestena oleme ikkagi seadistatud väga teisele inimesele. Minu meelest on nii, et kui teine inimene on lähedal või kui me oleme inimeste keskel, siis me oleme nende keskel. Aga kui olla kogu aeg inimestega koos, siis mina tunnen seda, et ma nagu kaotan täielikult enda, kui ma ei saa seda vaikusetundi või päeva, siis ma nagu lähen kaotsi. Ma ei olegi enam justkui miski, ma olen käinud, see suhtlemine. Ja noh, ühesõnaga ma ei talu seda, et kindlasti see ei ole üldse kõigi inimestega nii ja, ja neid, kes oskavad seda vaikust kuidagi Prütmistada paremini oma elus, et ta leiab selle vaikuse sekundi ja sellest on hästi, ta jälle tuleb endasse tagasi. Aga minul on kuidagi vaja seda, seda vaikust tõesti selles mõttes, et vaikust inimestest ja nende mürast suuremas koguses üldse elada ja teha seda, mis ma, mis ma teen, aga et üldse elada ja ma ei tea, see on justkui elueluline vajadus. No see on introvertidele omane, aga see on erinev Tempromendist sõltuv, et millises kvantumis suhtlemist inimene vajab, talub või milline koht peab seal olema vaikusel? Küllap selle tasakaalu, see on see kreeklaste, Aristotelese eetika põhivoorus. Et äärmuste vahel hulljulguse ja arguse vahel niisugune paras julgus ja nõnda edasi, et siin on ka see, millises koguses teisi inimesi talume või vajame temperamenditüübist erinev ja, ja küllap paljudest muudest asjadest ka, kes need inimesed on ja mis laadi nad pakuvad, sest inimene ei saa inimeseks, kui teda ei kasvata teised inimesed. Ja see tähendab, et me ei võta mitte ainult ühte või teist asja, vaid me võtame keelega koos maailma nägemise. Ja see on väga suur pingutust sellest lahti raputada, ennast ja teistmoodi kogeda, aga igal juhul on vajalik olnud emakeeles saada baasharidus või mõtlen, et niisugust kooliharidust vaid sellist sissejuhatust ellu, kus asjad, mis meie ümber on, saavad oma tähenduse. Ja kus inimene ise ka saab tähenduse. Ja siis üks nendest on siis ka see elu lõpp ja lahkumine. Aga see vaikusevajadus on antava inimesed erinev, et mõnel peaks sabast kinni pidama, et ole natukene aega vait ja teine ongi vaid nii, et teda tuleb togida kahikajalitseks. Noh, ma räägin oma kogemusest, kui ma olen pidanud erinevate inimeste ja nende probleemidega kokku puutuma, et seal on kort vaja sikutada ja kord tõesti ergutada. Et mõned elavadki selles oma vaikuses, nii et vaata, sinul on hea seltskond. Ta, kes ütles nii, et ist, Fred Jüssi selleks, et üksindust taluda, peab sul olema väga hea seltskond iseendasse suhtumine missugune, see on nii et ma arvan, Fredil on õigus sellega, et sina oled õnneseen Õnnepalu. Teisipidi, ma arvan, et see tähendab, see, mis ma enne rääkisin, et oi, et inimesed teevad müra ja küll on paha, et ma justkui nagu nad oleksid süüdi ei, tegelikult me ikkagi ise oleme need kõige suuremad mürategijad alati enda jaoks kuidagiviisi oma rahmeldamise ja kannatamatuse ja tihti tarbetu tegutsemisega. Ja ma olen näinud, et inimene nagu võib-olla väga hädas selle olukorraga tegelikult, et ta nagu ei saagi seda rahu noh, me ei räägigi vaikusest. Rahu on tegelikult teine sõna selle kohta. See vaikus on ka kujundlik sõna, et noh, jällegi me ei räägi helide puudumisest, vaid me räägime mingisugusest rahust ja sedasama informatsiooni, milles alustasid seda, neid sõnu ja kõik, mitte ainult sõnu. Seal on nii palju ja seda kuidagi tegutsemisvõimalusi on lõputult, et inimestele tundub, põhimõtteliselt ei ole aega, eks ole, see on ju aga see kõige absurdsem asi, mida üldse saab öelda, mis mõttes ei ole aega, sinul on sinu aeg kõik, kogu aeg. Ja on ainus asi minu meelest, mis selle vastu aitab, selle tunde vastu ei aita see, et sa teed rohkem. Absoluutselt ei aita. Kindlasti 100 protsenti aita. Et ma teen rohkem, siis ma saan valmis ja siis mul on aega ei. Ainus asi, mis aitab, on maha istumine. Ja natukene vaikselt olemine või siis, ja kui see ka ei aita, siis võib pikali heita. See on nagu veel radikaalsem, sest noh, lihtsalt miskipärast on nii, et juba püstiasend on selline aktiivne. Me oleme kahe jala peal ja see tasakaalu hoidmine juba on tegevus ja me oleme justkui nagu minemas, nikkuse seisab püsti, siis sa oled tegelikult minemas. Et alles maha istudes rahuned ja hakkad kuulma ümbrust, on see on väga huvitav, et seistes ei kuule. Looduses ma olen seda nii palju kogenud, et kui ma jah, seisata küll keset seal, et no ma nüüd kuulan, mis siin siis kes laulab ja mis kohiseb ja mühiseb ja on. Aga ma kuulen seda ikkagi alles siis, kui ma istun. Ma kuulan palju paremini, sest lihtsalt see aeg on kohe pikem seistes on noh, hea küll, ma kuulan ära ja siis lähen edasi. Aga kui istud istumine ära juba, ju ta nii noor enam võtab natuke aega püsti ka siis ei viitsi tõusta kohe. Ja juba selle on üks tükk aega nagu muidu saadud. Kui saab kuulata. Ikkagi see tasakaal, tähendab kui sul liiga palju aega käes on, siis tuleb see väga halastamatult välja. Missugune sa oled. Et ega see on tegelikult mõnegi jaoks julgustükk jääda, vaid see tas Ahmerdab on enesekaitse. Ja sa ei saagi sellest välja astuda, see tal aega ei ole, ongi see, mis ta elus hoiab. Olen kogenud inimeste muresid kuulates ja püüdes aidata, et see ei saa liiga järsku minna ja liiga niimoodi käsu peale vaid hinnangu surmahirmu Troidub kõrvale, kui sa kardad, mis minust saab pärast surma niimoodi ka selle tühjuse tunde, selle, mida ma enne mainisin, seda uitmõtet ketramist iseenda kohta, mis tavaliselt siis täidab inimese mõtteid. Kui ikka need väga süüdistavad on siis inimene ei saa vaikust tahta, nii et siin niisugusel korral. Peab muretsema ringtee mille ka kõigepealt remondid, omaenesepilti, Neilt parandad ja siis on ka vaikusel väärtusi ja siis sa julged seda. Aga seda lihtsalt ütelda, et et ole ometi vaid see, kes alateadlikult püüa olla väga hõivatud. Nii et ikkagi hirm hirm vaikuse ees. Hirm tühjuse ees ja siis tulevad inimesele niisugused mõtted, mida ta tahaks mõtelda. Tegelikult on inimese kogu paranemine kui kristlikust seisukohast vaadata oluline ja siis nihkuvad mõned niisugused asjad ka nagu suhtumine surma või siis ka suhtumine vaikusesse ja iseenesega olemisse teistsuguseks. Sest ega kui mõtteta roosikrantsi palved korratakse sedasama saare marjad või paator muster. See on samasugune nagu ta ida religioonides on. Tee, mis viib sind sellest argisest välja, sest häda on ju selles, et sa võid vait jääda. Aga need banaalsed probleemid veel hullemini tulevad sulle vaikuses kallale. Küsimus on, millega see vaikus nii täita, et ta saab kosutavaks. Sina oled niivõrd suutnud üle sellest olla, aga mina räägin niisuguse tavalise inimese seisukohast praegu. Ei, ma kindlasti ei ole sellest kuidagi erilisemalt üle absoluutselt mitte, vaid need ma räägin täiesti tavalise inimese seisukohalt. Ja need hirmud on ju kõigile tuttavad, aga ma arvan ja olen ka väikest viisi ikkagi seda kogenud. Seda kogeb oma elus. Et ega see hirm on ikkagi alati nagu lihtsalt hirm sees, seal on ühtepidi kasulik refleks, muidugi me kardame jällegi, me ei ole ju mõtet ennast vigastada, haiget saada, see on see hirm. Aga Need, sellised eksistentsiaalsed hirmud mis on nagu seinad ees ja mis siis sunnivad tegutsema müra tegema, et seda mitte näha. Mis on ees, mis on tegelikkus, et et need on ikkagi nagu mingis mõttes viirastused. Jah, noh, ma arvan, et me tunniga ei lahenda vaikuse küsimust, aga miks sellest rääkida on ikkagi see, et ma endiselt arvan, et seal midagi, midagi tähtsat, millele liiga vähe mõeldakse? No mis on kuidagi nagu kõrvale heidetud, et ikka võiks selle juurde ikka jälle tagasi tulla kõigis eluvaldkondades. Kuidagi, ja noh, kunstis kindlasti kõigepealt kus see vaikus on, ikkagi algus ja ots ja ees ja taga ja keskel, et kui seal seda pole, on, on müra, siis ei ole mitte midagi. Ja ma arvan, et elus on sama aeglase kunst, midagi. Midagi muud ei ole, kui üks elumudel ei kontsentraat. Teoloog Toomas Paul ja kirjanik Tõnu Õnnepalu kõnelesid teemal siinpool vaikust. Muusika, hingelend, linnamuusikud, raadio, ööülikool tänab koostöö eest matuurat ja kultuurifestivali särin. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2019.