Tere, head klassikaraadio kuulajad, minu nimi on Joonas Vatter ja te kuulate saadet teatrimaagia. Tänases saates on kõne all kaks peagi esietenduvat uuslavastust. Kõigepealt räägime Juhan Ulfsakiga, kes toob Von Krahli teatris välja oma uue lavastuse. Pigem ei. Pärast seda on minu külaliseks aga näitekirjanik Urmas Vadi, kes on kirjutanud Eduard Vildest näidendi pealkirjaga, millest tekivad triibud ning toob selle koos draamateatri näitlejatega Vilde majamuuseumis lavale. Teatrimaagia alustab. Teatrimaagia külaliseks on Juhan Ulfsak, kelle uuslavastus pigem ei esietendub 12. märtsil Von Krahli teatris. Selle lavastuse alustekstiks on ühe 19. sajandil elanud Ameerika kirjaniku Hermann Melville lühijutt. Kuidas te selle tekstini jõudsite ja millega tekstid kõnetas, otsustasite võtta selle Melville teksti oma lavastuse lähtepunktiks. No ma olen sellest tekstist mõnda aega kuulnud, see on üsna tähenduslik tekst angloameerika kultuuri- ja kirjandusruumis. Meil võrdlemisi tundmatu ja siis ma avastasin ootamatult, et see on eesti keelde tõlgitud Hanno Soans käe läbi ja siis ma lugesin läbi ja mul tekk, kes küll jah, kohe mul tekkis juba enne, kui ta lugenud olin, eesti keeles mõtlen seda võib-olla teatris teha, kui ma selle läbi lugesin, siis ma sain aru, et selle keskne konflikt huvitaks mind küll teatris, teha. Ja sellest lühijutustan uue iseseisva tekste kirjutanud Taavi Eelmaa, kellega te olete aastakümneid Teatris koos mänginud ja kelle teksti te olete ka varem lavale toonud. Mis on teie ühisosa täna, Taavi Eelmaaga, teie ühine nägemus teatrist või mis on see asi, mida te mõlemad tahate teatris ajada? Oi, see on nüüd nii põhjalikku ja pidulikku vastust nõudvad, ma ei tea, kas ma siin hommikul kell 10 enne proovinud valmisoleks selle selleni ammendavalt vastama. Aga jah, et ma mõtlesin kohe Taavi peale, kui ma seda teksti lugesin, sest ma sain aru, et, et jah, mind huvitab selle, selle teksti põhikonflikt. Aga kindlasti mitte võib-olla üks ühele see ajastu ja ma tahtsin kindlasti sellest sellest sünniks mitte lihtsalt instseneeringu, vaid vaid üle kirjutas või kuidas seda eesti keeles nimetada ja noh ja ma palusingi Taavil seda teha ja ja ta tegigi sellest võrdlemisi noh, iseseisva teosena. Aga mis meid huvitab või? Ma ei oska ju taavi eest seda niimoodi öelda, aga aga mulle tundub, et vaatamata kõigele me mõlemad nagu teatriromantikud, võib-olla vahel keel põses ja võib-olla vahel on sellest raske aru saada, aga mingi romantiline suhe meil sellesse sellesse kummalisse anakronistliku nähtuses tänapäeval nagu, nagu nagu teater võib olla. Lavastus pigem ei, niisiis miks selline, pigem pessimistlik Pealkiri lavastusele? Ei noh selles mõttes, et see maailmakuulus lause, mis sellest inglisekeelsest tekstist nii-öelda on meeniks muutunud mida näiteks Slavia Iisak oma T-särgil kannab Andres inglise keeles aevud perifeerne Tõlge või, või meie versioon sellest ja see ongi selle selle näitemänguga. Seal on lausa. Kui nüüd seda keskset konflikti, millest siin oli põgusalt juttu natuke avada siis küsin, kuivõrd selgelt see uuslavastus peegeldab tänases Eestis või tänases maailmas toimuvat. Ma ei tee niisuguseid otseseid ülekandeid, et et mulle tundus, et see tekst, lause see põhikonflikt, kus inimene keeldub tööst, keeldub tegemast kõike öeldes, et ta pigem ei teeks mitte midagi. Siis miks see on huvitav ja, ja miks see tekst on tähelepanuväärne, on see, et see, tema eitus ei ole mitte mitte mingi protest ühe mingi konkreetse ülesande või konkreetse ideoloogia või, või konkreetse nähtuse vastu maailmas, vaid ta lihtsalt keeldub ja see teos on mõjutanud ka hilisemat palju hilisemat eksistentsiaal istliku voolu. Ja see eitus mis seal on, see on universaalne, totaalne ja kui soovite, siis pisut eksistentsi realistlik. Nii et ma usun, et see masin, mis võib nagu enda külge haakida nagu inimestel nagu erinevaid assotsiatsioone, et millised neist nagu lõpuks peale jäävad, eks see siis selgub siis, kui see tükk valmisel Kui teater vähem või rohkem peegeldab seda maailma, milles me elame siis kuidas teile tundub, kas inimene, kes teatrisse tuleb peaks tundma mingil määral või mingis mõttes ka saalis olles ebamugavust, kuidas te täna vastate ja kas te oleksite teistmoodi vastanud näiteks 20 aastat tagasi sellele küsimusele Ma arvan jah, et ma oleksin 20 aastat tagasi pigem arvanud, kindlasti peab tundma mõningast ebamugavust. Võib-olla siin oleks mõtet mängudega nagu press, kes ausalt öeldes on ka käesoleva lavastuse, millest me praegu räägime nagu stilistiliseks mõjut peaks minu jaoks Brehkes Eestis ei ole väga populaarne autor küll teada, aga, aga mitte väga tihti tehtud ja võib-olla ka Meie teatri kultuuri ja konteksti nagu, nagu alus, meie alus on ikkagi psühholoogiline ja pigem Stanislavski teater siis neljanda seina lõhkumine või ebamugavus nagu projekti mõttes ei olnud lihtsalt veiderdamine, nagu seda mõningad psühholoogilise teatri austajad selliste asjadele pahaks panevad, vaid selle taga on siiski täiesti poliitiline soov vaataja politiseerida, ehk siis mitte pakkuda vaatajale turvalist kogemust, jälgida mingisugust mingisugust storyt nagu, nagu telekat vaataks olles ise turvaliselt pidukleidis neljanda seina taga peidus vaid selle neljanda seina lõhkumine, vaate peale otse pöördumine, see, sellel oli konkreetne mõte, teha vaatajast poliitiline subjekt, ehk siis, et vaataja tunneks, et ta on osaline või vastutav isegi Nende sündmuste eest, mis maailmas aset leiavad. Ja noh, kui seda nimetada ebamugavuseks, siis võib-olla on seda pisut ka ka sellest, mida me praegu teeme, aga aga praegu ma vastaksin, et, et pigem see ei ole vaates ebamugavustunde tekitamine eriti füüsiliselt, eriti teda kuidagi füüsiliselt kaasates ei ole praegu hetkel kindlasti ei kuulu minu huvi huvisfääri väga palju. Millist mõju võiks teater avaldada indiviidile? Inimene tuleb teatrisse, ta näeb seal ühte kunstiteost, ükskõik missugune see on, see on ikkagi kunstiteos lõppkokkuvõttes. Ja võib-olla see paneb teda mõtlema. Kas see võiks inimestelt muuta inimeste käitumist, muuta, mis kunstiteose mõju võiks olla teatrikunsti mõju? Oja sõnelus, pidulik pidulik küsimused inimese käitumist ja tema nagu olemust ühe lavastusega etendusega etendus õhtuga muuta ilmselt ei ole võimalik, aga aga noh, siis me võime küsida, et kuidas ja kas kunst üldse peaks või saab muuta maailma. Ja kui meie vastus on, et, et kunst saab ja, ja võiks muuta maailma või vähemalt ühte inimest lohutada, aidata edasi avada Tiive võib-olla panna ka millegi üle mõtlema või vihastada, siis teater kindlasti ei ole selleks tänapäeval kõige halvem lahendus. Teater on üsna totaalne kunstiliik, et tihtilugu ta paneb su pimedasse saali istuma, käsib mobiili välja lülitada ja jaan kõikjal su ümber ja ja kasutab ka kõiki kõiki manipuleerimise mõjutusvahendeid nagu muusika, valgus ja, ja mis iganes, nii et mina ei oska sellele küsimusele ammendavalt vastata, aga ma arvan, et, et juhul, kui inimene tahab saada kunstist elamust või, või ka mingisugust viisil kaasatust siis teater kindlasti täitsa toimiv ja tõhus vahend, kelle jaoks. Lavastajana, kui olulised on teie jaoks abstraktsus ja kujundlikus nii üleüldse, kui siis nüüd konkreetselt selle lavastuse näitel. No abstraktses ja kujundlikkuseta No põhimõtteliselt võiks vastata, et, et ma tean, et sellepärast inimesed, et võib-olla lavastavad või, või midagi teevadki, et ma ei kujuta ette, mis see, mis see teine variant oleks hakata üks-ühele otseselt elu lavale seadma, noh siis võiks tegelikult tegeleda rindefotograafiaga või millegi taolisega, kuigi isegi seal parimad maailma pressifoto võidavad ikka need, kus sellest reaalsest sündmusest või hetkest kasvab välja mingi kujund või, või sümbol. Nii et et ma usun, et et selle maailma tihendamine või mõtestamine nii, et tekiks mingi üldistusjõud või või midagi uut meie tuttavlik asjade elementide vahel, ma arvan, et saangi defing kogu asi. Selles lavastuses teevad kaasa Von Krahli teatri näitlejad. Kui palju see trupp, kellega te praegu töötate, lavastajana inspireerinud, ma pean silmas seda, et näitlejate mõtted, mis proovisaalis välja käiakse, haavad teie jaoks neid teemasid mingisuguse uue vaatenurga alt. Oli vägagi, et selles mõttes töötan enamjaolt inimestega, kellega ma olen, olen ka varem koos töötanud nii Von Krahlis kui, kui NO teatris ja mõned on ka uued inimesed. Ja muidugi muidugi nii see käibki, et ja, ja noh, isegi kui konkreetselt, et kui sa ei küsi konkreetselt või inimene ei räägi konkreetselt mida ta teeks teisiti, siis näitlejate oleke, nende kehad väljendavad seda ka nii-öelda alateadlikul tasandil ja lõppude lõpuks nemad ongi need läbi, kelle seal lugu sünnib, nii et noh, muidugi muidugi Küsin viimase asja, mis on teid selle prooviprotsessi juures kõige rohkem üllatanud? Mõni mõte, milleni te olete trupiga koos näiteks jõudnud neid teemasid käsitledes? Mul on nagu palju rõõmu ja võib-olla ka mingit üllatust pakkunud see Nil viisil. Selline vana hea plehtlik, õpetus, näidendi nii-öelda esteetika, eriti kui sinna liita Ta juurde rütmikat selgesõnalised laulud nagu töötab tänapäeval, see on, ma usun meile kõigile mõjunud nagu värskendavalt ja ja ootame huviga, mida siis teatrikülastaja arvab, või siis, et pigem ei. Aitäh Juhan Ulfsak ja palju edupealseks esietenduseks. Aitäh, tulge vaatama. Näitekirjanik, lavastaja ja teatriteoreetik Bertult, Breht on 1948. aastal oma teoses väike teatriorgan on kirjutanud. Teater seisneb selles, et valmistatakse elavaid koopiaid inimeste vahel toimuvatest sündmustest kuulduist või väljamõeldust. Meie ajastule, mis looduses nii suur ja mitmesuguseid muudatusi toime paneb on omane rõõm kõike nii taibata, et me võiksime sekkuda. Inimesesse on palju kätketud, ütleme meie. Järelikult võib temast palju teha selliseks, nagu ta on, ei pea ta jääma. Ja teda ei tohi vaadata üksnes sellisena, nagu ta on vaid ka sellisena, nagu ta võiks olla. Me ei pea alustama mitte temast vaid tema nimel. See tähendab, et me ei pea end lihtsalt tema kohale vaid meid kõiki esindades temaga vastamisi asetama. Seepärast peab teater seda, mida ta näitab võõritama. Mul on hea meel teatrimaagia saates tervitada kirjaniku ja ka tuntud raadiohäält. Urmas Vadi ja meie kohtumise põhjuseks on see, et kirjanik Eduard Vilde 150. sünniaastapäeva puhul olete kirjutanud näidendi Eduard Vildest mida te ka draamateatrilavastajate ja see esietendub Vilde muuseumis 14. märtsil. Küsin esimese asjana, millal ja kellelt tuli see idee, et just teie võiksite Vilde 150.-ks sünniaastapäevaks kirjutada näidendi Vildest. No see idee tuli Kairi Tilga, kes oli toona Vilde muuseumi direktriss ja mulle Vilde on tegelikult natukene kauged, andunud, üsna, No mingisugusest kooliajast, kui ma hakkasin lugema, siis mingisugused tekstid jäid mulle meelde. Neid esimesi triibulisi ma mäletasin, mäletasin väga eredalt kuidagi hästi kummastavalt jäi meelde selline lugu nagu kupja Kaarli adjustaadid. Hästi kummaline lugu, see lugu, nüüd ma tean selle loo tausta ka, lugu ise on selline, et eks vana mõisateenija siis otsib tööd, aga, ja tal on nagu noh, väga hea selline CV. Siis ta uhkeldab naise ees, et, et ma saan igal pool tööd sellepärast et mul on nii head adjustaadid, soovituskirjad. Ja siis ta läheb igale poole ennast pakkuma, aga mitte kusagil teda ei tahetaks, öeldakse, et jah, et vot need adiostati nendel tõesti väga head, aga mätsime nooremana. Siis ta muudkui käib ja käib ja siis ta lõpuks jääb lumehange nende soovituskirjadega, mis tal põues on ja jääbki sinna istuma ja sureb sinna lumehange ära. Mingis mõttes hästi, Vildelik lugu, selline sünge lõpuga, et lootust väga pole, nii ongi. Ja hiljem ma sain teada, et sellel samal ajal kui Vilde selle loo kirjutas või selle kirjutamise lõpetas enam-vähem samal hetkel või ajal suriga Vilde enda isa, kes oli ka mõisas teenija aidamees ja natukene kubjas. Ja ühesõnaga, et see lugu mul oli väga hästi meeles muidugi piimamees külmale maale, mida sai loetud kunagi kooliajal. Ja muidugi ma olen Vilde näidendeid nii tabamata ilu, aga eriti veel pisu enda väga nautinud ja muidugi telelavastuste kaudu aga hiljem lugedes ka, aga ütleme, et see Vilde enda elulugu kauge olnud ja vot siis tuligi Kairi Tilga, kes ütles, et et vot, tal on üks n hästi huvitav seik elus, et siis kui ta oli juba vana mees elas siinsamas majas, kus me praegu oleme see Vilde majamuuseum, roheline aas, kolm koos enda naise Linda Vildega, et siis tal tekkis vanas eas selline armumine ja leidis sellise endast 20 aastat noorema juuditari Raheli kes oli apteeker ja elas Narva-Jõesuus ja seal siis Vilde kohtus temaga elas seal Narva-Jõesuus isegi mingi kuu aega. Ja see oli selline hästi pikk, väga kirglik, väga valulik ja noh, aastaid-aastaid kesta selline suhe. Vilde oli selleks ajaks täiesti paguluses elanud, igasuguseid ameteid pidanud juba vana Tal oli silmad haiged, süda haige ja ta ise ka ma olen öelnud, et tal on närvid läbi ja ma arvan, et see on ka mingisugune üks põhjus, mis ta nagu elu, aga kui lõpuks ka siis nagu lõpetas või et ühesõnaga see, see noor kaunis juuditer pani selle vanamehe südame niimoodi Loperdava, nagu nagu kiirteel autol lõhkeb rehv. Nii et, et see moment kuidagi elustas või et ahaa, et ta ei olegi lihtsalt selline laua taga istuv kirjanik Vaideta. Noh, ongi väga huvitavaid asju teinud ja siis ma hakkasin lugema seda kirjavahetust, selle roheliga on säilinud kaks Raheli kirja ja siis kõik need Vilde kirjad, mis ta Rachelile saatis. Need kirjad on säilinud niimoodi, et, et kui noh, juba siis Saksa okupatsioon tuli siis see rahel, kuna ta oli juut. Siis ta otsustas põgeneda, et saada raha, siis ta müüs ühele ärimehele need kirjad maha. Ja see ärimees siis mingi aeg hiljem loovutas kirjandusmuuseumisse, tänu millele need kirjad on alles. Et need on sellised hästi kirglikud ja, ja valulikud ja samas ka mingis mõttes mingisugust inimese väiksust ja ja õnnetust ja üksindust ja kõike, kõike seda, kogu see spekter on nendes kirjades hästi ilusti laiali. Muidugi hästi tundelised isiklikud kirjad. Tänu sellele on, meil on need kirjad nagu olemas. Ja siis algne mõte oligi see, et, et me teeme sellise lavastuse siin sellise noh, nagu nad ikka on, et kaks inimest saavad kokku ja siis räägivad, aga ma hakkasin lugema veel Wilde elulugu ja siis mulle avanes selline hästi lai, hästi huvitav tema elulugu. Ja mulle tundus, et see oleks hästi suur raiskamine, noh, vaevalt et veel kunagi Vildest kirjutan, et ikkagi tuua siis kõik see aeg, kus ta tuleb, eks ju, perekond on, selline, ongi mõisateenijad. Vilde ise läks närvi, kui talle öeldi kupja poeg, see oli kõige hullem solvang, kõigi ta isa on natuke aega ka, teenis kupjana. Et need, ma arvan, et, et see seesama, see kupja, Kaarli hoidjozdaadide, millest ma alguses rääkisin. Et see, seal on see isakuju nagu hästi äratuntav või see tema enda nagu selline isiklik kogemus või, või enda isaga side. Ja, ja noh, ütleme, et see, kust see Vilde tuleb, kuhu ta jõuab, ta on Eesti vabariigi suursaadik Berliinis, ta on läbi elu olnud, ajakirjanik ise ajalehte välja andnud ja nii edasi ja nii edasi andnud Estonias dramaturg. Et see on selline hästi pöörane ja pikk ja huvitav elu, mis mulle tundus, et et see tuleks noh, need üles kirjutada. Kui palju ta seda näidendit, mille pealkiri on, millest tekivad triibud kirjutama asudes ka Vilde teoseid, lugesite nendega tutvusite ja kas siis selle eeltöö lõpuks ikkagi lasite nii sellest eluloost kui ka kõikidest nendest teostest lahti ja võtsite need teemad kuidagi vabalt, et sellist ajaloolist tõde ei maksa sellest näidendist sellest lavastusest otsida. Jah, ma lugesin päris mitmeid raamatuid üle ja lugesin ka täiesti uusi tekste näiteks pagulased on kirjutanud Vilde sellise romaani nagu lunastus. Jah, ja noh, ega ma kõike ei jõudnud lugeda, sellepärast et ta on ikka kirjutanud meeletult palju, et, et siis ma oleks võib-olla praegugi veel loeks. Aga noh, muidugi ikkagi see kogus, mida sai loetud, oli päris põhjalik või noh, suur. Ja siis tõepoolest mulle tundub ka, et. Ühelt poolt ma arvan, et need, kes noh, ütleme Vilde tekste ja tema elulugu teavad, Nad tunnevad siin midagi ära ja nad saavad aru, mis asi siin on. Aga ma arvan, et vaatama tulla, aga need inimesed, kes ei, võib-olla ei teagi sellest Vildest nagu midagi. Et siis nad võib-olla kaotavad mingi sellise tsitaatide äratundmismõnu või noh, sellised toredad rosinad, aga aga selle mängu ilu ja loo saavad ikkagi kätte, et isal on mõeldud nagu, et, et see on selline lugu kus nagu Vilde, võib-olla enda eluõhtul kus ta on juba peaaegu pimedaks jäänud nagu hakkab vaatama enda elule tagasi, et see on põhimõtteliselt nagu Vilde elulugu. Aga see on juba nagu seal sind tuleb sisse mingisuguseid unenäolise ja noh, ütleme irratsionaalseid momente. Ja need ei ole nagu sellised, noh, et see lugu liigub niimoodi algusest lõpu poole lapsepõlvest kuni surmani. Aga nad, need pildid on nagu sellised nagu sähvatused, et seal ühest hetkest siis on mingi teine hetk, et on hästi fragmentaalne sealt kokku peaks midagi joonistama, noh siis tema tema elulugu, mis mis on tõesti fragmentaalne, sinna sisse tulevad veel ka tema enda kaasaegset kõik tema naised, kolleegid ja lisaks sellele ka tema enda raamatu tegelased, nii et see on selline selline mõnus amorfne ruum, kus me siis nagu ulbime praegu. Draamateatri koduleheküljel on seda lavastust tutvustatud tõesti nõnda, et Eduard Vilde olles saanud selle kodu, mida Eesti riik talle pikka aega lubas, tahab seal rahus hakata kirjutama aga ei saa, sest kogu aeg tullakse teda segama, tulevadki endised naised, tulevad tema raamatu tegelased koguni Juhan Liiv ja Konstantin Päts tulevad. Te valisite selle näidendi lähtepunktiks selle, et Vildet tullakse segama ja ta ei saa rahus kirjutada, kas see, miks siis teda segatakse või mis teda segab, ongi siis need tema enda mälestused ja elatud elu. No ma arvan, et Vildet segaseid, väga paljud asjad, aga kindlasti üks oligi see, et ta ei saanud põhjalikult kirjutada kui vaadata, kas või noh, et ütleme seda, seda, ta on iseenda kirjades ja mingites mälestustes ka kurtnud, et ta tahaks kirjutada, aga ta peab tegema mingit ajalehetööd ja ta ei saa vabalt ütleme, ilukirjandust kirjutada ja siis viimased aastad või paarteist või isegi paarkümmend aastat tegeles ta enda kokutama teoste väljaandmisega ja redigeerimisega võtsid tal meeletu aja, noh, mina olen selles suhtes nagu natuke umbusklik, et ma ei ole muidugi lugenud neid missuguses keeles nad enne seda olid, aga, aga ma ei ole ka kindel, kas nad läksid nagu keeleliselt väga palju paremaks, aga ma selle koha pealt väga ei vaidlused seal kunagi ma huvi pärast nagu kontrolliks neid asju, aga mis on tema enda nagu noorpõlves kirjutatud, sellised lühikesed novellid noh, neid on minu meelest palju lihtsam lugeda kui näiteks mäeküla piimameest. Et aga jah, et teda segasid kindlasti erinevad asjad ja ta oli ka noh, ühiskondlikult poliitiliselt hästi aktiivne, ta oli sotsiaaldemokraat veendunud marksist. Ja noh, selles suhtes ta pidi ka, ma arvan, et tema hing ei lubanud olla rahus, kui Eestis toimusid mingisuguseid nagu sündmused, ta pidi sellele reageerima või nendesse sündmustesse sekkuma. Nii et, et selles suhtes ma arvan, et teda segasid erinevad asjad ja need naised ka kindlasti, aga aga ütleme, et kui, kui vaadata kas või näiteks sellist romaani nagu Mahtra sõda, mis on ilmunud ajalehes joonealusena või järjejutuna siis juba sealt on näha, et Vildet on nii-öelda segatud hüpotekstiliselt. Ja just seesama asi, et ta ei ole kirjutanud romaani, vaid ta on kirjutanud nagu järjejuttu ja selle kompositsiooni ja ütleme, mingi poeetika, et vaadates on nagu hästi ära tuntav, et ta ei teadnud, millega ta lõpetab. Võib-olla mingi selline üleüldine kompositsioon oli tal olemas. Et sellest Mahtra sõjast kirjutada, aga seal on hästi palju erinevaid ütleme mingisuguseid noh, stiile või see ei ole nagu stiilide mäng, et ta on nagu nagu hästi hektiline, et korraga tulevad sisse mingisugused kellelegi seppa Hansu mälestused, mis on nagu üks-ühele nagu maha kirjutatud. Siis on nagu mingisugune noh, mingi aadlidaami liin, mis mingil hetkel kukub kolksti nagu kokku, siis mingil hetkel tuleb jälle tagasi, et on nagu hästi ebaühtlane sellest hoolimata hästi võimas ja tugev tekst, aga noh juba see näitab, et kui Tal oleks olnud aega kirjutada rahulikult oma Mahtra sõda, siis ta oleks nagu selline hästi mõnus nagu lihakäntsakas, mida on hea närida. Praegu ta on jah, nagu selline hästi ebaühtlane tekst. Ja tema naissuhted on niisiis selles lavastuses üsna kesksel kohal eriti siis mainitud juuditari Rahel. Kas mehe ja naise suhe on selles näidendis selles lavastuses midagi sellist, milles inimesed võivad ka ennast ära tunda, et me ei näe mitte ainult Kuulsa kirjaniku Eduard Vilde lugu, vaid me näeme lugu meist endist, tegelikult? No ikka muidugi, et ega seal midagi erilist ei ole, selles mõttes, et et eks me kõik tunneme mingisugust valu ja rõõmu ja, ja tahame, et teised neid mõistaksid ja otsime teiste inimeste lähedust ja mingit heakskiitu ja et kõik need teemad on sellised üldinimlikud ja ma arvan, et sellised nad on ka meie lavastuses. Millest tekivad triibud, esietendub 14. märtsil emakeelepäeval. Kui paljude mõtlesite selle keele peale, mida need tegelased näidendis räägivad? Kindlasti oli ju Vilde keel, milles ta kõneles, milles ta kirjutas hoopis teistsugune kui eesti keel aastal 2020. Kui paljude mõtlesite selle keele peale, mida tegelased räägivad? No ma mõtlesin küll, aga ma mõtlesin ka seda, et, et kõige olulisem on ikkagi teha seda lavastust sellel hetkel praegu siin Tallinnas Eestis 2020. Nii et me räägime ikkagi täiesti seda keelt, mida meie räägime, aga seal on ikkagi noh, mingisugused sellised nagu mõjud või, või tsitaadid, mis viivad meid kuhugi teise aega ka keeleliselt, nii et see keeleliselt no hakkame seda tekstiga kirjutasin siis ma tõesti mõtlesin selle peale, et mitte seda mitte hoida seda teksti mingisuguses kindlas ajas. Pealegi, kui tegemist on, ütleme, Vilde elulooga ta elas üle 60 aasta siis see aeg ja see keel muuseas ka kindlasti väga palju. Et noh, muidugi saaks seda keelt ka muuta selles näidendis, et mis hetkel mismoodi räägitakse, aga ütleme, et see ei olnud, see keel iseenesest ei olnud minu nagu huvi või eraldi huvi. Aga ütleme jah, et, et seal on nagu ta on nagu selline nagu ma enne ka ütlesin, et on selline unenäoline ruum, kus tulevad sisse mingisugune olevik ja minevik ja samamoodi nagu keeleliselt, et et siin näiteks Vilde isa, kes meil on ka siin näidendis väga keskne kuju kes ikka ilmub Vildele. Et noh, tema räägib justkui sellist vanaldast keelt, millest me saame nagu tegelikult tänapäeval aru, et see ei ole mingi anakronism, millest me nagu noh ei saa aru, et saame küll. Aga sinna sisse tuleb ka kindlasti selliseid noh, tänapäeva väljendeid. Aga et kust need nagu tulevad või et, et mismoodi see isa teadvus või mõte liigub, et et see tundubki mulle endale huvitav, et see ongi nagu nagu meelega nii tehtud. Et ma mõtlesin, mõtlesin küll selle keele peale. Aga kui vaadata tagasi teistele näidenditele proosatekstidele, mis te olete kirjutanud, kui palju ta kirjanikuna mõtlete selle peale, missugust keelt teie tegelased räägivad? Ei mõtle tegelikult, et ma arvan, et see keel peab olema täitsa vaba, et noh, kui sa ikkagi kirjutad, siis sa nagu ei mõtle keele peale, sa mõtled ikkagi mingisuguse mingi kujutelma või idee või mingisuguse sellise asja peale keele peale ei mõtle. Aga küll, aga ma mõtlesin selle näidendi puhul, et ma olen kunagi kirjutanud näidendi Juhan Liivist, kes ka tõesti siin selles näidendis selles Vilde näidendis tegelasena läbi vupsata. Et see oleks justkui selle Juhan Liivi näidend, nii nagu mõtteline järg. Et kus siis nad kohtuvad ja tõepoolest Vildel ja Liivil Nad olid kaasaegsed ja neil oli ka noh, mingisugune väga suurt tüli. Vildegi kirjutas sellise jutustusena nagu suguvend Johannes. Ja see Johannes siis oli põdur kidur, natuke jabur küla, luuletaja või selline hullukene liiv tundis ennast selles ära, solvus meeletult, kuna liiv oligi ise ka ajakirjanik, siis ta hakkas nii-öelda mingit pilk teksti vastu kirjutama, aga ütleme, et kui Vilde oli selline muhe ja mahlakas humoorikas siis liiv, liiv oli siin eriti terav ja Sappineni, et neil oli selline korralik kana kitkuda. Aga teada on ka selline lugu, et kui kui Vilde tuli pagulasest tagasi, siis mingi 1918 või 17 ja, ja liiv kohtas Vildet tänaval, siis ta oli eriti rõõmus, võttis Vildet, et suurejooneliselt vastu enda vaesusest hoolimata. Ta laenas kuskilt raha ja ostis meeletult kalleid veine ja kostitas Vildet, et see on kuidagi selline tore. Selline sõpruse ja armastuse ja vihkamise suhe. Eesti kirjanduse kuulsaid tegelaskujusid te olete ka varasemalt ellu äratanud, pean siinkohal silmas eriti just näidendit, head tüdrukud lähevad taevasse, mida lavastati Vanemuises, kus kuus eesti kirjandusest tuntud naistegelast tulid lavale. Kui te võtate teise kirjaniku loodud tegelase, siis kui palju te hoiate kinni sellest, millisena autor teda kujutas? Noh, ma alguses selle head tüdrukud lähevad taevasse, teised vaadaku ise, kuidas saavad teksti kirjutamisel alguses hoidsin isegi liiga palju kinni, aga siis lavastaja Tiit palu ütles, et kuule, lase täitsa lennata ja tal oli väga õigus, nii et, et tõepoolest, et et kui võtta need tegelased, et kõik tõlgendused või kujutamise viisid on minu jaoks okei või et aga mulle endale meeldib küll, kui kui saab neid kuidagi nagu venitada ka niimoodi venitada, et mingisugune nagu säsi jääks ikkagi samaks, et ma nagu noh, siis ei ole ka mõtet võtta mingit olemasolevat raamatut tegelast, kui, kui sa kirjutad selliseks, et sa ei tunne teda lõpuks enam ära. Et seal peab olema mingi see, et minu jaoks on mäng iseenda mingi kujutelma ja selle teise loodud tegelase vahel peaks nagu ütleme niimoodi edasi-tagasi mõnusalt pendeldama. Aga seal peaks jääma ikka seesama inimene nagu äratuntavaks, et võib-olla mingit mingit tausta veel juurde lisada või mõelda, miks ta nagu midagi ütles või kust mingid asjad tulevad, et et see on mind alati huvitanud. Aga jah, tõepoolest, selles näidendis on ka üks selles head tüdrukud lähevad taevasse, näidendis on üks Vilde naine, kes on lilli Saalep et noh, ja siis siis ma lugesingi jah, sellel ajal üsna palju või isegi lugenud, vaid lappasin enda peas läbi eesti kirjanduse naistegelasi. Ja otsisin just nimelt, et koos Tiit palu ka selliseid suuri võimsaid kujusid, et kes ei ole lihtsalt kuidagi objektistatud, kes on lihtsalt kaunid naised ja ja kiinduvadi anduvad võimsale suurele mehele siis tegelikult Vilde naised, kõik sellised hästi suured, iseseisvad, mingisuguse eneseväljendusvajadusega ise hakkama saavad naised. Ja mulle tundub, et et see, kuidas kujutlusviis tema tekstidesse jõudis, oli see, et ta tõepoolest ise ka suhtles, vaid noh, tema enda elus olid sellised tugevad võimsad ja emantsipeerunud naised. Tähtsal kohal pidas väga enda emast lugu. Tema õde oli talle väga oluline, kes tegelikult ka natukene ajas tema eest asju käis ka näiteks mingit lavastust vaatamas, mida mil te ise ei saanud vaadata, kui ta oli välismaal ja siis kirjutas talle, et noh, kuidas oli ja siis õe seisukoht oli tal hästi oluline. Ja hiljem muidugi tema esimene abikaasa on, noh, see oli selline pöörane, pöörane, kiire. Saksa päritolu naine Anto nii. Ja siis peale seda siis oli Linda ja siis veel eluõhtul siis Rachel, et nad kõik on selliseid hästi intelligentsed, võimekad tegelased olnud või sellised võrdväärsed partnerid. Naine on subjektiseisuses, minu meelest seda ei ole, nii et seda võiks täitsa tähele panna küll. Millest tekivad triibud, on juba päris mitmes tekst, mida te ise lavastate. Kui osavaks lavastajaks Urmas Vadi on kujunenud aja jooksul. Ma arvan, et ma olen nagu chillimaks muutunud, mis selle lavastuse puhul ongi hästi oluline, aga mulle tundub, et et mis lavastamine on, ongi see, et, et meil on siin see näitetrupp, kellega me teeme, et me saaksime mingisugusele ühisele lainele. Et me saaksime üksteisest aru ja saaks need mõtted kuidagi, mis meil tekivad, lavale kanda. Ega siin muud ei olegi. Kes on need näitlejad, kes seda Vilde lugu mängivad siin Vilde muuseumis? Inga Salurand ja siis on Kristo Viiding, kes mängivad kõiki tegelasi ja siis on Indrek Sammul, kes mängib ainult Vildet ja on peaaegu kogu aeg laual. Millest tekivad triibud, esietendub Kadriorus kirjanik Eduard Vilde majamuuseumis 14. märtsil. Ja nagu Urmas Vadi mulle pärast intervjuu lõppu ütles, leiab ka küsimus, millest tekivad triibud selles lavastuses. Vastuse sellega on aga seitsmenda märtsi teatrimaagia otsakorral. Minu nimi on Joonas Vatter. Tänan kõiki kuulamast. Teatrimaagia on taas eetris 21. märtsil. Soovin teile rõõmsat märtsikuu jätku.